režiim

Määratlemata 11 Replies

Režiim on täiesti paigast ära. Umbes septembri alguseks oli mul välja kujunenud täiesti aktsepteeritav ja töötav päevakava, kus ma ärkasin iseseisvalt 10 paiku üles, molutasin hommikused vajalikud molutamised ära ja tegin päev otsa valge inimese kombel tööd.

Nüüd on nii, et töötan kuskil 24ni, mõnel ööl isegi kauem. Töö kvaliteet, tuleb tunnistada, langeb tänu sellele kõvasti – on ikka suur eksiarvamus, et ööd on kirjutamiseks suurepärased, eriti kui sa oled pooluimane ja väsinud. Nad võivad olla suurepärased siis, kui sa oled puhanud, aga mitte siis, kui sul on sisemine kell sassis.

Siis ma magan. Süümepiinad sunnivad jätkuvalt alates kella 10st kella vahtima, aga räige väsimus ei lase maast lahti. Ja kui ma lõpuks tööle saan, on kell juba 18 ja nii ma lasen jälle südaööni, ise jätkuvalt uimane ja pahur, et ei saanud eelmisel õhtul varem magama minna, et oleks varem ärganud. Ja jälle avastan, et kell on ootamatult 4 saanud ja varakult ärkamisest ei tulekski midagi välja.

Aitaks natuke trenniskäimine, aga esiteks sai mul trennikaart läbi ja pole hetkel raha, et uuendada (lisaks UNUSTASID tüdrukud lihtsalt mu täna ära, kui nad kõik kambakesi trennis käisid ja ma senimaani mossitan) ja teiseks võttis Musja kõndimiskepid kah kaasa, nii et ei saa kõndima ka minna. Eks ma ikka jõuharjutusi teen kodus, aga see pole ikka sama mis rauda lükata.

Söömisrežiim on ka sassis. Hakkasin neid va Herbalife’i kokteile jooma. Eelmine nädal läks üsna ladusalt: hommikul kohvi ja Herbalife’i-jogurti-banaanikokteil, siis mõistlikul ajal (no 4-5 paiku) soe toit ja õhtuks jälle kokteil. Nädalavahetus rikkus selle kõik ära, sest mehega koos olles kipun minagi rohkem sööma. On ju öeldud, et paari minnes võtavad mehed pigem alla ja hakkavad tervislikumalt sööma ning naised seevastu võtavad pigem juurde ja hakkavad ebatervislikumalt sööma.

Tegelt ka on nii, seda märkasin juba eksiga, kes oli hirmus kommiõgard. Ja praegunegi mees armastab magusat krõmpsutada. Varem ei ostnud ma praktiliselt kunagi magusat koju, toitusin pastast ja rohelisest ja juurikatest ja teraleivast. Sai ja juust ja vorst – praktiliselt olemata. Nüüd on siginenud märkamatult koju mingid tüütud magusavarud ja kui mul varem ei olnudki isu magusa järele, siis nüüd kord kahe nädala jooksul ikka on – eriti, kui sa tead, et midagi head on elamises olemas. Pluss see neetud sai! Ma ei taha saia süüa, aga ikka ostetakse seda koju pätside kaupa, osad jäävad küll sügavkülma oma aega ootama, aga need, mis nädalavahetusest üle jäävad kui mees kodus on, seisavad kapi otsas ja vaatavad mind süüdistava näoga, justkui öeldes: “Sa ju tead, et sa tahaksid praegu üht mahlast singi-juustusaia tomati, sinepi ja kurgiga…”

Ja siis ma annangi alla, eriti siis kui olen Herbalife’iga eriti tubli olnud. Nimelt see pidev koksidejoomine võib olla küll tervislik (ma saan neljapäeval check upis teada, kas aitab) ja kõht pole tühi, aga ma tunnen puudust SÖÖMISEST ja MAITSETEST.

Lisaks tulid mul eelmisel nädalal kohutavad peavalud sellest (öeldi ka, et võib juhtuda) –  ja mul ei valuta KUNAGI pea, nii et see halvas suhtkoht olemise mitmeks päevaks ära.

Eks ma katsun režiimi jälle tööle saada. Tööd on õnneks HÄSTI palju hetkel (heheh, tänane Orkuti õnnelause ütles, et edu tuleb nende juurde, kel on liiga kiire, et seda otsida), raha õnneks HÄSTI vähe ja süüa ka vähe. Kui ainult selle magamaminekuaja suudaks paika sättida… Või siis oskaks oma aju lihtsalt välja lülitada (eile öösel ootasin kaks tundi und ja kribasin pimedas muudkui looideid ja muid mõtteid märkmikusse). Seda oskust oleks hädasti vaja.

Mis on teie režiiminipid?

traditsiooniline

Määratlemata 2 Replies

sügis

Ma olen mõnes mõttes väga traditsiooniline inimene. Ma armastan oma väikseid harjumusi. Mulle meeldib, kui kohe ei viitsigi nõusid ära pesta, kaussidesse vähemalt vesi lasta, et hiljem ei peaks kaapima. Mulle meeldib pärast toidutegemist kohe pliit lapiga üle käia. Mulle meeldib mu parkimiskoht (probleem on selles, et teised naabrid ei tea, et see on MINU parkimiskoht). Mulle meeldib veeta jõululaupäev oma vanemate juures ja mulle meeldib enne lauda istumist käia surnuaial, täpselt nii, nagu on tehtud igal aastal viimased 15 aastat. Mulle meeldib, kui mu magamistoa raamaturiiulis on raamatud, mida ma armastan elutoas olevatest natuke rohkem. Mulle meeldib – ei, ma PEAN saama magada kahe padjaga, millest üks käib üle pea. Mulle meeldib hommikul pikalt logeleda ja kohvi juua ja riiderit läbi lugeda. Mulle meeldib oma sünnipäeva suurelt pidada. Mulle meeldib, kui ma tean, kus ma lähimad viis aastat elan. Ja mulle ei meeldi kolida, sest see raputab mind harjumuspärasest mugavusest välja, pluss see on tohutu vaev, kogu oma kräpp (E. Ilves, et al) kokku pakkida ja kaste treppidest üles-alla tassida.

Mõnes mõttes olen ma väga traditsiooniline ja mugav inimene.

Teisalt mulle meeldivad spontaansed üritused. Mulle meeldib, kui reedeõhtul tehakse midagi põnevamat kui tavapärane õlle-jutt-lauajalka. Mulle meeldiksid kostüümipeod ja mulle meeldiks vahepeal käia kuskil tantsimas. Mulle meeldib istuda lambist autosse ja sõita kuhugi kaugemale. Mulle meeldib ööbida hotellides ja ma ei tunne üldse puudust oma voodist neil puhkudel (küll aga tunnen ma ALATI puudust lisapadjast). Mulle meeldib lennujaamades hängida, kui millegipärast lend edasi lükatakse.

Aga mulle meeldib teada, kus ma ööbin, kui ma lõpuks kohale jõuan.

Selles mõttes on praegune elu natuke keerukas ja ärevust tekitav, sest ma ei tea, mis saab minust näiteks kevadel. Ma ei tea, kus Eesti otsas me elama hakkame või millal üldse saab soetada midagi, mis on PÄRIS oma (soovitavalt aiaga ja inimestest kaugel). Raske on ikka see paarisuhtevärk teinekord. Kui ma oleks üksinda, siis saaks ma oma viisaastakuplaani ära koostada ja hakata vaikselt selle järgi tegutsema. Praegu aga pean ma ootama ja vaatama, kuhu eluteed suunduvad. Muidugi võiksin ma sellest hoolimata oma viisaastakuplaani koostada ja hakata selle järgi tegutsema, aga päriselt nii ikka ei saa, selle pärast, et ma pole ÜKSI, pole ainult mina ise, kellega arvestada.

Naljakas on see, et me eile kohvikus (sest Tartus pole loomaaeda kui Zavood välja arvata) rääkisime ja ma tabasin end üllatavalt mõttelt: kui ma oleksin praegu üksi, siis mul ilmselt oleks juba laps. Kuna aga mul on mees, siis mul praegu veel pole last.

(Nimelt olen ma terve oma elu üsna kindel olnud, et mind ootab ees üksikema elu ja mul olid selleks kõigeks juba plaanidki valmis tehtud, kuidas täpselt ja millal. 25-26 eluaasta oli see aeg, mis on kirjas lahtris “millal”.)

Sisemuses kaklevad aga ikka kaks poolt. Neist üks ütleb, et ma pole veel valmis, sest mul on enda sirgeks tõmbamisegagi päris palju veel tegemist. Seesama väidab ka, et ongi hea, saab veel käia ja reisida ja kasvõi teise riiki kolida, kui tuju tuleb (see üks nimelt unustab pidevalt ära, et mul on kassid, keda ma ei saa mingi nipiga maha jätta pikemaks ajaks). Teine aga tuletab vaikselt meelde, et vanus hiilib ligi, praegu on prime time tegutsemiseks, praegu ma veel JÕUAKSIN. Selle peale hakkab esimene naerma ja tuletab meelde, et mul on vaja lapse saamiseks veel kuskil 10 kilo maha võtta (et ma rasedaks jäädes hiiglase mõõtmetesse ei paisuks) ja et üleüldse, vabadus on äge!

Niimoodi nad siis vaidlevad, mina vaatan pealt ja kehitan õlgu. Praegu ei sõltu niikuinii miski mu sisemistest tülitsevatest häältest. Praegu sõltub kõik neist otsustest, mis me kahekesi vastu võtame.

Keeruline värk see paarisuhte värk.

Väljas on sügis. Võib-olla sellepärast ongi mul sellised mõtted peas tiirlemas, et sügis on otsade kokku tõmbamise ja uute alguste aeg. Ühest küljest tahaks millelegi joont alla tõmmata, teisest küljest tahaks juba teada, kas mul kunagi on oma peenramaa ja mitu kevadet pean ma veel seda ootama.

Pildi allikas: www.freephotosbank.com

p*tsi!

hoomamatu 3 Replies

Okei, ma kaotasin oma telefoni ära.

Esimest korda elus ma kaotasin midagi ära. Ja nüüd, telefoni, uhiuue. Vanagi veel välja ostmata. P*tsi!

Kummaline on see, et ma olen sellele mitu tundi helistanud ja see kutsub. Ma ei lahkunud trajektoorilt diivan-vets-lauajalka kordagi, nii et teoorias see peaks seal olema. Aga ei ole. Helistasime. Panime muusika kinni. Otsisime. Ei ole.

Ja ikka, raibe, kutsub. Kui keegi ära varastab telefoni, siis esimene asi on ju faking välja lülitada. See teeks mu südame natukene rahulikumaks, siis ma vähemalt teaks, mis sest saanud on. Aga praegu – ei midagi. Helistan – kutsub. Ahjaa, sõnumi saatsime ka, et teeks kaupa. No äkki tahab raha. Ma oleks nõus andma raha. Aga ei midagi, ei mingit vastust.

Ropendama ajab. Vihaseks teeb.

JA MA EI KAOTA KUNAGI MIDAGI ÄRA!!!

Edit: Hahaa, leitud. Worst party eva. Aga noh, lõpp hea, kõik hea.

vulin vol 2

hoomamatu 3 Replies

Vulin on tagasi, sama hullult kui enne. Mis tähendab, et ma pole kaks ööd sõba silmale saanud, vaid kogu aeg hõljunud magamise ja ülevalolekusfääride vahel. Kõrvatroppidest suutsin üles leida ainult ühe ja seda ma siis vastavalt vajadusele vahetasin, kui külge keerasin. Naiss.

Aga sõnumikatsest. Kokku saatis sõnumi 17 inimest, mis tähendab, et maksud-maha teenisin ma kokku umbes 56 krooni. Ma pole küll üritanud seda raha välja võtta, sest Andris mainis midagi 50 euro piirist, aga ühesõnaga, töötab küll. Kollased pealkirjad kollasteks pealkirjadeks, aga tulevikus kasutan ilmselt seda teenust edaspidigi. Kommentaarides toodi välja, et 10 krooni on siiski liiga kallis, 5 krooni juures nii pikalt ei mõtleks… Seal muidugi saab ka valida sõnumihinda, nii et võibolla peaks iga kord vastavalt sisule ja nähtud vaevale hinda muutma?

Tasub kaalumist igal juhul.

LISATUD: Lisan siia kommentaari, mille jätsin Marta sissekande alla, kus Marta kutsus kõiki kaasa rääkima SMSpublisheri teemal. See võtab üsna hästi minu seisukoha antud küsimuses kokku.

Mina võtan seda natuke kui ajaleheartiklit, mille kirjutamise eest saab ka kirjutaja raha ja mille lugemise eest (vähemalt vahepeal) lugeja maksab. Miks mitte panna oma loomingule hind külge – on ju ka kirjasõna midagi väärt.

Aga siin tekivadki probleemid, täpselt need, mida sa esitasid – kas lugejal tekib õigus midagi oma raha eest nõuda. Mina ostan lehe ja isegi, kui mulle ei meeldi käsitletavad teemad või viis, kuidas teemasid on käsitletud, ei tule ma siiski selle peale, et minna autori juurde ja öelda, et hei, ma maksin 10 krooni lehe eest ja sina kirjutad nüüd NIIMOODI. Aga on inimesi, kes seda teevad ja seda õigustatuks peavad.

Lisaks, kui sa oled blogija tekste pikka aega lugenud, siis sa peaks juba suutma natukenegi eeldada, kuidas ja mida ta kirjutab. St sa maksad ikkagi juba tuntud kvaliteedi (või siis mittekvaliteedi) eest. Kuigi, kui sa tead, et sisu on ebakvaliteetne (st on varem olnud – ja miks sa peaksidki eeldama, et nüüd järsku enam pole), siis miks üldse maksta?

Ja samad võimalikud tekkivad eetilised küsimused võib ju laiendada muul viisil blogiga raha teenimisse. Kui keegi saab teatud postituse kirjutamise eest raha või muid meeneid (nt tasuta kinopileteid filmist kirjutamise eest või nagu Barbi Pilvre säutsus – tasuta auto kasutamine blogimise eest), siis ei ole sellel sugugi nii palju vastuseisu, kui ma praegu selle paari päevaga SMSpublisheriga kohanud olen. Või näiteks blogijad, kelle blogist tulevad raamatud või isegi TV-sarjad (nt Belle De Jour) – kui tema loomingut peavad ka teised inimesed väärtuslikuks, et sellega raha teenida (ja vastutasuks meelelahutust pakkuda), siis miks peaks blogija pakkumisele ei ütlema? Lihtsalt sellepärast, et see poleks eetiline, oma blogi tekstide pealt tulu teenida?

Ma usun sügavalt, et SMSpublisheriga blogiposti eest raha küsimine on sada protsenti eetilisem ja õiglasem, kui näiteks muud SMS-teenused, mida telekas pakutakse (“Saada oma unenägu märksõnaga UNI numbrile see ja see ja saad teada, mida tulevik toob!” “Tahad teada, kas peigmees petab? Saada sõnum numbrile see ja see ja saad teada!”), mis sageli on isegi kallimad ja mitu korda jaburamad, kvaliteedist ei tasu siinkohal rääkidagi.

Lisaks, nagu ma ühes oma kommentaaris juba ütlesin, ei näe ma midagi halba selles, kui blogija oma kirjutisi ka rahaliselt väärtustab, tal on see vaba valik ja täielik õigus. Ja kui ta tahab, hakaku kasvõi iga posti raha eest kirjutama. (Mina seda teha ei taha ja ei viitsikski, aga peamiselt selle pärast, et ma niigi kirjutan juba raha eest muudesse kohtadesse. Kui mul poleks muud sissetulekuallikat, siis võib-olla isegi kaaluksin – aga sel juhul näeksin ma kindlasti VÄGA KÕVASTI vaeva, et blogi sisu oleks kvaliteetne ja iga senti väärt.)

//

Üks abipalve teile ka – jagage Eesti seksiblogide linke palun! Ma pean silmas selliseid blogisid, nagu näiteks on välismaine ja juba kord viidatud One D At a Time, kus inimesed valehäbita kirjutavad oma seksiseiklustest. Mulle nimelt tundub, et Eestis seda eriti ei julgeta teha ja ma mõtlesin sel teemal natuke pikemalt kirjutada.

Aga üks mõttetera ka sellest samast One D At a Time blogist kaasa (seoses üles kerkinud/kergitatud seksiteemaga). Ma ei leidnud täpset tsitaati enam üles, aga mõte oli umbes selline: ma olen üleni selle poolt, et naised peaksid tegema seda, mis neile rahuldust pakub, olgu selleks siis olemine ühe või tuhande mehega. Keegi ei tohiks seda hukka mõista, sest see on iga naise oma asi ja põhiline õigus.

Vibraator: tüdruku parim sõber?

hoomamatu 18 Replies

Tähelepanu! Tegemist on tasulise postitusega (teenus SMS-Publisher, mida pakub Fortumo). Selleks, et sisu lugeda, pead sa saatma sõnumi kujul TXT DAKI 33028 numbrile 13011. Sõnum maksab 10 krooni. Vastu saad sa unikaalse koodi, millega seda postitust lugeda. Kood ei vanane (st sa võid sama postitust sama koodiga lugeda ka homme ja ülehomme ja isegi üleülehomme).

Selles postituses kirjutan ma oma vibraatoritest, neile nimede panemise keerukusest ja sellest, kuidas vibraatorite omamises ja nende nautimises pole midagi häbiväärset (ning kohe kindlasti ei tähenda nende kasutamine seda, et sul oleks muidu ebatäiuslik suguelu).

[smspublisher=http://www.sms-publisher.com/read?key=ag1kZWxtb250ZXMtYXBwcg8LEgdUZWtzdGlkGISCAgw]

SMS-publisher

hoomamatu Leave a reply

Andris töötas välja sellise vidina nagu SMS-publisher, mille kohta saab täpsemalt lugeda tema blogis, aga ka näiteks siin.

Sisuliselt on tegu teenusega, mis laseb blogipidajal postituste eest raha teenida ja seda ilma tülikate reklaamideta. Lugeja peab teksti lugemiseks saatma SMSi ja saab vastu koodi, mida sisestades tekst maagiliselt tema ette ilmubki. Seda kõike muidugi eeldusel, et lugeja viitsib ja tahab SMSi saata.

Andris palus juba kuu aega tagasi, et ma teenust testiksin, kuid superkiire nagu see vabakutselise elu on (haa. haa.), jõuan ma tegudeni alles nüüd.

Ehk siis järgmine blogipostitus tuleb tasuline (kui mul see õnnestub, ma olen ju tehnikas siuke koba mutt) ja et ikka midagi raha eest pakkuda ka, mõtlesin, et võtan teemaks vibraatorid.

Järgmisel korral kirjutan häbikõnnist ehk walk of shame’ist, millega on tuttavad 90% vallalistest neidudest ja vähemalt 37% vallalistest meestest (mehed tunnevad nimelt harvem häbi).

Vaatame siis, kuidas õnnestub;)

autoebaõnn

Määratlemata 4 Replies

Terve suve on mind jälitanud suur autoebaõnn. Lihtsuse ja anonüümsuse huvides nimetame jutuks tulevaid autosid hüüdnimedega Sinine Numpsu ja Tupsu.

Sinise Numpsuga sõitsin ma terve talve, terve kevade ja terve suve. Ma olin sellesse autosse kiindunud ja peaaegu võis seda minu esimeseks autoks pidada, kuigi see polnud isegi mitte minu ega mitte ka minu mehe oma ja luba sellega sõita andis poolteist aastat vananenud volitus. Aga koos me Eestimaa teesid mõõtsime, alguses vaikuses ja pärast minu iPodi helide saatel (kui ma avastasin, et on olemas selline asi nagu kassettadapter (mida, lubage mainida, ÜKSKI mu sõpradest, kes selle olemasolust teadsid, ei võtnud mulle vaevaks mainida, mis siis, et ma koguaeg vaikuses pidin sõitma, sest linnast väljas kadus raadio ära)). Ma tundsin tema peensusi ja kolinaid ja raginaid ja teadsin, millal asi murettekitavaks muutus või millal Sinine Numpsu lihtsalt tujutseb.

Siis ühel esmaspäevaõhtul Saaremaal, kui ma hakkasin tagasi Tartu sõitma, avastasime, et esikumm on jummala löss. No ikka nii löss, et ei olnud kahtlustki: katki see on. Õnneks oli mul tookord kohe kolm meest käepärast võtta, kes varurehvi täis lasid ja üks-kaks-kolm alla panid. Terve tee Tartusse hoidsin tuttavate lähedusse, et juhuks, kui midagi peaks veel viltu minema, on mul kellelegi helistada.

Ei juhtunud õnneks midagi ja meie sõitsime Numpsuga edasi.

Siis ühe vihmasel pärastlõunal otsustasin minna poodi. Rõõmsalt sõitsin üle miinivälja, mis on tuntud ka kui meie majadevaheline tee ja enne Tähe tänavale jõudmist hakkab auto vaikselt koolema. Andsin suure hooga gaasi, võttis elu sisse ja… ristmikul suri lõplikult. Helistasin siis paanikas Katsile, kes appi tuli ja kui auto olime suure vihmaga ära vedanud, võttis taas pildi ette: ju oli kuskil midagi märjaks saanud.

Sellest ajast saadik ei julgenud ma enam selle autoga vihmase ilmaga sõita.

Siinkohal on vist õige aeg märkida, et spidokas oli Numpsul sajaga sassis, valetas suurtel kiirustel umbes 35-40 km/h. Radarisse sõitsin 60ga ja politseinikud ei pilgutanud silmagi. Ahjaa, sidur libises ka, aga selle saime kasuisa abiga korda.

Ja siis hakkas spidokas täiega segast panema – näitas umbes 50 km/h juures kiiruseks 120 km/h ja muud lõbud.

Järgmisel päeval, kui Sikit jälle sõidutasin, ei tahtnud ühel hetkel Numpsu hästi käivituda. Aku, käis peast läbi. Õnneks sai ikka tööle ja ma arvasin, et sõites laadib end jälle normaalseks.

Kuni ma jäin postimaja ette sõites keset s*tumist seisma. Risti kõigi tee peal ees. Läksin siis postimajja ja küsisin, kas keegi saaks sädet anda. Ühtlasi võtsin oma paki ka välja (Terry Pratchetti raamatud tulid).

Üks lahke onu andis mulle siis sädet, või õigemini, laadis akut ning andis veel lahkema soovituse üks pool tundi ilma tuledeta maanteel sõita, et aku elule äratada.

Sõitsin. Helistasin vahepeal frustreerunult B-le ja kurtsin oma rasket saatus. Ja siis – mida ma näen – tahhokas paneb segast! Näitab pöördeid 7000 kandis ja siis kooleb. Surnt. Vajutan gaasi: ei midagi. Väike paanika tekkis, aga siis ärkas auto taas ellu ja ma võtsin peatumata suuna tagasi Tartule, kartes teele jääda umbes-täpselt kuskil Kõutsi maja juures ja kus siis selle häbi ots, kui ta mind sealt leidma peaks.

Linna jõudes olin tõsises paanikas: olin täiesti veendunud, et suren välja kuskil keset ristmikku ja sinna ma jään. Õnneks ei andnud elu mulle selleks võimalust, vaid suretas auto sõidu pealt välja linna piiris. Võtsin tee äärde, avastasin, et isegi ohutuled ei lähe põlema, panin uksed lukku,vaatasin: ahhaa, Katsi maja paistab, ja läksin tema juurde kohvile.

Pärast seda leidsime, et Numpsu läheb vanarauaks. No ainuüksi akuklemmide või geneka pärast muidugi ei lähe ükski auto vanarauaks, aga tal on muudki hädad ja parandamine läheks maksma rohkem, kui ta ise väärt on.

Sel õhtul, kui otsuse vastu võtsime, ma nutsin.

Nüüd olen ma teise Tupsuga sõitnud (mille autopassis ma isegi õigusväärse kasutajana kirjas olen) ja polegi midagi väga hullu juhtunud: ainult vahepeal sõidu ajal viskab akutule põlema ja tekitab mulle kergekoelise südari. Ja siis laupäeval, kui olin akna õhutamiseks (käisin õele kütet viimas, kui too tee peale jäi ja kanka vedels pagassis ja haisutas kõik täis) lahti kerinud, avastasin poeparklas, et aken ei lähe enam kinni. Lõks-lõks peksab üle.

Helistasin Mussile, kes andis soovituse kätega aken üles tõsta, et see uuesti soonde saada.

“Ja nüüd lase lahti.”
“Lasen… Oot, ta vajub täitsa alla ära, kas see peabki juhtuma?!”
“Jah, las ta läheb täitsa alla ära…”
“…OK, paha. Nüüd ta kukkus ukse sisse.”

Ja nii oligi. Juhipoolne aken istus mõnusalt ukse sees. Laupäeva friggin õhtul kell 6. No ja KUHU sa jätad auto ilma aknaklaasita Tartu linnas?

Ajasin kasuisa jalule, tema ajas jalule oma mingi tuttava mehaaniku, kes värgi siis korda tegi. Lihavate kommentaaridega vürtsitatult, à la “miks sa üldse ostad endale auto, mis algab F-tähega?!”.

Nüüdsest olen ma nii ära hirmutatud, et ei istu enam ühegi auto rooli, kui just surmahäda käes pole või keegi pole mulle garanteerinud, et tegu on KORRAS autoga, millega tohib lisaks päiksepaistelistele ilmadele ka vihmase ilmaga sõita ja mille juhipoolne aken käib lahti (tasulistes parklates on üsna võimatu ilma selle optsioonita käia muidu).

Ja üleüldse on muidugi igatpidi parem autoga vähem sõita.

Tehnika ei armasta mind.

on fighting

hoomamatu 2 Replies

Fighting. It’s like eating, sleeping, breathing. We all do it. Just in our own way. Some say that the success of a relationship hinges on how we resolve conflict. Like it or not, how we fight matters.

Conflict and relationships. They go hand in hand. Too bad that the most of us will do almost anything to avoid confrontation.

“Being Erica”, S2ep02