Tuli meelde, et üleeile õhtul tabas mind und oodates veider tunne. See oli natuke nagu kehaväline kogemus: mulle tundus, või õigemini tundus nii mu kehale, et voodi on pööratud külje peale ja ma justkui võitleks gravitatsiooniga, mis mind paremale põranda poole tõmbas. Nautisin seda veidrust natuke, mõtlesin, et kui liigutan, siis kaob. Liigutasin, ei kadunud. Alles siis, kui silmad lahti tegin, pöördus maailm jälle õigeks.
Teadlastel on kindlasti hea seletus sellele.
Neljapäeval astun üles Põltsamaa õpilaskonverentsil, kus räägin pikemalt blogimisest, blogimisega seotud rõõmudest ja muredest ning sellest, kuidas ennast virtuaalmaailmas kaitsta. Täpselt nagu eelmiselgi aastal, kui käisin rääkimas Forseliuse kooli kirjanduspäeval, küsiks ka sel korral teie arvamust.
Kust lähevad blogimiseetika piirid? Millest on okei kirjutada, millest mitte?
Kuidas kaitsta iseend ja oma mainet internetis?
Milliseid nõuandeid annaksite teie oma kogemuste põhjal värsketele blogijatele? Kommentaarid on oodatud!
Minu kadunud vanaisa ütles mulle kunagi, et kui inimene magab käed üle pea, siis on inimene õnnelik. Tol ajal ma ei saanud aru, kuidas saab niimoodi magada, käed pea kohal või pea all – noh, umbes nagu stereotüüpselt kujutatakse ette tüüpi, kes kuskil aasal õlekõrt närib ja taevasse vaatab.
Vanaisa magas täpselt niimoodi vahepeal. Eile, kui ma und ootasin (mis ei tahtnud ega tahtnud tulla – one of those nights), siis ma mõtlesin sellele, mis vanaisa kunagi ütles. Ma ju magan ka praegu käed üle pea, need hoiavad mul vahepeal patja pea peal kinni.
Mulle meeldis magada vanaisa-vanaema voodis. Nende tuba oli tilluke, aga padjad hiigelsuured ja pehmed; ma igatsen neid patju. Nende öökapi sahtlid lõhnasid vietnami salvi järele ja öökapi kohal oli peegel, mis rippus seinast 45kraadise nurga all, nii et isegi mina nägin seal ennast, kuigi olin veel pägalik.
Selle toa aknast oli suveõhtutel kuulda, kuidas pargis laksutavad ööbikud ja pahandavad hakid, teinekord oli isegi kuulda öökulle või seda, kuidas mõni pahur siilike mööda hoovi tuterdas.
Nüüd seda tuba enam pole.
Eile und oodates… pikalt ootasin und. Väga pikalt. Ja enne magama jäämist tulevad alati loominguliselt parimad mõtted. Trikk on püüda neid hommikul taastada. Selleks ma trükin telefoni uitmõtteid, mis pähe tükivad. Ideed enne magamajäämist, just vahetult enne seda, kui unemaale lähed, on grandioosselt head. Pea läheb kuidagi lahti ja loome voolab ühest kõrvast sisse, teeb ajus mitu tiiru ära, jõuab südamesse, sealt kõhtu ja uuesti ajju.
Võib-olla sellepärast käib kirjutamise kirjutamise juurde alati ka pokaal veini, sest see on üks väheseid viise, kuidas ma oskan oma pea samamoodi juhtmest lahti sõlmida, nagu enne unne suikumist iseenesest juhtub. Et sa nagu lükkad varbaga selle paokil ukse rohkem avali.
See on asi, mida on väga raske selgitada inimestele, kelle aju töötab teistmoodi.
/
Istusin päikselaigus trepil ja tundsin, et olen täiesti tühjaks imetud. Kuhu see energia kõik läheb?
Vastuolulised tunded on viimasel ajal vallanud. Ei taha olla üksi, tahan olla üksi. Inimesed ajavad marru, inimesed panevad endasse armuma. Enam ei saa aru, mis on, mis pole, mis tuleb, mis läheb. Ainus, mis paistab olevat tõeline pelgupaik, on voodi ja kassid, kes maailma eest kaitsevad. Ergud on jälle paljaks kistud, ise ka ei saa aru, miks või mille tõttu.
/
Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled
Ma armastan sind täpselt nii nagu sa
Ma armastan sind täpselt nii nagu
Ma armastan sind täpselt nii
Ma armastan sind täpselt
Ma armastan sind
Ma armastan
Ma
/
Võtan lause juppideks lahti, panen kokku tagasi, tulemuseks on vaid sõna “ma”. Sina võid armastada mind täpselt nii nagu ma olen, aga mis siis, kui mina ei armasta end täpselt nii nagu ma olen? Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled.
/
Aju on täiesti kokku jooksnud, mul on kolm avalikku esinemist ees ootamas, üks juba sel neljapäeval, ja mul on uitmõtetega fail, täiesti vormistamata, mitte mingil juhul selles asendis, et sellega võiks kolmveerand tundi täis tõmmata… Ühelt poolt mõtlen, et äkki paneks mõtted punktidena ja improviseeriks, aga ma ei tea, kas ma oskan. Rääkida ma ju võin tundide kaupa, aga kui keegi vastu ei räägi, siis on raskem.
Aga mis see blogimine muudki on, kui iseendaga rääkimine, trükitähtede vormis. Heal juhul, kui oled mõtted, hinge virtuaali loopinud, siis heal juhul, ma kordan, HEAL JUHUL, püüab keegi selle kinni ja võtab ette mõne kommentaari kirjutamise. Üldiselt aga kaovad mõtted virtuaalmaailma ära, nad on seal, bittide ja baitidena, oma igavesti tuntud 11010101101101011110111011 reas, üksinda, hõljuvad, ootavad ei-tea-mida…
Inimesed ajavad marru, äratuskell ajab marru; ja siis tõmbab miski naeratuse näole, päike on väljas, meri on ukse ees…
Täpselt ikkagi ei tea (või eit, ea) mis või kuidas, kõik on sassis, kevadpäike, kevadhormoonid, hingeline nõtrus ja kehaline nõrkus erinevate põhjuste pärast… Jooksen mõtteist ja verest tühjaks ja jään ootama, et keegi teeks mulle restardi.
Ma
Ma armastan
Ma armastan sind
Ma armastan sind täpselt
Ma armastan sind täpselt nii
Ma armastan sind täpselt nii nagu
…nagu ma oskan. Muudmoodi ei oska, muudmoodi ei armasta.
Saskia vaatab tema poole üles, nagu naised mehe poole üles vaatavad, Maik aga vaatab otse ette, nagu mehed otse ette vaatavad, kui naine nende poole üles vaatab.
(Jenny Erpenbeck, “Vana laps”)
Eile toimus Mökus kaua oodatud (st mina olin kaua oodanud) Tartu esimene stand-up comedy šõu, kus astusid üles kolm kutti. Ma valmistusin mõtteis selleks ürituseks juba mitu nädalat, sest kuigi mul polnud näiteks eriti usku Ericu vaimukusse (sst ta ütles mulle, et ta ei tea, kes on Dylan Moran ja see oli minu meelest aktsepteerimatu – sa oled stand-up comedian ja EI TEA, kes on Dylan freaking Moran?!), selgus hiljem, et kartus oli olnud asjatu. Eric osutus hoopis kolmest naljakaimaks, kui nii saab üldse öelda.
Ei, väga kihvt oli. Pisike Möku oli pilgeni rahvast täis, kuigi püha teisipäevaõhtu, ja naerda sai möirata kõvasti. Muidugi, paljud naljad olid suunatud eestlastele või olid eestlaste kohta, aga see ju eestlasele meeldibki – teada saada humoorikas võtmes, mida välismaalased meist arvavad.
Ühesõnaga, kutid teevad šõud veel ka tudengipäevade ajal, vist Vildes (või Wildes), aga kuna see koht oli vaheapeal pankrotis ja uued omanikud pole veel suutnud kodulehte tööle panna (vähemalt mul ei õnnestunud leida), siis tean ma ainult, et üritus toimub 27. aprill siis tuleb vaadata ürituse oma kodulehekülge: Tartu Comedy Festival. Selles mõttes, et… jei, lõpuks ometi üks festival meie linnas, mis on nii täpselt minu üritus ja sobib nagu käsi kägiveenile!
Miks Eestis see püstijalanali levinud pole? Arutasime seda eile ja mõtlesime, et äkki on asi selles, et meie teatriõpilased tahavad pigem teha Suurt Kunsti ja naljaviskamine laval (enda häbistamise kartusega) on nende jaoks liig mis liig. Kui võrrelda just teiste maadega, kus ülikoolilinnakutes korraldatakse sageli püstijalanalja üritusi, kus teatritudengid siis laval villast saavad visata.
Ma ei ütle, et meil häid koomikuid pole, on küll, aga miks neid rohkem pole? Just amatööride või alles õppivate hulgas?
Lõpetuseks ka kuttide reklaamvideo:
Alles ma kirusin oma naabreid. Eile käis köögis neil hirmus sõda, keegi polevat helistanud ja mees oli hirmsal kombel endast väljas, et ta seda kõnet ei saanud või ei võtnud keegi tema kõnet vastu või misiganes. Tropid ühesõnaga täies hoos.
Täna tulin siis töölt koju ja koridoris nende ukse ees vedeles kaktine klosetipott. Loputuskast verine, kusjuures. Ei tea, kes ära tapeti, aga lapsed jooksid küll rõõmsalt mööda koridori üles-alla, vist neilgi vahelduseks põnev, et ema ja isa on suutnud elamises midagi ära lõhkuda ja nüüd tullakse asendama ja see on ju põnev! Siis, kui sa päevad läbi ainult kisava isa eest voodi all peidus oled, näiteks. Ma usun, et siis, sellise elu juures, on isegi vetsupoti vahetamine põnev ja oodatud vaheldus.
Ma üldiselt üritan mitte inimestest halba mõelda või neile oma viha suunata (sest selline asi sööb teadupoolest ainult sind ennast seestpoolt), aga nende alumistega… Õrgh.
/
Täna sain muide täiesti ootamatult ühest asjast aru, aga selle ma vist kirjutan kuhugi raamatusse sisse. Selle, millest ma aru sain.
/
Laupäeva öösel jooksin mööda Emajõe kaldaid, vesi on nii kõrge, nii kõrge, jõelt tõusis tontlik udu, mind rebis kättpidi straffordshire tõugu loom, kellega me koos üle porilompide karglesime, vahepeal koos puuoksi taga ajasime ja hingeldasime, kuum hingeaur pahvakatena suust öhe purskumas, ja mul oli hea ja mul oli äge ja mind isegi ei pannud porine mantel enam muretsema.
Milleks muretseda, kui sul on sõbrake, kellega võidu joosta?
Ja mu silme ees oli 30 Seconds To Mars video “Kings and Queens”.
“Tead, me oleme sinuga ikka hämmastavalt sarnased,” sädistasin eile K.-le, kui käevangus mööda Raekojaplatsi kodubaari poole suundusime.
“Jah?”
“Jah. Päevad läbi näeme mõlemad välja nagu ülessoojendatud surm, aga kui vaja, siis võime end vabalt üles lüüa.”
K. hakkas naerma. Me nägime tõesti head välja: mina oma lühikese kleidi ja kevadmantliga nagu liputaja ja tema nagu tõeline J-Lo ghetto chic.
“Jah! Mõtle, ma käisin terve see nädal tööl viigipükste ja tankidega, lihtsalt ei viitsinud mõelda ja nii savi oli. Aga siis ükspäev panin jalga botased ja kui end Kaubamaja aknalt nägin, pidin kreepsu saama,” rääkis K.
“Jajah, ma käisin ka terve see nädal tööl ketside ja viikaritega…”
“See pole sama! House on ketsid ja viikarid stiilseks teinud!”
/
Täna on maailm paksu halli pehme udu sees. Sõita oli ulmeline, vahepeal oli nähtavus umbes… paarkümmend meetrit, heal juhul. Toetasin pead, hoidsin ühe käega rooli ja mõtlesin sellele, kui väsinud ma jälle olen.
Käisin õe juures külas, koksisime mune*, sõime kooki (mina kaks ampsu, dieet ju!), imetlesime eemalt kauneid veinipudeleid (mille ma ostsin naabrimehe käest poest 75cl-i, mis, muide, on superpood, soovitan!), siis tegime kassidele, koertele ja jänestele pai, kallistasime ja hakkasin jälle läbi hallide udulaamade kodupoole sõudma.
Aga mõnus oli ikkagi, teel oli hea olla. Koju jõuda oli ka hea. Mulle meeldib see, et nüüd on mu kodus värske pesu lõhn.
_
*mune värvisin eile ka nii, et olin vajunud kotti köögitoolile, ühe käega hoidsin sibulakoori küljes ja siis teisega ketrasin niiti, niimoodi überaeglaselt, muudkui: mauhh… mauhh… mauhh… Siis kukkusid niidirullid põrandale ja kassid ajasid need ära.
/
Ja eile tantsisime kella neljani. Oli hea, sai palju kallistada, sai rääkida südamest-südamesse, sai veel kallistada, sai huilata ja kaasa kisada (sest mind ei huvita, ma laulan kaasa, ka siis, kui sõnu ei oska ja ise diskor olen) ja sai lühilausetega elu kokku võetud.
“Kuidas SUL läheb? PÄRISELT? Kuidas LÄHEB?” – “Ma EI tea. VIST hästi. Aga on hetki.” – “Hetki?” – “HETKI.” – “Jajaa, tean-tean…”
Väsinud olen ikkagi ja ma ei saa aru, miks see niimoodi lainetena käib. Ühel hetkel nagu energiajänku, teisel nagu puulõhkumispakk – paikne, auklik ja liikumatu. Halval juhul ka kirves peas.
Ja see pole kusjuures üldse SEE, need pole NEED kõikumised, need on mingid muud, ma ei saa aru. Võib-olla ei oska ma töid päeva peale hästi ära jagada? Et teen ühel hetkel hästi palju, nagu torust tuleb, ja siis teisel on… noh, kirves peas?
/
Täna on selline päev, et tuleb kuulata Lisahalli ja eriti lugu “Chocolate”.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/08-lisahall-chocolate-is-this-real-.mp3]
Kui juba unedest rääkida, siis…
Täna nägin unes João Lopes Marquesi, kelle raamatuesitlusele (ma eeldan, et raamatu “Minu ilus eksiil Eestis” esikas oli see, kuhu ma ei jõudnud, aga raamat on autogrammiga ikkagi mu öölaual:) me koos Hugh Laurie’ga läksime. Lisaks korraldasin pidu keskkooliõpilastele, hüppasin langevarjuga (tandemit) ja võitlesin mingi sisalikuga.
Hästi normaane muidu.
