it’s okay

hoomamatu 1 Reply

Õudselt imelik on jälle kodus olla. Kõik on nagu sama, aga teistmoodi ka. Kassid olid nii rämedalt õnnelikud, kui ma nad koju tõin, et ei osanud kuidagi ära olla, et saaks mulle aga peale ronida, end mu vastu suruda ja end rahuldusest pooleks nurruda.

Ja õudselt imelik on üksi olla, kui oled nädal aega harjunud sellega, et alati on kuskil keegi, kellega juttu ajada või kellelt üht-teist küsida. “Palju väljas sooja on?” “Mis täna teeme?” “Kas lähme mere äärde ka?” “Kas sa armastad mind vähemalt sama palju või veel rohkem?”* “Kus kutsad on?” “Kas poest on midagi vaja?” “Kas keegi muga veint joob?”

Ja nüüd olen üksi, käin nagu kuutõbine mööda armast korterit ringi, õhk seisab, on hirmus palav, päikeseloojanguid enam ei näe, need on lõplikult kadunud.

Rääkida on ainult kassidega.

Aga siis läheb hetk, teine, kolmaski. Loen Traati ja Bukowskit vaheldumisi, suviti tahan ma alati Bukowskit ja eesti klassikat lugeda. Ei teagi, miks. Ehk sellepärast, et suvel muutun ma ise Bukowskiks, pidetuks ja suureks õllesõbraks. Ja kirjutan piiramatult, teinekord täiesti seosetult, üht lugu, teist lugu, kolmandat käsikirja, neljandat ideed.

Tegelikult kannab see sissekanne ainult üht eesmärki. Et minust oleks jäänud midagi maha, mingi viimane elumärk. Sest kohe tuleb K. siia ja me hakkame ise ripsmeid ja kulme värvima. “Sõbrannad keemikud,” viskas ta ja MA JUBA KARDAN. Nii et kui enam suvehetki või uusi postitusi ei ilmu, siis olen ma pimedaks jäänud. AGA VÄHEMALT VÄRVITUD RIPSMETEGA.

Ahhaa, kui te veel seda lugu pole kuulanud, siis kuulake kindlasti. See on suvelugu. Underworldi “Scribble’i” kõrval. Too viimane, see va “Scribble”, on muidugi ka liiga hea. LIIGA HEA. Aga Nneka on ka. Liiga hea.

*Vastus: “No ikka veel palju rohkem.”

suvehetk #2

hoomamatu 5 Replies

Lambalõhnalise saare-kodu jaanipäev on rahulik. Kõige rahulikum jaanipäev üle aastate. Istun mühiseva lõkke taustal ning üritan meenutada, millal viimati jaanipäev Saaremaal veedetud sai.

“Sulle on need Saaremaa jaanipäevad nii erilised, räägi siis, miks,” õhutab tädi. Ma mõtlen ja mõtlen, ja ei oskagi sõnadesse panna. Saati tunnen end natuke silmakirjalikuna, sest reaalselt on ju kõik viimase kümne aasta jaanipäevad möödunud mandril.

Aga midagi on Saaremaas. Jah, juured on, jah, pere on. Kadakad, loomulikult. Aga võibolla ka see imeline päikeseloojang, mis igal õhtul lauda tagant paistab. Igal õhtul erinev, igal õhtul samamoodi imeline. Või siis on see kreemjas udu, mis eemalt üle lambakarjamaa läheneb, kadakate vahel hiilides, endasse kõik sõnajalaõied peites.

Või siis on see LÕHN, see lõhn, mida ma ei oska kirjeldada. Magus ristikulõhn. Kadakas. Tolmune kruusatee. Lambalõhn. Räästa all kuivavate soolaste lestade merene lõhn. Sooja suitsutatud lambakintsu hõng, kui see värskelt ahjust välja võetakse. Koerakarvalõhn, kui tal kaela ümbert kinni haarad ja oma pea vastu tema suurt pead surud, kuuled ta lõõtsutamist ja tunned märga nina kuskil lõua all. Või siis, nagu seekord: sooja vee lõhn, praksuvate puude lõhn, ahjulõhn, kui istume aina soojenevas tünnisaunas. Alguses teineteist kaisutades, et jahedas vees sooja saada; siis juba kuumas vees varbad liigutades, kui tädi uue laadungi kuuma veega saabub (no mis teha, kui ei mallanud enam oodata ja nii vara sisse ronisime!). Ja siis muidugi see taevas, mis ikkagi eemal veel punetab, kuigi oleme tünnis juba mitu head tundi istunud ja jaaniöö hakkab juba läbi saama.

/

Sinised ussikeeled kiigutavad eemal põllul oma päid, uhkelt ja majesteetlikult. Peatame auto ja ma jooksen otse sellesse lõpmatusse sinisesse. Seisatan ja läbi oma hingetõmmete kuulen, kuidas kõik see sinine sumiseb, sumiseb mesiselt ja produktiivselt, tuhanded mesilased ja kumalased endale toitu korjamas. On maagiline, on lihtne ja ilus, on vaikne, on soe ja on mõnus. On Saaremaa. Ja teisel pool teed on tuulikud, on punetav moonipõld, kuskil sela vahel mängivad kindlasti rebasepojad.

On Saaremaa.

suvehetk #1

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel õhtul sai ronitud kägisevasse puuvoodisse, mis oli natu-natukene lühike, aga niimoodi mõnusalt lühike; nii, et jalgu sirutades puutusid ära otsapalgi ning teise jala varbad sai torgata mõnusalt soojade MinuInimese varvaste vahele. Akna taga oli südaöine juunikuu, valge ja kirgas, nagu polekski öö. Enne lõplikku und käisin veel, pats-pats üle puupõranda ja avasin ettevaatlikult rõduukse, kuid see kägises ikka, kääks! ja kääks! üle magava maja. Istusin katusel, tegin suitsu ja kuulasin Saaremaa ööd.

Hommiku saabudes magasin veel õiglase und, kui läbi unenäo keegi musi andis ja lubas peagi tagasi olla. Järgmine hommik, järgmine ülestõusmine samal hommikul, õigemini, saabus mõned tunnid hiljem. Sirutasin, kuulasin – kõik on vaikne, vaid linnud laulavad meeleheitlikult akna taga, kopsud rõõmu täis.

/

Ja siis juba oled selili paadi all, värvirull käes ning tõmbad siuh! ja siuh! kummalise tekstuuriga sinist värvi põhja alla, nii et värviniidid lendavad. Natuke tilgub otsaesisele, natuke tilgub kätele, aga mis siis! Nii ju peabki!

/

Mõned päevad hiljem, kui värv on kuivanud, võtame paadi – uhke nimega Bella – sleppi ja veame sadamasse. Ainult üks meist, see vanim ja omanikum ja kapteninum, on kunagi paati vette lasknud, õigupoolest on ta seda ju teinud palju kordi. Tal, meie kaptenil, on selged ka muud olulised sõnad, nagu kiil ja otsad ja mootor ja kajalood. Mina, lihtinimene, sellest kõigest suurt ei jaga. Mul on uhke tunne, et olen paadipõhja selliselt ilusalt siniseks saamises kaasa löönud ning veel suurem ärevus on sees mõttest, et kui paat vees, saab sellega ju ka sõitma minna! Merele! Päris merele! Paadis!

Bella vette saamine aga ei olegi nii kerge protsess, kuigi ega ma seda arvanudki. Kügelen kivi otsas ja vaatan murelikult, kuidas Inimene ikka tagurdab, siis jälle edasi sõidab, siis jälle tagurdab, ikka nii, et järelkärul kõikuv Bella otsapidi merre saaks. Sadamatee on kitsuke ja ma kardan, et iga hetk, iga hetk nüüd vajuvad rattad üle ääre teisele poole ja ongi õnnetus käes. Närviliselt närin küünenahku – on mul selline halb komme, et närvitsedes kipun nahkasid nokitsema. Sessiaegadel olid küünenahad lihani ära näritud, kole-kole komme. Õde käskis sinepit peale määrida, aga ma pole veel proovinud, kahtlen, kas sellest kasugi oleks. Sinep on ju hea!

Hoolimata näritud nahkadest ning muretsemisest (“Mure geen,” ütles üks tädi sõbranna selle kohta) ja kivil ebalevalt kõõlumisest hoolimata saame aga paadi vette. Kapten kalpsab rõõmsalt, justkui polekski tal ligi kolmveerandsada aastat õlul, üle ääre paati, keerab võtit ning köhh-köhh tehes hakkabki see võidukalt podisema!

Peagi ronime meiegi paati, ikka naised enne, mehed järgi. Paat kõigub ebakindlalt, poide peale toetatud kai veelgi ebakindlamalt ning sel ühel hetkel, kui tõstad jala maast ning teine jääb kaile, käib kõhu alt selline külm-erutav jutt läbi: mis siis, kui ma nüüd vette kukun!

Aga ei kuku, paati saame me kõik. Ja oi kui vahva on mööda sinist vett sõita, tuul pusib juustes ning paadipõhi käib patsaki! ja patsaki! vastu laineid. Ekraanilt on näha, et meie all laiub pea seitse meetrit vett. Seitse meetrit! Vaatan üle serva alla: vesi nagu vesi ikka. Püüan ette kujutada, kui sügav õieti on seitse meetrit. Kas see on sama sügav, kui talvel Punases meres snorkeldades, kui võtsin kopsud õhku täis ja üritasin sukelduda nii kaugele kaunite kalade vahele kui võimalik, aga alla jäi veel väga palju mustavat sügavust ja imelisi koralle?

Kapten räägib, et kuskil siin all, meie all, mere põhjas olla üks laev, “väga hästi säilinud – siia võiks sukeldujaid tuuagi! Pidi suurepärane koht olema selleks.” Kiikan jälle üle ääre, aga näha on vaid rohekassinine Läänemere vesi. Eemal sinetab Hiiumaa, teisal Saaremaa. Küll on kena!

/

Hiljem otsime üles selle ranna, mille juurde Bellaga just sõitnud olime. “Seal on hea liivane põhi, ma sõidangi tavaliselt üle neemenuki sinna ujuma, ja siis sõidan tagasi,” oli Kapten ütelnud. Neemenuki aga olid vallutanud noored, telgid püsti, muusikakeskus (jaa! metsas!) kaikumas. Ikka need viimased klubihitid, mis muu saundträkk saaks olla lainemühale ja mändide kohinale.

Otsime tasasema koha, laotame piknikulina maha ning vaatame ringi. Liivast pole jälgegi, on mustjas adru kaldal ning kivine põhi, nii kaugele, kui silm ulatab. Aga ega me jäta: ronime plätad jalas nii kaugele vette, kui saame. Panen plätad kivile ja teen kiire sulpsatuse merre. Tehtud! Ujutud! Oi, laine on plätad ära viinud!

/

Hiljem, kui lambalõhnalisse saare-koju tagasi jõuame, on nii kena olla. Nahk lõhnab veel õrnalt mere järele, haigutused on nii magusad, nagu oleks midagi tähtsat ära teinud. Me käisime ju merel!

the way we were

hoomamatu 3 Replies

Istusime ükspäev K. juures ja vaatasime läbi tema memory boxi. Tal on see märksa põnevam kui minu oma – aga võibolla on lihtsalt alati nii, et teist asjad on palju põnevamad kui enda omad. Õde ütleb alati, et minu juures on nii põnev käia, sest mul on kõik kohad igast vidinaid ja asjakesi täis, mida on huvitav näppida.

Näppisin siis minagi K. mälestuskarbist leitud asju. Eriti toredad leiud olid kirjad, mis ma talle erinevatel ajaperioodidel olin kirjutanud. Ma eriti ei mäletanudki ennast selle ajast, enam – ajast kümme aastat tagai. Üks kiri, See Kõike Olulisem, oli dateeringuga juunist 2000. Mu käekiri oli ilus, kindel, püstine, selge, väike. Praegu on ta ilus ainult postiaadressidel, mida igapäevaselt pakkidele kirjutan – kirju enam nii ei suuda kirjutada, kui kümme aastat tagasi, mil igapäevaselt pidin hoopis koolivihikuid täitma.

Huvitav kiri oli see, kohati ajas naerma – heas mõttes. Pigem tegi aga ta kurvaks. Näiteks oli seal selline lause: “Ei oska enam fantaseerida ka – kõik unistused on seotud raha või ideaalsuse ihalusega.” Kümme aastat hiljem on kõik ikka samamoodi: ikka on pidevalt jama rahadega, ikka veel on hinges tappev püüd olla ideaalne, kuigi endale hästi aru andes, et ideaalsus on üks võimatu ja ebavajalik eesmärk.

Õnneks on praeguseks tulnud ikkagi tagasi unelmaid, ja nüüd on nad erinevalt kümne aasta tagusest ajast reaalsemad, maalähedasemad. Näiteks unelm oma kodust, maitsetaimepeenrast, suurest koerast, järgmisest raamatust, miinus viiest kilost ja nii edasi, ikka lõpmata rajana igaviku poole.

/

Homme pakime asjad ja kassid autosse ning jätame oma town houseiga mõneks ajaks hüvasti. Meid ootab suvine Saaremaa, enne seda oluline tripp Tallinna (mina kohtun oma raamatu toimetajaga, Minu Inimene kohtub aga presidendiga) ja ehk antakse nii palju õnne, et saab natuke koos puhata, enne kui see eluetapp meie jaoks läbi saab.

Mis edasi saab? Seda on mult neil päevil korduvalt ja korduvalt küsitud, ma ei oskagi eriti vastata. Esialgne plaan on selline, et ma aasta lõpuni jään veel Tartusse ja elame kaugsuhte-elu. Esialgu ongi plaan selline, et aasta lõpuni on Tallinnas palju asjaajamisi, nii et see ei tohiks olla midagi väga õudset. (Väsitav on ta küll, see on selge. Aga loodetavasti on see siiski ajutine.)

Ja siis? Kes teab. Ehk hakkan ma uuesti üritama olla tegevajakirjanik. Ehk pööran kannal ringi ja, ma ei tea, hakkan näiteks kokandust õppima. Ehk ootab meid Meerika. Ehk… Ei teagi. Ausalt, ei teagi. Pole vastuseid sellele küsimusele, et mis saab. Midagi ikka saab.

Aga üks eluetapp on selle kevadega läbi saanud. Mõnel meist siin väikeses elamises on cum laude kirjaga paberid, mis seda tõestavad (ja mõõk) (ja see ei ole ei mina, Miuksu ega Pussakas), meil on hunnikutes kotte  ja pakke, mis kõik tuleb ära kolida, ja meil on suur kergendus ja rahulolu hinges.

Seda, et elu on just selline, ma kümme või kolm aastat tagasi samal ajal ei teadnud. Seda, et ma olen selline, ma ka ei teadnud. Seda, et mu ümber on sellised inimesed, ma ka ei teadnud. Aga mul on hea meel, et nad on.

Kauneid valgeid öid teile, mu kallid. Ja jaaniussidega – on ju, teate küll, mis lood.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/Barbra-Streisand-The-Way-We-Were.mp3]

AFK till 11/07

hoomamatu 2 Replies

from: daki
to: peika
message: Musi! Too õlut! Mul on ainult kolm tükki ja Portugali mäng surmab mind praegu juba ja mul pole millegagi õhtust Brasiilia mängu üle elada!

Nagu teada, on taas rõõmuaeg, nagu igal paarisarvulisel aastal. Ehk siis: jalka!!! Ma ei tea küll, miks mind on karistatud selliste meestega, kes jalkast üldse rõõmu ei tunne (ja sibulat-küüslauku kah nii palju ei söö, kui mina), aga hoolimata sellest olen täieõiguslikult hõivanud teleka järgmiseks kuuks ajaks. Kuigi ma täpselt ei tea, kus ma näiteks finaali vaatan – selles mõttes oleks päris tore, kui näiteks Hispaania finaali saaks, sest Spaanias finaalmängu vaadata oleks sel juhul ääretult mega elamus.

Kuigi kõik on jõudnud juba oma ennustused teha, teen minagi omad: G alagrupist (sest see on AINUS mulle OLULINE alagrupp) pääsevad loomulikult edasi Portugal ja Brasiilia. Portugal mängib 56. mängu Hispaaniaga VÕI Šveitsiga, kust muidugi VÕIKS edasi jõuda Portugal, aga ma olen väga rahul ka, kui pääseb edasi Hispaania (vt ülal olevad põhjused).

Ja finaalis võiks mängida Brasiilia ja Hispaania (mis juhul ei saaks ma Spaanias suudki lahti teha, saati siis Brasiila särki või stringe kanda – samas, kes ikka püksi näeb), kust tiitli viib koju Brasiilia, mi amore. Portugalile kahjuks väga suuri lootusi ei pane, sest tänane mäng näitas, et nad pole sugugi nii tugevad, kui ma lootsin. Aga mäng oli hea, aus, täie raha eest. Aga, nagu Ott Twitteris ütles, on häbiväärne, et praeguseks on löödud mängus keskmiselt 1,54 väravat.

Meenutuseks aga üks sissekanne aastast 2004, kui oli EM ja sai kõvasti pöialt hoitud Saksamaale. Austame sellega King Kahni (selle hellitusnime armsus ja täpsus ei ole minu puhul kaduma läinud), keda enam palliplatsil ei näe, kuid kelle nägu on meile alatiseks sööbinud mällu ning käib meid aeg-ajalt õudusunenägudes kummitamas.

Kahni-teooria

16/06/2004

mis puutub eilsesse saksamaa-hollandi mängu, siis ma pean rääkima teile, kes on tegelikult oliver kahn.
ta elab muul ajal puuris, raudvarbade taga. talitajad loobivad talle banaane ja lihakäntsakaid. puuri ümber on valge kast, nii et kui ta sealt üle peaks minema, siis saab ta elektrit. ja aeg-ajalt raseeritakse ta puhtaks ja pannakse palliplatsile. kui ta palli väravasse laseb, siis väheneb automaatselt ka päevane banaaniports. kui kinni püüab, teenib suure tüki mahlast tailiha.
ja kuigi väideti, et tal oli eile sünnipäev, ei tea tegelikult keegi, millal tal pärissünnipäev on. eilne tähistas vaid päeva, mil ta džžunglist leiti ja inimühiskonda toodi.
üldiselt: ärge laske väikestel lastel telekat vaadata, kui saksa mäng peal on. võib tekitada parandamatuid traumasid.
ja lisaks veel: kui eile kõlas mängukommentaatorilt «pärl», et «selles olukorras on nüüd hollandil küll väga raske saksamaa vastu mängida», siis ma vastaks selle peale, et hollandil oleks ka siis väga raske saksamaa vastu mängida, kui terve saksa meeskond tuleks palliplatsile klounimütsides.

selle looga ma abiellun

hoomamatu 7 Replies

See, et Malcolm Lincoln mulle hullult meeldib, pole kellelegi enam saladuseks. See, et “Loaded with Zoul” on lugu, mille ma ALATI raadiost ÜÜRGAMA panen ja ise siis KAASA ÜÜRGAN, pole ka mu lähikondlastele saladuseks, sest no kamoon, KUI LAHE on kaasa teha seda ah-aa häälitsust? See on lausa jumalik!

Aga pärast selle loo video nägemist olen ma kindlalt otsustanud selle looga abielluda. Sorri, Malcolm Lincolni poisid, te olete mu esimesed Music-Boyfriends. Kandke seda üllast taaka selg sirge ja pea püsti.

suhteveerg: saladused

hoomamatu 12 Replies

Ma olen kirjutanud sellest, milline on minu suhtumine saladustesse (loe siit), aga kaks lähiajal loetud artiklit panid mind sellel teemal uuesti mõtisklema. (Ettevaatust, järgneb ülipikk post.)

Ma ei ole kunagi päris hästi mõistnud, miks peaks olema lõpuni aus ning välja rääkima kõige koledamad luukered, pahateod jne. On asju, mis võiksid jääda ajaloohõlma, nende ülestunnistamine ei tee enam midagi paremaks ning töötab vaid äraspidise indulgentsina, mis JUSTKUI annab ülestunnistajale võimaluse tee andestuseni, aga reaalsuses teeb teise poole õnnetuks, teda haavates või solvates ning lõppkokkuvõtteks ei võida sellest keegi.

Ning on asju ja tegusid, mis iseenesest ei ole üldse halvad ja moraalselt pole keegi halvasti käitunud, kuid puhtsüdamlikku tehes* antakse asjale-teole kaalu juurde, järsku saab eimillestki miski (“No ju siis midagi ikka oli, kui ta nii süüdlasliku näoga on ja tunneb vajadust üles tunnistada!”) ning jälle tüli majas.

Continue reading

wanted

hoomamatu 5 Replies

Nii, kullakesed, nüüd oleks vaja teie abi. Või õigemini, ühe teist.

Esiteks: me plaanime juba ammu-ammu tuua tagasi sellist lehekülge nagu otseelust.com, kus mäletatavasti rippusid üleval tänaval-bussis-ootesaalis pealtkuuldud naljakad, absurdsed või elutõesed lausejupid. Kaduma läks see lehekülg kunagi meie vea tõttu (vist serveri kasutusaeg sai läbi ootamatult), praegu aga seisab tagasitoomine selle taga, et otsime inimest, kes teeks otseelust.com-ile kujunduse. Muud peale igavese au ja kuulsuse kahjuks aga selle töö eest pakkuda ei oleks. Kui sa aga tahaksid meid natuke kujundusega aidata – või tead kedagi, kes seda võiks teha – siis jäta siia kommentaaridesse teade!

Otseelust.com-i plaanin ma teha Cheezeburger Networki ja Overheard in New Yorki hübriidiks – seal võiks hakata lisaks vestluskatketele ilmuma ka meie kohalikud FAIL, photobomb jne pildid. Aga jah, kõigepealt oleks vaja kujundus teha.

Teiseks: ammu olen ma mõelnud sellele, et peaks ikka oma blogile kah korraliku custom-kujunduse laskma teha, nii et kui keegi oleks nõus mind selle juures aitama (loe: tegema seda ise minu näpunäidete järgi), siis jällegi, anna endast teada! Selle töö eest võin natuke töötasu ka pakkuda. Mitte palju, aga natuke.

SATC2

hoomamatu 11 Replies

Üsna hästi on minu mõtted kokku võtnud The Frisky kolumnist Jessica Whiteman selles artiklis, nii et ma ise siis ei kirjuta sel teemal pikemalt, vaid kopin paar rida. Teate küll, kellest ma räägin…

You know what gets people worked up on the internet? Not children going to bed hungry. Not murderers and rapists who never see the inside of a jail cell. Not people who abuse animals. No, it’s “Sex and the City 2” that makes people lose their flippin’ minds.

/—/

…to acknowledge “we all need a bit of escapism sometimes.” Yes, escapism. You know, like all those men who would emigrate to Canada before they’d pick up an Uzi themselves, but are all too happy to spend $10 a pop on the latest “Die Hard With Aliens And Guns And Robots And Megan Fox 3.”

/—/

What really irritates me is the effortless assumption of male superiority that suggests male fantasy lives are more serious and real than female ones.  … It’s all trashy and silly. /—/ Watching Tarantino films about Americans scalping Nazis, or gladiators capering about in a mock-up of ancient Rome isn’t “higher” than watching women engage in competitive shopping ‘n’ bitching.

/—/

In short, the critics of ‘Sex and the City’ need to lighten up and remember that everyone has a different fantasy world.”

Ehk siis kokkuvõtvalt: igaühel on vabadus vihata, armastada, olla ükskõikne, vaadata, mitte vaadata – mina küll ei lähe kuttidele, kes näiteks Transformersite filmi kaifivad, ütlema, et olete ikka nõmedad küll. Millegipärast on aga normaalne, et kui ma kuskil valjult välja ütlen, et lähen SATC 2 vaatama, pean olema valmis võitluseks teemal “alaareng ja rumalus”. Jabur.

üheksa ingliga

hoomamatu 3 Replies

Viimased päevad on olnud üsna veidrad, kummalisi mustreid täis. Alates sellest ühes vaatuses toimunud kuuldemängust lõpetades Genklubis Tiibeti filmiõhtul koos saalitäie rahvaga mantraid lausudes. Ja sekka vahele üks bioenergeetiku juures käimine, sealt saadud emotsioonide, tunnete, vabanemise ja mõtete laviin, mis minust läbi pühkis, natuke hingetuna kaldale jättis, pea selge, sihid selgemad, küsimusi vähem, aga ümbersõnastatud kujul.

Ja muidugi on segaseid tundeid tekitanud Epu Südame-raamat, mida ma lugesin veidralt tasandilt: ühest küljest Epu sõbrannana, teisest küljest inimesena, kes on käsikirjavariante näinud mitmeid, kolmandast küljest segaduses tüdrukuna, kellele meeldib Epu eluga teinekord paralleele tõmmata.

Aga eile, kui Epuga kahekesi Toomase diivanil istusime, väega kivid käes ja energial endast läbi lasime lennata, tekkis veel üks tasand, mingi uus. Pärast enam ei üllatunudki, kui selgus, et meie sünnikuupäevad on omavahel armastuse ja sõpruse seoses.

Jah, ega ma ei oska selgelt seletada, mis eile kõik juhtus, või millest ma aru sain. Om mani padme hum lausudes aga juba tajusin natuke transilaadset olemist ja seda, kui tilluke on ikka üks inimese kübe siin kõiksuses.

/

Te vist nüüd mõtlete, et Daki on segi läinud – aga eks ma natuke olegi; või ei, oot, pigem ikka selgemaks läinud või saanud. Kes obn lugenud mu blogi pikemalt ja põhjalikumalt, peaks teadma, et sellised teemad on mulle pikka aega huvi pakkunud, näiteks kasvõi “Söö, palveta, armasta” raamatut lugedes.

/

Väikesed asjad teevad rõõmu. Postkasti potsatav kiri, pealkirjaks sõnad “Aitäh…” ja sisuks ainult üks suurte silmadega kiisupoeg otsa vaatamas.

Päike, mis pilve tagant just sel hetkel välja tuleb, kui on kõige jahedam.

Kellegi hooletult pillatud naeratus.

Hoovipeal ringi tosserdav siilionu.

Aknalaual ninad mullast välja pistnud taimekesed.

Jäätis maasikatega (mida ma tegelikult poleks tohtinud süüa).

/

Natuke segane on ikkagi olla, aga jõud on tagasi, mis vahepeal lahtuma kippus.

Armsad olete mul.