üks juulikuu õhtu

hoomamatu, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Ma ootasin seda puhkust sel korral nii väga. Kuidagi on see kevad olnud selline, et hool ja hoobil pole vahet. On olnud kordi, kus ma olen tulnud töölt koju ja olen olnud nii kurnatud, et lebanud diivanil ja lihtsalt nutnud, sest oli tunne, et ma ei jõua enam. Mitte, et ma ei naudiks oma tööd, vastupidi! Ma arvan, et ma tegin selle vea, et püüdsin olla 200 protsenti, teha väga palju ja rohkemgi veel, ja kõike ikka hingega, eks.

Näide sellest, mis juhtub, kui inimene ei pea ühtäkki ise logistikaga tegelema

Niisiis, saabus puhkus. Ja see algas nagu sageli puhkused algavad – mustlaslaagri liikumisega punktist A punkti B ja sealt edasi punkti C. Ikka ja jälle asjad kotti, tuhanded kotid selga, laps, ratas, peika, auto, kas kõik kotid said, kas midagi unustasime, tankla, maantee, piletid siia, piletid sinna, millal me järgmises kohas peame olema, kotid selga, kotid autosse ja nii edasi.

See oli vabastav, kuna mul polnud enam mahti mõelda tööle, aga lõppeks oli see ka väga kurnav. Ning siis lennutas Nordica mu Horvaatiasse Krki saarele (ma räägin, kogu horvaatia keel on nagu konsonantide orgia) ja ma kirjutan sellest õige pea, aga te ei kujuta ette (või siis just kujutate), milline kergendus on olla paar päeva lihtsalt nii, et sa ei tee mitte midagi kui vaid lähed sinna, kuhu öeldakse, istud bussi, millal öeldakse, kõnnid sinna, kuhu giid juhatab ja sind ümbritseb vaid lahe seltskond, puhas kehastunud keskaegsete külakeste romantika ja odav vein.

Ja sa ei pea ise midagi muud tegema kui lihtsalt nautima ja panema jalg jala ette.

Noh, selle jalg jala ette panemisega ma muidugi feilisin, sest ühel päeval sadas nii hullult, ja ma oli mõelnud, et plätudega oleks hea selles palavas, aga kogu see libedus, noh, ja siis ma libisesin ja lõin oma varba nii ära, et eilseks meenutas see juba mingit lillakat massi.

Minu esimene mõte? Ma ei saa ju nii jooksma minna.

Niisiis teipisin ma koju jõudes varba pärast üht puhkepäeva kinni ja läksin jooksma ja täiesti okei oli, ma muidugi olin megaettevaatlik. Siis mõtlesin ma veel sellele, kuidas mul pole juba viimased kolm jooksu mu truud jooksumütsi, ja kuidas on insanely ebamugav ilma mütsita joosta, aga ma ikka lähen, sest apparently this is the person i am now.

Eile istusime varahommikuni peikaga üleval ja rääkisime ja lihtsalt olime rõvedalt armsad ja diibid ja noh, nagu ikka inimesed vahepeal peavad paarisuhtes olema, kui hull elu on vahepeal pea segi ajanud ja on tunne, et see inimene, kelle kõrval sa oled otsustanud oma elu veeta, hakkab aina kaugemale triivima. No vot, siis me istusime ja rääkisime ja ühel hetkel ta ütles, et kõik need lood, mis ma endast räägin, kogu mu minevik ja kõik targad ja NII VÄHE TARGAD teod, mis ma olen korda saatnud – et see kõik kõlab, nagu mingi teine inimene. Ja ma tunnen nii sageli täpselt seda sama, et ma ei saa aru, kuidas ma olen niivõrd teine inimene praegu. Ses mõttes, et – mul pole mu kuradi jooksumütsi ja varvas on lilla, JA MA EI VÕTA NEID KUI HÄID VABANDUSI MITTE JOOKSMA MINNA? Who is this person!?

Ühtlasti olen ma täiesti võõrdunud sotsiaalmeediast. Mul on telefonis messenger välja lülitatud ja ma olen vist liiga paljudele inimestele jätnud suvaliselt ebaviisaka asshole’i mulje, sest ma lihtsalt unustan messengeri vaadata, saati siis vastata. Ma pean endale reaalselt meelde tuletama, et on elu väljaspool, noh, päriselu, millega ma pean end kursis hoidma ja et blogi-Daki on ikkagi keegi, kes on juba puhtalt põhimõtte pärast väärt hoidmist identiteedina, aga elu on end kuidagi nii ümber mänginud, et…

Elu on hea ja õnnelik, eks see nii vist olegi, et pasast on alati lihtsam kirjutada, aga mida sa seda oma eraelulist õnne ikka nii väga teistele nina alla hõõrud, eks. Samas peab ikkagi mõtlema ka tuleviku-Daki peale, kel on raudselt mõni breakdown of the närv plaanis, nii et juba selleks oleks hea talletada seda hetke siin juulikuu anno domini 2017 alguses, mil tal olid kaks päeva, mis ta sai veeta kodus, kasside ja peikaga, käia jooksmas ja hiljem voodis pitsat süüa ja end mitte millegi pärast mitte kuidagiviisi süüdi või õnnetuna tunda, sest jooksmine pole tema jaoks pekipõletuse eesmärgil, vaid hoopis seetõttu, et teada saada, mida keha suudab teha. Ja et ongi puhkus ja ongi täiesti legitiimne õigus mitte tööle mõelda või seda teha ja, mis peamine, et ta ongi seda rõõmsat rahulolutunnet väärt. Küll seda sitta ventikasse veel lendab, see on selge, aga need hetked, need väikesed õnne- ja rahuloluhetked, need on väärt jäädvustamist juba sellepärast, et – nagu üks mu hea kursaõde ütles – kõik päevad ei saa olla õnnelikud, kuid igas päevas saab olla õnnehetki.

Jep, I’m this person now. Ja ma olen sellega täiesti rahul.

Alati teie,

Daki

PS. Hetke lemmiklugu ka.

 

Ja siis ma hakkasin jooksma

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Kes mind tunnevad, teavad, et ma olen elu aeg püüdnud jooksma hakata. Rõhk sõnal püüdnud. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma alati püüdnud jooksma asuda. Ma mäletan, kuidas jooksin 16-aastasena mööda Lootuse tänavat üles, Kesk tänavat edasi ja Eha tänavat mööda alla, ööbikud lõõritamas ja päike Anne kanali poolt tõusmas.

Ma mäletan, kuidas ma jooksin Ropka tänavat mööda oma vana lasteaia juurde, kuskilt sealt tagant luha äärest ringiga tagasi ja hiljem distantsi mõõtes olin ääretult pettunud, et see oli vaid kilomeeter.

Ma isegi nii väga enam ei mäleta, kuivõrd mäletab minu Sports Tracker, et aastal 2013 suutsin ma isegi peaaegu viis kilta Nõmmel mööda radu joosta. Ühe jooksu nimi, selle kõige pikema, sellele olin ma nimeks toona pannud “Frustratsioonijooks”, pärast seda, kui ma olin ka 2012 täitsa tublilt ikkagi hooaega teinud, nii-öelda.

Ja siis kuidagi jäid kõik jooksud ühekordseteks, kuni eelmisel aastal ma hullumoodi jälle püüdsin. Aga valus hakkas, megavalus, selline valu, mida ma varem tundnud polnud. Ma ei teadnud, mis valu see on, jalad oleks nagu pakud olnud, aga täiesti nagu… Sisemine luuvalu, väga raske seletada.

Nii et ma hakkasin käima rannas kõndimas ja muid asju tegema, kuni mul lõpuks tuli talv ja rahakriis ja ma jätsin saalitreeningud ja aegamööda vajusid kuidagi kõndimistreeningud ka, nagu ikka.

Kuni ma lugesin Alexandra Heminsley raamatut “Kuidas minust sai jooksja”. Väga kaval lüke, ma isegi ei pidanud seda raamatut ostma, saabus mulle, sest Petrone Print juba teab, mida ma vajan 🙂 Lugesin ikka väga pika hambaga, sest sorri vaan, maratonidest vaimustuda ei suuda ma neverever.

Mhmh, seda ma võin ju endale öelda, võin siin ka praalida, aga ega te ju ei näe, et ma tema emotsionaalsetest võitudest lugedes köögis pisikesel pingil lihtsalt nutta ulusin. No ausõna noh, mul pole SÕNU, kuivõrd emotsionaalne üks inimene võib olla.

Aga ma ausalt ei lugenud seda mõttega, et jooksmiseks motivatsiooni saada. Mul juba oli hea jõusaalikava ja ma isegi peaaegu suutsin end Keilasse sundida, kus seda täita, kuigi see jõuka seal on päris… khm. Ja no söömisest pean kenasti kinni, mis mulle Vormiloojate Egert Oiov kunagi ette kirjutas, aga ma olen jummala aus, et kuigi ma oma pekipõletamisasjaga suutsin 8 kilo maha võtta, siis tuli 2 tagasi nagu niuhti, niipea, kui kevadine stress ventikasse lendas, ja ma ei suutnud kuidagi seda enam liikuda saada mitte kuhugi poole.

Ja lõppeks juhtus ikka täpselt seesama asi, mis juhtub vist peaaegu igal pereinimesel, kes jooksma hakkab – mul oli vaja seda pooltundi päevas, kus ma olen ainult iseenda oma. Kus ma lihtsalt olen omaette, oma mõtete või podcastidega, kus pole kasse või lapsi või kallimat otsas ronimas, kus pole tööd kuklas või meile või inimesi või lõpetamata lugusid või ükskõik mida. Kui on lihtsalt minu aeg, mis pole varastatud uneaja arvelt.

Nii et nüüd ma jooksen. Mu internetibestikas, anonüümseks jääda sooviv Laura M, on juba lubanud minuga jooksma kaasa tulla, sest ma leidsin, et ilma konkreetse eesmärgita ma jätan jälle pooleli. Nimelt pole ma kordagi oma elus tundnud, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis. Ma olen kuulnud, et see on imeline ja ma tahan seda kogeda. Ja selleks pole üldse palju vaja, selleks on vaja umbes… no viis kilti suuta joosta. Seega ma võtsin eesmärgiks viis kilti ja minna augusti lõpus Tartusse see viis kilti PÄRIS VÕISTLUSEL maha joosta, sest ma ilmselgelt ei oska oma ajaga muud pihta hakata.

No vähemalt Laura vist tuleb kaasa.

Ja äpp on mul ka, millega ma olen jõudnud kolmanda nädalani ja jummala ausalt saan öelda, et nii mõnna on olnud. Seni olen ma ilma igasuguste äppideta proovinud, lihtsalt omast tarkusest punnitanud, vahel vere ninast välja, vahel mingitsorti intervalli tehes, aga igal juhul feilides, sest pooleli olen ma alati jätnud. Aga seda see raamat tegi küll: aitas mul otsustada ja aru saada, kui suur osa on müüte ja sulaselget jura, mida mulle on jooksmise kohta elu jooksul aetud.

I mean, kui ma suutsin 24 tundi sünnitada ja ellu jääda, suudan ma ka joosta, sest jalad mul on ja töötavad.

Üks asi veel, mis mind veidi üllatab kogu mu selle jooksuvärgi juures: ma actually pakkisin asjad, et joosta ka reisile minnes. St ma nagu ei plaani, et ma istun ja joon veini ja naudin väljateenitud vaba õhtut, vaid… ee… jooksen.

Say what?

Ühtlasi: spordirinnahoidja. Mul oli küll enne üks, mingi suht halva lõikega ja vana ja lisaks secondhandteel saadud, aga… Päriselt. On täiesti imeline tunne joosta nii, et sa ei pea oma tisse kahe käega kinni hoidma.

(Ostsin Change’ist, iga senti väärt.)

Lugu ka, sest see on nii võimas lugu, et kui see liikuma ei pane, kasvõi õhupoksi tegema, siis… leia parem lugu ja tee asju, mis teevad sind rõõmsaks!

PS! HOMME ON FOO-FUCKING-FIGHTERS KOLMANDAT KORDA MU ELUS JA KUIDAS ÜHES ELUS ON INIMESED NII PALJU VEDANUD ÖELGE MULLE AHHHHHHHHHHH

“Naistejutud”: sul on päevad vä? Ei, menopaus!

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Külas on hormonaalsed naised! Ylle Rajasaar jutustab, kui kohutav on läbi elada menopausi ning kui vähe tegelikult sellest naistele väga olulisest asjast avalikult räägitakse. «Üldse ei tohi ju tegelikult menopausist rääkida! See on selline tabuteema,» põrutab Ylle. «Naiste vananemine on üks neist teemadest, millest me laiemalt rääkida ei taheta.»

«Ma ütlen oma kogemuse pealt, et kui sa oled 40 ja ärkad üles nii, et miski küljest ei kuku, oled sa tõenäoliselt surnud,» tõdeb Ylle, et tal on tõesti raske mõista, miks see üleminekuaeg nii vaevaline peab olema.

Ylle usub, et tegemist on aga asjaga, millest kindlasti tuleks rääkida – valehäbita, vahel huumoriga, kuid kindlasti tasub sellest rääkida. Kuidas ennast menopausi ajal aidata? Mida võiksid teada üleminekueas naiste partnerid? Kuidas olla toeks?

Marin vaevles aga taskuhäälingu lindistamise ajal PMSi käes (nagu minagi) ning see tähendas, et pisarad olid kerged tulema. Mida tähendab igakuine meeleolukõikumine? Miks ei peaks emaka omamist aga sugugi häbenema? Räägime sellest, kui vastiku alatooniga on küsimus «Mis, sul on päevad vä?» ja sellest, millises ühiskonnas me tegelikult elada tahaksime. Võime vastuse ka kohe ette anda: sellises, kus emaka omamist puudeks ei peeta.

 

Seitsekümmend kaks kuud / kuus aastat

Kooskasvamine 4 Replies

Mu armas rullike,

eile said sa kuus aastat vanaks, mis tähendab, et sa oled seitsekümmend kaks kuud siin maa peal ringi roomanud, kõndinud, jooksnud, naernud ja armastanud.

On olnud väga pöördeline talv, peaks mainima. Ma ei tea, kui palju või kuidas kõik need muutused sind on mõjutanud, aga mina küll tunnen, et me oleme jõudnud sinna, mille kohta ma veel mõned aastad tagasi ütlesin “teisele poole välja”. Nüüd lõpuks ma tunnen, et jah, me oleme jõudnud üheskoos teisele poole välja. Ja päike paistab siinpool väga eredalt ja soojalt, ausalt!

Kuueaastane sina on üks ääretult asjalik kutsikas. Sul on asjadest oma nägemus (isegi, kui see nägemus tähendab vahepeal, et “ei ole kolmapäev, reede on, ausalt, ma tean!”), sa oled võimeline tundide kaupa omaette nokerdama, joonistama, maalima, ehitama “keemikukomplekte” veest ja tühjadest plastiliinitopsidest. Sa oled valmis vastu astuma oma hirmudele ning sa tahad ja püüad õppida, kuidas hakkama saada kõigi nende tunnetega, mida inimsüda sulle pakub. See on, tuleb tõdeda, ka mulle vahepeal täiesti kurnav ettevõtmine. Tunnetele on teinekord raske nime panna ja veel raskem võib olla sõnastada, kuidas nendega diilida. Aga ma püüan, sest ma tahan olla sinu jaoks see inimene, kes ütleb sulle alati: tunded on okei. Neid tunda ja väljendada pole mitte ainult okei, vaid see on tungivalt soovituslik. Ja ma tahan olla see inimene, kes õpetab sulle, kuidas ka negatiivsete tunnetega hakkama saada.

Veel püüan ma olla see inimene, kes leiab su küsimustele vastused, aga mõnikord on seegi keeruline. Sest ma ju ei tea, miks mõnikord mõni su lasteaiakaaslane sinuga alati kõige kenamini ei käitu, või siis ei tea ma täpselt, mitu tähte on taevas, või mis juhtub pärast surma, või kust täpselt tulevad unenäod. Aga ma tean, et me koos oleme võitmatud!

Praktilisemalt poolelt saab teada anda, et hetkel puudub sul eest kaks ülahammast, kaks alumist on juba vahetunud. Sul on prillid, sest sa oled pärinud minu vildaksilmad, kuid samas viimane kontroll näitas, et su nägemine aina paraneb ja kooli minnes ei pruugi sul enam prille vajagi olla. Oi, kuidas sa oma prille armastad! Sa kannad neid uhkusega ja see soojendab minu südant, eriti, kui ma meenutan, kui palju komplekse mina omal ajal prillidega seoses kaasa sain. Õnneks on ajad teised, ka prillid on edevad ja moodsad, nii et – su silmadel läheb hästi.

Ma luban sulle, et ma olen alati sinu jaoks olemas. Ma ei ole senini täpselt läbi hammustanud, kuidas see võimalik on, et mina just sinu valmis tegin ja millega ma ära teenisin selle, et sa mind mu elus saadad, aga ma olen selle eest väga-väga tänulik.

Ja täna, juba mõne tunni pärast, lähen ja räägin ma seda poolele Eestile “Ringvaate” saates.

Ma väga loodan, et kümne aasta pärast ei pea sa piinlikkust tundma, kuid samas, on juba ammu paika pandud fakt, et minusugune aktivist-optimist-kummipea on võimeline tootma väga palju piinlikke hetki kõigile, kes teda ümbritsevad. Ärme siis iial unusta selle üle naerda!

PS.

Sünnipäeva puhul helistas ka su vanavanatädi Luci, kes ütles, et kuigi ta ei näe enam ammu, siis loeb praegu minu raamatut (sinu raamatut!) “Kirjad tütrele” talle ette sinu vanavanaonu ja kuigi ma pugistasin kergelt naerda mõtte peale, kuidas mu väga soliidne vanaonu kõiki neid awesome‘e ja whatthefuck‘e sealt ette loeb, teatas tädi Luci: “Tead, tavaliselt ma jään magama, kui Ants mulle loeb, aga selle raamatuga ma pole veel magama jäänud!”

Ma armastan sind nii palju, et seda pole võimalik sõnadesse panna.

Ikka sinu,

emme

Foto on aprillist 2014.

Viis saadet “Naistejutte”!

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Märkamatult olen ma oma “Naistejuttude” projektiga jõudnud juba viis saadet valmis teha. Ja, tuleb tunnistada, et iga korraga läheb lihtsamaks, toimetamist on hiljem failidega palju vähem. Ma tõesõna ei osanud arvatagi, et ma seda nii palju nautida võiksin, aga näete, proovi aga uusi asju ja avastadki endas uusi tasandeid.

Nii et siingi väike kokkuvõte.

Esimeses saates rääkisime suhetest ja reisimisest:

Teises saates rääkisime tinderdamisest ja veidratest valedest:

Kolmandas saates rääkisime, kuidas minu selfitamine on aidanud mul oma kehaga leppida:

Neljandal korral tuli jutuks ikka see va aasta ema teema:

Ja viiendal korral arutlesime, kas meeste ja naiste vahel on sõprus võimalik:

“Naistejuttude” pesa Postimehe naisteportaalis asub siin!

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid

Elu väljaspool mulli 1 Reply

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 26. aprillil 2007 kell 21:33.

Need kopterid ajavad hulluks, tõesõna. Nagu sõjatsoonis elaks.
–

Hiljem. Täiesti hullumaja, mis toimub. Siinsamas, ukse all. Inimesed jooksevad viinakastidega ringi, loobivad poodide aknaid puruks, teevad lõkkeid, süütavad… Helikopterid sõidavad linna kohal, valgustavad meie hoovi kahe prožektoriga. Fotograafe-ajakirjanikke (minu sõpru!) ähvardatakse, üks piltnik juba oli tehnikast tühjaks tehtud. Paanika voolab koos adrenaliiniga soontes, see kõik on nii sürreaalne, et ma ei suuda uskuda, et see päriselt ongi. Lapsepõlve sõjahirm pulbitseb ja kohiseb, täpselt nagu kunagi, telekast tanke vaadates ja nuttes.

Ma ei suuda ette kujutada, mis täna öösel toimub, mis pilt avaneb hommikul.

Ja kõige lahedam pidi olema see, et mitte ühtegi politseinikku pole hetkel kusagil näha. Aga samas, mida oodata, kui alustada arheoloogilisi väljakaevamisi ja panna samal ajal valvesse 300 mundrimeest? Kuid see on niisama mõttetu küsimus kui kumb oli enne, kas muna või kana. Kõik see ilmselt pidigi nii minema.

Hirm on. Ja samas hea meel, et ei ela esimesel korrusel ja aknad pole tänava poole.

And for the record. Ma ei ole kellegi poolt, ei teinud käesolevaga ühtegi poliitilist avaldust. Ma lihtsalt kardan. Tavainimesena, tartlasena (suures linnas), Tõnismäest viie kvartali kaugusel elava inimesena. Kardan, teades, et nii mõnigi kallis inimene peab praegu tänavatel olema, tööd tegema.

Ma tean, that it’s very sixties, aga ma olen rahu poolt. Selle poolt, et ma ei peaks kartma õhtusele jalutuskäigule minemist. Selle poolt, et ma ei peaks tundma end sõjarindel elavana.

Enne kujutasin trepist  üles tulles elavalt ette, et kohe hakkavad pommid langema. Vilisedes, nagu vanades sõjafilmides nähtuna. Ma kujutasin, et ma ei saagi enam trepist alla, sest pole kuhugi minna. See on kohutav tunne. Et ei olegi kuhugi minna. Et kusagil pole ohutu.

Miuks ja Rüblik võtavad asja stoilise rahuga ja magavad õndsa und. Mina kuulan koptereid (mis ei kao kuulmisulatusest hetkegi), kusagil karjutakse, kusagil miski plahvatas.

Ja jälle kopterid.

(Veel hiljem: mässajad (kui naljakas on nii öelda) lähenevad. Ma olen juba nii paanikas, et ei suuda ega oska midagi mõeldagi. Tatari tänav on ühe kvartali kaugusel. See on kõige sürrim üldse.)

Ma pole kunagi näinud nii palju prožektoritega helikoptereid vol 2

Postitus avaldatud esimest korda minu blogis 27. aprillil kell 14:22

Olukord on närviline, psühhedeelne, uskumatu. Meeleolud on kõikuvad, kõikjal leviks justkui nähtamatu patriotismihõng, mis hetketi asendub segaduse ja uskumatusega: ”Kuidas see kõik sai juhtuda?!”

Keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes sai viga. Kıigil on oma meenutused möödunud ööst. Kes teab kuulujutte eestlaste kogunemistest, kellele saadetakse kirju ”mitte alluda provokatsioonile”. T.H.I. kõne tekitas vastakaid tundeid. ”Olukord on kontrolli all, seda oli oodata,” tundub aina naeruväärsemana, mida rohkem seda korratakse.

Mälupildid eilsest ööst, aeg-ajalt tõusevad ihukarvad püsti, kui tuleb jälle erisaade ja näidatakse rahvamasse, mäsu, lõhkumist.

”See ei ole Tallinn!” karjatab keegi ahastuses. Ma püüan ette kujutada, mis tunne oleks siis, kui see oleks Tartu, Kodu.

Kõik kihiseb ja pulbitseb. Erinumber saabub tr ükikojast  ülihelikiirusega. Koosolekute ajad on sassis. Kıik ”väed” on Tallinna koondunud. Tööd teha näib võimatu. Paned hetkeks klapid pähe, Red Hot Chili Peppers laulab ”Snow” ja siis jälle tuleb uudistesaade, keegi annab youtubei lingi öiste rahutuste kohta. Vaatad, kõik on võõras. Kas see oli minu tänav?! …. Õnneks mitte. Läks nurga tagant mööda.

Sõjahirm on, irratsionaalne, aga kes teab. Ehk õigustatud. Imelik on olla selliste sündmuste keskel. Keegi viskab nalja, must huumor hetkeks vabastab ja me väänleme kummalises afektiseisundis naerus. Siis võtame end jälle kokku, teeme tööd, käitume nagu professionaalid.

Õige pea pääsen ma Tartusse. See mõte tundub veel sürreaalsem. Kõik on nii veidralt nihkes, et ma ei imestaks linnapiiril tanke nähes. Vahepeal tulevad pisarad silma. Mõtlen neile venelastele, kes öösel akna all redutasid, salaja viina jõid ja aeg-ajalt tänavale piiluma hiilisid. Kas nad põgenesid kellegi eest? Või olid just midagi tühjaks teinud ja nüüd tulid pakku? Ei, nad ei näinud sellised välja. Nende olekus ei olnud massipsühhoosi, adrenaliinitulva ja karistamatuse olekut. Ehk olid nad lihtsalt redus.

Mõtlen kopteritele ja prožektoritele, mille vihud akna taga öösel sähvisid. Ja kui veider oli hommikul ärgata, vaikusesse, linnulaulu, mida ainult kohati segasid sireenid.

Sireenidega, muide, harjub. Aga kui korraks läks peale tuletõrjealarm, surises jälle hetkeks see irratsionaalne, lapsepõlvest pärit sõjahirm.

Seitsekümmend üks kuud

Kooskasvamine 3 Replies

Mu armas rullike,

kuu aja pärast saad sa kuueaastaseks, mis tähendab, et täna oled sa 71 kuud vana, õigemini, 71 ja 1 päev. Kassanäe. Sinna see aeg lähebki. Kuhu kaob raha või kust tekib tolm, seda ma ei tea, aga seda, kuhu läheb aeg, nüüd tean. Aeg läheb kõik sinu kasvamise sisse.

Ma pole sulle ammu kirjutanud, aga see-eest kirjutasin sulle raamatu vahepeal valmis. Ma püüdsin väga seda teha nii, et sa oleksid tulevikus sellega rahul. Tegin sellise raamatu, mida sooviksin, et oleks ehk olemas sellest ajast, kui mina olin sinuvanune. Ja natuke hillitsetuma, ma loodan, sest ma juba näen, et sinu iseloom erineb minu omast määratult. Samas püüdsin ma teha ka nii, et see oleks ikkagi naljakas, sest kui enda üle naerda ei saa, siis on elu täitsa hukas. Ja no kelle üle ma siin ikka naeran, eriti kui on kriis kriisi otsas – ikka enda üle.

Muidugi olen ma valmis selleks, et umbes kümne aasta pärast ei taha sa sellest raamatust midagi teada. Ma natuke loodan, et kuna su eakaaslased on sellised, kelle emad blogivad paremale ja vasakule, siis ei ole sellest iseenesest nii väga midagi, et su esimesed eluaastad on sel viisil tekstidesse raiutud. Ajad on sellised ning meil kõigil on võimatu teada, milliselt teie näete kunagi maailma. Teie, kelle jaoks on maailm alati olnud üks suur võrk.

/

Eile oli meil selline hetk, mida ma tahtsin väga-väga kirja panna. Mul oli üks äärmiselt halb nädalavahetus. Esiteks ma valutan kõikjalt, teiseks ma olen väsinud, aga samas – ei valud ega väsimus pole midagi uut. Alles olin ma siin kolm (3) nädalat järjest jutti haige, nii et. Aga nüüd otsustas köögi elektrisüsteem alla anda ja mul oli endast nii hale, et ma lihtsalt ei suutnud kuidagi olla enam. Miks on see talv järjekordselt olnud selline, kus üks kriis ajab teist taga, kus igapäevane saatja on üks suur mure ja koguaeg on üks häda või teine häda või… Ma olen nii väsinud sellest, et isegi kõik need toredad ja suurepärased asjad, mis mu elus on viimastel kuudel juhtunud, on alati kuskil Mure varjus.

Ma pakkisin sind riidesse, et saata õue sõbrannaga mängima ja sõnasin: “Mul on hea meel, et sa õue mängima saad minna. Saad natuke vaheldust, ma pole täna just parim kaaslane.”
“Emme! Ära ütle enda kohta nii!” ütlesid sa ehmunult ja murelikult (hee, mure ikka nakkab, hirmus) vastu. “Sa oled parim kaaslane! Ära ütle enda kohta asju, mis pole tõsi. Sa ei tohi endast kunagi halvasti arvata. Sa pead endast hästi mõtlema, sest kui sa enda kohta halvasti ütled, tunnedki sa end veel halvemini.”

Ma vaatasin sulle otsa ja hoidsin vaevu pisaraid tagasi, sest KUIDAS SA OLED MINU TÜTAR?! Kuidas mul on sinuga nii väga vedanud? Kuidas sinus see tarkus olemas on? Kust sa tulid? Kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm?

Niisiis me kallistasime ja ma saatsin su õue ja sa mängisid end hingetuks ja pärast me arutasime veel üht-teist, sest siis oli juba sul tuju natuke paha, aga ma tean küll, miks see nii on – sul süda valutab, et saaksid ükskord õiges suuruses ratta, sõbrad kõik sõidavad ja sina ei oska, sul polegi midagi, millega sõita, sest esimesest rattast oled sa mühinal välja kasvanud. Ja ma lubasin sulle, et sünnipäevaks sa saad, ma püüan igati seda lubadust täita, sest loodetavasti see elektrisüsteem ikkagi paraneb natuke kergemini kui seinte maha võtmisega, mida härra Energomän mulle täna telefonis ähvardas.

Meie päevad on üsna rutiinsed, mistõttu on ka sulle kirjade kirjutamine soiku jäänud. Arenguhüpped toimuvad vargsi ja salaja – väljenduvad umbes sellistes vestlustes, kus ma ühtäkki tajun, et sa oled nii-nii tark. (Seda, et sa oled tark, korrutad sa mulle muidugi igapäevaselt päris sageli, ma pole sulle veel öelnud, et see on rohkem selline ninatarkus pigem, vist.)

Ja tegelikult oled sa mul ikka hirmus tubli ja iseseisev. Näiteks seljatasid sa ühe oma suurimatest hirmudest ja esinesid näidendis. Avalik esinemine nimelt pole mitte sinu tassike teed, aga see on pigem selline asi, kus hirmul on suured silmad. Sel hommikul teatasid sa kohe ärgates, et ei mingit lasteaeda ja kui ma püüdsin küsida, et mis on hulleim, mis saab juhtuda, arvasid sa, et “sõnad lähevad meelest ära”. Niisiis mängisime me läbi kõik halvad stsenaariumid ja ma leidsin põhjendusi, miks need ei olegi nii halvad, kuid lõpuks, paistis, aitas vaid see, kui me istusime lasteaia garderoobis ja ma näitasin sulle oma tätoveeringut ja küsisin, kas sa mäletad selle lugu. Ei, sa tahtsid, et ma sulle selle uuesti räägiksin.

“Kui sa olid väike, väga väike ja eriti rääkida ei osanud, kuid tahtsid palju-palju asju teha – ja neidki eriti ei osanud, siis sind hirmutas see väga. Aga sa ütlesid alati: “Ei karda!” Isegi siis, kui sa väga-väga kartsid. Sa ütlesid: “Ei karda!” ja tegid selle hirmsa asja ikka ära. Kõikidel inimestel on nii iga päev. Me kõik teeme iga päev asju, mida me kardame, aga me teeme neid ikkagi, ütleme endale, et ei karda ja hakkame pihta. Sest see on elu. Ja kui sa seisad seal laval ja hirm tuleb hinge, siis mõtle: “Ei karda!” ja hakka pihta ja usu, sa saad hakkama. Sa astud oma hirmule vastu ja sa saad hakkama.”

Õhtul, kui ma lasteaeda jõudsin, jooksid sa mulle vastu: “Emme! Ma astusin oma hirmudele vastu! Ma kujutlesin, et sa oled minu kõrval ja ütlesin endale, et ma ei karda ja meil läks kõik hästi! Ja ma ei unustanud sõnu ära!”

See oli hetk, mil ma olin su üle nii uhke, et hinge võttis kinni. Ma ütlesin sulle seda siis ja ma ütlen sulle seda nüüd ja ütlen homme ja ülehomme: ma olen su üle nii uhke.

Ja me ei karda, mina ei karda ja sina ei karda. Sest elul on meie jaoks veel nii palju ilusat plaanis.

Armastades

Emme
(eikarda!)

miks ma järsku rääkima hakkasin

hoomamatu 6 Replies

Ühel päeval kirjutas mulle podcast’i fännist sõber ja arvas, et ma võiksin oma podcast’i teha. Oli just selline päev, kus ma olin kirjutanud ühe arvamusloo, mis oli mulle emotsionaalselt raske, suisa nii raske, et ma kaalusin korduvalt minna töö juures tualetti, põrandale kerra tõmmata ja lihtsalt mõni aeg natuke nutta.

Seda ma ka sõbrale ütlesin. Et kamoon, ma olen kohati nii-ii väsinud sellest, et koguaeg ma kuskil arvan, et mu nägu on koguaeg kuskil vastu vahtimas ja et ma tänu sellele pean jälle hirmuga ootama, millal laekub mulle mõni vihakiri. Ja mida ma seal üldse räägiksin.

“Vot, just! Seda räägidki!”

Samal õhtul sõitsin ma koju ja hakkasin asja üle mõtlema. Et tõesti, liiga sageli on mul tunne, et mu kirjasõnad lihtsalt ei jõua kohale, et see mõte, mis ma öelda tahan, läheb kuidagi tõlkes kaduma. Et äkki siis, kui ma räägiksin, annaksin ma asjale natuke inimlikuma mõõte. Asjale – endale siis. Et ma pole mingi tige meestevihkaja, kes labiilselt koguaeg leheveergudel teatud teemade üle jaurab.

No ja pealegi – rääkida mulle ju meeldib!

Niisiis hakkaski see mõte mulle meeldima. Et mõelda, ma saaksin ju asja nii vabalt võtta, podcast kui selline on juba nii vaba meedium, ma saaksin rääkida tõsiselt ja ma saaksin rääkida naljakalt ja ma saaksin külla kutsuda kõik need lahedad naised, keda ma tunnen.

Mõttest teostuseni läks muidugi omajagu aega, aga tadaaaa! Täna ongi esimene saade avalikult eetris! Ja püüame seda joont hoida, et igal laupäeval saab Postimehe naisteportaalis kuulata “Naistejutte”.

Without further ado, lubage esitleda – “Naistejuttude” esimene saade!

kuidas lõbustada last, vol 378

Kooskasvamine Leave a reply

Mila soovib saada põhimõtteliselt kõigeks, kelleks on maailmas võimalik saada (ainult ajakirjanikuameti suhtes on tal teatud reservatsioonid) (ja ma ei süüdista teda), aga üks püsivamaid unistusi on saada moeloojaks. Niisiis on tal lugematu arv märkmikke, kuhu ta oma kavandeid joonistab.

Tänagi pidin ma unejutuaja pealetükkimise tõttu talt ühe kavandimärkmiku käest veenma, kuigi ta veel voodiski nii asjalikult kleite visandas. Emad, teadagi, on üsna leidlikud, eriti siis, kui käes on uneaeg ning last tuleb veenda magamamineku mitte ainult olulisuses, vaid ka teha see maailma kõige möödapääsmatumalt ägedamaks asjaks.

“Aga ma ei jõudnud seda kleitigi ära lõpetada!” protesteeris Mila.
“Tead, Mila, kõik maailma moekunstnikud peavadki enne oma kavandeid unes nägema,” põhjendasin ma omast arust ääretult leidlikult, samas üldse teadmata, kas ma räägin tõtt või valetan siin päise päeva ajal lapsele südametunnistuspiinu tundmata.
Mila jäi mõtlikuks: “Mismoodi?”
“No et kõigepealt nad magavad ja siis tuleb neile eriti lahe kollektsioon unes silme ette ja nad ärkavad üles ja panevad kõik alles siis paberile.”

Puhh, hakkama sain!

…Vale puha!

“Kas sina oled ka kavandeid unes näinud?”
“Noh, kuna mina pole moekunstnik, vaid pigem kirjutaja, siis jah, ma olen tõesti unes näinud asju, mida hiljem raamatuks vormida,” pidin tõdema.

Mila hakkas heleda häälega naerma.

“Mõtle, sa oled nagu raamat! Kõik saavad sind lugeda!”

Tuleb tõdeda, kallid sõbrad, et sel hetkel ma punastasin ja hakkasin kahtlema hetkeks oma eluvalikute üle, RÄÄKIMATA üldse sellest, et uus raamat ilmub juba järgmisel nädalal ja ma just olin lubanud, et ostan saadud honorari eest Milale vähemalt ühe moekunstnikukavandite raamatu.

Kaks minutit varem vannitoas hambaid pestes.

Ja nüüd, mu oma ihuvili, naerab siin, et ma olen raamat, mida kõik loevad!

“Mila, kui nüüd aus olla, siis umbes-täpselt nii ongi…”
“Et sa oled raamat?!” Mila suisa väänles naerust ja tegi väga elava miimikaga järgi raamatut lehitsevat inimest.
“Nojah…”
“Kes küll tahaks sinust lugeda!”
“Sa võiks teada, et MINUST on suisa MITU raamatut!”

Ilmselt arvab Mila hetkelgi, et ju see üks suur traalivaali jutt oli. Lugesime hoopis Epu “Hiir püksis” lugusid ja nüüd ta loodetavasti magab, mitte ei joonista kavandeid ja mina mõtlen sellest, et peaks talle kuidagi paremini blogimist selgitama. Milliselt viieaastaselt blogijalt, huvitav, võiks nõuandeid selleks küsida?

“Emme, muide, ma olen isegi papa arvutis sinu pilte vaadanud!” teatas Mila mulle lõpetuseks, kui talle head ööd soovisin.

No vähemalt on ta kursis, et mind võib leida nii mõneski arvutis. Hea algus on tehtud.

kuidas ma ei ole suremas (aga natuke nagu tundub, et olen ka)

Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

No jäin mina siis nädal aega tagasi haigeks nagu tõhk.

Õigemini, kõigepealt hakkas mul niisama kurk valutama. Ah, I can deal with that, mõtlesin ja oigasin ja köhatasin natuke moepärast. Pealegi oli puhkus ja kes siis puhkuse ajal haigeks jääb. Mila tuli ja pani mulle mütsi pähe ja salli kaela, kattis mind kõikide tekkidega majas ning väitis, et nii saab terveks. Pidin teda uskuma.

A post shared by daki (@instadaki) on

Järgmisel päeval lisandus köha. Okei, ka sellega saab hakkama. Kurtsin kõigile, kes kuulasid, et nii haige on olla. Kolleeg K. soovitas kohe teha mingit imeravimit, tõmmata sisse ingveri-sidruni-mee laks. Kuna mul ingverit väga ei olnud, lisasin hoopis sidrunheinapulbrit (ärge küsige), igaks juhuks panin ka küüslauku kohe mitu küünt ja otsa hea lahmaka tšillit.

Kurat, see oli ikka nii vinge šott, et ma jäin pimedaks ja kurdiks. Ilmaaegu hõiskasin!

Laupäevaks olin ma puhta siruli ja õhtul lisandus uus, üllatav sümptom – kõrv läks lukku. No ikka nii lukku, et suisa valus oli. Sain nüüd oma kurtuse.

Ohhoo, mingi tore üllatushaigus, mõtlesin. Iga päev üllatav sümptom. Just hakkad nagu ära harjuma, kui ärkad ja sürpriis! Sa oled kurt!

Esmaspäeval: sürpriis! Põskkoopad valutavad nagu vanakurat. Vaja oli jälle tööle hakata, ma muidugi hakkasin ja kui igalt poolt poleks nii hullumoodi valutanud, oleks isegi seda kõike palju rohkem nautinud. Nii hullult hea oli jälle tööd teha, tundsin, kuidas mu aju restarti teeb.

Lisaks hakkasid loomulikult päevad, nii et jumal tänatud, et vähemalt rase pole (see mul läbi aastate alaline rõõm). Samas – ilgelt sitt veel ka alakehas, ülakehast ei maksa rääkidagi.

Tänaseks on asi üsna stabiliseerunud. Põskkoobas valutab, kõrvad vilistavad (aga vähemalt pole enam kurt!) ja kuna ma enam ei jaksa Cirrust ja Sinupreti süüa, siis helistasin arstile.

Kõigepealt arvas ta, et nädalakese pealt on raske midagi öelda, et äkki ootaks, kui ma sellega okei olen. Olen muidugi, ma ei kibele sugugi antibiotside järele. Muud nõu andis ka – näiteks küsisin talt, kas ma võin juhuslikult samal ajal ka rinnavähki surra, sest kui ma sain 33, tabas mind õudne surelikkuse tajumise hoog ja iga naine teab seda tunnet, kui sa korraks mõtled “rinnavähk!”, siis kohe sind tababki rinnavähk ja iga aimdus selles piirkonnas on sinu jaoks kindlaks märgiks lähenevast surmast.

Arst tegi küll Kristuse-ea nalja (ma ju ÜTLESIN, et see 33 pole mingi naljaasi, vähemalt tema mõistab mind!), aga arvas, et surema ma ei hakka ja üldiselt enne 35. eluaastat (kui tõesti sümptomeid pole) ei tasu muretseda. Ma usun, et tema otsesed sõnad olid: “Rahunege maha, te ei hakka surema.”

Siis mõtlesin ma natuke oma eluvalikute üle, mis paneb mind arstile imelikke kas-ma-suren-ära-nalju tegema.

No lõppeks sain natuke soovitusi, mida siis ikkagi need paar päeva teha, et ikkagi äkki tervemaks saada. Muuhulgas helistasin emmele ja sain põhjaliku instruktaaži, kuidas soola soojendada, et seda põskedele panna (soe põskedel tundub niiiii mõnus!).

Ma arvan, et sel ajal mõtiskles mu ema oma eluvalikute üle, miks tema 33-aastane tütar ei tee vahet linasel riidel ja elastikut sisaldavatel materjalidel ja ei tea, kuidas soola panna riide sisse ja seda mikrokas soojendada.

Kogu see saaga on hetkel jõudnud punkti, kus ma sain soola peaaegu soojaks, võtsin selle mikrokast välja ja kui ma seda põskedel hoidsin, siis MU MIKROLAINEAHI LIHTSALT SURI ÄRA.

Ilmselt sai rinnavähi ja põskkoopapõletiku ning otsustas, et tema enam ei mängi, kui mingeid riideasju sisse topitakse.

Nüüd mõtlen soola soojendamise mõttekusele radikatel ja sellele, kui kaunis oleks elu, kui põskkoobas ei valutaks.

Aga vähemalt ei ole ma suremas, jee!

Sisemas tegelikult tunnen nii, küllap keha ka järele jõuab õige pea: