let’s panic about memes

hoomamatu 5 Replies

Sain eile kätte raamatu “Let’s Panic About Babies!“, mis on maailma parima kaanepildiga ja täis täpselt sellist huumorit, mida mul praeguses seisus vaja on. Kui keegi soovib, võin laenata, see aitab mind praegu mõistusel hoida (koos iroonilissarkastilise side-kicki, Naabrinaisega). Just sellist suhtumist on vaja, nagu see raamat pakub, et mitte peast väga hulluks minna ja säilitada natukenegi kainet mõistust. Autorid mõnitavad kõike, mis on raseduse ja lastesaamisega seotud, irvitavad mõnuga stereotüüpide üle ja ei unusta igal teisel lehel meelde tuletamast, et cats are evil and you still don’t have cats, don’t you?! Because they WILL suck the life out of your baby!

Ja nüüd hoopis üks meem.

Kolm asja, mida soovid teha enne surma:
1. Käia Foo Fightersi kontserdil, näha laivis Dylan Moranit
2. Sünnitada
3. teleporteeruda

Kolm nime, millele reageerid:
1. Daki
2. Kuule
3. Dagmariina Albertiina (keegi ei kutsu mind küll nii, ei tea miks? ma vabalt reageeriks)
Kolm veebinime, mis sul on olnud:
1. Candide
2. p2tiplika
3. Lucy
Kolm füüsilist elementi, mis sulle enda juures meeldivad:
1. tätoveeringud
2. selg
3. see koht kaelal, kuhu Abikaasa mind suudelda armastab
Kolm asja, mis sind hirmutavad:
1. samet
2. inkontinentsus ja prolapsia
3. inimesed, kes ei suuda hoida pikivahet
Kolm olulist igas päevas:
1. Voodi
2. Kassid
3. Raamatud
Kolm asja, mis Sul hetkel seljas on:
1. hallid hiiglaslikesse mõõtmetesse venivad püksid, millesse on sisse kirjutatud “Female Passion” (ha, ha.)
2. mingi Seppälä unesärk
Kolm lemmikbändi-artisti:
1. Foo Fighters
2. Emiliana Torrini
3. Disturbed
Kolm (hetke) lemmiklaulu:
1. Foo Fighters – “Burning Bridges” (ma just tantsisin selle järgi ja unustasin kinda ära, et ma olen rase ja üritasin teha karate-kicki. Yeah, see lõppes huvitavalt)
2. Mumford and Sons – “The Cave”
3. Chasing Gravity – “Burning Lights”
Kolm asja, mida suhtelt ootad:
1. Ühel poolel olemist
2. Kirge
3. Huumorit
Kaks tõde ning üks vale (suvalises järjekorras):
1. Rasedus on suurepärane!
2. Rasedus on suurepärane!
3. Mu nimi ei ole tegelikult Dagmariina Albertiina
Kolm lemmikhuviala:
1. Lugemine
2. Surf (kuigi ma tegin seda viimati üle-eelmisel suvel)
3. Roadtrippimine
Kolm asja, mida hetkel hirmsasti teha tahaksid:
1. Evakueerida certain crotch parasite oma kehast
2. Minna jõusaali
3. Hingata normaalselt
Kolm kohta, kuhu sooviksid puhkusele minna:
1. Pariis
2. Iiri- ja Šotimaa
3. Vahemere äärde
Kolm nime, mis Sulle meeldivad:
1. Proohor
2. Prõõšeš
3. Olimpiada Revolutsija
Kolm põhjust, miks oled stereotüüpne tüdruk:
1. Mõtlen üle
2. Vingun palju ja häälekalt
3. Vihkan väljendit “tüüpiline tüdruk”

 

vabastus

hoomamatu 18 Replies

Ma olen närvidehunnik. Stressipall. Kogum ärevust ja erutust ja frustratsiooni.

Õudselt raske on ümbritsevatele inimestele praegust olukorda selgeks teha. Ma vihkan, et mu telefon pidevalt heliseb ja ma tunnen end süüdi, et ma neid kõnesid ignoreerin. Sest mul on tunne, et ma ei suuda enne inimestega normaalselt suhelda või üldse mingil muul teemal rääkida, kui see aeg on mööda saanud. (Siis on mul muidugi uus vabandus, miks ma ei suuda suhelda, aga no vähemalt siis ma ehk ei pea nii hullult end süüdi tundma selle pärast või vähemalt pole selleks aega.)

Ja ma tean ju, et helistatakse ainult sellepärast, et teada saada: noh, kas on uudiseid! Täiesti jaburalt eeldades, nagu ma EI annaks sellest kohe teada, kui ON uudiseid. See on nii kohutavalt kurnav ja ajab närvi ja ma arvan – või tunnen – et esimest, ehk isegi ainukest korda elus on mul ÕIGUS nõuda seda, et mind ometi rahule jäetaks! Palun, ärge helistage mulle! Ma ju lubasin, et annan teada, ju ma ka siis leian selle hetke, et anda teada!

Eriti jabur on see, et töötab loogika – kui ei võta vastu, siis, kurat, äkki sünnitab! Järelikult helistame mõne tunni pärast uuesti, sest… Ma ei teagi, mis mõeldakse. Sest et siis äkki, kui ta juba sünnitab, võtab ta vastu? Yeah, right.

Ma olen eluaeg olnud üsna telefonivastane (ja sellest ka korduvalt kirjutanud), aga seekord ma tõesti ei suuda ja ei taha suhelda kellegagi peale õe, ema, Naabrinaise ja Abikaasa ja mind vihastab kohutavalt, et ma pean sellepärast üldse muretsema ja end süüdi tundma.

Seejuures olen ma jätkuvalt muudeks asjadeks (töö, käsikiri, muud elu (oh, kas on veel muu elu? hämmastav, et kusagil on muu elu!)) meilitsi kättesaadav ja reageerin tavapäraselt. (Ainult üks kiri on hetkel vastamata.)

Teine asi, mis mind kohutavalt vihastab, on see, et arvatakse, et ma olen järsku muutunud invaliidiks. Ma saan aru, et inimesed muretsevad ja samas ma ka ei saa aru, miks nad muretsevad. Ses mõttes, et ma ju annaks teada, kui midagi oleks viltu või mul oleks abi vaja. Kui ma aga sain kaks kuud tagasi ise poes käidud, siis saan ma ka praegu ise poes käidud, nii et miks peaks järsku eeldama, et ma olen teovõimetu ja mulle igal hetkel abi pakkuma? Või on see lihtsalt vabandus, et helistada ja kuulda, et kas on uudiseid – aga teha seda abi pakkumise varjus? See on jõle solvav, tegelikult, et arvatakse, et ma ei saa iseendaga enam hakkama. Ma olen rase, mitte teovõimetu! Ning asjad, mis tekitavad vaeva, on sellised, mille juures mind eriti ei saa aidata. Teised ei saa minu eest sokke jalga panna või voodis külge keerata või, noh, hingata.

Ma nii hullult katsun olla mõistev selle muretsemise suhtes, aga ühe korragi tahaks, et minu suhtes oldaks ka mõistvad. Ma tahan olla praegu üksi ja ma ei taha pidevalt ette kanda. Sest mind ärritab samamoodi, et midagi ei toimu, ilmselt rohkem kui kedagi teist, sest TEISED EI ELA MINU KEHAS. Ja iga kord, kui ma pean tegema head nägu ja viisakalt vastama, et “no ikka muutusteta läheb”, siis see ajab mind närvi ja tekitab veel rohkem frustratsiooni, mida ma ei vaja hetkel oma ellu juurde.

Ja ma ei oska seda kuidagi viisakalt serveerida ja pole isegi Abikaasat, kes oleks kogu selle välismaailma pideva ründe suhtes puhvriks. Välja telefoni ju ometi lülitada ei saa, sest siis läheks ammugi kõik paanikasse.

Aga head on ka. Mulle meeldib, et ma saan veel viimaseid asju lõpetada. Praegu on veel üks asi pooleli ja ma tean, et mul on aega seda lõpetada, sest noh, ma olen ju igavesti rase. Ja tegelikult on tore see üksioleku, pooleldi mediteerimise ja vaikselt kulgemise aeg, sest ma ju tean, et varsti igatsen ma seda aega taga. Ja mulle isegi meeldib, et Abikaasat praegu pole, sest üksi olla on kuidagi mõnus ja vabastav ning ta ei pea pidevalt taluma frustreerunud kümnendat kuud raseda naise vihapahvakuid.

Lisaks see ootus. Õudselt põnev on, et ei tea, mis saama hakkab. Kuidas saama hakkab. Millega kõik algab. Sest sünnituse juures on ju fantastiline see, et see on absoluutselt igaühel erinev. Ja algus on erinev. Võib alata valudega, võib alata vetega, ei pruugi üldse alata valude või vetega. (Näete, jah, kuidas ma praegu väldin sõna limakork?) Vahepeal mind kummitavad pildid sellest, et ma ei saagi aru, kuidas kõik algab ja sünnitan siiasamma diivanile. Aga peamiselt ma ei kujuta midagi ette, peamiselt ma lihtsalt ootan. Ja tegelikult on see kõik ikka päris äge.

Ainult et, jah, kuidagi tahaks osata ülejäänud maailmale selgeks teha, et gimme some space. Minu puudumine maailmast nädalaks või kaheks võiks olla võimalik. Keegi võiks mulle vabastuse kirjutada, nagu kooliajal.

Kallis maailm,

palun Dagmar vabastada kõikidest sotsiaalsetest kohustustest ja telefoniga kõnelemisest (eriti küsimustele “Noh, kas on uudiseid?” vastamisest) kuni sünnituseni. Siis saame esitada juba arstliku tõendi. Lubame pühalikult sünnitusest teada anda (because hiding that baby would be difficult). Ahjaa, ja palun ühtlasti vabastada Dagmar ka kehalisest kasvatusest ja sellest jõledast troll-face’i nägemisest, mida praegusel ajal meme-lehekülgedel huumoriks peetakse.

Alla kirjutanud,

yours trulee

nädalavahetus kassides

hoomamatu 3 Replies

Pussaka jalg on peaaegu täielikult paranenud. Ma üldse imestan, et ta on ikka üks leplik loom. No et tal pole vist elus ühtegi halba kogemust olnud, mis oleks temasse süstinud usaldamatuse inimeste vastu. Nii lasi tal mul endale kolm õhtut järjest täiesti rahulikult rohtu anda, samas kui Miuks oleks sellise nalja peale ilgelt solvunud ja juba järgmisel õhtul süstalt nähes põgenenud. Nimelt oli rohi emulsiooni-taoline möga, mida tuli süstlast suhu lasta ja see lendas sinna ilge lirtsuga. See võis olla väga vastik, aga Pussakas kannatas kõik ära ja järgmisel päeval ei hakanud ikka vastu. Müstiline.

Lisaks veetis õde nädalavahetuse siin, mis tähendas kasside jaoks seda, et oli kaks lisakätt paisid jagamas ja kaks lisajalga, mille peale end sisse sättida. Minu jaoks tähendas see seda, et KÕIK koristati ära ja ma ainult vaatasin abitult pealt, kuidas siin korteris tehakse koristusvahenditega asju, mida ma ise pole juba ammu viitsinud ette võtta. Mitte rasedusest, ikka sellest loomupärasest laiskusest. Võrevoodi panime kah kokku, sünnitusplaani täitsin kah ära (rebisin mingist raamatust välja ja kirjutasin juurde, et tuba peab olema õhutatud) ja ülejäänud aja olin frustreerunud, et just nüüd, kui on 2/3 kallitest lähedal, midagi ei toimu.

Täna läksid nad kõik ära ja nüüd ma olen päev otsa vedelenud, ÜLDSE MITTE KÕNDINUD ja raamatuid lugenud. Aga kah omamoodi mõnus.

Monorail cat.

Miuksu nimi peaks olema Kass Kes On Igavesti Näljane. Tal on kombeks valjuhäälselt kurta, kui ma külmiku läheduses olen, et ta on üks väärkoheldud kass, kes pole IIAL süüa saanud, et maailm on ebaõiglane ja et ta varsti kutsub loomakaitsjad kohale. Täna hommikul üritas ta ka Siki peal oma häälekat protesti kasutada, kuid taltus, kui Siki talle: “Šš..!” ütles ja näpu huulile tõstis. Ju ta oli lihtsalt jahmunud, et keegi julgeb ta igikestvat nälga kahtluse alla seada.

Tõestus, et erinevalt esimesest pildist, mis annab märku, justkui poleks Pussakal jalgu, tal siiski on jalad. Röntgen-pruufitud! Röntgenipildile on muide kirjutatud patsiendi nimeks Pussakas Lamp-Jõgi…

Mõtleva mehe portree

stop asking!

hoomamatu 19 Replies

Jah, täna on tähtaeg ja midagi ei toimu.

Mu esialgne frustratsioon on vist möödunud. Ma absoluutselt ei jaksa enam sekunditki rase olla, aga enam pole vähemalt seda tunnet, et kraabiks endal naha seljast, sest ei suuda enam oma kehas olla (nagu terve see ja eelmine nädal oli). Lisaks oli mul eile võimalus veeta kolm kaunist tundi Pelgu haiglas, kus muuhulgas tehti ka UH ja KTG (mida mulle varem polnud tehtud) ja nagu ma aru sain, siis a) on rasedus täis kantud ja b) sünnitust ei paista kusagilt.

Oh well.

Ja kuna niikuinii ma nädala alguses sünnitada ei taha, vaid pigem nädala lõpus, siis olgu nii. Olgu ma igavesti rase!

Muuhulgas mõtlesin kokku koguda kõik nõuanded, mis mulle on antud, et mis peaks kõik sünnitust esile kutsuma või soodustavalt mõjuma. Niisiis, mul on soovitatud:

  • kõndida, kõndida, kõndida (ma ausalt juba trotsist lõpetan kõndimise ja hakkan ainult ratastooliga ringi liikuma, sest üheksa-kümme kuud pole mulle muud räägitud, kui et kõnni! Kõnni, sa tropp! Kui sa ei kõnni, tapad sa oma lapse!)
  • oodata täiskuud
  • süüa vürtsikaid toite
  • mitte unustada kolme s-i (mis on tegelt kaks s-i ja üks š): sauna, seksi ja šampust
  • siis olid mingid retseptid, mis pidid töötama
  • mõjuma pidi ka suure uue töö ette võtmine (no et Murphy tööle hakkaks)

Räägitakse ka midagi suurest energiapuhangust, mis eelneb, aga mul on raske ette kujutada, et mind see tabaks. See, et ma kolmest saadik üleval istun, ei tähenda veel energiapuhangut, see tähendab, et magada on VALUS. Ja kohe kindlasti ei hakka see avalduma koristamishulluses, ma olen lihtsalt loomupäraselt nii laisk. Mõnel pidi ka kokkamishulluses avalduma, aga noh.

Nii et all-in-all olen ma tüdinud, täiesti tujust ära, lisaks varastati mul jalgratas ära (mitte, et ma sellega sõita saaks, aga ikkagi) (aitäh, KOPLI, kas ma olen juba öelnud, kuidas ma Tallinna armastan?!) ja ma ei hakka sünnitama. See tähendab ka, et palun seda mult mitte küsida (ega selleks mitte helistada ega selle küsimiseks kirju saata), sest ma olen ju öelnud, et ma annan teada, kui asjaks läheb. See viimane ei püsi millegipärast sugulastel meeles hästi ja iga kord, kui ma helistan või nemad helistavad, on esimene küsimus: “Noh, kas on uudiseid?!”

Appi, kuidas ma vihkan seda perioodi. Kõik ootavad, et ma sünnitaks ja mina – ilmselgelt teiste arvates meelega ja nende kiusamiseks – jätkuvalt ei sünnita.

Kaunis aeg.

kirjutades naisi, 2

hoomamatu 5 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Esitasin “Naistest, lihtsalt” käsikirja eelmisel nädalal ära (kirjutan seda 12. aprillil) ja nagu tavaliselt on õudselt tühi tunne. Muuhulgas hakkasin mõtlema, kui imelik on olnud see “Naiste” kirjutamise protsess. See ongi olnud väga palju nagu projektitöö. Ma kujutan ette, et paljud – või isegi enamik – jutukogusid sünnib nii, et kõigepealt on jutud ja siis saab neist kogu. Sellega aga oli nii, et kõigepealt oli idee teha kogu ja jutud tuli selle jaoks välja mõelda.

Ehk siis natuke nagu tagurpidi pööratud loomeprotsess. Et kõigepealt on kaaned ja siis tulevad lood vahele.

Aga need lood on alati kuskil olemas olnud. Erinevalt “Meestest”, mis oli rohkem autobiograafiline, “Naised” seda väga pole. Õigem oleks vist öelda, et selles raamatus on vähem otse elust võetud prototüüpe, kelle ümber lugu ehitada. Mõned on aga täitsa olemas, näiteks Jäätisetüdruk või Tonia või Diana. Teised aga on enamasti koondkujud, kelles saavad vähimal või rohkemal määral kokku päriselus kohatud inimeste omadused, kõnemaneer või midagi iseloomulikku. Näiteks Bianca – see pastakalugu on minuga juhtunud, aga mitte päris nii ja selline see tüdruk polnud, nii et Bianca on väljamõeldis, tema teod aga mitte…

Ja muidugi on igas tegelases ka mind ennast, vahepeal on mina-tegelases vähem mind kui loo nimikangelases. Ja ühe naise algne prototüüp on hoopis mees:) Või pigem… kuna ta on mu elus suurt rolli mänginud, aga mul on raskusi olnud selle rolli sõnastamisega, siis sündis üks lugu hoopis nii, et ma tahtsin ära kasutada üht talle iseloomulikku elufilosoofiat või mängu, mida ta tavatses mängida ja ma hakkasin kujutlema, et kui ta oleks tüdruk, siis milline tüdruk… Nii sündis Fatima.

Evu helistas täna ja muu jutu sees ütles: “Ma ootan seda raamatut… Ja olen ikka tahtnud küsida, et kas mina ka seal sees olen.” Vastasin talle, et lähedastest on otseseid prototüüpe vähe – on vanaema näiteks, aga pole emmet või Sikit (kuigi on nii emme kui Sikiga juhtunud asju ja juhtumeid). Ka ei ole mõtet neist naistest otsida B.-d (kuigi on üks vaidlus, mida me kunagi vaidlesime, mille ümber ehitasin ma uue loo) või Evul isegi ennast, aga väikseid vihjeid on ikka. Teinekord sobib mingi inimese lõhn või värv nii hästi stseeni, et ma pean selle sisse kirjutama ja alati ma pärast mõtlen, et kas teised ka selle hetke ära tunnevad – et oi, see on ju päriselt juhtunud, see lausekatke on päriselt öeldud või see sõnademäng korra juba olnud…

Ja näiteks ühes stseenis peaks kirjelduse järgi väga hästi ära tundma Väike-Liisi ja üks konkreetne hüüatus ja isegi pealkiri loole tuli Hedsalt, kellele on see konkreetne käitumine nii omane, aga ma võtsin ja tegin selle ümber hoopis teise tegelaskuju (nimega Uma).

Ning üks lugu sündis sellest, et ma kujutlesin, milline on võinud olla mu tädi noorus, millised tema võitlused, katsumused… Tegelaskujudest otseselt pole temalgi mõtet end otsida, ehk vaid ajastust ja sceneryst tuttavat.

Aga paljud lood jäid ka kirjutamata. Muidugi jäid kirjutamata Epu lood, aga jäi kirjutamata ka mu enda lugusid. Ja mind natuke kummitavad need kirjutamata jäänud lood. Sest suure tõenäosusega need ei saagi kirja kunagi. Ma olen mõelnud, mis neist lugudest saab. Kas nad elavad kuskil paralleeluniversumis oma elu edasi? Või kaovad nad nagu miraaž kui keegi neid kirja ei pane? Kas ma peaksin nad ikkagi kirja panema ja neile elu andma, sest tegelikult on ju päris mitu lugu õhus olemas, valmis, nagu värsked maasikad – kummarda ainult ja nopi.

Raamat on nüüd toimetamises. Varsti, loodetavasti, saab ka trükki. Tähemärkidelt on teda “Meestega” võrreldes topelt vist umbes, aga noh, eks naised ongi rohkesõnalisemad:)

Ja ikka on mul tunne, et oleks pidanud kõik teistmoodi kirjutama, et paljud naised jäid liiga pinnapealseks, et võib-olla oleks pidanud rohkem välja joonistama, et võib-olla…

õnnelik… keha?

hoomamatu 13 Replies

Täna on A&Si korraldatud “Õnneliku keha päev”, kampaania “Olen ilus, loomulikult!” raames. Ma ei oska selle kampaania suhtes eriti seisukohta võtta, juba eelmisel aastal ei osanud, sest minu jaoks pole eriline suur asi ilma meigita ringi käia. Ma käin nimelt enamuse ajast ringi ilma meigita, sest ma lihtsalt ei viitsi. Pealegi meeldib mulle väga see, et kui ma siis ükskord kätte võtan ja näo pähe teen, olen ma nii miljon korda ilusam, et tunnen end kohe väga eriliselt ja pidupäevaselt. Kuna enamasti ma viitsingi näo pähe teha pidupäeval, siis see annab õhtule kohe nagu uue mõõtme. Pealegi tundub mulle, et mida rohkem ma oma ripsmeid värvin, seda vähemaks neid jääb… Aga peamiselt ma siiski ei viitsi. Seejuures ei arva ma, et ma “oleksin ilus, loomulikult”, ma lihtsalt ei arva, et mu igapäevane funktsioneerimine peaks olema kuidagi mu välimusega (räägin meigist siinkohal, mitte riietusest) seotud. See annab teatud vabaduse isegi, et ma ei tunne end imelikult, kui pean meigita asju ajama (nagu kuuldavasti paljud naised tunnevad).

Aga kuna sel aastal keskendutakse kehadele, siis mõtisklesin natuke selle teema üle… Noh, muidugi, ärgem üldse hakakem taas viimaste kuude keha diktuurist rääkima, aga nii üldiselt.

Ma olen korduvalt öelnud, et ma pole olnud kunagi oma kehaga suurem asi sõber, aga ma pole teda vist ka kunagi südamest vihanud. Ei ole näinud mõtet. Ma olen küll häbenenud, jah, aga tavaliselt olen häbenenud pilte vaadates, eriti siis, kui kõrvale on sattunud keegi “hea kehaga” inimene. Peeglist vaatab mulle ikka ja alati vastu täitsa okei pliks. See on jätkuvalt minu jaoks müsteerium, kuidas pildid saavad selle illusiooni purustada või et miks üldse selline illusioon tekkinud on. Et miks ma end peeglist ei näe nii nagu ma fotodele jään?

Õnnelik keha. See tundub kuidagi nii naljakas sõnapaar. Õnnelik inimene tundub palju parem sõnapaar. Ma ei ole kunagi tundnud, et “oh, nüüd on mu keha õnnelik, nüüd olen ka mina õnnelik!” See on kuidagi nii… lahutamatu. Muidugi olen ma pärast head trenni rahul ja õnnelik (ja ilmselt on seda ka mu keha). Loomulikult teeb mind rõõmsaks ja pakub rahuldust hea toit. Naudin head massaaži. Meeldib, kui on heade juuste päev. Aga see ju olengi mina, see ei ole ju mu keha eraldi, kes neid teenuseid tarbib ja siis õnnelik on. Nii et õigem oleks vist rääkida, millal olen ma end oma kehas kõige õnnelikumalt tundnud.

Ja sellele mõtlesin ma eile. Ja mõtlesin täna ka. Näiteks olen ma viimasel ajal väga, VÄGA õnnelik, kui ma saan basseini. Sest enam pole mul vanni ja ma tunnen vees olemisest väga puudust. Vees olengi ma olnud sageli väga õnnelik. Näiteks siis, kui ma esimest korda surfilauaga pööramise ära õppisin, siis olin väga õnnelik. Või siis, kui esimest korda lumelauaga mäest alla sõites püsti jäin. Siis olin ka väga õnnelik.

Ehk siis – olen oma kehas õnnelik siis, kui ta millegagi hakkama saab? Kui… veider.

Aga kõige õnnelikum olen ma oma kehas olnud siiski… oh, kui roosamanna… aga jah, siis, kui Abikaasa käed silitavad mu selga ja õlga ja kõhtu ja kaela ja ma tean, sest ma tunnen, et tema meelest see keha ongi ta käte all täpselt selline nagu ta olema peab.

Ehk siis – olen oma kehas õnnelik siis, kui keegi seda valideerib? Kui… tobe.

Ma ei mäletagi enam, kuhu ma tahtsin selle jutuga jõuda… Jah, väga suures osas sõltub mu enesetunne kaalunumbrist, aga mitte nii suures osas kui võiks arvata. Õigemini – ma olen natuke juba hakanud respekteerima seda arvamust, et NUMBER iseenesest ei pea alati olema näitaja. Ma olen end kõige paremas vormis tundnud mitte 60kilosena, vaid hoopis 75kilosena (mille peale üks tuttav olla küsinud – see oli siis, kui ma SLÕLis kaalueksperimenti tegin aastaid tagasi – et “Issand, kuidas Daki ikka nii palju kaalub?!”). Ja ma näen seda iga päev enda ümber, et kõik numbrid, mis jäävad 70st ülespoole, on KOHUTAVALT SUURED, hoolimata sellest, milline on inimese eluviis, mida ta teeb või palju spordib. Sest naine, ishand jumal, peab kaaluma ju 60 kilo! MAKSIMAALSELT! Jabur. See on umbes sama lugu, mis on juhtunud kehakultuurlastega arsti juures, kes mõõdavad KMId ja ütlevad, et teil pole tervis korras, härra, te olete rasvunud! Samas kui neile vaatab vastu lihasmägi. “Ei, rasvunud!” raiuvad arstid. “Sest NUMBER näitab!”

Nii et minagi olen vaikselt leppinud, et määrav pole siiski number*, vaid see, mida ma teha suudan (ja see, kuidas riided istuvad). Mul teeb oluliselt paremaks enesetunde teadmine, et ma suudaksin (õigemini – suutsin) teha mureta ilmselt täis kaitseväe meestenormi kõhulihastes või tõsiasi, et kuigi mu käsivarred on haiglaselt suured, moodustuvad need peamiselt lihasest ja ei kõigu käsi tõstes suurema tuulehoo saatel edasi-tagasi. Lihtsalt kuidagi väga ebaõnnestunud on, et see rasvakiht, mis on kogunenud, ei taha ka lihaste tekkides ära kaduda. Ilmselt võiksin ma proovida mingeid radikaalseid dieete koos suure trenniga, aga ma olen eelistanud alati suurt trenni ilma radikaalsete dieetideta.

Eks see on ikka nii, et mida vanemaks saad, seda rahulikumaks muutud teiste arvamuse suhtes. Kui ma 2006 (vist) Kaalujälgijatesse läksin, siis tegin isegi eraldi blogi selleks, sest sellest rääkimine tundus jõle piinlik. Kuigi see aitas mind palju, ma kaotasin kümme kilo ja muutsin täiesti oma toitumisharjumusi – tervislikuma suunas. Nii et mis seal siis nii häbenemisväärset oli? Olen jah paksuke, aga no las ma siis olen! Ega ma päevad läbi diivanil lebades mäkki ei õgi ju**, ma toitun üsna tasakaalustatult, teen trenni ja olen muidu rõõmus***. Nabapluusi kah selga ei pane ja miniseelikuid ei kanna, nii et teoreetiliselt ei peaks kellelegi mu kaal ette jääma. Aga vahepeal ikka jääb…

Me oleme Abikaasaga kehateemadel palju rääkinud ja tema ütleb, et tema (ja ta sõbrad) on pigem seda arvamust mööda, et pigem olgu naine natuke kurvikam, aga peaasi, et trenni teeb. Et palju õudsem on (pealtnäha?) peenike keha, mis igas suunas lotendab. Minu vastulause on tavaliselt see, et isegi, kui mehed ütlevad, et neile meeldib treenitud keha, vaatavad nad tänaval/klubis/baaris ikka neid, kes on (pealtnäha?) saledad. Et teoorias võib neid ju huvitada, et oleks prink ja toonuses, aga praktikas eelistavad ikka seda, kes on peenemate vormidega, samas kui tal kõrval võib seista kurvikam, aga treenitud naine. Aga tegelikult on sellega vist nii, et niipalju kui on erinevaid kehatüüpe, on ka neid, kellele need erinevad kehatüübid meeldivad ja olgem ausad, kehad ei jagune ju ainult kaheks (sale, aga lotendav või paks, aga lihastega), variante on miljoneid.

Sest näiteks mulle meeldivad erinevad kehad. Mul on teatud turn offid (nagu kõigil), aga üldiselt olen ma erinevatest kehadest vaimustunud. Eriti erinevatest naisekehadest. Minu meelest on fantastiline (seekord irooniata), kui erinevad võivad olla samad kehaosad ja kui kaunilt võivad need kokku kõlada. Ja mind teeb kurvaks teadmine (just teadmine, mitte arvamine), et suurem osa neist ei tunne end oma kehades õnnelikult. Aga kas kampaania korras saab seda muuta? Ei usu. Samas – parem ikka, kui see kampaania on, kui et teda poleks.

Muide, kõlas vist kuskil üleskutse täna end lasta pildistada hetkel, kui sa end kõige õnnelikumalt oma kehas tunned. Ma otsustasin, et see pilt saab minust tulla ainult siis, kui täna peaks sünnitus algama… Seda vastuolu ma aga enam lahkama ei hakka:) Lähen hoopis magama.

/

*Tähendab, mingist piirist hakkab muidugi ka number määrama, aga ma ei räägi praegu sellest, eks.

**Heh. Heheh. Heheheh. Täna küll õgisin, aga praeguses hetkes on mul väga suva, isu oli ja süüa teha ei viitsinud.

***Ja siis jälle masendunud, aga see on juba ajukeemiast, mitte rasvast.

gruupindusest

hoomamatu 2 Replies

Foo Fightersi dokumentaali ajal mõtlesin ma sellele, et ma olen hingelt ikka gruupi. Täiega. Ma armastan muusikat, aga ma pole kunagi unistanud sellest, et võiks teha bändi või midagi. Okei, kui me olime 14, siis oli meil “bänd”, Face To Face oli nimeks veel, aga see oli rohkem selline “bänd”, kus me mõtlesime, mida me kanda võiksime, millised on meie lava personad ja -nimed. See, et keegi peaks pilli ka mängima, ei tulnud meile pähegi.

Küll aga olen ma palju unistanud sellest, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma rändaks kohtadesse, kus ma saaks tunnistajaks olla ajaloolistele sündmustele. Ja kuigi sageli olid mu mõttelennud muusikutega seoses romantilist laadi, siis ei olnud need kunagi straight forward printsi-unelmad, noh et kontserdil meie silmad kohtuvad, ta kutsub mind lavale ja me elame pärast happily ever after.

Nii näiteks arvasin ma mingi aeg täiesti kindlalt, et TEGELIKULT jäi Elvise kaksikvend Jesse sünnil ellu ja ma kohtan teda õige pea ja saan osaks nii Elvise-maagiast. Aeg ei mänginud siinkohal rolli, näiteks oli tühine tõsiasi, et olid 90ndad, mitte 50ndad. Aeg, päh, see on ainult väljamõeldis!

Või siis kujutlesin ma end Mary Austini asemele 70ndate Inglismaale, kus ma oleksin erinevalt Maryst kohe aru saanud, kes Freddy tegelikult on, teda aidanud ja toetanud ja jäänud ta lähedaseks sõbraks ja kaaslaseks elu lõpuni.

Samuti elasin ma oma fantaasiates 80ndate Seattle’is, oleksin juhuslikult kusagil underground rokipeol saanud tuttavaks Kurtiga ja tõelisele gruupifantaasiale omaselt oleks minust saanud tema sõber, õde, confidant. Mingi aeg olin ma veendunud, et vaid minu olemasolu oleks päästnud ta kindlast surmast. Nüüd, kui ma olen vanem ja targem (aga mitte saner), mõtlen ma, et ajalugu muuta ikkagi ei tahaks. Pealegi oleksin ma siis juba selle stsenaariumi järgi ju ka Dave Grohliga väga heaks sõbraks saanud ja edasine, as they say, oleks ajalugu. Või siis see kord, kui ma elasin 78. aasta Manchesteris ja avastasin juhuslikult plaadi “An Ideal for Living” ja otsisin autorid üles, et nendega lugu teha, sealt aga hakkas edasi arenema – jah, taas – suur sõprus…

Nii on mu fantaasiatest läbi käinud kõik mu suured iidolid – jah, isegi Take That ja loomulikult Robbie. Viimane sellelaadne mõttevälgatus oli mul vist Mikaga seoses, aga see oli vaid harjumuse jõud, mis mind sellistele mõtteradadele lennutas. Enam ei paku mulle need kujutelmad seda, mida nad tiinekana pakkusid, kuid gruupi on minu sisse elama jäänud. Ma ei taha teha suuri muusikalisi asju, aga ma tahan olla juures, kui need sünnivad. Ma tahaks näha ja tunda neid geeniusi, saada osa sellest fluidumist, mis on toonud meile sellised albumid nagu “Nevermind”, “The Futurist”, “Melody AM”, “The Pretender”, “Black Market Music” või lood nagu “Bohemian Rhapsody”, “Love Me Tender”, “Stairway to Heaven”, “Go With The Flow”.

Ma olen oma gruupinduses üsna tüütu putukas, kui aus olla. See on vist üks mu häirivamaid iseloomujooni, ma kardan, kuidas ma satun muusikutest täiesti vaimustusse. Ma võin igavesti rääkida lugusid sellest, kuidas ma ükskord jõin koos Dahlinguga või sattusin kogemata korteripeole koos Ursulaga. Ma ei ole senini päris kindel, kui palju meeldis mulle Kõuts tema enda pärast ja palju oli selles “suhtes” gruupi-vaimustust. B. ohkas ikka alati, kui ma jälle gruupi-lainele läksin: “Ma EI SAA ARU! Nad on ju LIHTSALT inimesed!” Jah, nad ongi lihtsalt inimesed ja see teebki nad täiesti, lõputult vaimustavaks. Sest mulle on arusaamatu, kuidas lihtsad inimesed suudavad millegi nii suurepärasega hakkama saada – teha muusikat.

Näitlejatega on kusjuures mul sarnane lugu, aga huvitaval kombel mitte kirjanikega. Mul on kirjanike hulgas palju iidoleid ja eeskujusid, kuid ma ei ole kunagi tundnud sellist sõgedat gruupindust enda sees nende vastu. Ma ei ole kunagi kujutlenud end Bukiga koos jooma, ma kardaksin trippida koos Hunter S. Thomasega, ma kujutlen, et Palahniuk on vaikne ja tagasihoidlik, isegi igav mastermind, kellega ma pigem ei kohtuks otse, vaid ainult tema sõnade kaudu. Ma kardan, et kui ma Pratchettiga peaks ühte lauda sattuma, siis ma ainult nutaks ja nutaks, olles nii valusalt teadlik tema kuhtumisest. Oh, mulle praegu meenus küll üks fantaasia lapsepõlvest, mis oli seotud Lord Byroniga, aga tema vist oli ikkagi erand selles reas.

Võib-olla on põhjuseks meediumide erinevus. Raamatud on isiklikud, need on asjad, mida sa naudid üksinda, oma sisemaailmaga kahekesi olles. Nad võivad sind täiesti läbi raputada, aga hoopis teisel tasemel raputab sind läbi suurepärane rokk-kontsert või geniaalne album. Muusikud peavad loomult olema ekspressiivsemad ja ekstravertsemad ja nende zest ja gusto on avalikumad, sellest on lihtsam osa saada kui kirjanikku valdavast gustost. Ja ma ju tegelikult TEAN, mis tunne on looval kirjanikul, kui teda valdab SEE. Mis tunne on luua, milline valus vajadus see vahepeal olla võib, milline kohutav piin, kui sa saad aru, et toodad ainult paska. Ma kogen seda ise liiga sageli, muidugi huvitavad mind “kaaskannatajate” kogemused, aga hoopis teisel tasandil. Kirjanike loomevalu on mulle tuttav, ma ei oska sellesse gruupina suhtuda. Muusika teisest küljest on aga täiesti arusaamatu maailm ja seda põnevam see mulle on…

Foo Fighters doku

hoomamatu 3 Replies

OMGOMGOMG

Mõni aeg tagasi tuli läbi FilmsMusic blogi info, et Foo Fighters teeb dokumentaalfilmi. Võtsin Pellelt pühaliku tõotuse mulle KOHE teada anda, kui seda on võimalik näha ja täna see õnnis päev saabus! Siit saab näha tervet Foo Fightersi dokumentaali. This is going to be 150 ways awesome.

Edit: kuna tundub, et originaallingilt võeti maha, siis võimalik, et otse Megavideost siiski näeb – ehk siit.

Treiler kah.

t-4 days

hoomamatu 27 Replies

Ma tahaks alustada kõiki oma lauseid neil päevil sõnadega “Istun siin ja olen rase…”, sest mulle tõsiselt tundub, et ma võin ajaloos olla esimene naine, kes on igavesti rase, saades lõpuks päriseluliseks tegelaseks sellest anekdoodist, mis lõppeb sõnadega “Jah, ma olen juba kolmandat aastat rase, sest ema ei luba sünnitada!”

Kui nüüd mõtlema hakata, siis see lause oligi kogu nali vist.

Enihuu.

Samas annab see muutumatu situatsioon lisaks vaikselt ja aeglaselt hullumisele mulle siiski võimaluse veel (loodetavasti) oma viimaseid rasedamõtteid mõelda ja ma päriselt loodan, et hiljemalt kolme nädala pärast võin ma sõna “rase” oma sõnavarast igaveseks kustutada, või ehk ainult selleks teda meelde tuletada, kui on vaja moodustada lauseid: “Fantastika, mida rasedus kehaga teeb” või “Selles on süüdi rasedus!”

Ma muidugi kahtlustan, et siis tulevad sõnavarasse uued ja hullemad sõnad, mis veel rohkem inimesi närvi ajavad (mind kaasa arvatud).

Küll on aga üks teemaarendus, mida ma olen edasi lükanud, kuigi mõelnud, et võiks rääkida. Või noh, valjult arutleda, nagu see mul ikka kipub olema. Selleks on teema “mees sünnitusel”.

Kunagi, kui mul oli veel hiilgav (ja ilmselgelt suurepäraselt teostunud) plaan saada üksikemaks, siis ma ei pidanud sellistele asjadele mõtlema. Ja see plaan oli mul vankumatu, sama vankumatu kui mu usu puudumine monogaamiasse (see on tegelikult praegugi, aga jätkem see teema mõne järgmise posti jaoks, because I have scientific proof!) ja sellesse, et keegi võiks mind kunagi päriselt endale tahta. (Kui me juba siin agaralt sulge kasutame, siis peaks lisama, et ma neil hetkil ei mõelnud eriti sellele, et päris vähe on neid inimesi, keda MINA päriselt endale tahaksin, kuigi mulle meeldis nii sageli arvata, eriti kui ma inimest tundsin vaid umbes kuue õlle jagu.) Ühesõnaga, mu ideaalne plaan oli saada kunagi üksikemaks ja ma olin selleks igati valmistunud.

Aga siis tuli Exhusband ja lõi mu plaanid segi, sest esimest korda oli mul inimene, kellega reaalselt me arutasime pereloomise võimalusi. Ja kui telliskivi lendas mulle näkku arusaamine, et issand jumal, ta arvab, et ta saab sünnituse juures olla!

Samasugune telliskivi tabas mind sel sügisel raseduse alguses ja ma isegi ei mäleta, kuidas me täpselt sellest Abikaasaga esimest korda rääkisime, aga selge see oli. Moodne mees ja moodne mees tahab sünnitusest osa saada. (See ei ole üldse siin ironiseerivalt tema suunas öeldud, pigem selle tänapäevase uue usu suunas.) AND PANIC ENSUED.

Mul läks ikka tükk aega, enne kui ma selle mõttega harjusin ja seda lõpuks isegi nii omaks hakkasin pidama, et läksin lausa endast välja, kui hakkas tunduma, et ma pean üksinda ikka selle läbi tegema (või st et on 5% šanssi, et keegi kohale ei jõua). Huvitav, mis hetkel see murdumine täpselt toimus? Või kas see oli üldse murdumine? Äkki ma olen ikka koguaeg tahtnud seda värki kellegagi koos läbi teha, lihtsalt et enne üksikema-plaani ajal polnud see niikuinii reaalne?

Pigem kipun ma arvama, et mu deep rooted issues on ikka koguaeg olemas olnud. Ma olen mingil määral suhtefoob. Ma ei taha tunnistada, et ma kellestki sõltun ja kui ma tajun, et ma hakkan kellestki liigselt sõltuma, siis läheb peale Scaring Off Mode ja ma teen kõik endast oleneva, et inimest taas kaugemale lükata, sest JUMAL HOIDKU ET MA SÕLTUKS KELLESTKI. Lisaks on mul igast muud issued ka ja ma kohe kindlasti ei hakka kunagi olema nii kontaktis oma kehaga, et ma tahaks, et keegi näeks mu keha ja mind sellises ekstreemses olukorras, nagu seda sünnitamine paratamatult on. Kui saaks, siis ma astuks oma kehast isegi selleks ajaks välja, nii et miks peaks keegi, eriti veel meesterahvas, tahtma seda kõike näha ja vahetult kogeda, on beyond me.

Teisalt jälle saan ma aru sündmuse unikaalsusest ja lisaks kõigele tahan ma siiski, et mu ponnistusi vääriliselt hinnata osataks, nii et mul pole tegelikult väga midagi selle vastu, et ma saan esineda vapra, tubli ja ürrrrrgnaisena, kui see hetk kätte jõuab. Kui seda saaks aga kuidagi ilma fekaalide, rebendite ja vereta teha, palun.

Lisaks kõigele kardan ma seda, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ise selles olukorras käituda võin. Ma olen juba mänginud peas läbi erinevad stsenaariumid, mis peamiselt koosnevad roppuste karjumisest, sada korda Abikaasast lahku minemises (“Sest SINA TEGID SEDA MULLE!”) ja hüsteerilisest naerust (sest ekstreemolukordades hakkan ma tavaliselt halba nalja tegema). Samas millegipärast ma kujutan sünnitust ette kui vee all olemist – et ei kuule ega taju enam hästi ülejäänud maailma. Nii et võib juhtuda, et mul on üsna savi, kes seal ringi lendlevad, olgu kasvõi Savisaar ise nabanööri läbi lõikamas (“Ja me kuulutame uue tallinlase sündinuks!”).

Nii et sellega, kas mees peaks sünnituse juures olema, on palju vastakaid tundeid. Ühest küljest on suur lootus, et see Sünni Ime (ja kaasnev kräpp) teeb meid lähedasemaks ja lisaks pakub sideme Põrnikaga meile mõlemale, mida muudmoodi ei saa. Teiseks ma tegelikult ikkagi tahan, et mul oleks kellegagi rääkida – niikaua kui ma rääkimiseks olen võimeline. Sest… kas te mu blogi muidu olete lugenud? SEST KUI MINA KANNATAN, PEAVAD KÕIK SELLEST TEADA SAAMA!!!!1!!! Ja kellele ma muidu vingun? Kolmandaks… võib juhtuda, et mul hakkab väga suur hirm ja lisaks sellele, et Abikaasa arvab, et ma suren ära*, hakkan ma ise arvama, et ma suren ära ja siis on mul vaja kellelegi öelda ju, mida mu varandusega (raamatud, vanaemalt saadud jalgratas ja kaks rösterit) teha, kui see peaks juhtuma. Pluss üksi surra oleks nõme. Neljandaks – ikka ilgelt hea oli, kui keegi selga masseeris nagu me seal perekoolis harjutasime. Viiendaks – peab olema keegi, kes suudab selle võimaliku koonuspea üle minuga koos nalja visata, sest muidu ma hakkan ilmselt nutma. Kuuendaks – kui ma hakkan nutma, siis peab olema keegi, kes mind kaissu võtaks. Ja seitsmendaks – nabanöör. This thing is NOT going to be touched by me even not with scissors.

Ahjaa, ja kaheksandaks peab olema keegi, kes õigel hetkel paneb käima pleilisti nimega “Music for Birth”, kus on peamiselt Disturbedi lood ja need on hädavajalikud, sest on hetki, mil ainult David Draimani hääl aitab mõistusel püsida.

Vastulaused? Kas ma juba mainisin verd, fekaale ja rebendeid?!

Kokkuvõttes oleme me asja lahendanud niimoodi, et Abikaasal (või õel – kui tõesti läheb nii, et Abikaasa kuidagi kohale ei jõua ja laps kui torpeedo kolme tunniga minust välja peaks lendama**) on kindel ülesanne – hoida mind mõistuse juures, keelata ämmakatel, arstidel või ükskõik kellel nimetada Põrnikat tibuks ja üldse kasutada mingeid nunnuväljendeid, ja vajadusel kommunikeerida mu segaseid mõminaid (“Jah! Ta TAHAB epiduraali, kuidas seda nii raske mõista on?! Ta ju ütles, et msdnfuosbfawü!!!”). Mitte mingil tingimusel ei tohi nägemisraadius ulatuda general areasse. Ja vajadusel peab ta mulle mantrana kordama, kuidas ja miks ja kui palju ta mind ikka armastab – või siis tegema õigel hetkel ühe keeva vee ja puhaste linade nalja, või siis selle siilikeste nalja. Ning lõppeks peab ju keegi minema ja mulle pärast mäkki tooma!

Nii et all-in-all olen ma üsna leppinud juba mõttega, et mees ongi sünnituse juures. Sest plusse on palju rohkem kui miinuseid ja needki ei pruugi sündmuskohal üldse enam märkimisväärsed olla. Tegelikult ei taha ma ju seda värki üksi läbi teha ja võibolla toimib see kõik lõpuks ka teraapiana ja mingid issued (näiteks selle vetsu-oma) võib hiljem minevikku jätta. Kes teab.

Aga muidugi on jätkuvalt šanss, et ma jään igaveseks rasedaks, nii et ma ei peagi seda kõike läbi elama! Haa!

*Naabrinaise seletus sellest, kuidas mehed sünnitust näevad. “Noh, ühesõnaga, nende peas on ainus mõte: ära jumala eest nüüd ära sure! Nad ilmselt kardavad lihtsalt seda, et naine sureb nüüd kätte ära.”)

**See lause iseenesest juba näitab, et ma olen hulluks läinud. Täiesti rase. Hullem kui Perekool. Andeks.

tuule vari

hoomamatu 3 Replies


Loen ja loen ja loen ja rumalana ei tee mingeid märkmeid läbitud raamatutest. Aga et oleks seekord teisiti…

“Ühte ma ütlen. Lugemine on nende jaoks, kel on palju aega ja kel pole midagi teha. Näiteks naiste jaoks. Inimestel, kes tööd teevad, pole väljamõeldiste jaoks aega. Tuleb rügada, et end elus hoida. Kas pole?”

//

“Tasa, noorhärra. Teie pole küll sellises seisundis, et kusagile minna. Te öelge mulle, kus tüdruk on, ja ma lähen otsin ta ise üles.”
“Ma ei tea, kus ta on.”
“Ma pean paluma teil natuke täpsem olla.”

Carlos Ruiz Zafón, “Tuule vari”

Soovitan. Aeglase tempoga lahtikeriv süngete toonidega julmust täis lugu, mis on ometi kohati nii mõnusa kerge huumoriga vürtsitatud. Alguses ei saanud vedama, siis ei saanud pidama. Romaan suure algustähega.

Nüüd guugeldades avastan, et raamat on ammu juba tuntud ja kiidetud, kuid jäänud kuidagi minu eest peidetuks, nii et kui ma ta kätte võtsin, ei olnud mul aimugi, millega on tegu ja kas üldse tasub. Tasus küll.