lapsed ja eksid

hoomamatu 13 Replies

Eilsel Sünnituse Esilekutsumise Õhtul läks jutt selle peale, kas ja kuidas peaks eksidele teatama, et sa saad (järgmise) lapse. See on täitsa intrigeeriv teema tegelikult.

Minu puhul oli muidugi nii, et ma EELDASIN, et kui ma seda avalikult blogis (ja sotsvõrgustikes) teatan, siis see teebki kogu töö ära, aga kui ma paar nädalat tagasi panin FBsse ballipildi üles, siis tuli välja, et IKKA VEEL on inimesi, kes pole ÜLDSE kogu mu möla keskel tähele pannud, et ma last ootan.

Aga ma kuidagi nagu eeldasin, et eksid teavad. Või vähemalt need, keda huvitab päriselt, kuidas mul läheb, sest MINU puhul pole ju mingit raskust teada saada, kuidas mul läheb. Tuleb blogi lahti võtta ja vaadata, eks. Aga mul on ka ekse, kes on väga internetikauged ja ma tean, et Exhusband näiteks (praegusel ajaperioodil) on. Samas me suhtlesime temaga sügisel-talvel päris aktiivselt ja kuna ma tean, et ta loeb (vahepeal) mu blogi (ta saatis selleteemalise sõnumi ükskord), siis ei tekkinud mul küsimustki, kas ta teab või mitte, kui olin juba avaliku teate välja pannud. Ometi juhtus nii, et sel ajal ta just ei lugenud ja mitu kuud hiljem, kuskil jõulude paiku, sain ma sõnumi, et oot, misasja, tegelt või?

AWKWARD.

Sest mina olin arvanud meie kõnede põhjal, et ta teab, aga et me lihtsalt ei räägi sellest (sest miks peaksime). Aga et ta vähemalt teab. Siis oli mul küll natuke imelik, et äkki on see asi, mida ta oleks tahtnud minu enda käest kuulda?

Teine juhus oli Härraga, kes mulle üle mitme (no kuus-seitse aastat kindlasti pole suhelnud) aasta ootamatult helistas.

“No tere, kuidas läheb?”
Mina vaatan selle peale oma suurt kõhtu, vaikin ja mõtlen, mida öelda. Lõpuks tuli ikka: “Hästi…”

Sest kuidas sa seda ütled? Ja kas sa peaksid üldse ütlema? Ses mõttes, et… Kindlasti loeb palju see, mis tasandil sa eksidega suhtled. Kui ta helistab selleks, et, ma ei tea, armastust avaldada või küsida, millal sa kähkukaks vaba oled, siis nagu vist peaks ütlema. Aga kui ta helistab… ma ei teagi. Miks eksid helistavad? Et teada, kuidas läheb? Vist küll, mind küll huvitab, et kuidas neil läheb. Aga kuidagi jõle imelik on ju tavalisele kuidas-läheb-küsimusele vastata, et ah, tead, rase olen, mis endal siis?

Iseasi on ka see, kui sul on eksiga juba laps. Siis on tal justkui nagu suurem õigus ju perelisandumisest teada, sest see on elusündmus, mis mõjutab otseselt ka tema last. Aga kuidas seda uudist serveerida? See on juba iseteema.

Ja suur küsimus on ka: millal?

Üks võimalik lahendus, mis me välja mõtlesime, on saata see traditsiooniline sünnisõnum. No et “Kõhubeebsu sündis kaunil kaduneljapäeva täiskuuööl, kaalus 20 untsi ja pikkust poolteist jalga”* ja see peaks nagu töö ära tegema. Informeerima elumuutusest, aga neutraalsel moel, sest on selge, et see sõnum läheb kõigile sõpradele-tuttavatele. Sest rasedus on ju naise asi, mehed on orienteeritud tulemusele ehk et nende jaoks muutub asi niikuinii alles siis reaalseks, kui laps käes on.

Või samas… kurat seda teab.

Teine küsimus on (mida ma pole oma metsavanast Abikaasaga jõudnud arutada, seega puudub mul praktiliselt mehe perspektiiv hetkel), kuidas mehed oma eksidele isaks saamisest teatavad. Eile me jõudsime järeldusele, et kui nad üldse teatavad, siis pigem ikka siis, kui laps on sündinud. Aga samas oleneb jälle hästi palju sellest, mis tasandil sa eksidega suhtled. Kui te olete sõbrad edasi, siis ehk mingi hetk tunneb mees vajadust SÕBRALE (kes on juhtumis eks) teatada eesootavast suurest elumuutusest. Kui eksiga suheldakse aga tasandil, et “hoiame kõik võimalikud rauad tules, kunagi ei tea, millal on vaja tagasi pöörduda”, siis vaevalt et mees kiirustab eksile lapsesaamisest teatama. Aga kui on see kõige levinum variant? Et suheldakse vahepeal harva, viisakalt ja sõbralikult küll, aga siiski harva?

Ja muidugi oleneb kõik sellest, kui olulise eksiga on tegemist, kuidas lahku mindi jne.

Mis teie arvate? Kas eksid peaksid teadma? Kas teie teatasite (kes on samas olukorras olnud)? Ja ekside seisukohalt – kuivõrd ekse üldse huvitab, kuidas nende eksid edasi elavad? Mina näiteks tahaks küll teada teatud ekside elukäigust vähemalt neid “suuremaid asju” – abiellumisi, lapsesaamisi, välismaale kolimisi… Aga samas ma ei eelda, et minuga spetsiaalselt teatamisteks ühendust võetaks… v.a Exhusbandi puhul. Tema puhul ma eeldaks küll seda – miskipärast.

Niisiis – kas ja millal peaks teatama? Kui üldse?

The floor is yours.

*Sorri, ma tean, et ma olen jõle kibestunud, sest ma ei saa ise neid sõnumeid saata MITTE KUNAGI.

Ultramelanhool – “Materjal”

hoomamatu 2 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Õiendan ära ühe vana võla. Nimelt lubasin juba aegu ja aegu tagasi Martin Luigale ZA/UMist, et kuulan Ultramelanhooli paar aastat tagasi netis ilmunud albumit “Materjal” ja ütlen paar sõna selle kohta (sest ma oma reklaamilehel olen lubanud, et võin vabalt lahedatest asjadest rääkida oma blogis). Ma olen seda plaati mitu kuud kuulanud, aga pole veel kirjutamiseni jõudnud.

Sest ma ei ole osanud midagi öelda. Minu meelest on Ultramelanhooli “Must apelsin” üks ägedamaid albumeid ja see on olnud mulle oluline erinevatel eluperioodidel. Näiteks ma mäletan maikuud Exhusbandi korteris, kus ma lebasin tema diivanil, vaatasin lakke musta värviga kirjutatud kirja “I Fell Into Your Room” (mille ma ise sinna maalisin) ja kuulasin “Oopiumiinglit” ja mul oli tunne, et ma PEAN olema filmis. Sest nii ei ole võimalik end päriselus tunda.

Sellepärast ootasingi ilmselt, et “Materjal” suudab taasluua selle vana lumma, mis “Musta apelsiniga” kaasnes, aga see ei suutnud. Mitte, et muusika oleks olnud kuidagi halb, aga ta polnud enam see. Kas asi on minus kui kuulajas? Või neis kui tegijais?

Mind ärritab mitme loo juures solisti hääl ja undamine, mida ta minu meelest varem ei teinud. Näiteks “Idaeuroopas” on kohati väga ärritav. Ma saan aru, et see häälega mängimine peaks ilmselt punk olema, aga mulle mõjub lihtsalt… vastumeelselt.

Aga head on ka, kuigi see album ei raputanud mind nagu ootasin. Saund on ikka väga Ultramelanhoolne ja kuigi lüürika pole sel plaadil nii hea, kui “Apelsinil”, on ta siiski omamoodi ja mõnus. Sest UMi kuulates PEAB mu silme ette kangastuma Lasnamäe hallus, prügised tänavad, vihmasabin, hallid inimesed – ja sellega saavad nad hakkama ka sel albumil. Kui tuleb shuffle’iga peale suvaline lugu, on eksimatult võimalik kohe ära öelda, et tegu on Ultramelanhooliga ja see on minu meelest pigem pluss kui miinus. Ma olen harjumustes kinni inimene ja kuigi mulle meeldivad uuendusmeelsed plaadid, meeldib mulle siiski rohkem, kui bänd jääb oma juurtele kindlaks – ehk et kui ma kuulan Foo Fightersi uut plaati, siis ma eeldan, et ma saan Foo Fightersit, mitte Nine Inch Nailsi. Viimati pettusin nii vist White Stripesis, kui nende viimast albumit kuulasin – tahtsin saada White Stripesi, aga sain Dolly Partoni ja Nikns Sunsi segu.

Ilmselt on tegu sellise plaadiga, mis end aeglaselt hinge külge seob, kui seda pikema aja vältel kuulata. Nii et ma kuulan seda edasi ja vaatan, mis saab.

Näidiseks üks armsamaid lugusid praeguse seisuga, “Šaht. Kapital. Aprikoos”, kus on aimu veel sellest lüürikast, mis mind kunagi väga võlus (“Talvehommiku” sõnad “On talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida” on ju elumuutvad).

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/03-Track-3.mp3]

41+5

hoomamatu 20 Replies

Kui ma rasedaks jäin, olin valmis kõiksugusteks asjadeks. Ma olin valmis selleks, et mu kõht venib hiiglaslikuks. Ma olin valmis selleks, et kaalunumber, mis mulle lõpuks vastu vaatab, ajab mind nutma. Ma olin valmis iivelduseks (seda ei tulnud), veidrateks isudeks (seda ka ei tulnud), unetuseks (tuli), kõrvetisteks (ei tulnud peale ühte korda), hemorroidideks (ei tulnud), tujukõikumisteks (aga need olid juba enne), veidrateks valudeks (kohati) ja muuks.

Ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa liikuda, sest nii valus on, ma ei olnud valmis selleks surveks, mida ümbritsevad avaldavad (õigemini ei osanud ma aimata, et nüüd järsku olen ma kõigi oma ja kõigil on justkui õigus mu elule), ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa hingata ja ma ei olnud valmis selleks, et sünnitust ei tule.

Ma arvasin, et see kõik lõppeb pigem varem kui hiljem (arvestades, et ma ise tulin varem). Ma ei osanud ai-ma-ta-giii, kui frustreeriv võib olla näha kuupäevi aina mööda minemas ja… ikka midagi ei toimu.

Ma mõistan hetkel vist väga hästi, miks öeldakse, et naised, kelle sünnitus lõppeb keisriga, on palju suuremas ohus sünnitusjärgseks depressiooniks. Ma mõistan, mis tunne see on, et sa oled justkui feilinud. Et su keha, mis peaks OSKAMA sünnitada, seda ei oska. Sest mul on just praegu selline tunne – et mu keha on mind alt vedanud, et ma olen feilinud nii lihtsas asjas, nagu seda on sünnitus(e algamine).

Ametliku kuupäeva järgi on praegu 41+5 nädalat rasedust ja mu Tartu-arst ütles mulle, et 28nda paiku hakkame juba esilekutsumisele mõtlema. Aga kuna ma enam Tartus ei ole, siis Pelgu-arst, kelle juurde ma 15ndal läksin, võttis kuupäevaks hoopis ultraheli pandud 22.04 ja tema kalkulatsioonide kohaselt on mul praegu alles (ALLES, hah!) 40+4 rasedusnädalat.

Niisiis, ülekantuks loetakse last siis, kui täis on tiksunud 42 nädalat ja lapsed sünnivadki 38-42 nädalal. Ehk siis RATSIONAALSELT võttes ei ole veel põhjust muretsemiseks. Üldse. Aga tunnetetasandil olen ma täiesti lootuse kaotanud. Mõlemad mu raseduskaksikud, kellel oli minust hilisem tähtaeg, on praeguseks emaks saanud, mõlemad juba üle nädala aja tagasi. Ja mina ikka veel istun siin ja olen õnnetu.

Arst teatas ka, et esilekutsumisele hakkame me alles MÕTLEMA pärast 4ndat, mis tähendab, et mul on veel nädal aega jäänud oodata, kui mitte rohkem. Ma uurisin eile palju esilekutsumise kohta (sest see on ju kõige targem, mida mures rase saab teha, pöörduda foorumite poole, eks) ja ma saan aru, miks nad sellega ei kiirusta. Esilekutsumisel on omad riskid. Aga ma lugesin ka ülekandmise kohta ja ka sellel on omad riskid. Muidugi ei ole ma pädev meditsiinilisi riske hindama, aga see on ko-hu-ta-valt frustreeriv.

Niisiis võib ees oodata veel kaks kolmapäeva (lisaks juba olnud kahele), kus me Naabrinaise ja Naabrimehega teeme Sünnituse Esilekutsumise Õhtu (sisaldab šampust ja ananassi ja palju irvitamist) ja kuigi mulle meeldivad traditsioonid – this is getting ridiculous!

Õudne on see, et täiesti konkreetselt on VÕIMATU, et minu sisse mahuks rohkem last kui seal juba praegu on. Ses suhtes, et kui ta liigutab, siis see ei ole enam see tore põmmutamine, vaid räme lammutamine, mis võiks võistelda parimate õudusfilmidega, kus parasiit peremeesorganismist läbi kõhunaha välja end pressib. Ma ausalt imestan, et mu nahk veel rebenenud pole. Lisaks olen ma kohutavalt väsinud ja kuigi ma tean, et õige väsimus alles ALGAB, ootan ma pikisilmi seda, et mu keha võiks juba taastuma hakata ja et ma ei tunneks end KOGU FRIIKING AEG nii kohutavalt. Ma ei saa hingata. Mul puusad ja selg valutavad IGAS asendis. Kui ma kogemata jään selili ja hakkan lämbuma, siis tunnen ma end nagu see kilpkonn, ainult et mul pole kedagi, kes mind ümber aitaks pöörata.

Ja midagi ei toimu. Nothing. Nada. Ei mingeid valusid (seal kus nad peaks olema), ei mingeid märke sellest, et mu keha üldse valmistuks sünnituseks kuidagi-gi. Mu keha on jõudnud ilmselt järeldusele, et ilgelt fun on igavesti sellesse seisu jääda. Või siis on mu emakas vigane ja oskab lapsi ainult ehitada, mitte neid väljapoole hakata suunama.

Väljas on kaunis kevad ja ma ei saa seda nautida. Väljas hakkab grilli- ja tšillihooaeg ja ma ei saa seda nautida. Väljas on kõiksugu huvitavaid üritusi, millele ma pean pidevalt ära ütlema (Aron friking Flam tuleb Comedy Estoniale!), sest esiteks pole mul tuju kuhugi minna, teiseks on mul vaja spetsiifilisi tingimusi, et end üldse kuskil hästi tunda (kandetool oleks soovitatav) ja kolmandaks ei julge ma eriti kuhugi ronida, sest mis siis, kui see vetenali, mida igas filmis näeb, päriselt tõeks osutub?

Rääkimata sellest, et ma olen Põrnika heaolu pärast mures. Kõige tobedam asi, mida selles olukorras öelda saab – ju ta siis tunneb end seal nii hästi, et ei taha välja tulla. See on BS. Ta ei saa seal end hästi tunda. Ja isegi KTG tegi mind täna murelikuks (aga mitte arsti). Lisaks peab talle väga halvasti mõjuma ka minu pidev stressisolek, aga ma ei oska seda kuidagi eemale ka tõrjuda.

Ühesõnaga, ma pole veel emaks saanudki, aga juba feilin emaks olemises. Ma arvasin, et see võtab vähemalt mõned ajad aega.

Aga mis siin ikka. Lähme vastu järgmisele nädalale ja loodame, et maikuu JOOKSUL saab ikka asjaga ühele poole ja et kõik lõppeb õnnelikult (kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad tõenäosusprotsendid meie vastu töötama).

Vahepeal joon šampust ja söön ananassi ja katsun mitte hulluda.

Toiduklubi: Pörkölti-laadne roog läätsedega

hoomamatu 1 Reply

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Blogis nimega Toidutegu sattusin Ungaripärase roa pörkölt retseptile. (Sellest, kuidas toidublogid on nagu poppide tüdrukute klubi põhikoolis, peaks mõnikord pikemalt rääkima. Nad hiljaaegu jagasid üksteisele auhindu ja üsna mitmes blogis ütlesid nad, st toidublogijad, isegi väikese muigega, et nad kipuvad enamasti ära unustama, et on olemas teisigi blogijaid peale toidublogijate. Aga see, jah, on pikem teema, kuidas igal pool tekivad grupid ja grupikesed, kes leiavad üles omataolised, olgu see keskkool, internet või spordiklubi.)

Tagasi pörkölti juurde tulles. Kuna Abikaasa poest sealiha ei toonud, siis pidin leppima veiselihaga, mis mulle pealegi niikuinii rohkem maitseb. Ja sellist kogust, mis selles retseptis seal, ei hakka ma vist enne tegema, kui meie peres on lihasööjaid vähemalt viis. Kuidas muidu on võimalik ühe õhtuga ära süüa 1,5 kilo sealiha, jääb mulle arusaamatuks. Võib muidugi olla, et retseptis on kogustega mõeldud ka järgmisele päevale, mis samuti mulle ei sobi, sest ma ülessoojendatud toitu väga ei armasta. Asi polegi niivõrd ülessoojendamises kui selles, e tahaks järgmisel päeval juba midagi muud, uut, teise maitsega!

Lisaks ei viitsi ma liharoogade kõrvale kartulit teha tavaliselt, riisi ma väga ei söö ja pasta iga asja kõrvale ei sobi. Seega lisasin roale läätsed, et oleks tummisem ja kõlbaks niisamagi ilma kartulita kõhtu täitma. Seega tuli välja hoopis teistsugune toit, mida ei tohi ilmselt pörköltiks nimetadagi, aga sellest polegi midagi, hea oli ikka.

Vaja läheb: 600 g veise stroogonovi, 1 suur paprika, 3 sl tomatipastat, 3 sibulat, 6 küünt küüslauku, peotäis paprikapulbrit (st pihku ei pea panema, silma järgi umbes), kaks-kolm peotäit läätsi, 250 ml vett

Valmistamine: haki sibul ja prae paksupõhjalises kastrulis klaasjaks. Lisa liha ja paprikapulber, sega läbi, prae veel natuke. Siis viska potti hakitud küüslauk ja paprika, tomatipasta ja vesi. Hauta tasasel tulel tunnike, lisa läätsed ja hauta veel tunnike. Maitsesta ka vahepeal, mina panin, nagu ikka piprasegu ja sidrunipipart. Nagu originaalretseptis öeldud, peaks tulemus olema selline, et paprika on täitsa pudiks keenud. Mõnus puder tuleb küll kõigest kokku, aga selline mõnus puder! Natuke Gruusia-hõnguline miskipärast.

alandamisest

hoomamatu 9 Replies

Kuna ma ei tea, millal on minek haiglasse, siis teen ma ette teatud hulga postitusi ja panen need suvalisel ajal ilmuma. See on üks neist postidest. Selle ilmumine ei tähenda automaatselt, et ma juba haiglas oleksin, katsun sellest ikka eraldi märku anda.

Rääkisime ükspäev Abikaasaga lastekasvatamisest. No et teada saada, kas me oleme põhiasjades ikka ühel lainel. Kindlasti moodustuvad paljud põhimõtted käigu pealt, aga üks on kindel: last ei tohi alandada. Mitte mingil tingimusel. Ja seda usun ma täiesti raudpoltkindlalt.

Mul on lapsepõlvest meeles kaks juhtumit, kus mind alandati ja millele ma senini vastikusega mõtlen. Esiteks muidugi rihma saamised – ma mäletan neid üliselgelt, kuigi ma ei mäleta enam põhjuseid, miks. Aga kindlasti on see üks asi, mida ma senini pole oma isale andestada suutnud, olgu siis selliseks käitumiseks põhjendused-vabandused millised tahes. Ja et mitte siin laskuda füüsilise karistamise diskussiooni (ärgem laskugem!), siis olgu öeldud, et asi on just alandamises. See oli kohutavalt alandav isegi (umbes) nelja-aastasele minule, mis siin siis enam rääkida.

Teine juhus on mul meeles ühelt jalutuskäigult (as fate has it, taas isaga), kus ta terve rahva ees valjuhäälselt käratas: “Ei kõnni jalad sissepoole!” Sellest ajast saadik ma muidugi ei kõnnigi jalad sissepoole ja olen väga peculiar selle koha pealt, aga haav sai löödud ja valus häbi- ja alandustunne on jäänud. (Kuigi ma saan aru mõistusega võttes, et see ei olnud nii mõeldud, et isa ütles nagu sajad miljonid teised isadki oma lastele teinekord karmimalt ütlevad, aga minu jaoks jäi see episood meelde kui üks alandavamaid mu elus.)

Kui ma ükspäev “Päikesemärke” lugesin, sain jälle teada, et ma ei peaks üldse imestama, miks ma olen selline nagu ma olen. Tüüpilise Veevalajana ei kannatagi ma, kui keegi mind õpetama tuleb, mul on VAJADUS teha asju omamoodi ja see on üks asi, millest mu Vähist Abikaasa sugugi aru saada ei taha, sest tema default mode on just õpetamine (seda põhjendas Goodman nii, et igas Vähis tuksub emasüda, ka meestes, nii et mis siin imestada). Ja nagu ta mulle pidevalt ette heidab, on minu alandusmeeter (ha) väga tundlik. Et minu jaoks on alandavad isegi asjad, mis teiste jaoks ei ole. Mis on tõsi, aga põhimõtteliselt usun ma ikkagi, et mul on õigus. Et last saab kasvatada muudmoodi talle piire seades, mitte teda alandades.

Sest laps võib ju olla laps, aga ta on eelkõige ikkagi inimene. Ja mitte ühelegi inimesele ei mõju alandamine hästi.

Bioenergeetik Toomas, kelle juures ma olen käinud ja kellega ma ka Naistesse loo tegin, rääkis, et inimesi pole mõtet õpetada, kui nad sinult nõu ei palu. Et see võtab sinust endast energiat, lisaks sellele tekitab teises vimma – ahhaa, või et sa arvad, et sa oled must targem, et siin õpetama tuled?! Et nõu tuleb anda siis, kui seda sinult küsitakse. Ja seda usun ma ka täiesti, kuigi lastekasvatamise juures on siin ilmselt omad nüansid. Sest ma ju tean omast käest, et kõige tüütumad inimesed on just need, kes muudkui aga küsimata nõu pakuvad. Tehku nad seda “heast südamest”, aga see on häiriv, nõme ja jätab neist mulje kui targutajatest, kellel on vaja alati oma nina igale poole toppida. Te ju teate küll, mis inimestest ma räägin, kindlasti on teilgi selliseid ümbruskonnas jalaga segada!

Ja seejuures on selline unsolicited advice jagavad tüübid minu jaoks lisaks veel alandavad, sest mind alandab nende käitumisega kaasnev arvamus, justkui ei oleks ma ise pädev inimene otsuseid tegema. Kusjuures! Ma olen TÄIESTI VÕIMELINE nõu küsima, kui ma tunnen, et seda vajan. Ma võin tunde sõbrannadega erinevaid eluprobleeme lahata ja ka ise lahendusi pakkuda, kui ma tunnen, et see on asjakohane (st et seda oodatakse). Aga ma ei kannata, kui tungitakse mu ellu ja hakatakse siia-sinna nõu lahmima, kui ma seda isegi küsinud pole. Ma olen kindel, et saan selle kõigega veel eesootavatel aastatel küllalt maadelda.

Aga samas peaksid ju objektiivsed näitajad rääkima siiski minu kasuks. Mul on õnnestunud elada 27aastaseks ja seda hoolimata tõsiasjast, et ma ei tõmba kunagi pärast kasutamist pesumasinat seinast välja. Ma olen küll viimase viie kuu jooksul paar korda autoga peaaegu surma saanud, aga mõlemad olid minust olenematud põhjused. Ma olen küll ja veel teinud oma elus halbu ja valesid otsuseid, kuid ma ei kahetse neid, sest koguaeg õigeid otsuseid teha oleks ilgelt igav ja mille üle siis õlle kõrvale nalja saaks visata?

Nii et ma väga loodan, et suudan oma last kasvatada ilma teda alandamata. Samas ei saa selles kunagi kindel olla, mis TEMALE konkreetselt alandav võib tunduda. Aga teades, et ta on Sõnn, siis võin ma aimata. Ja teades, et ta on kahe nii jäärapäise individualisti laps, nagu me Abikaasaga oleme, võin ma samuti aimata. Ja ma nii hirmsasti loodan, et minust ei saa kunagi sellist ema, kes ei suuda oma lapsest lahti lasta ja tormab talle ka pulmaööl voodi kõrvale nõu andma (selliseid emasid on küll ja veel, õnneks mitte minu oma).

Aga jah, kõigepealt tuleks emaks saada:) Ja siis vaatame juba edasi.

Toiduklubi: Laisa muti kaneelilõõts

hoomamatu 8 Replies

Kui mul üldse on raseduse ajal mingeid isusid olnud, siis on isutanud kolme asja järele: Coca-Cola, kaneel ja hapu (ehk Tom Kha supp). Kuna kaneelisaiad on MEGAkallid poes, siis olen pidanud ise seda valmistama. Taignast asjade tegemine, mis samas ka ilusad välja näeksid, on üle minu võimete, seega olin väga rõõmus, kui leidsin rebitava kaneelisaia retsepti. Olgu aga kohe öeldud, et isegi selline taignaga mätsimine on minu jaoks täielik võimete piir ja ma imestan iga kord, kui mul see sai lõpuks vormi saab ja laest ei ripugi taignaribasid.

Ühesõnaga, originaalretsept asub blogis “Maitse asi”, aga mina muidugi ei näe mõtet asjade nii peenelt tegemisel ja panen siia ka lihtsustatud retsepti. Töötas täitsa okeilt, nii et ma tõesti ei saa aru, miks peab kuivained enne segama, munad eraldi vahtu lööma ja siis kõige tagatipuks kogu kupatuse veel teise kaussi ümber tõstma. Ma saan aru, et toidutehnoloogid hoiavad ilmselt minu versiooni nähes pead kinni, aga kui saab lihtsamalt ja tseremoonitsemata, siis ma igal juhul eelistan nii.

Laisa muti kaneelilõõts

Vaja läheb: 5,5 dl jahu, 0,5 dl suhkrut, 2 tl kuivpärmi, 0,5 tl soola, 60 g võid, 0,6 dl piima, 0,5 dl vett, 2 muna, 1 vanilliekstraktipudelike (ongi umbes 2-3tl)

Täidis: 2 dl suhkrut, 2 tl kaneeli, 0,5 tl riivitud muskaatpähklit, 60 g võid, mina panin veel peoga ka kaneelisuhkrut

Valmistamine: sulata piimas või, samal ajal löö vahtu suhkur ja munad, lisa kuivained. Kui piima-võisegu valmis, vala juurde vesi, sega ja pane taignasegusse. Sega. Lisa vanilliekstrakt (sega) ja jäta rätiku alla tunniks ajaks kerkima.

Tunni aja pärast viska hulka paar lusikatäit jahu, et oleks kergem tainast mätsida ning rulli see ristkülikukujuliseks (mul läks jahu ohtralt. Ma nii vihkan, et tainas alati IGALE POOLE kinni jääb ja laguneb, aga ju practice makes perfect). Sulata või, sega hulka suhkur, kaneel ja muskaat. Täidist saab teha kahtemoodi, võid ka sulavõi taignaruudule määrida ja suhkrusegu peale raputada, aga mulle meeldis rohkem võisuhkrusegu kätega peale mätsida, sai ühtlasemalt.

Siis tuleb the hard part. Lõika tainas kuueks ribaks ning tõsta need ribad üksteise otsa. Kaksteist punkti saad, kui sul need taignaribad selle käigus ära ei lagune. Kui sul on pikk ribakujuline hunnik, siis lõika see omakorda kuueks ning lao “taignaraamatulehed” ahjuvormi. (Selgitus võib olla segane, vaata originaalpostituse juurest pilte, siis on vast selgem.) Võid paar minutit lasta veel vormis kerkida (mina ei näinud vahet, kui lasin või ei lasnud) ja pane 180 kraadi juurde 35-40 minutiks ahju.

Söödi ja kiideti.

elutoariiul

hoomamatu 15 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Kaua tehtud, kaunikene…

Kõik algas sellest, et me kolisime kasti. Siin polnud mitte midagi ja kuna me oleme alati elanud möbleeritud korterites, siis pole meile ka eriti mööblit kogunenud. Nii oli meil vaja leiutada midagi, kuhu saaks kõik mu raamatud ära paigutada (ette rutates – ei mahtunud kõik ikkagi ära).

Abikaasa pakkus, et teeme magamistuppa riiulid. Ma olin sillas. Siis aga oli vaja garderoobisüsteemi ja mingil hetkel tundus, et kui veel riiulid ka teha, siis oleks magamistuba nii üle koormatud. Ja nii jäigi elutoasein.

Abikaasa ja äiapapa hakkasid ehitama. Õigemini – nad hakkasid planeerima. Tavalisest variandist riiuliplaadid lihtsal viisil nurkadega seina külge kinnitada kasvas mulle arusaamatutel põhjustel mingi insener-tehniline suurprojekt, mis hõlmas trosse ja üldse tundus ebamõistlikult vaevanõudev ja keeruline. Väidetavalt töötab selline variant paremini, sest see sein on nii lödi. No ma ei tea.

Äge oli veel see, et see asi võttis SITAKS aega. Ma isegi ei tea enam, mitu õhtut pidin ma kodust põgenema, sest insener-tehnilised suurlahendused nõudsid aega ja ruumi (ja minu närvid nõudsid vaikust). Kui te panete tähele, siis on meil “elutoas” (ehk köögis/elutoas/esikus) FANTASTILINE ripplagi. Sellest, kui väga ma ripplage vihkan, peaks kunagi eraldi rääkima, aga olgu öeldud, et ma jälestan seda südamepõhjast. No ja siis need trossid kinnitati lakke ja siis ehitati riiul valmis ja siis… Siis tuli uuesti kõik lahti võtta, et trossid läbi ripplae panna. Miks seda kohe teha ei saanud, is beyond me. Ilmselt mingi guy thing.

Tulemusega olen ma muidugi täitsa rahul, aga ma oleks rahul olnud ka tavalise seinariiuliga. Aga see redel on ka päris cool ja kui ma kunagi selle üle värvimiseni ka jõuan, siis on veel eriti cool. Nii et siis selline redel-riiul-trepp tuleb meil laest (klikates peaks nägema suuremalt):

Nagu näha, on mul suurepärane katalogiseerimissüsteem. Ma nimelt sätin oma raamatud ritta laheduse järgi. Ja mingid sõnadega raskelt seletatavad kriteeriumid on veel, aga peamiselt on nii, et on riiulid, kus on lahedad raamatud ja siis on riiulid, kus on teised raamatud.

Probleem tekkis sellega, et äi ja Abikaasa olid riiulivahede tegemiseks võtnud mingi müstilise numbri ette, mis tähendab, et pikemad raamatud ei mahu kõikidesse riiulitesse. Ja nagu ma avastasin, on pikki raamatuid palju. Nii et see ajas mu muidu lollikindla süsteemi natuke sassi, nüüd on kohati lahedad pikad raamatud koos lihtsalt pikkade raamatutega.

Ainus vähegi loogikat järgiv süsteem on Abikaasa raamatutes – ehk et tema raamatud on kõik üheskoos.

Loogika on ka neis osades, kuhu ma panin kokku teatmeteosed, reisikirjanduse ja õpikud, kuigi ka siin on natuke segadust temaatikas, sest osad riiulivahed olid liiga kitsad, ja nii tuligi tõsta McQuail kokku reisiajakirjade ja Teaga, sest ta lihtsalt ei mahtunud “Praktilise suhtekorralduse” ja “Fotoamatööri käsiraamatu” riiulisse ära. Uudise töövihikust ei hakka ma üldse rääkimagi!

 

Ja muidugi said ühte ritta kõik Pratchettid… Või õigemini, eestikeelsed ja pehmekaanelised Pratchettid. “Nation” ja “I Shall Wear Midnight” läksid lahedate raamatute riiulisse, sest see oli laiem…

Kuidas teie oma raamatuid riiulisse sätite? Tähestikujärjekorras? Värvide järgi? Temaatiliselt?

joyeye

hoomamatu 7 Replies

Käisin täna (või noh, kuupäeva järgi juba eile) Pelgus verd andmas (sest ma olen IKKA VEEL RASE). Kahe-kolme meetri laiusel kõnniteel kõndisid minu ees vanaema ja lapselaps, no nii 10aastane. Kui ma neile aeglaselt taarudes järele jõudsin, vaatas vanaema üle õla ja ma lausa kuulsin tema peas seda karjatust: “Oh jeisuke!” (või kuidasiganes vanainimesed õumaigaad ütlevadki). Paanikas haaras ta lapselapse käest, tõmbas ta kõnniteeäärsele murukamarale ja ronis ka ise porri, et mind mööda lasta.

SEST MA MUIDU POLEKS JU MAHTUNUD.

Ma pole vist elus end nii kohutavalt tundnud.

Ma kujutan ette, et varsti areneb mu nabas või kuskil välja signalisatsioonisüsteem, mis hakkab piiksuma iga kord kui ma liigun (või pigem: kui maalaamad liikvele lähevad), et ümberkaudseid hoiatada: Ettevaatust! Hiiglaslik pregnant lady coming through!

Ja et voodis ümberkeeramiseks on juba kraanat vaja, nagu Liis eile tabavalt märkis, ka sellest ei maksa üldse rääkidagi…

Eile õhtul surfasin aga Ovi poes ja leidsin uue toreda appi nimega Joyeye, millega saab lihtsa vaevaga (loe: Photoshoppi varastamata ja raamatut “Photoshop for dummies” lugemata) ägedate efektidega pilte teha (telefoniga, muidugi). Sellest, et Ovi poest KALLI RAHA EEST (.99) ostetud app “Contraction Timer” seisab mul ikka veel niisamuti ja vaatab mind iga kord etteheitva pilguga, kui ma telefoni kätte võtan, ei hakka ma üldse rääkimagi. (Hm, kuidagi palju on asju, millest üldse pole mõtet hakata rääkimagi, ma vaatan…)

Ahjaa, ja et oleks ajalooannaalidesse kirja pandud, siis eile oli mul esimest korda tõeline senior moment. Läksime nimelt Naabrinaise vanema tütre DM-iga (10) vaidlema, kes laulab “Jätke võtmed väljapoole” ja mingil hetkel ma võtsin oma telefoni ja teatasin: “Tead, ma saan ju kohe järele vaadata, ET MUL ON ÕIGUS, sest MUL ON TELEFONIS GUUGEL.”

Mille peale Naabrinaine vaatas mind natuke aega mureliku näoga ja küsis siis: “Kas sul muidu on telefon raskem ka kui tavalised telefonid, no kui sul terve internet seal sees on…?”

(Ja mul ei olnud õigus. Krt.)

Aga kuna mul pole enam midagi asjalikku lugeda, siis ma olen hoopis Joyeyega tegelenud peaasjalikult. Eriti meeldib mulle muidugi lomoefekt, ja ägedam veel, kui see on segatud polaroidefektiga. Lomo on üldse all the rage tänapäeval ja kuigi ma pole sellest päriselt aru saanud, siis sihilikult tehtud “ebaõnnestunud” pildid on mulle alati meeldinud.

Kannatava raseda blogija portree.

Ma ei suuda ette kujutada, et teda oleks neli. Kaos! Õõv!

“Oh, ma olen nii häbelik. Aga samas ei häbene ma kõigi ees oma jalgevahet lakkuda…”

Suht kriipi on see pilt, aga ma kinnitan, et seda fotot tehes ei kahjustatud ühtki looma.

Geneetilised kortsud. Ma olen nii hullult ma isasse, et süda läheb pahaks lausa. (Sest milline tervemõistuslik naisterahvas tahaks sarnaneda üks-ühele mõne meesterahvaga? Isegi kui see on tema isa?)

Seda pilti vaadates saan ma aru, et Pussaka loomulik filter ongi seepia.

monogamy & other myths

hoomamatu 12 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks… Selles postis kasutan ka esimest korda vahepealkirju, et oleks vast parem lugeda, ei tea, kuidagi väga lobisema jäin… Sorry!

Ma tean, et seda teemat üles võttes on mul oht raputada herilasepesa, aga ometi…

Ühel ööl nägin unes, et ma armusin. See tunne oli nii tugev, et ma ei mäletagi, kes oli armumise objekt. Oli ta mees, oli ta naine? Oli ta tuttav, oli ta võõras? Ei mäleta, mäletan ainult seda värske armumise hullust ja seda erutust, peadpööritavat tunnet. Ma ärkasin ja mul oli kahju, et ma pole nii ammu armunud olnud.

On ju kindlaks tehtud, et armumine mõjub ajule üpris samamoodi nagu võimas uimasti, sest mängus on samad ajukemikaalid: dopamiin ja norepinefriin, rääkimata endorfiinidest. Ja see on minu jaoks tõestus minu isiklikule teooriale ja uskumisele, miks monogaamia ei saa töötada – sest me alati otsime seda uut laksu, seda uut highd, prihodi. Sest on ju midagi nii vaimustavat selles uues, huvitavas, avastamata maas, kui kõik tundub veel võimalik ja su aju on segi pekstud armumisest…

Ärge saage must valesti aru, ma armastan väga oma Abikaasat, aga see tunne on kaugel sellest esimesest peadpööritavast armuhullusest, mida ma tema vastu meie suhte alguses tundsin. See tunne saab paratamatult läbi (teadlaste väitel 6-7 kuu jooksul väsib aju ära sellest ja hakkab muid aineid tootma, oli vist nii) ja asendub millegi muuga. Jah, ta asendub millegi suurema ja võimsamaga, millegi sügavamaga ja tugevamaga, aga see pole enam see esimene laks, high, prihod. Ja vahepeal ma igatsen väga uuesti armuda ja on nii kahju, et ma ei saa seda tunnet enam oma Abikaasaga sel määral kogeda.

Õigemini, ma olen küll korduvalt temasse uuesti armunud, sest mulle tundub, et armastus käib lainetena – vahepeal tõmbab natuke tagasi ja siis tuleb suure hooga jälle peale. Aga see pole ikka see, mida ma armumise all täpselt silmas pean.

Love junkie

Sellepärast ma ei usugi monogaamia võimalikkusse. See kõik ei tähenda, et ma poleks valmis seda proovima – proovin ju – aga ma ikkagi usun, et pühendumine ühele inimesele on raske või isegi võimatu, kui sa oled juba korra olnud love junkie ja su aju on korra juba seda armumise heroiini maitsnud. Ma usun, et eluaegsed suhted püsivad pideval tööl, eneseohverdusel (loe: kompromissidel), lähedusel, sõprusel, ühistel läbitud raskustel ja rõõmudel, aga ma usun ka, et seal on väga palju keelde, mis tuleb enesele seada. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte. Sest nagu Elizabeth Gilbert “Commited”-raamatus kirjutas (vist, ma arvan, et oli tema), on tegelikult väga kerge petmist ära hoida, kui sa oled endale selgeks teinud, kuidas see töötab. Ja töötab see ju ikka nii, et on vajalik eelhäälestus – armumine – ja selleks on vaja inimest natukenegi tundma õppida, temaga suhelda, talle usaldada, luua mingisugune emotsionaalne side. Ja sealt edasi on voodisse vaid üks samm.

(On palju teisi liike petmisi ja seda, kuidas juhtub seks, ei saa alati nii kirjeldada, aga ma räägin siin siiski lähtudes sellest hüpoteetilisest inimesest, kes on love junkie ja kes petab, või “petab”, sest ta igatseb uuesti armuda.)

Ning asi ei peagi alati voodis lõppema. Ma olen alati pidanud üheööseksist palju hullemaks variandiks seda, kui mu mees armub kellessegi teisesse (sealjuures on võimalik stsenaarium, et ta armastab mind edasi). Ma olen alati rääkinud, et võin andestada selle, mida nimetatakse “lihtsalt seksiks”, kuid mul on märksa raskem üle saada sellest, kui ta leiab järsku kellegi, kelle kõrval üles ärkamise mõte tundub triljon korda parem kui minu kõrval üles ärkamise mõte… Ja samas ma mõistan seda, sest see on ajukeemia ja armumine on narkootikum. Kui endale natukenegi libastumist lubada, siis on kõrge kukkumine.

Scientific proof!

Peale selle toetab minu mitteusku monogaamiasse bioloogia. On samuti teaduslikult tõestatud, et isased on loomult polügaamsed, samas kui emased kipuvad olema monogaamsed. Isaste bioloogiline kisa kõrvus käsib neil seemet külvata palju võimalik, samas kui naiste bioloogia ütleb neile, et nad peavad valima välja parima võimaliku kandidaadi. Lisaks on kõige aluseks see, palju sugupool paljunemisse investeerima peab. Isastel piisab viiest minutist, emastel järgneb sellele viiele minutile mitu kuud rasedust ning mitu kuud või isegi aastat lapse üles kasvatamist. Sotsiobioloog Robert Trivers leidis, et vastavalt sellele, kumb sugupool peab järglastega kauem tegelema, panustab ta rohkem kvaliteeti, samas kui see sugupool, kes saab kiiremini hakkama oma asjadega, panustab kvantiteeti.

Inimesed on küll natuke erinevad loomadest ja lindudest, sest meie järglased vajavad kauem hoolt kui kutsikad ja inimlaps võidab palju sellest, kui tal on ühe asemel kaks vanemat. Seega on isa huvi jääda lapse kasvatamiseks paigale, sest vaid nii saab kindlustada, et laps kasvab edukalt. Ehk siis – nagu Dennis Hong oma artiklis, mis seda teemat humoorikalt avab, järeldusele jõuab – monogaamia on välja arenenud ajutiselt ja vajaduse tõttu, ta pole ikkagi loomu poolest igavene, vaid teenib laste üleskasvatamise eesmärki.

Ja seda tunnen ma neil kuudel väga teravalt, kuidas TEGELIKULT on bioloogia naise täiesti ära aheldanud. Isegi kui ma tahaks minna ja leida endale uut meest, on see minu jaoks alates sügisest kuni, ütleme, aastani 2015 praktiliselt võimatu, sest nüüd on mul laps. Kui Abikaasa aga otsustaks, et tahaks uut naist, piisab tal vaid õue minna ja keegi leida ja miski ei takistaks teda välja jalutamast. Kui juhtuks nii, et poleks enam armastust, kohusetunnet või südametunnistust (mis kõik veel õnneks on). Aga LIHTSUSTATULT on ju asjad tegelikult nii.

Kõiges on süüdi armumine

Ehk siis… ma usun sellesse, et armastus on olemas ja ma usun, et ta võib kesta x aastat (see x muutub vastavalt igale aastale, mis meie kooselule Abikaasaga lisandub), aga ma ei suuda (veel?) uskuda, et see võiks olla igavene. Ja ma usun, et armastusel ja monogaamial on täpselt see seos, mida konkreetne inimene enda jaoks loob. Ehk siis, sa võid olla monogaamne, aga ei pruugi armastada. Sa võid armastada, aga ei pruugi olla monogaamne. Ja lisaks usun ma, et kui su aju on korra armumise narkootikumist puutuda saanud, siis alateadlikult otsid sa seda tunnet elu lõpuni. Õnnelikud on need, kes suudavad selle tunde pidevalt sama inimesega uuesti üles leida. Rahutumad on need, kes tahavad uuesti tunda uudsuse võlu, jahiärevust, seikluselamust.

Armumisel, eriti üheööarmumisel, pole mingit seost monogaamiaga või püsisuhtega (kui välja jätta, et see võib selle rikkuda). See on hoopis teine asi, teised tasandid, mida selline asi rahuldab. Ma usun avatud suhete võimalikkusse, aga ma usun ka, et see on väga raske. Ehk raskemgi kui monogaamia üritamine, sest lisaks tavalisele suhte hoidmise raskusele pead sa võitlema ka ühiskonna potentsiaalse hukkamõistu, iseenda seletamatut päritolu süümekatega (sest kust läheb petmise piir?) ja kõige selle balansis hoidmisega, et su love junkie aju vajadusi rahuldades sa ära ei kaotaks oma pereelu või kõige olulisemat partnerit.

Ma ei tea, ilmselt paljud ei mõtlegi nii üldse. Et armumine võiks olla eesmärk iseeneses, et see võiks olla kogemus, mida veel otsida, püüda leida. Võib-olla oleks õigem mõeldagi nii, et kui sa oled Selle Õige (või Selle Hetkel Õige) leidnud, siis sa aktsepteerid, et suhe käibki nii: armumine, armastus, lapsed, kuldpulmad. Lootes, et armastus on läbi nende aastate alati olemas. Ja kui peaks tekkima mingi armumisalge, mingi võõras värin, siis maetakse see nii kiirelt kui võimalik maha, sest see on ju vale, seda ei tohi olla!

Lahendus…?

Äkki ongi vale? Äkki ongi nii, et me peamegi pidevalt töötama selle kallal, et mitte lasta endal uuesti armuda (kui siis ainult oma partnerisse), äkki see ongi üks neist inimeseks olemise talumatuid raskusi, millega kõik peavad pidevalt võitlema? Umbes nagu alkohoolikud ei tohi me iialgi kätt järgmise pitsi järele tõsta, peame alatiseks endas alla suruma soovi taas seda uima kogeda… Sel juhul – miks see vale on? Sest monogaamia on norm? Truudusetus patt, isegi mõtteis?

Ühiskond on ikka üks keeruline masinavärk. Ja inimesed veel keerulisemad. Ajust ei maksa üldse rääkidagi. Ja häid lõpusõnu mul polegi… Ahjaa, tegelikult on küll. Ükskord kirjutasin ma oma blogis, kuidas ma nägin nii armast poissi bussis, kuidas ma temasse kümneks minutiks armusin (see seik peaks blogiraamatus ka olemas olema – lk 19). Selle peale sain ma ühe vähestest sõimukommentaaridest, mis ma olen saanud*, kus mind keegi konkreetselt kiimaseks hooraks sõimas… Sest ma julgesin kirjutada, et armusin kevadel võõrasse punase jakiga poissi! (Seejuures olin vallaline.)

Ja siis ma veel imestan, miks… Mina üritasin selgitada, miks mina asjadest, tunnetest ja suhetest nii arvan. Nii tahaks, et keegi püüaks selgitada, miks tema teistmoodi arvab. Ainult et kiimaseks hooraks pole mind vaja enam nimetada:)

*Eks ma ole saanud hukkamõistvaid või kriitilise kommentaare üksjagu, aga see oli üks väheseid kommentaare, mis konkreetselt lahmivalt sõimas, minu arust täiesti tühja koha pealt. Neid olen saanud 2-3 ja kõik ära kustutanud (ainsad kommentaarid, mis olen iial blogist kustutanud).