Category Archives: Toidujutud

Toiduklubi: Ratatouille

Toidujutud 2 Replies

Eelmises postituses mainisin, et tegin eile ratatouille’d. See juhtus muidugi pooljuhuslikult. Olin jõudnud õe juurde, tegin tööd, laekus ema, kes hakkas kohe toimetama. Aga sel korral oli tema toimetamises sihipärasus: ta oli otsustanud, et kui ma juba seal olen, siis võiksin sama hästi ratatouille’d teha, kuna suvikõrvitsaid on rohkem kui oskame ära süüa ja üleüldse. Kui ma juba seal olen.

Ma kohe alguses nagu ei süvenenudki, et muidugi, jaa, teeme, aga mingil hetkel pidin talle siiski teatama, et võetagu proua ema teatavaks, ma ei ole nimelt ju varem seda rooga teinud. See muidugi kedagi ei takistanud, aga ma kahtlustan, et kuskil perekonnalegendides liiguvad lood, justkui ma oleks seda teinud. Sest miks muidu see kõik sellise endastmõistetavusega juhtus (“Kui sa juba siin oled..”).

Vaatasin paar TikToki, sain aru, et kõik teevad seda suht erinevalt, vaatasin mõned retseptid ka, ja sain aru, et teeme siis ikka sellest, mis on.

Vaja läheb:

  • suvikõrvitsat
  • tomatit (ikka enda seda kasvuhoone oma, soovitavalt härjasilmasüdant)
  • sibulat
  • küüslauku
  • basiilikut
  • paprikat
  • tüümiani, rosmariini, pipart-soola
  • oliiviõli

Valmistamine:

Haki või purusta küüslauk ja sibul, pane pannile. Lisa paprikatükid, seejärel tükeldatud tomat. Lase pannil podiseda, kuniks sul on kreemjas tomatikaste. Maitsesta vähekese suhkru, soola-pipra ja tüümiani-rosmariiniga.

Vahepeal viiluta suvikõrvits ja mõned natuke tahkemad tomatid. Kui tomatikaste valmis, vala see ahjunõusse ja hakka laduma. Meil läks kordamööda suvikõrvits-tomat-sibul-paprika, lõpuks panime suht kuidas juhtus.

Enne ahjupanekut veel nopi peale basiilikulehti ja nirista üle oliiviõliga. Ahju keerasin 200 kraadi peale ja seal oli ta mingi… ma ausalt täpselt ei tea, umbes nii kaua, kui võtab ühe kontserdi jaoks pressiteate kirjutamine ja sisekorraeeskirjade üle vaatamine ja siis vahepeal kliendile helistamine ja veelkord kõigi asjade üle käimine. Alla tunni ehk.

Naudi röstitud baugette’i või, kui oled normaalne eestlane, siis hariliku röstsaiaga. Meie muidugi grillisime lihakraami ka juurde ja sai oli mingi gruusiapärane, aga no ühesõnaga, saate aru küll. Naudi, kuidas soovid!

kotlettidest, vist

Argielu, Toidujutud Leave a reply

Mul on siin kriisiolukorras elades välja löönud vana häda – kipun küpsetama. Mis iseenesest polnud väga traagiline, kui ma tegin seda rasedana vabatahtlikus isolatsioonis istudes (oli märts, aga hoopis teistsugune märts – väljas olid jääväljad ja suure kõhuga oli võimatu liikuda, lisaks kõik valutas ja nii ma istusingi nädalate kaupa kodus ja kellegagi ei suhelnud, sest mul polnud Tallinnas veel väga palju sõpru ja vist väga ei tahtnud/viitsinud ka).

Aga nüüd ma teen seda jälle ja see võib lõppeda kurvemini, kui ma KOHE PRAEGU ei hakka seda küpsetamishullust jooga ja meeletu liikumisega tasakaalustama. Ometi on nii lihtne ju endale öelda, et üleüldse peame me kõik praegu toas istuma (kuigi ma olen käinud üle päeva jalutamas ja siin küla vahel kokku puutunud null inimesega) (ok, poemüüja on siiski ka, aga deso, distants jne) ja jooga võib natuke oodata ja nii edasi.

Igal juhul, tegin eile kaneelilõõtsa ja siis tegin veel mingit veekooki, mis pidi olema MAAILMA KÕIGE LIHTSAM ja ma ütlen teile kohe ära, et jepp, seda tainast teha oli imeline, sest ma surasin sinna sisse kõike, ühe pruuniks tõmbunud banaani veel lisaks, aga… sunnik ei hakanud ÜLDSE kerkima, nii et nüüd mul on mingid lapikud nätsakad, mis maitsevad peaaegu okeilt (tainas maitses paremini) ja mida ma saaks ehk päästa koorekreemi või šokolaadiga, but we shall see.

Kaneelilõõts oli, nagu ikka, mõnus.

No ja siis veel kotlette ja kartuliputru tegin ka. Ja täna küüslaugu… saia?

Keegi aga Instas kommenteeris, et kotleti sisse ikkagi muna ei käi – pidavat tegema kõvaks. Mõtlesin kotlettidele nende kommentaaride valguses palju (ükskõik mida, et ei peaks mõtlema COVID-19 peale). Minu arust teeb maailma parimaid kotlette muidugi mu ema, tema meelest ei oska ta kunagi neid nii hästi teha, kui tegi minu vanaema, tema ema.

Ma mäletan vanaema kotlette. Need olid tavaliselt pisikesed ja hästi pruunid, ujusid rasvast ja maitsesid imeliselt. Nüüd selle muna-jutu valguses hakkan ma mõtlema, et olid vist jah “kõvad”, aga mina pidasin seda koguaeg… kuidas nüüd öelda… krõmpsuseks? Noh, igal juhul, mu arust peavadki õiged kodused kotletid sellised krõbedad olema!

Kotletid vist üldse ongi sellised asjad, mida iga perenaine omamoodi teeb. Igaühe jaoks on kuskil see “õige” kotlett ja tavaliselt tegi seda tema ema või vanaema. Ma ei mäleta, kas ma olen rääkinud juttu sellest, kuidas ma kunagi umbes 12-aastasena isa juures Saaremaal olin? Igal juhul isa kiitis mind, et oi näed, sa juba nii suur tubli tüdruk, kindlasti oskad ju süüa ka teha? Ma valetasin rõõmsalt, et muidugi!

“Palun, siin on kartulid ja hakkliha, me lähme Sikiga objektile, sa tee süüa seni,” teatas isa sama rõõmsalt ja läinud nad olidki.

Ma ei mäleta, kaua ma seal õnnetult istusin, aga vanaemale ma õige pea helistasin ja pika telefonikõne käigus juhendas ta mind täpselt, mida teha tuleb. Kotletid said ausad ja ma ei tea, kaua isa uskus, et ma tegelikult ka süüa teha juba oskasin. (Või ehk seda võibki juba oskamiseks nimetada, niimoodi käigult õppides, aga siiski?)

*

(vanaema surmast sai kuu aega tagasi aasta ja ta number on ikka veel mu telefonis ja vahel ma haaran ja hakkan talle helistama ja see on kõige veidram tunne üldse, kui sa saad aru, et enam ei saa)

*

On hämmastav, kui meditatiivne ja rahustav söögitegu ikka on. Mul tegelikult oleks kodus teha küll – ka asju, mille jaoks on vaja käsi ja mis toodavad silmaga nähtavat tulemust. Pliidipuhastamine on ikka veel pooleli, sama saab öelda esikukapi ukse kohta. Raamatuid lugeda on ka kõvasti, no ja siis jooga ju ootab, alati saab ümber tõsta Mila tuba ning kui päriselt häda käes, siis võib ju ka midagi koristada. Aga noh, sel nädalal (isolatsioonipäev 14) paistab olevat reaalsusest põgenemise tegevuseks küpsetamine. Olgu siis nõnda. Võib vaid loota, et millalgi tuleb peale ka vastupandamatu tung trenni teha.

Vastupandamatu tung raamatut kirjutada, see juba tuli peale laupäeva õhtul. Miskipärast lükkasin edasi ja noh, esmaspäev kandis selle eest hoolt, et ma oleksin kõik oma tähemärgid juba mujale välja valanud ning raamatukirjutamise isu kadus õhtuks ära.

Aga märts pole veel läbigi ja eriolukord jätkub. Aega on veel kõigeks, eriti aga koduõppest ja eraldatusest ja füüsilisest puudutuse puudusest ja sõprade kallistamise igatsemisest hulluks minna.

Toiduklubi: läätse-kikerhernesupp suitsuvorstiga

Toidujutud 1 Reply

Kuulge kutid, jummala mõnna supi sain! Mis siis, et originaalretseptist asendasin umbes pooled asjad, aga ikkagi!

Läätse-kikerhernesupp suitsuvorstiga

Vaja läheb:

  • latt suitsuvorsti
  • kaks tervet küüslauguküünt
  • kaks keskmist sibulat, hakitud
  • kolm hakitud kuivatatud tomatit
  • kaks keskmist porgandit, hakitud poolikuteks seibideks
  • üks pirakas porru, valge osa viilutatud seibideks
  • purk läätsi
  • suurem purk (800g) kikerherneid
  • klaas valget veini

Valmistamine:

Haki suitsuvorst, prae potipõhjas oliiviõliga koos krõbedaks. Lisa hakitud köögiviljad, sega, lase umbes kümme minutit valmida. Seejärel lisa nõrutatud läätsed ja kikerherned, sega, lase kuumaks. Vala juurde valge vein (retseptis öeldi, et peaks hakkama särisema, aga mul küll ei hakanud). Maitsesta purustatud musta pipra ja loorberiga, vala juurde kuum vesi (mul läks umbes 1,5 liitrit) ja lase keema tõusta. Seejärel alanda kuumust, pane potikaan poolenisti peale ja lase 50 minutit kuni tund valmida.

Ning kui sul on pärast 15kilomeetrist kevadist rattasõitu ja pesus käimist kodus ootamatult külm hakanud, soojendab see sind ideaalselt üles. Pöörfi!

toiduklubi: veiselihahautis

Toidujutud 2 Replies

Kas teil on vahepeal niimoodi, et hakkate viimastest asjadest kapis süüa tegema, olles üsna veendunud, et kui hästi läheb, siis kõlbab see ehk süüa, aga tõenäoliselt tuleb välja mingi kahtlane ollus? No mul täna nii läks ja tulemuseks oli hoopis mingi maagiline hautis, mis on nii hullult hea, et foodgasm saab uue tähenduse.

Et ma ei ära unustaks, milline köögigeenius ma olla võin, panen üle saja aasta ühe retsepti kirja.

Veiselihahautis

Vaja läheb: veiseliha stroogonovi, kolm sibulat, üks porgand, erinevat tomatimöga – toimatipastat, purustatud tomateid; pool porrut, purk läätsi, rohelist sibulat ja peterselli, tšillikaun või kolm

Valmistamine: kõigepealt pruunistasin ma pannil veiseliharibad koos sibula ja porgandisektoritega. No nii parajalt. Samal ajal valmistasin ahjupotti ette: porru, läätsed, tomatimögin, hakitud maitseroheline, hakitud tšilli, pool puljongikuubikut.

Siis segasin juurde lihasegu pannilt, panin silma järgi vett ka, et ikka oleks ahjus neil teha seal omavahel midagi. Maitsestasin tšilli-laimi maitseainega ja wasabi-seesami maitseainega. Ahjaa, sojakastet panin ja seesamiõli ja habanero kastet ka (sest mul oli ainult üks õnnetu tšilli ja nii ei saa ju).

Umbes tunni ja veerandi pärast (200 kraadi juures) lõhnas köök nagu … Chinatown? Ma ei tea, ma tõesti ei tea, mis maailmaköögilõhnale see lõhn vastab, aga no jube hea, eks. Juurde riivisin kõva Eesti juustu (seda uut Saaremaa Ekstrat, mm) ja nüüd ägisen ja mõtlen, et elu noh, elu koosneb pisiasjadest. Näiteks õnnestunud ahjupajast.

Toiduklubi: Grillõhtule järgnev kodune seljanka

Toidujutud 1 Reply

Ma olen korra kunagi siin juba oma koduse seljanka retsepti jaganud, aga tuli tuju seda uuesti teha. Nimelt olime maal maapaos, kuna Punane Nool läks JÄLLE katki, seega tähendas see suuremat hulka grillimist ning järgmisel päeval kapist vastu vaatavaid grill-liha jääke. Ja mis on parim, mida grillijääkidest teha? Muidugi seljanksi! Sel korral tuli eriti õige “pohmasupp”, parajalt hapu ja soolane, et isegi Lemmik kiitis, et esimest korda ei pidanud ta söögile soola lisama. (Nimelt ma ju ei kasuta söökides lisasoola pea kunagi.) Ja kuna ma tegin pilti ka, siis tuleb seljankaretsept kordusele.

seljanka

 

Vaja läheb: grillijääke (mul oli šašlõkki, grill-liha teravas punases marinaadis, lambasooles vorstikesi ja kanafileešašlõkki), neli sibulat, neli hapukurki, väike purk tomatipastat, puljongit, soola-pipart, loorberit, serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist

Valmistamine: hauta potipõhjas hakitud sibul kuldseks. Seejärel lisa hakitud hapukurk ja tomatipasta (panin terve purgi ära, sest et.). Siis tuleb otsa puljong ja lihalõigud, kenasti muidugi ampsusuuruseks viilutatud. Ja siis lase supil mõnusalt podiseda. Kui ma poleks oliive ära unustanud poest võtta, oleksin neid ka juurde pannud. Aga väga hea oli muidu ka. Ahjaa, Lemmiku nõudmisel valasin hapukurgivee ka supi hulka.

Ja valmis ta saigi, imehää oli, kasvuhoonest tomatite vahelt võtsin tilli ja põllult Milaga koos rohelist sibulat, et häädus veel parem saaks.

Ning nüüd vabandage mind, ma lähen teen üks breakdown of the närv igast asjade pärast (vt ka purunevad siduritrossid, üksinda auto käimalükkamine ja siis sissehüppamine, haige rongiliiklus, haige rongiliiklus vol 2, reedene juureravi, pankrot, esitlus-esitlus-esitlus, ahjaa, ja esitlus!!!).

veregrupidieet ehk GIMME MAH BACON BEEOTCH!

Inimesed ja inimeseks olemine, Toidujutud 29 Replies

Minu uus ripsmetehnik Agnes on selline multifunktsionaalne inimene, kes muuhulgas on õppinud Kanadas tantsu, tegutseb fotograafina ja plaanib hakata õige pea andma toitumisalast nõu eratreenerina. Täna vestlesime natuke sel teemal, sest on tõsi, et kogu selle saikondus-lahutussaagaga seoses on mu kaal tõusnud, aga kuna selle langetamine pole olnud mu viimase aja prioriteet*, siis pole ma selle pärast muretsenud, sest a) ma tean, mis on selle põhjuseks, b) ma tean, mis on selle psühholoogiliseks põhjuseks (ja ma tegelen sellega) ja c) ma jõuan selleni.

Aga kui Agnes oma eratreeneri plaanist rääkis, siis sattusin ma kohe õhinasse ja pakkusin end sügisel katsejäneseks. Agnes muidugi arvas, et kui ma teen juba praegu paar lihtsat muutust, siis võibolla polegi mul sügisel tema abi vaja.

“Mis trenn sulle muidu meeldib?” uuris ta. Ja ma rääkisin. Et oi-kuidas-mulle-ei-meeldi jooksta, aga olen seda püüdnud endale mitu aastat peale sundida. Aga et mulle väga meeldib jõudu teha, sest seda ma jõuan ja lihaseid mul on ja…

“Kullake, see jutt jäta kohe järele!” haaras ta hellalt mu näost. “Kuule, kujuta nüüd ette: kui sa kogu selle rasva oma kehalt eemaldaksid, oleksid sa mingi tõeline ambaal! Sul on juba praegu liiga palju lihaseid ja kui su eesmärk on kaalu alandada, siis sul lihtsalt POLE VAJA kõiki neid lihaseid, et oma keha ringi vedada, on ju nii?”

OH GOD MA EI PEA ENAM JOOKSMA FAKK JEAH! oli ainus, mis ma mõtlesin.

Tegelikult meigib see väga senssi ka. Ja tore on see, et kõik Agnese soovitatud spordialad – rattasõit, jooga, planking ja keplemine – on need, mida ma olen mingil eluperioodil teinud ja väga nautinud.

Toitumisest rääkisime ka, Agnes usub tugevalt veregrupidieetidesse – või õigemini, mulle tundub, et täpsem oleks sõnastada: oma keha kuulamisse. Ma jäin kahtlevale seisukohale, sest olen kunagi seda asja uurinud ja ainus, mis mul meelde jäi, oli see, et kõik head asjad keelati mulle kui AB-grupile lihtsalt ära. Lubasin aga asja uurida ja nüüd ma seda siin põneva Uru-Eng mängu saatel tegingi.

Mis selgus? Oh jaa, mul oli õigus! MA EI TOHI MIDAGI HEAD SÜÜA. Liha, peekon? Unusta ära, kui see pole just jänes või kalkun, põhimõtteliselt. Tore on see, et tomat, küüslauk ja sibul on kõik kas soositud või nullefektiga (ehk “pohhui”, nagu ma seda Lemmikule ette lugedes sõnastasin). Jahutooted põhimõtteliselt ka – enamasti pohhui. Juustudest soovitatakse kodujuustu (kas just “väkk”, aga “sügav dislaik”), õnneks on mozzarella.

Ja siis kõige õõvastavam! Kaalu langetamiseks PEAN MA SÖÖMA PIIMATOOTEID. JA HOIDUMA PUNASEST LIHAST. Millest koosneb praegu mu elu? Punasest lihast ja piimatoodete vältimisest, kui see pole just parmesan pasta peale või supi sisse. Noh, midagi ma teen õnneks õigesti, juurikaid ja muud veget söön hea meelega, AGA MIS MÕTE ON SEL LIHATA?

(Vabandage mu dramaatilisust, mäng on siiski ülipõnev siin taustal.)

No ma ei tea, äkki naljapärast siiski proovingi. Sest mereande võin pee-emm mõõdutundetult näost sisse ajada ja mm, mereannid, mm… Õnneks Lemmikuga meil päris palju kattub (peekonile ja singile peaks me mõlemad matused tegema), aga no siiski. Inimkatsed? JA VEEL PEEKONIGA?

You have got to be kidding me!

Also, pildiga seoses: Adventure Time on vist üks parimaid multikaid, mis IIAL on tehtud. Regular Show ja Bob’s Burgersi kõrval, muidugi.

On kellelgi kogemusi veregrupidieediga? Ma tean, et arvamused sellest, kas see töötab, on vastandlikud ja eriti vist midagi siin teaduslikult tõestatud pole, aga ikka põnev ju kuulda teiste kogemusi ka!

—

*Prioriteetide järjestus ajalises lõikes: 1. Ellujäämine. 2. Õnnelik olemine. …45. Kaal.

Toiduklubi: Kanafilee peekoniga

Toidujutud Leave a reply

kanafilee_peekonigaVahel tuleb mul jälle tuju võtta mõni kokaraamat ja üle pika aja taas midagi uut katsetada. ERITI hästi töötas see siis, kui tegelikult pidi õppima – küll siis oli aega ja tahtmist ninapidi kokaraamatus hoopis istuda…

Selle retsepti leidsin Nigella retseptikogust, kuid, nagu ikka, pidin seda natuke kohandama. Näiteks ütles ta, et kana tuleks mõlemalt poolt praadida vaid paar minutit, aga mul ei läinud paari minutiga veel valgekski. Nii et lasin tunde järgi, kuni sai ilus pruun. Köök oli muidugi peekonikärsakat täis:)

Aga roog tuli imehea ja tohutult kõhtutäitev, nii et me kõik ägisesime ja toitu jäi ülegi kõvasti. Kõrvale keetsin rohelisi ube soolaga (või noh, viskasin mõneks minutiks keevasse vette) ja riivisin pääle parmesani. Mm, kui mõnna sai!

Vaja läheb: neli kanafileed, pakk viilutatud (toor)suitsupeekonit, sahmakas valget veini

Valmistamine: pane peekon koos õliga pannile ja prae läbi, seejärel tõsta kõrvale ja mässi fooliumisse. Siis pane peekonirasva sisse kanafileetükid, soovi korral maitsesta soola-pipraga (mina vist panin ainult natuke sidrunipipart). Kui ühelt poolt pruun, pööra ümber ja pruunista fileed ka teiselt poolt. Seejärel tõsta taldrikutele valmis ning viska uuesti pannile tükeldatud peekon, äsa juurde valget veini ja lase korra mulisema tõusta.

Seejärel vala kaste kanale, paku kõrvale rohelisi või türgi ube parmesaniga ja naudiskle!

Toiduklubi: Preili Triinu hurmav siga

Külalispostitus, Toidujutud 2 Replies

hurmavsiga

Ükspäev jagas Preili Triin oma ahjuliha retsepti, mis panevat iga mehe mõnust mõmisema. Tegin selle tema õpetuse järgi valmis, selle vahega, et kasutasin vahukoore asemel kohvikoort. Siga oli vist miskine selline, kus ikka pekki ja kamarat ka küljes. Nii et traditsioonilise retsepti asemel tuleb siit hoopis Preili Triinu kirjeldus, kuidas see hurmav siga valmis saab.

“Siga sai niimoodi imelihtsalt valmis – sibul ja küüslauk pannile, siis seeneviilud juurde ja peale seda potti.

Siis pruunistasin viilud seast ja need ka potti selle eelneva peale, siis naeratades potsikutäis Nopri vahukoort peale ja hauduma. Ja kui valmis mõnekümne mintsa pärast, siis mees mõmiseb arusaamatuid asju, sest talle nii maitseb. Eriti meelalt nurruv isane ülejäänud õhtul ja ööl on garanteeritud!”

Kinnitan Preili Triinu sõnu:)

Toiduklubi: suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

Argielu, Toidujutud 1 Reply

“Oh, lõpuks ometi keegi võtab suvikõrvitsat ka!” hüüatas rõõmus müüja Nõmme turul, kui eile pasta jaoks materjali läksin otsima.
“Jah? Inimestele ei meeldigi?” imestasin.
“Mhmh,” teatas Mila kärust.
“Ei-ei, eile läksid väga hästi kaubaks, täna tulid just uued ja värsked ja kuidagi pole üldse võetud,” seletas müüjatar ja aitas mul kaks rohelisekoorelist juntsut välja valida.
“Noh, mina igaljuhul otsisin eile juba retsepti välja!” ütlesin uhkelt.

Tõsi see on, valisingi juba mõni päev tagasi selle retsepti välja, pärit ühest mu lemmik-toidublogist Palachinka.

Nagu ikka, läks mõni asi teistmoodi, minu versioon sai selline.

Suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

Vaja läheb: kaks pisemad suvikõrvitsat (need rohelise koorega), tagliatelle’sid, kaks küüslauguküünt, umbes 250 ml kohvikoort, kuivatatud oreganot, värsket basiilikut, musta pipart, oliiviõli

Valmistamine: pane pasta keema. Poolita tsukiini ristipidiselt ning siis viiluta peenikesteks ribadeks. Tee sama teisega ja prae ribasid oliiviõlis. Purusta küüslauk, maitsesta musta pipra, värske basiiliku ja kuivatatud oreganoga. Kui pasta keenud (al dente ikka), kurna, jäta potipõhja natuke keeduvett. Tõsta kõrvitsapann tulelt ja sega hulka kohvikoor. Seejärel sega kaste pastaga potis kokku ja tõsta korraks veel kuumale pliidiplaadile.

Kui segu mõnusalt kreemijas, vala kõik Tupperware’sse ning mine Naabrinaise juurde õhtustama.