Category Archives: Kooskasvamine

printsessidest

Argielu, Kooskasvamine 3 Replies

kallikeneSeoses Mila äkitsi KOHUTAVAKS KAHESEKS saamisega, on ellu tekkinud uued huvitavad probleemid. Ja ühel õnnetul korral olen ma pidanud üle elama ka selle kohutavuse, kui laps hakkab poes jonnima. Oo õudu! Okei, see kestis mingi kaks minutit, AGA IKKAGI.

Kuidas vanemad sellega hakkama saavad? Jube!

Õnneks on see poeasi olnud üks isoleeritud kord. Ju neid kordi tuleb veel, aga paistab, et selline käitumine on siiski pigem erand kui reegel.

Aga!

Üks suurepärasemaid asju mu elus on hetkel lapse riidesse panemine. Oh jeebus-jeebus! Kui on vaja kuskile kella pealt minna, siis on selge, et tuleb hakata umbes tund aega varem eeltööga pihta. Näiteks panna jalga sukapüksid.

Mila võtab sukapüksid jalast.

Kümne minuti pärast proovin uuesti, ise samal ajal muudkui rääkides, et oi, meid ootavad nii põnevad kohad ja kuna väljas on ju külm, siis tuleb ikka riidesse panna. Mila on erutatud. “Reti! Õue mängima!”

Mõtlen: jess. Töötab!

Ja kõik on superfantastiko kuni selle hetkeni, mil Mila mõistab, kuidas ma teda praegu riidesse üritan trikitada. “Ei taha riideid! Ei taha!” Ja võtab kõik riided seljast ära. Vahepeal jätab mõne üksiku veidra eseme külge endale, näiteks särgi pähe. Ja siis teatab, et tema on printsess.

Kuninganna samal ajal muutub juba natuke närviliseks. Hakkavad uued riietumisläbirääkimised. Vahel ma pakun, et äkki ta tahab siis ise riided selga valida. Tavaliselt lõppeb see mingi kohutava What Am I Wearing Today stiilis riidekomboga, mille tõttu oleks mõni hipsterist ilublogija kadedusest roheline. Aga kuna ma pole hipsterist ilublogija, siis ma kas a) löön käega ja loodan, et jope katab kinni või b) löön käega.

Aga vabandage mind nüüd, poole tunni pärast läheb buss ja üks siin just teatas, et tema läheb täna Reti poole kõige parema meelega öösärgis.

Sest ta on effing printsess after all!

 

Kolmkümmend kuud

Kooskasvamine Leave a reply

kuntstKallis Milake,

täna said sa täpselt kahe ja poole aasta vanuseks. Minu viimasest kirjast sulle on möödas juba mõni aeg, ma vabandan selle pärast. Ja ma vabandan selle hullumeelse sügise eest ka, kuigi ma loodan, et see on mind raputanud rohkem kui sind ja et sinu jaoks on hoidjatädi Ilme ja alatihti töötav-õppiv emme elu normaalne osa, mille pärast mitte väga stressata.

Milline sa siis kahe-ja-poole-aastasena oled?

Noh, esiteks muidugi oled sa KOHUTAVALT ARMAS. Me rääkisime ükspäev koos telefonis vanaemaga ja ma olin sunnitud tunnistama: see hulk aega, mille me päevas kulutame koos müramisele ja teineteise kõdistamisele, kiusamisele, naerma ajamisele, kallistamisele ja lollitamisele, on ikka täitsa kopsakas. Ning ta oli järgmine päev väga üllatunud, kui ma sain rahulikult telefoniga rääkida, sest sina olid parasjagu Ruumit kiusamas JA EI ELANUDKI MUL SELJAS. Hämmastav! Neid hetki on! Neid on vähe, aga neid on!

Noh, see nüüd kõlas kah natuke veidralt. Nagu sa omaette ei asjatakski. Oi, sa asjatad kõvasti! Su erialaks on kruvid ja vedelikud. Nende valamine. Ükskord, kui ma süüa tegin, toppisid sa mõnusa peotäie kruve veepudelisse. Mul oli pärast tükk tegu, et neid sealt kätte saada.

Lisaks räägib Ruumi, et alatihti lähed sa tema tuppa ja ümised laulda: “Lalla-lalaa-laa…” Niimoodi hajameelselt, umbes et “ärge pange mind üldse tähele, ma lihtsalt jalutan ja laulan siin omaette”. Ja siis justkui juhuslikult näed sa: oi, söök! Ja hiivad Ruumilt singitüki või apelsiniviilu. See on hirmus nunnu ja kohutavalt naljakas.

Täna vaatasin ma, kuidas sa multikaid vaatad. Sa elasid lammas Shauniga koos kõik läbi, kräunusid seal, kus kass kräunus ja jooksid, kui Shaun jooksis. Kui ma üritasin su mjäugumist filmida, märkasid sa mind, ja nõudsid, et ma sulle seda 10sekundilist videot sinust endast kakskümmend viis korda mängiksin.

Vahel me naljatleme Ruumiga, et praegu on ju aeg, kui sul hakkavad tekkima esimesed mälestused. Ja õhtud sageli näevad meil välja nii, et me kõik saabume koju, hakkame kokkama, päevamuljeid vahetama. Ja siis tuleb Miuks, kräunudes, nagu tal ikka kombeks. Ta mjäub tõesti väga palju. Ja vahel me kräunume Ruumiga talle vastu. Mille peale hakkad sinagi kräunuma (sest why the heck not, eks ole!) ja meil on siuke armas kräunukoor elamises.

Kunagi imestad sa kindlasti, miks su esimesed mälestused kräunumist sisaldavad…

Ma armastan seda, kuidas sa räägid. Sa oskad väga hästi öelda näiteks “käterätik”, aga sulle meeldib öelda “kätike” ja nüüd ütlen mina ka kätike, sest kätike on lihtsalt NII NUNNU. Uuema aja trend on ka “namastan”. “Mila namastan mõmmit!” Ja ükskord oled sa tulnud minu juurde kaissu ja öelnud: “Namastan…”

Enamasti, muidugi, kui ma küsin, kas sa emmet armastad, vastad sa: “Ei namasta!”

Numbrid on su suured lemmikud, aga ka sina kipud sageli unustama numbri kolm. “Üks, kaks, neli, kuus, jookseme!” Väikse abiga loed sa siiski kümneni ära juba. Sulle meeldib, kui ma loen su sõrmi ja varbaid ja sulle meeldib minu sõrmi-varbaid lugeda. Ja veel meeldib sulle mu seljas ratsutada, kaelas rippuda ja siis see, kui me “teeme jalgu” – ehk et ma tõstan su pea kohale ja sina kasutad oma superlihaseid, et jalad taeva poole ajada. Üsna varsti, ma usun, seisaksid sa vaevata kätel, su kõhulihas on ikka tegija.

Sa oled kõige armsam asi mulle siin ilmas. Päriselt. Ma ei kujuta ette, kuidas ma elaksin ilma sinuta. Ja kuigi meil on päevi (eriti hommikuid), kus kohe mitte asjad ei klapi, saame me neist ju siiski üle. Ja need hetked, kui sa tuled, oma käed mulle ümber paned ja ütled: “Kõik on hästi…”

Neil hetkedel mu süda tõmbub kokku ja plahvatab siis armastusest.

Isegi, kui sa jätkuvalt mulle ütled “ei namasta”…

Namastan mina sind siiski lõputul hulga.

Emme

kultuurišokid

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 15 Replies

ahhaa, miilur!

Naabrinaine rääkis, kuidas ta sai kultuurišoki. Käisid perega veekeskuses ja samal ajal, kui ta oli LMiga lastebasseinis, juhtus ta pealt nägema stseeni. Väike laps läks ema juurde, küsis pissile ja ema saatis ta rahumeeli lastebasseini: “No mine tee seal ära!”

Laps tuligi, kükitas vette maha, väristas end ja läks siis ema juurde tagasi.

Naabrinaine oli muidugi pahviks löödud. Ja olin minagi, kui ta sellest mulle rääkis.

Täna puutusin aga kokku olukorraga, kus mul endal ka kihvatas korralikult. Harilikult ma üritan teisi vanemaid mitte arvustada – kunagi ei tea, mis on põhjustanud selle olukorra, et laps on näiteks hüsteerias ja ema lihtsalt ignoreerib teda. Või kui laps nõuab hädise häälega võileiba, aga ema ütleb, et praegu süüa ei saa. No jumal teab, eks.

Aga olime täna kohvikus, kus õue peal ka väike laste liivakast ja mängunurk. Milake jäi sinna mängima, kui me emaga lauda istusime. Mingil hetkel jooksis ta ilmselgelt häirituna meie juurde, aga kuna ma ei olnud tähele pannud, mis juhtus ja ta nagu midagi ei öelnud ka, sõime rahulikult edasi. Mõne aja pärast läks Mila uuesti liivakasti mängima ja kui ta sellele lähenes, siis seal ka olnud umbes 3aastane poiss lihtsalt lõi teda. KAKS KORDA. Lambist, sest Mila julges minna liivakasti poole.

Poisi vanemad vaatasid asja rahulikult pealt. Mul viskas silme eest mustaks ja käratasin, et kurat, löö vastu. Mila muidugi ei teinud seda, vaid lihtsalt hakkas nutma ja tuli meie juurde tagasi. Ja muidugi ei olnud see kõige adekvaatsem reaktsioon, aga kurat, ma nii vihastasin!

Jäingi siis mõtlema, et mis tegelikult selles olukorras õige lahendus oleks. Ühelt poolt öeldakse, et lastel tuleb lasta omad konfliktid ise lahendada ja kui verd otseselt ei lenda, siis las asjatavad omaette. Sellega ma päris nõus pole, eriti kui on tegu ilmselgelt agressiivse võõra lapsega. Ja kuna ma eile vaatasin seda Jürgen&Scotti koolikiusamise vastast videot, olin ma veel eriti tundlik igasuguse vägivalla koha pealt. Sest alguse saab ikkagi kõik ju lastetoast ja mulle tundub, et ka sellistest vanematest, kes rahumeeli lasevad oma võsukestel teisi lambist peksta. Sellises vanuses last süüdistada oleks muidugi kohatu, tema lihtsalt ei tea paremini.

Niisiis, mida järgmine kord sarnases olukorras teha? Minna vanematega rääkima? Rääkida lapsega? Rääkida nii vanemate kui lastega? Või lihtsalt eestlasele omaselt passiivagressiivselt lahkuda, haarata laps käe otsa ja tulistada oma parima “kui pilk suudaks tappa” näoga vaikivaid süüdistusi ignorant-lastevanemate poole, kellel, olgem ausalt, on igasugustest pilkudest täiesti savi ja pigem rõõmustavadki, et nende võsuke lõi korra majja ja liivakast kuulub nüüd uhkes üksinduses ainult temale?

Ffs, teinekord lihtsalt tulebki siuke tunne peale:

children being raised so right

esimene koolipäev

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 9 Replies

Mul on üks klassikaline unenägu, kus ma olen tagasi koolis. Õigemini, ma avastan ootamatult, et ma olen tagasi koolis, õppeaasta on kas juba kuid käinud või suisa hakkab lõppema ja tuleb välja, et ma pole selle aja jooksul kordagi oma nägu kooli näidanud. Ja mind tabab paanika – issand, kas ma tõesti jään nüüd istuma?! Aga ma ju ei teadnud!

Sellel unenäol on variatsioonid, vahel olen ma kõigis teistes ainetes käinud, aga näiteks pole kordagi jõudnud kehalisse või füüsikasse. Täna öösel nägin koolialguse puhul jälle vana head sõberund, sel korral polnud ma kordagi jõudnud bioloogiasse. Oli lõpueksam ja ma mõtlesin, et proovin feikida, äkki õnnestub mingidki punktid saada. Aga muidugi ei teadnud ma MITTE MIDAGI.

Ja õpetaja loomulikult märkas, et ma pole TERVE AASTA ÜHESKI TEMA TUNNIS käinud. Mul oli kohutavalt piinlik ja õudne. Õpetaja kutsus mind kõrvale ja küsis: “…kas su depressioon on väga sügav?”

Vot mis! Tuleb välja, et ma ei suuda ka UNES oma depressiooni tõttu kohustusi täita! Ei tea, kas unes ka rohtusid välja kirjutatakse…?

Naljakas on see, et ma pole kunagi näinud õudukat, et mul on ülikoolikohustused täitmata (kuigi neid ma päriselus baka aeg ikka väga sageli venitasin, isegi ühe F-i ju sain diplomile ja puha). Alati on tegu keskkooliga. ALATI. Ja, lubagem meelde tuletada, keskkoolist on möödas üle kümne aasta. Miks see ikka mind veel kummitab?

Ja esimese koolipäeva puhul on mul lisaks veel üks täiesti iselaadne emotsioon, mida varem iial polnud – näriv süütunne. Milake sai täna oma kahe aasta vaktsiini ja oli esmakordselt pärast süsti õnnetu ja viril (liibates demonstratiivselt mööda elamist ringi ja rääkides kõikidele, kuidas tädi tegi süsti ja kui kohutavalt valus see oli, isegi nii valus, et sisuliselt võib elu lõppenuks lugeda), mis tähendab, et praegu loengut oodates mul süda nutab, tahaks hoopis temaga kaisutada ja kujutlen, kuidas ta mulle iial seda andeks ei anna, et ta sellisel raskel hetkel hülgasin. Püüdsin endale bussis sisendada, et Mila ainult võidab sellest, kui tal on ema, kes teeb vahel asju ka iseendale ja areneb ka muudes suundades kui tatrapudru valmistamise või uudisnuppude tulistamise oskus, kuid…

Raske on ikka.

Ja esimene loeng pole isegi mitte veel alanud.

Ilusat septembrikuud!

Vincent

Argielu, Kooskasvamine 1 Reply
image

Vincent

Mila joonistab aknalaual oma uhiuute vesivärvidega.

Mina: “Kas sa tahad ehk tuppa laua taha värvima tulla? Või äkki pissile?”
Mila üllatab: “Ei taha!”
Ruumi: “No ära sega teda, kas sa ei näe, et ta maalib natüürmorti aknast. Mis, sa läheks Vincent Van Gogh’ juurde ka niimoodi või: “Vincent, pissile!” Ja Vincent siis vastaks, et ei tahaaaa…”

Mille peale mul meenus, et Dr Who osa pealkirjaga “Vincent” oli üle prahi ja Ruumi pidi põgenema, et ta ei peaks jälle lõputult mu Doktori-ränti kuulama.

Mila joonistas rahulikult edasi.

Mila otsib hoidjat

Argielu, Kooskasvamine Leave a reply

image

Niisiis, Milake otsib hoidjat! Minu töökoorem pluss sügisel algav kool pluss kehvad lood lasteaiaga pluss eelmise hoidja uuele tööle suundumine on kaasa toonud olukorra, kus Milal oleks vaja (esialgu paariks päevaks nädalas) toredat hoidjat.

Töötunnid on varieeruvad, aga enne kümmet hommikul üldjuhul päev ei hakka. Mähkmetega üldiselt enam mässata ei tule, eridieedil ta kah pole (kuigi sööb sibulat nagu õuna), lõunaunne jääb üldiselt probleemideta. Ja kuigi Mila on üsna iseseisev, võiks hoidja olla keegi, kes meelsasti ka mänguväljakutel käiks.

Teise variandina – on ehk keegi kodune ema, kes oma lastele vahepeal Mila mängukaaslaseks tahaks võtta? Sel juhul võiks asukoht olla Nõmme-Tallinna elektrirongi marsruudi lähistel.

Tasu kokkuleppel, üldiselt on hoidja tunnitasu 2-2,5€.

Võtke ühendust! Ootan kirju aadressil dagmarlamp@gmail.com

Piuksupapud

Kooskasvamine 3 Replies

image

Milal on ühed papud, mis astudes piuksuvad. Ta nõuab neid ise pidevalt jalga ning kuna üldiselt me pikemaid maid läbime siiski kärus, ei ole väga probleemi.

Täna aga rändasime pool ilma ilma käruta läbi, Mila ikka piuks-piuks-piuks mu kõrval kepseldes. Vahel ta peatub, et koha peal natuke lihtsalt hüpata. No nii tore ju, see piuks-piuks!

Turul ja linnas saatsid meid pikad (enamasti naerused) pilgud ja ma tundsin pidevalt vajadust vabandada. Ausalt, ma ei ole üks neist vanemaist, kes TAHAB, et ta laps võimalikult palju lärmi teeks ja kõigile närvidele käiks. Aga ta ise nõuab neid ju! Ühed poisid isegi võtsid emal käest ja vedasid ta teisele poole bussiootepaviljoni, et koos siis seda ilmaimet uurida – näete, piuksuv tüdruk läheb!

Tegelikult aga on neil piuksupapudel üks väga, väga suur eelis. Nad on nimelt üksikvanema parimad sõbrad, kui asjaajamisi palju ja laps ringi kepsleb. Silmi ja käsi ei jagu ju alati, aga nii on vähemalt ka kõrvad mängus ja tead alati, et laps on siinsamas. Nagu kajalokaatoriga – kus piuks, seal laps:)

Ja ps. Kuigi meil kodus on vist ainult üks häält tegev mänguasi (ma jälestan neid plastist trilinaid), ei käi piuksupapud mulle muide üldse närvidele. Lihtsalt tänaval on teinekord natuke piinlik…

Kakskümmend kuus kuud

Kooskasvamine 4 Replies

imageArmas Milake,

sel kuul täitus sul kahekümne kuues elukuu. Ma kirjutan sulle just täna, et märkida üles see oluline päev, et miski jääks seda korda meenutama. Täna oli päev, kui sinust sai full functional inimene. Ehk siis täna hakkasid sa käima potil.

Noh, eks sa oled siin juba mõnda aega kisades mähkmete vastu võidelnud ja potil kahe sekundi kaupa istunud, teatades tarmukalt: “Ei tule!” Aga nüüd lõpuks õnnestus ja ma arvan, et suve lõpuks oled sa meil lõpuks mähkmevaba laps. Fantastiline! Lihtsalt fantastiline, pole midagi öelda.

(Ja ma ei pidanud sind selleks isegi mitte sundima. Ise asjatasid, ise tegid, ma vahepeal ainult küsisin, et mis sa arvad. Ja kui sa keeldusid, siis nii oligi. Mäletame me ju kõik, mis sai, kui ma üritasin sundida.)

Viimased nädalad oleme me väga palju ringi rännanud ja sulle paistavad uued ja huvitavad olukorrad täitsa meeldivat. Nüüd on paar päeva, kus elu rahulik ja kodune, ja on kohe näha, et sa kibeled. Tahaks vaheldust, tahaks inimesi! Nüüd ei ela me ka enam kahekesi, meil on Ruumi, kelle nime sa veel päris hästi öelda ei oska, aga kui ta oma toa ukse kinni paned, siis sa võid küll megakurvalt nutma hakata, sest SA OLED JU NII TORE, MIKS SA EI TAHA MINUGA KOGUAEG MÄNGIDA?!

Nii et vähemalt on ka kodus taas vaheldust. Kui ma täna magistriõppesse sisseastumise vestluselt koju saabusin, vedelesite te kahekesi õndsalt voodil, vaatasite Masterchefi ja sa olid oma eluga ääretult rahul. Ja see on mõnus, selliseid hetki näha.

Mulle pakub ääretut rahuldust näha, kui toredaks inimeseks sa sirgud. Sulle meeldib suhelda, aga sa pole tuisupea. Elusse suhtud sa esialgu ettevaatlikult, koeri ja merd kardad, kuni oled harjunud ja selgeks teinud, kas sel korral võib usaldada. Sa armastad mütse (“Müst!”) ja ka asju, mis pole mütsid, kuid selleks otstarbeks siiski kõlbavad (seelikud, pluusid, käterätikud jne). Su suurimad sõbrad on kassid ja kui me kellelegi külla läheme või keegi meile külla tuleb, siis kõigepealt räägid sa neile oma emmest pikad jutud maha, millele järgnevad kohe pikad jutud kassidest. Või vastupidi. Vahel on emme ebaolulisem kui kassid.

Sa armastad tantsida ja mu päevade lemmikhetked on ühised õhtusöögivalmistamised, mil me köögis tantsime. Kuna sa oled ka hüppamise ära õppinud, siis on meie dance moves kohe oluliselt mitmekesisemad. Sa armastad oma sõpru hüsteeriliselt palju, näiteks polnud sa mõni nädal LMi näinud ja kui ta lõpuks saabus, trampisid sa niimoodi jalgu, et mõni Aafrika hõim kutsub seda ilmselt vihmatantsuks. (Ja võib-olla kuskil seetõttu ka sadas.)

Loomad üleüldse on su suured lemmikud ja on vahetanud välja eelmised suured lemmikud – putukad. Loomaaiaskäik meeldis sulle väga ja kuigi sa kutsud elevante jätkuvalt “und”, pole sellest hullu kedagi. Ma ei suuda oma näolt naeratust pühkida, kui sa mõnikord und oodates hakkad loomahääli tegema, ikka kõik järjest läbi, keda sa tead: “Siga: röhh-röhh. Lammas, lambad: mää-äää. Lehm: amuuu. Kass: mjaaau. Koer: auh-auh. Hunt: uuuuuu. Kist:… Kist? Emme, kist?”

No tean ma jee, mis häält kits teeb! “Mökk-mökk?”

“Öök!”

*

Viimased päevad on siiski kohati ka rasked olnud. See va uinumisevärk on ikka üks igavene nuhtlus, kas sa palun tegeleksid sellega? Ma ausalt ei taha, et me selle pärast pidevalt tülitseksime, samas ei saa ma sulle ka ette heita seda, et sa õhtul magama jäämise asemel mind musitada ja kallistada tahad. Või mulle pai teha. Või mulle näppe kõrva toppida. Ma ei saa selle pärast kurjustada, aga, kullake… Mina ju teen tööd kui sina magad… Mitte, et ma sinuga lõputult hängida ei tahaks, aga töö ju ootab…

Järgmisel nädalal oled sa terve aeg oma isaga ja mina lähen reisile. See on teine kord, kui ma sind nii pikalt ei näe ja ausalt öeldes… Mu süda on praegu juba murdunud. Aga ma tean, et see teeb meile mõlemale kindlasti ka head, sul saab kindlasti isaga megatore olema ja te käite kõiksugu lahedates kohtades ja enne kui sa arugi saad, olen ma juba tagasi ja, kas tead, siis ei olegi veel suvi läbi! Meil on veel suve ees küll ja veel, mil me saame tšillida ja grillida ja hängida ja mängida.

Sest sinuga on tõesti tore kõike seda teha.

Musid-kallid,

emme

Milanian

Kooskasvamine 8 Replies

Mila räägib kõvasti ja palju, aga kui mõned sõnad ja laused tulevad välja veatult, on tal palju sõnu, millest ainult mina aru saan. Nii on mu viimaseks lisandunud töökohustuseks olla ka igapäevane tõlk.

Mäletan, et ma kunagi (kui mul veel endal last polnud) vaatasin poes või tänaval noori emasid, kes oma imikutega lakkamatult jutustasid – ja imestasin. Jeesus naine, ma saan aru, et lapsed on armsad ja sul on üks värske kätte antud, aga sa ju ikka mõistad, et ta ei räägi sulle vastu ja suure tõenäosusega ei saa aru, mida sa talle räägid? Control yourself, woman!

Jajah, varsti olingi ise samasugune ema – sest siis teadsin, et beebidega tulebki rääkida (ja võimalikult normaalselt), kust nad muidu keelt õpivad. Praeguseks on lapsega pidevalt mitte-titekeeles rääkimine nii igapäevane, et adun alles siis kui mul keegi külas on, kui veider see välja võib paista.

Naljakas on aga kõrvalt jälgida, kuidas teinekord inimesed minu lapsega räägivad – ma ise olen titekeelt vältinud (välja arvatud sõnad ‘tuduma’ ja ‘tadaa’, need lihtsalt on NII armsad) ja nii hakkaski Mila kohe ütlema ‘kass’ ja ‘koer’, ‘kiisu’ lisandus ikka palju hiljem. Ja siis ostame poes mänguasja, Mila näitab seda uhkelt müüjale, öeldes: “Koel!”, mille peale müüja rõõmsalt vastab: “Jajaa, kes see on? See on aua! Kutsu!”

Kutsust võib veel aru saada, aga aua? Oeh…

Siin on aga väike näide keelest Milanian:

  • mihma = lehm
  • kiikua = mänguväljak, aga ka kiikuma, liugu laskma
  • kissi = issi (oli vahepeal, tänasest on jälle ’issi’)
  • kivi = käbi, aga ka kivi
  • tuvi = vares, kajakas, tuvi
  • kipsi = küpsis
  • papalla = paberid, aga ka pastakas
  • sika = siga
  • pella = peale (aga ka tähenduses ‘veel’)
  • alla = alla, üles
  • kott = kott, aga ka korv

Aga peamine on see, et ta oskab öelda paljude inimeste ja laste nimesid, kellega ta sageli aega veedab. Nii olen ma üritanud talle ka oma nime õpetada.

“Mila, kes see on?”
“‘Eti!”
“Jaa, õige, see on Reti. Aga mis sinu nimi on, Mila?”
“Ei taha!”

Ja nii iga jumala kord. Paistab, et mul on tõesti tütar nimega Ei Taha.

Kõht

Argielu, Kooskasvamine 4 Replies

image

Enamasti on nii, et Mila küsib: “Kes see?”, mina vastan ja uus sõna ongi selge. See on hämmastav, kuidas kaheaastane kõike õhust tajub ja talletab. Aga mingite sõnadega on raskem – nendega, kus rohkem silpe või trikiga hääldus. Näiteks “lehm” on mingil põhjusel “mihma”, samas ütles ta enne jooki küsides peaaegu veatult “mah(l)”.

Täna vannis patsutati mulle kõhule (mis on peaaegu ainus, millest ma neil päevil koosnen) (näljapaistetus noh) ja küsiti: “Kes see?” (Parem ikka, kui “miks?”)

Mina: “See on kõht.”
Mila: “Kõhh?”
Mina: “Kõht.”
Mila: “Kah?’
Mina: “Kõht.”
Mila: “Mhmh!”