Milal on kolm peamist sõbrannat, kellest Reti on kõige eakaaslasem. See on huvitav, neid koos vaadata. Kui erinevad ja kui sarnased lapsed võivad olla. Kuidas nad üksteiselt õpivad, üksteisega suhtlevad ja suhestuvad.
Ja täna saabus päev, kui ma Retit mängumaja ääre pealt eemale manitsesin.
“Ära ole nii ääre peal, Reti!”
“Miks?”
Mila pööras pead ja: “Miks? Miks? Miks? Miks? Miks? Miks?”
Tere tulemast! Päevad saavad uue hoo. “Kes see?” oligi vaikselt ära tüüdanud.
Kaks aastat tagasi samal ajal olin ma vasakul küljel haiglavoodis, vahtisin tühja tugitooli voodi kõrval ja ulusin nutta. Ma ei olnud iialgi elus end nii üksinda tundnud. Ma nutsin, sest ma olin nii üksi. See üksildus oli nii suur ja kõikehõlmav ja ajas meeleheitele, sest ma ei suutnud ettegi kujutada, et ma kunagi end teistmoodi tunneks. Nutsin üksildusest.
Valus ei olnud enam/veel, sest seljasüst oli mõni aeg tagasi mõjuma hakanud. Ka see oli imelik tunne, mittevalutamine. Olin nii üllatunud, sest ma olin päevi (MILJONEID PÄEVI) valutanud ja ma olin ära unustanud, mis tunne on mittevalutada.
Kui ma kell kümme 1. mai õhtul 2011 oleks edasi valutanud, ei oleks mul mahti olnud seda üksindust tajuda. Saati selle pärast nutta.
Siis jõudis JR tagasi ja kuna ma ei valutanud, soovitas õde võimalust kasutada ja tukkuda. Lapsel kiire pole, maga-maga. JR jäigi tugitooli magama, sekundiga vist, aga mina kuulasin kellegi loomalikke karjeid, mis ei saanud läbi ja… kartsin. Vot siis hakkasin ma kartma. Oh, muidugi, kõik naised kardavad sünnitust mingil määral, kartsin minagi.
Aga seal, neid karjeid lugedes ja kella liikumist vaadates – siis olin ma nii hirmul kui ma elus iial pole olnud. Sest ma teadsin, et mina olen järgmine. Ja see kõlas nii kohutavalt, et ma ei tahtnud olla järgmine.
Siis tuli valu tagasi. Tehti kaks süsti veel, kuid enam nad eriti ei leevendanud.
Naine kõrvalpalatis ikka veel karjus.
JR magas ja mina olin üksinda, valutasin, aga ikka igavesti rase. See öö oli lõputu.
Õde käis aeg-ajalt, kontrollis, tilgutas, aitas vetsu kui vaja – aga ei midagi. Ei vett, ei last, valud on küll, aga lihtsalt niisama paistsid nad olevat. Tšillisid seal minuga, need valud.
Kuni lõpuks millalgi keegi otsustas, et tuleb seda va värki tagant turgutada.
Aga need valud… Mul oli mingi äpp, millega sekundeid lugesin. Vihkasin seda äppi südamest, sest see oli kasutu – luges täpselt valu lõpuni, nii nagu raamatuis kirjas. Minut. Aga ma ei tahtnud, et ta lõppu jõuaks, sest mis kasu on sellest hetkest, kui sa EI valuta? See tähendab ju ainult, et uus valu tuleb aina lähemale…
Naljakas on see, et ma kartsin tuhudest rohkem seda lõpuosavalu. Kuid ohhhoooohoi, ükski päevavalu ei ole tuhudega võrreldav. Ma palusin, et nad annaks mulle ükskõik mida, aga peaasi, et see lõppeks. Neil polnud enam midagi anda ja ma ei saanud aru, miks keegi ei öelnud, et ma peaks püssi sünnitusele kaasa võtma. See mõte oli nii reaalne, sest MITTE KEEGI EI AITA MIND ja ainult nii see valu ju lõppeks.
Kuni lõpuks kell 8 tuli uus vahetus, uus ämmaemand, ja ütles: “Nii, aitab jamast. Enne ma siit ära ei lähe, kui sul sünnitatud saab.”
Ma pole iialgi kellelegi nii tänulik olnud.
Keegi ütles: “…keiser…”
Ämmaemand ütles, et ei. “Sa suudad, ma aitan.”
Aitas. See oli nii rõve, aga ta aitas. Ma ei uskunud ise enam ammu, et sellest välja tulen. Aga tema uskus. Ja aitas.
“Enne kella 11 on sul laps käes,” ütles ta umbes 9 paiku. Ma ei uskunud teda. Ma ei uskunud, et see iial lõppeb.
Ma ei mäleta, mis oli esimene asi, mis ma Milat nähes mõtlesin või ütlesin. Aga ta oli nii valmis ja täiuslik. Ja vait. Tuli nii vaikselt. Ei mäleta enam isegi, millal ta esimest korda nuttis.
Aga mäletan, et see kohvi, mis hommikusöögiga toodi? See oli faking parim kohvi, mis ma iial joonud olen.
Oli 2. mai hommik 2013, Osama Bin Laden tabatud, väljas paistis päike ja mina olin lõpuks enam mitterase.
Peamiselt on Mallu see, kes mult küsib, et mida kuradit ma päevad läbi teen ja kuhu mu aeg küll läheb. Palun väga, kirjutan üles oma päeva. Ilmselt mitmes osas. Siin on hommikupoolik.
Võrdluseks: selline oli minu päev aastal 2007. (Jeez Louise, ma olen vanaaaa…)
Viimasel ajal on Mila hakanud teistmoodi ärkama. Varem tõusis ta vupsti!, kargas voodist välja ja hakkas asjatama. Nüüd aga hängib ta niisama veits, vahel tõstab tühjaks mu seinataskud ja nii ärkasin ma sel nädalal korra selle peale, et ta mu käe peale joonistas, sest taskus oli üks vildikas. Aga peamiselt ta hängib niisama ja ma olen väga rõõmus, et ta on lõpuks pihta saanud hommiku mõttest – nii kaua kui vähegi võimalik voodist tõusmist venitada.
Umbes poole 10 paiku ajame kargu alla, Pussakas läheb oma õuetuurile ja mina lehvitan naabritele uksel peffi. (Heas mõttes muidugi.) Kaks nädalat tagasi oli hommikurutiin veel selline: lapsele krõbinad ette, ise kähku kütte kontoriahi, siis suur ahi, siis Mila toa ahi. Pliita all tuli muidugi juba lõõmas, sest see tuli käima panna kõige esimesena, et end kööki asudes kohe ära ei tahaks tappa.
Ja kui ahjud köes (jajah, okei, KÜDEMAS), alles siis võis hakata kohvi ja pudru peale mõtlema.
Nüüd käib õnneks asi vähemsuitsidaalselt. Panen kohvivee ja söögi käima (kas siis puder või näiteks soojad võileivad), ise pesen eelmisest õhtust nõud ja koristan natuke või panen pesumasina pesema. Seni naudib Milake oma appetiser’it, milleks on jätkuvalt midagi kerget – krõbinad näiteks. Korralikku hommikusööki sööb ta ikka minuga. Hängime, vahel vaatame multikaid, vahel sarju, räägime unenägudest. Mina joon kohvi ja Mila joob jogurtijooki või piima või mahla.
Umbes 11 paiku hakkab Mila omi asju ajama, seega saan mina kiirelt meilid üle vaadata, mõnel õnnelikul puhul ka neile vastata. Kui on hoiupäev, siis pole mingit lösutamisaega, vaid kribin-krabin riidesse ja söödud ja minek. Tagasi kodus olen sel juhul – kui hästi läheb – 11 paiku, tavaliselt natuke hiljem. Jah, saaks varem ju ka, kui varem tõusta ja varem kodust lahkuda, aga minu meelest pole midagi rumalamat kui hommikul NIISAMA TÜHJA kella peale tõusta. Mila saab elu aeg kella peale tõusta ja minagi veel ilmselt küll ja veel, nii et las olla praegu nii.
Mila tähtsad asjad – kõik kättejuhtuvad asjad mütsiks pähe panna (sh asjad, mis pole mütsid), kõik mõmmid magama panna (sh loomad, kes pole mõmmid), kõik paberid täis kirjutada (st paberid, mis pole selleks ette nähtud).
Kui Milat pole, siis kütan tööd teha või teen muid asju, mis lapsega koos võtavad neli-viis korda kauem. Näiteks… KÕIK ASJAD.
Aga tavaliselt, kui aus olla, tulen ma koju ja esimesed pool tundi vahin lihtsalt lage, telefoni mobiilne data välja lülitatud (sest kõik jookseb ju sinna kokku) ja lihtsalt OLEN. Vaikuses, mitte midagi tegemata. Kõik tegemata tööd kuklasse hingamas, aga mul on vaja seda hetke. Minu vaikset hetke.
Peamiselt on Mila siiski kodus. Nii et tööhommik näeb üldiselt välja nii, et ma likvideerin mingit kaost, siis kirjutan rea või paar, likvideerin järgmise kaose ja siis ongi kell juba 12 tuuri ning aeg hakata lõunasööki valmistama. Tänased kaosed: lõhnaküünal määritud telekaekraanile, lõhnaküünal määritud kontorilauale, Mila Tähtsast Kotikesest kaduma läinud mutrite ja poltide otsimine, ümber valatud kassikrõbinad, ümber valatud kassikrõbinad vol 2, hunnikusse laotud tekid ja padjad ja kõik üle laotatud mu tähtsate paberitega (seda tegi ta siis, kui kuurist puid tõin).
Ahjaa, ja kui ahjud on, siis tuleb ju nende pärast ka iga mõne aja tagant püsti ajada end. Mulle tundub, et koostöös ahjude, kaose, kasside ja muuga on Milal välja arenenud kuues meel tajumaks seda hetke, kui ma mõtlen, et oh, nüüd kõik töötab ilma minutagi õlitatult ja ma saan hetkeks ISTUDA. Sest niipea, kui ma seda mõtlen ja näiteks kohvitassi võtan, kostub kuskilt: “Emmi! Kinni! Alla! Kakkiiiiii!”
Ja tuleb jälle minna ning laps näiteks laualt või toolilt alla tõsta või talle kuskilt kõrgelt midagi ulatada (või seletada, miks ei saa) või aidata millegi avamise või sulgemisega (“kinni”) või üleüldse, noh, vanemdada.
Lõunat sööme 12-13 vahel ja siis hakkab lõunaunetriangel. Üldiselt on Mila siiski hea magaja, kuid vahepeal on mingid anomaaliapäevad, millest ma pole sotti saanud, MIKS nad on. Mingit regulaarsust pole, uskuge, ma olen kõik läbi analüüsinud. Nii et vahepeal on lihtsalt nii, et Mila ei jää magama ja selleks läheb umbes tund, mille lõpuks ma olen frustratsioonist hall ja nutuvõru suu ümber, sest lõunauinak on ju see lühike aeg päevas, kus a) ma saan ise ka pool tunnikest tukkuda, või b) kus ma saan kõik kiired tööasjad valmis kütta ja ära saata.
Mõlemal juhul on mul VAJA, et ta magaks.
Temal muidugi on seda ka vaja, aga frustratsioon tekib mul ikka muust. Nii et siis me võitleme. Jalad teki all. Jalad teki peal. Jalad minu kõrvas. Jalad minu näos. Kass kaissu. Kass kaisust ära. Pool keha minu peale. Pea jalutsisse. Padi üle pea. Veel üks padi üle pea. KÕIK PADJAD ÜLE PEA. Miks? Hah, küsige jah minult.
(Mul on kuus patja.)
Üldiselt aga uinub ta kohe ja minagi jään natukeseks vedelema, et ehmatusega 15 minutit hiljem ärgata. Viimasel ajal ärkan ma kogu aeg ehmatusega. Maailma kõige rõvedam asi üldse on ärkamine, ehmatusega ärkamine on VEELGI rõvedam kui maailma kõige rõvedam asi.
Aga samas on see ärkamiserõvedus siiski seda väärt, sest pole midagi mõnusamat, kui oma zombisilmad hetkeks sulgeda ja teada, et oh, mul on see pooltund päevas, kus ma võin lihtsalt olla. Ei pea mitte midagi tegema. Kaisutad last ja kassi ning järsku tajud, et juba magadki. Viimasel ajal püüan ma seda momenti tabada. Teate seda hetke, kui mõtled omi une-eelseid mõtteid ja siis järsku nad libisevad peost ja sa saad aru, et sa ei kontrolli enam, kuhu nad lähevad? Ühel hetkel mõtled järgmise kodumajandusprojekti peale ja järsku tantsib Hitler seelikus su riidekapis ringi, näiteks.
Muidugi, sel hetkel, kui sa hakkad MÕTLEMA, et oh, see on nüüd see hetk, oled sa jälle teadvusel ja jaht hakkab jälle. Aga see on põnev! See tagaajamine.
Issand, mul on vaja normaalseid hobisid.
Mallu pahandas, et kui kiire saab ühel inimesel olla, et tagasi ei ole mahti helistada. Helistasin siis. See, mis pildil, juhtus kaheminutilise kõne ajal. Aga vähemalt lõhnan nüüd nagu hambapasta. Asi seegi.