Category Archives: Kooskasvamine

hundid haaravad juukseid

Kooskasvamine 5 Replies

2014-08-18 19.05.291Milal on viimasel ajal jälle tulnud komme vastu hommikut ärgata ja minu voodisse pugeda. My heart breaks a little kui ma mõtlen sellele, kuidas ta oma voodis pimedas ärkab, välja ronib, läbi pimedate tubade tatsub, seda kõike ainult selleks, et mulle kaissu pugeda.

Aga täna hakkas ta rääkima üht veidrat lugu.

“Emme, onju, hundid on kurjad?”
“Ei, hundid on lihtsalt metsloomad. Loomad ei ole kurjad, kui inimesed neid kurjaks ei tee.”
“Aga hunt oli täna kuri!”

Hmm, mõtlesin ma. Hunt? Pole olnud hunt meil viimasel ajal kuskil teemaks.

“Milline hunt?”
“See hunt, kes öösel tuli!”
“Jah? Kas sa nägid teda unes?”
“Jah! Ta tuli ja ta kiskus mu juukseid ja mul oli valus ja ma ärkasin üles ja hüüdsin: “Emme!” ja onju, hundid on kurjad.”
“Kas see oli täna öösel? Siis, kui sa mu kaissu tulid?”
“Jah, sest ma hakkasin kartma!”

Ma küsitlesin teda natuke veel, et selgeks saada, kas ta tõesti räägib tänasest ööst (“Kas see oli tookord, kui sa ärkasid ja pissile küsisid?”) ja tuleb välja, et rääkiski. Oma esimest PÄRIS unenägu, mida ta mäletas ja mida, kahjuks, kartis ka.

Õhtul voodisse minnes hakkas ta jälle hundist rääkima.

“Ma tahan sinu voodis magada! Seal pole hunte! Siin on hundid ja nad kisuvad mu juukseid ja mul on valus ja siis ma kardan…”
“Ma luban sulle, et täna ei tule hunte. Täna näed ainult ilusaid unenägusid.”
“Aga ma ei taha ilusaid nägusid… Ma tahan SIND unes näha!”

tänase päeva tähelepanekud

Kooskasvamine 2 Replies

2014-08-14 19.32.21Mila tegi minust täna jälle pilte. Nagu näha, jätkuvalt fookusest väljas. Aga pole hullu, ma olingi täna väga fookusest väljas.

Vaatab mulle otsa ja räägib: “Oi, sul on ju ka kulmud. Aga nad on ikka päris väiksed. Mul on palju suuremad. Ja minu silmad on ka suuremad kui sinu omad. Ja sul on väike nina ja väike suu.”

Vähemalt nina osas ta eksis.

Mitmekeelne laps

Kooskasvamine Leave a reply

Märkus: video parool on minu vana blogiparool.

Keeled.ee palus mul kirjutada blogipost, mis kuidagi nende leheküljega sobiks ja haakuks. Ma mõtlesin pikka aega, tahtsin alguses kirjutada mõnd naljaka postituse teemal “Tõlkes kaduma läinud”, aga no ei tulnud ühtki lõbusat seika minevikust meelde.

Siis aga, kui ühel päeval Mila voodil hüppas ja “Kašu! Kašu!” hüüdis (sest ta tahtis putru), sain ma aru, et see on ju suurepärane teema! Nimelt on Mila isapoolne vanaema venelanna (kellega mina suhtlen inglise keeles), nii et sealt tuleb ta alati tagasi mõne huvitava uue venekeelse väljendiga. Näiteks on üks ta lemmikmänge “Kto tam?”, mis on põhimõtteliselt variatsioon ingliskeelsest “Knock-knock!” “mängust”. Ta võib lõputult uksele või seinale koputada, ise rõõmsalt iga kord hüüdes: “Kto tam?”

Ma harilikult vastan, et potštiljon Petškin! No nii, nagu peab!

See puder-kaša on muidugi otsene mõjutus “Maša ja karu” multikatest, sest ma kohe täitsa teadlikult lasen tal multikaid vaadata nendes keeltes, mis nad on loodud ja/või telekast tulevad. Nii saab võrdselt eetriaega eestikeelne Kidzone, venekeelne Karusel ja inglisekeelne Cartoon Network.

Mis tähendab, et meil on olnud ka selliseid vestlusi.

Mina: “Tere hommikust! Oi, küll sa tudusid täna hästi!”
Mila: “Thank you!”

Või siis “Good morning! Oh, God!”

Ma mäletan, et kunagi lapsena olin ma kade oma sõbranna Marise peale, kellel oli umbes viieaastasena juba vene keel tänu vene multadele suus. Mnjah, meie peres vene multikaid väga ei vaadatud, aga seda, et inglise keelt hakkasin ma pildiraamatute järgi ka umbes viieaastaselt juba õppima (esimene sõna oli muide hen, täiesti kasutu sõna, KEEGI ei ütle hen enam kana kohta, briti pruudipeo osaliste kohta aga kasutatakse seda sõna küll). Ma tean, et Mila ei kasva klassikalises mitmekeelses perekonnas, aga ma väga loodan, et baabuška lähedus toob talle peagi suurepärase vene keele oskuse. Tunnistan, et tunnen suurt kahju, et endal vene keel täitsa ununenud.

Aga lõpetuseks hoopis üks meie praegune, täitsa eestikeelne dialoog.

Mulle laekus kontole raha.

Mina: “Jee! Ma pole enam vana!”
Mila: “Sa oled küll vana.”
Mina: “Jah, sul on õigus, ma ütlesin valesti, tahtsin öelda, et ma pole enam vaene… Aga AITÄH, et sa mulle meelde tuletasid, et ma vana olen.”
Mila (täiesti südamest ja rõõmsalt): “Palun!”

Seda postitust toetas keeled.ee

Suured Tüdrukud

Kooskasvamine 1 Reply

sleepMida tehakse siis, kui laps on suve esimesel nädalal vanaema juures maal?

On inimesi (khm-saikod-khm), kes arvavad, et siis loomulikult juuakse ja hooratakse, aga tegelikult teevad normaalsed inimesed sel ajal hoopis remonti. Nii ka meie. Enne-pärast pildid on veel tulekul, sest esik pole ikka veel päriselt valmis (ma lihtsalt ei suuda end sundida jalanõude sortimisele ja ilusate hoiukastide ostmise jaoks pole hetkel raha, et pilte teha (vt ka ootamatu hambajuurepõletik, matused jmt)) ja Mila tuba on sutt poolik, ses mõttes, et seal ei saanud teha suurt muud peale voodi ja kardinate sisseseadmise.

Aga small step for a man, huge step… Ehk et mul on nüüd juba kuu aega laps, kes magab OMA TOAS. Täiesti uskumatu. See on, nagu oli ka arvata, ikkagi suurim katsumus minu enda jaoks, sest ma lihtsalt ei ole harjunud ilma temata olema. Alati on ta mul käeulatuses ja alati jääme me kaisus magama, aga nüüd… Nüüd on ta NII KAUGEL. Lihtsalt miilide kaugusel! Ma ei saagi läbi võre enam kätt sirutada! Kuidas nii üldse keegi elada saab, öelge mulle?!

Võibolla oleks õige hetk mainida, et Mila magamine on käinud umbes nii, et kui imetamisiga läbi sai, hakkasin ma teda üsna järjekindlalt ise magama õpetama. Uinus suurepäraselt pärast unelaulu lihtsalt voodisse pannes. Aga kui abielu hakkas pekki kiskuma, kolisin ma tema tuppa madratsile (laps kolis ikka öösel kaissu) ning lõpuks, kui elasime juba kahekesi, hakkasin ma lolli peaga tegema seda, et kui ma ise magama läksin või kui Mila öösel ärkas, tõstsin ma ta enda juurde magama ja nii me harjusimegi koos magama. (Vahemärkusena: see ei häirinud kuidagi seda, kuidas ta hoius magama jääb. Teistega jääb ta alati suurepäraselt magama, ainult minuga on issue olnud, et tahaks kaissu ja sada asja.)

Mis muidugi polnud mingi probleem kuni Mila sai ootamatult kolmeseks ning kasvas HIIGLASUUREKS.

Nii et nüüd seal ta on, oma toas, nagu Suur Tüdruk.

Appi, kui raske see mulle on.

Aga issake, kui palju mul nüüd järsku vabadust on! Voodis lugeda! Telekat vaadata! Ja veel sada asja!

Aga ma ei kuule enam ta hingamist, kui ma magan.

Kuidas siiski nii saab?

khm-attachment-issues-khm

 

Kolmkümmend seitse kuud

Kooskasvamine Leave a reply

20140530_202710_Derek_Carbon_DimMu kallis,

täitus su kolmekümne seitsmes elukuu. Viimase nädala ja natuke peale oleme me veetnud rämeköhaste, tatiste ja kohati palavikustena koduseinte vahel. Ära saa must valesti aru, ma ei armasta midagi rohkem, kui päevad läbi voodis vedeleda ja lõpuks MITTE MIDAGI teha, sest semestri lõpp oli ikka üsna kurnav ja ma ootasin pikisilmi, millal see ükskord läbi saab ja enam jooksma ei pea.

Aga tänaseks hakkan ma üsna mõistust juba kaotama. On fantastiline, et see voodis vedelemine üldiselt töötabki, et sa oled piisavalt suur ja leidlik, et endale koduseinte vahel päevade viisi tegevust leida. See küll tähendab, et kõik kohad on täis mänguasju (või lihtsalt asju), mida ma jõudumööda kokku püüan korjata, aga kasu pole sellest suurt midagi, sest järgmine päev algab kõik otsast. Sellegipoolest olen ma lõpuks puhkamisest ja köhimisest ja pisikestest jalgadest, mis mu otsas trambivad ja pisikestest kassikäppadest, mis mu otsas ronivad, täi-est-iiiiii väsinud. Mul endal on aga tervis päev päeval halvem, mis tähendab, et isegi kui eile tundus, et täna võiks juba välja minna, on see hoopis kaasa toonud järjekordse päeva koduseinte vahel.

Ja sa oled ainult natuke olnud võimatu, peamiselt ei saagi sulle midagi süüks panna, sa oled imeline 3aastane, päriselt. Ainult et minul jääb kannatust sinu jaoks kohati väheks, sest selle nädala jooksul olen ma pidanud läbi elama korduvalt ja korduvalt selliseid dialooge:

“Mis see on?”
“See on kapp.”
“Miks?”
“Sest on.”
“Aga mis see on?”
“See on sahtel.”
“Miks?”
“Et sinna asju panna.”
“Emme, mis sa teed?”
“Pannkooki.”
“Miks?”
“Aga ise sa ju tahtsid?”
“Miks?”
“No sa ju tahtsid!”
“Miks?”
“No ju sulle maitseb.”
“Mis?”
“NO JU SULLE MAITSEB.”
“MIS?”
“Oeh.”
“Miks?”
“Las ma teen nüüd neid pannkooke.”
“Miks?”
“Sest sa ju tahtsid…”

Sul on korraga peal nii “miks?” kui ka “mis?” faas, mis tähendab, et sa PIDEVALT küsid ja küsid ja küsid. Õnneks sa vahepeal ka jutustad ise pikemalt ja su väljendid muutuvad aina värvikamateks ja humoorikamateks. Näiteks jäid sa eile mu kõhu peal lõunauinakusse, keerasid end kuidagi tagurpidi ja kui sa ärkasid, olid mattunud tekkide ja patjade alla.

“Ma ei saa… ÜLDSE KUNAGI liigutada!” viiksatasid sa meeleheitlikult. Kui ma su istukile aitasin, teatasid sa “No tere hommikust!” sellisel toonil, et ma peaaegu ootasin, et sa pööritaks silmi.

Üldse paistab, et su maailmasse on lisandunud ülivõrded. “Ma ei näe KUNAGI MITTE MIDAGI!” teatad sa, kui ma istun diivanile nii, et sa hetkeks telekat ei näe.

“Ma ei taha ÜLDSE MITTE IIALGI pissile!” teatad sa, kui ma küsin, kas sa pissil käisid.

“Ma ei saa ÜLDSE MITTE KUNAGI kommi!” ütled sa nördinult, kui ma ütlen, et toon poest äkki hoopis küpsist.

Ahjaa, ja sõnad “äkki” ja “näiteks” on ka su lemmikud, eriti siis, kui sa ise küsid ja ise vastad.

“Mis see oli?” pärid sa ärevalt.
“Ma ei tea.”
“See oli näiteks kass!”

või

“Kas paneme riidesse?”
“Äkki paneme!”

Peale selle meeldib sulle tohutult laulda ja ise laule luua. Vahel ei koosne need sõnadest, vahel koosnevad. Eriti meeldib sulle kaasa laulda ja etendada “Family Guy” alguslugu, eriti seda kohta, kus nad laulavad lõpus: “He’s – a- family – guuuuuuuy!” Siis ajad sa käed laiali ja hõiskad kaasa: “GAAAAAAAAAAIIIII!”

Lisaks oled sa avastanud vandumise humoorikuse ning kuna ma püüan oma keelt seetõttu rohkem kontrollida, on su sõnavaras sellised “vandesõnad” nagu “Mittus!” ja “Joppenpuhh!”. Ja su vaieldamatu lemmik on “Nädalalõpp Kanal 2-ga” saatest nähtud Ott Sepa sketš, kus ta hüüdis: “Sina ole vait! Ja sina ole ERITI VAIT!”

Ainult et sinu versioonis on see “Sina ole vaip! Ja sina ole ERITI VAIP!”

Oeh, peab ütlema, et keele kontrollimine on üks tüütumaid asju, mis ma olen pidanud selle titenduse juures läbi tegema. Lisaks rasedusele, sünnitamisele, imetamisele, unetutele öödele, sünnitusjärgsele depressioonile ja potitreeningule muidugi.

Sel nädalal veedad sa suure osa ajast oma Saaremaa vanaema juures, sest emmel on hädasti breiki vaja. Usu, ühel päeval sa mõistad, mida see täpselt tähendab ja et see pole kuidagi seotud sellega, kui väga ma sind armastan. Täiskasvanud lihtsalt peavad vahepeal tegema täiskasvanute asju. Ja ma juba tean, et sel hetkel, kui ma üksinda Saaremaalt tagasi hakkan sõitma, igatsen ma juba sind nii kohutavalt, et olen valmis vastama miljonile järgmisele “miks”-küsimusele.

Aga seda rõõmsam on sind kindlasti pühapäeval taas jälle oma kaissu haarata.

Armastusega,

emme

(miks?!)

learning to love again (ja vastus ühele kirjale)

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 1 Reply

Vahepeal ma sõidan mööda maailma ringi ja vaatan, kuidas inimesed koju saabuvad. Sõidavad oma autodega uhkete ja vähemuhkete, kuid siiski koduste kodude ette. Mõned pargivad jalgrattad, mõned võtavad jalast rulluisud. Mõned astuvad maha rongi pealt ja embavad seda, kes neile vastu on tulnud. Mõned hoiavad lastel käest, mõned astuvad üksinda, natuke noruspäi, mööda paneelmajade treppe ja varsti läheb kuskil põlema tuli trepikojas ja nad kõik on ühtmoodi, need inimesed, nii jõuavad nad koju.

Ma vaatan neid ja vahepeal tunnen ma millegipärast nende vastu kerget kadedust. Ma ei tea, mis imelik kadedus see on. Ehk mingid väiksed tähtsusetud asjad, või ehk mingi kummaline ebamäärane tulevikuigatsus? Et näe, neil on seal peenrad. Või et näe, neil on nii suur mõnus aed, lastebasseini ja koerakuudiga…

Ja siis muidugi see kadedusvärhatus kaob, nii kiirelt kui tuligi. Sest siis ma mõtlen OMA kodu peale. Selle peale, milline on minu kodu argipäev. Kuidas meil on pea igal õhtul kodus tantsu- või laulupidu. Kuidas ma olen pidevalt, konstantselt õnnelik ja ma ei kujutagi enam ette, et kunagi on olnud teistmoodi. Tuled koju, teed süüa, arutad lapsega, mis ta päeval “lasteaias” tegi, ja siis lihtsalt naudid seda, kuidas maja on täis kilkeid ja rõõmu ja vahel ka jonniturtsatusi, aga peamiselt siiski rõõmu.

Veel mõtlesin ma täna linnast koju sõites kompromissidele. Kuidas ma olen elu aeg neid vihanud, sõna “kompromiss” on tekitanud minus vastikusvärinaid. “Kompromissid” on miski, mida peale surutakse, sunnitakse, mida sa pead vastumeelselt täitma, et “suhe” toimiks. Ja lõppeks ei võida keegi midagi. Aga täna ma sain aru, et tõenäoliselt teen ma praeguseski suhtes vahel kompromisse (nagu ilmselt teeb temagi), aga ma ei pane neid üldse tähele, sest need juhtuvad orgaaniliselt. Keegi ei sunni mulle midagi peale, kui midagi muutub, sisemiselt või välimiselt, siis ainult seetõttu, et MINA tahan, et TAL oleks parem. Kas see ongi see kurikuulus kompromiss? Aga kuulge, see… ei olegi ju midagi nii vastikut!

Ja siis see mõnus kõrvutieksisteerimine, ilma hukkamõistude ja pressimiste ja vägivaldselt nurkade lihvimiseta. Et absoluutselt kõiges oledki kindel ja see (vist?) täiuslikkuse eeldamine on saanud normaalsuseks. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna…

Või siis ma eile õhtul mõtlesin sellele, kui uskumatult ebatõenäoline see Päris Tõelise Armastuse saabumine ellu ikka tegelikult on. Nii palju väikseid faktoreid, mis peavad klappima ja sobima. Alates välimusest (on absoluutselt mandatoorne, et mõlemad teist ülihotiks peaksid, ei mingeid “miinus viis kilo”-teemasid) lõpetades sellega, kas suudeldes oskad täpselt alateadlikult ette aimata, mida järgmiseks teha (ärge sellele suudlemise ajal mõelge, ajab kõik sassi!:), sest see, et kaks inimest suudeldes klapivad, on ka üks suur matemaatiline tõenäosuskeemia. Õnneks on mõned asjad õpitavad, aga oh kui fantastiline, kui nad algusest saati klapivad!

No ja siis kõik muud kihid, need peavad ju ka klappima, kui need ükshaaval aina lähedasemaks saades maha hakkavad kooruma. Ja milline rõõm see on, kui avastad järgmist kihti avades, et seal on veel nii palju avastamata suurepäraseid asju ees ootamas! Kooskasvamine saab ka täiesti uue tähenduse, enne mõistsin ma seda vaid lapsega kooskasvamise tähenduses, nüüd hoopis uue nurga alt…

Kunagi kirjutas mulle üks lugeja, kes palus, et ma arutleks suhete püsivuse teemal. Ta andis loa oma mure blogis avaldada: “Mida teha, kui mees on äratanud sinus armastuse, millesarnast sa varem pole tundnud, aga mehel on pere, kes on talle tähtsam… Mis on sinu arvamus, kas unustad kiiresti või kannad hoolivust läbi aastate?”

Nüüd on vist õige hetk mul sellele vastata.

Esimene osa – see on harukordne, kui selline armastus sinus äratatakse. Ja ma usun, et hoolivus kandub läbi aastate, ka siis, kui suhtest midagi välja ei tule. Mina hoolin jätkuvalt oma lapse isast palju, kuigi näen nüüd väga selgelt, et meie suhe oli auklik algusest saadik. Aga see polegi oluline… Tahtsin vist seda öelda, et kõik need armastused, eelnevad ja järgnevad, auklikud ja ennenägematud, terved ja harukordsed, need armastused on kõik omavahel seotud. On vaja mingid etapid elus läbi elada – siinpuhul ehk siis tõesti võibolla see valus “lase armastusel minna” etapp – et järgmise, täiuslikuma, uusi õppetunde täis armastuse juurde jõuda.

Ja see, kui sa võtad armastusi õppetundidena, ei ole küüniline. See on vajalik, et me kasvaks.

Ja huvitav on see, et õppetunnid omaks võttes armastused kasvavad. Muide, ma usun ka, et erinevad armastused (või siis need etapid) võivad juhtuda ka ühes ja samas suhtes! Ei pea tingimata partnereid vahetama ja switchima. Õppetunde tuleb lihtsalt teadvustada… Hehe, “lihtsalt”… Lihtsat siin muidugi midagi pole.

Aga praegu olen mina lihtsalt tänulik oma igapäeva eest. Selle igapäeva eest, kus me naerame ja vahel ka nutame, vahel kiirustame ja vahel võtame aeglaselt, vahel hullume natuke ja siis jälle tuleme maa peale tagasi. Ja et ikkagi on nii palju häid inimesi olemas.

Ning kõik need juhused, mis on viinud selle eluni praegu.

Ka kõik need vead, need paljud-paljud vead.

Neid tegemata poleks ma siin ju praegu.

Kolmkümmend kuus kuud

Kooskasvamine 7 Replies

image

 

Mu kõige kallim,

täna hommikul kolm aastat tagasi nägid sa ilmavalgust. Oli 2. mai 2011, kell polnud veel 11 saanud, ja järsku olin ma EMA.

Ma mäletan, et kolm aastat tagasi umbes samal ajal, kell lähenemas südaööle, lebasin ma haiglavoodis, sina pampu mähituna minu kõrval, palatiukse kohal põles öötuli ja ma püüdsin kuidagi kõike seda hoomata, kõike seda endasse hingata, et nüüd on teistmoodi.

Naljakas, et ei tundunud teistmoodi. See kõik oli kõige loomulikum asi maailmas. Oh, muidugi, polnud absoluutselt midagi LOOMULIKKU selles, et mu sabakont oli – tundus nagu – kildudeks, et kõik need imetamiskatsed panid mind valust huilgama ja et ma enam polnudki igirase. Aga muus osas, jah, kõik muu oli loomulik. Et nüüd oled sa päris ja sa oled olemas ja nüüd hakkab elu olema hoopis teistmoodi.

Sa oled mu päevade armastatuim kaaslane, ma läheks isegi niivõrd sentimentaalseks kui et ütleks – sina oledki mu päike, mu põhjus ärgata, kui ärgata ei suuda, mu põhjus elada, mu põhjus mitte alla anda, isegi kui vahepeal on tunne, et ei suuda. Sa oled mulle andnud mõõtmatult palju rohkem, kui ma iial oskaks sõnadesse panna. Puhtalt teadmine, et sa praegu teises toas magad (“Head ööd, kallis!” hüüdsid sa mulle), annab mulle põhjuse tõmmata järgmine hingetõmme. See täidab mind meeletu rahulolu, kindlustunde ja armastusega, see et sa oled lihtsalt olemas.

Ja sa aina muutud, kasvad mu silme all kiiremini, kui suudan tabada. Ühel õhtul näiteks küsisid sa mult enesekindlalt: “Sina oled Dagmar Lamp, jah?” Selle peale hakkasin ma naerma ja ei osanud mitte midagi kosta, sest, noh, olgem ausad, ma siiski püüan end sulle emmena pigem tutvustada. Aga tuleb välja, et mu salaidentiteet on nüüd paljastatud! Sa oled spy in the making!

Sa oled nii naljakas muide ka. Ja kõige ägedam kõige selle juures on, et sa ei tee mitte ainult mind õnnelikuks, sa teed enda ümber väga palju teisi inimesi õnnelikuks. Naljakas, kuidas üks inimene seda suudab, kas pole? Ma loodan, et kui sa kunagi seda kirja loed – ma ei tea, millal see võib ju olla – oskad sa vähemalt natukenegi seda ette kujutada või annab ehk see teadmine sulle uut jõudu, kui seda parasjagu vaja peaks minema. Sest me kõik kipume vahel unustama, et me oleme olulised, et me oleme väga paljudele inimestele olulised. Et meis kõigis on see põhiloomus, see sügav toores elusolemise rõõm, mis nakatab kõiki, kes lähedusse satuvad. Et me kõik oleme mingitel hetkedel oma elus kellelegi need inimesed, kes lihtsalt olemasolemisega teevad maailma paremaks.

Ma ei tea, kes sinust saab. Ma ei suuda isegi ette kujutada, milline oled sa aasta või kahe pärast – umbes nagu väga raske on meenutada, milline pamp sa seal haiglas täpselt olid. Aga ma loodan, et sinu tee jätkub sarnaselt – et sa oled siin maailmas selleks, et seda paremaks muuta. Ükskõik, mis viisi sa selleks valid, ma olen alati sinu poolt. Ma luban, et ma teen kõik, et sul oleks hea, et sa sirguksid nii, et su tiivad poleks kärbitud. Ma loodan, et sa oled jätkuvalt edasi sama uudishimulik, sama püsiv ja püsimatu, sama rõõmus ja vahel ka kurb, sest kurbust peab ka õppima. Mul on hea meel, et sa mind nii piiramatult usaldad ja ma proovin mitte iialgi seda usaldust murda. Ma armastan neid meie õhtuseid jutuajamisi, kui tuled on juba kustus ja me arutame selliste elutähtsate teemade üle, nagu näiteks miks Valge Kass just praegu otsustas mängida, kas Kuu magab samal ajal kui Päike, kas papa saab peagi terveks, kas me lähme peagi jälle kalale, millal rongid tuduvad, kas jõulud on veel kaugel ja kas hommikul saab küpsiseid.

Ma armastan sind ka siis, kui mulle tundub, et sa ajad mind natuke hulluks, kui ma mattun süütunde alla, et ma ei oska alati käituda õigesti ja piisavalt kannatlikult. Siis armastan ma sind eriti, aga natuke valusalt, nii et tahaks nutta. Pettumustundest enda vastu – sest ma tahan olla parim ema maailmas, aga ma olen vaid lihtsalt ema. Lihtsalt ema. Sinu ema. Nii hästi kui oskan, vahepeal natuke halvemini hakkama saades.

Aga siis sa tuled ja ütled, et sa armastad mind. Ütled: “Sa oled mulle nii kallis!” ja teed mulle musi või silitad pead.

Ja ma mõistan, et lihtsalt ema olemine ongi piisav. Rohkem ei saagi ma midagi sulle pakkuda.

Ja sellest piisab täiesti.

Armastan sind lõputult, mu armas sünnipäevalaps,

sinu ema

(see ebatäiuslik ja lihtne)

Soovidest

Kooskasvamine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Meil on sellekevadiste trippide ajal kombeks saanud erinevatesse veekogudesse, mille äärde satume, loopida sente ja soovida mõni soov. Olen püüdnud seda kontseptsiooni ka Milale õpetada.

Paar päeva tagasi käisime Keila-Joal, olime sillal ja hoidsime sente peopesas.

“Mila, soovi ka enne midagi, kui sendi vette viskad. Siis su soov läheb täide.”
“Mhmh.”
“Valmis?”
“Mhmh.”
“Soovisid?”
“Mhmh.”
“Mis sa soovisid?”
“Et saaks vette visata.”

No vähemalt tema soov läks täide. Hoolimata sellest, et ta selle välja ütles.

Lihtsad soovid. Need lähevadki alati täide.