Category Archives: Kooskasvamine

Peaaegu-47 kuud

Kooskasvamine Leave a reply

PhotoGrid_1427487150315Milka, mu Milka,

kohe, õige kohe, saad sa 47 kuud vanaks. See tähendab, et kohe, õige kohe, saad sa 4aastaseks.

Me oleme veetnud koos viimased nädala, paar, kaks, kolm – pead-jalad koos, sisuliselt. Ja täna on esimene õhtu üle pika-pika aja, mil me pole koos, ja mu süda VALUTAB sinu järele. Päriselt. Seda on võimatu kirjeldada. Süda VALUTAB. Ma sõitsin kõiki neid radu, mida ma sõidan tavaliselt koos sinuga, ja VALUTASIN.

On nii raske kirjeldada, mida elu sinuga minu jaoks tähendab. On raske kirjeldada või sõnadesse panna kõike seda, mida ma sinu vastu tunnen. Mind lohutab natuke teadmine, et see peabki olema selline tunne, et emad üle kogu maailma tunnevad nii – ja nad ei oska seda sõnadesse panna.

See on uskumatu, kui toredaks sa oled kasvanud – ja aina kasvad. Vahepeal tuled sa minu juurde täiesti lambist ja ütled, et sa armastad mind. Niimoodi vaikselt, aga kindlalt. Niimoodi, nagu – noh, peab. Peab, mõttes, et – niimoodi peabki avaldama armastust. Vaikselt. Kindlalt. Ja nii, et läheb kõige õigemasse kohta. Surveta. Aga siiski kindlalt. Uskumatu, kuidas sa juba seda oskad. Tulla kõige õigemal hetkel – kõige vajalikumal hetkel! – ja öelda, et sa armastad mind. Eriti üllatab see mind neil hetkedel, kus ma tunnen end kõige rohkem üksi… Sinuga, muidugi, pole ma kunagi üksi. Aga, sa ju tead küll, et see meie kaksinduse-idüll… Ma ei oska seda hästi tööle panna. Ma tahaks osata, ma tahaks, et ma suudaks, aga ma ei oska.

Ma tahaks anda sulle kõik, mis mul on, ja rohkemgi veel. Aga ainus, mis ma suudan anda, on… Noh, näiteks kohukesed. Ja Emma kohupiimakreemid. Ja banaanid ja tatrapudrud ja pelmeenid ja köögiviljahautised ja pastaroad ja kassid ja see alati-sulle-avatud-pesa minu kaisus. Ma ei tea, kas see on piisav. Ilmselt pole. Ma püüan alati, pidevalt rohkem. Ma tahan sind viia tädi Siki juurde siis, kui sa seda palud. Ma tahan sind viia vanaema juurde siis, kui sa teda igatsed. Ma luban sulle baabuškat – ja annan sulle tema. Ma leian võimaluse, et sa saaks korjata papaga käbisid, tädidega meisterdada ja roosiaeda mängida, vanavanematega kallistada, isaga seigelda… Ja ma ei tea kunagi, kas see on piisav.

Ükspäev me rääkisime sellest, kas sa sooviksid endale õde või venda. Sest sul on natuke raske aru saada, kes täpselt on õed ja vennad – sul ju on tädisid ja onusid nii palju! Sa ei kujuta vist isegi ette, kui rikas sa selle poolest oled! Minul ja tädi Sikil, meil oli ainult üks tädi ja tädi- või onulapsed, oh, neist võisime vaid und näha. Minu jaoks olid sellised sugulased unelm, mis jäi alati täitumata.

Aga mul oli õde.

Võibolla on õde unelm, mis sinu jaoks, kui sa oled 30, mõtled, et jäi täitumata.

Aga tol päeval, kui me rääkisime, arvasid sa, et õde või vend oleks täitsa tore.

“Aga ta võiks ikkagi olla juba suurem.”
“Suurem? Kuule, nii ei saa. Kui ma ikkagi sünnitama hakkan, siis tuleb ju alguses titt, eks, sa ju tead seda.”
“Nojah, aga… Ma tahaks ikkagi kedagi, kes oskaks juba rääkida. Tited ei oska rääkida.”
“Aga isegi siis, kui ta on su õde või vend? Sa saaksid siis olla suur õde! Aidata teda riietada ja kärus lükata…”
“Nojah… Aga ISSAND see võtab NII KAUA kuni nad lõpuks rääkima hakkavad…”

Mõistan sind, mu arm.

Ma ootasin mitu aastat.

Aga ära ootasin.

Ja nüüd sa ei vaiki – ja palun ära vaikigi. Räägi minuga alati.

Ja ma luban, et ma alati kuulan.

Igatsen sind nii-ii väga. Juba pühapäeval näeme, ma luban.

Armastades,

emme

 

Gagarini valvsa pilgu all

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 2 kommentaari

20150301_174136Eile hakkasime Milaga koristama. Õigemini, me hakkasime koristama juba päev varem, aga siis lõppes see sellega, et väga ära koristatud olid elutoalaud ja kõik telekaekraanid. Ja by ärakoristatud I mean švammiga tuhat korda üle nühitud.

Eile siis hakkasime koristama, st Mila hakkas. Võttis tolmuimeja ja no siis ega ma ei saanud ju kaua kõrvalt vaadata. Ammu oleks olnud tegelikult aeg, aga koguaeg on ju mingi vabandus. Kui sa veedad kodus päevas lisaks unetundidele veel umbes 3 tundi, siis ei raatsi koristamisele aega raisata. Aga nii me siis koristasime. Kas ma olen ainus, kellel juhtub nii, et kui ta hakkab koristama, siis see toob välja lihtsalt kordades suurema hulga muid asju ja sodi, mida peaks veel koristama?

Nii metafooriliselt kui ka täitsa otse küsin.

//

Veel mõtlesin eile tülitsemise peale. Et kuidas ma tülitsen. Milal oli mingi kerge error ja ma mõtisklesin selle valguses, et Mila vist tülitseb nagu mina. Et kui on mingi probleem, siis ta võib toriseda ühe ja teise asja üle, otsida põhjuseid, kuni lõpuks keegi on piisavalt tark ja kannatlik, et jõuda temaga koos välja selle põhjuse juurde, mis teda päriselt vaevab. Ja kui piisavalt tark ja kannatlik mitte olla, siis torisemine jätkub ad infinitum.

Õnneks ma Mila kõrval olen piisavalt tark, et kohe aru saada, et ei, asi ei ole selles pusletükis, mis sattus tolmuimejasse, vaid ilmselt milleski muus.

//

Ja siis neil päevil ma üldse mõtlen palju. Vahepeal otsustan, et ei peaks, eks. Et paneks mõtlemise hetkeks pausile. Või siis, otsustamise. Et üldiselt ei otsusta midagi, mõnda aega. Elan rahulikult, teen tööd, kirjutan magistrit, maksan arveid ja katsun võlgadest lahti saada. Et lihtsalt, lasen sujuvalt elul minna.

Aga ikka on iga jumala päev vaja vastu võtta mingeid otsuseid. Kas sa näiteks tahad minna  sinna kokkusaamisele või ei. Kas sa tahad võtta ette selle ürituse korraldamise või ei. Kas sa avad selle tšätiakna või ei. Kas sa võtad vastu selle sõbrakutse või ei. Kas sa sõidad koju mööda Harku teed või mööda mereäärt. Kas sa tõused kell 750 või 800. Kas sa teed õhtul frikadellisuppi või tomatisuppi. Kas sa vastad sellele sõnumile või ei. Kas sa avad selle kirja või ei. Kas sa räägid sellest unenäost või ei. Kas sa blogid või ei. Kas sa segad end (pseudo)intriigi või ei. Kas sa lähed vahatamisse sel nädalal või ei. Kas sa sööd lõunat sööklas või ei. Kas sa ükskord lähed trenni või ei.

Vahepeal tahaks nii väga, et kõik otsused oleks tehtud mu eest ja mul on nii tore, kui vahepeal kasvõi Milagi teeb need minu eest. Et täna koristame ja nii on. Sest et talle meeldib. Mis siis, et mulle ei meeldi, aga mulle meeldib temaga koos. Ja oh, oleks see vaid vastus ka teistele küsimustele – et muidu mulle ei meeldi, aga meeldib x-ga koos. Kuidagi… endast peaks lähtuma panema need küsimused. St endast ja Milast, muidugi, ka, aga ma räägin siin Mila-välistest asjadest hetkel, kui üldse nii saab öelda asjade kohta. Sest Mila juurde tuleb kõik tagasi.

//

Ma olen elanud Kloogal aasta ja kaks kuud ja esimest korda ma tunnen, et mul on siin päris esimene kohalik sõber. Lisasin Facebookiski sõbraks ja puha. Lasteaed teeb sotsiaaleluga ikka imesid, ma ütlen. Mis siis, et alles teisel katsel õnnestub. Minul siis. Milal paistab õnnestuvat esimesel katsel. Täna täiesti ootamatult jooksis ta lasteaeda jõudes mu käte vahelt välja, et kallistada oma sõbrannat.

Ma sulasin väikeseks lombiks, see oli lihtsalt nii hullupööra armas.

avameelselt võtab sõna bioloogiline kell

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 20 kommentaari

Mul on olnud tegelikult väga emotsionaalne nädal. Ma teadsin, et tuleb päevi, kus tuleb lihtsalt tuimalt läbi pressida ja mitte halbu asju endast läbi lasta, sest head kaaluvad niikuinii üles. Lihtsalt… no palju on hetkel, õigemini sel nädalal oli. Aga ma laadisin oma patareisid pidevalt – kõik need inspireerivad inimesed mu ümber, kõik need ägedad asjad, mida ma saan teha või tahan teha…

Neljapäev oli – juba ette teada – hommikust hilisööni asi-asjas kinni. Aga vahepeal läksin ja kallistasin sõpra ja sain jõudu juurde ja Eesti Muusikaauhindade jagamisel ma vist polegi kunagi käinud. Või vist siiski olen, sest ma olin kunagi isegi žüriis, aga igal juhul ma ootasin seda väga, sest pidulikud riided! Muusika! Auhinnad!

Ja tõesti oli võrratu. Kogu see sümfooniaorkester ja prožektorid ja kohati mulle tundus, et ma olen sattunud Muse’i konsale, näiteks. Oli mõnus ja tore ja palju ilusaid inimesi ja…

…siis hakkas Getter laulma.

Ja midagi minus murdus nii suure raksatusega, et pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end peatada. Ma mõtlesin peamiselt Milale, aga mõtlesin ka endale, et tegelikult kui eriline kogemus see on, kellegagi koos lapse kõrval kasvada. Jah, meil läks teistmoodi, meie “lapsega koos” on teistmoodi ja küllap me saame selle õige pea sujuvaks ja selliseks, et Milal on ka hea.

Aga lihtsalt kogu see… ma isegi ei tea, mille pärast ma kõige rohkem emotsionaalseks läksin. Vist seetõttu ka, et tegelikult ma tean, et mul on varsti otsustamise aeg – kas ma hakkan kaaluma ühe lapse peale mõtlemist või… ei. Ja ma ei taha sellele mõelda, aga kurat kui raske vahepeal on MITTE mõelda, kui mingi tik-tik-tik sulle jalaga kuklasse taob ja sosistab: “Aga eluplaanid, sa pead need NÜÜD paika panema!”

Kui palju lihtsam oli kümme aastat tagasi, issand. Kõik see oli nii määramatus kauguses ja kui-juhtub-siis-juhtub-õigel-ajal oli suhtumine, mida sai endale veel lubada. Või siis ma-isegi-ei-tea-kas-ma-tahan oli suhtumine, mida sai endale lubada. Nüüd ma tunnen aina rohkem, et ma… väga enam ei saa mittemõelda. Või mitte omada arvamust.

Ja ilmselt tõi see lugu üles ka selle ühe stsenaariumi hingepiina, selle stsenaariumi, kus ma teengi seda kõike üksinda, algusest peale. Sel on väga palju plusse, aga…

…no vaadake seda esinemist! Mingeid asju ei saa asendada. Ja kuna siin juba avameelitsemiseks läks, siis ma ütlen ausalt, et ma olen ääretult ettevaatlikuks tehtud selle suhtes, et ma üldse julgeks kellegagi last jagada, sest see on päris kohutav, mis võib järgneda, kui suhe omavahel läbi saab… Aga ometi ma ju tahaks ka! Vahepeal ma olen nagu mingi nukker kangelanna taustal, kes vaatab poolkadeduse-poolimetlusega seda, et kaks vanemat jagavad… Müravad koos oma lapsega, näiteks. Sellised lihtsad asjad.

Ja võibolla ma ei saagi seda kunagi.

Oleks, et ma teaks, kas ma tahakski. Aga mingi osa on minust NAGU MINGI LOLL ja kukub töinama, kui laval lapsed isadele sülle jooksevad, sest ma olen 30+ naine, kes teeks meeleldi siit edasi karjääri, aga no jumala eest, kui üldse sünnitada, siis lähiajal, aga rasedus ja sünnitamine, fuhh, ja siis oleks neid ju kaks… Aga siis oleks neid ju kaks!

Noh, näete siis? Katsu sellisega vaielda või elada.

rikkus ei anna häbeneda

Kooskasvamine 9 kommentaari

Maailma kalleimad pliiatsid. Loe daki.tahvel.info, kuidas ma feilisin.

A photo posted by daki (@instadaki) on

Vahepeal on 3aastasega poes käimine tõeline kadalipp. Eriti nüüd, kui kõik on jõuluasju ja fantastilisi mänguasju täis, mida isegi tahaks lademetes kokku kuhjata.

Aga õnneks ma vaene.

Ühel õhtul siin sain ma isegi seda stseeni (mida Mila tavaliselt ei tee, tavaliselt saab temaga ikka asjad läbi rääkida), kus laps lihtsalt ulgus ja nõudis mingit Lego-värki. Õnneks lahenes asi nii, et ajasin asja Jõuluvana vastutada.

See-eest Poni-lossiga nii lihtsalt ei läinud. Oli väga raske selgeks teha, et 60 eurot on mänguasja eest tõesti liiga palju, ISEGI JÕULUVANALE. On tõesti äge loss, no ja ponid, eks, ma tõesti mõistan. Aga no tõesti ei saa seda endale lubada.

Pärast pikki läbirääkimisi oli Mila nõus vahetama Poni-lossi plastiliinide vastu. Kõik need plastiliinijullad on head odavad ja mulle endale ka nii meeldib nendega mässata. Otsustasime ühiselt 9eurose jäätisemasina kasuks. Patsutasin endale mõttes juba õlale – hea vahetus, mõelda! Karjuva ja röökiva lapse või siis 60eurose väljamineku asemel mänguasi, mis meeldib meile mõlemale! Puhas võit!

“Oi, aga sul oli pliiatseid ju ka vaja,” haarasin ma esimese pliiatsipaki, mis kätte jäi. Sest et… pliiatsid. Palju need ikka maksta saavad.

Tuleb välja, et saavad maksta 17.90.

PLIIATSID! PEAAEGU 20 EUROT!!! Kolme paki eest saaks juba poni-lossi!

Vaatasin hiljem seda tšekki ja mõtlesin, et jepp. Nii palju siis võidust.

Ei tasu ikka hõisata enne õhtut.

Samuti ei tasu pidada enesestmõistetavaks, et pliiatsid on odavad.

Ega rikkus anna häbeneda samas, nagu Lemmik ütles. Tõsi ta on.

#10

Argielu, Kooskasvamine Leave a reply

Fotojahiga olen jätkuvalt piltide töötlemise faasis. Nagu näha, pole ma isegi suutnud endale teha veel uut blogipäist.

Aga mõtlesin, et äkki teen siis aasta lõpuni countdowni ja püüan iga pildiga ka mõne kena mälestuse möödunud aastast talletada.

2014-07-05 15.23.02See on mälestus juulikuust. Ma olin Tartus tegelikult hoopis muis asjus, kuid sellest päevast sai üks ilusamaid päevi, mille oleme sel aastal emme ja Milaga kolmekesi veetnud. Meil olid kohvikud ja Ahhaa ja jäätised ja purskkaevud ja Tartu. Põgus ja leebe turistikas, päev, mida ma iial ei osanud ette näha, et mu elus tuleb.

 

bits and pieces

Kooskasvamine Leave a reply

Ühel hommikul kõndis Mila mu voodi juurde, tekk ümber õlgade. See on vestlus sarjast “Kuidas emale vihjeid teha”.

“Terekest,” lausus ta, nagu pea igal hommikul. “Varsti tuleb talv!”
“Jah, tõesti, tule teki alla, külm on…” ümisesin unesegaselt. (PS. Kas pole mitte õnn ärgata selle peale, et keegi ütleb “Terekest!”?!) Mila jäi seisma.
“Jaa, tuleb talv, lumi tuleb maha. Nagu Elsa oskas teha, niimoodi kätega!”
“Mhmh…”
“Ja siis me saame minna metsa, vaata nagu Ana* läks metsa kui ta Elsat otsima läks. Hehe, ja siis ta sai märjaks ja läks niimoodi – põnts-põnts – kleit oli jääs, hahahaa!” Mila itsitas.
“Oli küll nii, jah, aga meie vast märjaks ei saa…”
“Ja siis hobune sõi porgandit! Niimoodi: krõmps-krõmps!”
“See oli põder… Kuule, tule teki alla ometi, külm on!”
“Ei-ei. Ja siis nad läksid Elsa lossi ja siis oli Olaf seal, laulis niimoodi ja tantsis…”
“Mila kuule.”
“Jah?”
“Ega sa juhuslikult ei taha Elsa ja Ana multikat vaadata?”
“MUIDUGI TAHAN, EMME!”

***

Ma kuskil juba kirjutasin, et Mila uus sõber on Kärbes. Alguses arvasin, et ta kutsub mind Kärbseks (sest ta ütles näiteks selliseid lauseid: “Kärbes, mine teise tuppa köhima, MA EI KUULE MITTE MIDAGI.”), aga siis sain aru, et tegelikult  ta siiski kutsub Kärbseks… mu vasakut kätt.

Kui Sikiga sellest rääkisin, jõudsime järeldusele, et kuna Mila on üksiklaps, siis tõenäoliselt on tal käes nähtamatute sõprade aeg, aga kuna talle meeldib oma nähtamatuid sõprasid näha, siis valis sõbraks mu… vasaku käe.

No kidding. Ta võib TUNDIDE KAUPA Kärbsega mängida. Mähib teda sallidesse ja pakub teed ja plaasterdab (mängult) ja paneb tudule ja… Jube tüütu iseenesest, kui tööks on kirjutamine, teisalt ülimõnus, kui ise ei viitsigi midagi teha.

***

Selle nädala (ja ilmselt ka kuu) haripunktiks oli aga siiski üllatuspakk postkastis Evelinilt, millest ma leidsin Rivvrsi signeeritud plaadi. FUCKYEAH! Mis ühtlasi tähendab, et sorta kinda Rivvrs teab, kes ma olen. Või vähemalt on ta oma kätega kirjutanud nime Daki.

Järgmine eesmärk: Dave Grohl. Ja no siis on pm unistused täidetud.

Aga plaati ümbrikust võttes hakkasin ma niimoodi niuksuma, et Miilur ehmatas suisa ära ja hakkas peaaegu nutma. Hiljem jõudsime koos järeldusele, et talle siiski ka ikkagi väga meeldib see plaat.

—
*Kuna filmis hääldatakse Annat millegipärast Ana, siis on nii mõnusam ka kirjutada.

elutõed

Kooskasvamine 10 kommentaari

IMG_20140914_194429Jälle üks vestlus rongist, sel korral minu- ja Milavaheline.

“Aga lüüa ei tohi,” ütleb Mila.
“Ei tohi tõesti.”
“Ja hammustada ei tohi ja kiusata ei tohi.”
“Täiesti õige.”
“Aga mängida tohib!” teatab ta rõõmsalt, ja lisab siis nii, et peaaegu terve rong kajab: “Ja musitada ja kallistada tohib ka!”
“Sul on täiesti õigus, kallis. Sa oled põhimõtteliselt eluks valmis. See ongi elu, sul on põhitõed selged.”

Mila mõtleb natuke.

“Aga vahepeal ma kukun. Ja siis ma nutan.”
“Jah, kõik me nutame, kui me kukume. Mina kukun vahel ka.”
“Jah, aga kui mina kukun, siis sina tuled ja püüad mu kinni. Ja siis ma, niimoodi, nutan sul süles.” Mila näitab natuke ette, kuidas ta nutab, ja jätkab: “Ükspäev ma kukkusin maha. Aga siis sa tulid ja puhusid peale ja ma nutsin ja siis enam ei nutnudki!”
“Jah, mu arm. Ma luban sulle siinsamas, et isegi, kui mind pole seal sind kinni püüdmas kui sa kukud, olen ma alati olemas, et sa minu juures nutta saaksid kui sul on valus.”
“Jah! Ja siis sa teed mulle kõvasti kalli-kalli. Kui ma nutan ja kukun.”
“Muidugi teen, alati teen. Aga tead, Milake, me kõik kukume vahel. Ja see polegi tähtis, et me kukume. Tähtis on see, et me tõuseme jälle püsti.”
“Ja siis sa tuled lohutama?”
“Jah, siis ma tulen lohutama. Alati tuleb keegi sind lohutama, ma luban sulle. Ja sa kukud ja nutad, ja siis tõused püsti ja võibolla kukud kunagi veel.”
“Aga sa püüad mu kinni?”
“Alati.”

nelikümmend kuud

Kooskasvamine 1 Reply

2014-07-26 19.24.50Mu armas rõngik, täna saad sa nelikümmend kuud vanaks. Mina jätkuvalt olen kolmkümmend aastat vana. Vahepeal sa küsid mult, kui vana ma olen, ja siis imestad, vaikides numbreid korrates, et nii suured numbrid üldse on olemas.

Ma pole sulle ammu kirjutanud. Suvi on olnud kiire, kurnav, teisalt jälle laisk ja puhatud on palju. Sa oled arenenud hüperhelikiirusel, vahepeal mulle tundub. Just hetk tagasi sind voodisse pannes pidasime säärast dialoogi.

“Kas vesi läheb ka halvaks?”
“Ei, vesi üldiselt ei lähe halvaks.”
“Aga tädijogurt?”
“Tädijogurt läheb küll halvaks, piimatooted lähevad kiirelt halvaks.”
“Ee… aga mahl?”
“Mahl võib ka halvaks minna.”
“Aga sina?”
“Mina…,” hoidsin ma naeru tagasi, otsides õiget vastust, “…loodetavasti ei lähe halvaks.”
“Aga uks?”
“Uks ka ei lähe halvaks.”
“Aga lamp?”
“Lamp ka ei lähe halvaks.”
“Aga mina?”
“Sina, mu arm, ei lähe ka halvaks.”

Ja sa jätkasid erinevate asjade nimetamist, saades juba pihta, et see on lõbus mäng. Võtsime läbi kõiksugused võimalikud ja võimatud asjad ja olendid, kes halvaks võivad minna ja jõudsime järeldusele, et elu on ikka üsna hea. Nii vähe asju läheb halvaks!

Paar päeva tagasi istusid sa natuke liiga kaua potil ja kui ma tulin, teatasid sa mulle: “Emme! Mul jalg müriseb!” Siis tõusid püsti ja surnud jalg ei pidanud vastu, koperdasid, ehmatasid ja hiljem oli mul tükk tegemist, et sulle seletada, et su jalg pole IGAVESTI surnud (nagu vanaisa isa), vaid kohe hakkab veri taas voolama (“Appi! Aga siis hakkab veri voolama ja kõik läheb punaseks?!”) ja see on hea ja kohe enam jalg ei mürise ja pole enam surnud ka.

Huvitav, kui vana mina olin, kui ma ihuliikmete suremise kontseptsiooni õppisin? Kes mulle seda õpetas? Ka mu ema?

Suvi on olnud selles mõttes ka pöördeline, et sa veetsid suisa peaaegu-kaks nädalat oma vanavanematega maal, ilma minuta. Mitte muidugi korraga, kahes eri satsis. Ja sa olevat olnud tubli väike trooper, nautinud ilma ja elu ja muidugi igatsenud ka emmet.

Emmendusest rääkides – sa kutsud mind saja erineva nimega (umbes nagu mina sind). Küll olen ma ema, küll EMA!, siis maama, Mom, Mommy, emme, dagmarlamp, Daki… Ilmselt ei saa sa veel täpselt aru, et on olemas erinevad keeled, et näiteks baabuška keel on vene keel, kuigi sa väljendeid jagad nii inglise kui vene keeles. Küll aga on su viimase aja lemmikavastus, et me elame Eestis (“Meie kodu on Eesti!”) ja et Eesti riigimaanteed on need, millel toimuvad teetööd.

Oh, need lõputud teetööd! Ma pole elus vist kellegagi nii palju teetöid arutanud kui sinuga. Sest, noh, peamiselt ei pääse me kuni järgmise aasta suveni kodust liikuma nii, et ei satuks teetööde otsa, aga sul paistab nende vastu lõputu huvi olevat. Miks roheline traktor töötab, aga kollane kopp ei tööta? Kelle autod siin tee ääres on? Millal reguleerija-onu meil sõita lubab? Kas nüüd on teiste kord sõita? Miks siis, kui meile on roheline tuli, on teistele punane tuli?

Ah, ja miksidest rääkides! Mitte, et ma su teadmisjanu ei imetleks ja armastaks, aga… kaua sa muidu arvad, et see miks-periood kesta veel võiks? Sest mulle tundub, et see on kestnud juba igaviku ja mul pole enam su küsimustele vastuseid. Samal ajal on armas su hämmastus, kui ma mõne küsimuse peale “ma ei tea” vastan. Sest kuidas saab olla, et emme ei tea? Emme ju teab kõike!

Alanud on viimane kooliaasta, sul viimane lasteaiavaba aasta. Ma ei tea, kus me oleme aasta pärast, aga loodetavasti olen ma selleks ajaks sulle tuhat korda parem ema kui ma seni olen olnud.

Ja võibolla selleks ajaks on mul ka rohkematele küsimustele vastused.

Armastades,

Maama

elu türanniga

Kooskasvamine Leave a reply

2014-08-27 15.26.29Kuuldavasti on olemas selline iga nagu “kohutav kolmene”. Õnneks või kahjuks saan ma seda omal nahal üsna harva kogeda, vahepeal tuleb tõesti tegeleda ülevoolavate tunnetega või siis pideva, konstantse, igapäevaselt tuhandekordse selgitamisega, mis on kasside jaoks mängimine ja mis kategoriseerub juba kiusamise alla, aga üldiselt, ptui-ptui-ptui, tundub, et see kohutavus kas on veel ees või siis piirdubki sellega, mis juba käes.

Täna aga ei suutnud ma oma naeru pidada, kui mu väike Osama (meenutades sünnikuupäeva) pidas muga sellise, väga nõudlikus toonis kahekõne.

“Ema, Mom, Mo-om!”
“Jah, mis on?”
“Mom, Mama, ema!”
“Jah, ma kuulen!”
“Tahan tädijogurtit!” Tädijogurt on siis Emma kohupiimakreem.
“Otsa sai.”
“Aga ma tahan PUNAST tädijogurtit.”
“Ei ole enam, otsa sai.”
“EMA, MA ÜTLESIN PUNAST. PUNAST TÄDIJOGURTIT,” teatati nõudlikult.

Sarjast: “Asjad, mis on naljakad vaid emale endale”.

Ühtlasi: suvi on läbi. Mul on seljataga kaks liiga sarnast suve ja ma natuke tahaks, et mõned järgmised aastaajad mu elus oleksid teistsugused. Vähememotsionaalsemad ehk.

hundid haaravad juukseid

Kooskasvamine 5 kommentaari

2014-08-18 19.05.291Milal on viimasel ajal jälle tulnud komme vastu hommikut ärgata ja minu voodisse pugeda. My heart breaks a little kui ma mõtlen sellele, kuidas ta oma voodis pimedas ärkab, välja ronib, läbi pimedate tubade tatsub, seda kõike ainult selleks, et mulle kaissu pugeda.

Aga täna hakkas ta rääkima üht veidrat lugu.

“Emme, onju, hundid on kurjad?”
“Ei, hundid on lihtsalt metsloomad. Loomad ei ole kurjad, kui inimesed neid kurjaks ei tee.”
“Aga hunt oli täna kuri!”

Hmm, mõtlesin ma. Hunt? Pole olnud hunt meil viimasel ajal kuskil teemaks.

“Milline hunt?”
“See hunt, kes öösel tuli!”
“Jah? Kas sa nägid teda unes?”
“Jah! Ta tuli ja ta kiskus mu juukseid ja mul oli valus ja ma ärkasin üles ja hüüdsin: “Emme!” ja onju, hundid on kurjad.”
“Kas see oli täna öösel? Siis, kui sa mu kaissu tulid?”
“Jah, sest ma hakkasin kartma!”

Ma küsitlesin teda natuke veel, et selgeks saada, kas ta tõesti räägib tänasest ööst (“Kas see oli tookord, kui sa ärkasid ja pissile küsisid?”) ja tuleb välja, et rääkiski. Oma esimest PÄRIS unenägu, mida ta mäletas ja mida, kahjuks, kartis ka.

Õhtul voodisse minnes hakkas ta jälle hundist rääkima.

“Ma tahan sinu voodis magada! Seal pole hunte! Siin on hundid ja nad kisuvad mu juukseid ja mul on valus ja siis ma kardan…”
“Ma luban sulle, et täna ei tule hunte. Täna näed ainult ilusaid unenägusid.”
“Aga ma ei taha ilusaid nägusid… Ma tahan SIND unes näha!”