Üks mu viimase aja lemmiklugusid on Traini “Bruises”.
Ma katsusin just oma pead, juuste all. Mul nimelt on nüüd see komme – nüüd, kui mul on jälle juukseid, mida ma saan patsitada ja siduda, ma otsin pidevalt viise, kuidas neid sättida, vähemalt öösiti sarjade ees, hommikuti ever ei viitsi – katsuda oma juukseid, eks. Mul on see komme ja ma vaatasin “Grey anatoomiat” ja kõik seal on nii kohutav ja doom is expected to happen, sest käes on SEE AEG aastast, mil sarjad hakkavad lõppema ja sa tead, et kõik nad lõppevad cliffhangeriga ja sa juba tead. Sa juba tead, et katastroof on tulemas. See on õhus, nad kerivad seda meelega, ja see üldse ei aita kaasa, kui sul on esmaspäeval üks tähtis asi, kolmapäeval maka lubatud üleandmine juhendajale ja üleüldse selline pidev rahutus hinges.
Sarjad ei aita kaasa.
Aga, sõnaga, vaatasin, katsusin juukseid, proovisin pimesi igasuguseid patse punuda ja katsusin oma pead. Ootamatult tajusin OMA PEAD. Ja leidsin nagu unes selle koha, kus mul peaks olema suur arm. See, mida õmmeldi, kui ma kord peaga vastu puud lendasin. Mõtlesin, milline näeb see arm välja. Ma teaksin, kui ma ajaksin end kiilaks, aga ma ei aja (kui ma just vähki ei haigestu, siis ajan). See on nii naljakas mõte – et ma tunnen sõrmedega kohta oma kehal, pealael, ja mul pole õrna aimugi, milline see välja näeb. Ja ma ei saagi teada (kui kiilaks ajamine välja jätta).
No keha sisemus muidugi ka, selle üle ma ka vahel mõtlen. Et milline näen ma seestpoolt välja, huvitav. Kõik need krimisarjad, need hakkavad ükskord ajudele. Ma pidevalt mõtlen, et huvitav, milline laip ma küll olen. Millised näevad välja mu siseorganid. Milline on mu süda? Ja kui mind lahti lõigata, kas siis kuskilt sealt südame alt leiab ka selle liblikapesa, mis vahel on liblikapesa, vahel ööliblikapesa?
//
Makaga edeneb väga hästi, tänan küsimast. Ma olen jõudnud faasi, kus ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Ma näen vastamata kõnesid ja ma ei suuda tagasi helistada. Ma näen tšätte, aga ma ei suuda vastata. Kummalisel kombel, kui mul on vaja julgustust või human contacti, sidet reaalsusega, lähen ma kontorisse. On olnud juhuseid, kus ma langen tegevtoimetaja sülle, kurtes haledalt, et vajan kalli. Ja seda ma saan, sest – imeline noh. Ma ei suuda absoluutselt mõelda muule kui oma artiklitele, sellele, kuidas ja kui väga Milake igavleb need KAKS PÄEVA, mis ta on minuga kodus ja ma tema kõrvalt kirjutan (mitte, et see poleks olnud igapäev enne lasteaeda, ikka on süümekad) (ja ta tegelikult absoluutselt ei igavle, ta on fantastiline). Ja siis muidugi oma armidele ja sinikatele, nendele mõtlen ka x-hetkedel.
Ma lähen kohe magama ja mõtlen, et Rome wasn’t built in a day, aga magistritööd kirjutataksegi vist just nii. Kui mul oleks aega, st järgmise nädala lõpus mul natuke on, siis ma läheks ja vaataks, kas samasuguse meeleheiteseguse enesekindlusega kirjutasin ma ka oma bakat.
Ma mäletan, et bakat kirjutades oli päev, mil ma sain kõikjalt elektrit. Näiteks sularahaautomaadist – KOLM korda järjest.
Täna andsin ma kogemata Milale elektrit ja siis pidin langema (mulle täiesti mõistmatusse) füüsikamaailma, et talle staatilise elektri olemust selgitada. Ta vist sai aru.
//
PS. On imeline, see viis, kuidas Mila silitab mu nägu kui ta hakkab magama jääma. Ta teeb mulle paar korda pai, siis silitab põsesarna ja siis ronib sõrmedega mööda nina üles, ja teeb veel ühe pai. Kust ta seda õppis, ma ei tea.
Aga see on imeline.
Milka, mu Milka,
Eile hakkasime Milaga koristama. Õigemini, me hakkasime koristama juba päev varem, aga siis lõppes see sellega, et väga ära koristatud olid elutoalaud ja kõik telekaekraanid. Ja by ärakoristatud I mean švammiga tuhat korda üle nühitud.
Jälle üks vestlus rongist, sel korral minu- ja Milavaheline.
