Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

Minu päev anno 2016

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 1 Reply

Ma ikka olen vahel kirja pannud, millised mu päevad välja näevad, nii tore tagasi vaadata ja mõelda, et midahelli, elu võib ikka nii erinev olla. Ja ükskord palusin ju ka lugejatel oma päevi jagada. Igal juhul, siit saate pilgu minevikku heita.

See nädal on olnud täiesti pöörane. PÖÖRANE MA ÜTLEN TEILE. Hakkasin täna mõtlema, et mis värk on siis, et kuidagi nii käest ära elu tundub, aga sain aru, et tegelikult pole iseenesest midagi väga erinevat, lihtsalt paar ebasoodsat asja (väga palju linnakohtumisi, haige laps) kokku sattunud ja kohe ongi, pauhti, sisemine komfort läinud. Lisada juurde mõni breakdown of the närv (jällegi ei midagi tõsist) ja siis saabki ühe zombiducky, kes ei jaksa õhtuti muud teha kui lage vahtida.

Aga siis tuli pähe ka see, et ammu pole kaardistanud oma igapäeva ja kui inimesel üldse millekski blogi on, siis selleks võiks ju olla.

Niisiis, minu päev, anno kevad 2016.

Kui on lasteaiapäev, heliseb äratuskell 7.30. Vahel on Mila selle aja peale juba minu voodisse roninud ja toksib mind, vahel (enamasti) ajan ma end püsti, koperdan tema tuppa, tõmban ruloo eest, Mila ringutab ja teatab, et armastab mind, ronib unesoojana sülle ja me koperdame voodisse tagasi.

Seejärel teen ma oma hommikusi asjatoimetusi, Mila vaatab multikaid, räägib kassidega, vahel sööb midagi kerget ja kiiret, aga üldiselt sööb lasteaias. Siis sibin-sabin riidesse (“Ei taha seda kleiti! Tahan seda roosat! Südametega! Ei, seda teist roosat ja südametega!”), sibin-sabin soeng (“Punupatsi! Elsa-patsi! Hobusesaba! Lahtiseid juukseid!), asjad kokku ja minek. 8.20 sõidame kodu juurest ära.

Kui ei ole lasteaiapäev, saan ma magada umbes tund kauem – Mila sisemine kell äratab teda umbes sel ajal, headel hommikutel põõnab suisa poole kümneni. Siis toimub lihtlabane kodune asjatamine – mina teen tööd, tema teeb omi asju. Vahel sööme koos ning kuskil 14-15 ajal lähme õuetiirule.

Linnapäevadel aga lahkun ma lasteaia juurest 8.30 ja sõidan tööle. Kui on normaalne aeg aastast, siis on teetöödest puutumata kõik need kolm marsruuti linna, aga ebanormaalsel ajal aastast (praegu) on HEAL JUHUL valikus ainult üks marsruut, sital juhul pole sedagi. Ja kui on ainult üks marsruut, siis on muidugi see umbes. Ehk et kui ma muidu sõidan tööle 40 minutit, siis nüüdsel ajal ikka tund ja peale.

Tanklas teen vahel peatuse, ostan kohvi ja suitsu, või õli ja aknapesuvedelikku. Või noh, bensiini.

Üleüldse need sõidud linna ja tagasi on osutunud oluliseks osaks mu mentaalse stabiilsuse säilimise juures. Muusikale kaasa üürgamine, oma mõtete mõtlemine, analüüsimine, unistamine, vahel ka niisama röökimine (kui vaja hingelt ära saada) – see  poolteist tundi päevas on ainult minu oma ja ma ei saa ilma selle ajata enam elada.

Tööl olen ma üldiselt 9.30, oleneb ummikutest ja kui kaugele pargin. Joon head masinakohvi, aga olen veendunud, et see ükskord mind veel hauda ajab. Ajan kolleege närvi. Naeran. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin rõdul veelgi enam kolleege närvi ajamas. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin töösõbrannadega lõunal ja kohvil. Siis teen veel tööd, kuulan veel mussi, ajan veel natuke kedagi närvi ja ideaalis kell 15 stardin.

Poes käin Keilas peaaegu iga kord. (See lause on nii sisutühi, et ma ei saa aru, miks ma selle siia kirja panin, aga no las ta siis olla.) (Vt ka zombid.)

Kui on selline päev, kus saab natuke vabamalt võtta, püüan koju jõuda varem, et saaks enne Milale järeleminekut näiteks jooksmas käia. Viimasel ajal on mul jooksmisega kehvad lood – hooaeg algas okeilt, aga siis tuli mingi totaalne error sisse ja nüüd ma olen umbes nädal aega jooksmist vältinud. Proovin varsti jälle, sest öeldakse, et hea on. (Ma ei usu seda, aga ma jään arvamuse juurde, et ma ei pea jooksmist armastama, et seda teha.)

Niisiis, kell neli on umbes lasteaed, seal on vaja kõigi Mila sõbrannadega arutada viimast kleidimoodi, imetleda Elsa-patse ja kõrvarõngaid. Lahkudes on kohustuslik kalliring, mis algab miskipärast tavaliselt minust, kui mõni Mila sõbranna leiab, et ilma kallita ei tohiks ära lasta.

Ja siis vist – peaaegu – üks päeva lemmikosasid. Õhtusöök, muusika, ebamäärane tühjus, aga see ei ole mitte rahulolematus, aga produktiivse päeva järellainetus.

Pärast õhtusööki teen veel tööd (vahel vaatan logidest, et ikka ka südaööl ja pärast sedagi olen teinekord üht-teist teinud, aga pigem üritan mitte), enne magamaminekut on tavaliselt mingi nukumaja või niisama jutustamise aeg.

Kell 21 on Mila üldiselt voodis. Loen õhtujuttu, laulan unelaulu (enne peab kokku leppima, mitu korda. Mila nõuab viis, mina pakun kolm või neli. Vahel Vestmann peal ja Piibeleht all, siis jälle vastupidi). Kallistame, musitame. Musitan läbi kaisuponi (Haruldus, obviously), kellelt saab öösel musisid võtta, kui hirmus peaks hakkama. Uksel veel lubame, et näeme kindlasti üksteist unes ja magame hästi ja armastame nii-nii-niiiii palju.

Ja siis, kui ükskord Mila on magama jäänud (vahel trallib, aga üldiselt vist jääb hästi), on see:

Sweet, precious me time. Me, me, me!

Ja mis ma sellega teen? Venitan poolde öösse, sest vaikus ja mitte mingeid kohustusi on bestest tunne maamunal vist.

Aga üldiselt püüan olla vastutustundlik täiskasvanu ja minna vähemalt enne südaööd magama. Sarjad, raamatud, headöödjutud ja medsid.

Ja hommikul algab ju kõik otsast peale.

Elu on hea. Stabiilne. Rutiin on mõnus, aga kohati ahistav. Kõik Klooga teed on läbi jalutatud, kõik siinse kandi meelelahutusvariandid on end üsna ammendanud (kui Kummitusmets välja jätta ja no tegelt pole sealgi suurt midagi teha). Ükspäev rääkisime, et ilge piin on tegelt see looduskaunis kohas elamine – koguaeg tunned suurt kohustust järve või mere äärde minna, sest SA JU SAAD. Aga TEHA pole seal tegelt sittagi, siin järve ääres konkreetselt on ainult kurjade luikede eest põgeneda ja vaadata, kuidas mehed kala püüavad. Mis on põnevam filmides kui päriselus.

Aga tegelikult on vähemalt mingigi seltsielu. Milal on sõbrannad, kes vahel käivad külas või kellel tema külas käib – ja vahel käin kaasas, sest sõbrannade emad on ju ka ägedad. Lisaks on nad täiskasvanud inimesed, kellega saab rääkida ja keda ma tunnen ja kes pole kaugemal kui 40 kilomeetrit. Selles mõttes – oleme kodustunud.

Ja ei kurda.

60 kuud

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 3 Replies

2015-09-19 23.18.53Kallis Mila,

täna viis aastat tagasi sel ajal olin ma haiglas. Digiloost saab lugeda segadusttekitavaid ja natuke õudseid sissekandeid, mis sisaldavad selliseid fraase nagu “01.05.2011 – Valud 3-4 min.tagant 25-30 sek.järgi.S/l 156-168x´.Loteveed alles.” või “KRG normis. PV status idem . Naine soovib epiduraalanelgeesiat. Kutsutud anestesioloog.”

Eks see kõik oligi parajalt hirmus, aga nüüd takkajärgi on seda veel veidram lugeda. Issand kui kaua aega kõik võttis! Õnneks aga lõppeb anamnees sellise kliiniliselt kauni lausega: “Saabub sünnieelsesse 01.05.11 k. 15.44, sealt viiakse edasi sünnitusosakonda k. 20.50 oodatava I sünnitusega (42+1) latentsperioodis. 02.05.11 k. 10.33 sünnib elus tütarlaps 4150 g, 51 cm. Apgar 7-8.” Palju õnne, Mila, sa olidki sündinud!

Ma ei ole sulle ammu enam kirjutanud. Peamiselt vist seetõttu, et päevad on rutiinsed, mis muidugi ei tähenda, et ma iga päev ei saaks jälle selle üle hämmastuda, et sa olemas oled. Ja milline sa oled! Kohati on mul sind nii raske mõista – praeguseks on väga selge, kui erinevad me oleme. Meie isiksusetüübid põrkuvad üsna sageli ning ma pean kohati teadlikult seisatama, sisse hingama ning meelde tuletama, et sa oledki teistsugune ja see on okei. On inimesi, kes ei ole sellised aktivist-optimist-kummipead nagu mina. On inimesi, kes ei torma pea ees kõikjale, kes enne tahavad kaaluda ning veenduda, et olukord on turvaline. Ja sina oled üks neist inimestest. Võõrastega pelglik, uutes situatsioonides pead harjuma. See-eest aga on sul välja arenenud juba suurepärased eneseanalüüsioskused ning ma kuulan uhkusega, kuidas sa sõnastad oma hirme, emotsioone ning teed neist järeldusi.

Või siis teatad – pärast seda, kui ma sind tänan, et minuga poodi kaasa tulid, sest nii tore oli – lihtsalt matter of factly: “Noh, vähemalt ei läinud me tülli!”

Ma ei ole väga kannatlik inimene, ma arvan, et see ei tule mitte kellelegi üllatusena. Aga sinuga ma olen õppinud olema kannatlikum, sa oled mind õpetanud teise inimesega arvestamist ulmelisel tasemel. Ma ei ole selles alati suurepärane, aga ma üritan nii väga. Ja sa näed ja hindad seda, mille üle on mul väga hea meel.

Sa oled kasvanud tänaseks uskumatult tähelepanelikuks, hellaks ja armastavaks olendiks. Sulle meeldib inimestele hästi öelda. Mu elu oleks värvitu ja komplimendivaba, kui sind selles poleks, sest sa leiad iga päev asju, mida minu juures koplimendiga õnnistada. Ilus kleit, kaunid kõrvarõngad, naljakas tants (okei, kas see on ikka kompliment?), soe kallistus, hea parfüüm, maitsev supp. Ja sa ei ole selline ainult minuga. Ma vaatan heldimusega, kuidas sa leiad oma lasteaiakaaslastele alati mõne hea sõna ning alles hiljuti rääkis baabuška mulle, liigutuspisar silmas, kuidas sa teda kehval hetkel kallistama läksid ning teatasid, et teda armastad. Sa veel ei mõista, aga see, kuidas sa kerge paitusega oma elus olevaid inimesi puudutad, on kohutavalt oluline.

Ma olen sinu üle väga uhke, kuigi ma muutun kärsituks, kui sa tahad teha asju omas tempos. Ma olen uhke, et sa tahad laulda ja tantsida, et sa huvitud lugemisest ja numbritest ning vahepeal pursid vene, siis inglise keelt. Ma olen uhke, et sa jooksed tänaval sõbrannat nähes tema poole, et teda kaisutada. Ma olen uhke, et sa vaimustud loomadest ja lilledest ja kutsud mind aknale päikeseloojangut vaatama. No mis siis, et veel ei julge rattalt abikaid ära võtta, mina õppisin üldse alles 10aastasena jalgrattaga sõitma (ja ei tee senini seda väga hästi) – ma õpin, et kiirustamine ja pea ees tormamine ei ole kõige olulisem, see ei ole ärritumist väärt.

Sinu see eluaasta on kulgenud mõnusas tempos. Lasteaed, sõbrad, jalutuskäigud, sõidud maale, ujumised ja kelgutamised ja kooskokkamised ja meisterdamised ja sissemagamised ja kaisutamised ja elevandipisarad ja lõkerdav naer, mille peale sa alati luksuma hakkad. Sul on uhke oma tuba, kus sa magad baldahiini all ja alati tänu päikesele liiga varakult ärkad. Su hing on suur ja maailmale valla ja täpselt nagu su ema (ma olen kuulnud öeldavat), kipud sa teinekord maailma väga hinge võtma ja aia saama. (Erinevalt emast aga unustad sa selle peagi ning liigud rõõmsalt edasi.)

Ma vahel vaatan sind, kui sa peaga mu kõhtu jooksed, et üks kiirkalli saada ja ei suuda ära imestada, et sa mu elus oled. Ja sel aastal, rohkem kui kunagi varem, olen ma mõelnud rahuldustundega mõtet, et kui nii jääbki elu lõpuni, ainult sina ja mina, siis see on täiesti okei. See on parim. Sest meie kahe maailm on tegelikult – kuigi väga roosa – ääretult väärt maailm, milles elada.

Ja mul on hea meel, et sa oled mind lubanud ja kutsunud oma maailmast osa saama.

Armastan sind kuuni ja tagasi,

sinu emme

võidab see, kellel on…?

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kuna Piret Krumm ja Katarina Tamm teevad järgmisel nädalal Viru Keskuses taas standuppi, siis meenutan nende kunagist etendust “Võidab see, kel on kõige hullem mees”. See on Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aastast 2013.

Käisin eile lõpuks vaatamas laineid löönud püstijala-etendust “Võidab see, kellel on kõige hullem mees”. Katariina Tamm ja Piret Krumm olid laval ehedad, naljakad, säravad ja igati fantastilised, kuid muidugi pani lavastus — nagu iga hea lavastus seda tegema peakski — mind hiljem eesti naiste ja meeste üle mõtlema.

Üks naljakas asi on surve, mida 20-midagi noored vallalised naised meie ühiskonnas tunnevad. Ma ei mäleta (sest ma ju ikkagi nüüdseks juba muldvana!), et ma ise oleksin enne oma esimese pikaajalise suhte kohtamist-kogemist seda välist survet kiirelt tanu alla saada tundnud, küll aga mäletan ma selgelt, et tundsin seda sundi sisemiselt. Miks keegi mind “päriseks” ei taha? Miks kõik mu poiss-sõbrad leiavad täiusliku naise alati pärast seda, kui meie oleme lahku läinud? Miks kõik mu ümber paistavad justkui sõrmenipsutuse peale endale paarilisi leidvat, kuid mina ekslen ikka veel, JUBA 23AASTASENA!, üksiku ja õnnetuna ringi, püüdes leida lohutust mõttetutest ja vahel natuke mõttekamatest flirtidest ja juhusuhetest.

Üks põhjus selleks oli (lisaks loomulikult minu ilmselgele defektsusele) (see siin peaks olema huumor enda üle) (ha-ha) — ja lavastusele tuginedes saab öelda, et see probleem on jätkuv — eestlaste veider komme deitimiskultuuriks pidada peol eri nurkades seismist. Ma võin vist senini — kaks abielu ja raamatutäis suhteid hiljem — vaid kahe käe sõrmedel lugeda üles korrad, kui ma päris tõelisel kohtingul käinud olen. Ikka kipuvad need suhted alguse saama ühistest pidudest ning ikka kipub mängus olema vähemal või rohkemal määral alkoholi. Minu generatsioon noori naisi on üles kasvanud, vaadates “Seks ja linna” ning kaasa õhanud iga kord, kui keegi jälle kohtingule pääses… ise täpselt aru saamata, mis kuradi asjad need kohtingud on ja miks need ainult telekas juhtuvad.

Nii et praegu mulle tundub, et asi pole mitte selles, et häid eesti mehi pole alles jäänud, vaid hoopis head eesti mehed ja naised ei leia üksteist üles. Sest me kuidagi ei oska seda deitimismängu teha! Miks? Sest keegi pole meid õpetanud. Tüdrukud on õppinud vaid “Seks ja linna” vaadates, et tuleks vaid võimalikult hot välja näha ning oodata, kuni Mr Big tuleb ja limusiiniga maja ette sõidab. Poisid… vot, ma ei teagi täpselt, mida poisid on õppinud. Ilmselt läheb neil kogu aur loomuomasele eestlaslikule kohmetusele ja sellest üle saamisele. Või, nojah, joomisele.

Aga lavastuse lõppakord meeldis mulle siiski väga. Eesti mehed ja eesti naised sobivad omavahel suurepäraselt, kas pole? Sest ainult eesti naine teab, et see, kui su eesti mees igal õhtul sinu juurde koju tagasi tuleb, pärast sööki nõud ära peseb ja teinekord autoroolis istudes su käe võtab, tähendab, et ta armastab sind üle kõige maailmas.

Mis siis, et ta seda öelda ei oska.

kummitusmetsast

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 Replies

Hakkasin selfit tegema, aga siis meenus, et olen Kummitusmetsas ja KOHE pidin üle õla vaatama, et kummitused pildile ei roniks.

Täna avastasin ma, et olen ikka üsna kartlik inimene. Ja selleks käisin ma kõigest ühel rattasõidul.

Eile meenus mulle, kui väga ma armastan tegelikult õudukaid ja kuna ma ei julge neid iial üksinda vaadata, pole tükk aega ikka ühtki õudukat vaadanud. Siis aga otsustasin ma, et olen strong and independent woman ning mis seal ikka, võtan end kokku. Võtsin. Röögatasin ainult mõne üksiku korra.

Täna oli uus ja õnnis päev, tuli avada rattahooaeg. Valmis grandioosne plaan – arvuti tagant püsti tõusta (!) ja minna. Et oleks rohkemgi motivatsiooni, otsustasin, et teen sellise tiiru, kus saan käia Kloogarannal poes, et proovida üht läätsesupiretsepti, mis raamatust silma jäi. Mõeldud, tehtud.

Ainuke nipp peitub selles, et parim tee Kloogarannale (no selline, kus sind mööduvad autod kraavi ei aja või lihtsalt surnuks ei sõida) läheb läbi koonduslaagrimetsa, tuntud ka kui Kummitusmets. (Ma kahtlustan, et nii kutsun seda ainult mina, aga HEA PÕHJUSEGA ma ütlen. Ükski mets, kus natsid oma pahategusid tegid, ei saa mitte olla kummitav mets.) Aga päike paistis, meel oli rõõmus, ilm paras, nii et miks mitte.

Mulle tegelikult väga meeldib see paarikilomeetrine rada läbi metsa. On hämmastav, kui palju erinevat maastikku sellesse väiksesse teelõiku mahub. Pahurad kuusikud, saledad männikud, vihased lepikud, nukrad pajuvõsad ja siis see moodustis, mis jääb raudtee ja aktiivse Kummitusmetsa vahele, mis on segu soost, ennast täis pilliroost, lootuse kaotanud põõsastest ja konnadest.

Lisaks jääb teele üks luikede järv, mille on omastanud luigepaar, keda ma juba mõned aastad tagasi seal tšillimas nägin.

No ja muidugi aktiivne Kummitusmets ise, mille põhiatraktsioon on miski, mida ma suudan ainult kirjeldada kui massihauad ja suured, pimeduses tontlikult helendavad mälestusmärgid. Isegi päevavalguses tundub, et seal kummitab ja ma iga kord ehmatan end poolsurnuks, sest võin vanduda, et nägin just kedagi puude vahel sahmimas. Ju on kummitustelgi omad tööd ja tegemised.

Õnneks on aga rattal lapsetool, mis koliseb nii metsikult, nagu oleks viimnepäev käes. Alguses ma arvasin, et see on ju isegi hea kaitse – kolina tõttu ma ei saaks hea tahtmisegi juures kuulda, kui mõni kummitus mind hüüab või lõrisedes taga ajama hakkab. Metsa jõudes selgus aga, et oh ei, kallis Daki. Koliseva rattaga sõites võid sa pea pandiks panna, et sa äratad üles ka kõige rahumeelsema kummituse ning vaevalt et nad sellega rahul on. Isegi linnud tõstsid minu lähenedes hädakisa ja läksid pesi kaitsma ning üsna kindlalt sain ma VÄHEMALT ühe kõõrdpilgu osaliseks konnalt, kes teed ületades mind kui ilmaimet vaatama jäi. (Ja siis ilmselt pettus, et ma polegi ilmaime.)

Kummitusmetsast välja saades nägin kolme vahvat prouat kõnnikeppidega keplemas, kellele ma reipalt “Terejõudu!” hüüdsin (sest ma usun sügava veendumusega, et kui inimesed ei suuda isegi kummitavas metsas üksteise vastu elementaarset viisakust üles näidata, ei ole me inimeste nime väärt). Empiirilise vaatluse tulemusena võin tõdeda, et eestivene prouadest vastab koliseval rattal veidriku tervitusele üks kolmest.

Edasi oli juba lihtsam, paarisajameetrine teelõik suurel maanteel läks ilma surma saamata (win!), jõudes pepusõbralikule auklikule teele, mis viib läbi Kloogaranna, olin ma juba unustanud kummitused ja väntasin rõõmsalt edasi. Küll on ikka imeline kant see, iga maja on potentsiaalne unistuste kodu.

Ja siis avastasin ma, et kuradi kurat, ma ju kardan koeri.

Ja hobuseid (kui kahele peaaegu sisse sõitsin, sest tulin rõõmsa hooga käänaku tagant välja, üldse kahtlustamata, et seal võiks ka hobuseid olla). Poes muidugi läätsi polnud, sellerit ka mitte, see-eest oli seal suurepärane alkoholi- ja sigarettidevalik (erinevalt Klooga poodidest, aga eks kolm kilomeetrit eemal elavadki keskmisest Klooga elanikust umbes 5005 korda jõukamad inimesed) ja üks suur porru. I’ll wing it, leidsin läätsehautise kohta (nagu ma peaaegu iga asja kohta elus leian), torkasin porru ja värska kotti, maksin ja tuiskasin teist metsateed kaudu tagasiteele.

Tagasiteel püüdsin ma tunnetada, et noh, kas see kehale ja meelele kingituse tegemine ka töötab. Öeldakse ju, et trenni on nii maru mõnus teha (ja träkker ütles, et selleks ajaks olin ma juba kolmveerand tundi vändanud) ning tuli tõdeda, et tõepoolest. Pea täitus rõõmsamate mõtetega ning tasapisi hakkas see postitus lõikudena pähe kargama. Muuseas, seda enam viimasel ajal eriti ei juhtu, samas kui varem oli see igapäevane – et elad ja peas muudkui blogid ja jäädvustad. Kirjutamisenergia läheb lihtsalt kõik mujale, nii et kuradi kurat, tuleb jälle tõdeda, et mu jalutamishullust sõbral on vist õigus, kui ta arvab, et liigutamine ja aeg endale aitavad stressi maandada ja üldse normaalsem inimene olla.

Kuradi kurat.

Miks ei võiks lihtsalt lebamine ja sarjade vaatamine sama mõjuga olla? AH MA KÜSIN?!

No igal juhul, mõtlesin rõõmsalt postitusele ja elule üldse, ka lapsetool kolises vähem, kuna pidi nüüd kaisus hoidma gigantporrut ja vett ja suitsuvorsti.

Ja siis meenus mulle õudusfilm, sest sellega tahtsin ma juttu alustada.

Ja fuck this shit kui jube on läbi kummitusmetsa sõita, kui sul on täiega stseenid silme ees, kuidas nõiad ja kummitused kõikjalt välja kargavad ja sind kohe ära tahavad tappa. Ka prouasid polnud enam kuskil näha, ma olin täiesti üksinda. TÄIESTI ÜKSINDA KUMMITUSMETSAS!!!

Sundisin end mõtlema ilusatele asjadele, nagu näiteks, et homme saab kontorisse, mul on uued kleidid, kummituskummituskummi—, ei-ei, kleidid, töö, päike paistab, varsti saab Pautsi raamatut lugeda, kohe on suvi, suvel kummitab vähem (kindlasti on selle kohta statistikat), suvel saab lisaks reisile ja reisimise ajal kummitab kindlasti vähem, oh, see konn on ikka veel siin, ju ta vihkab mind oma konnasüdamega forever, äkki on see uus konn?, jah, see on uus konn, eelmine oli märksa hinnangulisema ilmega, oi, näed, kummitusmets sai läbi ja mu peff on täiega kange.

Kogu saaga lõpetas tõdemus, et üle raudtee saades tundsin ma end nagu kadunud poeg koju naasmas, rongipeatusetäis inimesi vaatas mind ja mu kolisevat imepilli veel pikalt, kui neist eemaldusin ja kuigi Klooga poed on imelised selle poolest, et seal on alati läätsi, siis sel korral oli ainult üks purk ja ma otsustasin, et I’ll wing it, teen läätsehautist siis hoopis kikerhernestega.

Pärast jagan ka, kui söödav tuli.

meet me in tompkins square park

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 10 Replies

Mu blogis on vaikseks jäänud, sest ma tegelen asjaga, mida nimetatakse karjääriks.

On täiega veider, et mul pole vist kunagi olnud päriselt põhjust seda niimoodi öelda. “Teen karjääri.” Aga nüüd vist, jah, teen. Aasta tagasi olin ma mõned kuud töötanud Hello!s toimetajana ja paari kuu pärast sain magistrikraadi. 9 kuud tagasi alustasin ma pärast Hello! sulgemist Postimehe naistetoimetuses ning eelmisel nädalal nimetati mind ametlikult selle juhatajaks. (Kedagi eest ei lükanud, sellist kohta sellise nimetusega varem polnudki päriselt.)

Kusjuures, kummaline on see, et kui ma nüüd mõtlesin täna tööle jalutades, et kuidas ma siia ikkagi jõudsin, siis sellel pole ühest vastust. Kui ma enne ei teinud karjääri, mis ma siis tegin? Noh, ma tegin asju, mis tundusid põnevad ja mida ma oskasin. Kirjutasin naisteajakirjadele, peamiselt. Vahel ka raamatuid, aga olgem ausad, ma olen liiga pealiskaudne, et olla tõsiseltvõetav kirjanduspiff. Pealegi ma armastan häbitult palju meelelahutust (ja David Beckhamit). Ma olen alati bloginud üsna, ee, avameelselt ja ma olen ammu loobunud teesklemast, et Daki on keegi teine kui mina. Ka tööl ja puhkehetkel, ikka olen Daki, kogu oma taagaga.

Kõik see ometi kuidagi on lõpuks nii kokku kajanud, et hetkel on kõigest, mis ma olen elus teinud, kasu. Ning, mis peamine, ma saan teha nii paljut, mida ma veel pole teinud ja mis mind huvitab!

Ja ma olen kõik need päevad mõelnud, et elu võiks täitsa niimoodi jäädagi. No absoluutselt pole mitte midagi ette heita (korteris võiks ainult soojem olla veits). Kui midagi ei juhtuks aasta, kahe või isegi viiega, oleks ma rahul, sest vähemalt nii pikalt näen ette, et mul on jaksu, ideid ja võimalusi. Ehk isegi kauem – viis on maksimum, mis ma lihtsalt suudan ette kujutada. Ma ju pole teadupoolest kuskil kauem kui kaks aastat töötanud, nii et see, et mul Postimehes läheb juba teine aasta, on minu jaoks puhas töövõit. SEST MA POLE TÜDINENUD! Absoluutselt! Ma lähen iga päev naeratades tööle ja peaaegu iga päev on mul põhjust öelda, et mul on suurepärane töö.

No ja täna saadeti töö juurde küünelakke ja kana, come on, kes EI tahaks sellist töökohta!

Igal juhul, on äärmiselt põnevad ajad, et olla mina. Minuksolemine lihtsalt on nii fakken fantastiline neil päevil, et ma ei saa kohati aru, kuidas mul on õnnestunud. Veel 1,5 aastat tagasi ei teadnud ma, mis must saab. Mul polnud kuskil elada. Mu ainsad regulaarsed sissetulekud olid üksikud kolumni- ja vabakutseliseotsad. Mu lapsel polnud lasteaiakohta (vt ka elukohaküsimus), mu eraelu painas mind nii, et ma ei suutnud magada ja ärevushäired tahtsid hinge lämmatada. Ma nutsin peaaegu iga päev, kuigi olin pööraselt, äsjaarmununa õnnelik (kõige selle keskel, paradoksaalselt).

Kõik need kuraditosin kolimist, mis mu elus on olnud. Kõik need üüratud armastused ja valud ja kukkumised ja uuesti tõusmised. Kõik need korrad, kui ma olen pidanud otsast alustama. Uues kohas. Uues linnas. Uues linnaosas. Uues alevikus. Uues koolis. Uuel töökohal. Uute nimedega.

Need kõik on mind õpetanud hindama seda, kui kuradi fantastiline on, kui sa näed ette, et su elu on vähemalt aasta või kaks selline. Et sa veel ei pea kolima. Et sind ei panda võlavanglasse, et su laps õilmitseb, et sul tekivad juured, et sa ütled kohas, kuhu oled kolinud silmad kinni, inimestele tere ja et sul on kellelegi helistada, kui õhtul läheb tööl kauem. Et sul on sõbrannad, kellega käia dinneritel ja rääkida sarjadest ja kirjandusest ja merest ja Tallinna-kolimisest. Et sul on sõbrannad, kelle juurde sõita, kui linn viskab üle pea. Et sul on pere, kes sind alati avasüli vastu võtab. Et su lapsel on pere, kes teda jumaldab. Et sul on sõber, kes läheb su pärast kohati hulluks, aga kes ütleb alati tere hommikust ja head ööd. Et sul on varuplaan. Ja et sul tegelikult ei lähe varuplaani tarvis.

Ma lihtsalt olen kuidagi nii … noh, tänulik. Et mind on jalgele aidatud, kui seda vajasin, sest, olgem ausad, ma olen olnud ikka üsna pikali. Ja et on inimesi, kes mind armastavad, olgugi, et räägin liiga palju seksist ja mul on ebaproportsionaalselt palju parte elamises.

See kevad tuleb ilus. Ja suvi ja sügis ja talv ja järgmine kevad kindlasti ka. Muu ei tundu hetkel lihtsalt võimalik.

/

Muide, on kummaline, millest inimene iseendale iseendaga (loe: lapsega) elades puudust hakkab tundma.

Et keegi veel käiks poes teinekord. Et keegi avaks ust või aitaks kleidilukuga või ütleks, kumb kleit üldse valida. Et kellelegi helistada, kui hing rõõmust või kurbusest (kurbolemist ikka tuleb ette, see käib täisväärtuslikult kirega elamise juurde) plahvatab. Et keegi poes su kõrval võtaks korvi ja et keegi teine vahel rooli istuks. No mingi imelik igapäevaigatsus.

Ma ütlen, sõbrad, rutiin on absoluutselt alahinnatud. Rutiin on suurepärane! Ja olgugi mu elu suurepäraselt rutiinne, ma olen sellega täpselt sellisel kujul täiesti rahul.

(Ainult et rongid võiksid linnast vähe hiljem tulla, siiski. Et ei peaks dinnereid sõbrannadega kell 16 alustama.)

armumistest

Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Vahel ma vaatan USA telesarju ja nutan.

Okei, olgem ausad, minu nutmisharjumuste juures ma nutan ikka päris tihti. Nutmine on megaiisi. See tuleb peaaegu sekundiga kui ma näen mõnd armast last (kui parasjagu mu laps on kuskil eemal), mõnd nukrat hüljatud looma või armastust ükskõik mis kujul. No ühesõnaga, pole saladus, et ma ole übernutja. Sest jumala eest, ma olen inimene, kes on nutnud South Parki jõuluosa peale. SEST KES EI NUTA JÕULUOSA PEALE?! Südametud inimesed, thats who.

Igal juhul, täna vaatasin sarja ja mõtlesin, et küll on noor armastus ilus.

Ja sain ühtlasti aru, et ma pole seda iial kogenud.

Oh, muidugi oli mul Esimene Armastus, kelle järele ma õhkasin neli aastat, seejärel me käisime lõpuks kaks kuud ja suudlesime ühe korra ja lõpuks ma deitisin ta sõbraga, kes oli just sõjaväest tulnud. (Ja selle sõbra sõbranna, kes tollal tundus meganoor, on üks mu lemmikumaid #naistejuttude tšikke. Ühtlasi õppisin ükskord tagurdama, anti mosse ja põld ja tagurdasin nagu vana mees, meganaiss.)

No igaljuhul, ma ei saa iialgi teadma, mida tähendab noorpõlvearmastus. Ma nii väga tahaks teada, mis tunne see on. Noorena ju tunned rohkem ja teravamalt, kõik emotsioonid söövad end sinust läbi. Aga praegu… Noh, praegu oled rõõmus, kui Belgia baaris baarmän naeratab ja hiljem viimase rongiga koju sõites tuttavat näed. Et nagu noh, #lifegoals.

Nii väga tahaks, et tuleks meelde See Tunne. See, mis oli siis, kui olid veel varateismeline, kui maailm tundus täis võimalusi ja armuda võis igaveseks.

Aha, see on ka oluline.

Kui armuda võis nii, et kõik oli võimalik. Olete te ka märganud, et kui praegu armuda, siis nii sageli See Pole Võimalik?

Jube tüütu.

Ja aia ka.

alaline akuutne probleem, aastast 2004

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Vahetasin oma päisepildi ära, sest palju õnne meile kõigile, ma olen bloginud internetis sel kuul täpselt tosin aastat.

No tõesti, mida te enne mind tegite?

Tegelikult, ee, olen ma palju mõelnud. Noh, mõtlemine tuleb kaasa, kui tavaelu tagasi tuleb (ma nimelt puhkasin eelmisel nädalal ja unustasin oma tavaelu ära. Tuleb välja, et mu tavaelu on üsna igav – puhkus oli nimelt nii põnev, et noh, läks meelest, et igapäev võib olla nii fantastiline ja igav samaaegselt) – kõige rohkem aega veedan ma mõeldes autoroolis.

Ja kuna ma sõidan päevas tööle ja koju jõudmiseks maha keskmiselt sada kilomeetrit (eeldades, et ma ei käi mujal kui ainult ofisis), siis on mul aega mõelda.

Niisiis, ma mõtlesin.

Kõigepealt mõtlesin ma sellele, et kui ma ei saa sõita, lähen ma legit hulluks peast. No tõesti, kuidas peaks KEEGI ÜLDSE suutma olla normaalse mõistuse juures, kui nad ei saa üksinda sõita ja samal ajal Foo Fightersile või Mumfordile kaasa karjuda, aru ma ei saa. Kuidas saab muudmoodi?

Siis mõtlesin ma sellele, et mm…

Et ma teen oma elus nii palju asju valesti, vist, ja samas aru ka ei saa. Tähendab – seda mõtet ma arendasin nüüd edasi. Vaatasin “Grey anatoomiat”, seal vaene Meredith üritab terapeudi juures end lahti sõlmida (oo, lahtisõlmimine, mu lemmik! – ainult et minu saik ütles mulle, et ma peaksin minema ja sotsiaalset elu elama) (sama ütles psühholoog) (kas nad teavad, kui raske on mul sotsiaalset elu elada muidu?). Niisiis, istub, kurdab.

“Iga päev, mil keegi ei sure, on hea päev.”

Osa lõpuks ta jõuab muidugi arusaamale, et noh, ta ei teagi, kes ta on. Kuigi ta on õppinud üksi olema ja üksi olemine tuleb tal väga hästi välja.

Aga see on okei, sest see on sari ja seal ainult kõik surevad. Ta on tegelane, kelle abikaasa sai surma ja kelle – teate, te kas vaatate seda sarja või ei vaata. Kui vaatate, siis teate, et KÕIK saavad KOGUAEG surma ja see on okei nagu selles universumis. Ja kui ei vaata, siis noh, kõik saavad surma.

Niisiis, on okei, et Meredith, meie kangelanna, tunneb end natuke… paigast ära. No pärast seda, kui sa oled jälle mingi major trauma üle elanud, on see ju okei. Ja pealegi, ta on nii tubli. Kolm last, kirurg, õppejõud – saab hakkama, kenasti!

“Iga päev, mil keegi ei sure on hea päev … Aga mis ma nüüd edasi teen?”

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin, et vot, näete kui tore. Kui sa oled inimene, kel on elus pidevalt mingi draama ja jama, siis on see nagu lubatud. Et sa oled vahel ebakindel, vahel inimestest tüdinud, samaaegselt neid enda ümber tahtes. On okei, et sa leinad oma surnud abikaasat (sest kamoon, muidugi on okei!), aga on okei, kui sa ka edasi liigud. See kõik on okei, sa oled tubli, sa saad üksi, aga on ka okei, et sa kõige selle juures, kõige selle hästi õlitatud elu juures ikka veel ei tea, kes sa oled. Või siis – jälle ei tea.

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin…

Aga mis siis, kui sul pole mingeid draamasid ega traumasid? Kui ei surda, kui ei tapeta, kui sind ei peksta poolvigaseks – mis siis, ah? Sa oled 30+ ja mõtled, et noh, ikka veel on nagu kahtlane selles osas, et kes sa täpselt oled. Võib tunduda, et ongi okei, nii nagu sa oled – kuni tuleb keegi, kes ütleb, et kuuuuuuuuule. Aga vaat, sa oled tegelt ju selline, kõik mis sa teed, paistab nii. Viskab lambi (no pun intended) näkku ja ütleb, et vot. Ja kui sulle ei meeldi see, mis ma sulle näitan, siis ffs, sul on vahendid ja piisavalt aju, et teha teistmoodi.

Ehk et lühidalt: mingil hetkel sul pole enam vabandusi. Kedagi ei huvita su pööraselt huvitav elu, sest see on tegelikult igav. Kedagi ei huvita, et koguaeg elad tuludeklaratsioonist tuludeklaratsioonini. Kedagi ei huvita, et sa vaatad mände ja mõtled, et suruks end vastu seina ja jääks nii. Sest sa oled juba Suur. Jumala eest, sa oled isegi internetis räusanud juba kaksteist aastat, oleks aeg juba.

Ja tegelikult ongi ju kõik täiesti okei. Sa üldiselt tead päris hästi, kes sa oled. Oled jõudnud arusaamale, et pole mõtet teeselda, et oled keegi teine, sest päris kähku tuleb tõde päevavalgele. Oled jõudnud arusaamale, et fuck this, mulle meeldivad selfid ja teen neid, kui tahan. Tead, et on olemas x arv inimesi, kes on su kõrval no matter what, kuigi su elus ei juhtu seebikaväärseid draamasid.

Niisiis, sa istud, vaatad endale otsa ja saad aru, et …

vaikimistest, vallalistest ja 2006. aasta postitustest

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Ma igaks juhuks teen kähku ühe postituse otsa, sest niikuinii keegi ei märganud, et postitus, mille just avaldasin, on tegelikult aastast 2006 (ja kannab ka 2006. aasta kuupäevatääge).

Miks ma üldse vana postituse välja otsisin – sest meil tuli #naistejuttudes jutuks, et noh, kurat, mismoodi siis see vastassooga suhtlemine vallalistel naistel (või üldse inimestel) peaks käima. Ja ma otsisin Marta õhutusel vana postituse välja ja selgub, et ei olnud sittagi teistmoodi kümme aastat tagasi.

Mis on iseenesest täiesti masendav.

Ma käisin sünnipäeval vaatamas Luisa Omielani stand upi “Am I Right Ladies” ja tal oli üks väga hea bit selle kohta, et miks naised saikod on. “Well, we weren’t psychos BEFORE WE SLEPT WITH YOU!” Ja etendas väga elava stseeni sellest, mis saab, kui sa jooksed kokku kutiga, kellega sa just möödunud ööl voodis lõpetasid.

“Hei, kuidas läheb?” küsid sa.
“Ööõõõõõ… Ma pean minema…” põgeneb ta ära.

Siis üritad sa asja võtta megatšillilt, rahu, rahu, ei ole hullu, ega sa ei tahtnudki ju mingit suhet arutada.

Ja siis sulle meenub, et ta peenis oli just hiljaaegu su vagiinas ja KES KURAT KÄITUB NII pärast seda, mis, sul on raske nüüd tere öelda mulle vä?!

And then you go full on psycho bitch.

Kui läheb hästi, friigid sa auti ainult oma peas ja võibolla kriiskad mõnele sõbrale, kui loll sa ikka oled ja võibolla röögid natuke autoroolis teel koju (sest alternatiiv oleks pea vastu rooli tagumine, aga see olla ohtlik, räägitakse), siis istud köögipõrandal, vahid lage, siis jooksed kaks tiiru ümber maja, kimud vihaselt mõned suitsud, tõmbad sügavalt hinge ja astud oma peast välja. And no one’s the wiser, friikaut möödas, saab rahulikult eluga edasi minna.

Kui läheb halvasti, siis sa friigid auti muidugi nii, et kutt saab sellest teada, näiteks saadad kahtlase sisuga sõnumeid (mille saatmissagedus on sul matemaatilise täpsusega välja arvutatud, tõenäoliselt pidasid sa aru NASA ja Huostoniga, arvutasid Kuu seisu ja Marsi trajektoori, et kõik oleks TÄIUSLIK ja MITMEKIHILINE ja KAS SA IKKA NÄED, ET EELMISE SÕNUMI SAATSIN KELL 22:22, kas sa NÄED sümboolikat?!), võibolla igaks juhuks stalkid ta välja Facebookist, Linkdinist, Orkutist, Google Plusist ja Genist (et näha, ega te jumala eest sugulased pole, sest igaks juhuks sa ikka mõtled, kui ilusad lapsed teil tulla võiks) (sest – gaad, ega sa mingi esimeses nooruses daam enam pole, lastega tuleb ju kiirustada!!!) – ja üldse noh, teed endast kõik, et sust jääks võimalikult loll mulje, sest sa lihtsalt ei mäleta enam, kuidas acting cool käis või kuidas üldse muidu inimesed omavahel suhtlesid? Kes peaks kelle välja kutsuma? Mitme päeva pärast on okei see ettepanek teha? AGA MIS SIIS, KUI TA EI ÜTLEB?!

No ja siis loomulikult saavad kõik su hirmud teoks – kutt ütleb ei või siis kui ta isegi alguses ei mõelnud ei öelda, magad sa oma akna maha ja ta unustab selle mõne nädala jooksul, kui oosõm ja fabuloosne sa olid ja/või leiab uue huviobjekti ja siis sa ei suuda end ära needa. WHO THE FUCK TOLD YOU TO ACT TOO COOL?!

Niisiis olen ma praeguseks jõudnud järeldustele, et kõige ohutum on ilmselgelt vältida igasugust inimkontakti, sest igasuguste suhteteemadega on täiesti võimatu hakkama saada, ükskõik, kui kaua sa inimest tunned. Igatpidi on mingi jura kuubis, kas pole? Sa arvad, et adekvaatsed täiskasvanud inimesed suudavad otse välja öelda, mis nad mõtlevad? Sa arvad valesti, haha! Isegi, kui SINA seda teed, ei tähenda, et sulle selle eest keegi aitäh ütleb (saad ilmselt lihtsalt mingi imeliku sildi külge, sest no mis naine sa oled, kes kutti ise välja kutsub – veel hullem, kui seda mitu korda teed!) ja ammugi ei pruugi see tähendada, et sinu otseütlemistele nii väga otse vastatakse.

Tegelt on tšill, normaalsed inimesed ikka vastavad ka. Aga see muidugi ei tähenda, et üleüldine olukord deitimismaastikul palju parem tunduks. Ikka mingid veidrad mängud ja tagaselgaarmumised ja kalendrid, mida on võimatu sünkroniseerida, sest kõigil on juba nii palju pagasit ja elu, et leida see üks õnnelik hetk, mil uuesti kokku saada, no, selleks peaks jälle NASAga ühendust võtma ja ausalt öeldes on nad hetkel hõivatud mulle õigete smsi-intervallide väljaarvutamisega.

Nii et kui sa oled 30+ ja vallaline, siis palju õnne, su elu ei erine oluliselt sellest, mis oli siis, kui sa olid 20+ ja vallaline.

Ahhaa, ühe olulise asja poolest see siiski erineb. Ma kopin siia ühe kommentaari, mille jätsin P. postituse alla aastal 2006.

…kui ma peaks kunagi jälle vallaliseelu elama, siis ma teeks teistmoodi. Elaks iseendale, tehes asju nii, et ma olen ise õnnelik. Neid saab ka üksi teha. Ei pea otsima pseudolähedusi.

Sest nüüd, kümme aastat hiljem olen ma õigupoolest ikkagi palju paremas kohas ja natuke targem, et osata täislaksuga nautida kõiki neid plusse, mida elu mulle on ette söötnud. Vallaline olemine ei tundu üldse mingi kohutav koorem, see on lihtsalt üks suhtestaatus, mis hetkel on. Elu on õnnelik ja hea ju sellest hoolimata, tegemist on kõriauguni (vt ka kalendrite sünkroniseerimine) ja see, et seks öeldakse üks tore asi olevat, noh, selles hakkab pärast mõnda aega tugevalt kahtlema ja mõne kuu möödudes tundub see lihtsalt mingi veider higiste kehade omavaheline põkkumine, mida ei taipagi enam nii väga igatseda, eksju, am I right, ladies.

draakonitest

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Mul oli eile üliintensiivne õhtu, selline õhtu, mida sa pärast meenutad ja mõtled, et kõik sai nii läbi elatud, iga ihurakuga.

Vahepeal hea kontsert võib teha seda sinuga, et sa elad kõik läbi, seisad, värisemas, higine, tühjaks karjunud – ja saad aru, et karjusid hinge sees välja ja et vahelduseks on see superhea tunne. Et hinge pole alles jäänud, et oled puhas ja et saab kõike otsast alustada.

/

Ma mäletan väga selgelt seda suve, kui Imagine Dragons mu ellu tuli. Ma mäletan, kuidas me kihutasime mööda Austria mingit väikelinna, sellised käänulised teed, kus see “ahhhhhh”-koha peal, mis laulus on, me täpselt võtsime kurvi. Mu jalad olid tõstetud armatuurlauale, O. vaatas mulle säravil silmi otsa, väljas oli palav, auto lõhnas natuke hobuste järele, ma vaatasin, kuidas ta käed hoidsid roolist kinni ja mõtlesin, et see ongi vist see elus tunne.

Ma olen hiljemgi korduvalt O. juurde tagasi tulnud, ilmselt seetõttu, et see armumine, mis oli, päästis mu. Mis siis, et see kestis vaid silmapilgu, kestis vaid ühe “Radioactive” loo või Passengeri “Let it go” pikkuse hetke – see oli hästi oluline hetk. See hetk, kus mul tuli meelde, mis tähendab armastus ja et see on olemas ja et on võimalik õnnelik olla.

Ja see suvi, see tunne, see ülesärkamine, see jääb mul alati Imagine Dragonsiga seostuma.

Sest kui sa juba suudad kujutleda end draakoniks, siis on kõik võimalik.

nahatuolekust

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Mul on pikemat aega mõttes üks postitus sellest imelikust nahataoleku-tundest, mis mind viimastel, mm, aegadel? on vallanud. Ma olen seda üht- ja teistpidi mõelnud, et miks mõne inimesega tunned end, nagu oleks endalt koorinud marrasnaha, siis pärisnaha ka, et järele on jäänud ainult närvilõpmed ja kõik ergud on valla, nii et isegi pealepuhumine võib haiget teha. Ja kuidas nii olla on täitsa hirmus.

Ja siis ma olen mõelnud nahale sõna otseses mõttes. Kuidas kõik need armid ja kõik, kuidas see on üks imeline organ, talletab kõik su elu kriipsukeste, vagude, nõgude ja armidena, sa saad näpuga mööda oma puusakonti ja reielihast vedada ning meenutada, kuidas su need kehaosad on varem välja näinud, kuidas oli siis, kui nahk oli pringim ja siledam, kui polnud battle scars venitusarme, kui sul oli tunne, et sa oled inetu ja ei sobi, ise veel teadmata, et see on ehk kõige ilusam – nooruse ja sileduse mtõtes – mis sa üldse kunagi oled. Ja ise veel teadmata, et kunagi hakkad sa ilusaks pidama seda, mida 20aastane sina iialgi ei suutnud omaks võtta ja imetleda, aga mida nüüd siiralt oma naha puhul suudad. Kõiki neid mõhnu ja kortsukesi, kõike seda, iseennast kogu komplektina, noh, armastada.

Siis mõtlesin ma veel, kuidas see teadmine või tunne, kuidas seda on võimalik kurvaks mõelda. No et kui on vastav tunne, kui lebad köögipõrandal ja tunned, kuidas külma puhub, kuidas vaatad pimedasse öhe ja näed valgeid lumemütse ja tähti ja maja hingab su all ja on vaikne, ainult peas on lärmakas. See tunne, et kuigi sa oled endale sisendanud viimased x aega, et kohe-kohe, kohe juhtub midagi head, kohe peab midagi head juhtuma, kohe saab ootamise vältimatu paratamatus läbi, et siis äkki, mis siis, kui see ongi See. Et ongi see, edasi juhtuvad kohe-kohe-head-asjad, need on, noh, need tavapärased head asjad, mis juhtuvad igas elus. Kütus maksab 88 senti ja sul parasjagu on vaja tankida. Laps veerib kokku esimese sõna (“Emme, mida tähendab 30 ALA?”). Sõbrannal läheb ülihästi ja sa oled tema eduka karjääri üle siiralt õnnelik. Netflix jõuab Eestisse. Su lemmikbänd annab peagi välja järgmise plaadi. Algab Criminal Mindsi spin-off. Pöörad Kloogale täpselt sel hetkel, kui iPodist tuleb Daughtry “Home”. Kui perel ja lähedastel läheb hästi. Kui on esimene kuu, mil ei pea avanssi võtma. Kui on esimene kuu, kui pole kuskile võlgu.

No sellised tavapärased head asjad. Need, mis sageli on alahinnatud, aga need, mis moodustavad tegelikult meie õnnelike elude traagelniidid. Ja ma ei taha kuidagi öelda, et ma ei suuda neid väikseid võite, neid väikseid õnnehetki hinnata. Suudan. Hindan väga. VÄGA. Eriti siis, kui kangastub, kuidas kõik võiks olla ja tänutunne, et kõik on just nii.

Aga no ikka teinekord lebad põrandal, sest no näiteks, eks, tõmbasid selja ära autost raskeid asju tassides ja hakkas nii kuradi valus, et oli vaja korraks pikali heita ja nagu harjumusest tulid pisarad ka. Lebad seal ja mõtled, et okei, Daki, sa ütled endale, et kohe-kohe juhtub midagi head, aga mis see hea peaks olema? Sest head on ju nii palju, terve elu on head täis.

Sellest ju piisab täiesti. Nahaga või nahatult, piisab. Sest armid noh, armid on sinuga. Hoiavad meeles, mis on oluline.