Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

dangerous liasons

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Mõned poisid ja tüdrukud on ohtlikud. Väga ohtlikud. Nad on sellised, et sa saad aru – õigem oleks neist hoida nii kaugele kui võimalik, sest see, see ei saa hästi lõppeda. Ja samas on nad nagu põlev lambipirn Eesti suveöös, ja sina oled nagu õnnetu ööliblikas, muudkui aga laksatad oma tiibu nende vastu, põrkud ja eemaldud ja jälle jõuad ringiga selle tuleni tagasi.

Need ohtlikud poisid ja tüdrukud, nad teevad elu kuidagi nii palju ilusamaks. Lihtsalt olemas olemisega, oma magneetilise kiirgusega täidavad nad sind üleni, nii et sõrmeotsast lööb särtsu ja varbad tõmbuvad konksu, kui sa neid eemalt tulemas näed. Sest jah, sa tead, et on nii ohtlik, nii ohtlik, aga ometi… Ööliblikad pole just kõige targemad loomaliigis.

Ja sul läheb pea täiesti segi. Sa võid olla seda leeki kandnud endas aastaid, sa ju tead, sa tead, et alati läheb nii, et sa oled pärast jalust niidetud ja pikali maas, sest see kõik ei mahu sinu sisse ära, aga ikka – kui see pirn põlema lööb, kannavad su tiivad otsejoones sinna, mõtlemata, nagu neil oleks oma elu.

See kõik pole ilmtingimata halb, see ohtlikkus polegi halb iseenesest. Loeb vist lõppeks see, kuidas sa selle kõigega hakkama saad. Mida sellest särinast kaasa võtad, kas lased sel end toita, oma leeki natuke hetkeks heledamaks lüüa, või siis põled üleni tuhaks, et hakata taas end sealt tossavast hunnikust maas kokku korjama, nullist üles ehitama.

See on fantastiline, et need ohtlikud inimesed on. Eredad, soojad, hästilõhnavad, unistuse-laadsed. Sest sa ju tead, et see ei töötaks, mitte iialgi. Ja ikka samas mõtled: aga mis siis, kui…

Hea väljend on ka selle kohta. The one that got away.

Mis pole päris täpne, muidugi. Sest keegi ei pääsenud minema, see ju kestab, see leek põleb, tiivad kannavad, kui me räägime minema pääsemisest, siis oleks pidanud eelnema mingi vangistamise akt, aga kui üldse, siis oled sa ise see, kes on oma tiivade vang.

Ja tiivad, need viivad ikka sinna, kus on kõige eredam leek. Kus on kõige ohtlikum.

 

hirmust

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Täna kirjutasin ma Postimehes kolumni, mis oli mulle isiklikum ja raskem kui teised. Ma kirjutasin sellest, kuidas mind esimest korda löödi.

Tähendab, eks kõik mu kolumnid ole väga isiklikud, ma nagu ei oskagi muudmoodi. Aga selle välja ütlemine niimoodi näo ja nimega, see oli väga raske. Ma olen siiani natuke tardunud olekus, ma tunnen korraga kõiki oma lihaseid, sest nad on pingul. Ma kuulen oma südant tagumas ja käed kleepuvad külmast higist.

Ma kardan.

Ma kardan, et see mees tunneb ära, et ma temast kirjutasin. Ma kardan, mida ta siis teha võib. Aga ma kardan ka muud. Ma kardan, mis tagajärgi see kõik mulle kaasa võib tuua. Ma kardan anonüümseid kommentaare, ma kardan näoga kommentaare.

Kui sa oled internetis kirjutav naine nagu mina, siis oled sa mingil määral ahistamisega harjunud. Tavaline kommentaar selle peale on ju lihtne: “Aga mis sa siis topid oma nime ja nägu ja arvamusi kõikjale, kui sa tagajärgedega diilida ei suuda!”

Ma olen elu aeg arvanud, et see on üks ääretult väärastunud argumentatsioon. Miks peab inimene by default kartma, lihtsalt sellepärast, et ta peab tarvilikuks natuke rohkem ja natuke avalikumalt oma arvamusi presenteerida?

Ma rääkisin eile julgustuseks oma sõbraga, kes saatis mulle lingi ühele tema aastatetaguse arvamusloo juurde. Talle oli selle jutu peale võõralt numbrilt helistatud ja öeldud, et küll ta üles leitakse. Ja alles siis ta näeb…!

Me kolleegidega jagame päris tihti lugusid sellest, kuidas jälle üht või teist meist on ähvardatud. Facebooki-ajastul on kohutavalt lihtne see ähvardus- või sõimukiri teele panna ja kui sa oled naine, siis sa saad neid kirju rohkem. Naisi ahistataksegi rohkem, kõikjal. Üheksa ohvrit kümnest on perevägivalla puhul naised ja muu sarnane statistika – see lihtsalt on üks reaalsus.

Muidugi viskame me nende kirjade üle nalja, sest huumor on üks parimaid kaitseid, mis üldse olemas on. (Lisaks, maitea, isiklikele turvameestele, vist.) Aga tegelikult ma suren sisimas iga kord natuke, kui ma mõne sellise kirja saan või kuulen, et mõnda mu armast kolleegi anonüümselt hooraks sõimatakse.

Ma olen nii palju oma elust veetnud kartes ja kahjuks ma pean tunnistama, et mingi hirm on minuga alati. Ja see ei peaks nii olema. Aga on.

/

Ahjaa, seda öeldakse mulle ka vahel. Et kuidas ma julgen neist asjadest niimoodi kirjutada. Eks seda on öeldud terve mu kirjutamiselu, vahel pigem natuke hukkamõistvalt (mõeldes tagasi blogi eraelulistele detailidele näiteks), vahel kummastuse või isegi põlgusega (mõeldes seksiteemadele), aga vahel öeldakse seda siiralt ja tänulikult. Ja see viimane osa, see vist ongi aus vastus sellele, miks ma julgen – miks ma julgen isegi siis, kui ma kardan. Kui ma kardan nii, et mu alaselg on krampis ka õhtul omas voodis lebades.

Nii et jah. Seda tahtsingi täna vist veel lisaks öelda.

Hoidke end, naised.

Autoostu eripäradest

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Ma tean, et ma rikun praegu mingit hullu reeglit, aga jah! See on teine blogipost kahe päeva jooksul! Nagu ma oleks mingi blogija!

Ühesõnaga, mõtlesin mina, et peaks uue auto muretsema.

Algas see kõik harilikult – no nagu ikka asjad algavad, kuskil Paldiski maanteel, eksi majast kolm kilomeetrit, istud seal nagu loll, auto surnud, raha vähe… No nagu ikka, eks? Mitte, et Mon Rouge oleks halb auto, ta üldse ei ole. Ta on väga hea auto, ta on lihtsalt väga vana auto ja minusugusele üksikemale, kes kärutab pidevalt linna vahet ja kes on veel nii õrnas eas, et ei oma taskus pidevalt puksiiri- või parandusraha, ta lihtsalt noh, lihtsalt hakkab vaikselt kurnavaks muutuma.

(Sealt eksi ukse eest sain muidugi ära puksiiri toel ja maksin praeguse auto väärtuse parandamisse, thank you very many.) (Aa ei, ma ei olnud eksi ukse ees mingi saikopõhjustel, ma lihtsalt pean sõitma tööle iga päev.)

Ühesõnaga.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, välja ei mõelnud. Mõtlesin ka, et äkki oleks üldse ilma autota. See oleks muidugi tehtav, muidugi. Miljonid inimesed elavad pidevalt ilma autota ja kõik on fain. Aga ma ikka mõtlen, et äkki saaks kuidagi nii.

Mul nimelt pole palju nõudmisi. See auto võiks olla töökindel. Selle varuosad võiks maksta vähe. Ta võiks olla üsna odav. Tal võiks olla kont ja topsihoidjad.

Muud ma auka ei palu!

Bensiin võiks ka olla, automaadiga noh, okei, lepin häda korral, dislat ei võta eluski, vähemalt mitte praeguses (ei, see pole avang dislasõpradega vaidlemiseks, mul on omad põhjused ja soovitused).

Niisiis, mida teeb üks inimene, kes on suht vaene, aga üsna agar vahetama oma autot uue vastu? Leiab koha, mis võtaks vastu ta praeguse auto, näiteks sissemakseks! Pakuks mõne asemele ja vormistaks lepingu ja kõik oleks vinks-vonks.

See kõik tundus fakken ideaalne. Ausalt, vot see on teenus, mida ma ostaks – sest vot ma pigem maksan natuke peale, aga ma tõesti ei viitsi tegeleda mingite kuulutuste ja asjadega – mul pole selleks lihtsalt aega. Ma sõidan linna ainult töö jaoks, vahel harva ka sõprussidemete eesmärgil. Mul pole seda aega, et käia erinevaid autosid vaatamas ja ühtlasi enda oma parseldada. (Pealegi, mu enda oma noh, on üsna õnnetu juba.) Ma tahaks, et ma saaks kõik asjad ühe koha peal aetud. See on teenus, mille eest ma maksaks.

Aga tuleb välja, et see ikka on mingi imeteenus ja ma olen ainus inimene maailmas, kellel seda vaja on. Või siis, ma ei teagi.

Kõik muu läks hästi. Auto hindamine ja kõik need tunnid, mis ma veetsin selle firma veebilehel autosid valides. Kõik muu ka, auka, superluks.

Ja siis läksin ma selle autoga sõitma, mille ma välja valisin.

Aknad ei tööta. “Einoh, eks see ole mugavuseasi kah,” ütleb õemees naerdes, kui helistan, et whatsupwiththat, et kas see on nagu tehtav asi.

Aga ei, aknad peaksid mu autol siiski töötama.

Järgmine auto.

Ahjaa, kas ma ütlesin, et läksin sinna pärast trenni ja megatuul oli ja fakk noh.

Sõnaga, järgmine auto.

Sellel vist oli kässar kinni jäänud. “Ah, sõitke, küll ära läheb,” julgustab müüja. Jajah, ma tean, mul ennegi nii kinni jäänud. Samas tean, et pole suurem asi lappida see tross. Tehtav.

JA SIIS EI AVANE PAGASIRUUM.

On pm ainus asi, mis ma elult tahan – konditsioneer – ja ma olin selle auto puhul sellest nõus juba loobuma. Mis siis, et kassettmakk ja kinnikiilunud kässar. Suva.

Aga no pagassi on mul vaja.

Kus ma muidu oma akordioni hoiaks? (True story. Senini sõidab kaasa.)

Järgmisena palusin tal tegeleda selle kuradi lukuga ja käisin kõik platsi läbi. Valisin vist kolm tükki välja, mida võiks veel proovida, sest külm juba hakkas ja ma ausalt ei viitsi tegeleda sellise juraga keset oma puhkust päev otsa.

Üks auto ei läinud käima.

Teisel ei töötanud aknad. Mootorivahetus ilmselt paar sotti, eeldan.

Kolmas oli… Kolmas oli nii väga sinine, et ma pole nii sinist autot varem näinudki. Aga töötas! Ja isegi katuseluuk oli ja ka see töötas! Ja kõik muu ka noh, ma ei suutnud selleks hetkeks seda enam uskuda, et ma olin välja valinud auto, millel kõik töötas isegi.

Läksin siis asja vormistama.

Ja mis selgus?

TRA EI SAA.

Pardon my French, selgus, et asjal on peal mingi käsutuskeeld või midagi, ilmselgelt mingi kohtutäituri teema, müüa ei saagi. No ma ei tea, kuhu ma nüüd minema pean omadega, aga kui see kõik ei tõesta seda, et mul lihtsalt ongi halb õnn autodega, siis ma ei tea, mis tõestab. Sest see oli ikka fakken huumor ja ikka suht paha huumor, sest no miks noh, miks ei võiks asjad olla lihtsad.

Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks a) auto, mis sõidaks kohe, b) auto, millel on sobiv hind ja c) auto, millel on topsihoidjad ja kont (see viimane juba on täiega läbiräägitav).

Muide, sõbrale seda lugu rääkisin, kuidas ma kuskil Lasnamäel täna kolm tundi veetsin ja autosid valisin, sai ta väidetavalt südari. Ma nüüd mõtlen, et kas asi on selles, et tal lihtsalt ongi nõrk süda või ma teengi midagi valesti, sest FOR SURE tean ma autodest tegelt rohkem kui tema (ah kurat, äkki ei tea kah).

Võtke lihtsalt mu nunnukas ja andke natuke parem vastu ja ma annan raha, on see nii raske diil siis või, ah? AHHHH?

 

maailmade loomisest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Facebooki On This Day rakendus on üks tore asi, aga vahepeal toob see meelde päevi, mida – mitte, et tahaks neid unustada, aga pigem, mille meenutamine ootamatul hetkel lööb hinge kinni.

Üks selline päev olla olnud 14. august. Muidugi on nüüdseks mul detailid läbi kõigi nende aastate valatud pisarate uduseks muutunud, faktid ja öeldud sõnad on mähkunud mingisse melanhoolsesse vatti, kus enam pole oluline, mis või miks või kuidas, jääb vaid tõdeda, et oli nagu oli.

Kuid sellegipoolest ei taha alati, et ootamatult sulle seda meelde tuletatakse. Muidugi nii, et keegi teine – ehk vaid see kõige lähemalt asjassepuutuv inimene veel – sellest aru ei saagi, mingi krüpteeritud märk, sõna, lugu, foto. Selline krüpteeritud jagamine, nagu on juba aastaid mul internetis kombeks; vahel on see isegi nii krüpteeritud, et ei saa ma isegi aastate möödudes enam aru, mida või keda ma täpselt sel hetkel silmas pidasin, mis tundevärinast rääkisin, kelle järele taevasse vahtides ja neid sõnu mõtiskledes hing igatses.

Ja nii ongi hea, nii peabki olema. Inimesele pole loodud kõik asjad meelde jääma, mulle meeldib, kuidas elatud hetkedest tuleb üks emotsioonide ja kirevälgatuste kompott, mida punase niidina läbivad Väljapoole Elatud Elud – need rajad, mida sa kõnnid avalikumalt: tööle, kooli, lasteaeda (või teistpidi, või siis edasi-tagasi). Veel on seal kompotis kõik need lausekatked, mis jäävad igaveseks meelde, mis ajas kasvavad, teinekord kahanevad – ja on täiesti jabur, näiteks, et üks sellistest lausetest, mis mitte kunagi mul vist meelest ei lähe, on kunagi kuskilt kellegi suust kuuldud ärr-ärr-teeme-nalja-höhö “kes peeruta kuseb, see kepita sureb” – aga! Sellest kõigest hoolimata on nende lausete hulgas ka ilusamaid, sügavamaid asju, kuid eks see elu olegi juba selline, kas pole, mõned hetked tunduvad ülevad ja tõsised, aga tegelikult lõppeks, labasus ja ilu on ainult ühe mündi kaks poolt.

///

Tegelikult mõtlesin ma täna selle üle, kuidas maailm on enamasti ühe päeva suurune. Kindla otsa ja lõpuga, sinna sisse mahub kindel arv asju ja kindel hulk tegevusi, sa võid anda pea, et sa võtad tööle jõudes esimese asjana masinast kohvi ja teise asjana lähed rõdule; samuti sa tead, et kui sa ärkad ebamäärase ärevusega, võib see kasvada suureks laineks ja sa tead, et tegelikult sellega saab võidelda, vahel ainult unustad ära, et kõik see noh, see on sinu enda kätes. Et maailm on ühe päeva suurune, et sina ise oled iseenda suurune. Et sa saad võtta sellel lainel sabast kinni, venitada ta endaga kaasa, viia sinna, kus sa tead, et hakkab parem – või selle inimese juurde, kellega rääkides hakkab parem – või selle muusika juurde, mida kuulates hakkab parem. Kõik need asjad, mis tuletavad sulle meelde, et maailm on ühe päeva suurune – ja et ta pole seda.

Niipea, kui see tõdemus sind uuesti tabab, saab kõik korda.

Näiteks nagu tookord sel 14. augustil, maailm OLIGI ühe päeva suurune. Sel konkreetsel päeval küll paistis, et selle päevaga senini teadaolev maailm lõppeb. Muidugi lõppeski, see juba ongi nende maailmasuuruste päevade häda, et kui see saab otsa, siis tagasi ta enam ei tule. Kuid selle On This Day üks suurimaid võlusid on see, et isegi, kui sa ohates teinekord tahaks justkui tõdeda, et sittagi ei muutu, siis tegelikult, mu armsad, muutub, koguaeg muutub. Lood oma maailmu igal hommikul uuesti, jätad eelmisest alles selle, mis töötab, mis sind veel õnnelikuks teeb, mis sind edasi aitab ja millega on mugav, hea, mõnus. Ülejäänu viskad minema, selle järele pimedatel õhtutel hinge valutades, aga siis hinge taas kokku lappides, pannes selle konkreetse hingetüki sinna mälestustekarpi, kuhu ta läheb kõrvuti esimese suudlusega, selle padjatükiga, millesse kunagi esimese murtud südame pisaraid valasid, klassilõpupiltide, armastuskirjade, kihlasõrmuste, kaelast rebenenu pärlite, mälupulgale laetud piltide, Doonaule ostetud laevapiletite, maast üles korjatud iseenesekildude kõrvale. Paned karbikaane kinni, mõtled korraks, miks sa küll seda bändi ikka veel kuulad (“Sest meeldib,” on lihtne vastus), pea vajub kuklasse, vihm peksab vastu akent, kass tuleb ja surub nina vastu kätt ja –

…homme saab uuesti maailma ehitada.

20160723_205054

 

i’m not gonna come back till september

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 11 Replies

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.

inspiratsioonist, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 5 Replies

italyMul on olnud kõige ässam puhkus, mis ma üldse võisin ette kujutada. Kõike oli täpselt nii palju ja vähe kui vaja. Oli nädal mittemidagitegemiseks ja spontaanseteks sõitudeks siia või sinna. Oli nädal Saarlandi võlusid ja kadakatesse uppumist. Oli paar päeva täiesti ihuüksinda. Ja siis oli nädal Itaaliat. Palavat, kuuma, karpe ja merd ja valget veini täis Itaaliat.

Ma lugesin reisi ajal läbi Liz Gilberti raamatu “Big Magic” ja see oli NII HEA, et ma ei suutnud olla. Õnneks ma hakkasin seda vist üsna reisi lõpus lugema, rongides siin ja seal, hotellikonditsioneeri all. Ja ma mõtlesin, mõtlesin nii palju.

Näiteks mina ja kirjutamine. Ma olen alati öelnud, et ma ei taha üldse teha suuri asju, päriselt. Mul pole mingeid grandioosseid illusioone, et ma olen mingi eriline lumehelbeke või megaandekas inimene, kes muudab maailma (pealegi ei usu ma üldse, et me oleks lumehelbekesed ja ma võin seda juttu veini kõrvale raiuda hommikuni välja ja ükskord tegin ka seda, aga siis tundus, et tegin vist poisile liiga sellega ja saatsin järgmisel päeval sõnumi, et okei-okei, ole siis lumehelbeke, kui tahad; poiss paistis olevat rõõmus – aga mitte sellest…).

Niisiis, ma olen alati tahtnud teha rahus oma väikesi pisikesi asju. Asju, ilma milleta ma olla ei oska, mis alati välja ei kuku, aga mille tegemine pakub mulle naudingut. Minu jaoks on lõbus ja tore asju kirja panna, mulle ei meeldi, kui öeldakse, et Õiged Teosed tulevad ainult sügavast mustast masendusest ja läbi suure häda ja vaeva.

Muidugi oli mul ka selline faas, kus ma arvasin, et kirjutama peab ainult õnnetuna (sest siis on diip) ja väike vein käib ju kirjutamise juurde.

Nüüd ma seda ei arva. Esiteks juba sellepärast, et kuna mul on läinud nii hästi ja minu loominguline tegevus annab mulle ka leiva lauale, siis oleks jabur siduda igapäevast tööd mingi sellise ennasthävitava nõudmisega, mis pealegi tundub kohutavalt vaevarikas: et peaks olema nagu pidevalt masenduses ja jooma. No kes viitsib! Vein jäägu ikka mõneks õhtuks, töine kirjutamine lennaku, olgu üldiselt tore ja vahva.

See ei tähenda, et see peaks olema KERGE. Mõned asjad on raskemad kui teised, selge see. Aga see ei tähenda, et ma KANNATAN. Jah, mul on raske paljudel teemadel kirjutada, aga ma teen seda ikkagi, sest pean seda oluliseks. Ma olen istunud vägivallakonverentsil ja käinud vaheajal vetsus nutmas, sest nii kuradi raske ja valus oli, aga ma ei ütleks, et see oleks olnud nüüd mingi “loominguline kannatus”. See oli lihtsalt mina ise, mina kõige oma tunnetega, ma kogen asju nii – intensiivselt.

Ja mulle meeldis, et Gilbert mulle selle kõik meelde tuletas ja paljud asjad perspektiivi pani. Ja eriti meeldis mulle, et eriti ilma mõtlemata, intuitiivselt, olen ma oma loominguga õigesti käitunud. Küll aga olen ma lasknud end palju hirmutada. No muidugi, olen teinud korra või kaks ka pikemad blogipausid, kui kõike sai liiga palju, aga lõppeks ei saa mitte keegi takistada mind kirjutamast, sest ma TAHAN seda teha. Mu ametipost võib vahetuda, aga kirjutama jään ma alati ja mitte üks hing maailmas ei saa seda mult ära võtta (ja ma ei kavatse seda enam mitte kunagi mitte ühelegi irw blääle või tühismaale ka kinkida – ma ei ole seejuures vihane või kibestunud, lihtsalt… nii on).

Mida ma aga hirmutamise all silmas pidasin… Ma olen pannud umbes… kümmekond? raamatukäsikirja läbi aegade sahtlisse. Nad on sinna jäänud ja kui ma neid uuesti vaatan, on mul meeles, mida ma tahtsin kirjutada, aga tunnet enam pole. Ja nii on need jäänud seisma. Ja vahepeal oli mul mingi tunne, et mul pole ühtki ideed, sest mulle tundus, et mu ideed peaksid olema seotud mingite minu elus hetkel relevantsete asjadega, aga kuidas sa kirjutad, kui kõik on roosa ja hea.

Mu sõber väitis mulle, et kamoon, kirjutamise point ju ongi, et MÕTLED VÄLJA, aga ikka ei tundnud ma end hästi.

Nüüd ma saan aru, et see oli see suur hirm, mis oli sisse istutatud. Et kui ma midagi kirjutan, peab see ju olema diip ja Suur. Oluline. Sest mulle on mitu korda öeldud: mis sa teed seda naistekajama, ära tee enam neid kergeid asju, tee Tõsist Kirjandust.

Aga vot, mina tahan teha, mida mina tahan teha. Ma ei määratle alguses, enne kirjutama hakkamist (tavaliselt), et oh, nüüd tuleb kerglus. Minu meelest “Kortermaja” ei ole kerglane. Aga no igal juhul – mulle jäi see õlule ja mul oli tunne, et ma ei oska teha seda, mida kõik minult ootavad.

Teate mis? Mul on praegu jumala suva. Sest mul tuli – õigemini, tulema ei ole õige sõna. Mulle SAABUS idee, pildina, stseenina, poolunes, ja ma proovin sellest kinni haarata ja mul on täitsa ükskõik, mis pärast sellest arvatakse, sest ma pole nii ammu kirjutanud (st kirjutanud kirjutanud) ja ma tahan. Ja see idee on nii minukauge ja võõras ja põnev, et ma ei suuda ära oodata.

//

Loomingulisusest veel. Ma mõtlesin palju sellele, kui kuradi kerge on Eestis tegelikult oma loominguga elatist teenida. Ja ometi on mul nii palju tuttavaid, kes istuvad, vingus näod ees ja kurdavad, et nad ei oska, ei taha, ei saa. Kohutavalt andekad inimesed, aga küll on maa külmand ja kärss kärnas. Istuvad aasta, teise, viienda, kümnenda…

Selle asemel, et lihtsalt teha. Ootavad mingit imelist võimalust, mingit tohutut läbimurret. Ootavad lotovõitu, avastamist, aru saamata, et me keegi ei võida lotoga ja avastatakse – kamoon, Eestis ei “avastata”. Eestis tehakse tööd, tüüdatakse kõiki tuttavaid, kes vähegi tunnevad kedagi, tehakse tööd ja tehakse tööd ja siis ühel hetkel sa avastad, et oi, mul on oma portaal, sari, saade, bänd, fotostuudio.

Mind kurvastab, et kõik need andekad inimesed panevad oma andele/loomingule selle kohutava koorma neile raha sisse tuua. Et kui raha sisse ei too, siis ei tee. “Ei tee üldse, vohh, küll ma nüüd alles näitan teile kättemaksuks!” Selle asemel, et rõõmsalt tegeleda asjaga, mis neid õnnelikuks teeb… Raha saab alati teenida millegi muuga, tööd on jalaga segada. Ning ärgem unustagem, et Eestis on KÕIK võimalik.

Niisiis, tehkem! Tehke rõõmuga ja tehke parajalt, vahel palju, vahel vähe, tehke täpselt nii, et oleks hea olla.

Ahah, nüüd nägin pealkirja ka. Inspiratsioonist… nojah, sai loomisest hoopis. Inspiratsioonist siis mõni teine kord.

light on

Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Sõitsin Tartust koju ja Spotifyst tuli Dane Cooki “Light on”, ja mulle tundus, et kuidagi kõnetab nii hästi seda ebamäärast tunnet.

Seda tunnet, kus sõnadest ei piisa ja samas, kui ainus, mis jäänud on, on sõnad, needki lõpuks hääbuvad.

Ja ma mõtlesin, et ma mõistan nii hästi seda tunnet, kuidas tahaks jätta aknale tule põlema, noh, märgiks, et … Ma ei teagi? See on see imelik ebausk, et inimesed ja hinged, kes meie eludest on lahkunud, et nad käivad vahel ja näevad. Näiteks näevad su põletatud küünlaid või seda tuld, mis oled aknal põlema jätnud. Et kõnnivad või vaatavad kaugelt ja teavad, et sa ei ole unustanud, et sa mõtled.

Ma olen püüdnud mitu päeva seda kuidagi mõistlikult sõnastada, aga pole suutnud. Nii et las jääda õhku rippuma see siia.

/

Aga ma puhkan. Ma olen viimase nädalaga suutnud end vaevata viia mulle kõige paremasse elamise rütmi, ma olen maganud puusad haigeks ja pea on nii õndsalt tühi, nii tühi. Kõik puhkuse päevad on sisustatud ja seega ei pea mu tühi pea eriti mõtlema, mida teha või kuhu minna, kõik on mineviku-Daki juba paika pannud, et kõik läheks vaeva ja mureta.

Ma polegi vist päriselt niimoodi kunagi puhanud, eelmise aasta puhkus oli kõige sarnasem sellele, aga ka siis oli ju pigem nii, et poolaastasse mahtus määratu kogus tegemisi ja stressi ja murdumisi ja tööd, nüüd aga on pigem läinud ühtlaselt see aasta, ühtlaselt tõusujoones ja ma olen NII RAHUL.

Mul on raske sõnadesse panna seda tunnet, kui õiges kohas ma oma eluga praegu tundun olevat, et… Mul vist on tunne, et kui ma midagi ütlen, siis ma sõnun ära.

Üht imehead pastat tegin ka eile, auka jagan varsti retsepti.

Sõbrad, istuge akendel või terrassidel, vahtige valgesse taevasse, jätke tuled aknal põlema, kui on inimesed, kellele te mõtlete, aga keda enam pole, liigutage varbaid kasteses murus ja pahvatage naerma keset toidupoodi – kõik see, kõik see on elamist väärt.

 

rebastest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 5 Replies

Mul on aken lahti. Sirelid röögivad õitseda, männid kisavad tolmelda ja ennist oli üks rong, mis tuututas nii palju, et ma olen kindel, et loen sellest homme uudistest.

Mul on aken lahti ja õhku pole. Ja samas seda on, mingit värvilist, segast, lõhnu täis õhku. Imelikku ajastute lõppemise ja uute alguste lõhnu.

Ja mul on tunne, et ma tahaks igavesti istuda aknal ja vaadata Klõuga mitte-iia-pimedaks-minevat-taevast, sest praegu, praegu on siin nii palju avarust ja ruumi, et see on imeline.

/

Mõtlesin täna hästi palju, mõtlesin pea katki. No kõige muu vahelt, muidugi, hästi palju toredaid asju on elus käimas, ma olen kuidagi… nii õiges kohas omadega. See on suurepärane tunne (ja muidugi ma endale omaselt ütlen seda kõigile, kas nad tahavad seda kuulda või ei, ikka ütlen).

Aga pea läks ikkagi katki, koos südamega natuke, sest…

Vahel on vist nii, et sa pead teatud osadega endast hüvasti jätma. Või teatud osadega enda elust. Isegi, kui need on olnud aastaid osa sinust, vahel lihtsalt noh, saavad peatükid läbi. Ja see on okei, ma arvan, käib inimeseks olemise juurde.

Aga kuidagi… Sa panustad end, eks. Panustad end igasse suhtesse, mis sul on. See kasvab ja areneb, sina kasvad ja arened koos sellega, selle inimesega. Vahet pole, kas tegemist on su parima sõbraga keskkooli päevilt või siis inimesega, kellele oled harjunud kirjutama, nii et näo asemel moodustab peas suhte sõnad. Sellel pole vahet, sama tõeline on kõik igal juhul.

Ja kui see saab läbi, siis samal viisil võib see haiget teha.

Ma, muide, ei mõistnud selle ulatust. Siin kontekstis siis “selle” – kõik see, mida inimhing on võimeline panustama ja majutama, ehitama ja igapäeva mässima, millest toituma ja millele toetuma. Ma ei mõistnud varem nii täpselt, sest nii laialdaselt ei olnud ma pidanud millegi lõpuga silmitsi seisma. Või õigemini – …

Oodake, sõbrad.

Ma alustan otsast.

Sa kasvad üles ja sulle öeldakse, et nii toimib elu. Sul on käegakatsutavad inimesed, rutiin, lasteaiad ja koolid ja pärastkoolihängid ja kõik see, mis kaasneb. Öeldakse, et nii on, ja nii sa eladki seda elu.

Kuni ühel päeval sa avastad, et on mingid muud dimensioonid. Näiteks, minu puhul, olid nendeks dimensioonideks sõnad. Et on sõnad, eriti ekraanidel, need hakkavad elama oma elu, nende sõnade kirjapanijad muutuvad ja kasvavad su hinges oluliseks. Ja mitte keegi, kes ei ole seda tunnet kogenud, ei saa sellest aru. Kui olulised on inimesed sõnade taga.

Ja teistpidi ka – kui olulised on sõnad koos inimestega. Mu igapäev, eks, möödub poolenisti Klooga-kookonis, teise poolega kontori-(oosõm)-kookonis, ja suurem osa mu lähisuhteid toimuvad sõnades ekraanil. Ja nii on ja see ei vasta ühelegi dieedile, mis on tänapäeval normaalne või populaarne – no teate küll, “ära söö, kui su vanaema seda söögiks ei peaks”.

Mu vanaema, muide, ei saa isegi aru, mida ma tööks teen.

Aga see kõik ei vähenda olulisust, on vist mu…

… ma tulin siia mingi mõttega täna.

Ma tulin selle mõttega, et esiteks – Mari-Leen mainis oma blogis, et saurused (ma pärast otsin lingi), mina üks neist – see tegi mind ütlemata rõõmsaks ja teisalt pani mõtlema kõigele sellele, mida see blogi mu ellu on toonud. Või õigemini, kuidas see blogi mu elu on loonud. Absoluutselt kõike, mis mu elus praegu on, kõik, mis on oluline, saan ma blogiga seostada.

Ja ma keeldun uskumast, et see on pseudo. See ei ole.

/

Aga rebastega on see, et ma mõtlesin täna palju rebastele. Mila vaatas oravavideoid, vahepeal tõi ta balalaika ja käskis mul mängida (“Ma ei oska!” – “Mängi ikka, mängi mulle saadet!”), seejärel, kui ta nägi, et ma olen kurb (ma väga püüdsin mitte olla), arvas ta, et ta teeb mulle võileiba – ja ta tegigi! Minu beebi! Tegi mulle võileiba!

Ja siis me laulsime, laulsime rebastest ja oravatest ja kassidest ja ponidest ja sellest, et kui tuju hea, siis kõike seda tee.

Ja siis rääkis Mila mulle anekdoodi.

“Emme, kas sa tead, kuidas rebased metsas elavad?”
“Ei tea.” (Siiralt noh, ma tõesti ei tea.)
“Nad elavad armastusega!”

söögist ja meestest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 8 Replies

#food

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma mõtlesin täna süüa tegevatele meestele.

Teadupoolest olen ma elus tundnud nii mõndagi meest, no üht-kaht vähemalt. (Ma olen vähemalt ühe korra oma elus isegi seksinud, sest mul on laps, enam ei saa seda eitada!)

No igal juhul, ma olen tundnud igasuguseid mehi, kellel on söögiga olnud igasugused erinevad suhted.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mu valmistehtud sööki ja peaaegu alati selle vingumata ära söönud. Ma olen seda südamest armastanud, seda mingit imelikku tunnet, et sa teed, pakud, see võetakse vastu ja seda peetakse heaks.

Ma olen armastanud mehi, kes on mu söögi peale suud kõverdanud ja selle ära põlanud. Erinevatel põhjustel (peamiselt, et liiga vürtsikas).

Ma olen armastanud mehi, kes on vaadanud ja kommenteerinud kõrvalt, kui ma uut retsepti proovinud ja avaldanud arvamust, et ehk seda ei peaks ikkagi inimestele pakkuma. Ja pärast siiski ümber mõelnud, kui amps võetud.

Ma olen armastanud mehi, kes on väitnud, et ei saa süüa teha, kui ma pealt vaatan ja sundinud mind vahemerelikku tagatuppa sinisinist taevast vaatama, kuni söök valmis ja aeg lõpuks süüa.

Ma olen armastanud mehi, kes on suutnud kaheeurose eelarvega valmistada maailma parima asado.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mind ja kellega ma olen jaganud paprika viilutamise saladusi, seesamiõli maagiat või kaalujälgijate tervislikke retsepte.

Ma olen armastanud mehi, kes on osanud restoranides tellida, ja ma olen armastanud mehi, kes ei ole osanud restoranides tellida, kes on kaalunud ja mõelnud, ja kellega me pärast oleme söögid pooleks teinud, et mõlemad saaks siit ja sealt mõne ampsu.

Ma olen armastanud mehi, kes pole eriti kokanud, aga tänu kellele olen ma siiski proovinud igasugu veidraid asju söögiks. Ja ma olen armastanud mehi, kel on See Üks Firmaretsept, mida nad on teinud, ja ma olen ka seda armastanud.

Ma olen armastanud igasuguseid mehi, mõnd lühemalt, mõnd pikemalt. Aga peaaegu mitte kunagi pole keegi mulle eriti süüa valmistanud. Ma mäletan, et kunagi deitisin ma põgusalt ühe kokaga, kes õpetas mind boloneeset tegema. Ma mäletan, et sel ajal oli mul veel must-valge telekas, nii et see pidi olema tõeliselt ammu, või mõnes teises elus.

Ja ükskord, ma mäletan, deitisin ma mehega, kellele ma boloneeset tegin, suht lati alt joostes, sest olin vaene ja tudeng ja umbes alles tund aega tagasi õppinud süüa tegema. “Oi, see on nii hea,” kiitis ta. “Kuidas sa seda tegid?”
“Uncle Bens,” vastasin, sest see oli veel see õnnis aeg, kui Uncle Bens tegi boloneesekastet.

Muide, mis sellest üldse sai?

Aga ma mäletan ta silmapööritust ja noogutust selle peale. Jajah, ega sa muidu ei oskakski.

Nüüd pole ma ikka väga pikka aega kellelegi süüa teinud, kuigi ma isegi kunagi väga ebaõnnestunult ühes koka-kind-of-saates olin, aga kõik tookord feilis. No igal juhul, Milale jah, talle ikka teen.

Mitte väga pikka aega tagasi rääkis sõber mulle, kuidas talle väga meeldib, kui ta saab deidi oma kodus korraldada. Istutada preili kööki, veiniga vist ilmselt, ja ise süüa teha. Kui ta mulle seda rääkis, ei uskunud ma, et sellised asjad päriselt toimuvad, noh, mujal kui filmides siis.

Aga tuleb välja, et vist toimuvad küll.

Ja see on päris äge.

Lisaks, muide, tegin ma hiljaaegu tõlkeuudise sellest, kuidas veganid täiega jätavad maha inimesi, kui nad liha söövad. Ja ma mõtlesin pikalt selle üle, et tegelikult tõepoolest, kõik meie eluliselt oluline keerleb söögi ümber.

Vaatasin oma Instagrammi, meenutasin heldimusega, kuidas Ruumi mulle parti küpsetas ja kuidas, noh, üldse, mul on kõik need kallid inimesed mu elus ja absoluutselt igaühe kohta on mul vähemalt üks toiduga seotud lugu – kui mitte mitu.

Ikka hinge külge kasvavad inimesed koos toiduga, ei ole midagi teha.

Pointi mul polnud. Lihtsalt et… Mehed, tehke rohkem süüa. See on päriselt ka ikka päris tegija värk.

better days

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Vahepeal on nii, et sõbranna palub sul üles otsida tema korteri võtmed (I’m organised like that) ja sa hakkad neid otsima ja leiad võtmete asemel muidugi igast jama – näiteks ripsmetušše ja huuleläikeid ja kõrvarõngaid ja vanu passe ja viirukeid ja katki läinud nipsasjakesi, mida sa oled endale lubanud kunagi parandada (seda kunagi tegemata) ja fotosid aegadest, mis ammu möödas ja armastuskirjakesi, mille olemasolu või kirjutamisegi oled sa unustanud.

Väikesed märkimikust rebitud lehed, ühele ja teisele poole trükitähtedes sinu ja tema varesejalad veetud, nendesse talletatud mingi ammuläinud hetk, mille sa olid mälus pannud kuhugi olnud asjade kausta.

Ja siis sa tunned, kuidas see tume taevas, mis on varjutanud kõiki viimaseid päevi, võtab lõpliku kuju, vajub sulle peale, põlvist läheb nõrgaks ja sul on tunne, et see kõik noh, see olemise talumatu raskus, nimetu käsiteldamatus, et see sai nüüd järsku selle ühe paberitüki kuju.

See ei olegi nii väga tunne, et miski oleks halvasti ja veel vähem on see teadmine, et miski oleks nagu halvasti. Sest ei ole, kõik on hästi, lihtsalt maikuud vahel on emotsionaalsemad, alati on olnud, maikuud toovad alati endaga mingi uue alguse hõngu ja uute alguste hõnguga tuleb meenutus, et kõik algused moonduvad ükskord elukeerises lõppudeks ja sa pead paratamatult iga uue alguse eest ükskord mingi uue ja veel valusama lõpuga maksma. Aga see juba on uute alguste hind. Kõik asjad saavad vanaks, kasvavad suureks, lendavad peast, südamest ja mälust, sa ise saad vanaks ja kasvad suureks ja jätad need hetked selja taha, ka need hetked, mil sa põlesid põnevusest ja ka need hetked, mil sa murdusid meeleheitest.

Ja lebad köögipõrandal ja vaatad taevast, seda, kuidas pilved keerduvad – issand, kas on veel täpsemat metafoori sellele, mis tundub hinges toimuvat neil päevil? – ning mõtled, et see tundev ja hingav ja kirglik olend, kes sa oma arust oled, see on ju kõik väga tore, elu peabki olema selline, aga nagu see alguste ja lõppude asi, on siingi oma duaalsus. Samasuguse kõikehõlmavusega, kui sa elad läbi kõiki neid häid tundeid, võtad sa hinge ka kõiki neid, mis pole nii head, ja see kõik on … kohati lihtsalt nii kurnav.

Aga ilma mõõnata ju poleks kunagi tõusu ja nagu vanad armastuskirjad meelde tuletasid – kui tunned, et ratas hakkab vibama, pane lihtsalt kõrgem käik.

Küll sa sellest kurvist kenasti end välja keerad.