Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

MEHESÕNA: Oraalseks ja ajateenistus

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 4 Replies

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Kas on võimalik rahuldustpakkuv suhe ilma rahuldustpakkuva oraal- ja anaalseksita?

Tõenäoliselt on, juhul kui mõlema partneri seksuaalsed vajadused saavad selleta rahuldatud. Samas omalt poolt võib öelda, et oraalseks mõlemas suunas on liiga hea, et sellest loobuda.

Kuidas mehed sõpru leiavad?

Kogemata, ja tavaliselt on asjasse segatud alkohol.

Kuidas mehed oma sõpradega tülitsevad?

Üldiselt käib see kiiresti ning valusalt, kuid ununeb sama kiirelt.

Mida oma isale sünnipäevaks kinkida? Aastaid on kingitud umbes sokke ja lipse, ta koguaeg ütleb, et ei taha midagi ja tal kõik olemas. Lugeda eriti ei armasta, ehitada ja aias nokitseda küll, aga tööriistu tahab ise osta… Mida ma kingin talle?

Tõenäoliselt jääks ta rahule ka paki Marie küpsistega, isad pahatihti kipuvad olema sellised. Korralikus Islay viskiga muidugi ka raske mööda panna, eeldusel, et ta viskit joob.

Miks mõned mehed ajateenistusest kõrvale hoiavad?

Hirmu ja laiskuse tõttu vast kõige rohkem (vastutus on ju kohutav). Enamik noori kaitseväe-eelikuid ei tea, millega üldse tegemist on. Liigub parasjagu hirmsaid kuulujutte, millele puudub igasugune tõepõhi, muretsetakse ka “ületamatu” füüsilise koormuse pärast.

Mõni kardab igal aastal juhtuvaid õnnetusi, mis vast on üks mõistlikumaid põhjuseid, kuna õnnetusi juhtub ning vigastused on tõsised. Väga vähe on ka neid, kes tõesti moraalsetel kaalutlustel keelduvad relva kandmast, kuid neile on olemas asendusteenistus kohustustest kõrvale hoidmise asemel. Siinkohalt olen ennast päris palju tsenseerinud, kuna väest kõrvale hiilivad šlangid, kellel ei ole selleks mitte mingit põhjust, ärritavad mind äärmiselt palju ning sooviks neid motiveerida mõningase vägivallaga.

you’re deciding your life now

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Soovitan seda TED Talki vaadata kõigil. Esiti tahtsin endale kuuli pähe lasta, nii suur kurbus tuli peale, et olen kõik valesti teinud. Siis sain aru, et olen rohkem teinud õigesti kui valesti. Ja siis sain aru, et parem hilja kui mitte kunagi. Kõik ei saa olla Naabrinaised ja instinktiivselt asju õigesti teha algusest saadik – ja et see on fantastiline, et ma olen praegu oma ellu nii õiged inimesed valinud. Sest omamoodi on see ju ikkagi valik olnud.

Ja eriti tore on see, et tööalaselt olen ma tõesti teinud seni vaid asju, mis on mind ennast rikastanud ja mulle suurepäraselt sobinud, erinevaid väljakutseid pakkunud ja olgu, enamiku ajast tõesti mitte just tonnide kaupa raha sisse toonud. Mis siis, see kapital on kogunenud ja see ongi peamine.

Ühesõnaga, 30 on kohe ukse ees ja mul pole illusiooni, et see on uus 20 või et elu algab nüüd. Elu käib ammu juba.

Peadpidi mustas pilves

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

image

Maikuu ajakirjas Pere ja Kodu on minult kaks pikka lugu. Üks neist räägib sellest, kui laste seksimängud lähevad liiale.

Teine on aga depressioonist ja sellest, mis tunne on elada peadpidi mustas pilves. Ja ka sellest, kuidas taas valgust näha.

MEHESÕNA: Miks mõned mehed auto kaisus magavad?

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik «Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

 Miks paljud mehed arvavad, et kui naine saab kurjaks, on see nunnu?

Oleneb rohkem sellest, mille pihta kurjustatakse. Kui see on kõnealuse mehe arust jabur, siis võib see olla põhjuseks. Ei meenu, et oleks ise vihastamist nunnuks pidanud, mistõttu natuke keeruline paremat vastust anda.

Nii, oli üks kutt, sebisime mitu kuud, lõpuks magasime ka – ja pärast seda kadus kui vits vette. Ignoreerib täielikult. OK, ma saan aru, et ju siis ta ei taha midagi tõsisemat, aga miks ta seda öelda ei või lihtsalt otse? Miks ignoda?

Sest ignoreerida on lihtsam kui tegeleda. Eesmärk saavutatud, aeg uusi künkaid vallutama asuda.

Milline enda tervise (ja välimuse) eest hoolt kandev mees ei kasuta näokreemi?!??

Mina.

Küsimused sellest kommentaarist: Kas naine ei tahagi siis meeldida mehele, kellega ta koos elab? Kas meeldida tahtmine on tõesti naisele alandav?

Siin peaks alustama sellega, et kodu on minu silmis koht, kus tunda end mugavalt. Kui mugava enesetunde tagab seeliku kandmine, siis on see õige valik, kui mingisugused püksid, siis need jne. See mugavus muidugi puudutab ka elukaaslast, ühises kodus on vaja kompromissidega jõuda maksimaalse ühise mugavuseni.

Ja ma siiralt loodan, et meeldida tahtmine ei ole naistele alandav, kuid eks see sõltub ka austusest, mida mees oma elukaaslase suhtes näitab ning ei nõua naiselt sisuliselt enda jaoks iluasjaks olemist. Nagu elus ikka, lihtsale küsimusele ei ole tegelikult lihtsat vastust.

Mis teema meestel nende autodega ikkagi on? Mõni võtaks auto kasvõi ööseks kaissu, kui saaks. Mis mõttes???

Põhjuseid on erinevaid, auto võib sümboliseerida mõnele mehele tema vabadust, võimalust minna kuhu tahab ja millal tahab… Kuniks kütust kestab ja piirangutest kinni peab, – nagu ülejäänud elus – mis teeb kogu selle vabaduse vaid kenaks illusiooniks… Auto võib ka olla lihtsalt miski oma kätega kõpitsetud kaunike või siis sõpru ühendav lüli. Kui see ei oleks auto, oleks see midagi muud ja olgem ausad, mõni auto on ikka seks ratastel 🙂 Kuid nagu kõigi heade asjadega võib üleküllus viia nurka tulemuseni.

Kui ma mehele mõnest murest räägin, siis ta küsib kohe läbematult «Mida ma tegema pean?» Ühesõnaga kargab püsti ja on stardivalmis minema tormama, olenemata sellest, et minu teema temapoolset sekkumist ei eelda või ei võimalda. Miks mehed ei võiks lihtsalt ära kuulata ja kaasa mõelda, vaid kohe pea laiali otsas tulle tahavad tormata? Isegi kui tegelikult pole kuskil isegi mitte suitsu, tulest rääkimata.

Kui on soov midagi arutada, siis alusta ka juttu selliselt, anna selgelt teada, mis on vestluse siht. Siis pead taluma oluliselt vähem sellisest suhtumisest tingitud frustratsiooni. Miks mehed aga alati probleeme lahendama sööstavad on seotud evolutsiooniliste põhjustega: ellu jäid need kes kiiresti (ja korrektselt) probleemi tekkides tegutsesid.

Miks mehed pärast lahkuminekut enam oma eelmise elu laste eest hoolitseda ei taha? Ei taha kohtuda, tegeleda, kasvatada, raha ka ei taha eriti lapse jaoks enam anda?

Lihtsam on lõigata läbi kõik ühenduslülid enda ja potensiaalselt valusate mälestuste bahel kui käituda nagu mees ja võtta vastutus.

1. mai 2011

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 11 Replies

Kaks aastat tagasi samal ajal olin ma vasakul küljel haiglavoodis, vahtisin tühja tugitooli voodi kõrval ja ulusin nutta. Ma ei olnud iialgi elus end nii üksinda tundnud. Ma nutsin, sest ma olin nii üksi. See üksildus oli nii suur ja kõikehõlmav ja ajas meeleheitele, sest ma ei suutnud ettegi kujutada, et ma kunagi end teistmoodi tunneks. Nutsin üksildusest.

Valus ei olnud enam/veel, sest seljasüst oli mõni aeg tagasi mõjuma hakanud. Ka see oli imelik tunne, mittevalutamine. Olin nii üllatunud, sest ma olin päevi (MILJONEID PÄEVI) valutanud ja ma olin ära unustanud, mis tunne on mittevalutada.

Kui ma kell kümme 1. mai õhtul 2011 oleks edasi valutanud, ei oleks mul mahti olnud seda üksindust tajuda. Saati selle pärast nutta.

Siis jõudis JR tagasi ja kuna ma ei valutanud, soovitas õde võimalust kasutada ja tukkuda. Lapsel kiire pole, maga-maga. JR jäigi tugitooli magama, sekundiga vist, aga mina kuulasin kellegi loomalikke karjeid, mis ei saanud läbi ja… kartsin. Vot siis hakkasin ma kartma. Oh, muidugi, kõik naised kardavad sünnitust mingil määral, kartsin minagi.

Aga seal, neid karjeid lugedes ja kella liikumist vaadates – siis olin ma nii hirmul kui ma elus iial pole olnud. Sest ma teadsin, et mina olen järgmine. Ja see kõlas nii kohutavalt, et ma ei tahtnud olla järgmine.

Siis tuli valu tagasi. Tehti kaks süsti veel, kuid enam nad eriti ei leevendanud.

Naine kõrvalpalatis ikka veel karjus.

JR magas ja mina olin üksinda, valutasin, aga ikka igavesti rase. See öö oli lõputu.

Õde käis aeg-ajalt, kontrollis, tilgutas, aitas vetsu kui vaja – aga ei midagi. Ei vett, ei last, valud on küll, aga lihtsalt niisama paistsid nad olevat. Tšillisid seal minuga, need valud.

Kuni lõpuks millalgi keegi otsustas, et tuleb seda va värki tagant turgutada.

Aga need valud… Mul oli mingi äpp, millega sekundeid lugesin. Vihkasin seda äppi südamest, sest see oli kasutu – luges täpselt valu lõpuni, nii nagu raamatuis kirjas. Minut. Aga ma ei tahtnud, et ta lõppu jõuaks, sest mis kasu on sellest hetkest, kui sa EI valuta? See tähendab ju ainult, et uus valu tuleb aina lähemale…

Naljakas on see, et ma kartsin tuhudest rohkem seda lõpuosavalu. Kuid ohhhoooohoi, ükski päevavalu ei ole tuhudega võrreldav. Ma palusin, et nad annaks mulle ükskõik mida, aga peaasi, et see lõppeks. Neil polnud enam midagi anda ja ma ei saanud aru, miks keegi ei öelnud, et ma peaks püssi sünnitusele kaasa võtma. See mõte oli nii reaalne, sest MITTE KEEGI EI AITA MIND ja ainult nii see valu ju lõppeks.

Kuni lõpuks kell 8 tuli uus vahetus, uus ämmaemand, ja ütles: “Nii, aitab jamast. Enne ma siit ära ei lähe, kui sul sünnitatud saab.”

Ma pole iialgi kellelegi nii tänulik olnud.

Keegi ütles: “…keiser…”

Ämmaemand ütles, et ei. “Sa suudad, ma aitan.”

Aitas. See oli nii rõve, aga ta aitas. Ma ei uskunud ise enam ammu, et sellest välja tulen. Aga tema uskus. Ja aitas.

“Enne kella 11 on sul laps käes,” ütles ta umbes 9 paiku. Ma ei uskunud teda. Ma ei uskunud, et see iial lõppeb.

Ma ei mäleta, mis oli esimene asi, mis ma Milat nähes mõtlesin või ütlesin. Aga ta oli nii valmis ja täiuslik. Ja vait. Tuli nii vaikselt. Ei mäleta enam isegi, millal ta esimest korda nuttis.

Aga mäletan, et see kohvi, mis hommikusöögiga toodi? See oli faking parim kohvi, mis ma iial joonud olen.

Oli 2. mai hommik 2013, Osama Bin Laden tabatud, väljas paistis päike ja mina olin lõpuks enam mitterase.

Kuidas Naabrinaine zombi käest hammustada sai

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Mu sõbrad on üldjoontes napakad. Normaalsel kombel, muidugi. Ega siin mingi sanatoorium pole.

Naabrimees ja Naabrinaine ükskord pärast perejooksu mu juurest läbi. Niisama, lonks vett, paar sõna juttu. Nad jäid umbes kümneks minutiks ja kogu see aeg ma hirnusin ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, kuidas seda küll kirja panna.

Esiteks KOHE hakkas Naabrimees mind kiusama (aga see pole midagi uut, on normaalne, et muidu leebe ütlemisega NM mu juuksetooni “uriiniks” nimetab), siis nad leidsid, et ma olen nagu mingi puuvili ja arutasid pikka aega detailselt, milline küll.

VÄLISTREPP. TUULINE KEVADILM.

NM: “Kookospähkel!”
D: “Pealt karvane…?”
NM: “Seest mahlane ja flobisev!”
NN: “Ei-ei, see on midagi muud. See on välismaine puuvili, mida ma mõtlen…”
NM: “Jah, õigus, ega kookospähkel polegi välismaine…”
NN: “Mangostan! Voh! Seal on koore vahel nagu mingi tühimik ja siis on mahlane sisu…”
NM: “…sisu koliseb!”
D: “Jah, sest see ma olen. Mahlane ja kolisen. Pealt karvane ehk ka. Ja kuskil on tühimik.”
NM: “Lonkad?”
D: “Ja mölisen.”

See kõik oli muidu tore ja kena sõpradevaheline vestlus. Või noh, oleks olnud, kui NM ja NN poleks TERVE SELLE AJA mingeid… tantsu (?) liigutusi teinud. Võibolla said nad mingi epilepsiahoo. Või on ehk tegu degeneratiivse geenimutatsiooniga? Mis iganes see on, see oli fucking hilarious.

Naabrimees tantsis nagu jõusaalihunt, Naabrinaine nagu dementne jaanalind, kes vahepeal ära unustab, mis liiki olend ta on, ja arvab, et vist… oli… baleriin?

Seda kõike nimetasid nad nimelt lõdvestusharjutusteks.

Ja siis tuli tagatipuks neil suurepärane idee zombie walk’i tehes läbi keskuse koju kõndida. NM oli alguses küll kõva vend, aga siis lõi põnnama. Et las Naabrinaine ise läheb kui tahab. Ta vaatab eemalt ja naerab. Ja pildistab.

Siis nad harjutasid natuke zombie walki. Siis tuli Kärt, baffled, aga ilmselt on temagi ammu loobunud neil puhkudel küsimusi esitamast. Ning lõpuks läksid kah, Naabrimees kenasti zombie karakteris, see oli hindamatu. NN on ikkagi daam, tema zombie oli kah daamim, põrkas kergelt vastu puud ja isegi ei söönud ühtegi vaese linnu aju selle peale ära.

Kuni Naabrimees jõudis selle fantastilise kivimüürini, mille mu kõrvaltädike on mingil veidral põhjusel sellele rajale ehitanud, kust mulle ka külalised käivad. Aga, tõelise kangelasena ei langenud Naabrimees siiski rollist! Koperdas zombilikult, korjas jäsemed kokku, möiratas, vaatas ringi – ja siis nägi hämmeldunud minu majanaabreid teisel pool majanurka.

Naabrimees lehvitas neile rõõmsalt.

Pöördus siis, liipas Naabrinaiseni ja hüppas talle armastavalt möiratades kaela: “Zombie kiss!”

—KARDIN—

Millal sina viimati kellegagi zombiwalki tegid? Pluss: kui ma üldse kunagi enam suhtesse peaks sattuma, siis zombiwalk on eelvoorus kindlasti kohustuslik.

Ja millest me rääkisime tol korral peale puuviljade, flop-flop häält tegevate asjade, tsellofaani mähitud naiste? Tegelikult vist oli mingi suhtenõu isegi käsil.

Aga on ju VÕIMATU selliseid inimesi kuulata. Puhas piin. Hüsteeriliselt naljakas, aga piin!

Internet! Naabrinaine kiusab mind!

 

Minu päev: õhtu

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Esimesed osad minu päevast: hommik ja pärastlõuna.

Vahepeal mahuvad meie päevadesse ka külastused. Näiteks proovin ikka kord-kaks nädalas Naabrinaisele külla jõuda, et Mila ja LM saaksid hängida ja mina lihtsalt istuda ja juttu ajada inimesega, kes moodustab mitte ainult rohkem kui kolme-sõnalisi lauseid, vaid suisa põimlauseid teinekord.

Mõnikord õnnestub külaskäik siduda jooksmisega. Et viin Mila Naabrinaise juurde ära ja siis teen ise kiire tiiru. Enamasti aga me räägime, ma aitan õhtusöögiga (kui lubatakse) ja sööme, lapsed mängivad, Naabrimees kiusab.

Enamasti aga jõuame me õuetiirult 18-19 paiku koju tagasi ning siis ongi käes õhtusöögiaeg. Tiirled nagu orav rattas, taaskord, vahel õnnestub mõni armas inimene spiikeri peale panna – näiteks emmega kiirelt rääkida, et kuidas ka teistel läheb. Söök valmis, on see harv moment, kui ma päriselt saan jälle maha istuda… Või kas ikka saan? “Juua! Mahla!… Ei, piima! Ei taha… Peale! Saia! Liha! Veel!”

Midagi läheb ehk ümber, midagi on veel vaja juurde tuua, salatit peale tõsta…

Kaheksa paiku vaatame multikaid. Vahepeal nõuti kassi (Simon’s Cat), siis Pingut, nüüd on aeg “Šaallaa!” ehk “Charlie and Lola” käes. Selleks hetkeks olen ma üldiselt täiesti ajusurnud ja loen minuteid, millal jõuab kätte vanniaeg… Sest tööd tuleb ju ka veel teha, kui Mila on magama läinud!

20:30-20:45 paiku on vanniaeg. Vahel käime koos vannis ja peame veesõdasid (teate, milleks on vannipartidel piiksuaugud? Veesõdade jaoks!), seebitame, vahutame, mulistame ja puristame.

Kell 21 lähevad lapsed magama. Vannist tuppa, seal tudukad selga, tekk ümber, Mõmmi kaissu ja kui nõutakse, siis raamatut. Viimasel ajal ei nõuta, raamatuid loeme päeval. Nimelt on Milal voodi kohal uhke kassipilt, keda hiired taga ajavad, nii et lugusid pean ma rääkima hoopis neist kassidest ja hiirtest.

Kui Mila “kassi… tudu… auto… la-la-la” laulma hakkab, on aeg tuli kustutada ning käes unelaulu aeg. Ikka see klassikaline: “Mina ei taha veel magama jääda…”

Enne voodisse tõstmist, olen tähele pannud, ütlen poolunes Milakesele alati: “Head ööd, kallis. Maga hästi, hommikul näeme. Emme armastab sind hästi palju.”

Ja siis hakkab armastav emme tööd vuhkima, kasside sisse-välja taustaks. Umbes südaöö paiku lõpetan, siis ehk vaatan mõne sarja, kirjutan mõne posti või ütlen fesaris kellelegi tere.

Hommikul algab ju kõik jälle otsast peale.

Minu päev: pärastlõuna

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Esimene osa minu päevast on kirjas siin.

Kui Mila lõpuks ühe paiku magama jääb ja ma tukastusest virgun, on käes aeg teha ära kõik need asjad, mis vajavad sel päeval tegemist. Delfi kolumn, telefonikõned allikatele mõne freelance artikli jaoks, kiirematele ja mõtlemist nõudvatele e-kirjadele vastamine, järjejutt, loengute ettevalmistamine, kodutööde lugemine-hindamine and what have you. Vahel on aega isegi blogida või pilte töödelda.

Vahel harva.

Ja siis ongi poolteist tundi nagu naksti läinud.

Ahjaa, sinna aja sisse tavaliselt mahub ka see, kui ma toon kuurist puid ja panen vähemalt kaks ahju küdema. Nüüdsel ajal, kui enam hommikul kohe sellega tegelema ei pea.

Kui Mila ärkab, tahab ta natuke aega kaisutada ja minu kaisus joonistada, kuubikuid ritta laduda või raamatut lugeda. Seda ma talle ka võimaldan, sest see on ju harukordne, kui on kümme minutit, kus võib suisa vedeleda ja niisama lapsega hängida.

Enamasti muidugi ei jõua ma 1,5 tunniga kogu tööd tehtud, siis see kummitab ja ma olen ilgelt närviline. Ma ei tea, mis elu ma oleksin elanud enne nutiajastut – nüüd saan vähemalt jooksvalt meile tšekkida ja kiirematele ka on-the-go vastata, sõpradega hektiliselt suhelda ja üleüldse inimkonnaga kontaktis olla. Kuigi täna just mõtlesin, et nutt nutiks, kui ikka oled orav rattas, siis POLEGI lihtsalt seda momenti, et telefon võtta.

Sest – kui algab näiteks õhtusöögi tegemine, vuristad nõude, lõikumise, hakkimise, praadimise, ahjude, lapse minikatastroofide, kiirkoristamise, kassiliivavahetuse, kasside õue ja tuppa laskmise, pesu pesema panemise, pesu masinast võtmise ja kõige muu vahel, telefon nõudlikult kuskil lauanurgal vibreerimas. Siis tuleb Milake, soovib midagi, tegelen, räägime, vahel keeb midagi üle, siis ei ole aega tegeleda, siis jälle on – telefon muudkui vibreerib kuskil lauanurgal.

Ja siis heidetakse mulle ette, et ma neil hetkil, kus mul actually on võimalus sissetulevaid teateid vaadata, neid ka vaatan – “Miks sa PÄRIS eluga ei tegele, vaid oma telefoni muudkui näpid?!”

Muudkui, hah, jah.

Novot. Aga enne õhtusöögiaega ja pärast lõunauinakut tuleb üldiselt siiski kiire snäkk ja pärast seda õuetuur. Kui on poest või turult midagi vaja, käime seal. Ja kui on päev, kus ma tulen loengust ja/või kohtumiselt, siis umbes 16-17 paiku toon ma Mila hoiust ja olenevalt kõhutühjuse astmest venitame seda käiku ka mänguväljakute ja muu peale.

Kevadhooajal on lisandunud muud hobid – aiakoristus, peenrad, õue aiamööbli või ronivõrede ehitamine, kuurikoristus… Needki mahuvad pärastlõunasesse aega.

Või siis ei mahu.

Järgneb.

 

MEHESÕNA: Mida mehed kardavad? Näokreeme?

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 6 Replies

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!


Mida mehed kardavad? Mehed tunduvad kartvat nii vähe – või ei näita nad seda välja?

Meestel on hirme sama palju kui naistel ning need erinevad sama palju indiviidipõhiselt kui õrnema sugupoole esindajatel. Ise kuulun veel selle põlvkonna hulka, kus sisendati maast madalast mantrat, et kardame me kõik, kuid vaprus on hirmudest olenemata edasi tegutseda. Omamoodi sotsiaalne surve on ka meie ühiskonnas olemas: mehed peavad ju olema siiski mehed! Kuigi viimasel ajal on see nõue aina skisofreenilisem – peame olema sisuliselt emotsionaalsed sotsiopaadid, mis aga on oksüümoron.

Kui mees ütleb, et ta petab oma naist sellepärast, et meelde tuleks, kui hea ikka oma naine on – kui suur load of bullshit see 10 palli skaalal on? Või mis värk sellega ikka mehe vaatenurgast on?

Nii rumalat põhjendust pole ma oma elu jooksul veel kordagi kuulnud, igastahes lõhkusid sa ära mu bullshiti skaala. Petmiseks on mitmesuguseid põhjuseid ja veel rohkem põhjendusi, aga see on praktiliselt sama jabur, kui viriseda mugavate pükste kandmise üle kodustes oludes.

Miks on nii raske saada mehi näokreeme kasutama, muudest ilutoodetest rääkimata! On siis raske see kreem näkku läratada või?

Lühike vastus: jah.
Pikk vastus: jah, kurat.

put on your running shoes

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 21 Replies

Kevad on täiega peale murdnud, sellega seoses olen avanud jooksuhooaja. No okei, muidugi mitte nii ässalt kui Naabrinaine, kes eile tegi oma personaalparima ja vudis tosin kilta maha (for real, ta on hull) (heas mõttes, muidugi), aga üleeile tegin oma selle hooaja parima, mis jäi eelmise hooaja keskmise tulemuse kanti. See tähendab, et on suur lootus see hooaeg lõpuks ometi mingite normaalsete jooksutulemustega lõpetada.

Esimesed neli-viis korda jooksmist on sellised hädised vindumised, kus ma vihkan jooksmist, mööduvaid autosid, karjuvaid koeri, Savisaart, tänavaauke, oma odavaid jooksutosse, oma uut uhket telefoni, mis spets-käepaela ei mahu ja ma pean sellega kombineerima nagu napakas, seda, et alati tuleb klappidest vale lugu, Tallinna tuult, porilompe, pilvi, taevast – ühesõnaga, vihkan kõike ja kirglikult. Sest jooksmine on faking nõme!!! Miks ma pean seda tegema, AHHH?!

Peale selle on esimesed korrad alati sellised, mis panevad jälle vanusele mõtlema. Tunned mingeid kohti oma kehas ja saad aru, et nad on jäänud jälle nõrgemaks. Näiteks parem põlv on mu uus huviobjekt, sest ta teeb imelikke hääli ja on üldse imelik. Nähtavat põhjus sellele ei peaks olema, ma vähemalt ei mäleta, et oleks põlvele kukkunud või kuidagi muudmoodi liiga teinud.

Lähiajal.

Vanusele omaselt on tõenäoliselt see mingi ülikooliajal ninuli käimise hind, mida ma praegu maksan.

Aga siis pressid paarist esimesest korrast läbi ja saad aru, et tegelikult on jooksmine, noh, mitte just mõnus, aga see pole ju keeruline. Tuleb juba meelde vaikselt, pärast on ikka mõnus olla, ja kuigi kaalualandamisest ma isegi mitte ei unista (eelmise hooaja põhjal, kus ma ainult juurde võtsin iga jooksukorraga), on ikka kuidagi asjalikum tunne. Et midagi on nüüd tehtud.

Nii et sügisel elumuredesse mattunud “Projekt viiekas” läheb jälle töösse, ning seekord olen ma optimistlikum. Sest kui kõikides muudes eluvaldkondades on viimase poole aasta jooksul mu mantraks saanud failing is not an option, võib see ju vabalt ka siin töötada.

No ja asi see viis kilta joosta siis pole. Naabrinaine jõudis kümneni eelmisel aastal sisuliselt kolme kuuga või nii.

Kuidas teil jooksmisega on? Lippab?