Kolumn augustikuust 2012, kirjutatud Delfi Naistekale.

“Märkus iseendale,” kirjutas sõbranna esmaspäeval Facebookis. “Enamus toredatest, ilusatest, intelligentsetest, heasüdamlikest, huumorimeelega meesolevustest tuleb koos alkoholiprobleemiga.”

Tõsi ta on, see on tänapäeva Eesti valus igapäev. Konjuktuuriameti andmetel tarbis 2007. aastal alkoholi 84 protsenti elanikkonnast, 16 protsenti oli karsklasi. Vist igas eesti perekonnas – või siis suguvõsas – on vähemalt üks kui mitte mitu täie rauaga hagu andvat alkohoolikut.  See kõik on juba nii harjumuspärane, et ei taipagi kuidagi kõigi joodud õllede ja viinade üle pikemalt mõelda. Tead juba, et õhtul vahetult enne kümmet pole poodi saia mõtet ostma minna, kui just megajärjekorras seista ei taha, ning kui hommikul kümne paiku oma šopingut satud tegema, siis (eriti pühapäeviti) kohtad riiulite vahel eriti väsinud olemisega inimesi, korvid õllesid täis.

Ning jah, kui terve eesti soo või hävimise või rahvatervise pärast südant ei vaeva ning kodus otseselt alkoholiga probleeme pole, siis panedki selle teadmise kuhugi tagaajju ära. Kõik joovad. Eestlased joovad sitaks. Nojah, aga mis meil siin ikka teha, riigis, kus on üheksa kuud pimedust ja sitta suusailma. Juua ja teha küünarnukkidega teed lähima enesetapusillani (kui parafraseerida Dylan Moranit).

Aga see noorte meeste joomine… See hakkab ikka kuidagi silma, kas või oma sõprade hulgas. Alati on peol mõni paarike, kus mees silma särama võtab ja siis terve õhtu naise näägutamist kuulab: “Kullake, äkki aitab juba? Musirullike, ära võta rohkem peale…” Kusjuures kõrvaltvaatajatele ei tundu asi enamasti problemaatiline. No mis on siis, ei või siis korra kvartalis rihma lõdvaks lasta, kohe on vaja tänitada!

Tuleb tunnistada, et minu eelmises suhtes oli pigem vastupidi – mees alkoholiga suurem asi sõber pole, seega jääb mul üle tänitada muude asjade üle. (Muudetud 2014 minevikuvormi – toim.) Mina aga armastan väga punast veini ja mojitosid ja kuigi öeldakse, et alkoholita saab ka pidutseda, siis mina ei ole seda trikki veel ära õppinud. Einoh, ega ma ju ei pea jooma, aga nii on kuidagi lahedam. Rasedana õppisin nautima alkoholivaba õllesid, aga olgem ausad: enamik on neist pigem nagu limonaad ja ega ühe raseda prioriteetide hulgas olegi pidutsemine, alkoholiga või mitte. Alguses on süda paha, keskel rabad veel tööd teha ja ootad sünnituspuhkuse algust ning lõpus vedeled voodis ning kui eriti veab, siis boonusena valutavad kõik võimalikud ja võimatud kohad.

Aga mis siin minust, räägime ikka meestest. Neil polegi sellist distsiplineerivat looduse poolt loodud karskusperioodi nagu lapsekandmise ja imetamise aeg, seega kipub mehi minu kogemuse kohaselt olema kahte tüüpi. Nad kas joovad või siis nad ei joo ÜLDSE. Ja nagu kõigi äärmustega, on ühtmoodi hirmutavad nii alkohoolikud kui täiskarsklased. Mulle meenub üks ammune mõttetera, et meest, kes tilkagi viina ei võta, ei saa usaldada.

Miks?

Ma ise olen mõelnud, et äkki on asi selles, et täiskarsklust harrastatakse mingi tugeva sisemise sunni tõttu. Näiteks usklikud põhjused, pühendumine spordile või – jap-jap – alkoholism. Need tugeva sisemise sunniga mehed on juba seetõttu pähklid ja kui sa mõne taolisega deitima hakkad, siis võid mingi hetk ehk avastada, et oled mehe armastuse (või kinnisidee) kõrval teisel kohal. No ja kellele see siis meeldiks!

Kui aga silmaga nähtavat põhjust karskluseks justkui pole, siis on see seda hirmutavam. Ma alati omaette mõtisklen, kui jälle mõnd “kuiva kaevu” kohtan, et miks küll. Otse küsin ma seda harva, sest umbes samamoodi, kui ma ei uuri inimese kiriklikku kuuluvust, ei ole minu asi ma tema toidu- või joogieelistused. Aga ikkagi – miks küll? Kas ei meeldi maitse? Aga alkohole on ju nii palju erinevaid! Või ei meeldi see, et alkohol on ju pikemas perspektiivis kahjulik? No aga arstid muudkui kinnitavad, et klaas veini aitab südamehädade vastu, parandab murtud südant ja peseb autogi puhtaks. Või siis kardavad inimesed end lõdvaks lasta? (Märkus: siinkohal ma ei ütle, et ainult alkoholiga end lõdvaks lasta saab.) Kardavad seda, mida nad joogise peaga mõtlevad, tunnevad, ütlevad, korda saadavad? Kui ongi see põhjuseks, siis saab sellest ütlusest täitsa asjagi ju – seda meest, kes ennast ei usalda, pole ka sul tark usaldada.

Aga kas tõesti on siis nii, et suurem osa toredatest kuttidest tuleb koos lahutamatu kuuspakiga? Vot ei teagi, ma olen nii kaua vallalisteturult eemal olnud, et puudub hea ülevaade. Minu sõpradest küll suurem osa hoiab alkoholiga pigem jahedaid suhteid.

Ning samas on elu näidanud, et absoluutselt iga inimene tuleb koos mingi pagasiga. Kellel selleks soome turisti viinakäru, kellel endised naised, töönarkomaania, lähedusepelgus või üleaisalöömise probleem. Ja need, kes esmapilgul tunduvad pagasivabad, on nagu täiskarsklasedki – pigem läheneda ettevaatlikult, sest kusagil on miski kindlasti peidus.

Nii ongi ju põnev, kas pole?

Kolumn augustikuust 2012.

Aga see on ju ainult tore, et keegi minu mehega magada tahab!” Me istusime sõbranna juures laua ümber, jutuks suhted, joogiks vein. Nagu ikka. Selle avaldusega tuli välja üks mu sõbrantsidest ja kuigi mind viimasel ajal väga vähe üllatab tõsiasi, et mu sõpruskond on, noh, ütleme… eriline, jäin ma ometi pikemalt kogu selle asja üle mõtlema.

Niisiis, kaks mu sõpra on püsisuhetes, kus peaaegu täielikult puudub armukadedus ja mis põhimõtteliselt vastavad “avatud suhte” kontseptsioonile. Ja üllatav on ehk see, et kõik osapooled paistavad olevat täiesti rahul. Ka mehed, kuigi ma olen aru saanud, et meestel on mõnevõrra raskem endale armukeselaadseid tooteid muretseda, sest “korralikud” naised jätavad sageli tehingu pooleli, kui ilmneb, et mees suhtes. “Mu naine on sellega nõus!” on lause, mida vist enamik tõeseks ei pea.
Aga nad tõesti on nõus.

Mida kauem ma selle kõige üle mõtlesin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et äkki selline suhtemudel on lihtsalt uue ajastu märk? Lubage, ma seletan.

Naine leiab mehe, kelles on koos väga palju häid omadusi: ta on lahe sõber, usaldusväärne partner, hea geenimaterjaliga, suurepärane isa. Igati suurepärane inimene, kellega kõrvuti eluteed sammuda, ainult et… Seda va kirge ja armumisuima jääb väheseks. Mida siis teha? Minna lahku ära, lootuses, et kusagil on kõigile keegi.

Aga, vabandust, mida kuradit? KES on meile garanteerinud, et kunagi saabub see prints valgel hobusel? Kust oleme me võtnud kindluse uskuda, et raudselt leidub kuskil mõni mees, kelles on koos kõik head omadused, meil tuleb lihtsalt vakka olla, hoida uks õnnele valla ja oodata?

Vabandust, aga – see on ju totaalne härjasitt, kas pole?

Võib-olla on tõesti tõetera selles, et kui sa oled juba leidnud kellegi, kelles on enamik sulle sobivaid omadusi koos, siis sa lihtsalt lepidki temaga? Mis on selles halba? Ning ehk tõesti on kirge ehk mujalt õigem otsimas käia? Miks mitte, kui ühtegi osapoolt see ei häiri?

Ma mõistan, et see suhtemudel käib paljudel üle pea, ma ei ole isegi kindel, kas oleksin valmis sellist suhet elama. Samas on mul olnud õnn viimase kuue aasta jooksul järjest kaks korda nii meeletult armuda ja armastatud olla, nii et miks peaksin ma üldse eeldama, et kusagil on veel kolmas kord mind ootamas? Veel täiuslikum kui need eelmised? Ja et kui suhtemured hakkavad üle pea kasvama, siis võin endale öelda, et uks tuleb õnnele lahti hoida ja minema kõndida, sest “kusagil leidub kõigile keegi”?

Kuidagi absurdne tundub ka see ühiskonna poolt heakskiidetud suhtemudel. Et pigem ole üksi, kui suhtes, kust puudub KÕIK. Aga miks mitte olla pigem suhtes, mis ei tee õnnetuks, aga ka mitte täielikult õnnelikuks? Miks mitte leppida mehega, kelles on 75% kui olla elu lõpuni üksi?

Sest kui kellelegi on väljastatud garantiikiri, et õnn ükskord õnnele saabub, palun seda ka mulle näidata. Ja juhatada mind vastavasse asutusse, sest ka mina sooviks kirjalikku tunniskirja sellisel juhul.

Igaühele on ju kuskil keegi, lõppeks, kas pole?

Märkus aastast 2014. Mul on väga hea meel, et ma leidsin endas jõu ukse õnnele lahti hoida ja leidsin julguse minema kõndida, kuigi see pole lihtne ja pole praeguseni lihtne, sest eelmine elu ei taha must kuidagi lahti lasta. Vahel on tarkus ka selles, et aru saada, millal on õige hetk loobuda…

Kolumn Delfi Naistekale augustist 2012. Sel ajal filmiti saadet “Õhtusöök viiele”.

Olen hetkel seotud ühe projektiga, millest ei tohi ma veel mõnda aega rääkida, aga mis on mind pannud mõtlema täiuslikkusele ja sellele, kui suur hädapätakas mina ikkagi olen.  Ja kas tõesti ongi nii, et ma olen ainus selline inimene maa peal? Vähemalt praegu on küll mulle selline mulje jäänud, et ma erinen kõikidest teistest inimestest nii drastiliselt, et on puhas ime, et mu külalised koheselt mu koju sisse astudes südamerabandust ei saa. Hea seegi, eks.

Tegelikult on mind nii väga ära tüüdanud see kõikide õiendamine ja tänitamine ja eile oli mul lõpuks kadunud ka igasugune huumorimeel. No tore on, et mu sõbrad tunnevad mul külas käies kergendust: “Olgu mis on, vähemalt ei näe mu kodu välja nagu Dakil…”

Ma pole kunagi eriti varjanud, et ma pole suurem asi koristaja, aga kunagi varem pole sellest inimesed ka erilist numbrit teinud. Nüüd aga on Naabrinaine mõnikord tõsimeeli arvamust avaldanud, et kui ma enne korralikuks ei hakka, siis kindlasti juhtub see pärast seda, kui mu lapse sõbrad ei taha talle külla tulla. Kui ta seda esimest korda ütles, arvasin ma, et see on järjekordne nali, aga tuli välja, et ta ei teinudki nalja. Okei, tõesti mäletan ma, kui õelad lapsed üksteise vastu on ja narrimiseks polegi erilist põhjust vaja, aga…

…Kas te ajate mulle jama? Ma pole ELU SEES kuulnud, et lapsed omavahel arutaksid, kelle ema parem perenaine on. Pigem ei viitsi lapsed ju ise ka eriti koristada ja kui just nad ei pea sõbra tuppa minekuks läbi mustapesu hunnikute ja mädanevate toidujäänuste sumpama, siis peaks neil üsna ükskõik olema, kas mul on kirjutuslaual hunnikus ühe või kahe kuu ajakirjad.

Tõepoolest – ma absoluutselt ei viitsi koristada, aga ma teen seda ikka. Nüüd veel rohkem kui varem, aga paradoksaalselt paistab see nüüd veel vähem kui varem välja. Ma jaksan/suudan vaid selle kõige suurema kaose likvideerida – laiali lennutatud pudru, ribadeks tõmmatud vetsupaberirulli, kasside joogikaussi uputatud krõbinad, vanni kuhjatud šampoonipudelid, laiali lammutatud rahakoti. Ma jõuaks ilmselt koristada ka nii, et mu ema rahulikult hingata saaks, et ma pole päris hukka läinud – aga siis ei jõuaks ma jälle teha muid asju. Näiteks tööd. Või süüa. Või tegeleda lapsega.

Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas kõik teised suudavad nii läbi ja lõhki täiuslikud olla? Kuidas? Mille arvelt? Kas tõesti mitte keegi teine ei anna oma lapsele vahel poest ostetud salatit, sest nii on lihtsam? Kas tõesti mitte keegi teine ei viitsi teinekord nädal aega pesu kokku lappida ja kappi ära panna? Kas tõesti on kõigil kodus viis ühesugust pokaali ja viis ühesugust klaasi ja viis ühesugust magustoidunõu? Kas keegi teine ei ole elanud remondipoolikus korteris mitu kuud kastide otsas? Kas ma tõesti olen siis ainuke laiskvorst maailmas, et minu üle peab kohe konstantselt nalja viskama? Äkki kutsuks siis kohe tervisekaitse, mupo ja sotsiaaltöötajad kohale, et ehk ei sobigi ma ühiskonnas niimoodi vabalt ringi käima? “Jumala eest, tundub, et see naine on ju päris ohtlik suisa oma lähikondlastele! PESU NÄDAL AEGA KUIVAS RESTIL!!! Kus on lastekaitse silmad?!”

Kõige rohkem häirib mind vist kogu selle koristamise-asja juures tõsiasi, et ma tõesti ei saa aru, milles täpselt probleem on. Ma ei tea, mul pole küll kombeks külla minnes sõprade kodukorda hinnata ja kommenteerida, kuigi kui nüüd mõtlema hakata, siis on vist tõesti väga eestlaslik sõpru sisse kutsudes kiirelt vabandada: “Tead, püüa mitte tähele panna seda segadust, ma tõesti ei jõudnud…” Siis otsid silmadega seda nimetet segadust ja õhtu lõpuks avastad, et tõepoolest – raamaturiiulis on üks raamat natuke viltu…

Nii et ma otsustasin natuke solvuda, sest kogu see koristamise-värk on mingi pseudoprobleem minu jaoks. Ja siin pean ma muidugi segaduse all silmas seda, milline minu kodu igapäevaselt välja näeb, mitte seda segadust, mida näeb sellistes tõsielusaadetes nagu näiteks “Hoarders”, kus inimesed haiglaslikult oma maja otsast otsani asju täis topivad ja hiljem unustavad, et lisaks neile elas majas veel keegi, keda pole juba kuid näha olnud…

Eks ma siis olen edasi sõpradele see hoiatav näide, kui see on mu roll siin ilmas. Aga enne, kui ei saa köögikappe seina, jäävad ka need kastid kõikjale laiali ja köögikappe ei saa enne seina, kui on seinad ära soojustatud ja krohvitud, aga seda ei saa enne teha, kui tuleb elektrik, aga elektrik maksab rohkem kui mul hinge taga on ja nii see ringlus mul siin käib.

Aga jah, koristada ei viitsi ma tõepoolest ja tavaolukorras tõepoolest eriti. Eks siis kaevake mind kohtusse, kui muudmoodi ei saa…

Märkus aastast 2014: koristan ikka samamoodi nagu tol ajal – igapäevane närviajav kraamimine lapse järelt. Aga nüüd on mul elukaaslane, kes ise koristab. Hämmastav! Mees, kes koristab! Vabatahtlikult! Uskumatu!

Kolumn Delfi Naistekale juulikuust 2012.

Mehed on eided

“Issand, kuidas jaksad selliste intriigide keskel küll elada,” ohkas Naabrinaine ükspäev Facebookis tšättides. Naabrinaine ei kasuta küll pea kunagi mingit laadi smailisid või emotikone, aga selle ohke lugesin ma ta lausest välja.

“Ma ise ka ei saa aru. See teismeliseelu, mis mul hetkel käimas on, tapab varsti mu huumorimeelegi,” ohkasin vastu.

“Tead, elu siin täiskasvanute maailmas on imeline: palju tööd, vähe intriige. Aju puhkab kogu aeg!” julgustas Naabrinaine. Ja lisas (koos smailiga, muuseas): “Kui sul kunagi kõrini saab, siis tere tulemast meie sekka!”

Uh.

Tõepoolest. Nali naljaks, see on ikka uskumatu, mis intriigid on mind viimasel poolaastal ümbritsenud. Vähe sellest, et ma ise pidevalt mingite sotsiaalsete fopaadega hakkama saan, intriigid tunduvad jälitavat ka kõiki mu sõbrannasid. (Välja arvatud Naabrinaist, muidugi. Tema hoiab kainet pead ja täiskasvanuelu lippu uhkelt kõrgel lehvimas.) Kui ükskord taas kõiki neid lõputuid (teismeliseelumaiku) probleeme lahkasime, jõudsime üllatavale järeldusele: mehed on eided!

Pidage nüüd oma hobused, oo kommentaatorid! Lubage, ma selgitan.

Mulle tundub, et uuema aja moodne mees on teistsugune, kui oleme harjunud aastasadu meestest arvama. Uuema aja mees on kontaktis oma tunnetega, ei karda näidata emotsioone, tal on sügavamad vajadused kui vaid õlut juua ja jalkat vaadata. Talle meeldib käia kokanduskursustel, ta kasutab niisutavaid näokreeme ja Osho sisemise tarkuse leidmise teadmised pole talle võõrad. Ta võtab naist kui võrdset, ei arva, et naine on rumalam lihtsalt sootunnuste tõttu ja kuigi ta austab feminismi, pole ta unustanud ära elementaarset viisakust ja avab naisterahvale ukse. Sest nii on kombeks, mitte et naine seda ise lahti ei saaks. (Kuigi on juhtumeid, kus ma näiteks pole tõesti ust lahti saanud. See on isegi juhtunud iseavanevate ustega. Päris piinlik – jooksen nagu loll edasi-tagasi seal ukse ees, et andur mind näeks, kuni taipan, et see polegi uks, vaid klaassein… ja uks on selle kõrval.)

Ühesõnaga, uuema aja mees ja tema areng on kõik suurepärane ja tore, kahtlemata. Aga uuema aja mees tuleb ka väikeste… hmm… tagasilöökidega. Viimasel ajal olen ma märganud häirivat tendentsi, et mehed kipuvad aeg-ajalt olema eided. (Panete tähele, et ma ei öelnud, et KÕIK mehed on eided ja et nad seda koguaeg oleks?) See väljend on üsna nõme ja kõlab rõvedalt, ma tean, aga ma ei oska ka muud väljendit välja mõelda. See “eideks olemise” stigma jäi mulle külge kunagi mu “päris” teismeliseeast, kui ühele oma esimestest armastustest südant puistasin ja küsisin (oi-kui-eidelikult): “Aga… Mis meist siis saab?”

Mille peale kutt vastas: “Ah, ära ole mingi eit! “Mis saab, mis saab”! Mis meist ikka saab! Vaatame…!”

(Meist ei saanud muidugi midagi, mõne aja pärast kolis ta teise linna, olles eelnevalt kooli peal lasknud lahti kõlaka, et blowjob pole mulle võõras tegevus.) (Selle peale tahaks küsida: kurat, kes meist selles situatsioonis küll eit oli?!) (Kuram… Vist ikka mina, eks?)

Niisiis sain ma üsna noorelt teada, et “eideks olemine” on midagi taunitavat, tüütut, sentimentaalset ja okseleajavalt romantilist. Kahju, et ta tol korral ei täpsustanud, milline “naiseks olemine” olla võiks. (Tõenäoliselt ei oleks tema meelest suuseks ühe korraliku naise ampluaasse kuulunud.)

Ja nüüd ma olen märganud, et see “eideks olemise” taud on ka meessugupoolele edasi levinud. Üks sõbrants tahtis oma silmarõõmuga lihtsat seksisõpruse suhet. Nagu moodsale naisele kohane – iga seks ei pea olema seotud tunnetega. Kõik läks suurepäraselt, kuni ühel õhtul kutt talle purjus peaga helistas ja jauras: “Mis meist saab?! Kas sa mängid minuga? Tunnista üles! Sa oled ju minusse armunud, kas pole! Miks sa tee-eed mulle nii-ii….!”

Või siis teine näide, kus abielus sõbranna tahtis internetitutvust järgmisele tasandile viia. Kutt, kes onlainis oli igati lahe ja piiridevaba, teatas pärast koos veedetud ööd, et armukeseroll talle ikka ei sobi. “See teeb mu kuidagi… odavaks,” teatas ta, pani end riidesse ja oli kiiremini uksest väljas, kui sa suudaks öelda: “Ära ole mingi eit…!”

Nii, ja nüüd tuleb kolumni see osa, kus ma üritan asja natuke õigustada või pehmendada. Kõigepealt olgu öeldud, et neis näidetes ei taha ma midagi halba öelda nende meeste kohta (igale ei peagi vaid seksisuhe sobima), lihtsalt nende käitumine neis situatsioonides oli midagi, mida saaks lahterdada “eideks olemisena”. Ehk siis: kui uuema aja naine on see, kes ei mõtlegi vaid lastele, valgele kleidile ja majale äärelinnas, vaid tahab seksuaalselt eksperimenteerida, omada juhusuhteid ja teha seda kõike hukkamõistuta, siis kahjuks ei sobitu enam uuema aja naine uuema aja mehega kokku! Sest, vaadake, vanasti olid ju mehed need, kelle puhul pleiboiks-olemist hukka ei mõistetud ning “pahade poiste” järele õhkasid kõik korralikud tüdrukud. Kuid nüüd, kui rollid on vahetunud, paistavad mehed olevat tõeliselt segaduses. Sest lõpuks ometi käituvad nad nii, nagu neilt on aastasadu nõutud – on tundelised, moraalsed, ei aja taga iga seelikut, tegelevad enesearendamisega… Ja millega vastavad naised? “Ära ole nüüd mingi eit, palun!”

Tegelikult on loomulikult nii, et see “eideks olemine” on sageli vaid üks situatsioon või äärmisel juhul vaid faas. Sama ka naiste puhul – “paha tüdruk” on tavaliselt mingi faas, intrigandid väsivad ükskord isegi sellest jamast ning pöörduvad taas täiskasvanuellu. Sinna, kus on Naabrinaise sõnul palju tööd ja vähe intriige ja kus aju kogu aeg puhkab. Aga seni, kuni mõnel naisel on liiga palju vaba aega ja ta tahab seda (seksi)seiklustesse matta ja kuni talle jääb ette mees, kes ei suuda uuema aja mehe kombel asjasse kuidagi suhtuda… Seniks jäävad intriigid ja väljapääsmatult tuleb aeg-ajalt frustreenult ohkata: “Ah, mehed on ikka ühed eided küll!”

Ja, kusjuures, siin pole kellegi suunas ühtegi etteheidet. Intriigidevaba elu on ju igav, kuid ükskord peab see kõigi meiega juhtuma. Täiskasvanuks saamisest ei pääse. Aga kui juhtuks tõesti see, et mehed hakkaksid naisi mõistma ja vastupidi – millest siis mul (ja tuhandetel teistel) kolumne kirjutada oleks? Kudumisest? Kassidest? Sushist? No kuulge.

Kolumn Delfi Naistekale juulikuust 2012.

Ühel mu tuttaval paaril on suhtekriis ja selle käigus on mees hakanud naise kontodele sisse logima, kirju lugema ja potentsiaalseid konkurente blokeerima. Kui ma sellest kuulsin, vajus lõug ilmselt maani ja ma olin tükk aega lihtsalt vait. Ma võin igasugustest asjadest aru saada, aga vot sellest mina aru ei saa. On teatud piirid, mida minu meelest ületada ei tohi.

Ma nimelt ei ole seda liiki naine, kes arvaks, et ausus on suhtes megaoluline. Minu meelest on mõlemal osapoolel õigus oma eraelule ja saladustele, isegi kui nende eraelud on omavahel tihedalt põimunud nagu koos elades enamasti juhtub.

Mu sõbrannal, olgu tema märkimiseks initsiaal K., on huvitav väljend “puhtsüdamlikku tegema”. Puhtsüdamlikku teeb inimene siis, kui läheb oma partneri juurde kõrvalehüppeid (või muid pahategusid) üles tunnistama. Ei mina ega K. usu puhtsüdamliku tegemisse. Kui üks osapool on teist petnud ja end seetõttu halvasti tunneb (nagu peakski), ei aita ülestunnistamine enam kedagi. Kuidas saakski? See teeb ainult haiget ja süüdlase süükoorem vaevalt et väheneb.

Vaidlesime sel teemal ka ühe sõbraga, kes jälle puhtsüdamliku tegemisse siiralt usub. Mina ei saanudki temast lõppeks aru, sest kellele see täpselt mida annab? Teed teise õnnetuks oma kõrvalhüppest rääkides, tõenäoliselt tõstetakse sind ukse taha ja kes kogu olukorras võitjaks jääb? Ilmselt armuke, kui tema eesmärgiks on mehele käpp peale panna. Nii palju rikutud elusid ja milleks? Selleks, et keegi saaks puhtsüdamlikku teha. “Olen küll siga, aga vähemalt aus siga!”

Niisiis ei ole mul erilist usku sellesse, mida paljud suhtegurud jutlustavad: õige suhe põhineb aususel! Härjasitt, ütlen ma hoopis.

Tähendab, mitte et ausus halb oleks. Mul oli kunagi üks boyfriend, kes oli patoloogiine valetaja. Ta valetas isegi nii triviaalsete asjade kohta nagu õhtusöök. “Sõin makarone,” ütles ta, kuigi ma teadsin kindlalt, et ta oli söönud hoopis pitsat. Täiesti jabur. Selge, et meie suhe kaua ei kestnud. Nii et muidugi on teatud ausus oluline.

Mis aga selle “teatud aususe” alla ei käi, on kindlasti teise inimese postkastid, päevikud, online-vestlused. Asi polegi mitte nii väga selles, et mul oleks midagi varjata, asi on põhimõttes! Ma ei ole iialgi sorinud oma meeste postkastides või lugenud nende sõnumeid ja ma eeldan, et nemad suhtuvad sama austavalt minu privaatsusesse. Sest kas sa peaks olema koos inimesega, keda sa tahad nii hullult kontrollida, et pead isegi tema kirjadel silma peal hoidma? Öeldakse ju laulusalmis: if you love someone, set them free. Ehk et kedagi vägisi kinni hoides elutervet suhet küll ei kultiveeri.

Aga puhtsüdamlikku ei saa ainult kõrvalhüpete kohta teha. Toon ühe hüpoteetilise näite. Ütleme, et näiteks Jaan läks linna sõpradega lõbutsema. Kui baarid-pubid suleti, tahtis seltskond veel edasi maurata, nagu ikka juhtub. Võeti suund kellegi korteri poole, et seal veel mõned tuisupitsid teha… “Kohe hakkan koju minema,” ütles Jaan endale, aga koju ta lõpuks ei jõudnudki. Kui mees hommikul ärkab, avastab ta, et on maganud perenaisega samas voodis, seljad vastakuti, eri tekkide all. Hiilib koju, ta oma naine võib-olla magab veel, Jaan istub köögis, joob teed ja närveldab. Tunneb end halvasti, kuigi täpselt ei teagi, miks. Tegelikult ei teinud ta ju midagi keelatut! Ikka juhtub, et kojuminek lükkub plaanitust hilisemaks, ikka võib ette tulla, et pidu venib. Ja tegu pole ju petmisega, ega ju?

Ometi arvan ma, et selles hüpoteetilises olukorras teeks Jaan puhtsüdamliku (sest ta tahab olla “aus mees”) ja tema naine? Raudpoltkindlalt vihastaks.

Kõige rohkem ajab mind kogu see aususe-teema juures naerma lause, mida naised teinekord kasutada armastavad: “Olgu mis on, aga ole vähemalt aus! Räägi asjad ausalt ära, siis ma ei vihasta.”

Jällegi härjasitt.

Muidugi sa vihastad! Oh, muidugi sõltub pahateost, kui väga sa vihastad, aga kindlasti vihastad. Või vähemalt solvud. Ma võin ka sellest isegi aru saada – oleks ju tõesti tore, kui oleks selline suhe, kus ei tahagi kaua eemal viibida, nii et hommikuni pidutsemine kaotab võlu, parem vaataks armunult teineteisele otsa ja veedaks kvaliteetaega. Tegelikkus on aga näidanud, et inimesed väsivad üksteisest, isegi kui neil lõputult suur armastus on. Vahepeal on vaja asju eraldi teha ning kogu selle eralditegemise juures ei ole võimalik vastassugupoolest lõplikult eemale hoida. Muidugi võib seda tõlgendada nii: “Ahsoo, et minuga siis ei kõlba enam aega veeta jah, et mingi suvalise eidega sukeldumiskursustele läksid?”

Võib ka teistmoodi, elutervelt tõlgendada: “Vot kui tore, et sul on huvisid ja hobisid ka väljaspool meie suhet! Ma usun, et see tuleb meile ainult kasuks, kui me vahepeal natuke aega eraldi veedame.”

Inimene, kes suhtub asjasse nii, ei tuleks iialgi selle peale, et hakata teise postkastides sobrama. Asi polegi niivõrd selles, et tuleks nõuda ausust ja igas olukorras puhtsüdamlikku. Minu ideaalses maailmas toimivad suhted nii, et teineteist usaldatakse ka ilma kõiki detaile teadmata. Peamine on olla aus iseenda vastu, kas pole? Et kui juba oled sattunud olukorda, kus lõpetad kellegi teisega voodis, siis pole mitte kõige olulisem see kiirelt ette kanda, vaid teha sellest õiged järeldused. Sest äkki on suhtes midagi mäda, kui teisega magamine üldse päevakorda tuli?

Mulle meeldib endalt eluliste probleemide tõustes küsida: mida Johnny Depp ütleks? Ja selle olukorra kohta on Johnny Depp öelnud järgmist: “Kui sa armastad korraga kahte inimest, vali see teine. Sest kui sa oleksid esimest päriselt armastanud, poleks sa teise ära armunudki.”