Üks boonus 16tunniste vahetuste juures – 1,5 tundi tööpäeva lõpuni tundub kukepea. Tavalise kontoritöö puhul tundus see teinekord aga ületamatult pikk aeg.
Category Archives: hoomamatu
naelapea pihta
Andra Teede arvustab tänases Eesti Päevalehes “Tule…” raamatut:
Noored tahavad olla erilised ja õnnelikud ning see ei ole üllatus. Kui noored on sunnitud olema tavalised ja õnnetud, tuleb äng. Tore, kui see äng vähemalt kirjutama paneb.
since you asked
Ma mõtlen, et ühikas elamisel on teatavad eelised. Esiteks saad sa alati kellelegi kurtma tulla, kui midagi on katki, kadunud, lõhutud või kuskil käib pidu, ja selle eest kantakse hoolt. Teiseks ei pea sa muretsema, kui oled oma võtmed ära kaotanud, vähese vaevaga saad uued ja kohe päris kindlasti ei pea sa otsima ööseks teist magamiskohta, sest tuppa saad alati.
Kui sa elad aga üürikas või, hoidku küll, oma korteris/majas, on sul terve hunnik probleeme kaelas, millega pead ise hakkama saama.
Ja kui sa võtmed ära kaotad, mees on metsas ja sa pole rumala peaga Birxile ja/või emmele-õele varuvõtmeid teinud, siis jäädki seniks ukse taha, kuni otsustad, kas lasta see lahti muukida või tuleb mees metsast koju. Kuigi kui sul on elavad olevused teiselpool lukustet ust, siis kahjuks jääb ainult sissemurdmise variant.
No ja muidugi kui alumised otsustavad akordioni ja/või naisepeksmise sulnite helide saatel kaks päeva järjest pidu pidada, siis ei ole sul kellelegi kurtma minna, pead ise julguse kokku võtma ja ukse taga kopsima. Või siis kasutada passiivagressiivsemat lähenemist ja taod senikaua vastu radiaatoreid, kui kõik ülejäänud naabrid su peale närvi lähevad ja sinu vaigistamiseks ise hakkavad vastu radikaid taguma.
Või siis käitud mõistlikult ja helistad politseisse.
Ühikas elamisel on veel eeliseid. Näiteks on su majanaabriteks samamoodi noored inimesed, kes on enamasti hea silmale vaadata ja tore trepil teretada, as opposed to kurjad naabrimemmed, kes sind nähes vaid puhisevad või alumised naabrid ja nende külalised, kes sulle trepil otsa kukuvad ning koridorinurka kusevad.
Jah, kogu oma elu jooksul polegi ma ühikas elanud. Pole nagu vajadust olnud, kuigi mõnes mõttes ma kahetsen, et seda eluetappi läbinud pole. Teisalt olen ma piisavalt ühikates aega veetnud, et öelda: oma ühikadoosi olen ma kätte saanud, alates 2002. aastast juba. Ja nüüd siis jälle, ainult et nüüd näen ma teist poolt, seda öist poolt.
Nagu Twitteri-sõber ütles, on mul nüüd seltsimeeste unetute unelmatöö. Mõnes mõttes tõsi, aga kui ma praegu loen tunde, ja jäänud on veel neli, siis ma võin ausalt tunnistada, et ma olen üsna lähedal ajusurm-olekule ning kui ma tahaks kirjutada või muud asjalikku teha, siis praegu ma seda küll ei suudaks. Aga noh, esimene öö ka alles, ehk harjub ära.
Natuke teeb kurvaks see, et ma olen aasta aega vaeva näinud, et oma unerütmi korda saada ning noh, nüüd siis lüüakse see jälle pahupidi. Samas ma kavatsen hommikul koju jõudes magada poole ööni, siis natuke süüa ja siis edasi magada. Sest reedel tuleb jälle öö otsa valves olla.
Aga teisalt on mul alati Evu, kes toob mulle kohvi või teed ja käib juttu ajamas.
Paranoiline olen ka, nagu vist ikka mõjub klaaskapis töötamine. Mind on näha kilomeetrite kaugusele ja kõik need krimisarjad on mõistusele oma jälje jätnud… Vahepeal ma juba kujutasin elavalt ette, kuidas mööduvast autost minu pihta tuli avatakse, aga siis ma sain aru, et me oleme ikkagi Tartus, kus nuga saab suitsuküsimise eest ja kuuli… Ma ei tea, sidemete omamise eest?
Aga üldiselt ma avastan siin lihtsaid rõõme. Tore, kui maja on rahulik ja kõik tuduvad. Tore on tennised hetkeks jala otsast ära lükata. Tore on ukse peal värsket õhku hingata. Tore on, kui üks tunnike jälle möödas on.
Ja siis ma vaatan hiliseid saabujaid ja mõtlen, kust nad tulevad, mis elu nad elavad…
Ahjaa, ükskord rääkis Hull Taksojuht jälle lõbusaid lugusid. Et temaga sõitnud koos üks daam, kes tahtnud siis endale parfüümi peale sirtsutada. Aga pimedas oli kotist võtnud vale asja ja kogemata pihustanud Taksojuhile pipragaasi. “Tead, siis ma kohe ütlesin, et ma pole kunagi naisterahvast löönud, aga sulle panen küll tou ära praegu!” Siis ta rääkis midagi relvadest veel ka, aga ma enam ei mäleta… Aa, vist et oli tülikaid kliente ähvardanud, et tõmbab püstoli välja, kui kord majja ei saa (temast täiesti usutav, kusjuures). Ning hommikul siis avastas, et auto aken sisse löödud – oldi käidud püstolit otsimas… Näed siis, mis sa saad liigse suupruukimise eest.
Vot nii siis. Mõtlen taksojuhtidest ja tudengitest ja jäänud on veel 4 h 15 min.
just siis kui on vaja…
…et keegi ennustaks, ütleb Orkut mulle:
Tänane õnnelause: Kutt, kes sinu tulevikku ennustab, streigib. Täna sa küpsist ei saa. Mine kirjuta kellelegi sissekanne
mulle meeldib emt aina vähem ja vähem
Pikaajalise EMT kliendina on EMT mind korduvalt välja vihastanud, pakkudes püsikliendile praktiliselt null soodustust, eelistades alati uusi liitujaid. Rääkimata kõrgetest hindadest (kuigi tõsi-tõsi, parkimissüsteem meeldis mulle EMTi juures väga).
Nüüd aga pidin kreepsu saama, kui avastasin leivapaki pealt EMT reklaami. LEIVA PEALT!
Tahaks karjatada: kas miski pole enam püha?!
Aga olen liiga väsinud selleks…
laup on suurest hirmust märg
Aga ärge öelge, et ma teid ei hoiatanud.
sokkidest
Mul on sokke väheks jäänud. Mul on villaseid sokke ikka sitaks palju, aga neid tavalisi, igapäevaseid, on väga vähe. Kuluvad ära või lihtsalt teinekord kass kuseb peale. Ja koid on ka söönud, ikka vahepeal juhtub, kuna ma hoian neid suures korvis, kuhu koid olid pesa teinud, kui see korv mul seisis mul kapi peal tükk aega, ilma, et ma oleks seda tuulutanud. Oma viga.
Aga ma leian aeg-ajalt jumalasta ägedaid sokipaare, mis mul on. Näiteks praegu on mul jalas punased Snoopydega sokid ja ma üldse ei mäleta, kust ma need sain. Nad on nii mõnusalt venivad ja istuvad nii hästi. Ja siis on mul ühed roosad põdrapildiga, mis on samamoodi hästi mugavad ja mõnusad ja mul pole õrna aimugi, kust ma need sain.
Niisiis, kust ma sain kunagi ägedaid sokke? Ja kust saab neid mõistliku raha eest tänapäeval? Ma tõesti ei taha neid tavalisi halle mustade triipudega, need on igavad. Ma tahan selliseid… lapsikuid! Jah! Ägedate piltidega ja mõnusalt istuvaid. Ja nad peavad mahtuma mu hiigel-39-number-jalga.
Huvitav, kust ma ostsin endale varem sokke? Hmm…
miracle of birth
List of the day kaudu:
sünnipäev
Palju õnne, kallis kodumaa.
Palju õnne, daki.elab.siin. Viis aastat blogimist. Olen võitnud, olen kaotanud, olen teinud. Muud vist ei oskagi soovida.
and possibly the complications
Vahepeal juhtuvad nii veidrad asjad, et nad tunduvad juba normaalsed. Hakkasin siia näidet kirjutama, aga ei oskagi.
Igal juhul, jah, veidrad asjad. Veidrad eluhetked. Mingid seismised kuskil tänavanurkadel ja totruste rääkimine. Või siis jälle tuleb minevik ja lajatab korra ja see tunne on ka veider. Vahepeal ju, kui sa ei mõtle minevikule, siis on tunne, et see ongi sinnasamasse hetke seisma jäänud, kus sa viimati veel talle otsa vaatasid. Aga siis selgub, et muidugi, loogiliselt, on ka minevik edasi liikunud ja teeb paralleelolevikus mingeid oma tegusid.
Ei lähe vist mööda päevagi, kui korra ei kuuleks “The Walk of Shame’i”.
Ja siis täna veel see presidendi vastuvõtt. Kõik on selleks nii kaua valmistunud, kõigil on uhked uued kleidid ja tänu sellele, et nad seda salabändi tegid, jäin mina kleidiostmistuurilt välja ja istun nüüd õnnetult oma vanade riiete otsas ja ei suuda otsustada, mida selga peaks panema. Puhas peer pressure, sest ma oleks jumalast rahul, kui ma ei teaks, et teistel uued kaunid rõivad on. See on ka ikka üks edevuskiiksudest.
Neid edevuskiikse on ka ikka päris palju, kui mõtlema hakata. Kui aus olla, siis olen ma viimase aastaga ikka kõvasti tagasi tõmmanud, elu lihtsalt õpetab. Aga väikesed rõõmud ikka jäävad. Näiteks mulle meeldib see natuke horrori-segune tunne, kui keegi mõtlikult mulle otsa vaadates ütleb: “Jajaa, sa oled ju Daki…”
Ahjaa, siis juhtus veel eile see ka, et üheks hetkeks ei taibanud ma üldse, absoluutselt mitte, kuidas ma olin saanud varem suhelda nii pikalt ühe inimesega. Ta ütles paar lauset ja mu aju tõmbus krimpsu, sest noh, ta… Ta on ikka hoopis teisest, lihtsamast, kuid rumalamast maailmast inimene. Mingi elementaarne IQ peab ikka inimesel olema. Kuigi noh, olles liberaalne ja salliv, siis ei tohi ju kedagi hukka mõista (kuigi muidugi, olles inimene, ma ikkagi vahepeal mõistan), nii et las nad olla.
Ainult et vahepeal lihtsalt tunned nii tugevalt, et sa ei taha mingit inimest oma ellu. Ja siis on jube raske seda teistele selgeks teha, et miks just. Okei, vahepeal on see tegelikult lihtne, sest… Mu sõpruskonnal on mingid ühised standardid, mis kattuvad ja nad teatud hetkedel mõistavad mind ja mu vaateid. Aga vahepeal on see tunne, see, kui sa ei taha kedagi oma ellu, hoopis teistsugune, põhinedes mingitel isiklikel emodel ja haigetsaamistel, siis ei saagi ju jälle nõuda, et teised sinust aru saaks või sind selles arvamuses toetaks, sest nemad pole haiget saanud, nende jaoks on see inimene nagu iga teine inimene ikka.
Ja siis jääb üle otsustada, kas sa hakkad ise nööre lõikama, mis sind selle inimesega seovad, et ta mitte kuidagi ei puutuks su ellu, sest see kuidagi… mürgitab. Aga sellega kaasnevad paratamatult kaotused ka nendest ridadest, mida sa sooviksid siiski säilitada.
/
Avastasin enne, et mu köögiakna all kasvavale sirelile oli keegi riputanud lindude toidupalli. Ma olen mitu talve mõelnud, kuidas saaks paneelmaja akna taha lindude söögimaja, oleks veel vanad aknaraamidki, siis kuidagi töötaks. Aga need neetud plastikud, sinna ju ei saa mingit naela lüüa ega midagi. Aga nüüd ma näen leevikesi ja tihaseid, kui ma akna peal kõõlun. Näeks rohkemgi, kui nii neetult külm ei oleks.
Aga talv on muidugi lahe, selle pean ka ära ütlema. Lumi on ju!
Ega vist muidu aru ei saa, et vanemaks jääd, enne kui 90ndate sünniaastatega inimesed järsku sinust pikemaks on kasvanud ja sa saad aru, et nad ei käigi enam lasteaias. Või et kuidas elu mööda tormab, kui mingid lihtsad asjad jäävad mõistatuseks. Näiteks see, kuidas saab kaubamajas hängida või siis ei tule enam meelde, mis tunne see on, kui kõneaega pole. (Viimasega mul õnneks probleemi pole, sest telefon on ikka aeg-ajalt kinni.) Rääkimata sellest, et ma ei oska hästi Google Mapsi kasutada ja Youtube’i playlist results on minu jaoks nagu hiina mõistatus.
Ja et kõikidel meessoost sõpradel kasvab habe. Vähemalt mingil määral.
Ei, kaunis on siiski, ei ole midagi öelda.
Olge ilusad.