Category Archives: hoomamatu

suhteveerg: saladused

hoomamatu 12 Replies

Ma olen kirjutanud sellest, milline on minu suhtumine saladustesse (loe siit), aga kaks lähiajal loetud artiklit panid mind sellel teemal uuesti mõtisklema. (Ettevaatust, järgneb ülipikk post.)

Ma ei ole kunagi päris hästi mõistnud, miks peaks olema lõpuni aus ning välja rääkima kõige koledamad luukered, pahateod jne. On asju, mis võiksid jääda ajaloohõlma, nende ülestunnistamine ei tee enam midagi paremaks ning töötab vaid äraspidise indulgentsina, mis JUSTKUI annab ülestunnistajale võimaluse tee andestuseni, aga reaalsuses teeb teise poole õnnetuks, teda haavates või solvates ning lõppkokkuvõtteks ei võida sellest keegi.

Ning on asju ja tegusid, mis iseenesest ei ole üldse halvad ja moraalselt pole keegi halvasti käitunud, kuid puhtsüdamlikku tehes* antakse asjale-teole kaalu juurde, järsku saab eimillestki miski (“No ju siis midagi ikka oli, kui ta nii süüdlasliku näoga on ja tunneb vajadust üles tunnistada!”) ning jälle tüli majas.

Continue reading

wanted

hoomamatu 5 Replies

Nii, kullakesed, nüüd oleks vaja teie abi. Või õigemini, ühe teist.

Esiteks: me plaanime juba ammu-ammu tuua tagasi sellist lehekülge nagu otseelust.com, kus mäletatavasti rippusid üleval tänaval-bussis-ootesaalis pealtkuuldud naljakad, absurdsed või elutõesed lausejupid. Kaduma läks see lehekülg kunagi meie vea tõttu (vist serveri kasutusaeg sai läbi ootamatult), praegu aga seisab tagasitoomine selle taga, et otsime inimest, kes teeks otseelust.com-ile kujunduse. Muud peale igavese au ja kuulsuse kahjuks aga selle töö eest pakkuda ei oleks. Kui sa aga tahaksid meid natuke kujundusega aidata – või tead kedagi, kes seda võiks teha – siis jäta siia kommentaaridesse teade!

Otseelust.com-i plaanin ma teha Cheezeburger Networki ja Overheard in New Yorki hübriidiks – seal võiks hakata lisaks vestluskatketele ilmuma ka meie kohalikud FAIL, photobomb jne pildid. Aga jah, kõigepealt oleks vaja kujundus teha.

Teiseks: ammu olen ma mõelnud sellele, et peaks ikka oma blogile kah korraliku custom-kujunduse laskma teha, nii et kui keegi oleks nõus mind selle juures aitama (loe: tegema seda ise minu näpunäidete järgi), siis jällegi, anna endast teada! Selle töö eest võin natuke töötasu ka pakkuda. Mitte palju, aga natuke.

SATC2

hoomamatu 11 Replies

Üsna hästi on minu mõtted kokku võtnud The Frisky kolumnist Jessica Whiteman selles artiklis, nii et ma ise siis ei kirjuta sel teemal pikemalt, vaid kopin paar rida. Teate küll, kellest ma räägin

You know what gets people worked up on the internet? Not children going to bed hungry. Not murderers and rapists who never see the inside of a jail cell. Not people who abuse animals. No, it’s “Sex and the City 2” that makes people lose their flippin’ minds.

/—/

…to acknowledge “we all need a bit of escapism sometimes.” Yes, escapism. You know, like all those men who would emigrate to Canada before they’d pick up an Uzi themselves, but are all too happy to spend $10 a pop on the latest “Die Hard With Aliens And Guns And Robots And Megan Fox 3.”

/—/

What really irritates me is the effortless assumption of male superiority that suggests male fantasy lives are more serious and real than female ones.  … It’s all trashy and silly. /—/ Watching Tarantino films about Americans scalping Nazis, or gladiators capering about in a mock-up of ancient Rome isn’t “higher” than watching women engage in competitive shopping ‘n’ bitching.

/—/

In short, the critics of ‘Sex and the City’ need to lighten up and remember that everyone has a different fantasy world.”

Ehk siis kokkuvõtvalt: igaühel on vabadus vihata, armastada, olla ükskõikne, vaadata, mitte vaadata – mina küll ei lähe kuttidele, kes näiteks Transformersite filmi kaifivad, ütlema, et olete ikka nõmedad küll. Millegipärast on aga normaalne, et kui ma kuskil valjult välja ütlen, et lähen SATC 2 vaatama, pean olema valmis võitluseks teemal “alaareng ja rumalus”. Jabur.

üheksa ingliga

hoomamatu 3 Replies

Viimased päevad on olnud üsna veidrad, kummalisi mustreid täis. Alates sellest ühes vaatuses toimunud kuuldemängust lõpetades Genklubis Tiibeti filmiõhtul koos saalitäie rahvaga mantraid lausudes. Ja sekka vahele üks bioenergeetiku juures käimine, sealt saadud emotsioonide, tunnete, vabanemise ja mõtete laviin, mis minust läbi pühkis, natuke hingetuna kaldale jättis, pea selge, sihid selgemad, küsimusi vähem, aga ümbersõnastatud kujul.

Ja muidugi on segaseid tundeid tekitanud Epu Südame-raamat, mida ma lugesin veidralt tasandilt: ühest küljest Epu sõbrannana, teisest küljest inimesena, kes on käsikirjavariante näinud mitmeid, kolmandast küljest segaduses tüdrukuna, kellele meeldib Epu eluga teinekord paralleele tõmmata.

Aga eile, kui Epuga kahekesi Toomase diivanil istusime, väega kivid käes ja energial endast läbi lasime lennata, tekkis veel üks tasand, mingi uus. Pärast enam ei üllatunudki, kui selgus, et meie sünnikuupäevad on omavahel armastuse ja sõpruse seoses.

Jah, ega ma ei oska selgelt seletada, mis eile kõik juhtus, või millest ma aru sain. Om mani padme hum lausudes aga juba tajusin natuke transilaadset olemist ja seda, kui tilluke on ikka üks inimese kübe siin kõiksuses.

/

Te vist nüüd mõtlete, et Daki on segi läinud – aga eks ma natuke olegi; või ei, oot, pigem ikka selgemaks läinud või saanud. Kes obn lugenud mu blogi pikemalt ja põhjalikumalt, peaks teadma, et sellised teemad on mulle pikka aega huvi pakkunud, näiteks kasvõi “Söö, palveta, armasta” raamatut lugedes.

/

Väikesed asjad teevad rõõmu. Postkasti potsatav kiri, pealkirjaks sõnad “Aitäh…” ja sisuks ainult üks suurte silmadega kiisupoeg otsa vaatamas.

Päike, mis pilve tagant just sel hetkel välja tuleb, kui on kõige jahedam.

Kellegi hooletult pillatud naeratus.

Hoovipeal ringi tosserdav siilionu.

Aknalaual ninad mullast välja pistnud taimekesed.

Jäätis maasikatega (mida ma tegelikult poleks tohtinud süüa).

/

Natuke segane on ikkagi olla, aga jõud on tagasi, mis vahepeal lahtuma kippus.

Armsad olete mul.

kuuldemäng ühes vaatuses

hoomamatu 10 Replies

Stseen. Noormees ja neiu on esimesel kohtamisel. Neiu: varastes kahekümnendates, pikad kunstripsmed volksumas, mille küljes läigatab aeg-ajalt külge kleebitud kristallike. Noormees: helepunased sulgjad juuksed ülespoole kammitud, et varjata tekkivat kiilaspäisust. Nägu nooruslikult vinniline, silmad natuke kurvad.

“Tead, ka minul oli periood, kus ma vaatasin peeglisse ja mõtlesin: küll ma olen paks! Sest mu kõrval oli sõbranna – anorektik – ja ma tundusin temaga võrreldes nii paks!” Kiikan salamisi tüdruku poole: ta on normaalne, ehk tõesti natuke kõhnusele kalduv, aga siiski, täiesti terves kaalus.
“Tegelikult olin ma normaalne,” jätkab neiu, “aga sain sellest alles hiljem aru. Aga tead, kui ma vaatan neid mehi, kes keskenduvad ainult oma välimusele, oma musklitele, siis, tead – nad on nii pealiskaudsed tegelikult, usu mind!”
“Jah, olen ka ise sellise suhtumisega kokku puutunud,” poetab noormees.
“Jah? Ma loodan, et mitte enda puhul,” kõkutab tüdruk ebamääraselt.
“Ei-ei!” tõrjub poiss.

Vahepeal ma tellin endale ühe maasika daiquiri ja imeliku nimega söögi ja jään edasi kuulama.

“Mul on kaks lemmikraamatut, mis on muutnud mu elu.” Nad on vestlusega edasi jõudnud. Tüdruk jätkab: “Üks neist on “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, ja tead, see on tõesti suurepärane raamat. Ma ei hakka seda sulle edasi seletama, aga sealt õppisin ma palju olulisi asju. Seal ta kirjeldab, kuidas näiteks oma äripartneritega suhelda, et saada täpselt seda, mida sa tahad. Ja kuidas näiteks kuulata ja meeles pidada olulisi asju: nimesid, vestlusi, mis sul selle inimesega on olnud… Et inimeste jaoks on oluline, kui neile tähelepanu pööratakse. Sest inimestele meeldib väga endast rääkida!”

Kõverdan mõttes natuke huuli: see raamat on tundunud mulle alati kuidagi… hype. Ja natuke lame. Selles mõttes, et minu meelest on seal sees asjad, mis on elementaarsed ja mida teab igaüks. Aga võibolla ma eksin. Tüdruk on lõpetanud ühe peatüki ümber rääkimise ja teeb lühikese hingetõmbepausi.

“Aga tead, mis on mu teine lemmikraamat? “The Secret”.”
“Misasi?”
“”The Secret”. Saladus, noh. See oli esimene raamat, mille ma lõpuni lugesin. Ka seda on väga raske ümber jutustada, aga ühesõnaga, selle peamine mõte on selles, et inimeste mõtetel ja soovidel on tegelikult tohutu jõud. Kas sa oled näiteks kunagi hommikul üles ärganud ja mõelnud, et ma ei taha kooli minna! Mul on nii paha! Ja sa muudku sisendad, et sa ei taha minna ja sul on paha – ja järsku sul hakkabki paha. On sul seda juhtunud?”
“Mhmh.”
“Vot. Issake,” itsitab tüdruk surutult, “mul hakkas praegu seda rääkides füüsiliselt sees keerama.” Ta teeb pausi, rüüpab kohvi.
“Sisuliselt õpetas see raamat mind oma elu juhtima. Ja usu, ma saan kõik, mida ma tahan. Sest mõtete jõud on lihtsalt nii suur! Ma toon sulle kõige lihtsama näite: ma tahtsin endale iPod Touchi. Ja ma võtsin endale pähe, et ma tahan endale iPod Touchi. Ma ei teadnud, kuidas ma selle saada võiks, aga – usud sa või mitte – järgmisel nädalal oli see mul olemas! Raha lihtsalt kuidagi leidis tee minuni. Mul on kodus terve tuba täis asju, mida ma olen tahtnud. Lihtsalt mõtlen, et oh, tahaks sellist kappi endale, ja kolme päeva pärast on see mul olemas. Või näiteks telefoni: et oh, tahaks seda uut telefoni. Ja ma saan selle.”
Poiss vaikib. Võibolla ta mõtleb sellest, et tüdruk võiks saada iga mehe, keda ta tahab. Sest mina küll mõtlen.
“Üks mu sõbranna, kellega me kunagi palju suhtlesime, aga nüüd… Nüüd ta otsustas, et… Tähendab, see on pikem lugu… Aga ühesõnaga, me sõitsime ruladega ja…”
“Ruladega?”
“Jaa! Ma ju olen sulle rääkinud, et mul on rula! Ma käin praegugi vahepeal sõitmas!” teatab tütarlaps, rind uhkusest kerkimas. “Ühesõnaga, me tahtsime tohutult, ma mõtlen: to-hu-tult endale Vansi ketse.”
“Misasju?”
“Vansi ketse. Need olid sellised ägedad ketsid, mis meil lihtsalt pidid olemas olema. Aga meil ei olnud nende ostmiseks raha. Sõbranna kurtis mulle: “Ma väga tahan Vanse endale!” Ja siis ma ütlesin talle: “Oota, ma tõestan sulle, et sa saad need, usu mind!” Ja ma õpetasin teda endale sisendama, et me tahame neid ketse, ja et me saame need ketsid. Ja kolme päeva pärast olidki meil need olemas! Isa otsustas talle raha laenata, ma ei teagi enam, kust minu raha tuli… Aga me saime need! Ja sellest ajast saadik olen ma saanud kõik, mida ma tahan.”

Ma mõtlen tema jutu üle. Ma tegelikult usun väga seda teooriat, et kui “kosmosesse signaal saata”, siis õige pea hakkavadki asjad juhtuma. Võibolla see natuke pealiskaudne vestlus, mida ma olen sunnitud pealt kuulma, on mingi märk? Et ma peaksin välja mõtlema, sõnastama, mida ma täpselt tahan, ja selle mõtte kosmosesse lendu laskma? Päev otsa on mul olnud paha tuju, miski pole läinud õigesti, ma olen olnud inimeste vastu kaubamajas ebaviisakas, torssis näoga neist mööda trügides… Tasakaal on paigast ära.

Maasika daiquirit ei ole ikka veel. Ohkan. Ma pean endale sisendama, et mul ei ole paha olla!

“Ma lugesin sealt raamatust veel,” on tüdruk oma jutuga edasi jõudnud, sel ajal, kui ma oma mõtetes rändan. “Näiteks üks naine, kel muidu prille polnud, aga olid, noh, lugemisprillid. Ja ta sisendas endale: “Ma näen lugeda. Ma näen lugeda.” Esimesel päeval ta muidugi veel nii hästi ei näinud, aga kolmandal polnud enam prille vajagi!” Tütarlaps on võidukas.

Ikkagi on see mingi märk, et ma täna nende kõrvale siia istuma olen sattunud. Või lihtsalt üks elu huvitavatest mustritest. Ennist õega päeval linnas käies, rääkis ta, mis silmaarst talle oli rääkinud tema (ja minu) silmade kohta. Et ei saa opereerida, et meie pimedad silmad ei saa kunagi nägijaks, sest see on kaasa sündinud. Ja et tegelikult on prillid olnud elu aeg meil mõttetud, sest terve silmaga näeme me ju praktiliselt ideaalselt. Ma siiski oma prillidest ei loobu, ma tunnen end paremini, kui miski on mu vikerkestade ja arvutiekraani vahel.

“Ma saan alati, mis ma tahan. Ja need raamatud on mind palju õpetanud. Näiteks koolis olen ma meid väga paljudest töödest vabaks rääkinud, sest ma lihtsalt hakkan õpetajaga rääkima ja küsin talt, kas ikka on vaja. Klassikaaslased kogu aeg tulevad minu juurde, et tee midagi!” Neiu itsitab.

Aga siis saabuvad Inimene ja K., mõlemad natuke vihmamärjad, ja saabub ka maasika daiquiri. Kuuldemäng lõppeb.

in its wrong place

hoomamatu 8 Replies

Toetasin lauba vastu bussiakent ja vaatasin oma peegeldust. Ma näen naljakas välja; mõtlen seda kusjuures sageli. Kasutan sageli ka väljendit “kui ma veel noor ja ilus olin”, peamiselt viidates ajale, kui ma olin kõhn. Nägu on ju kogu aeg samaks jäänud: ikka need kahvatud ja kitsad huuled, ikka see kõver nina, ikka need tillukesed silmad, ikka see kandiline nägu, mis mind nii surmani ära tüüdanud on.

Ausalt, vahepeal olen ma peeglisse vahtimisest nii tüdinenud, et mul hakkab füüsiliselt sees keerama. Miks siis ometi mina ei või ilus olla – ma mõtlen, klassikaliselt ilus? Miks mina need tobedad geenid olen saanud, ikka selle halvema osa? Kui me väiksed veel olime, ega siis polnud olukord parem. Ma olin ikka täpselt samasugune, oma vildaka näo ja kohmetute juustega, mis kuidagi ei tahtnud mulle sobida, lõika neid, kuidas tahad. Armsaid hüüdnimesid mul ka polnud, ikka oli õde see, keda naabrinaine kutsus Inglikeseks või vanaisa Naerukajakaks. Mina olin ikka ja alati Dagi – nagu tagi, rohmakas ja raskepärane.

Ma nii tahaks, et mul oleks teistsugune nägu. Kasvõi korrakski! Ma tahaks üheks hetkekski näha välja selline õrn ja naiselik, nunnu ja tupsu. Aga ma ei ole. Biitsepsid on liiga suured, jalad liiga lühikesed, peff liiga lai, rinnad on-nagu-nad-on ja nii edasi.

Tähendab, eks ma ju ikka ole juba leppinud, et ma selline olen ja ma saan muuta vaid teatud asju: kehakaalu, lihasmassi. Jalgu pikemaks kasvatada ei saa, kirvenägu kauniks ovaaliks raiuda ei ole võimalik. Aga vahepeal lihtsalt viskab sellise kopa ette noh.

Eriti tüütud on muidugi hommikud. Ma ei tea, kas teistel ka nii on? Et vahid endale hambaid pestes otsa ja oled nii surmani väsinud sellest inimesest, kes sulle vastu vaatab.

Kõige lihtsam on muidugi mitte sellele mõelda. Natuke raskem on mingi rahupunkt leida. Seda rahu-asja meeldib mulle jutlustada: tee iseendaga rahu, armasta iseend ja nii edasi. Üldiselt see töötabki, üldiselt ongi rahu. Ja mis siis, et on lühikesed jalad ja kirvenägu, vähemalt on… vähemalt on… seljalihased, vohh! Ja vähemalt on täitsa pandav sõrmusesõrm.

/

Muidugi, neid hetki, kus endast oled nii väsinud, on õnneks vähe ja alati jäävad nad low perioodi algusesse või keskpaika. Aegadesse, kus nutt tuleb peale, kui hommikul jälle ärkama pead. Vaat siis on väga oluline, et sulle vahib peeglist otsa seesamane sina.

Aga kui on high perioodid, siis pole sellest midagi. Siis isegi suudad ehk iseendale kelmikalt silma visata: aga näed, näeme küll sellised välja, aga maailma kuningannadeks võime ikkagi saada!

Keeruline see ajukeemia.

esimene nädal

hoomamatu 4 Replies

Uh. Esimene gluteeni-kaseiini-suhkruvaba nädal on läinud üle kivide ja kändude. Esimene suur kiusatus oli oma külmkapp, kust vaatasid vastu kohukesed ja jogurtijoogid. Kohukesed sõin kohe ära, jogurtijoogid jäid puutumata.

Teine väljakutse oli nädalavahetus. Õnneks oli liha lubatud ja värsket salatit sai ka kõvasti ja kuigi emps oli ostnud jogurti- või keefirimarinaadis kana, siis pistsin selle süümekaid tundmata pintslisse. Ning kui Siki ostis šokolaadipiima, siis pidin ma otsad andma: no NII HULLULT oleks tahtnud noh! Lõpuks siis võtsin kaks lonksu, hakkas parem küll.

Pühapäeval-esmaspäeval toitusin reedel kokku keeratud frikadellisupist, hommikuti ikka leiba pasteediga (sest muid valikuid pole). Ja praekartulitest. Siis said kartulid otsa.

Eile leiutasin supertoidu: tatrapudru praetud sibulate, päikesekuivatatud tomatite, pesto ja suitsuvorstiga (tegelt ma selle koostist pole uurinud, aga vist võib? suhkrut ikka ei panda sinna ju?), mida teen ka täna ja siis on tatar otsas.

Ja raha on ka otsas (3 krooni on rahakotis).

Nii et mis saab homme, seda ma tõesti ei tea. Isegi hommikusöögiks pole leiba enam, nii et suure tõenäosusega tuleb see sai sügavkülmast välja võtta… Ilgelt kehv on mingeid spetsdieete pidada, kui pole raha, eks ole. Nii et kuna ma ei tea, kas ma seda lihtsalt füüsiliselt saan endale lubada, siis peab vist panema vähemalt homme dieedi pausile ja õhtuks ikkagi makarone tegema. Neid on ju kapitäis, nagu ikka.

Pfft.

Hiljem… Leidsin kapist läätsi! Ja purgi purustatud tomateid! Homme siis läätsesupp. Päästetud.

how’re you

hoomamatu Leave a reply

Jri postitus tõi peale sellise nostalgialaksu, justnimelt selle Squarepusheri “Tetra-Sync” loo pärast, mida sai viis aastat tagasi kuulatud iga päev, mida lähemale baka kaitsmisele, seda vihasemalt ja sagedamini ning pärast seda, kui kõik oli möödas, õrnalt ja leebelt mööda Tartu tänavaid kõndides, vaadates maailma pilguga: ahah, selline siis ongi maailm, kui oled bakalaureuse kätte saanud.

Ja sel suvel ongi meie kursuse esimene kokkutulek, täitsa imelik mõelda. Meist on ainult üks (mu arust) jõudnud välja doktoriõppesse, mõned on teinud tublilt ka magistrikraadid ära, mina siin vaikselt panen oma makatöö kavandit paika ja mõtlen, et kui sel aastal ka ei võeta, siis… siis, noh, vaatame järgmisel uuesti.

Tegelikult arvan ma, et järgmisel aastal, kui kolmekümnes eluaasta on jõudnud ohtlikult lähedale, on mul juba hoopis muud plaanid ja magister enam neisse ei mahu. Aga äkki mahub? Äkki on järgmisel aastal samal ajal kõik täpselt samamoodi, muutumata? Pakin ikka rõõmsalt kirjastuses raamatuid ja kirjutan üht-teist-kolmandat, ehk mõned isegi avaldatakse? Kommunaalidevõlg on ikka see mõnituhat, millest ei saa kuidagi jagu ja maksehäireregistris on ikka see üks õnnetu võlg, millest ei saa ka kuidagi jagu? Äkki jääb kõik täpselt samamoodi?

Issake, kuidas see mõte mind hirmutab. Ja ma isegi ei tea, miks ta hirmutab.

K2 ütles ükspäev reisilt tulles huvitavalt: “Uskumatu, et mõned inimesed elavadki nii, päevast päeva nädalavahetust oodates, siis nädalast nädalasse suvepuhkust oodates… Mul on nii, et kui ma pole mõni aeg ära saanud, siis hakkab mul lihtsalt õudne.”

Jah, nii on mul ka. Ma tahan, et midagi muutuks ja et ma saaks ära käia, näiteks mõtted Pariisist või Šveitsist või Hispaaniast on need, mis mind elus hoiavad, või siis see jaanipäevanädal, kui me saame Inimesega mandritolmu jalgadelt pühkida ja mööda kadakatega ääristatud kuumi Saaremaa kruusateid sõita, katus maas ja näod päiksest põlenud. Mõte sellest hoiab mind praegu jalul, sinna on jäänud nädal rohkem kui kuu aega ja… Ja see tuleb!

Nostalgia on väga tugevalt peal. Istun üksinda oma kevadises korteris, pesin ära elutoa akna (rohkem ei viitsinud) ja meenutan, kuidas oli olla 21. Ma näen kõrvalt, kuidas kõik oma lõputöid kirjutavad ja mul on tühi tunne, justkui oleks mu eesmärk siin elus vahepeal kaduma läinud. Sest ma nii tugevalt kunagi arvasin, et minust saab akadeemik, ma nii oleks sellist elu tahtnud, aga… Mõistust jääb vist selleks väheks. Või stabiilsust ja tahtejõudu? Kes seda teab.

Eile võis peaaegu ära unustada, et nii palju segadust on praegu elus. Kõik oli ilus ja lihtne. Oli päike, selle vastu sai end kaitsta kreemiga. Olid niidukid, selle vastu sai end kaitsta krimka lugemisega. Oli nälg, selle vastu sai panna grilli tossama. Oli must, selle vastu sai käia saunas. Oli laval palav, selle vastu sai lipata õue kiigu peale istuma ja jahedat õlut rüübata.

Aga olid küsimused, millele ma vastata ei osanud. Need saunas räägitud jutud on teinekord nii tõsised, et isegi leil ei ehmata õiget vastust peakolust välja.

Äike ähvardab kaugel. Ta võiks tulla ja mul teised aknad ka ära pesta.