Category Archives: hoomamatu

Lennujaamas, vol1

hoomamatu 2 Replies

Uh, tahaks kohe kiruda ja kurta! Miks ei ole normaalset bussiühendust Riia lennujaamaga? Ainus variant oli hommikul kell 6 tõusta, 6:45 bussile roomata, bussis umbkeelsete tšikkidega kohtade pärast rabeleda, natuke tukkuda ja kõike seda piina selleks, et jõuda 10 tundi enne lennu väljumist lennujaama. Jabur! Que barbaro!

Nüüd istun, olen natuke paanikas, sest mu kott on väidetavalt ikkagi natuke liiga suur. Ma proovin teda ümber pakkida, aga üldiselt tundub, et tuleb pooled asjad maha jätta. Ja omast arust ma mõõtsin ja kaalusin ja valisin väga hoolega, mida kotti toppisin. Aga ei, raudse raamistusega baggage point ei kuula mu heitumisest nõretavaid karjeid (issake, ma vist hakkan deliiriumisse jõudma) ja jääb kangekaelselt just täpselt 40x50x20 sentimeetri suuruseks. Muidugi on mu vägeval kotil ka ilgelt paksud ja superpehmendustega sangad, mis veel lisapaksust lisavad ja veel vähem kotti kasti tahavad mahutada. Que barbaro!

Selline siis mu reisiseikluse algus praegu on. Üle kivide ja kändude, olen juba praegu väsinud ja sihtpunkti peaks jõudma 24 tunni pärast või umbes nii. Uh. Ei oska ennast kohe ära kiruda, et selline mõte pähe tuli. Aga õnneks, muidugi, ma loodan, et kui ma kohale jõuan, palme jälle näen (seal ikka ju on palmid, eksju?) ja varbad merre saan susata, siis näen ma asja juba palju positiivsemast vaatenurgast.

See postitus on ühtlasi esimene katse blogida meili teel, sest mingist hetkest ju mul ligipääsu arvutile enam pole. See tähendab: ligipääs arvutile on, sest ma võtan selle kaasa, aga pole netti ega ka elektrit. Vist. Nii et kui neid postitusi kaks ilmub, siis on teada, et töötab, kui jääb ainult see, siis… Siis järelikult ei osanud ma endale seda epostiga postitamist üles seada.

Einoh, põnev-põnev, pole midagi öelda.

Ja tagasi tulles on mul terve hunnik reidikaid, mida ma olen iseendast klõpsinud. Üksinda reisimise võlud.

Nagu Liine alati iga postituse lõpus ütleb: love you all from Riga!

ja veel ühest raamatust, minu kohe ilmuvast

hoomamatu Leave a reply

Enne, kui ma ära lähen, õiendan veel ühe võla: kirjutan natuke raamatust, mis peaks nüüd minu äraolekul poelettidele jõudma: “Ööd kollases autos” (välja annab Varrak).

Kõigepealt vastus küsimusele: millest see on? Ma tegelikult hullult vihkan seda küsimust, ma tahaks pea alati vastata: elust. No kuidas sellele vastata? Millest on raamatus juttu? Selles konkreetses, noh, on ka elust juttu. Veel konkreetsemalt: ühe naistaksojuhi elust ja tema kirevast klientidegaleriist. Ja rohkem ei oskagi ma öelda, millest seal juttu on. Tuleb ise lugeda.

Alguse sai see raamat tegelikult juba 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kuidas ma istusin eksabikaasa tillukeses Võru tänava korteris, vaatasin aknast välja kisavasse kevadesse ning panin esimese peatüki kirja. Siis jäi see seisma, kuid idee tiksus edasi: kirjutada taksojuhist raamat. Sest minu meelest on taksojuhtide elu nii kohutavalt põnev! Mõtle, milliseid lugusid näeb, millistesse eludesse saab sisse piiluda! Muide, see esimeseks kirjutatud peatükk sai raamatus hoopis viimasele kohale.

Läksid aastad, kirjutasin muid asju. Fail rändas muga arvutist arvutisse kaasa, salvestatuna “KIRJUTAMINE” kausta nimega millegi_algus.doc. Ja siis sai eelmisel kevadel läbi Naiste järjejutt “Seiklus neljale” (mida kirjutasin koos fantastilise naistetiimiga Raitar-Murutar-Kivi) ja Inga, hea inimene, arvas, et äkki ma võiks üksi proovida järgmist järjejuttu alustada. Pakkusin talle välja kaks ideed, taksojuhi oma intrigeeris teda ning kirjutasin kaks proovipeatükki.

Siis hakkas kõrbemine. Ootasin päeva, kaks kolm. Nädala. Ingalt vastust ei saanud. Tiksus täis kaks nädalat, mille jooksul olin küünenahad vist juba täiesti ära närinud, kui ta lõpuks vastas: jah, sobib, anna tuld!

Uuuh! Ja siis tuli järgmine hirm: et kas ma suudan selle välja vedada? Alguses oli vist juttu 12 osast, kuid lõpuks vist tuli kokku… hmm, 17? Igal juhul, ma vedasin (vist) välja. Siis jäi asi mõneks ajaks soiku, kui ühel hetkel mõtlesin: panen peatükid kokku, vaatan, palju mahtu on. Mahtu oli, kuigi päris raamatu mõõtu välja ei andnud. Kuid sellegipoolest saatsin käsikirja mõnele kirjastusele, et küsida, ehk on keegi huvitatud. Note to self ja teistele kirjanikehakatistele, kes tahavad kunagi ehk mõnda käsikirja saata. Ärge nii tehke, nagu mina tegin. Saatke käsikirja ükshaaval, vaadake, mis üks ütleb, kui ei sobi, saatke järgmisele. Sest tänu sellele, et ma üldse ei mõelnud ja saatsin kõigile korraga, siis huvitus käsikirjast mitu korraga ning lõpuks pidin ma osadele ära ütlema. Olgu kohe selgituseks ka öeldud, et ma ei tekitanud mingit “enampakkumise” olukorda, honorari küsisin kõigilt ühtmoodi vähe (sest ma ju tegelikult olin järjejutu eest juba tasu saanud), aga oma rumalusest, jah, lõppes nii, et ma jätsin endast vist üsna nõmeda mulje mõnele kirjastusele. Järgmine kord olen targem.

Muidugi pidin ma peatükke juurde kirjutama, et mahtu juurde tuleks. Ja oligi hea, sest mul oli “kliente” veel, ideid veel. Ja natuke sai rohkem lahti kirjutada ka kaht peategelast, kuigi praegu ma juba mõtlen, et oleks pidanud veelgi rohkem lahti kirjutama. Praegu, muidugi, on see trükki-läinud-raamatu-periood, kus ma tahaks TERVE RAAMATU ÜMBER KIRJUTADA või selle kuidagi tagasi kutsuda, sest tundub, et jäi tooreks. Aga see on alati nii, täpselt nii, nagu alati järgneb sünnitusjärgne depressioon, kui oled trükivärvi järgi lõhnava raamatu esimest korda kätte võtnud.

Nii et – kui te lugesite Naiste järjejuttu, siis on teil ikkagi mõtet ka see raamat osta või laenutada, sest see on kolmandiku jagu mahukam. Ja loodetavasti ka põnevam:)

Ahjaa, ja kui raamat ükskord poodidesse jõuab ja te mõtlete, et kes need initsiaalid pühenduses on, siis – need on Minu Taksojuhid, neist kaks kõige olulisemat. Ühe, muide, kirjutasin täiesti sisse ka, kõik tema tõestisündinud lood (mis said natuke ilukirjandusliku kastme). Nii et ehk olete teiegi temaga Tartus sõitud:)

Aga nüüd ma lähen poodi, ostan õhtuks veini (sest see reisiärevus on tappev, päriselt, ma lähen vist kohe lolliks peast) ja süüa ja katsun maha rahuneda.

Tšu-tšu-frei!

Epu “Südame”-raamatust ja minu peatsest reisist

hoomamatu 9 Replies

Lugesin tegelikult Epu “Südame”-raamatu (nagu me seda kirjastuses isekeskis kutsume) läbi päris ammu, kohe siis, kui see trükikojast tuli. Aga kuidagi läks nii, et ei ole jõudnud sellest kirjutamiseni. Nüüd aga, kui ma juba ülehomme ise lennukile istun ning sõidan samasse kohta, ise teadmata, mis minust täpselt saab… nüüd on viimaks aeg kirjutada.

Kõigepealt muidugi ei ole ma saanud enam mitu ööd magada ja päevi täidab vastik ärevus, ootus ja hirmgi. Kõhus lendavad pidevalt liblikad ja oleks ma nõrgema kõhuga, siis jookseks ilmselt pidevalt vetsu vahetki. Lihtsalt nii pelutav on see, et nüüd ma lähengi. Istun lennuki peale ja lähen. Kolmeks nädalaks. Hotellikoht on ainult kaheks ööks, rohkem pole rahagi. Ja mis edasi saab, ma ei tea.

Epp läks peaaegu samamoodi (vahepeal ma ikka mõtlen, et meie eludes on mingid omamoodi paralleelid. Meie vanusevahe on täpselt kümme aastat, ja kuidagi ma kordan samu asju, mida ta juba kohati on teinud) – innustus Harri ideedest, karismast, tüdines oma  siinsest elust ja lihtsalt läks. Mina lähen, sest… jah, lähen sest saan? Ma ei teagi. Idee sündis kunagi talvel, kui oli külm, lumine ja auto ei käivitunud. Ja täiesti lambist sattusin netis rääkima ühe tuttavaga, kes Hispaaniasse just kolinud. Tule külla, ütles ta. Pakun öömaja, ütles ta. Ja ütles ka, et ta elab punkris ilma vee, elektri ja tualetita.

Iga mõistusega inimene ei oleks vist pikemalt kaalunudki, vaid kohe ära öelnud. Aga mul oli parasjagu kõrgperiood ja siis tunduvad mulle kõik ideed suurepärased ja mina Maailma Kuninganna, kes saab kõigega hakkama. Ja muidugi, kõrgperioodile kohaselt, suutsin ma täiesti miinustes pangaarvega endale umbes nädalaga piletiraha sebida. Sest võimalus tundus lihtsalt suurepärane: elada kolm nädalat kasinalt ning ainult kirjutada, kirjutada, kirjutada.

Nüüdseks on asjaolud natuke muutunud. Kõigepealt juba see tuttav, kes mind kutsus: tal on tervis korrast ära ja ta on üldse praegu UKs ja kontakti ma pole temaga juba mõni aeg saanud. Võibolla tuleb tagasi, võibolla mitte. Mul on ainult ühe kohaliku telefoninumber (kellele ma eile messisin, ja kes EI vastanud), ja mingi õpetus, kuidas leida üks teine kohalik, kes mulle ehk punkri kätte näitaks. Ja selle kõige juures ärgem unustagem, et ma kardan isegi Tallinnas ühistranspordiga sõita, sest mulle oli veel hiljuti üsna segane, kuidas töötavad moodsad komposteerimismasinad. EHK SIIS: kuidas ma mingis x-kohas bussidega liiklemisega hakkama saan, see saab olema üsna huvitav. (Olen jah printsess herneteral.)

Epu seiklused kõige selle taustal on natuke inspireerivad ja natuke hirmutavad. Ma lähen ju kohtadesse, kus ta istus rahatult, magas lageda taeva all, põdes tohutut depressiooni, murenes ja end uuesti leidis (või õigemini, astus teeotsale, mille lõpus ta end uuesti leiab). Ma ei otsinud, et ma saaks minna täpselt samasse kohta. See JUHTUS. Ma üritan oma ootushirmus sisemust rahustada, et äkki pidigi kõik nii minema. Ja et ju siis ma pean sinna reisile minema. Aga praegu on faas, kus ma kardan ja isegi juba mõtlesin, et äkki ei läheks…

Selle kõige kõrval on muidugi veel Avantüristid, kes ainult muigasid, kui ma neile oma ärevusest mingi hetk rääkisin. Muidugi, neil ju õnnestub alati kõik, aga ma vabandan end sellega, et neid on kaks ja mind ainult üks.

Ja juba mitu ööd olen ma unes näinud, et olengi seal… Täna öösel oli mul reisil ka emme kaasas, see oli muidugi julgustav. Aga ma katsun end kokku võtta, vaadata asja kui seiklust ning sinna lennuki peale astuda, teades, et tagasi ei saa enne juuli lõppu. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? (Ärge sellele vastake.)

Aga raamatu juurde tagasi pöördudes: seda PEAB lugema. Vähemalt iga minusugune, ennast ikka veel uuesti defineeriv, natuke maailmasegaduses inimene küll. Paaris kohas nutsin ma täiega, kuigi nüüd enam ei oskagi öelda, miks. Vist sellepärast, et see raamat raputab läbi, täpselt nagu see reis raputas Epu läbi. Ma loodan, et minu reis ei raputa mind läbi, vähemalt mitte selles Epu-võtmes. Ma hoopis loodan, et ma saan seigelda ja elada natuke päikesest põlenud vagabundi elu ning tulen tagasi ühe valmis käsikirjaga.

Kui ainult oleks selge, kuidas täpselt Santa Cruzist San Andresi jõuda…

/

EDIT: Võtsin end kokku ja helistasin Marcole. Natuke hakkas kergem, sest: “Bei-bi, no problem, I will meet you when you come!” No eks näeme:) Ja eks ma katsun ikka võimalusel blogida ka.

meem: sinu kõige vastumeelsem

hoomamatu 8 Replies

Võtsin Lonnilt. Reeglid on säänsed, et lisaks neile küsimustele siin pead esitama ka oma küsimuse (mu esitatud siis on neljas, eks, te võtke edasi) järgmistele meemivõtjatele, kes selle ehk su blogist üles korjavad. Nii lihtne ongi.

Ja ega ma ei saa ju vastata ühesõnaliselt, ma kohe põhjendan ikka ka, et miks ja kuidas.

1. Sinu kõige vastumeelsem linn? Tapa. Kõigepealt hoitakse mu meest seal kuid ja kuid kinni ja… Ahah, see ongi kõik. Õnneks ei saadetud teda sinna tööle.

2. Sinu kõige vastumeelsem nädalapäev? Kolmapäev. (Jah, täna!) No kohe ei ole kolmapäevad minu päevad. Juba kooli ajal olid kolmapäevad kõige nõmedamad ja kõige pikema tunniplaaniga, lõppedes eranditult igal õppeaastal 8. või lausa 9. tunniga umbes nelja paiku ja see oli ILGELT KAUA. Praegugi on kolmapäevad täielik ikaldus: reede on veel väga kaugel, tööd on alati palju ning ainuke hea asi on siis, kui on palgapäev või satuvad head sarjad olema. Täna suutsin korra ära unustada, et on kolmapäev ja kohe sain kuumarabanduse, auto hakkas jantima, benss sai otsa ja raha kah.

3. Sinu kõige vastumeelsem raadiojaam? Ma VIHKAN reklaame, ma lihtsalt ei suuda neid taluda, seega hakkavad vastu kõik raadiojaamad, mis kommertsreklaame lasevad. Kultuurireklaamid on OK. Raadio 2 kuulan, kuigi Koit ja Heidi hakkavad üsna sageli mulle ajudele ja see haige vant, Ott vist, kes soovikat juhib (täna oli tal eriline kild: “pörf” – no ikka nii haige annab olla! Isegi “pööfikt” ei suudeta enam välja öelda). See on see, et Klassika ja Tallinna raadio siinkandis ei levi… Köögis kuulan Kukut, see on hea mahe.

4. Sinu kõige vastumeelsem riietusese? Sukapüksid. Issake, kus ma vihkan sukapükse! Nad ei püsi IIALGI jalas, aga ilma ka kuidagi ei saa. Nüüd olen ma hakanud bätmänni tegema, et sukapüksid jalas püsiks. On küll veits totter, aga kes mu seeliku alla ikka vahib. Peaasi, et ei pea keset tänavat hakkama TAGASIHOIDLIKULT (loe: nii, et kõik tähele panevad) pükse kergitama.

it’s okay

hoomamatu 1 Reply

Õudselt imelik on jälle kodus olla. Kõik on nagu sama, aga teistmoodi ka. Kassid olid nii rämedalt õnnelikud, kui ma nad koju tõin, et ei osanud kuidagi ära olla, et saaks mulle aga peale ronida, end mu vastu suruda ja end rahuldusest pooleks nurruda.

Ja õudselt imelik on üksi olla, kui oled nädal aega harjunud sellega, et alati on kuskil keegi, kellega juttu ajada või kellelt üht-teist küsida. “Palju väljas sooja on?” “Mis täna teeme?” “Kas lähme mere äärde ka?” “Kas sa armastad mind vähemalt sama palju või veel rohkem?”* “Kus kutsad on?” “Kas poest on midagi vaja?” “Kas keegi muga veint joob?”

Ja nüüd olen üksi, käin nagu kuutõbine mööda armast korterit ringi, õhk seisab, on hirmus palav, päikeseloojanguid enam ei näe, need on lõplikult kadunud.

Rääkida on ainult kassidega.

Aga siis läheb hetk, teine, kolmaski. Loen Traati ja Bukowskit vaheldumisi, suviti tahan ma alati Bukowskit ja eesti klassikat lugeda. Ei teagi, miks. Ehk sellepärast, et suvel muutun ma ise Bukowskiks, pidetuks ja suureks õllesõbraks. Ja kirjutan piiramatult, teinekord täiesti seosetult, üht lugu, teist lugu, kolmandat käsikirja, neljandat ideed.

Tegelikult kannab see sissekanne ainult üht eesmärki. Et minust oleks jäänud midagi maha, mingi viimane elumärk. Sest kohe tuleb K. siia ja me hakkame ise ripsmeid ja kulme värvima. “Sõbrannad keemikud,” viskas ta ja MA JUBA KARDAN. Nii et kui enam suvehetki või uusi postitusi ei ilmu, siis olen ma pimedaks jäänud. AGA VÄHEMALT VÄRVITUD RIPSMETEGA.

Ahhaa, kui te veel seda lugu pole kuulanud, siis kuulake kindlasti. See on suvelugu. Underworldi “Scribble’i” kõrval. Too viimane, see va “Scribble”, on muidugi ka liiga hea. LIIGA HEA. Aga Nneka on ka. Liiga hea.

*Vastus: “No ikka veel palju rohkem.”

suvehetk #2

hoomamatu 5 Replies

Lambalõhnalise saare-kodu jaanipäev on rahulik. Kõige rahulikum jaanipäev üle aastate. Istun mühiseva lõkke taustal ning üritan meenutada, millal viimati jaanipäev Saaremaal veedetud sai.

“Sulle on need Saaremaa jaanipäevad nii erilised, räägi siis, miks,” õhutab tädi. Ma mõtlen ja mõtlen, ja ei oskagi sõnadesse panna. Saati tunnen end natuke silmakirjalikuna, sest reaalselt on ju kõik viimase kümne aasta jaanipäevad möödunud mandril.

Aga midagi on Saaremaas. Jah, juured on, jah, pere on. Kadakad, loomulikult. Aga võibolla ka see imeline päikeseloojang, mis igal õhtul lauda tagant paistab. Igal õhtul erinev, igal õhtul samamoodi imeline. Või siis on see kreemjas udu, mis eemalt üle lambakarjamaa läheneb, kadakate vahel hiilides, endasse kõik sõnajalaõied peites.

Või siis on see LÕHN, see lõhn, mida ma ei oska kirjeldada. Magus ristikulõhn. Kadakas. Tolmune kruusatee. Lambalõhn. Räästa all kuivavate soolaste lestade merene lõhn. Sooja suitsutatud lambakintsu hõng, kui see värskelt ahjust välja võetakse. Koerakarvalõhn, kui tal kaela ümbert kinni haarad ja oma pea vastu tema suurt pead surud, kuuled ta lõõtsutamist ja tunned märga nina kuskil lõua all. Või siis, nagu seekord: sooja vee lõhn, praksuvate puude lõhn, ahjulõhn, kui istume aina soojenevas tünnisaunas. Alguses teineteist kaisutades, et jahedas vees sooja saada; siis juba kuumas vees varbad liigutades, kui tädi uue laadungi kuuma veega saabub (no mis teha, kui ei mallanud enam oodata ja nii vara sisse ronisime!). Ja siis muidugi see taevas, mis ikkagi eemal veel punetab, kuigi oleme tünnis juba mitu head tundi istunud ja jaaniöö hakkab juba läbi saama.

/

Sinised ussikeeled kiigutavad eemal põllul oma päid, uhkelt ja majesteetlikult. Peatame auto ja ma jooksen otse sellesse lõpmatusse sinisesse. Seisatan ja läbi oma hingetõmmete kuulen, kuidas kõik see sinine sumiseb, sumiseb mesiselt ja produktiivselt, tuhanded mesilased ja kumalased endale toitu korjamas. On maagiline, on lihtne ja ilus, on vaikne, on soe ja on mõnus. On Saaremaa. Ja teisel pool teed on tuulikud, on punetav moonipõld, kuskil sela vahel mängivad kindlasti rebasepojad.

On Saaremaa.

suvehetk #1

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel õhtul sai ronitud kägisevasse puuvoodisse, mis oli natu-natukene lühike, aga niimoodi mõnusalt lühike; nii, et jalgu sirutades puutusid ära otsapalgi ning teise jala varbad sai torgata mõnusalt soojade MinuInimese varvaste vahele. Akna taga oli südaöine juunikuu, valge ja kirgas, nagu polekski öö. Enne lõplikku und käisin veel, pats-pats üle puupõranda ja avasin ettevaatlikult rõduukse, kuid see kägises ikka, kääks! ja kääks! üle magava maja. Istusin katusel, tegin suitsu ja kuulasin Saaremaa ööd.

Hommiku saabudes magasin veel õiglase und, kui läbi unenäo keegi musi andis ja lubas peagi tagasi olla. Järgmine hommik, järgmine ülestõusmine samal hommikul, õigemini, saabus mõned tunnid hiljem. Sirutasin, kuulasin – kõik on vaikne, vaid linnud laulavad meeleheitlikult akna taga, kopsud rõõmu täis.

/

Ja siis juba oled selili paadi all, värvirull käes ning tõmbad siuh! ja siuh! kummalise tekstuuriga sinist värvi põhja alla, nii et värviniidid lendavad. Natuke tilgub otsaesisele, natuke tilgub kätele, aga mis siis! Nii ju peabki!

/

Mõned päevad hiljem, kui värv on kuivanud, võtame paadi – uhke nimega Bella – sleppi ja veame sadamasse. Ainult üks meist, see vanim ja omanikum ja kapteninum, on kunagi paati vette lasknud, õigupoolest on ta seda ju teinud palju kordi. Tal, meie kaptenil, on selged ka muud olulised sõnad, nagu kiil ja otsad ja mootor ja kajalood. Mina, lihtinimene, sellest kõigest suurt ei jaga. Mul on uhke tunne, et olen paadipõhja selliselt ilusalt siniseks saamises kaasa löönud ning veel suurem ärevus on sees mõttest, et kui paat vees, saab sellega ju ka sõitma minna! Merele! Päris merele! Paadis!

Bella vette saamine aga ei olegi nii kerge protsess, kuigi ega ma seda arvanudki. Kügelen kivi otsas ja vaatan murelikult, kuidas Inimene ikka tagurdab, siis jälle edasi sõidab, siis jälle tagurdab, ikka nii, et järelkärul kõikuv Bella otsapidi merre saaks. Sadamatee on kitsuke ja ma kardan, et iga hetk, iga hetk nüüd vajuvad rattad üle ääre teisele poole ja ongi õnnetus käes. Närviliselt närin küünenahku – on mul selline halb komme, et närvitsedes kipun nahkasid nokitsema. Sessiaegadel olid küünenahad lihani ära näritud, kole-kole komme. Õde käskis sinepit peale määrida, aga ma pole veel proovinud, kahtlen, kas sellest kasugi oleks. Sinep on ju hea!

Hoolimata näritud nahkadest ning muretsemisest (“Mure geen,” ütles üks tädi sõbranna selle kohta) ja kivil ebalevalt kõõlumisest hoolimata saame aga paadi vette. Kapten kalpsab rõõmsalt, justkui polekski tal ligi kolmveerandsada aastat õlul, üle ääre paati, keerab võtit ning köhh-köhh tehes hakkabki see võidukalt podisema!

Peagi ronime meiegi paati, ikka naised enne, mehed järgi. Paat kõigub ebakindlalt, poide peale toetatud kai veelgi ebakindlamalt ning sel ühel hetkel, kui tõstad jala maast ning teine jääb kaile, käib kõhu alt selline külm-erutav jutt läbi: mis siis, kui ma nüüd vette kukun!

Aga ei kuku, paati saame me kõik. Ja oi kui vahva on mööda sinist vett sõita, tuul pusib juustes ning paadipõhi käib patsaki! ja patsaki! vastu laineid. Ekraanilt on näha, et meie all laiub pea seitse meetrit vett. Seitse meetrit! Vaatan üle serva alla: vesi nagu vesi ikka. Püüan ette kujutada, kui sügav õieti on seitse meetrit. Kas see on sama sügav, kui talvel Punases meres snorkeldades, kui võtsin kopsud õhku täis ja üritasin sukelduda nii kaugele kaunite kalade vahele kui võimalik, aga alla jäi veel väga palju mustavat sügavust ja imelisi koralle?

Kapten räägib, et kuskil siin all, meie all, mere põhjas olla üks laev, “väga hästi säilinud – siia võiks sukeldujaid tuuagi! Pidi suurepärane koht olema selleks.” Kiikan jälle üle ääre, aga näha on vaid rohekassinine Läänemere vesi. Eemal sinetab Hiiumaa, teisal Saaremaa. Küll on kena!

/

Hiljem otsime üles selle ranna, mille juurde Bellaga just sõitnud olime. “Seal on hea liivane põhi, ma sõidangi tavaliselt üle neemenuki sinna ujuma, ja siis sõidan tagasi,” oli Kapten ütelnud. Neemenuki aga olid vallutanud noored, telgid püsti, muusikakeskus (jaa! metsas!) kaikumas. Ikka need viimased klubihitid, mis muu saundträkk saaks olla lainemühale ja mändide kohinale.

Otsime tasasema koha, laotame piknikulina maha ning vaatame ringi. Liivast pole jälgegi, on mustjas adru kaldal ning kivine põhi, nii kaugele, kui silm ulatab. Aga ega me jäta: ronime plätad jalas nii kaugele vette, kui saame. Panen plätad kivile ja teen kiire sulpsatuse merre. Tehtud! Ujutud! Oi, laine on plätad ära viinud!

/

Hiljem, kui lambalõhnalisse saare-koju tagasi jõuame, on nii kena olla. Nahk lõhnab veel õrnalt mere järele, haigutused on nii magusad, nagu oleks midagi tähtsat ära teinud. Me käisime ju merel!

the way we were

hoomamatu 3 Replies

Istusime ükspäev K. juures ja vaatasime läbi tema memory boxi. Tal on see märksa põnevam kui minu oma – aga võibolla on lihtsalt alati nii, et teist asjad on palju põnevamad kui enda omad. Õde ütleb alati, et minu juures on nii põnev käia, sest mul on kõik kohad igast vidinaid ja asjakesi täis, mida on huvitav näppida.

Näppisin siis minagi K. mälestuskarbist leitud asju. Eriti toredad leiud olid kirjad, mis ma talle erinevatel ajaperioodidel olin kirjutanud. Ma eriti ei mäletanudki ennast selle ajast, enam – ajast kümme aastat tagai. Üks kiri, See Kõike Olulisem, oli dateeringuga juunist 2000. Mu käekiri oli ilus, kindel, püstine, selge, väike. Praegu on ta ilus ainult postiaadressidel, mida igapäevaselt pakkidele kirjutan – kirju enam nii ei suuda kirjutada, kui kümme aastat tagasi, mil igapäevaselt pidin hoopis koolivihikuid täitma.

Huvitav kiri oli see, kohati ajas naerma – heas mõttes. Pigem tegi aga ta kurvaks. Näiteks oli seal selline lause: “Ei oska enam fantaseerida ka – kõik unistused on seotud raha või ideaalsuse ihalusega.” Kümme aastat hiljem on kõik ikka samamoodi: ikka on pidevalt jama rahadega, ikka veel on hinges tappev püüd olla ideaalne, kuigi endale hästi aru andes, et ideaalsus on üks võimatu ja ebavajalik eesmärk.

Õnneks on praeguseks tulnud ikkagi tagasi unelmaid, ja nüüd on nad erinevalt kümne aasta tagusest ajast reaalsemad, maalähedasemad. Näiteks unelm oma kodust, maitsetaimepeenrast, suurest koerast, järgmisest raamatust, miinus viiest kilost ja nii edasi, ikka lõpmata rajana igaviku poole.

/

Homme pakime asjad ja kassid autosse ning jätame oma town houseiga mõneks ajaks hüvasti. Meid ootab suvine Saaremaa, enne seda oluline tripp Tallinna (mina kohtun oma raamatu toimetajaga, Minu Inimene kohtub aga presidendiga) ja ehk antakse nii palju õnne, et saab natuke koos puhata, enne kui see eluetapp meie jaoks läbi saab.

Mis edasi saab? Seda on mult neil päevil korduvalt ja korduvalt küsitud, ma ei oskagi eriti vastata. Esialgne plaan on selline, et ma aasta lõpuni jään veel Tartusse ja elame kaugsuhte-elu. Esialgu ongi plaan selline, et aasta lõpuni on Tallinnas palju asjaajamisi, nii et see ei tohiks olla midagi väga õudset. (Väsitav on ta küll, see on selge. Aga loodetavasti on see siiski ajutine.)

Ja siis? Kes teab. Ehk hakkan ma uuesti üritama olla tegevajakirjanik. Ehk pööran kannal ringi ja, ma ei tea, hakkan näiteks kokandust õppima. Ehk ootab meid Meerika. Ehk… Ei teagi. Ausalt, ei teagi. Pole vastuseid sellele küsimusele, et mis saab. Midagi ikka saab.

Aga üks eluetapp on selle kevadega läbi saanud. Mõnel meist siin väikeses elamises on cum laude kirjaga paberid, mis seda tõestavad (ja mõõk) (ja see ei ole ei mina, Miuksu ega Pussakas), meil on hunnikutes kotte  ja pakke, mis kõik tuleb ära kolida, ja meil on suur kergendus ja rahulolu hinges.

Seda, et elu on just selline, ma kümme või kolm aastat tagasi samal ajal ei teadnud. Seda, et ma olen selline, ma ka ei teadnud. Seda, et mu ümber on sellised inimesed, ma ka ei teadnud. Aga mul on hea meel, et nad on.

Kauneid valgeid öid teile, mu kallid. Ja jaaniussidega – on ju, teate küll, mis lood.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/Barbra-Streisand-The-Way-We-Were.mp3]

AFK till 11/07

hoomamatu 2 Replies

from: daki
to: peika
message: Musi! Too õlut! Mul on ainult kolm tükki ja Portugali mäng surmab mind praegu juba ja mul pole millegagi õhtust Brasiilia mängu üle elada!

Nagu teada, on taas rõõmuaeg, nagu igal paarisarvulisel aastal. Ehk siis: jalka!!! Ma ei tea küll, miks mind on karistatud selliste meestega, kes jalkast üldse rõõmu ei tunne (ja sibulat-küüslauku kah nii palju ei söö, kui mina), aga hoolimata sellest olen täieõiguslikult hõivanud teleka järgmiseks kuuks ajaks. Kuigi ma täpselt ei tea, kus ma näiteks finaali vaatan – selles mõttes oleks päris tore, kui näiteks Hispaania finaali saaks, sest Spaanias finaalmängu vaadata oleks sel juhul ääretult mega elamus.

Kuigi kõik on jõudnud juba oma ennustused teha, teen minagi omad: G alagrupist (sest see on AINUS mulle OLULINE alagrupp) pääsevad loomulikult edasi Portugal ja Brasiilia. Portugal mängib 56. mängu Hispaaniaga VÕI Šveitsiga, kust muidugi VÕIKS edasi jõuda Portugal, aga ma olen väga rahul ka, kui pääseb edasi Hispaania (vt ülal olevad põhjused).

Ja finaalis võiks mängida Brasiilia ja Hispaania (mis juhul ei saaks ma Spaanias suudki lahti teha, saati siis Brasiila särki või stringe kanda – samas, kes ikka püksi näeb), kust tiitli viib koju Brasiilia, mi amore. Portugalile kahjuks väga suuri lootusi ei pane, sest tänane mäng näitas, et nad pole sugugi nii tugevad, kui ma lootsin. Aga mäng oli hea, aus, täie raha eest. Aga, nagu Ott Twitteris ütles, on häbiväärne, et praeguseks on löödud mängus keskmiselt 1,54 väravat.

Meenutuseks aga üks sissekanne aastast 2004, kui oli EM ja sai kõvasti pöialt hoitud Saksamaale. Austame sellega King Kahni (selle hellitusnime armsus ja täpsus ei ole minu puhul kaduma läinud), keda enam palliplatsil ei näe, kuid kelle nägu on meile alatiseks sööbinud mällu ning käib meid aeg-ajalt õudusunenägudes kummitamas.

Kahni-teooria

16/06/2004

mis puutub eilsesse saksamaa-hollandi mängu, siis ma pean rääkima teile, kes on tegelikult oliver kahn.
ta elab muul ajal puuris, raudvarbade taga. talitajad loobivad talle banaane ja lihakäntsakaid. puuri ümber on valge kast, nii et kui ta sealt üle peaks minema, siis saab ta elektrit. ja aeg-ajalt raseeritakse ta puhtaks ja pannakse palliplatsile. kui ta palli väravasse laseb, siis väheneb automaatselt ka päevane banaaniports. kui kinni püüab, teenib suure tüki mahlast tailiha.
ja kuigi väideti, et tal oli eile sünnipäev, ei tea tegelikult keegi, millal tal pärissünnipäev on. eilne tähistas vaid päeva, mil ta džžunglist leiti ja inimühiskonda toodi.
üldiselt: ärge laske väikestel lastel telekat vaadata, kui saksa mäng peal on. võib tekitada parandamatuid traumasid.
ja lisaks veel: kui eile kõlas mängukommentaatorilt «pärl», et «selles olukorras on nüüd hollandil küll väga raske saksamaa vastu mängida», siis ma vastaks selle peale, et hollandil oleks ka siis väga raske saksamaa vastu mängida, kui terve saksa meeskond tuleks palliplatsile klounimütsides.

selle looga ma abiellun

hoomamatu 7 Replies

See, et Malcolm Lincoln mulle hullult meeldib, pole kellelegi enam saladuseks. See, et “Loaded with Zoul” on lugu, mille ma ALATI raadiost ÜÜRGAMA panen ja ise siis KAASA ÜÜRGAN, pole ka mu lähikondlastele saladuseks, sest no kamoon, KUI LAHE on kaasa teha seda ah-aa häälitsust? See on lausa jumalik!

Aga pärast selle loo video nägemist olen ma kindlalt otsustanud selle looga abielluda. Sorri, Malcolm Lincolni poisid, te olete mu esimesed Music-Boyfriends. Kandke seda üllast taaka selg sirge ja pea püsti.