Et siis andsin abikaasa survele alla ja osalen kah GoMaailma blogikonkursil. Palun siis hääletada, kommenteerida ja olla igati minu poolt:)
Lugu on siin: “Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin”.
Sellest, kuidas me nädalavahetusel kummitusi käisime otsima, kirjutan ka, ausalt! Aga näiteks homme… Nii kiire on neil päevil, et kohe ise ka ei usu.
Kõigepealt: küsimusi saab esitada “Minu Londoni” autorile, moekunstnik Anu Samarüütel-Longile kuni selle nädala lõpuni ja 1. septembril paneme Anu vastustega interjuu meie kirjastuse blogisse üles. Küsimusi saab esitadan näiteks sealsamas, meie blogis! Nii et sulg kätte!
Teiseks: sel laupäeval on Mökus taas stand-up comedy õhtu, kuhu ma ise kahjuks minna ei saa, sest me lähme pulmareisile:), aga ma innustan kõiki sinna minema, kes pole veel käinud. Tegu on superlaheda üritusega, kus astuvad üles superlahedad koomikud, lisaks on Möku lihtsalt mõnus koht. Nii et kui naerda tahad, siis Mökusse! Üles astuvad Andrei Tuch, Eric Seufert, Stewart Johnson, Louis Zezeran, lisaks üllatuskülalised USA’st ja Iraanist. Laupäeval (28/08) kell 20:00.
Delfis lööb laineid Fideelia-Signe Rootsi artikkel nimevahetusest. Huvi pärast läksin ja lugesin ka kommentaare, mis oli loomulikult suur viga. Selle peale läks korra süda pahaks, siis siunasin ennast, et elementaarse ettevaatuse unustasin (ära loe kunagi kommentaare!), aga siin jäin mõttesse.
Minult on kõvasti küsitud, et miks ma endale sellise naljaka ja kohmaka liitnime võtsin. Muidugi teeb kõigile see tohutult nalja, aga ma olen sellega harjunud, sest olen ma ju ometi elu aeg kandnud nime Lamp, mis on LÕPUTU huumoriallikas KÕIGILE. Nii et ma ei pahanda. Tehke-tehke nalja:)
Üks põhjus, miks ma tahtsin seda naljakat ja olgem ausad, ka tobedat Lambi-nime säilitada, on selles, et see ON minu identiteet. Ma ei saa sinna midagi parata. Täpselt, nagu ma olen igavesti blogi-Daki, olen ma ka igavesti Lambi-mutt. Pea kõik mu raamatud on selle nime alt välja tulnud, terve mu professionaalne karjäär on selle nime all. Ja – nagu Maia kunagi ütles – on Dagmar Lamp üks tugev nimi. Omapärane, meeldejääv ja tugev.
Aga ma siiski tahtsin ka võtta mehe nime, mitte selleks, et kuidagi näidata, et nüüd ma kuulun talle, kuid pigem selleks, et näidata, et me oleme üks tiim. Nagu keegi selle loo kommentaarides ka ütles: sama perenimi näitab nagu meeskonnasärk, et tegemist on ühe meeskonnaga. Ja me ju olemegi üks tiim. Ahjaa, ja naljaga pooleks põhjendasin ka, et ma keeldun hakkamast Dagmar Jõgiks, kui juba on Eestis olemas tuntud naine nimega Dagmar Oja. Oh seda segiajamist, mis siis oleks tulnud – võibolla. Aga ma tõesti ei tahtnud kaotada oma erilisust, mis mu omapärane nimi mulle annab ja muutuda kellegi teisega peaaegu vahet tegemata sarnaseks (nime poolest siis).
Ma ei tunne, et tänu liitnimele ma nüüd oleksin rohkem “aus naine” või midagi. Jah, mind natuke häirib see mõte, et miks just naispool on see, kes avaliku(ma)lt oma abiellumist näitab – mehed ju harva võtavad naise nime, sageli polegi üldse aru saada, et mees on abielus, kui ta just ise seda teemaks ei võta. Paljud mehed ju ei kanna ka sõrmuseid. Ja kes tänapäeval üldse sõrmust vaatab. Mul näiteks on kihlasõrmus ja abielusõrmus samas sõrmes ja ega polegi aru saada esimese hooga, et tegu oleks kuidagi erilisemate sõrmustega. Siin muidugi tekib ka küsimus, et kas abielu peaks olema üldse midagi sellist, mis on eksponeerimiseks maailmale, pigem peaks ta ju olema midagi sellist, mis on kahe inimese omavaheline asi ja mis on mõeldud NEILE endile.
Mis nime hakkavad kandma meie lapsed, ma ei tea, me pole seda veel otsustanud ega omavahel rääkinud. Ma mäletan, et lapsena olin ma sageli kurb, et ma nii õnnetu nime sain, palju kenam oleks ema perekonnanime kanda. Aga nüüd olen ma sellega harjunud ja väga rahul. Nii et jah, inimene muutub, mõtted-arvamused koos temaga.
Ahjaa, minu nime klassikalist ärasaatmist ei toimunud, ka mulle tundub, et traditsioon, kus neiupõlvenimi mingil kujul hävitatakse, on jabur ja solvav naisepoolsele perekonnale. Et miks siis üks nimi teisest kehvem peaks olema! Ei olegi ju. Mina aga mõtlesin, et kuna mu uues nimes saavad Lamp ja Jõgi üheks, siis olgu ka nimeristimine vastav. Lasime Emajõkke ujuma põleva küünla, mis sümbolieeris siis Lambi-nime (alguses oli idee, et võiks olla hiina latern, aga selliseid Eestist ei saa ja ma jäin ehitamisega hiljaks) ja jõgi, noh see sümboliseeris ilmselget. Ja nii saidki Lamp ja Jõgi üheks. Hästi corny, ma tean, aga tundus armas ja sobilik.
Aga mu arust on muidugi see nimevõtt igaühe sügavalt isiklik asi. Kui tahad, jäta enda nimi, kui tahad, võtke mõlemad liit- või võtab üks liitnime, kui meeldib, võtku mõlemad naisenimi. Just hiljuti võttis üks mu tuttav mees abielludes endale liitnime, nii et miks mitte! Kõik variandid on head ja õiged, kui see on sulle hea ja õige. Aga peaasi, et seda ei tehtaks põhjusel, et “nii on alati olnud” ja “nii peab”. Nii et selles osas olen artikli autoriga nõus – mõtle läbi ja talita, nagu süda ütleb.
Pealkiri on kindlasti eksitav, aga tänase päeva valguses, kus oli megapalju tööd ja ma pidin kirjutama üle pika aja üht artiklit, mõlkus mul mõtteis vaid see blogipost, sest tundus NII OLULINE, olulisem kui töö ja ootav artikkel, et ma saaksin KOHE jagada teiega seda äärmiselt olulist teemat: kuidas ma loen oma riiderit.
Näete siis! Oluline ju!
Tegelikult tuli see mõte mulle mõni aeg tagasi, kui selgus, et nii minul kui härra H.-l, ajakirja N. peatoimetajal, on mõlemal riiderisse tehtud sama kategooria: “Fun”. No ilmselt on ka paljudel teistel samanimeline kategooria, see pole eriti originaalne. Aga sealt hakkasin ma mõtlema, et millised on inimeste riideriharjumused? Ses mõttes, et ka ajalehte loevad ju kõik erinevalt: kes loeb kõigepealt koomikseid, kes sporti, kes Areeni, kes alustab tagant otsast ja kes loeb “nagu peab” ehk otsast peale. Mina olen see tavaline liik, kes alustab esikaanest ja lõpetab viimasega, välja arvatud juhul, kui pole mõni minu lugu sees (mida ma vaatan essana, sest ma tahan näha, kuidas kujundus on) või pole mõni muu lugu lööbil tähelepanu köitnud.
Ja nii ilmselt loevad kõik ka riiderit erinevalt. (Muide, kas riiderile on üldse hea tabav LÜHIKE eestikeelne vaste? Rss-lugeja on maru kohmakas.)
Mina näiteks alustan alt lõpust (kategooriad on tähestikuliselt, eks), kus on kategooria “Sex And Drugs And Rock’n’roll” (“and-idega” sellepärast, et riider ei lasse &-märki kasutada millegipärast). Seal on mõned HÄSTI LAHEDAD inimesed, kelle blogiposte ma igatsen ja mida ma alati esimesena loen. Ma ei ütle teile avalikult, kes seal on, aga seal on lahedad inimesed. Ahjaa, kui on midagi tekkinud kategooriasse “Kallid”, siis selle loen ma loomulikult esimesena. Aga kuna seal on ainult neli blogi, sorry, nüüd kolm blogi, siis sinna väga sageli midagi ei ilmu.
Siis ma sirvin kiirelt läbi kategooria “Retseptid”, kuigi viimasel ajal on need nii igavad, sest kõik teevad ainult põldmarjakooke ja koogid pole just minu teema. Ja vahel, kui ma üldse ei viitsi, siis vajutan ma kohe kõik loetuks.
Ja siis ma lähen kategooria “Ajalehed” juurde, mille ma vastavalt tujule ka teinekord kohe loetuks vajutan. Peamiselt sellepärast, et see on kõige postitusterikkam kategooria, kuhu tekib nii palju uut, et ei viitsi alati läbi pahna sõeluda. Aga õhtutel, kui on aega, siis käin ikka selle läbi.
Siis tuleb sirvida kiirelt läbi “Huvitavad inimesed” (kus on enamik blogisid, mil silma peal hoian), “Pildid”, “Kasulik”, et saaks jõuda kõige magusama juurde: milleks ongi ebaoriginaalselt “Fun”, umbes nagu lehes on koomiksid kõige lõpus. No et kõige parem jääb kõige viimaseks. Ei, samas – kõige parem on kõige esimene ka, “kallid” ja “seks-drugs-rocknroll”, aga see on teistmoodi kõige parem. Lõõgastus.
Samas on mul väga oluline ka see, MIS järjekorras ma lõbukategooriat sirvin. Kõigepealt annus LolCatse, siis Lovely Listing (ma ei viitsi linke panna, aga gugeldades leiab, kui huvi), siis koomiksid (xkcd, Savage Chickens, Saturday Morning Breakfast Cereal), siis kõik muu (IRL Hackers, Chatroulette Trolls, Sleep Talkin’ Man, Pale Is The New Tan, Texts From Last Night, Cracked, GraphJam jne), kuni tulevad neli kõige paremat, mis jäävad lõppu. Need, mis on lõpus parasjagu, oleneb ka mu vaimustusastmest. Viimasel ajal olen ma väga vaimustuses Senor Gifist ja Very Demotivational Postersist, aga KÕIGEKÕIGEMAD on muidugi Facebooki failid, mida jagavad kaks lehekülge (paremuse järjestuses) Lamebook ja Failbook. Viimast loen ma enne ja kõige viimaseks maiuspalaks jätan Lamebooki. Sest see on lihtsalt niivõrd hea sait.
Kuidas ja mis järjekorras teie oma riiderit loete? Teatud järjekorras või valimatult? Ma saan aru, et minu spetsiifiline järjekord (eriti “Funi” kategoorias) on natuke OCD, aga nagu Take That ühes laulus ütleb: “Hey maybe you’re also slightly OCD, a little out of reach my friend. I said, yes that’s partly true, but jokes aside, please stay with me, it’s just my way of compartmentalizing all the things I see.”
NB! Põnevaid leide minu riiderist näeb siin.
Vahepeal vaatan oma sõrmust ja mõtlen, et pole üldse teistmoodi olla. Siis aga tabab see tunne, selline suur laine tuleb peale, ja saan aru, et järsku, nüüd ongi kõik teistmoodi. Kohe väga palju teistmoodi. Ja see on hea tunne. Ärevaks teeb ka, aga peamiselt siiski hea tunne.
Kui ma ainult kogu aeg nii väsinud ei oleks! Mul on ausalt öeldes üsna kopp ees sellest, et ma igal õhtul kella üheksa paiku voodisse hakkan pugema, et siis hommikul muruniiduki/patsutaja/misiganes tööriista peale kurjalt ärgata ja end IKKA väsinuna tunda. Nagu oleks suur koorem õlult kukkunud ja nüüd suures pingelanguses ma ainult magaks ja magaks ja magaks ja magaks…
Kuigi tuleb tunnistada, et kogu see pulmadekorraldamine oli ikka üsna tšill, siis viimased päevad enne hakkas küll närvi üles kruttima. Ja no teate, ikka seal registreerimislaua ees seista – värisemata on see võimatu. VÕIMATU I say! No tegelikult ka – kõigepealt võtab põlve võdisema. Surud siis jalad tugevamalt vastu maad, põlv tõmbab tagasi ja siis – märkad, et kimp käes väriseb. Siis tuleb naer peale, tahad naeratada, aga – huuled ja lõug värisevad, nagu hakkaks nutma! Siis surud huuled tõsiseks, katsud tähelepanu mujale viia (kuulad näiteks, mis sulle räägitakse) ja siis avastad, et jälle põlv väriseb. Uuh.
Ja pärast kõik kallistavad ja naeravad kõrva: “No mis sa värised nüüd!” No aga tegelt, ostke ära või tehke järgi, ei saa ilma värisemata seal ees!
/
Üks oluline asi jäi veel rääkimata… Vormikandjaid oli meie pulmas kohe päris mitu tükki ja ma olin natuke valmis, et kui me sealt majast välja astume, siis nad seisavad kahel pool… Aga mis selgus! Meie oma armas lätlane oli neid poisse suisa palju kokku ajanud, kes siis kenasti au andsid ja meie peade kohal mõõku kõlistasid. Siis, märkasin, tulid ka neil pisarad silma, kes seni polnudki veel pisardanud. Ja minul oli ainult kriips kõrvuni ja see, et sadas ja sadas, ei häirinud mind pea üldse.
Häiris alles siis, kui kontsad kippusid märga maasse vajuma ja ma pidin ainult varvaste peal seisma (enne plätasid).
/
Ja veel lõpetuseks siis… Miks me abiellusime? Miks just tema? Teate, ma ei ole küll palju meie suhtest rääkinud, aga see on olnud… Tõeline. Kunagi ammu-ammu, kui me alles sebima hakkasime, oli selline hästi ebakindel aeg, mu elu oli sassis ja kogu maailm tundus olevat minu vastu. Ja kui ma oma hirmudest ja ärevustest Inimesega rääkisin, ütles ta mulle alati: “Tead mis, hoia minu lähedale ja kõik saab korda.”
Ma hoidsingi tema lähedale ja kõik saigi korda. Sellepärast ma armastangi teda maailmas kõige rohkem.
Tähendab. Et jah. Ma ei oskagi vist kusagilt alustada. Kui et ükskord maikuus käisime ja viisime avaldused perbüroosse ära, sest olime jõudnud sinnamaale, kus abiellumine tundus hea ja õige ja järgmine suur samm. Ning siis hakkas aeg lendama: oli töö, siis oli puhkus, oli Tenerife ja suur koduigatsus, oli igasugu tegemist ja järsku oligi kaks nädalat pulmapäevani ja mul polnud isegi kleiti veel.
Kusjuures, kõik oli sel korral hoopis teistmoodi. Nii hea tunne oli, ma ei olnud üldse närvis ega paanikas, olin rahulik ja õnnelik ja kõik laabus. Leidsime juba esimesel korral endale koha, kus pidu pidada – Sääniku talu Puhjas. Koha peremees oli õpetatud pulmaisa, nii et kuidagi saime kohe ka õhtujuhi. Kes soovitas meile kohe ka toitlustajat ja pillimeest ja nii see läks: kõik oluline juba oligi olemas.
Ja siis kleit… Ma teadsin, et ei taha enam suurt ja valget, see oli juba ära. Ning kaks nädalat enne Suurt Päeva astusime Tallinnas ühte kaubanduskeskusesse ja leidsingi Zara allahindlusrestilt kena tagasihoidliku helehalli kleidikese. Ehted tellisin Britilt (Pastries by Britt), soengu tegi Rol, kingad tõi ämm Moskvast, aga neid ma lõppeks ei kandnudki, sest plätadega oli palju mugavam:) Pildistas Mihkel Uba, kes meid naeratades vaatas ja ütles siis: “Üldse pole aru saada, et pulmapildistamine oleks. Te olete nii rahulikud ja tšillid!” Tegelikult pildistas tublilt ka Tannu, kes oli ühtlasi meie autojuht. Tannu oli üldse igati armas ja tubli meil.
Siis juba seisimegi valgete piimklaasist uste taga. “Näeme siis teisel pool!” ütlesime teineteisele ja ma kõkutasin naerda. (Hiljem kuulsin, et ametnik oli muusika sees vaiksemaks keeranud ja öelnud: “No kuulake, kui ilus ja õnnelik naer!”)
Paari pani meid juhuse tahtel Peep Puis, kes osutus MAAILMA KÕIGE PAREMAKS TSEREMOONIAMEISTRIKS. Tõsiselt! Ta jutt oli vahva, vaba, piisavalt improviseeritud ja piisavalt naljakas, polnud üleliia pateetiline, aga tõi ikkagi pisara silma. Mina pidin muidugi ikka ka kõva naeruturtsatuse maha panema, kui ametnik midagi sellist ütles: “Tänapäeval on kõigil ainult mina-mina-mina, kõik tahavad ainult tšillida ja hängida…” Siis naersin mina ja naersid ka teised, õhk oli õnnelikkusest, rahulolust ja headest emotsioonidest tiine.
Kui me pulmarongis peopaika sõitsime, vaatasin ma aknast välja, kuidas kõik meie sõbrad ja kallid meie järel sõidavad-signaalitavad, valged lindid lehvimas, kuidas nad mööda teed “ussitasid” ja ma olin lihtsalt niivõrd õnnelik, et seda ei saa sõnadesse panna. Ning kui jõudsime talutee otsani, sain ma natuke vokki tallata (“Esimene pruut üle pika aja, kes nii julgelt ja hästi ketramisega hakkama saab!” kiideti, aga ma väiksena ketrasin tihti, meil oli vist isegi kaks vokki kodus), herr Abikaasa sai hobust vankri ette rakendada ning kaarikuga sõitsimegi peopaika. Kapjade alt lendas küll natuke pori, aga nii pidigi ju olema!
Püstkojas, mis pidavat olema ümbruskonna kõige parema energiaga koht (seda olla öelnud mitmed sensitiivid), tegime toostid: Abikaasa rääkis, miks ta just mind oma naiseks valis ja mina rääkisin, miks mina teda. Selle kohta öeldi ka, et oli hirrrrmus südantsoojendav ja isegi issil olid pisarad silmi tulnud.
Pidu kestis, loomulikult, hommikuni. Vihma sadas muidugi ka, aga sellest polnud hullu kedagi! Avavalsi saime tehtud, tanutamise ja pruudipärja mahamängimise ja kõik muud olulised traditsioonid ja mängud muidugi ka. Pruudi asemel rööviti ära peigmees ja ma pidin ta aumärgid õigesti vormile tagasi kinnitama (hakkama sain, kuigi tal neid märke üle mõistuse palju). Kolmekordse šokolaaditordi lõikasime lahti mõõgaga ja… Issake, ma kohe ei oskagi õieti kirjeldada, mis kõik toimus ja sai. Aga hirmus tore oli, kõik jäid rahule, süüa-juua jagus (laual oli metsanotsu!), musitada ja kibetada sai ka ja… sai õnnelik oldud, kohtlaselt naeratatud ja hingetuks kallistatud.
Aitäh sõbrad, perekond ja kõik armsad, et te meie erilise päeva veel erilisemaks tegite!
Ja aitäh, et te olite nõus minuga seda laulu hommikuni laulma:)
(Pilte jagan ka, siis katsun ka kuidagi mõistlikumalt kirjutada, praegu käib pea veel suurest õnnest ringi ja jalad värisevad all.)
Me istusime K.-ga juuksuri juures ja rääkisime elust. Või noh, peamiselt seksist ja armastusest, sest millest muust naised juuksuri juures ikka räägivad. Juuksur, kena emopoiss, rääkis kaasa.
“Ja üleüldse, ma ei saa aru, miks inimesed üldse abielluvad?!” karjatas juuksuripoiss dramaatiliselt. “Õigemini – miks mehed abielluvad?! Naistest ma veel kuidagi saan aru…”
“Hm, mina küll ei saa,” pomisesin eneseirooniliselt muiates. “Üldiselt on vist nii,” jätkasin, “et 90% meestest abiellub sellepärast, et naine nõuab või tahab. Ma olen nõus uskuma, et on 10% mehi, kes tahavad ise hirmsasti abielluda. Aga üldiselt, jah, ma arvan, et seda tehakse pigem naise õnnelikuks tegemiseks.”
Ma just olin paar päeva tagasi vaadanud filmi “He’s Just Not That Into You”, mis väitis, et sajaprotsendiliselt on abiellumine naiste jaoks. Mehed lihtsalt lähevad asjaga kodurahu huvides kaasa.
“Hm, nojah. Aga mida naised abiellumisest saavad?” päris poiss edasi, mu juustesse mingit veidrust ehitades. K. hakkas naeru pugistama: “Jajah, räägi nüüd DAKI, mida nad saavad?!”
“Jajaa, sest MINA ju tean, proua “viis-tundi-abielus”. Aga ma ei tea… Noh, armastus on suur, siis vist. Ja paljudele naistele on see kindlasti ka kindlustuseks, et meest saab nüüd täiesti enda omaks pidada ja temaga õiendada, kui ta kõrvale vaatab.”
“Häh! Nagu nad muidu ei saaks õiendada!” Mu juuksur on muide emo. Ja mõnes suhtes natuke kibestunud.
“Kah tõsi.”
Natuke aega oleme vait ja mõtleme. Poiss muudkui ehitab ja ehitab midagi mu juustes.
“Kui nad selle partnelusseaduse vastu võtavad, siis nad võiks nii teha, et seda saab kodust id-kaardiga allkirjastada,” pakun. “Ja üleüldse, ma ise kusjuures eelistaksingi partnerlussuhet, kui see seadus ükskord tuleb.” Abielludes on ju üks väga oluline boonus: majanduslik kasutegur. Ja muidugi, lastega on ilmselt lihtsam. Seda usub Inimene, väga, et lastel on igati lihtsam kui nende vanemad kannavad sama perekonnanime. Mina, praktiliselt elu aeg olnud vanemate laps, kellel on erinevad perekonnanimed, seda ei arva.
Aga jah, kas mehed tõesti iseseisvalt tahaksid abielluda? Ma mõtlen, et kui palju teate teie suhteid, kus mees tahaks abielluda, aga naine ei taha? Aga kui palju teame me suhteid, kus naine tahaks, aga mees ei taha! Mina vähemalt tean küll neid viimaseid variante rohkem.
“Ja võibolla abiellumine annab kindluse, et sa saad vähemalt kellegi käest seksi küsida.”
“Mh, jah, palju lihtsam on kogu aeg ühe inimesega seksida – milline tüütus on iga kord ära õppida, mida uus inimene voodis tahab! Õh!” viskasime nalja.
/
Muidugi, eks meie see vestlus oligi rohkem naljategemine, aga oma tõetera selleski sees. Küllalt palju on viimasel ajal meedias kogu sellest teemast räägitud ka ja ega ma taha rohkem mingit õli kuhugi tulle valada, pärast jälle kommentaarides sõda:)
Aga miks on tunne, et abiellumine on rohkem “naiste värk”? Veider.
PS: Pulmateemalises Õhtulehe loos olen sees kui anonüümne sõbratar. Hehehehee, anonüümne! Seda pole küll saanud enda kohta ammu öelda…
Lugesin Aunt Becky, ühe mu lemmikblogija postitust sellest, et blogid on muutunud. Ja tal on jumalast õigus. Aina vähemaks jääb blogisid, kus kirjutatakse asjadest nii nagu nad on, kus julgetakse välja öelda, et fakk, täna oli sitt päev ja ma täna natuke vihkan oma abikaasat. Aina rohkem aga on blogisid, kust ma võin lugeda, et kõik on nii faking ilus ja lilleline, lapsed on suurepärased ja ei vingu kunagi, abikaasa on ideaalne, lihtsalt ideaalne, töö on super, raha jagub, kõik on hästi.
Enam ei julgeta näidata end halvemast – ei, vale sõnastus – AVALAMAST küljest. Sest tahetakse jätta muljet, et oma eluga saadakse suurepäraselt hakkama ja et kõik on nii nagu – Becky sõnastus – Palmolive’i reklaamis.
Ja ma tean, et ma teen seda ise ka aina rohkem ja rohkem, sest mul on tunne, et kui ma peaks kirjutama asjadest, mis mul viimasel ajal sitasti on läinud – TÕELISELT SITASTI – siis esimese hooga pean ma tõrjuma kommentaare stiilis “Hähähähää, paras!” ja teiseks pean ma kuskilt kollasest blogist lugema pikka parastavat postitust selle kohta, et oligi aeg, kui Dakil jälle sitasti läheks.
Ma ei pea siinkohal silmas postitusi sellest, kuidas auto läks katki või poest ei leidnud õiget asja. Ma pean silmas asju, mis on TÕELISELT SITASTI läinud. Näiteks kuidas ma olen ilma jäänud ühest väga olulisest inimesest oma elus – aga ma ei julge sellest kirjutada. Eelpoolnimetatud põhjustel. Ja selle ühe kunagi ammu visatud lause pärast: “Sa pead lihtsalt leppima sellega, et sa oled tekitanud endale terve persetäie inimesi, kes OOTAVAD, et sul halvasti läheks.”
Ja sellepärast ka, et kui ma viimati oma suhet ja eraelu väga avalikult elasin, siis lõppes see kõik suure katastroofiga.
Ma saan väga hästi aru, et see teeb blogid sitemaks. Ka minu oma. No keegi ei viitsi ju lugeda sellest, kui lilleline ja idiootlikult dändi kõik on. Ja mitte kadedusest, ei – keegi ei viitsi seda lugeda sellepärast, et kõik saavad aru, see on puhas vale. Mitte kellegi elu pole lilleline ja dändi. Meie elud on, nagu Becky ütles tabavalt, ebatäiuslikud ja nii ongi. Aga kõik kardavad, olen ma tähele pannud, sest täpselt nagu ühiskond surub meile peale kohustust olla õnnelik-rahul-stressivaba-kõhn-jne, surutakse meile samast peale ka kohustust elada täiuslikku elu – või vähemalt välja näidata, et see on täiuslik. Või on see mingi vana aja mõttemall: võõrastele oma hädadest ei räägi? Kõik probleemid hoiame endale?
Muidugi on suur vahe HÄSTI KIRJUTATUD ELULISE BLOGi ja emovingu või küünikublogi vahel. Häid küünikublogisid veel õnneks paar tükki on, aga ega needki ei kajasta päriselu, on ju nii? Mitte keegi – või noh, ütleme siis 90% inimestest – ei ole kogu aeg vihased või mürgised. Täpselt samamoodi, nagu mitte keegi pole kogu aeg friiking õnnepall.
Ma ei taha üles kutsuda inimesi kirjutama igast väiksest pisitülist, mis kodus aset leiab, aga ma tahaksin, et blogid oleksid rohkem elulised, rohkem ausad. Ei pea kõike suhkruvaabaga kaunistama, me keegi ei ole superema, supertüdruksõber, superabikaasa või supertööline.
Ehk siis – ma luban teile, et nädala aja pärast või isegi enne toon ma asjad letile. Vähemalt mõned asjad. Ja proovin võtta suuna selle dakiblogi poole, mis ta kunagi varem oli – eluline.
Sest teate, mu elu on küll hea, aga ta pole kogu aeg hea. Vahepeal on sitasti kah. TÄPSELT NAGU IGAL TEISEL.
Write hard, nagu ütles Becky. Seda soovitan teistelegi.
/
Teen veel ühe täpsustuse. Ma saan aru inimestest, kes ei taha blogida või ei taha isiklikel teemadel blogida ja neil on selleks täielik õigus. Igaüks valib endale sobivama. Aga mis ma tahan öelda: kui sa juba oled valinud isiklikust elust kirjutava blogija tee, siis võiksid sa seda teha hästi. Ja võimalikult ausalt. Kellegi elu pole šampoonireklaam.
/
Lisan siia veel oma kommentaari, mille ka posti lõppu panin, sest äkki mõni lugeja ei viitsi kommentaaridesse süüvida. Et siis täpsustuseks:
Tähendab, ma ei ole absoluutselt mitte selle poolt, et kõigest peaks rääkima ja megaaus olema. Inimestel on õigus saladustele ja privaatsusele ja nii ongi (otsige näiteks mu blogis sõna «saladustest», olen sellest korduvalt kirjutanud. AGA mida ma TAHTSIN öelda, tegelikult, on see, et ma ei kannata, kuidas lugejale näkku valetatakse ja üritatakse jätta endast ja oma elust muljet, et see on nagu mingi šampoonireklaam. Üks asi on filtreerida – me kõik teeme seda ja see on normaalne, on asju, millest ei tahagi kirjutada või mis ei paku lugejale enivei huvi (või kui pakuvadki, ei pruugi see nende asi olla). Aga hoopis teine asi on – inglise keeles on selleks sõnaks mislead – hoopis teine asi on TEADLIKULT lugejat eksitada, jättes mulje, et tegu on superinimesega. Head blogijad – näiteks seesamune Aunt Becky ja näiteks ka Dooce – oskavad leida õige tasakaalu kirjutamise ja mittekirjutamise vahel. Ja kui nad kirjutavad, teevad nad seda hästi: vaimukalt, lobedalt, ägedalt. Ja kui nad ei kirjuta, on selleks põhjus. Aga mida nad ei tee: nad ei kujunda endast teadlikult supernaiste muljet, mida väga paljud eesti blogijad kipuvad tegema.
Privaatsus, saladused, filtreerimine ja enesetsensuur on HOOPIS teine asi.