Category Archives: hoomamatu

LHV poistest ja savikruusist

hoomamatu 5 Replies

Mul on nii hirmus kahju neist LHV poistest, kes Selverites (ma ei tea, kas mujal ka) potentsiaalseid uusi kliente otsivad ja päevad läbi seal seisma peavad. Ma üritan neist alati nii mööda saada, et järgin reeglit don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack! Alati see muidugi ei päästa, aga siis ma ütlen kiirelt, et mu pension on juba LHVs (vale) või siis võimalikult viisakalt, et ma ei soovi midagi.

Samas ma ka imetlen neid, sest peab ikka olema inimene, kes sellist – minu meelest tohutult alandavat – tööd teha saab ja ikka olla rõõmus ja rõõsa. Ma saan aru, et NENDE jaoks ilmselt see pole alandav, töö nagu töö ikka! Mõne teise jaoks on ajakirjanikutöö alandav, eks, kõik on seisukoha küsimus. Aga mina müügitööd teha ei suuda, pole kunagi suutnud. Mulle hakkab KOHUTAVALT vastu see, kui ma pean võõraid inimesi seepama või üldse nendega rääkima. Selles osas mulle ei ole kunagi meeldinud need ajakirjanikutöö osad, mis mult seda nõuavad – tänavaintervjuud (“Paar sõna Eesti Raadiosse!”) ja näiteks mingid üritused, kus tuleb kohal olla ja käia tuntud inimestega rääkimas. Ma kohe ei taha inimesi tüüdata, mulle hakkab vastu noh! Mulle meeldib kuulata nende lugusid ja kirja panna, aga mulle ei meeldi tüüdata!

Kunagi töötasin ma ajalehepoisina (kah üks alandav amet minu jaoks – ja ma rõhutan, et paljude jaoks pole üldse, kellel on teistsugune iseloom). Tervelt ühe päeva töötasin. Ekspressi müüsin ja Ekspressi kontor asus kas samas majas, kus praegu on PP kontor või kohe kõrval, täpselt ei mäleta, aga sealt ma oma lehed kätte sain. Ma ei mäleta, kui vana ma olin, võibolla 12, aga iga müüdud lehe pealt pidime me saama 20 senti. Huvitav, palju nad tänapäeval saavad?

Ja ma müüsin TÄPSELT ÜHE LEHE. Õhtuks olid pisarad silmas, kui oma õnnetu 20sendisega koju läksin. Ma lihtsalt ei suutnud minna võõrastele ligi, veel vähem suutsin ma tänaval niisama kisada. Mis on iseenesest huvitav paradoks, sest üldiselt mulle ju meeldib olla tähelepanu keskpunktis ja mulle ei valmista avalikud esinemised üldiselt mingit probleemi (st närvis olen ikka, aga ei midagi surmavat). Ka meeldib mulle võõrastega SUHELDA (mitte küll tänaval, aga uute tutvuste sõlmimisega pole mul ka kunagi probleemi olnud – küll nende hoidmisega) ja mul on märkimisväärselt vali hääl (ka siis, kui ma vaikselt üritan rääkida), nii et kõigi eelduste kohaselt peaks selline töö mulle sobima kui rusikas silmaauku. Aga võta näpust!

Kunagi olen ma siiski ka edukalt müügitööd teinud. Vanasti asus (või asub praeguseni) Pargi tänavas Vadi pood, mis müüs looduskaupa – teesid, kudumeid ja nõnda edasi. Kui ma olin veel õige tillu, no ütleme 9aastane äkki, siis veetsin ma oma päevi ühel suvel seal poe ees kõõludes ja võõraid inimesi poodi sisse kutsudes. Sisseviskajana siis. Ma ei tea, kelle idee see oli – ma isegi ei mäleta, KES seal müüja või omanik oli, aga on suur tõenäosus, et see juhtus lihtsalt minuga, nagu ikka asjad juhtuvad. Tasuks sain ma vist mingeid savist kruuse või teed või midagi.

See kõik tuletab mulle meelde, et ma pikemat aega plaanin posti lapsepõlvemängudest, aga pole veel selleni jõudnud…

Ma arvan, et need paradoksaalsused käivad minuga kokku. Täpse sõnastuse sellele, mis minuga toimub, leidsin ma (jälle) Gilberti raamatust. Olgu kohe öeldud, et alati ma ennast temas ära ei tunne, üldse mitte, aga see läks küll naelapea pihta ja sõnastas midagi, mida ma olin ammu sõnastada tahtnud. Et mul on tohutu entusiasm elu suhtes, aga mul pole alati energiat kõike läbi viia. Ja nii ma lõpetangi samamoodi terve hulga kohustustega, mis ma alguses olen särasilmil vastu võtnud, ja lihtsalt EI JÕUA. Vist öeldakse ka, et vaim on valmis, aga liha nõder. Nii et teoorias ma oleks täiesti valmis LHV poiste kombel poodides seisma, aga praktikas ei suudaks ma leida enda seest energiat, et kellelegi teregi öelda, rääkimata siis veel millegi müümisest.

Las müügitöö jääb teistele. Neile, kes seda oskavad.

Otseelust.com on LÕPUKS tagasi!

hoomamatu 5 Replies

Pärast pikka eemalolekut tõime Andrise (IT) ja Karmeni (kujundus) abiga tagasi Otseelust.com-i! Olete niisiis lahkelt oodatud jagama oma põnevaid leide, mis jäävad kõrvu.

Õige pea saab lisada ka fotosid, eelkõige ootaksin eestimaiseid fail-pilte ja muud huvitavat, mis silma ja fotokaamera ette jääb:)

Päiks!



what makes a bestseller?

hoomamatu 34 Replies

Reedel rääkisime põgusalt bestselleritest ja see teema jäi mind kummitama.

“Ma ei taha öelda, et Justini raamat oleks halb olnud, kindlasti mitte! Justini raamat oli väga hea, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks just “Minu Eesti” sai bestselleriks, aga mitte mõni teine väga hea raamat?” oli minu peamine küsimus ja see küsimus vaevab mind senini. Ma töötan igapäevaselt sarjaga, milletaolist pole Eestis varem nähtud ja millest on sirgunud nii palju bestsellereid. Ja ikka on minu jaoks müstiline, miks saab ühest raamatust bestseller ja teisest mitte.

Muidugi, “Minu…”-sarjas võib ennustada, et üks või teine riik või autor läheb paremini peale. Nii olime me ette juba üsna kindlad, et “Minu Gruusia” müüb hästi, sest eestlastel on pehme koht grusiinide suhtes, on nad ju meie naabrid ja sõbrad! Samas alati ei saa ennustusi teha ja lõpliku valiku teeb ikkagi lugeja-ostja.

Elizabeth Gilbert kirjutab oma viimases raamatus “Committed”, et ka tema ei tea, mis on bestselleri kirjutamise saladus. “Uskuge mind, kui ma oleksin seda teadnud, oleksin ma kogu aeg bestsellereid kirjutanud ja mu elu oleks olnud märgatavalt lihtsam!” ütleb ta. Nii et kui isegi bestsellerite autorid ei tea, mis vägi see on, mis bestselleri teeb, siis kes teab?

Ehk on Eestis turutrende ennustada lihtsam? Selge, et paremini müüvad raamatud, mille autor on tuntud ja/või skandaalne. Justini edule aitas kindlasti väga palju kaasa Petrone-nimi ja seotus Epuga. Paremini müüvad sarjad, sest inimestele meeldib koguda. Paremini müüvad elulood. Väga hästi müüb ka reisikirjandus. Praegu tundub aga trend olevat non-fictioni suunas ühe suure erandiga: inimesed ARMASTAVAD “Twilighti”.

Nii et milline peaks siis olema kindlalt bestselleriks tõusva raamatu retsept? Noh, esiteks võiks selle kirjutada tuntud autor. Paha ei teeks ka hea promo (kuigi vähemalt Petrone Prindi kogemus näitab, et promo mõju ostunumbritele on imeväike) või raamatu ümber tõusev skandaal. See peaks olema non-fiction, soovitavalt reisiteemadel ja… tegelaste hulgas võiksid olla vampiirid või harrypotterilikud nõiapoisid. What IS this book?!

Ehk siis selgub vana tõde, et statistikat vaadates ei saa tegelikult targemaks ja kui  püüda statistika põhjal midagi luua, loome vaid Frankensteini; koletise, mis ei tööta ei ühel ega teisel viisil.

Ma olen elus lugenud väga palju väga häid raamatuid ja vaid murdosa neist on olnud bestsellerid. Ma olen elus lugenud ka bestselleriks saanud väga halbu raamatuid (“Musta pori näkku” ja “Da Vinci kood” come to mind). Senini pole ma suutnud leida seda müstilist “miskit”, mis teeb ühe või teise raamatu rahva lemmikuks.

Selge on ka see, et raamatute kirjutamisega (vähemalt mina) rikkaks ei saa, aga see on miski, mida ma ei saa ka järele jätta. Muidugi meeldiks ka mulle kunagi olla bestselling author ja vahepeal ma lohutan ennast, et võibolla on see veel ees, võibolla on see veel minu tulevikus. Teisalt mõte sellest hirmutab mind kohutavalt. Jälle tuleb meelde Liz Gilbert, kes rääkis, kuidas enne “Eat, pray, love” raamatut kirjutas ta väiksele kindlale lugejaskonnale ja see pakkus turvalisust ja tuge. Kui sa püüad aga rahuldada miljoneid – või on sulle ühtäkki see kohustus langenud (näiteks siis, kui oled kirjutanud bestselleri, siis järgmist raamatut oodatakse ju pikisilmi!) – siis TEGELIKULT pole see mingil juhul võimalik ja kokkuvõttes peaksid sa ikkagi jääma kirjutama oma väiksele publikule. See, kui raamat meeldib ka teistele, on vaid boonus.

Ka mulle pakub turvalisust ja tuge teadmine, KELLELE ma kirjutan. Ma olen saanud väga palju sooje, armsaid ja toetavaid kirju ja sellest on mulle seni täiesti piisanud. Sest mida võiks üks inimene veel tahta, kui ta teab, et on oma sõnadega vähemalt ühe inimese elu puudutanud?! See ONGI ju kõik, mida tahta! Pealegi olen ma kogenud korra seda, mis tunne on kirjutada nii suurele auditooriumile, et sa ei suuda seda hoomata ja see oligi just selline: äärmiselt hirmutav. Püüe rahuldada tuhandeid ei vii kuhugi, vaid depressiooni, masenduse ja katkiolekuni, sest järsku sa kuulud kõigile ja ei kuulu eikellelegi.

“Writing books are bloody* exhausting!” teatas Justin ühel päeval, kui ta kontoris “Minu Eesti” teist osa kirjutas. (*Bloody on minu lisatud, Justin ei räägi tegelikult nii.) Ja nii ongi: kui sul juba on suur ootus peal, olgu selleks siis eelnenud bestselleriks kujunenud raamat või tuhanded blogilugejad, siis see ongi bloody exhausting. Aga tegelikult on see ka kummaliselt magus tunne, natuke nagu narkootikum. Sellepärast ma ei teegi saladust, et muidugi tahaksin ka mina kunagi bestselleri kirjutada, muidugi tahaks! Aga õnneks olen ma väga rahul ka sellega, mis mul praegu on – kindel turvaline lugejaskond ja need inimesed, kelle elu ma olen muutnud, põnevamaks teinud või kelle mõtlema pannud. Või, issake, kas või need, kellel aidanud pärastlõunal lõõgastuda!

Aga salajas mängin ma ikka paari-kolme ideega, milles ma tunnen JÕUDU ja potentsiaali saada natuke rohkemaks. Praegu veel mängin, kui tunnen, et olen valmis, siis hakkan kirja panema.

Kuid lõppeks otsustavad ikkagi nähtamatud väed, mis saab edukaks ja mis feilib.

Kolimissaaga algab: Kopli korter

hoomamatu 23 Replies

Käisin “kus elavad narkomaanid ja Triangel” ehk Koplis. Nägin lõpuks ära selle korteri, kuhu me peame hakkama pesa looma. Üldiselt oli parem, kui ma arvasin, kuigi köögi-olukord oli kohati hullem, kui ma arvasin. Seal nimelt on sees selline ühika-komplekt: väike külmik, mille peal kaks pliidirauda ja kõige küljes veel kraanikauss, mida väidetavalt ei tohi eemaldada, sest see käib korteri juurde. Praegu käivad läbirääkimised, kas me ikkagi saame äkki selle monsteri sealt kuhugi selleks ajaks ära teisaldada, kui me seal elame ja näiteks pärast tagasi panna.

Aga häid asju oli siiski päris palju: laiad aknalauad, toredad naabrid (kaks meie sõpra JUST kolisid põhimõtteliselt meie naaberkorterisse), akna taga kolisevad trammid (mis ei lasknud mul magada küll, aga samas olen ma nõus kõigele igasugused vead andeks andma, kui nad liiguvad RÖÖBASTEL), suur (vannita) vannituba ja tõsiasi, et ma saan lõpuks endale avatud köögi ja BAARILETI, mis tuleb koos sellega. Ja pukid! Punased!

Lisaks kõigele on mu tagument nii väsinud ja mu tagument pole vist iial nii palju vatti saanud. Sest kõige ägedam asi, mis selle uue korteriga kaasneb, on fakt, et me SAAME endale osta üht-teist ja kolmandatki, et oma pesa punuda ja see täidab mind pulbitseva rahuldustundega, et lõpuks saame me alustada nullist ja teha nii, nagu meile meeldib, mitte et me peame enda elu kohandama juba olemasolevate võõraste massiivsete mööblitükkide ümber. See on puhas õndsus!

Aga et välja otsida See Kõige Õigem Diivan, käisime me kaks päeva mööblipoodides ja lihtsalt ISTUSIME erinevate diivanite peal. See kõlab nagu jalutuskäik pargis, aga tegelikult on see rohkem kui jalutuskäik pargis, kus sa pead testima iga pargipinki ja istutama end teatud ajaks nende peale istuma. Nii on mu armas tagument tundnud, et mitte kõik diivanid pole ühesugused, oh ei! Mõned neist on ehitatud inimestele, kes ei vaja pehmust. Mõned on ehitatud inimestele, kelle seljad paenduvad absoluutselt teistmoodi kui minu oma. Mõned on lihtsalt ebapraktilised ja mõned on kaugelt ilusad vaadata, aga valusad istuda. Ja kõige naljakam oli hind. Vaatad kaugelt: no see diivan maksab küll hingehinda! Lähed lähemale: polegi väga kallis. Siis jälle näed mõnda, mis tundub sobivat sinu hinnaklassi ja mingil imepärasel põhjusel on selle hind viiekohaline.

Nii me istusime ja lõpuks istusime endale välja kaks diivanit, mis võiks sobida. Üks on üleni tekstiilist. Teine on nahkkäetugedega ja kontrastsetes toonides: hele kate, tumedad toed. Esimene neist oli üks viimaseid, mille peal me oma tagumendikuju mõõtsime, teine kõige esimene. Nii et lõppeks, ma arvan, lasen ma Abikaasal otsuse teha, sest mina võtaks mõlemad.

Umbes samamoodi käisime me ka värvi otsimas, sest mulle absoluutselt ei meeldi magamistoa seinad, mis on tõmmatud selliseks heleroheliseks, nagu vanasti olid nõuka-aegsed basseinid ja mis värvi on muuhulgas alati olnud ka mu emakodu koridor ja millegipärast on mul selle värvi suhtes tõsine allergia. Aga kuna ma ei teadnud, mis värvi võiks seinad värvida, siis seisime me tükk aega ja vahtisime erinevaid värvikaarte. Tapeediga oleks asi olnud märksa lihtsam! Lõpuks panin ma suht suvaliselt sõrme mingi värvi peale, mis oli umbes selline… mitte väga igav ja miski, millega saaks mängida (noh, kardinate ja muu taolisega). Pildid tulevad siis, kui kõik saab valmis, ükskord, kunagi, saab ta valmis.

Aga kõige suurema rahulduse pakub mulle hoopis teadmine, et ma saan lõpuks endale raamaturiiulid! Ja see oli täiesti Abikaasa omaalgatuslik idee, et need võiks magamistuppa ehitada. Raamaturiiulid! Kas te kujutate ette seda luksust! RAAMATURIIULID!

Kõige selle juures ei olegi ma enam nii suures paanikas selles suhtes, et mis lõpuks saab sellest va köögist. Sest mina hakkan niikuinii olema ainult oma riiulite juures ja mitte miski vägi ei kanguta mind sealt ära!

Välja arvatud need korrad, kui ma saan istuda OMA MÕNUSA DIIVANI peal, üks käsi magamistoani venitatud, et riiulitest ikka kinni hoida.

Nüüd ma isegi ootan juba kolimist sinna Tallinna lõppu, kust edasi pole suurt midagi, on vaid meri ja liinid.

hoomamatu 20 Replies

Üks lugu veel lõpetuseks.

“Me kaalume igasuguseid nimevariante,” rääkisin eelmisel nädalavahetusel, kui sõpradega väljas istusime.
“Nooh?”
“No näiteks on meil muidugi Rihu,” ütlesin. See Rihu on mul juba kuskil ära seletatud, aga seletan uuesti. Et kui Tätte ja Matvere kontserti andsid, siis tahtis Matvere öelda Riho Sibul, aga ütles kogemata Rihu. Minu jaoks oli see nii lõputult naljakas, et ma ütlesin seal ja kohe, et Rihu saab mu esiklapse nimeks (tegelt olin ma siis juba ilmselt Põrnikaga, aga ei teadnud veel). Ja nüüd olengi Põrnikat enamasti Rihuks kutsunud.

“No siis saab öelda, et Rihu tuli Rihannast, kui tüdruk tuleb. Kuigi jumal teab, kas sel ajal üldse enam Rihannat keegi mäletab… No ja siis on meil veel Indur, Oktrev, Noone ja Noonu, Strüftor… Väga palju nimevariante, lõputult! Ja hea on nende nimede juures see, et saab panna nii poisile kui tüdrukule!”
Enamik sõpru hakkas naerma, ainult Tannu vaatas mind suurte kohkunud Tannu-silmadega.
“Kas… Kas sa mõtled tõsiselt või…?”
“Aga muidugi!” teatasin ma pokkerinäoga.

Ja siis see tuli. See hindamatu ilme Tannu näol, kui on näha hingelist segadust. Ühest küljest nagu tahaks öelda, et tegu on täiesti haigete nimedega, aga kuidas sa ikka oma sõbrale ja peatsetele vanematele seda ütled? Tahaks nagu viisakaks jääda… Ilmselt ei öelnud keegi ka Chanderelle Vihmapisar Esimese vanematele (või misiganes nimi see oligi, mis väidetavalt kuskil olemas on), et tegu on tobeda nimega. Pealegi, tobedus on subjektiivne, eks!

Lõpuks ma päästsin Tannu piinadest ja ütlesin, et muidugi ma teen nalja. Oh seda kergendust!

Tegelikult muidugi paneme me talle nimeks Spock.

I can always pull the “Pregnant brain”-card

hoomamatu 16 Replies

Meheõde sai äsja värske “ahjusooja” tita ja ma peaks talle varsti külla minema. Hakkasin siis mõtlema, et mida kingituseks viia ja ma sain aru, et ma ei tea absoluutselt, kuidas titad töötavad. Või et mida võiks viia? Arvestades, et ilmselt kingib ta meile mingid asjad jälle tagasi (no näiteks vastsündinuriided, eks, need käivad vist väga lühikest aega). Ja siis meenus mulle, kuidas ma esimest korda üks neli-viis aastat tagasi nägin, kuidas üks mu vana sõbrants oma titale rinda andis ja ma totaalselt ära friikisin, sest… ma ei mäletagi, miks, tegelikult, aga see oli hullult veider, kogu see protsess.

Novot. Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et ma unustan kogu aeg ära, et ma rase olen. Eriti unustan ma selle ära, kui poes suitsu kipun võtma. Ma arvasin kusjuures, et asi läheb pigem vastupidi – et ma hakkan igatsema seda vaba voli, mis mul varem oli, õhtul klaas või paar veini võtta. Aga alkoholi ei igatse ma praktiliselt üldse, kuigi õlleisu on vahepeal ületamatu. Aga siis saab alkovabat juua, eks, ja sedagi joon ma tegelikult ikka väga vähe, palju vähem, kui ma arvasin. Noh, selle 11 nädala jooksul olen vist 3 alkovaba õlutit joonud või nii. Oh, muidugi igatsen ma rokkimist ja kõiki neid kreisipöörasid seiklusi, mis alati väljas rokkimisega kaasnesid – see, kui õhtu lõppeb kuskil Supilinnas kellegi juures, või see, kui sind ja su sõbrannasid mingid kutid kuhugi kesklinna katusekorterisse pidu lõpetama kutsuvad (“Kutse kehtib ainult TEILE. NEILE see kutse ei kehti!”). Sest purjus inimesed on naljakad ja nendega juhtuvad alati veidrad ja kummalised asjad, protsentuaalselt ikka märksa rohkem kui juhtuvad kainete inimestega. Pealegi pole ma senini leidnud head varianti, kuidas auru välja lasta ja ma tunnen hoolimata kõigest, nagu ma töötaksin iga päev (mis pole absoluutselt tõsi, nädalavahetuseti ma ei loe isegi kirju enam), sest puudub see kontrast töö- ja vaba aja vahel, kõik päevad on nii igavalt ühesugused.

Nii et seejuures olen ma väga üllatunud, et mul alkoisu üldse pole, aga suitsuisu on küll pidevalt ja see võiks juba üle minna. Ma olen elus sada korda suitsetamist maha jätnud ja alati on see läinud lihtsamaks, ma ei saa aru, miks see juba siis nüüd lihtsaks ei võiks minna.

Aga kõige selle juures kulgeb kõik väga rahulikult ja, noh, igavalt. Mingeid erilisi isusid pole (pole veel olnud korda, kui ma õhtul kell 9 midagi saama PEAKS või maailm kukub kokku), süda paha pole, ainult uni on väga suur (mis teeb lihtsamaks selle, et ei tahagi kuskile baari ronida). Paanikahoogusid on olnud ainult üks, kui ma öösel üles ärkasin ja millegipärast elavalt ette hakkasin kujutama, kuidas sünnitus võiks tunduda. Ja paanikat tekitas kusjuures mitte valu või kogu see… arbuus läbi lukusilma olukord, vaid hoopis see, et MA EI PÄÄSE SELLEST. Ei ole nii, et ma ütlen, et oh, nüüd teeme pausi. Ei, pause pole, see toimub ja sa ei põgene selle eest kuskile. Vot see mitte-põgenemise-võimalus tekitas tõelise paanikahoo, ma võrdleks seda klaustrofoobiaga. Sest sama tunne tuleb mulle peale, kui ma kujutan ette, et ma olen elusalt maetud – sa võid kraapida ja kisada, aga sa EI PÄÄSE kuskile. Vot see väljapääsmatus hirmutab mind.

Ning muidugi oli üks kord, kui ma hakkasin mõtlema, et KUIDAS ikkagi tita täpsemalt hingab ja mängisin isegi mõttega talle hingamisseadeldis ehitada. No umbes nagu multikates pillirooga vee all ujutakse või sarjades pastakas kõrisse lüüakse. Lugesin neid raamatuid, mis ma lugesin, ikkagi tundus NII EBALOOMULIK, et ta on seal umbses vedelikus (kusjuures, ka oma uriini sees) ja ta ongi seal ja nii ongi. No et kuidas see ikka olla saab. On ju imelik, tegelikult, kui mõelda? Et kuidas me tuleme sellisest olukorrast, kus me ei tarbi õhku (hapnikku muidugi tarbime) ja jõuame olukorda, kus me ainult õhku vajamegi ja vee all näiteks hingata ei saa. See värk on ikka üle mõistuse imelik.

Aga sünnituse osas tegi mind rahulikuks “Mina olen ookean” raamat, mida ma siin aegapidi loen. Kui ma lugesin, et SEAL veedab beebi vaid mõned minutid ja et suurem osa sünnitusest kulub läbi emakakaela ja lahkliha pääsemisele, muutusin ma üllatavalt rahulikuks. (Kuigi muidugi tekkis mul küsimus, et miks see lahkliha üldse peab olemas olema. Steingraber veel kirjutas, et lahkliha ongi selleks, et tita umbes nagu rakett su seest välja ei lendaks, aga miks ei võiks nii olla? Et ta tulebki natuke nagu rakett? Kui on sealt emakakaelast läbi pääsenud, muidugi.) Mind seni ei ole rahustanud kellegi teise sünnituslood (eriti need, mis on eriti kergelt kulgenud – sest neid pean ma õnnelikeks eranditeks), siis tema oma rahustas.

Mul on kodus üldse väga palju kirjandust, mida ma natukesekaupa loen. Ühest küljest ei taha ma end närvi ajada, vaid võtta asja rahulikult, aga ma olen avastanud, et peale nende paari erandi ma võtangi asja üsna rahulikult. Muidugi võib viltu minna sada asja, aga ma ei pea ju ETTE teadma neid sadat asja. Piisab, kui ma aru saan, kui midagi hakkab viltu minema, eks? Ja siis saab probleemiga tegeleda – siis, kui ta käes on.

Kõige rohkem tahaks ma muidugi näha, milline Põrnikas lõpuks välja näeb. Meil on juba plaan olemas juhuks, kui ta tuleb eriti õnnetu välja – no juhul, kui ta pärib meie mõlema kõige halvemad küljed. Näiteks minu kirvenäo, Abikaasa lähestikku asetsevad silmad, ükskõik kumma meie nina, minu õhukesed huuled, Abikaasa kõrvad… Ses mõttes, et kuigi mul on maailma kõige ilusam Abikaasa, on meil kahe peale siiski kokku palju õnnetuid fiitšereid. Muidugi ei selgu see enne kui mõne aasta jooksul, sest titad on kõik ühte nägu (ma loodan, et ma siiski hakkan enda oma teistest eristama, oleks päris kole, kui ei hakkaks), aga igal juhul, kui nii läheb, siis me õpetame talle juba noorest peast MMAd ja muid kunste, et ta saaks kõigile kere peale anda, kes tema üle nalja viskavad.

Üldse mõtlesime me, et kasvataks lapsest spiooni. Meil on juba olemas vene keele (ämm), inglise keele (mina), saksa keele (Kats ja Kärt) õpetajad, inimesed, kes õpetavad ajalugu, kunstilugu*, politoloogiat ja sotsiaalteadusi, nii et me varustame ta juba varakult laia teadmistepagasiga, et temast võiks saada moodsa aja kangelane.

(*Sest miskipärast peavad vähemalt filmides kõik spioonid supertugevad kunstiajaloos olema, sest muidu YOU WILL BLOW YOUR COVER!)

(Muidugi oleme me ka rahul, kui temast saab näiteks lasteaiakasvataja (kes räägib perfektset saksa keelt) või MMA Eesti meister, kes igapäevatööna paigaldab köögiriiuleid, AGA IKKAGI.) (Ja vähemalt on mul selleks ajaks köögiriiulid, ma juba tean, et pean neid niigi 20 aastat ootama.)

Oh, The Internet, meil on nii palju plaane!

Kõige õudsem oleks asja juures muidugi see, kui meil sünniks ilma igasuguse huumorimeeleta laps, kes tulevikus selle postituse üles otsib ja jätab mingi kohutava kommentaari, sest ta ei saa lihtsalt aru, et ta vanemad on juba sellised veidrikud.

Põrnikas, kui sa seda tulevikus loed, siis mõtle sellele – on ju hea, et sa vene keelt oskad? Ja võlts-Monet’ juba kaugelt ära tunned? On ju? Sa võid ju kõige selle juures isegi ära unustada, et su nimeks sai… näiteks Oktrev. Või Noone. PERSPEKTIIV, kallis Põrnikas, PERSPEKTIIV.

2367

hoomamatu 4 Replies

Ja siis jõuavad kohale KÕIK eelmisel kuul tellitud raamatud korraga ja elu läheb jälle heaks. Vaatad kodus, kuidas kassid mängivad, helistad vanamale ja räägid elust ja ilmast (ning saad teada, et vanama on teinud varajased jõulukingid, sest “Las ma teen vanaema asju seni veel, kuni saan. Enne, kui ma vanavanaemaks saan!”).

Eile tundsin jälle nii tugevalt, kuidas ma ei taha siit ära kolida. Ilm oli nii fantastiline, Ropka park nägi välja nagu sügismuinasjutt ja kodus oli NII MÕNUS olla, et ma ei viitsinud isegi õhtul trenni minna, sest ma ei tahtnud kodust ära minna. Isegi alumised naabrid ei häirinud enam (see töönaaber vist on mind immuunsemaks teinud või siis imab ta kogu naabriviha must päeva jooksul välja) ja isegi see naaber, kes kell pool 11 remonti tegi, ei suutnud mu zeni häirida. Okei, ma saan aru, et öörahu algab kell 23 ja seni on kõigil õigus remonti teha ja patsutajat või relakat kasutada kaua nad heaks arvavad, aga esiteks lähevad rasedad inimesed varakult magama, sest nad on NII VÄSINUD ja teiseks pole ma ilmselt ainus inimene, kes enne 23 magama tahab minna. Minu meelest lapsed peaksid ka varem, nii 9 paiku magama minema juba? Või ma eksin siinkohal?

Enihuu, see ei suutnud mind häirida.

Häiris ainult mingi täiesti sürreaalne uni, kus üks mu majanaaber tuli mulle külla ja tuli välja, et ta on saatana sigitis või midagi, igal juhul, kui ma hakkasin Meie Isa palvet lugema (ma ei tea, miks ma selle järgi vajadust tundsin), siis hakkasid klaasist esemed köögis purunema ja nimetet härra istus põlevate silmadega köögilaua taga, kuni ma lõpuks ta pühaveega korterist välja ajasin.

Sel majanaabril on täna muuseas raamatuesitlus, kuhu ma kahjuks ei jõua, äkki ta sellepärast tuligi mu unedesse. Aga seda, et ta saatanast oleks, pole ma küll kunagi arvanud.

/

Nüüd aga algab koosolek (also known as The Revenge Time) ja ma katsun endale sisendada, et reede on HEA päev, mis siis, et täna läheb tööl kaheksani ja ma pean Tallinnasse minema (ma ju ei taha! uääää!). Reede on ju hea päev, eks? Ta on alati olnud, miks ta siis täna ei tundu?

rahrah

hoomamatu 11 Replies

Uh, mõni päev kohe on selline, et ajab nii kohutavalt närvi. Või õigemini, pisiasjad ajavad närvi (ja kui keegi siin hormoonidenalja teeb, siis MA HAMMUSTAN PEA OTSAST). Näiteks mingi tropp, kes on meil siin töö juures värava ette parkinud. Just vaatasin – mingi moor ronis autosse, no ma TEAN, et naised on tegelikult paremad autojuhid kui mehed (sest mehed on sageli liiga enesekindlad ja sellest tulenevalt hooletud või liiga uljad), aga kui sellist eriti haiget olukorda näen, ajab südame täis küll.

Noh, näiteks ükskord tulin Sõbra Selverist ja täpselt sel hetkel, kui jõudsin valgusfoori taha, lõpetas see töötamise. No keset päeva, eks, tehti mingeid töid. Ja suht võimatu on üle Turu tänava seal ilma foorita saada. Õnneks minu taga avastasid kaks autojuhti, et tagurdaks ja tõmbaks paremasse ritta, sealtkaudu saab vähemalt minema. Mina siis hingasin kergendunult ja lükkasin tagumise käigu sisse… Ja pilku peeglisse visates avastasin, et täie lauluga sõidab mulle perse mingi moor, ise taevast imetledes! No täitsa perses, siis mõtlesin küll, et peaks hakkama kurikat autos kaasas kandma – haaraks selle kaasa ja läheks räägiks paar sõna sellest, MIKS on autodele installitud tagurdamistuled.

Ja neist, kes tühjadel tänavatel 30-40ga sõidavad ja isegi aru ei saa, miks neile signaali lastakse, tuleks vist lihtsalt tagasi autokooli saata (alguses tahtsin kirjutada, et tuleks seina äärde panna, aga jäägem siiski tsiviliseerituks).

Nii. Ja siis on meil siin töö juures on mingi totaalselt mõttetu müür, mis teeb sissesõitmise ja väljatagurdamise millekski, mida võiks võrrelda millegi läbi ussi m*i ajamisega. Tänu sellele olen ma kaks korda Tupsu ära kriimustanud ja nüüd ükspäev kriimustasin* veel Sinise Numpsu kah ära. Aga õnneks leiab vist sinisele poest värviparandust, teine auto on meil mingit iks-värvi, mis pole isegi mitte värv, vaid miski, mis juhtub, kui pruun ja punane omavahel kaklema lähevad (ühesõnaga, auto on tups, aga värv on rõve ja tänu sellele on kriimud senini katmata).

Tegelikult ajas mind närvi see naaber, kes meil siin teisel pool seina on ja lihtsalt telefoni RÖÖGIB. Iga. Faking. Päev. Tunde järjest. Ta ilmselgelt teeb mingit müügitööd ja ma saan aru, et mõnel inimesel on lihtsalt selline vali hääl, mis läbi maja kajab. Või siis arvab ta jätkuvalt, et kuna ta räägib inimesega, kes on KAUGEL, siis tuleb KARJUDA. Igal juhul, kuna see on miski, mille vastu ma ei saa (ma ei saa ju talle öelda, et kuule, ära tee enam oma tööd), siis on see mind vaikselt iga päev hulluks ajanud. Huvitav, ma olen siin üle poole aasta töötanud, aga alguses see ei häirinud mind üldse. Aga nüüd käib meil iga päev passiivagressiivne võitlus. Ma tulen tööle: õnnis vaikus. Juba unistan neist produktiivsetest tundidest, mida vaikses ja päikselises kontoris mööda saan saata, toimetades ja kirjutades…

Ja siis see hakkab. Kõigepealt kuulen, kuidas ta telefon heliseb (ÄRRITAV helin ka, kusjuures) ja siis hakkab pihta: “Halloo!!!!! JAA!!!! No KUIDAS sul küll LÄHEB?!”

Et vähegi mitte kuulda, mis teisel pool seina (tegelt teisel pool ust, meid eraldab üks uks), panen muusika mängima. Ja mida valjemini mees seletab, seda kõvemaks pean mina muusika panema. Kui ta just telefoniga ei räägi, siis kuulab ka tema muusikat ja nii me siis krutime siin: tema krutib kõvemaks ja siis pean jälle mina kõvemaks panema; mis tähendab omakorda, et jälle peab tema kõvemaks panema… Nii see võitlus käib. IGA PÄEV. Ja kuna ma ei tee suitsu enam, siis olen ma niigi närviline nagu ühte kartulikotti pandud marutaudis rebasekari ja mul pole isegi neid minuteid, et välja suitsu tegema põgeneda. (Ja ühtlasi rahuneda.)

Ah, ja mulle just meenus (sest see JUST juhtus): tema telefon hakib ta kõlaritesse vahele, mis tähendab, et igale kõnele eelneb ja järgneb see tõ-tõ-tõnn-tõnn-tõnn…

Ainsat leevendust saan kaks korda kuus, kui meil on koosolek, sest meie koosolekud on sellised, kus kõik räägivad korraga, nii et ma kujutan ette, et see on minu poolt väike kättemaks talle kõigi nende päevade eest, mis ma kaalun kõrvatroppide ostmist, sest on võimatu lihtsalt keskenduda, kui keegi kogu. aeg. möliseb. Või siis kaalun relva ostmist, et endal ajud välja lasta, sest JAH MA OLEN NII MEELEHEITEL. Kohati.

Kusjuures, mind apsaluutselt ei häirinud sellised asjad, kui ma suures toimetuses töötasin. Võibolla sellepärast, et kõik töötasid sama eesmärgi nimel. Aga mul on tõesti sügavalt suva sellest naabrimehe tööst ja see lihtsalt häirib mu rahu. Pealegi mu kolleegid on mulle alati meeldinud, olgu nad kui veidrad tahes, aga kuidas ma saan midagi arvata inimesest, keda ma pole kunagi näinud ja kes vaid mu päevadesse EBAMEELDIVALT sisse lõikab. Ma tean temast vaid, et ta on vastik ja annoying ja ta räägib liiga kõvasti. Minu poolest võib ta olla tegelikult väga tore inimene, ma usun, et ongi**. Aga see ei päästa mu päevi.

/

Aga ainus, kuidas ma saan tema vastu võidelda, on muusika. Viimase nädala kuulasin Jazzamori ja Bebel Gilbertot, aga täna tuli võtta kasutusele raskerelvastus ja minna üle Disturbedi ja Limp Bizkiti peale. Noh, ma pean alati vihatujumuusikat kuulama, kui ma vihane olen, pealegi ma loodan, et see viib mu steitmendi paremini läbi seina kohale.

—

*Kusjuures, eriti närvi ajavad need kriimustused sellepärast, et need on mu AINSAD liiklusõnnetusena arvesse minevad juhud kogu selle kaheksa aasta jooksul, mis mul load on olnud. No TRA küll.

**Jap, ma saan aru küll, et ilmselt see naabrimees vihkab mind samasuguse kirega, aga ju see ongi praegu mingi karma ringkäik.

minu külmkapp

hoomamatu 8 Replies

Õhtulehes ilmus kunagi rubriik “Minu külmkapp”, kus inimesed rääkisid, noh, oma külmkapist. Ma olen pikemat aega tahtnud teha oma külmikuuksest pilti, sest mulle meeldib sinna igast vidinaid peale koguda (ja võibolla algatada taas mõnd mitte-meemi ja lasta ka teistel külmikuuksest pilti teha, sest minu meelest on külmikuuksed maru põnevad). Aga kuna ma selleni jõudnud pole veel, siis matkin hoopis tollast leherubriiki. Ja no muidugi, praegu, kui mu elu kulgeb enamasti rütmis söömine-töö-söömine-(võibolla trenn)-söömine-magamine-magamine-söömine-magamine (uskumatu, kui palju inimene sööb, kui ta enam väljas rokkimas ei käi), siis miks mitte toidust rääkida.

Muidugi, kui keegi tunneb end neist küsimustest inspireerituna, siis palun! Ma väga suure huviga loeks teie külmikutejutte ka (sest lisaks söömisele on väga hea ka söögist lugeda) (ime, et ma ainult ühe kilo juurde olen võtnud, ise ka ei usu, ja kohe on esimene trimester läbi juba!).

/

Milleta on külmik lage?

Mahlata. Mahla ja mullivett peab alati kodus olema. Ja erinevaid maitsekastmeid ka – ja laimimahla, sest seda viimat kulub Tom Kha tegemisel liitrites.

Mis peab köögikapis alati olemas olema?

Purustatud tomatid ja küüslauk. Ja spagetid. Siis elan ma kõik üle!

Mida külmikus kunagi ei leidu?

Mulle ei meeldi pooltooted, näiteks lihapallid, kalapulgad, viinerid ja muu taoline jama. Aga kuna Abikaasa neid ikka ostab, siis vahepeal neid kapist leiab. Mina ei söö ka kodujuustu ABSULL (okei, kui teda on VÄHE ja tomati-kurgi-hapukooresalatis, siis võin silma kinni pigistada), nii et seda enamasti kapis ei leidu. Kui just Abikaasa jälle ostnud pole.

Mida pole mõtet poest koju tassida – poolel teel saab nagunii otsa?

Mulle ei meeldi tänaval süüa (öösel baarist tulles pingil kebabi õgimine ei lähe arvesse!) ja üldiselt olen ma söögi kohapealt suht OCD. Söömine käib teatud JÄRJEKORRAS (enne sööki ei sööda võileibu ja magusat) ja enamasti on justkui auhinnaks (st et seda tuleb nautida, mitte kiirustades õgida). Aga porgandimehu saab enamasti juba autos otsa küll.

Mis võib külmikus seista kas või aasta – sa ei pane tähele ka, et see seal on?

Igasugused pooltooted, mida Abikaasa kokku on tassinud – lihapallid ja viinerid ja muu taoline. Kuna mina neid ei puutu ja mees on nädala sees Tallinnas, siis hakkavadki nad enamasti kapis juba oma elu elama. Ja marineeritud kõrvits – seda ei söö me kumbki, aga jõulude ajal sai kohusetundest muretsetud (või keegi kinkis, ei mäleta). See üks purk seisab meil seal juba mitu aastat.

Mida avastasid viimati ootamatult sügavkülmast?

Vaarikad! Olin ära unustanud, et emme andis mulle karbi vaarikaid külmutamiseks, kui Spaaniast tagasi tulin ja vaarikaaeg läbi juba oli. Jätan need mõneks eriti eriliseks korraks. Ja kausitäie kukeseeni avastasin ka üllatusega, tegin need tatrapudruga koos ära.

Mida sa külmkappi koristades alatasa minema viskad?

Piimatooted lähevad meil sageli pahaks. Ja siis need kurikuulsad pooltooted (mind ikka tõsiselt häirib see lihapallide pakk, mis juba teist nädalat kapis laiutab). Toidujääke viskan ka sageli ära – kuna ma alati teen süüa suure hunniku ja ei suuda seda kõike ära tarbida, siis jääb toitu tihtilugu üle. Aga kuna ma enamasti jälestan ülessoojendatud toitu, siis nii ta läheb…

Internet, mul on hommikuti süda paha

hoomamatu 45 Replies

Tegelikult mul pole hommikuti süda paha, aga ma ei suutnud muud pealkirja välja mõelda. Ühesõnaga, mul pole süda paha, aga rase olen küll. Nii et kampaania Septembris Ei Joo jätkub minu jaoks määramatu ajani, aga vähemalt umbes 25. aprillini, mil on oletatav sünnitähtaeg.

Seni on kõik kulgenud kenasti ja fantastiliselt ja ma olen ainult paar korda peast rasedaks läinud ja lasknud hormoonidel end keset päeva lambikohast nutma ajada (köök ON oluline, mind ei huvita, mis teised ütlevad!!!). Isusid ka eriti pole, ainult haput tahaks hirmsasti, nii meisterdan ma vähemalt kord nädalas Tom Kha suppi, sest see on NII HEA ISSAND MA EI TEADNUDKI KUI HEA VÕIB ÜKS SÖÖK OLLA!

Üldiselt olin ma üsna tõrges asja avalikuks tegemise suhtes, sest, noh, nii palju kui ma olen oma uudist teatanud, olen ma kuulnud, et IGAL ÜHEL on asjast oma arvamus. Kes on kibeda naeratusega teatanud, et kogu asja juures on kõige parem see, et pole päevi. Kes on nukralt hoiatanud, et oota sa, küll sa näed, kui kohutavaks su elu muutub. Kes on suured silmad ja kõrvad teinud, kui on kuulnud, et ma tahan Tartus sünnitada, sest kes siis seda enne kuulnud on, et värske ema oma ema tuge vajab ja tema juures tahab olla! Mehega peaks koos olema sel ajal hoopis! Või siis kes on tõrksalt pead vangutanud, sest Tallinn maksab ju palju suuremat sünnitoetust*! Ja kes leiab, et ma ei tohiks üldse tuunikala süüa, või siis arvab mõni teine, et hapukoor tuleks asendada maitsestamata jogurtiga, sest ÕUMAIGAAD SA LÄHED JU PAKSUKS.

Uh, lähen jah paksuks, st veel paksemaks. Teoorias tohiks ma vaid kaheksa kilo juurde võtta, praktikas olen kaheksandiku juba omastanud. Ja praktikas on mul juba praegu isu suurte paksunaiserõivaste järgi, sest tahaks olla peidus ja pehmes ja silma alt ära, sest kuigi tissid on paisunud hiiglasuureks (mis on muidugi super), siis nahk on muutunud teismelise omaks ja ma käin ringi, õige valguse all välja paistes nagu miiniväli.

Ma teen nüüd avalikuks ka need paar rasedateemalist posti, mis olen siia privaatselt kirja pannud. Ja ma tegelikult ei kujuta ette, kui palju ma seda teekonda blogis kajastama hakkan (vt ülaltoodud põhjused selle kohta, kuidas kõik teised teavad kindlasti paremini), võibolla panen need postid parooli alla näiteks.

Aga kui ma peast kanaemaks lähen (mõõdukas koguses on see lubatud), siis luban teil tulla ukse taha ja mind välja rokkima vedada.

Ja mulle ühe SUURE mojito välja teha, sest mojitod, vot neid igatsen ma kõvasti.

Aga nüüd nõuab Põrnikas, et ma õhtusöögiks itaalia jäätist sööksin. Puhtalt selle auks, et arst ütles täna, et mu hemoglobiinitase on IDEAALNE. Ideaalne noh!

—

*Mis pole päris tõsi, vähemalt esialgsed uuringud andsid mulle info, et kokkuvõttes maksab Tartu rohkem, Tallinnal on lihtsalt ühekordne suur summa.