Category Archives: hoomamatu

Marie Claire ja paksud

hoomamatu 7 Replies

Marie Claire avaldas oma blogis Maura Kelly kirjutatud artikli paksudest ja “Mike&Molly” sarjast. Seda saate lugeda siit ja muidugi on see post tekitanud internetis tõelise tormi.

Ma lugesin nii Kelly postitust kui ka rohket vastukaja sellele ja ei oska seisukohta võtta. Muidugi, ühest küljest ta ütleb:

I think I’d be grossed out if I had to watch two characters with rolls and rolls of fat kissing each other … because I’d be grossed out if I had to watch them doing anything. To be brutally honest, even in real life, I find it aesthetically displeasing to watch a very, very fat person simply walk across a room — just like I’d find it distressing if I saw a very drunk person stumbling across a bar or a heroine addict slumping in a chair.

Ja samas ta ütleb:

being overweight is one thing — those people are downright obese!And while I think our country’s obsession with physical perfection is unhealthy, I also think it’s at least equally crazy, albeit in the other direction, to be implicitly promoting obesity! Yes, anorexia is sick, but at least some slim models are simply naturally skinny. No one who is as fat as Mike and Molly can be healthy. And obesity is costing our country far more in terms of all the related health problems we are paying for, by way of our insurance, than any other health problem, even cancer.

Ma pean temaga nõustuma selles osas, et Mike’i ja Mollyt mängivad näitlejad on tõepoolest rasvunud, mitte lihtsalt ülekaalulised ja kuigi ma ise olen ülekaaluline, ei ole ma mitte mingil juhul selle poolt, et rasvumist (nagu ka haiglaslikku kõhnust!) promotakse ja inimesi püütakse arvama panna, et see on justkui okei ja midagi ei peakski tegema. Ma olen arvamusel, et rasvumist ei pea kindlasti mitte heaks kiitma – ja samuti ei peaks heaks kiitma superkõhnade kehadega inimesi. Mõlemad äärmused on halvad, täpselt nagu äärmused alati on.

Aga teisest küljest… Ma olen kogu oma täiskasvanuelu olnud kimpus oma kaaluga (hakkasin erinevatel põhjustel järsku juurde võtma 18aastaselt ja olen kümne kilo kaupa viimased kolm aastat edasi-tagasi kõikunud, viimasel ajal kahjuks aina ülespoole) ja KMI järgi olen ma ülekaaluline. Ma tean seda, ma teen trenni (vähemalt kolm korda nädalas) ja jälgin oma toitumist (kaalujälgijate põhimõtete järgi). Ma ei tunne, et ma oleks PAKS, tegelikult, kuigi ma nii ikka sageli ütlen. Mu kaal ei ole mulle kunagi takistuseks olnud MITTE MILLEGI tegemisel (eriti sporditegemisel ja kas see polegi peamine?) ja ma jõuan rohkem rauda lükata kui mõned mu 60kilosed sõbrannad. Ja alles eile ütles psühholoog mulle, et NUMBER POLE TEGELIKULT OLULINE (me küll rääkisime natuke teises kontekstis). Noh, selle üle võib vaielda, mingis mõttes ta ikkagi on ka. Aga kui sa oled tervislikus kaalus, siis pole number oluline, ole sa 65 või 85. Kõik sõltub su enda keha eripäradest.

Nii, tagasi posti juurde. Et siis temal on vastik vaadata rasvarullidega inimesi suudlemas? No andke andeks! Minu rullid elavad rõõmsalt minuga mu elu kaasa, julgen avalikult isegi oma Abikaasat suudelda ja magamistoas ME ISEGI SEKSIME, kujutate ette? Rasvarullid ja kõik muu kaasakuuluv. Teinekord ei lase isegi tuld ära. Hämmastav, kas pole? Ma saan Kellyst aru, et koledaid inimesi pole hea vaadata, AGA koledus on igaühe silmades. Minu jaoks on näiteks kõige koledamad pealtnäha normaalkaalus tüdrukud, kellel kõht ja käed lotendavad – ehk siis kes küll NÄEVAD saledad välja, aga pole elus trenni teinud. Ükskord pidin ma Genklubis just sellise tüdruku nabapluusi alt paistvat kõhtu vahtima (ta oli TÄPSELT meist teiselpool lauda) ja mulle hakkas see vastu. Aga ma ei tee selle põhjal üldistusi ega ütle, et kõik inimesed on munnid ja neist ei peaks ammugi ühtegi telesarja tegema. See, et mina hindan treenitud kehasid (isegi minu rasva all on lihased), ei tähenda, et ma peaks oma väärtushinnanguid kellelegi peale suruma.

Ja see, et Maura Kelly on anorektik (ta on oma haigusega võitlemisest mitmeid kordi kirjutanud) ja ei suuda ENDA PSÜHHOPÕHJUSTEL vaadata ülekaalulisi inimesi, ei tähenda, et sellised sarjad tuleks telekast ära koristada, või – mis veel olulisem – paksudel inimestel ei tohiks justkui üldse olla õigust õnnele, armastusele ja hellustele, nagu Kelly kipub viitama.

Koledaid inimesi on kole vaadata ehk siis antud kontekstis pakse inimesi ei taha vaadata – aga sellega on lihtne, ära siis lihtsalt vaata neid! (Umbes nagu blogidelugemisega.) Aga ära anna tervele maailmale teada, et SINU MEELEST ei tohiks koledad inimesed üldse eksisteerida, õnnelikud olla ja – oh õudu! – füüsilist õrnust teineteisele avaldada.

Eksisteerida tohivad kõik ja õnne on kõik väärt, nähku nende keha välja ükskõik milline.

rants

hoomamatu 5 Replies

“Aga tegelikult on see ju kõik ikka põnev ka!”

Istun arstist teisel pool lauda, surun haigutust alla ja vahin hoovi peale pargitud autosid. Ei, mul ei ole siin üldse igav, ma armastan oma saiki, seda nunnut ümmargust doktorit, kes on mind viimased kolm aastat vee peal hoidnud, ma lihtsalt olen nii väsinud ja mõtlen, et ta ilmselt arvab, et olen langenud mingisse koomasse, sest ei suuda raseduse ega kolimise suhtes mingit entusiasmi üles näidata.

“Ei-ei, muidugi on see põnev! Sa saad valesti aru, ma lihtsalt… olen NII VÄSINUD,” haigutan jälle. Muidugi on põnev! Ma ei pruugi emaduseks valmis olla (kes on?), aga ma tean, et MINA olen valmis, lõpuks ometi. Ja ma ei taha jätta maha Tartut ega oma punase köögiga korterit ega lapsepõlvekodu ega isegi mitte oma armast ümmargust saiki, aga ma pean.

“Aga ära mõtle nii, et sa pead. Sa tegelikult ei pea ju, sa TAHAD.”
“Ei-ei, ma PEAN! Ma ei taha! Sest kui ma ei lähe, läheb meie suhe katki, sest kaugsuhetesse ma ei usu ja…”
“No aga ega sa ju ei taha, et su suhe katki läheb?”
“Ee… ei taha.”
“Novot. Järelikult sa EI PEA Tallinna kolima, vaid sa tahad.”

See on juba teine arst, kes seda räägib. Kah armas, kuigi minuga alles viimased kuud. Vaadake, maniakaal-depressiivse diagnoosiga inimeste jaoks on rasedus üks suur risk ja tänu sellele olen ma pideva jälgimise all. Aga keegi ei jälgi mind pingsamalt kui ma ise, otsides igast meeleolulangusest, haigutusest või uneta ööst järgmist ohumärki.

Aga see on teise postituse teema, palju pikema ja põhjalikuma posti teema.

Aga asjades, mida ma pean… Ma VIHKAN asju, mida ma pean! Mulle ei meeldi, et ma pean ja pean ja pean, aga elu on täis asju, mida sa kogu aeg pead. Ja isegi need kuradi Kegel harjutused – kuigi ma olen neid elu aeg teinud, siis nüüd ma PEAN neid tegema ja nad ajavad mu närvi. Lisaks ma avastasin, et ma olen neid kogu aeg valesti teinud. Saate aru jah? Kuidas üldse on võimalik KEGELI HARJUTUSI VALESTI TEHA?! Aga näete, on. Ja mina tegin.

/

Eile õhtul ei tulnud mul und, kuigi olin NII VÄSINUD. Aga NII VÄSINUD olen ma kogu aeg.

“See ei pruugi sul ära minna,” rääkis tänane arst. “Aga võta asja positiivselt: need on su hormoonid, mis nii teevad ja nii peabki olema.”

Järsku lõin ma näost särama.

“Jah! Ma tundsin end nii halvasti, kui Alaska-Mann kirjutas, et tema arst lohutas: “Ära muretse, kui sa oksendad nii palju – see tähendab, et kõik töötab, et su hormoonid on laes!” Ja mina mõtlesin päevi ja päevi pärast seda, et mis siis minul viga on? Miks mina ei oksenda? KUS KURAT ON MINU HORMOONID?! Aga… mul ikkagi on hormoonid!”

Väikesed võidud iga päev – mul ikkagi on hormoonid!

Lisaks sundisin oma tänast arsti lubama, et väsimus läheb üle (ta tegi seda naerdes ja ma arvan, et hoidis laua all sõrmi risti). Sest ma ausalt enam ei jõua.

Mh. Tegelikult ma tahtsin kirjutada midagi toredat ja positiivset, aga kõik need postitused (neid oli umbes seitse), mis ma eile und oodates valmis mõtlesin (ma olen selline, jah, et mõtlen postitustes), on praeguseks meelest läinud. Ah, jah, “Mina olen ookeanist” tahtsin kirjutada, aga praegu enam ei jõua. PS! Selle raamatu võib saada meie praegu käima läinud blogimängus endale! Vaata kirjastuse blogist.

Ja homme, kui jõuan, siis kirjutan, miks see on hea raamat ja miks see oli halb raamat. Sest ta oli natuke halb ka.

kiir

hoomamatu 2 Replies

Aeg on hakanud minema metsiku kiirusega. Mitte see raseduse-osa, oh ei. See venib ikka nagu vanakurat (mul on vist uus parasiitsõna), aga AEG ise liigub kiirelt. Nii näiteks on jäänud vaid kolm nädalat mul töötada Petrone Printis, kolm nädalat jäänud selle ajani, kui me Münchenisse sõidame (reisile, mis kannab tööpealkirja “Viimane Võimalus Kahekesi Reisida Enne Kui Meist Saab Perekond Mis On Äge Aga Segab Reisimist Päris Palju” ehk siis… VVKREKMSPMOÄASRPP lühidalt). Umbes neli nädalat ajani, kui teoorias peaks hakkama kolima ja viis nädalat ajani, mil peaks olema kolitud ja algama peaks uus eluetapp uues linnas uues töökohas (vähemalt ajutiselt) ja aina uueneva… huh, eluga, vist.

Ja ainult nädal on ajani, kui pean selle käsikirja üle andma, mis tähendab, et ei mingit looderdamist enam!

Tegelikult ma tahtsin kirjutada ebausust, aga see jääb vist mõneks järgmiseks korraks. Täna lihtsalt on… esmaspäev. Ja kiir.

Eijah, ei tule mult täna pikemalt.

Tšu-tšu-frei! Jooge mu eest kaks pudelit veini palun!

gimme back my bladder!

hoomamatu 17 Replies

Ettevaatust, järgneb rasedajutt.

Üldiselt, rase olla on väga igav. Kui ma ei peaks igapäevaselt oma punne vahtima, pidevalt vetsus käima ja ööpäev läbi rinnahoidjat kandma, siis ma unustaks ilmselt ära, et üldse Põrnikas olemas on. Aga juba ma saan tegelikult aru, et keha muutub ja need muutused ei pruugi mulle üldse kõik sugugi meeldida.

On vähe kehaosasid, mille üle ma enda juures uhkust saan tunda ja need on läbi aegade olnud tissid ja põis. Mul on fenomenaalne põis: ma võin ära juua neli Rocki, ilma et peaks vetsu poole vaatamagi. Ja mis on nüüd? Nüüd ma pean ÖÖ JOOKSUL ÜLES TÕUSMA, ET VETSUS KÄIA. ILMA ÕLUT JOOMATA! See on friiking ebanormaalne – ja ma tean, et see läheb ainult hullemaks. Ja kes ütleb mulle, et pärast kõike seda mu fenomenaalne põis mul veel alles on? Äkki ma jäängi selliseks… minipõieks? Sellega seoses arendan ma oma The Cough Bandiga välja uut hittlugu “Ma tahan pissile!”. Ma olen kindel, et see saab kõikide rasedate hümniks, kuigi see on liiga “positiivne”, nagu ütles Abikaasa. Ma ei tea, mis ta täpselt mõtles selle all, võib-olla seda, et kõik ei taha just LAULDA sellest, et nad järjekordselt seitsmesajandat korda selle päeva jooksul peavad tualetti külastama.

Ausalt, see on kuradi tüütu ja segab mu elu märkimisväärselt, sest nüüd ma pean päriselt tegutsema oma vanaema sõnade järgi, kes alati, enne kui me kuhugi sõitma hakkasime, meelde tuletas: “Kas sa ikka vetsus käisid? Käi pissil ka ära, muidu tuleb sõidu ajal häda peale!” Tegelikult, kui mõelda, siis ta teeb seda senimaani. Ja nüüd ma päriselt peangi enne iga väljaminekut vetsus käima. Like a freaking pussy.

Ja siis tissid. Mulle meeldivad minu tissid ja mulle meeldib aeg-ajalt dekolteega pluuse kanda. Või õigemini, pluuse, mis ei ole ilmingimata turtleneckid. Pealegi ei kannata ma kõrge kaelusega pullovere, sest need käivad vastu lõuga ja see on ärritav. Ja nüüd on aeg, kui ma pean selliseid asju kandma ja võin NORMAALSETEST (ei pea isegi olema mingi imedekolts) pluusidest vaid und näha, kui ma ei taha kaasinimesi miiniväljaga terroriseerida.

Oh, päriselt, mul on nii kahju, et ma pean kasutama tisse ja vinne ühes lõigus, päriselt! See on nagu pühaduseteotus.

Siinjuures ei ole kahekordistunud rinnahoidjanumber eriline lohutus, sest a) ma ei saa neid niikuinii näidata ja b) valus on ju. Valus, I say! Rinnahoidjatest ei hakka ma üldse rääkima, sest ma ei kannata rinnahoidjaid umbes samapalju nagu ma ei kannata kõrge kaelusega pullovere. Ma pole elus PIDANUD kopsukaid kandma ja nüüd pean ma seda tegema 24/7. Mis tähendab, et kõiksugune varu on juba ammendunud (palgapäev kahe nädala pärast ja siis olen ma aasta lõpuni rahatu) ja nüüd pean ma käima nende ilusatega, mis pole väga mugavad. Ja üleüldse on mul vist kokku mingi 5 või 6 paari kopsukaid, neist kaks on katki läinud selle aja jooksul. Oh, ma tean, et ilmselt ei saa paljud naised üldse aru, kuidas nii vähese varuga läbi saab ja võibolla ma ka natuke liialdan (või vähendan), aga üle kümne paari mul neid kindlalt pole. No võibolla on üheksa. Heal juhul.

Ma tean, et ma peaks ostma paar korralikku sportrinnahoidjat, ja ma ausalt jõuan kunagi selleni, las ma seni vingun.

Oih, vabandust, ma pean nüüd pissile minema.

põrnikas on hoopis ritsikas

hoomamatu 4 Replies

Käisime Abikaasaga koos täna esimest korda nn suures ultrahelis, mis toimus nagu filmis: külma geeli kõhule ja ei pidanudki pükse jalast ära võtma.

Ja teate, ma pole vist elus midagi ägedamat näinud. Põrnikas hüppas! Ta hüppas nagu vanakurat ja see oli nii äge ja naljakas, et ma ainult naersin, ühest silmast nirises pisar ka. Ta on nii äge! Ja nüüd tuleb mul iga kord selline rumal naeratus näole, kui ma sellele mõtlen, kuidas ta seal siples. Ja ta ise on vaid 7,5 cm pikkune, kujutate ette? Nii tilluke, aga juba näeb välja nagu päris inimene: tillukesed näpud, pealuu, mis näeb välja nagu, noh, pealuu ja maailma kõige ilusam selgroog. Ma pole vist kunagi SELGROOST nii vaimustusse sattunud kui täna.

Sugu veel ei näinud, aga nagu me arutasime, ei ole meil suuremat vahet ka. Peaasi, et tuleb poiss või tüdruk.

Kalendrit tunneb Põrnikas ka väga hästi, sest täna on 13 nädal ja 4. päev, mis tähendab, et 13. nädal lõppeb korralikult pühapäeval ja uus algab esmaspäeval. Täpselt nii nagu peab.

Kui ma vaid suudaksin teda nüüd veenda, et ta võiks sündimisega maikuuni oodata…

kohtingutest, vol 2

hoomamatu 3 Replies

“Hei, tere!” Mingi võõras noormees koputab mu õlale ja vaatab otsa nagu tunneks mind.
“Ee… Tere. Ma ei tunne sind,” kohman. Siis mõtlen, et äkki see on ebaviisakas ja parandan end: “Kas ma tunnen sind?”
“Noh, me kohtusime kunagi Undergroundis, ma üritasin sulle purjus peaga külge lüüa. Ebaõnnestunult vist.”
“Aa, sina oled see! Kohtunik või kohtunikuabi või keegi.”
“Jah, just.”

K. kisub mind käisest: “Lähme nüüd Royd vaatama!”

“Sorry, ma lähen nüüd, kontsert algab just…”

Hiljem oli mul piinlik, et ma ei mäletanud ta nime (ainult ametit, aga seegi jäi meelde vaid seetõttu, et ma pole kunagi ühegi kohtunikuga koos joonud) ja et ma nii järsku vestluse katkestasin, aga kui ma vaatasin lähedalt Trubetskyt ja tema kohutavat lõuaalust (päriselt, mis tal seal toimub? Kasvatab uusi tsivilisatsioone?) läks mul vahejuhtum meelest, tuli alles pärast kodus meelde.

Ja ma jõudsin järeldusele, et täpselt see juhtum iseloomustabki täpselt minu ja mitmete teiste naiste kohtinguelu. Keegi ajab purjus peaga baaris ligi. Ja nii ongi. Hiljem paned sa tema telefoninumbri mälusse nimega “Ära vasta!” ja mõne aja pärast sul ei ole nende näodki enam meeles.

Ma üritasin oma kohtingulugusid meenutada ja mulle meenus täpselt kolm juhtumit.

Juhtum #1. Ma käisin ühel kohtingul Pläsku katusel. Kutiga olin tuttavaks saanud reidis ja ma ei mäleta, et me oleks kuskil kasvõi kohvigi joomas käinud. Ma mäletan, et kutt oli hirmus lühike. Nime ega nägu ei mäleta.

Juhtum #2. Reidi jutukas sain tuttavaks ühe kutiga, kelle nimi oli vist Villu. Ta oli maalt. Ma käisin tal ühe korra külas ja pidin sinna ööseks jääma. Hommikul sõime suure ümmarguse laua ümber koos tema perega hommikust. Oli ilgelt awkward. Mäletan, et kutt oli hästi kõhn ja rääkis hästi palju.

Juhtum #3. Mõnda aega käisin ma kohtamas ühe kokaga, kes õpetas mulle, kuidas teha boloneese kastet. See oli aeg, kui ma pidin emale helistama, et küsida, kuidas makarone keedetakse (no mitte päris nii, aga umbes). Ma ei mäleta, kuidas ma temaga tuttavaks sain, aga kuna me hängisime seal restos, kus ta töötas, päris tihti, siis ilmselt nii kohtusingi. Ma ei mäleta enam ta perekonnanime ja nägu ka eriti mitte. Ma mäletan, kuidas me käisime ühel kohtingul Pooles Kuues (!) ja ma mäletan, kuidas ta minu köögis süüa tegi ja seda oli nii seksikas vaadata. Kodus oli mul sel ajal veel mustvalge telekas, hiljem vaatasime me sealt mingit igavat filmi.

Ja siis meenus mulle lugematu arv lugusid seoses Ühe Poisiga (seriously, mis kurat meil toimus?!), aga need ei puutu enam asjasse.

Nii ei saanudki asja naljakast ja meesteminevikus tuhnivast postitusest kohtingutest. Kahju.

(Aga Kristen McGuiness vastas mu fännikirjale ja on nüüd mu FB sõber! Ma viiksusin nagu väike plika, kui see juhtus. Uskumatu. Muide, raamatut soovitan (sellest hoolimata) ikkagi ka, täitsa äge oli!)

aga see oli armas

hoomamatu Leave a reply

Läksin ükspäev korra K. juurest läbi. See oli natuke pärast seda, kui P.P. kirjutas must laulu (mis oli ikka ilgelt nunnu ja ma pidin nunnundusse ära surema), igal juhul kõigepealt tuli uksele vastu P.P, kes uhkelt demonstreeris oma karvaseid susse, siis kallistas mind ja oli üldse tups.

K. kutsus kõrvaltoast Gaiuse, sest EI SAA NII OLLA, et ma lähen K. juurde ja Gaiust ei näegi. Gaius tuli nagu segane rõõmurull, kargas ja lakkus ja hüppas ja väljendas nii suurt rõõmu mind nähes, et ma pole veel KEDAGI (ei inimest ega looma) näinud nii rõõmus olevat, lihtsalt sellepärast, et mina tulin.

Ja siis tõi Gaius mulle teki. Ma alguses arvasin, et ta tahab jälle siku-sikut mängida.

“Mis? Mingi uus siku-siku mängiasi või?” imestasin.
“Ei! See on see, et sa tulid väljast ja ta arvab, et sul on külm,” selgitas K.

Lihtsalt. Liiga. Nunnu.

PS! Lumelaadset asja sajab! LUMH!

This is pure whining.

hoomamatu 11 Replies

12. nädalaks olen ma jõudnud mingisse eriti tüütusse faasi, mis on, loodetavasti, ajutine. Enam ei vaju ma kell 9 magama, oh ei! Nüüd on nii, et hoolimata sellest, kui väsinud ma ka ei oleks (ja väsinud olen ma ikka kogu kuradi aeg), ei tule und enne 2-3 öösel. Teinekord vahin ma kell 4 veel kella. Tulevad meelde need kohutavad ajad, kui unetus oli osa mu igapäevasest elust ja nagu varemgi, imestan ma praeguseni, KUIDAS ma kurat vastu pidasin?!  Sest praegu on nii, et ma olen nii kurnatud juba sellest, et ma nädal aega maganud pole, et ma tõesti ei kujuta ette, et ma teeksin seda kuude ja aastate kaupa, nagu ma seda varem tegin.

Ühesõnaga, ma olen KURNATUD. Mittemagamisest, sellest, et ma ei tohi mitte midagi teha (give me that one this time) – näiteks kõhulihaseharjutusi – aga samas ma PEAN väga palju tegema. Kolimiseks pakkima, koristama, tööd tegema, pakke komplekteerima ja vedama ja mis kõige hullem: suhtlema! Ma lihtsalt ei jõua suhelda, eriti, kui keegi peaks tahtma suhelda hommikul (loe: enne pärastlõunat). Ma tahan ainult olla kodus ja vaikuses ja teki sees ja mitte midagi näha, teha, tunda, mõelda.

Võibolla hakkab low-faas ligi hiilima, see on ka võimalik. Aga kui inimene ei maga, siis on ka depressioon kergem tulema.

Ma olen kurnatud, kui hommikul kell heliseb. Panen kogemata tuunika valepidi selga: aaah! Ma olen liiga kurnatud, et seda ümber pöörata! Ma olen liiga kurnatud, et saapaid jalga panna ja esimest korda ma tunnen sügise vastu vastumeelsust, sest tahaks aega, kui sai lihtsalt plätud varba otsa lükata.

Lisaks lähevad kõik asjad valesti, mis ma teen. Ma teen maailma kõige totramaid trükivigu, ma ajan sassi tellimusi, ma võpatan vastumeelsusest, kui telefon heliseb, kui keegi uksele koputab… Lisaks olen ma muutunud Haja McHajameelseks, mis teeb normaalselt eksisteerimise veelgi raskemaks, sest ma pidevalt unustan asju ära, panen valesse kohta, teen valesti ja nii edasi.

Ja kõige tobedam on selle juures see, et mitte keegi ei saa aru.

“Miks sa SELLISE häälega oled?”
“Kell. On. 11.”
“No ja SIIS?!”

Abikaasa ei saa ammugi aru, miks ma ei taha midagi teha või miks ma ei näita üles mingit entusiasmi, kui ma pean minema Tallinna või kui tema ndvahetuseks siia tuleb. No minus pole seda jõudu praegu noh. Miks ma ei saaks niisama olla lihtsalt?!

Uh, oleks märksa lihtsam, kui mul ACTUALLY midagi viga oleks, näiteks oksendaksin nagu Mann. Sest kui inimene oksendab, siis saavad ju kõik aru, et tal on paha olla ja ta võib olla pikali ja üksi või misiganes. Aga kui sa ütled, et sa ei saa magada, siis visatakse sulle vaid “no ju siis organism ei vaja praegu nii palju und”. Bullshit! Muidugi vajab, see ei ole minu süü, et und ei tule lihtsalt.

Kui see kõik nii jätkub, siis ma muidugi ei taha ettegi kujutada, mis tunne on olla kurnatud ja 50 kilo raskem. Siis ma vist suren.

Lisaks on mul kopp ees sellest, et ma pean KOGU AEG rinnahoidjat kandma. Esiteks: mul pole eriti rinnahoidjaid, sest neid pole kunagi väga vaja läinud. Teiseks: need, mis mul on, on ilusad, mitte mugavad ja mõeldud ööpäevaringseks kandmiseks. Kolmandaks: tissid valutavad ja sellest on ka kopp ees.

/end pregnant whining/

Toiduklubi: ahjuliha ja parmesaniga salat Maarja Jakobsoni moodi

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel aastal umbes samal ajal (kui mälu ei peta nüüd) käisin ma külas näitlejanna Maarja Jakobsonil, intervjueerimas teda Eesti Naise kaaneloo jaoks. Ta muuhulgas elas mu kodutänavas imearmsas Karlova korteris ja sel ajal, kui me juttu ajasime, tegi ta perele süüa. Kuna see polnud toidulugu, siis ma täpset retsepti ei taibanud küsida, kuigi ta seletas mulle küll, kuidas ta seda liha teeb. Nüüdseks olin ma aga täiesti ära unustanud, kuidas see tema moodi täpselt käis ja pärast lühikest konsultatsiooni emaga otsustasin siiski proovida. (Ma nimelt armastan ahjus tehtud toite, aga temperatuurid ja ajad on mulle suureks müstikaks, nii et ahjuroogade puhul pean alati näpuga järge ajama.) Ma arvan, et Maarja hoidis liha kauem ahjus, mul oli nagu meeles, et ta pani hommikul ja pärastlõunal võtab välja, seega tema tegi ilmselt madalama temperatuuriga, aga mul tuli ka väga hea välja, ehk mitte nii sõmer ja mure küll. Ja salat on saanud üheks mu läbi aegade KÕIGE lemmikumaks salatiks üldse, seda õppisin ka Maarjalt.

PS: Kogused on väikesed, tegin ainult endale, tegelikult oli mul isegi alla 300 grammi liha.

Ahjuliha ja tomatisalat parmesaniga

Vaja läheb: 300 g veiseliha (mul oli stroogonov, ei pidanud ise hakkima), võid ahjupoti määrimiseks, sorts vett, sidrunipipart, 4-5 küünt küüslauku, 1 väike sibul

Salati jaoks: kaks suurt tomatit, punt rukolat, parmesani juustu, oliiviõli

Valmistamine: Valmista ette ahjunõu: määri võiga hoolega. Haki liha peenikesteks ribadeks ja pane ahjuvormi (mina kasutasin malmpotti, nii et see kindlasti mõjutas ka valmimisaega), lisa sorts vett ja pane 220 kraadi juurde ahju. Vahepeal koori sibul-küüslauk ja haki peenikesteks tükkideks. Valmista salat: haki tomatid, rebi rukola väiksemaks, riivi peale parmesaniliistakaid. Maitsesta oliiviõli ja vähese pipraga.

Umbes pool tundi pärast liha ahjupanekut lisa hakitud sibul-küüslauk, maitse järgi pipart (ja kui muidu ei saa, siis soola ka, mina soola ei kasuta) ja lase veel üks pool tundi ahjus olla. Tegelikult ma arvan, et liha võib ka kauem ahjus olla, näiteks 1,5 tundi, eriti, kui on suurem kogus. Eks sa pead ise tunde järgi vaatama. Ole ainult hoolas, et kõrbema ei lase.

Serveeri koos salatiga. Megahää!

kohtinguelu aastal 99

hoomamatu 5 Replies

Hakkasin kohtingujutu jaoks oma vanu märkmikke sirvima ja loen ja naeran oma 15aastase päevikut. Siin mõned eredamad näited. Uskumatu, ma olin juba ära unustanud, et kunagi ma olingi selline, kunagi oligi elu selline ühele teismelisele tüdrukule. Päevad kulusid poiste üle obsessimisele ja õhtud lauatelefonikõnesid oodates. Poistega sai vahetatud oma pilte, õhtuti sai pikalt räägitud, vahepeal saadi kokku ka… Selline oli siis deitimiselu! Kirjutatud 99ndal aastal, mil ma märkisin paari lausega päevikusse üles, mis ühel või teisel päeval toimus. Muidugi märkisin ma üles IGA telefonikõne. Oh, õnnis aeg enne mobiile!

“Ei olnudki nii hull päev, v.a et lasin füssa eesmärgil saksast jalga ja ta jättis tunni ära. Ise naeris.”

“Nägin V.-d*. Ütles mulle tere ka. E.** on Itaalias – ise on süüdi!”

*V oli üks poiss, kes mulle meeldis (of course) ja **E.-st olen ma tegelt ka blogis kirjutanud, ka tema oli üks poiss, kes mulle meeldis ja kes hiljem esmakordselt murdis mu südame. See oli juba siis, kui ta Itaaliast tagasi tuli (ise olin süüdi:).

“Saatsin talle meili, et ei helista talle enam. Ta sai mu jutust jumala valesti aru ja pläras kõigile. Olen jumala vihane ja solvunud!”

Vähemalt tol ajal ma juba oskasin meile saata.

“Luulevõistluse žüriis. Poisid on jumala normaalseks muutunud. Huvitav, mis neil viga on?! E.-d ei näinud üldse.”

Jajah, see on tõeline ohumärk, kui poisid ükskord normaalseks muutuvad!

“Käisime Markoga kossu vaatamas, Tannu ja J. olid ka, aga ei rääkinud meiega. Polaris võitis 62:60.”

(Järgmine päev) “Nägime Tannut, J.-i ja S.-i, nad ei öelnud tere. Helistasin Markole. Polaris kaotas 69:74.”

Need on neli järjestikust päeva:

“E.-d koolis ei olnud.”

“E. oli koolis, aga väldib mind.”

“E. ikka väldib mind.”

“Sain teada, et E. ei väldi mind. Olid muud põhjused.”

Kurat, see on nagu ühe armastuse lugu, kirja pandud lühilausetes:D

“Rääkisin E.-ga ja punastasin (jobu!). Tantsisin P.-ga.”

“Maris sai teada, et Kellyga* rääkisin. Kristi* on jälle vihane. Mul on närvid jumala läbi. Siki sai väravaga, nüüd on huul paistes.”

Tärnidega nimed on muudetud, need olid ühed pooltuttavad, mitte väga tähtsad inimesed. Mida ma rääkisin või miks närvid läbi olid, ma muidugi ei mäleta.

“Sain teada E. tüdrukust Tallinnas. Helistasin Markole. Tal oli hääl ära ja oli muidu armas. Ma ei tea, mis ma teen.”

Mõni päev hiljem…

“Sain botased ja arve. E!!!” ja järgmine päev: “Tuiasin ja nautisin õnne.”

Järgmine nädal läheb üldiselt selles vaimus, et “E.-d ei näinud.”

“K. jäi auto alla! E.-d ei olnud täna ka koolis.” Jap, seesama minu K., kes siiamaani mu elus figureerib.

“E. läks Tšehhi. Jäägu siis sinna!”

“Pole ammu joogat teinud. Jama. E. tuleb täna öösel tagasi. Sain Treffnerisse sisse!!!”

Ma olin ära unustanud, et ma juba siis tegin joogat – mille peale emme ükskord tüli käigus (no teismelised ikka tülitsevad oma vanematega) ütles, et see pole mingi sport, sa pead trenni minema!

Ja järgmine päev…

“Kristiina rääkis, et E. ei taha mind. Nii jääbki. Ta on munn mees.”

Ja järgmine päev…

“Olime Mascha juures, jõime džinni. Oli küllalt normaalne.”

Fakk, ma täiega armastan seda viimast lauset! Ja tol ajal tähendas džinni joomine ilmselt kaht 0,3st purki.

“Lumi pole ikka veel ära sulanud. Käisin günekoloogi juures, M. viis*. E. lõksutab liiga palju lõugu.”

On täielik müstika, miks M., Mascha tolleaegne boyfriend pidi mind günekoloogi juurde viima. MÜSTIKA. It’s not like ma olen pidevalt lasknud end suvalistel meestel naistearsti juurde sõidutada.

“Täna käisin ainult arvutis. Siis läksime Maschaga linna pääle. Keegi oli raha pannud. Täpsustamisel.”

“Kaks olid mailinud.”

Hahahaaa, maailma parim kild! See, et ma sain e-kirju, suisa kaks, oli asi, mis vääris päevikusse märkimist! Superaeg oli ikka, superaeg, ma ütlen.

Ja muidugi lõppeb märkmik kõige põnevama koha pealt, kui ma saan lõpupeol tuttavaks mingi Petsiga (kellest mul pole MINGIT mälestust) ja kes kaks päeva hiljem helistab! Mis sai? Mis sai sellest Petsist, kellega ma 9. klassi lõpuõhtul tuttavaks sain? Jääbki saladuseks:)

E. obsession jätkus ka mõnda aega… Ja järgmisel aastal kolis ta Tallinna ning ma nägin teda uuesti esimesel kursusel ühes neist suurtest loengutest, kus oli mitu teaduskonda koos. Ma pidin konkreetselt ÄRA SUREMA, kui tema peanuppu enda ees istumas nägin! Ära surema, ma ütlen! Ja siis kolis ta veel mu ema ühikasse ja… Ühesõnaga, esimesed ülikooliaastad olid täis piinlikkusttekitavaid kohtumisi, kus ma tundsin end sellesama 15aastase tüdrukuna, kellele ta vee peale tõmbas.

Ja E.-le kohaselt ei lõppenud ajukepp ka siis, näiteks rääkis ta mu õele, et kavatseb mu naiseks võtta… No kuidas on võimalik nii MITTE obsessida?! Oh aegu, oh inimesi…