Category Archives: hoomamatu

tahanlund

hoomamatu 9 Replies

Ma tahan lund. Ja ma tahan jõule. Mul on kopp ees sellest vihmast ja pimedusest ja sellest, et lund ei ole. Ja ma olen tüdinenud tuulest, kuigi ma tean, et varsti hakkan ma alles õiget tuult nägema ja ma lohutan end mõttega, et eelmine kord harjusin ma aasta ajaga selle tuulega täitsa kenasti ära.

Ma tahan lund.

Ja ma tahan jõule.

Kas täna on reede? Täna võiks olla reede. Persse!

Ma tunnen end viimasel ajal pidepunktita. Justkui peaks kohe jälle algama uus elu ja justkui, aga tegelikult ma tahaks, et ma saaks ühes kohas kauem kui kaks aastat elada. Ma tahaks midagi, mis pole ajutine. Aga kõik mu elus on ajutine ja see on faking frustreeriv.

Jri tuletas meelde, et on Pink Floyd ja nüüd ma kuulangi neid ja tunnen end melanhoorana, sest on külm ja pime ja ma mõtlen sellele vinüülplaadile, mille ma Rüblikule kinkisin, “Delicate Sound of Thunder” ja mul on ikka veel kahju, et ta seda hinnata ei osanud. Miks sageli on nii, et kingitused, mida sa teistele teed, tähendavad sulle rohkem? Paned millessegi oma mõtte ja südame ja vaeva ja järgmisel aastal näed, et su kingitus on koha leidnud kolikambris või kingitakse see sulle kogemata tagasi. Aga teistmoodi ka kuidagi ju ei oska, on ju nii? Ikka tahad teha kingitusi, mis oleks OLULISED ja kuna lähtuda saad ainult endast (teise inimese sisse minna ei saa), siis lähtudki ja kingid midagi, mis sinu meelest võiks saajale ka oluliseks saada ja korda minna.

Ma tahan lund. Ja jõule.

Ja ma tahan, et oleks juba kolitud. Ma vaatan seda seapesa, mis on hetkel mu kodu ja mul hakkab pea valutama, kui ma mõtlen, et kõik see kaup tuleb kuidagi Tallinna liigutada. JÄLLE. Ja siis hakkab ta seal elama uut elu kastides, sest seal pole asju kuhugi panna, sest me elame tühjas karbis ja ausalt öelda ei kujuta ma isegi ette, milline võiks olla normaalne elutoa mööbel, sest mul on kõriauguni SEKTSIOONKAPPIDEST, ma isegi ei taha seda sõna välja öelda.

Aga ilma ka ei saa, eks. Sest kuhu sa siis asjad paned? Mõned saab ära visata, aga kõiki ei saa ka.

Ja ma ei võta üldse juurde. Ma tahan lund.

Nagu alati igalt poolt lahkumistega on, hakkad lõpuks otsima põhjuseid, MIKS on siit hea ära minna. Iga väiksemgi asi võib saada ettekäändeks, mis saab pärast pikaajalist korrutamist tohutusuureks põhjuseks. Kas see on mingi minakaitse, et sa pead tegema endale asjad vastikuks, et siis on nagu kergem nad maha jätta? Selle loogika järgi olen ma täna väga õnnelik, et pean eelviimast nädalat vihastama selle haige parkimissüsteemi peale, mis meil siin on. Ja selle loogika järgi olen ma üldse väga õnnelik, kui ma iialgi enam oma jalga sinna Ropka majja astuma ei peaks, sest seal elavad joodikud ja värdjad ja parkimiskohtadevargad, kes istuvad autodes ja joovad õlut ja irvitavad, kui sa oled kolm korda maja ümber tiirutanud, sest ei leia enam kohta, kus parkida.

Häid asju, mida tegelikult on alati olnud rohkem, jääb justkui aina vähemaks. Justkui. Sest endale on vaja ju sisendada, et sa teed õigesti, et siit ära lähed. On ju nii? Sest milline täiemõistuslik inimene läheks ära kusagilt, kust ta on ÕNNELIK? Nii ei saa ju olla! Inimeste jaoks on oluline, et sellised asjad oleks kooskõlas. Lähed ära? Järelikult on siin halb. Ah et TEGELIKULT pole? Mis sa siis ära lähed? Ah, et ikka lähed? No siis peab ju halb olema!

Lumi teeks kõik palju paremaks.

Ja mõned kastid. Kaste oleks kõvasti vaja. Ei tea, kas neid saaks kusagilt osta, nagu tsiviliseeritud maailmas saab? Sest mul on ka sellest kopp ees, et iga kahe aasta tagant pean ma käima kohalikes poodides ja neid kastidest tühjaks tegema.

Ma sain eile Trepis nii head suppi, et kell võiks olla juba kojuminekuaeg, et ma saaks hakata süüa tegema.

See post oleks pidanud olema teraapiline. Aga ei olnud. Ikka on paha olla.

Lumi teeks kõik palju paremaks.

naised, mu naised

hoomamatu Leave a reply

“See on umbes nagu kui panid lapsena saiakuulikesi ninna. Alguses tundub, et neid mahub sinna lõputult… Teate ju seda tunnet?”
“Ei… Ainult sina panid lapsena saia ninna.”
“Ee… Teie ei pannud siis või?”
“Ei!”
“Ahah… Mina ka mitte.”

teemad, mis panevad inimesed targutama

hoomamatu 30 Replies

Mu lemmikajakiri terves veebiversumis on Cracked ja täna ilmus seal selline artikkel: “5 Topics Guaranteed to Elicit Condescending Advice“. Ja iga asja peale ma vaid noogutasin, naersin ja mõmisesin omaette: “Täpselt nii ongi!”

5. Dieedid ja kaalulangetamine. Appi, kui palju olen ma saanud elus erinevaid “tarku nõuandeid”, kuidas kaalu alandama peaks. Ära söö pärast kuut õhtul. Ära söö kartulit. Ära söö gluteenitooteid. Ära söö hapukoort, vaid asenda see maitsestamata jogurtiga. Joo palju vett. Võta Allyt. Ja nii edasi ja nii edasi. Jah, peaaegu igaüks meist on proovinud mingil viisil oma kaalu kontrollida (mul on mitu meestuttavat, kes on proovinud kaalu tõsta) ja teavad seega suurepäraselt, mida peaksin just mina tegema, et see töötaks. Ja ma olen ise samasugune smug bastard, sest minu jaoks töötas Kaalujälgijate meetod kombineerituna TRENN, TRENN, TRENN režiimiga. Millegipärast ei taha keegi mind uskuda, kui ma ütlen, et paksuks ei tee mitte riided ega kartul, vaid ebaõigetes kogustes söömine ja vormi aitab saada trenn. Ja ainult trenn (kombineerituna õige söömisega). Näete siis – olen täpselt samasugune targutaja.

4. Laste kasvatamine. Lisaks siia omalt poolt ka rasedus. Ma laste kasvatamisest ei tea suurt midagi, aga olen üsna veendunud, et pean hakkama tulevikus suuri sõdasid maha pidama kõikide teistega, kes arvavad, et teavad minust paremini – alates ämmast lõpetades kaubamaja müüjaga. Sest nii see asi lihtsalt toimib, KÕIGIL on sel teemal midagi öelda.

3. Arvutialane nõu mitte-Apple’i tootele. Hahhaaa, naljapärast võiks otsida üles need postid, kus ma olen arvutiteemalist hala kirjutanud ja kokku lugeda, mitu kommentaari on soovitanud mul Mac osta. Ka viimane kord, kui ma mõni nädal tagasi Registry Optimizerit Twitteris (ja FBs) mainisin, pidi ikka olema mõni smug bastard, kes üle õla viskas: “Osta Mac.” Tähendab, ma ostaks hea meelega Maci, aga Mac on kallis. VÄRDJALT KALLIS. Minu arvuti maksis 4500 krooni ja näidake mulle mõni Mac, mille ma sama raha eest oleks saanud (ja mis sama nunnu välja näeks). Nii et LÕPETAGE ÄRA! Ma saan aru, et teie arvate, et Mac on jubehea. Ma USUN seda. Aga kui mul on probleem Windowsiga, siis, eks, ei aita see, kui te ütlete, et osta Mac.

2. Haigused. Kui mulle kunagi soovitati küüslauguküüned ninna toppida nohu vastu, siis ma loobusin terviseteemadel (eriti) avalikus teemas arutamast. Aga õnneks ma pole eriti haige, ma ei tahaks üldse olla mõne nähtava haigusega inimese nahas (näiteks kellegi, kellel on akne või kes kasutab keppi (vt ka Crackedi artikkel), kes saab ilmselt KOGU AEG nõu, mida ta võiks teha, et tal keppi enam poleks.

1. Vaimsed probleemid. Mul pole Crackedi jutule suurt midagi lisada. Alati on keegi, kes arvab, et “võta end kokku ja saa üle” ja alati on keegi, kes võtab lahti RHK-10 ja hakkab sealt diagnoosi otsima.

/

Lisaks omalt poolt veel kaks asja, mis alati targutamiskoori laulma panevad.

Blogimine. “Su blogi on igav. Sa ära muretse nii palju lugejate arvamuse pärast. Su blogi meenutab pliiatsivägistamist viimasel ajal. Blogimiseetika jutt on pask. Sa peaksid mitte rasedusest blogima. Sa ei peaks oma eraelust blogima. Sa peaksid rohkem oma eraelust blogima.” Need on vaid mõned neist paljudest “nõuannetest”, mida ma olen seoses blogimisega saanud – lähipäevade jooksul. Muidugi on ilgelt nõme olla see blogija, kes blogib blogimisest, aga siinkohal, noh, on see õigustatud. Sest KÕIGIL on arvamus blogide kohta. Kui “päriselus” kellegagi sellest rääkida, siis kuuleb sarnaseid targutusi: blogid on verbaalne eneserahuldamine, blogid on nõmedad, blogijad võiks endale elu leida, blogid on selleks, et rääkida titekakast, blogimine on ajaraisk. Ükskõik, kuidas sa ka ei blogiks, alati leidub keegi, kes arvab, et sa võiks seda teistmoodi (või üldse mitte) teha.

Raamatud ja nende toimetamine-tõlkimine. Väga popp on viimasel ajal raamatute toimetajaid kiruda. Raamatute koha pealt on igal ühel oma arvamus (mis sageli peaks olema see kõige õigem). Ma olen olnud mitme raamatu tegemise protsessi juures osaline (ka sellise, kus lõpuks olid tõesti massiivsed vead sees, puudusid näiteks ühel leheküljel tühikud – ma tean, kelle süü see tegelikult oli, aga ka mina oleksin võinud VEEL KORD läbi lugeda ja parandused teha, kuigi see polnud minu ülesanne – nii et järelikult oli see ka minu süü) ja ma võin öelda, et alati saab teha paremini, täiuslikult ei õnnestu kunagi miski. Ja toimetaja olnuna tean ma ka, et toimetajal oleks tegelikult omakorda vaja veel toimetajat, kellel oleks omakorda vaja veel toimetajat. Aga lõputuks ei saa seda rivi ajada ju tegelikult, eks. Oh, muidugi, ka mina vingun ja targutan, kui näen eriti tobedaid vigu või eriti halba tõlget, mis ainult tõestab seda, et see on teema, mis toob inimestes välja targutajad.

/

Võibolla see kõik näitab, et inimesed lihtsalt on loomult esiteks vingujad ja siis targutajad, sest me arvame, et teame alati kõige paremini. Suvalised poetagused joodikud teavad alati paremini kui peaminister, kuidas riiki juhtida. Suvaline blogija teab alati paremini, mida võiks teede olukorra parandamiseks ette võtta. Mitteblogija või blogilugeja teab alati paremini, kuidas peaks blogima. Kõhn inimene teab alati, kuidas paks võiks kaalu kaotada. Maci-omanik on alati ja alati superior, sest tal on Mac. Ja nii edasi ja nii edasi.

Mis on teie arust teemad, mis toovad inimestes välja targutajad? Homoabielud? Valimised? Keskerakond? Euroopa Liit? Perekool? Naisteajakirjad?

ebausust vol 2

hoomamatu 7 Replies

“Kui sa sõidad silla alt läbi samal ajal, kui rong üle sõidab, tuleb panna rahakott pea peale. See pidi õnne tooma,” teavitas mind Abikaasa, kui pühapäevases liikluses Tallinna poole tuksusime ja eemalt üle silla roomavat rongi vaatasime. Minu reaktsioon oli muidugi: “WHAT. THE. FUCK.”

Järgmine wtf moment oli eile FBs, kui Jaanika (uh, ta pani vahepeal oma blogi kinni ja nüüd ei mäleta ma enam aadressi, et viidata) teatas, et ise juuste lõikamine olla “vanarahva” sõnul ebaõnne tooja. (Vanarahva panin jutumärkidesse, sest ma olen täiesti kindel, et vanarahvas lõikas ise endal juukseid ja see on lihsalt mingi ebausklike väljamõeldis.) Sellele protesteerisin ma häälekalt vastu, sest ma olen eluaeg ise juukseid lõiganud. (No mu elu on muidugi olnud ka parajad ühest august teise roomamise ja sitas sumpamise maailmameistrivõistlused, aga IKKAGI. Ma ei usu, et see kuidagi juukselõikamisega seotud oleks.)

No ja siis muidugi need kirjad, mida ma ikka aeg-ajalt saan. “Saada see edasi viiele inimesele, muidu juhtub 14.10. kell 14.10 sinuga midagi kohutavat!!11!!!!” Ja siis klassikaline: “Tänavune oktoober on eriline. Selles on 5 reedet, 5 laupäeva ja 5 pühapäeva. Seda juhtub kord 823 aasta jooksul.” Muidugi ei mõelud ka mina selle üle pikemalt, kuid eile FBs osakonnakaaslane called the bullshit ja juhtis tähelepanu, et selline oktoober oli aastal 1999, ka aastal 1982 jne. Teine osakonnakaaslane ütles seepeale, et tõesti on kuidagi veider, et osad usuvad, et üks seitsme kombinatsioon (7 nädalapäeva, eks) korduks vaid 823 aasta jooksul… Jah, ma just ei uskunud seda, aga ma ei hakanud selle üle ka pead vaevama, umbes nagu ma ignoreerin kõiki neid kirju, mis protesteerivad FB tasuliseks muutmise vastu, hoiatavad müstiliste kasutajate eest, keda sõbraks lisades sa saad arvutisse viiruse või kes teatavad, et teatud lehekülge FBs laikides annad sa parema käe pedofiilidele.

Aga tagasi ebausu juurde. Ebausk on küll tobe ja ajab naerma, aga ei saa öelda, et ma ise ei oleks ebausklik. Muidugi olen. Kooli ajal kirjutasin ma kõik oma kirjandid ühe pastakaga, mis oli minu arust õnnetoov. Kui ma lähen A-kujulise posti alt läbi, hoian ma hinge ja silmi kinni. Kui ma kõnnin kellegagi tänaval ja me möödume samast postist erinevalt poolt, siis ma ütlen pärast “Tere!”, et me tülli ei läheks. Ma ei taha anda rahakotist ära viimast rahatähte või suitsupakist viimast suitsu. Hahaa, kõik see jutt tuli mulle tuttav ette ja vaatasin, et ma olen korra juba ebausust põgusalt kirjutanud.

Ja ma ei taha asju ära sõnuda. Mulle ei meeldi rääkida asjadest enne, kui need on teoks saanud – see oli ka natuke põhjuseks, miks ma rasedusest ja nt abiellumisest kirjutamist edasi lükkasin. Ma ei taha rääkida sellest, kuhu ma tööle lähen, enne kui ma päriselt olen seal tööl (ja mind polegi kohe lahti lastud, nagu ükskord juhtus, kui ma enne õhtut hõiskasin). Siin muidugi mängib oma rolli see, et ma olen väga palju kordi pidanud hiljem selgitama, et MIS KURAT SIIS JUHTUS (vt eelmine abiellumine), kui olen enne õhtut ette ära hõisanud. Aga päriselt ei saa nii elada, et oma plaanidest üldse ei räägi ju.

Aga see “ära hõiska enne õhtut” süsteem kehtib ka mu unistuste puhul. Ma enam ei julge unistada, sest kardan nii ära sõnuda – nimelt on mul jäänud mulje, et kui sa millestki unistad, siis see ei saa kohe kindlasti teoks. Nii on mu unistused poliitiliselt korrektsed ja ümmargused nagu Tallinna linnapea jutt, sest ma ei taha, et miski võimaliku hea asja ära rikuks. Teisalt jälle konkureerib sellele ebausule kindel teadmine, et kui oled soovi universumisse lendu lasknud, siis on suurem tõenäosus, et see saab teoks. Nii ma siis olengi väga ettevaatlik oma soovidega ja kui tahan midagi “universumisse teele saata”, siis sõnastan väga hoolikalt oma mõtted. Ja unistuste jaoks soove raiskama ei hakka.

Mis on muidugi ääretult kurb, et ma enam unistada ei oska ega julge, olen sellest vist varemgi kirjutanud… Aga iga kord, kui ma olen hakanud selgelt ette nägema, milline mu elu kuue kuu või aasta pärast on, on midagi totaalselt persse läinud. Nii et ma seekord enam parem ei proovigi:)

emapalk my ass

hoomamatu 17 Replies

Nojah. Seaduste lugemine on alati olnud minu jaoks suur eneseületus. Ma mäletan, kui kunagi Riigiteatajat lugesin ja pärast mitut tundi lõpuks hakkasin asjadest aru saama, siis oli võidutunne ületamatu. Aga emapalga seadus tõmbas mind lohku.

Nüüd ma juba tean, et oleksin pidanud otsima väljendit “jooksev aasta”, mitte “kalendriaasta”. Mind ajas kõige rohkem segadusse lause: “hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta”, millest mina oma blondiajuga lugesin välja, et kui Põrnikas sünnib 24.04 või misiganes see tähtaeg meil praegu ongi (see on kolm korda muutunud, mul pole enam meeles:), siis arvestatakse emapalka perioodi 23.04.10-23.04.11 järgi. Selle mõttega tõstsin ma ka oma Tallinnasse kolimise plaanid ettepoole ja tulen PPst ära 15.11 ja alustan uues kohas 6.12. Aga see kõik tähendab, et 15.11 saan ma tillukese lõpparve (sest sain puhkust ette sel aastal) ja see on ka mu viimane raha enne jaanuari. Mis ei olekski nii hull, kui see kõik ei oleks mu ainus võimalus veel viimaste kuudega emapalka kasvatada.

Nii et ma hakkan saama emapalka 2010. aasta põhjal. Aasta, kus ma läksin poole kohaga tööle veebruarist alles ja olen saanud väga väikest palka )pool kohta ikkagi, mis on superhästi sobinud mu suure unega viimasel ajal). Ja seesama aasta, kus ma andsin käsikirja ära suht väikese raha eest, sest leidsin, et ma ei tahagi selle eest palju saada. Pekki küll. Oleks teadnud, siis oleks ilmselt paar tuhat juurde saanud, kui oleks KÜSINUD. Aga ma ei küsinud ju, sest ma ei pidanud seda oluliseks (nagu ma sageli raha ei pea).

Oijah. Noh, oma viga, et enne kelleltki ei küsinud, mida see segane lausejupp tähendab. Ja et nii tormakalt kolin ja tööd vahetan, emapalgale mõtlemata (tegelt ma ju mõtlesin, aga mõtlesin, et see kolm kuud täistöökohal tuleb emapalgale vaid kasuks, mitte, et see mul kõik pekki keerab).

Kõige enam olen vihane iseenda peale. Täpselt selline asi, mis juhtub minuga. Tahad omast arust head, aga välja kukub nagu alati.

Aga positiivsest küljest vaadates – ikka parem, kui saada emapalka 2009. aasta põhjal, eks. Siis ma ju ei käinud üldse tööl.

Päh. Tuju on igaljuhul nüüd tänu sellele megakehv ja mul on kopp ees sellest nähtusest nimega rhinitis of pregnancy ehk siis ma tahaks ÜHTKI päeva elada nii, et ma ei peaks aevastama ja nuuskama. Lähen ja teen pärast tööd tiiru kaltsukates, äkki hakkab parem.

kilde

hoomamatu 6 Replies
  • Mulle ei meeldi Sümfooniaorkestri (vist on see) reklaamid. Ma alati ootan, et need läbi saaks, sest nad meenutavad mulle kujunduse poolest millegipärast Arraku joonistusi, mis mul lapsena õudukaid tekitasid.
  • Bussis kõige ees istuda on jummala hirmus tegelikult, eriti kui rihma ei saa kinni panna.
  • Tallinn-Tartu maantee venib absoluutselt iga kord pikemaks.
  • Tallinn on ilus, aga hirmutav. Võõraks on jäänud, sellepärast vist hirmutab.
  • Nimede esikohal on praegu Proohor.
  • Mulle kohutavalt meeldib tegelikult pesapunumise protsess. See on nii äge, kuidas tühjast kastist saab pikapeale meie väike universum.
  • Viisin saapad parandusse ja kui järele läksin ja kingsepp küsis, et millised need minu omad olidki, siis ei tundnud ma neid ära. Hea naine.
  • Ma olen ikka veel niiiii väsinud.

“Mina olen ookean”, Sandra Steingraber

hoomamatu 14 Replies

Enne kõike: selle raamatu võid saada endale kingituseks, kui arvustad oma blogis Petrone Printi raamatut! Vaata lähemalt siit.

Ja see pole promopost – ma hakkasin “Ookeani” lugema siis, kui sain need kaks sinist triipu rasedustestil ja lõpetasin täiesti juhuslikult alles nüüd. Peamiselt võttis selle raamatu lugemine (kaks kuud) aega sellepärast, et see on raske. Sellest on väga raske end läbi närida, kui tahad kõike mõista ja lahti mõtestada. Statistika, numbrid, keemiline ja bioloogiline jutt, väljendid ja sõnad, mida ma pole varem kuulnudki… Jah, tunnistan, easy reading see pole kindlasti ja päris sageli jätsin ma lõike vahele.

Selles mõttes ei olnud see raamat kohe kindlasti see, mida ma ootasin. Ma ootasin – ja ootan senimaani tegelikult – raamatut, mis ütleks mulle, mida tähendab naise jaoks, kes ei tea lastest ega rasedusest midagi, esimene rasedus ja mis põhiline: kuidas sellega harjuda ja kuidas saada emaks (ma arvan, et pean sellise raamatu ise kirjutama, sest seni pole ma midagi ei Amazonist ega raamatupoodidest leidnud, mis võiks olla selline teekonna-lugu, mida ma otsin). Aga see tundus vähemalt alapealkirja järgi olevat kõige lähemal sellele, mis ma otsisin ja arvasin, et ju mind ootab ees ka natuke rohelisele südametunnistusele koputamist.

Tegelikult aga lahkas autor metoodilise järjekindlusega kõike, mis tulevast beebit ja tema ema mõjutab. Sa saad teada väärarengutega lastest Jaapanis, saad teada, et innuitide piim on kõige saastatum, sa kuuled mürgistest ravimitest, mida emadele pahaaimamatult veel mõnikümmend aastat tagasi sisse söödeti. Vahele kauneid looduspilte, linnulaulu ja autori mõtisklusi emaduse üle, aga seda viimast (minu jaoks) häbiväärselt vähe.

Nii et selles mõttes sobib see raamat tõesti lugemiseks kõigile, kel südametunnistus ja huvi selle suure ja keerulise (ja saastatud) maailma vastu, kus me elame. Pole “mõttetult” palju rasedajuttu, isegi sünnituseosa läheb lennates mööda. Ja tegelikult olid kõik need õnnetud näited, mida ta tõi, väga põnevad lugeda. See pole rasedusraamat, see on keskkonnaraamat ja nii ongi.

Ahjaa, ja nüüd, pärast läbilugemist, arvan ma, et tõlgitud pealkiri on ebaõnnestunud. Originaalpealkiri “Having Faith” on muidugi tõlkimatu, aga nii palju poeetilisem. “Mina olen ookean” on muidugi igati sümboolne, aga… Kuidagi ikkagi ei haaku esimese (ega viimase) hooga. Ma ei oska seda arvamust lõpuni seletada, aga see tunne tekkis minusse kohe, kui jäi lõpusõnu lugedes silma, et hoopis “Having Faith” oli see, mida ma lugesin – ja asjad loksusid paika.

Mida ei juhtunud? Ei juhtunud seda, et ma oleksin hakanud muretsema. Vahepeal ma mõtlen, et ma olen vist sisemiselt surnud või masendav pohhuist, aga ma olen ammu loobunud muretsemast asjade pärast, mida mina muuta ei saa. Ja ausalt öelda arvan ma isegi, et inimestele tuleks kasuks välja surra, see on ikka päris kohutav, mis me kokku oleme keeranud. Muidugi tahan minagi, et minu laps sünniks terve ja rõõsa, aga ma ei oska muretseda kõigi nende mürkainete pärast, mille olen (ka tahtmatult) oma kehasse elu jooksul ladestanud. And it’s not like I could do something about it. Kui mul õnnestukski kuidagi oma keha mingi imevahendiga puhtaks saada ja elada terve raseduse mürkainetevabas mullis, kui suur on tõenäosus, et mu antibakteriaalne beebi pärast sündi ellu jääks? Selles mürkaineid täis maailmas? Okei, ma saan aru, et need asjad päris nii ei tööta, aga you catch my drift.

Õnneks ei kippunud Steingraber näppu viibutama ja õpetama – mulle kohe hakkab selline asi vastu. Ma sain targemaks, horisondid avardusid ja ma sain teada, et piim tuleb rindadesse kolm päeva pärast sünnitust. Sest kust ma võisingi sellist asja teada? Ja mul oleks just SELLIST raamatut vaja. Mis ütleks mulle just SELLISEID asju. Otsingud jätkuvad.

uusi vidinaid ehk kohalik käsitöö ausse!

hoomamatu 4 Replies

Mulle meeldivad kõrvarõngad. Mul polegi praktiliselt mingeid muid ehteid peale kõrvarõngaste, paar kaelavärki on ka. On aegu, kui mul on olnud prosse, kuid ka need on kaduma läinud. Aga kõrvarõngad, see on mu tõeline armastus. Kummalisel kombel ei viitsi ma neid iga päev kanda, sest mul on tunne, et peaks need justkui pidupäevadeks jätma. Aga pidupäevi on ju aina vähem, nii et peab vist ikka endale selle naiseks olemise kombe külge harjutama ja püüdma vähemalt hommikuudus meeles pidada, et võiks kõrvakad külge riputada. Nägu ma ju niikuinii teha ei viitsi (see jääb pidupäevadeks).

Olen sõltuvusse sattunud Silja käsitööst, mida ta pakub supersoodsa hinnaga ja kõik tema asjad on lihtsalt megailusad. Tema käest olen saanud rõngad, mis pildil numbritega 1, 2 ja 3. Esimesed, kilpkonna omad, tellisin juba mõni aeg tagasi, täna sain kätte metallipusad (mis said kohe mu lemmikuks) ja pildil küll natuke kehvalt näha valged merekarp-rõngad. Kuna Silja töötab mulle üsna lähedal, siis on mul praktiliselt kojutoomisteenus, nii et ma arvan, et jään uhkusega tema püsikliendiks ja soovitan tema käsitööd julgelt teilegi. Ainult ärge mult kõige ägedamaid asju eest võtke:)

Number neljad ehk läbipaistvad karukesed leidsin eile postkastist (olin juba unustanud, et need tellisin ja pidin kreepsu saama, nähes postkastis saatjanimeta ümbrikku – paranoia hakkas kohe hoogsalt tööle) ja need saatis mulle moeblogija Merily (Sequin Magazine), kellel ka on oma netipood. Peamiselt müüb ta seal küll rõivaid ja muud garderoobikraami, mis pole küll minu maitse. I mean, tema riided on TEMA seljas ilusad, kuid esiteks ei läheks mulle need iial selga ja teiseks ei oskaks ma neid vist kunagi nii ägedalt välja kanda. Karukõrvarõngad pole ilmselt tema enda tehtud ja ma päriselt ei tea, kust need pärit, aga nad on nunnud ja näevad välja nagu kummikommid.

Varem olen ma ehteid tellinud ka Little Shop of Horrorist, mille omanik aga kahjuks enam viimasel ajal väga aktiivne ei ole. Sellegipoolest olen temalt saanud imelised pikad rippuvad punase-mustakirjud kõrvarõngad, mida ma olen miljon korda Underisse ära kaotanud ja alati tagasi saanud. Lisaks sain temalt ka fimost kollased pardikesed, mis läksid kaduma. Ta lubas mulle küll uued teha, kuid ootan senini.

Ahjaa, ja muidugi ei saa unustada Britti, kelle Pastries By Britt on ka väga armas poeke. Just tema tegi mulle pulmaehted, mida senini piltidelt heldimusega vaatan.

Üleüldse igatsen ma, et mul oleks korralik ehtekarp (nb! christmas present alert!), kuhu kõik oma väärtuslikud kõrvakad panna. Praegu on mul vaid erinevad kausid, mille äärte külge ma kõrvarõngaid riputan ja seetõttu nad mul alati kaduma lähevadki.

Ja Etsysse ei julge ma enam viimasel ajal üldse vaadata, sest sealt tahaks tellida KÕIKE, alates ehetest lõpetades patjade ja arvutikaupadega. Käsitöö on ikka ilgelt cool, kunagi ma õpin ise ka midagi tegema. Ausalt.

Marie Claire ja paksud

hoomamatu 7 Replies

Marie Claire avaldas oma blogis Maura Kelly kirjutatud artikli paksudest ja “Mike&Molly” sarjast. Seda saate lugeda siit ja muidugi on see post tekitanud internetis tõelise tormi.

Ma lugesin nii Kelly postitust kui ka rohket vastukaja sellele ja ei oska seisukohta võtta. Muidugi, ühest küljest ta ütleb:

I think I’d be grossed out if I had to watch two characters with rolls and rolls of fat kissing each other … because I’d be grossed out if I had to watch them doing anything. To be brutally honest, even in real life, I find it aesthetically displeasing to watch a very, very fat person simply walk across a room — just like I’d find it distressing if I saw a very drunk person stumbling across a bar or a heroine addict slumping in a chair.

Ja samas ta ütleb:

being overweight is one thing — those people are downright obese!And while I think our country’s obsession with physical perfection is unhealthy, I also think it’s at least equally crazy, albeit in the other direction, to be implicitly promoting obesity! Yes, anorexia is sick, but at least some slim models are simply naturally skinny. No one who is as fat as Mike and Molly can be healthy. And obesity is costing our country far more in terms of all the related health problems we are paying for, by way of our insurance, than any other health problem, even cancer.

Ma pean temaga nõustuma selles osas, et Mike’i ja Mollyt mängivad näitlejad on tõepoolest rasvunud, mitte lihtsalt ülekaalulised ja kuigi ma ise olen ülekaaluline, ei ole ma mitte mingil juhul selle poolt, et rasvumist (nagu ka haiglaslikku kõhnust!) promotakse ja inimesi püütakse arvama panna, et see on justkui okei ja midagi ei peakski tegema. Ma olen arvamusel, et rasvumist ei pea kindlasti mitte heaks kiitma – ja samuti ei peaks heaks kiitma superkõhnade kehadega inimesi. Mõlemad äärmused on halvad, täpselt nagu äärmused alati on.

Aga teisest küljest… Ma olen kogu oma täiskasvanuelu olnud kimpus oma kaaluga (hakkasin erinevatel põhjustel järsku juurde võtma 18aastaselt ja olen kümne kilo kaupa viimased kolm aastat edasi-tagasi kõikunud, viimasel ajal kahjuks aina ülespoole) ja KMI järgi olen ma ülekaaluline. Ma tean seda, ma teen trenni (vähemalt kolm korda nädalas) ja jälgin oma toitumist (kaalujälgijate põhimõtete järgi). Ma ei tunne, et ma oleks PAKS, tegelikult, kuigi ma nii ikka sageli ütlen. Mu kaal ei ole mulle kunagi takistuseks olnud MITTE MILLEGI tegemisel (eriti sporditegemisel ja kas see polegi peamine?) ja ma jõuan rohkem rauda lükata kui mõned mu 60kilosed sõbrannad. Ja alles eile ütles psühholoog mulle, et NUMBER POLE TEGELIKULT OLULINE (me küll rääkisime natuke teises kontekstis). Noh, selle üle võib vaielda, mingis mõttes ta ikkagi on ka. Aga kui sa oled tervislikus kaalus, siis pole number oluline, ole sa 65 või 85. Kõik sõltub su enda keha eripäradest.

Nii, tagasi posti juurde. Et siis temal on vastik vaadata rasvarullidega inimesi suudlemas? No andke andeks! Minu rullid elavad rõõmsalt minuga mu elu kaasa, julgen avalikult isegi oma Abikaasat suudelda ja magamistoas ME ISEGI SEKSIME, kujutate ette? Rasvarullid ja kõik muu kaasakuuluv. Teinekord ei lase isegi tuld ära. Hämmastav, kas pole? Ma saan Kellyst aru, et koledaid inimesi pole hea vaadata, AGA koledus on igaühe silmades. Minu jaoks on näiteks kõige koledamad pealtnäha normaalkaalus tüdrukud, kellel kõht ja käed lotendavad – ehk siis kes küll NÄEVAD saledad välja, aga pole elus trenni teinud. Ükskord pidin ma Genklubis just sellise tüdruku nabapluusi alt paistvat kõhtu vahtima (ta oli TÄPSELT meist teiselpool lauda) ja mulle hakkas see vastu. Aga ma ei tee selle põhjal üldistusi ega ütle, et kõik inimesed on munnid ja neist ei peaks ammugi ühtegi telesarja tegema. See, et mina hindan treenitud kehasid (isegi minu rasva all on lihased), ei tähenda, et ma peaks oma väärtushinnanguid kellelegi peale suruma.

Ja see, et Maura Kelly on anorektik (ta on oma haigusega võitlemisest mitmeid kordi kirjutanud) ja ei suuda ENDA PSÜHHOPÕHJUSTEL vaadata ülekaalulisi inimesi, ei tähenda, et sellised sarjad tuleks telekast ära koristada, või – mis veel olulisem – paksudel inimestel ei tohiks justkui üldse olla õigust õnnele, armastusele ja hellustele, nagu Kelly kipub viitama.

Koledaid inimesi on kole vaadata ehk siis antud kontekstis pakse inimesi ei taha vaadata – aga sellega on lihtne, ära siis lihtsalt vaata neid! (Umbes nagu blogidelugemisega.) Aga ära anna tervele maailmale teada, et SINU MEELEST ei tohiks koledad inimesed üldse eksisteerida, õnnelikud olla ja – oh õudu! – füüsilist õrnust teineteisele avaldada.

Eksisteerida tohivad kõik ja õnne on kõik väärt, nähku nende keha välja ükskõik milline.