Category Archives: hoomamatu

talvehooaja uued sarjad

hoomamatu 5 Replies

Käes on mid-season sarjade aeg. Neid tuli päris trobikond, millest ma mõned endale katsetamiseks välja valisin, sest olen teinud viimasel ajal oma sarjade seas suuremat sorti harvendust. Kõigepealt ma nagu ei viitsi enam eriti vahtida neid, ma parem loen. Ja veits hakkab ära tüütama see, et süžeeliinid on teinekord nii etteaimatavad. Põhimõtteliselt mängime me Abikaasaga iga krimisarja alguses mängu “who did it” ja ma peaaegu alati panen täppi. Sest alati on süüdi see tegelane, kelle näitleja on natuke rohkem tuntud kui teised. Ja ta ei pea olema nagu tuntud tuntud, ta võib olla lihtsalt keegi, keda sa oled mõnes kõrvalosas kunagi veel näinud – that guy noh – aga väga harva pannakse kõrvalosasse natuke kaalukamat f-klassi näitlejat, kui see tegelane pole kuidagi asjaga seotud.

Lisaks harvendasin kõvasti ka komöödiasarju, sest need pole enam naljakad. “Mike ja Molly” näiteks saatsin pikalt, sest ei tulnud sealt midagi head, jäi üsna keskpäraseks.Õnneks “Modern Family” ja “Cougar Town” on jätkuvalt hullult head. Eriti meeldib mulle, kuidas “Cougar Town” iga osa alguses iseenda üle nalja viskab, õigemini ebaõnnestunud sarja nime üle. Ja on ka mõned uued komöödiasarjad, mis on märksa paljulubavamad.

Siin on väike slaidikokkuvõte sel hooajal linastuvatest uutest sarjadest-saadetest, mina veel ootan “The Body Of Proofi”. Ja “Fairly Leagal” on ka tõmmatud, aga pole viitsinud veel vaadata. Siin aga need, mida olen viitsinud vaadata.

Traffic Light. Komöödia (aga mitte laugh trackiga, mis on boonus) kolmest sõbrast, kellest üks on abielus, üks hakkas just oma pruudiga koos elama ja kolmas on siuke pidev vallaline (viimase osas “My Familyst” tuntud Nick ehk Kris Marshall). Nende omavaheline nokkimine on kohati hullult naljakas, natuke meenutab “My Boysi”. Selline mõnus, vaba, tundub unscripted. Praegu vaatan hea meelega.

Perfect Couples. Kah suhtekomöödia, mis keskendub kolmele paarile, kellest igaüks omamoodi kiiksuga. Kohati ülepingutatud, aga vaatan, kuni viitsin, sest mulle meeldib David Walton.

Mr Sunshine. On Matthew Perry uus sari. Üritab olla väga over-the-top, aga feilib, vist, üsnagi. No selline… Et kui panna kokku võimalikult palju kreisisid karaktereid, et siis peab ju naljakas olema? Aga ei ole. Kohati on lausa piinlik.

Episodes. Briti-USA ühissari, mis keskendubki sellele, et USAs üritatakse menukat Briti sarja uuesti teha. Sarja staarid on Franny ehk Tamsin Greg, Joey ehk Matt LeBlanc (HALLIDE JUUSTEGA!) ja dr Secretan ehk Stephen Mangan. Täitsa omamoodi, aga vist on selline, millesse peab end sisse elama, enne kui väga meeldima hakkab.

The Chicago Code. Krimisari, mis tundub natuke kopeerivat “Blue Bloodsi” ideed, ainult et Tom Sellecki ametis on selles sarjas “The L-wordist” tuntud Jennifer Beals. Ideed selles mõttes, et kunagi varem pole olnud minu arust eetris sarja, kus nii tähtis politseiametnik üks põhitegelasi on. Ja nüüd on selliseid sarju kaks. Vaatasime piloodi ära, anname võimaluse, kui aega jääb. Tundub, et püüavad erineda tavalisest krimisarjast, mis jälgib liini laip-investigatsioon-lahendus, ning püüavad sisse mässida võimalikult palju erinevaid liine. Eks näis, kas töötab.

Criminal Minds: Suspect Behavior. “Criminal Mindsi” spin-off, mida nad juba vist eelmises hooajas ka ühes osas tutvustasid. Ma täpselt ei saa aru, mis FBI rakuke see tiim on, kellele sari keskendub, aga las ta olla. Tähtis on see, et seal on ilus briti poiss (Matt Ryan) ja tiimi juhib Forest Whitaker, kes. ei. suuda. rääkida. täis. lausetega. vaid. peab. pidevalt. lauseid. hakkima. ja. see. on. üsna. häiriv. Aga no ikkagi “Criminal Minds”.

keha diktatuur

hoomamatu 18 Replies

Nüüd ma räägin seksist.

Ma püüan seda teha võimalikult delikaatselt, et mu ema, endised õpetajad (hei, ma tean, et te loete) ja kolleegid kohe breakdown of the närvi ei saaks. Aga mõned asjad peavad öeldud saama ja peamiselt selleks, et keegi tuleks ja ütleks mulle kommentaarides, et “sa pole üksi, mul on ka nii!” või et “you are crazy, stop talking”.

Ühesõnaga, ma tahaksin purjus peaga seksida. Mitte maani täis, vaid teate küll seda mõnusat švipsis olekut, mis tuleb pärast… mingi hulga (iga jaoks on see mingi hulk ju erinev, eks) alkoholi tarvitamist. Kui pole veel end sisse sättinud alkoholi tuimastavad mõjud (krt selle kohta on nii hea sõna, aga ma ei saa seda kasutada, sest see pole minu sõna) ja su piirid on parajalt maas, tuju laes ja üleüldse on NII VALLATU olla, et kohe on noh.

Ma igatsen seda tunnet nii väga. Mitte et mulle oluliselt meeldiks joogise peaga seksida. See on sageli tüütu ja venib pikale ja uni tundub enamasti parem variant. Üleüldse juhtub joogise peaga seksides sageli see, et sa arvad, et sa oled palju ägedam kui tegelikult oled ja siis juhtuvad igasugused kummastavad ja järgmisel hommikul piinlikud asjad. Aga see kergelt-švipsis-shag, vot seda ma igatsen. Sest sellel olekul on üks tore kõrvalmõju – sa ei mõtle siis absoluutselt oma kehale.

Ma olen oma kehast nii tüdinenud. Päriselt. Või õigemini, ma olen tüdinenud sellest, et kõik tiirleb minu keha ümber. Ma pole kunagi varem oma elus pidanud nii palju oma keha peale mõtlema kui praegu ja see on FUCKING EXHAUSTING. Sest mu keha annab endast pidevalt (valulikult!) märku, sest ta kas a) liigutab omatahtsi, b) valutab või c) laieneb suundadesse, kuhu ta laienema ei peaks ja seda kiirusega sentimeeter tunnis. Enamasti juhtuvad kõik kolm varianti korraga, mis tähendab, et ma olen pidevalt teadlik, et mul on keha, selle sees kasvab inimene ja et see valutab. Eriti sealt areast, mis varem puhtalt sexy time´ile reserveeritud oli. Ja see on kuradi kurnav.

Ei noh, muidugi on see fantastiline (te kuulete mu hääles entusiasmi I’m sure), et mu keha suudab seda kõike teha. No venida ja last ehitada ja puha. Aga ma olen sellest väsinud, et ma pean oma kehale KOGU AEG mõtlema. Ma tahaks korragi tunda end vabalt, nii et ma ei oleks piinavalt teadlik sellest, et mu sees kasvab elu ja et nüüd keerleb kõik tema ümber. (Enne, kui ta on isegi sündinud!) Võtaks ühe alkoholivaba õlle ämma silme all sünnipäeva puhul? Kus sa sellega, siis lähevad ju jalad paiste! Tuunikalavõileib? MÕTLE TITALE! Pool klaasi veini? Issand jumal, sa ju tapad ta! Miks sul mantel nii lahtine on? Sul on ju kõht külmas! Ja siis äia tarkust täis silmad: “Sa pead JALUTAMA. Igal õhtul. Mis siis, et valutab, võtad väikesed sammud!*” SEST MUIDU SA TAPAD LAPSE ÄRA, KUI SA OMA KEHA EI LIIGUTA.

Varem oli meil kehaga väga hea diil. Ta oli mul olemas ja lasi mul üldiselt teha endaga, mida ma heaks arvasin, eriti asjale kaasa elamata (olgu selleks trenn või pidu, ta jäi ühtemoodi ükskõikseks). Meie vahel oli vaikne teineteise respekteerimine – mina viisin teda trenni ja toitsin ainult superheade toitudega ja tema vastutasuks… oli. Aga nüüd! Mu keha nagu üldse ei huvitagi enam, mis mina asjast arvan. Ma tahaks ükski öö rahulikult magada, et ma ei peaks iga kord külge keerates valu pärast otsi andma. Et ma ei peaks iga kord diivanilt tõustes valu pärast maha surema. Et ma ei peaks iga kord võtma kuradi virgin mojito, kuigi see on üks faking suhkruvesi. Et ma ei peaks iga kord seksile mõtlemagi hakates tundma tahet käega lüüa, sest ausalt, kogu see majandamine selle kere ja valutamise juures tundub rohkem rabelemist kui asi väärt on.

Ja see viimane lause on see, mille pärast ma end kõige rohkem praegu jälestan. Sest ma lihtsalt ei suuda uskuda, et MINA midagi sellist üldse mõelda võin! Sex has always been my thing (nagu teavad kõik kuulsad kõmublogijad ja muud asjapulgad), see on asi, mida ma üldiselt oskan ja ma olen alati uhke olnud oma oskuse üle suhtuda sellesse nagu toredasse ajaveetmisvormi, mis ei pea ilmtingimata hinge sandistama või südant… survestama (ah, persse, on hilja ja ma ei saa magada ja olen frustreeritud. Metafoorid ei tule hästi välja.).

Ma lugesin üleoleva muigega Jools Oliveri rasedaraamatut ja tundsin numparkokale (ma ei ole kunagi ühtki ta saadet näinud, nii et ka see epiteet on öeldud ülima entusiasmiga) kaasa, kes ei saanud (raamatu põhjal otsustades) neli kuud enne sünnitust ja neli kuud pärast sünnitust kordagi keppi, sest ta naine kartis lapsele liiga teha. Ahjaa, ja alguses oli tal süda paha, nii et tundub, et ta ei saanud pooleteise aasta jooksul kordagi. Ma olin täiesti kindel, et ma ei muutu mitte kunagi selliseks, sest kamoon, kes tänapäeval kardab lapsele seksides liiga teha**?! No igal juhul, minul seda probleemi pole, et ma kardaks… kuidas seda nüüd parent friendly viisil öelda… kutsumata tema toakese uksele koputada, aga mul on probleem sellega, et seksimiseks tuleb kasutada minu keha. Seda, mis mul praegu on. Seda, MILLE PEALE MA MÕTLEN KOGU AEG. Ja millest mul on täiega siiber. Rääkimata sellest, et see valutab ja kõiksugused seksikad ja metsikud liigutused – näiteks asendivahetus – nõuavad nüüd rahulikku ajastamist, oigamist (not the good kind), AAAAAEEEEEGLASEEEEELT enda keeramist, valuga võitlemist, hädiselt naermist ja vabandamist ning heal juhul ka kõhu sättimist and you can see where the romance died.

Nii et mul on oma keha diktatuurist kopp sajaga ees. Ma tahan teha midagi destruktiivset! Meeletut! Hullu! Näiteks juua ära kolm õlut ja kolm jäägrišotti! VÕI MINNA PALJA KÕHUGA VÄLJA. Ükskõik mida. Ma tahaks ärgata nii, et ma ei mõtleks esimese asjana oma kehale. Või ainult võtmes, et küll on ilge pohmell. Ma tahaks võtta oma keha ja minna temaga õue mängima, neela-tuld-söö-kääbikuid-stiilis õhtule. Aga öelge mulle palun, millal ma järgmine kord saan kääbikuid süüa? AH!? Ma tean, et kõik ütlevad, et it’s not the end of the world, aga see päriselt on. Mingis mõttes. (Ja see on hoopis teise posti teema.)

Ma tahaks nii väga, et see läbi saaks ja ma ei tahaks üldse, et see läbi saaks. Saate aru? Sest kui see läbi saab, siis see tähendab, et järgneb järgmine horror. Keha diktatuur lõppeb ja algab Põrnika diktatuur. Praegu ma vähemalt saan lubada endale seda, et istun öösel üleval ja vingun internetis. Varsti istun ma öösel üleval ja ei saa isegi internetis vinguda, sest piimapais-lõge-koolikud (ja muud sõnad, mille tähendust ma täpselt ei tea, aga mis ennustavad horrorit; ei, te ei pea selgitama mulle). Nii et there’s that.

Samas on kaheksa nädalat jäänud ja see aeg pole mitte midagi. See on lumme kusta. Igal juhul saab see väga kiirelt läbi ja igal juhul on praegu the end of an era. Kui ma ainult saaksin seda ajastu lõppu korralikult tähistada…

…näiteks mojitode ja sellele järgneva seksiga. Normaalsete inimeste seksiga, kus inimesed vahetavad poose ilma eelnevalt selleks kaks tundi hoogu võtmata. Ja kes saavad kasutada rohkem poose kui kolme.

—

*Üks selline märkus veel ja ma hakkan karjuma. Päriselt. Esiteks ei peaks üldse andma rasedale nõuandeid inimesed, kes pole olnud rasedad (fakt, et sa oled “suurest perest” ei tee sinust asjatundjat). Pealegi võiks isegi need, kes on olnud rasedad, natuke ka kuulata, mis see konkreetne rase VASTU RÄÄGIB. Sest see valu, mis mind saadab, on asi, mida ei ole võimalik kirjeldada, edasi anda või ette kujutada, juhul kui seda pole ise läbi elatud. Ka mina ei saaks selle olukorra jubedusest aru, kui keegi mulle sellest räägiks. Nii et nõuanded “jaluta” on ausalt oma aja ära elanud.

**Olen täiesti teadlik, et on teatud meditsiinilised näidustused, mil vahekord pole soovitatav. Praegusel juhul polnud selline keiss.

pregnant brain

hoomamatu 8 Replies

Täna hommikul tegin endale sooje võileibu. Lõikasin valmis suitsuvorsti ja juustu, panin masina sisse, asetasin saiaviilud kenasti masinasse, ladusin vorsti ja juustu peale ja vajutasin kinni.

Kui ma viie minuti pärast masina lahti tegin, ei suutnud ma oma silmi uskuda: pealmine sai oli kadunud! Kuidas see võimalik saab olla, imestasin ma suuril silmil. Ma ju ei lahkunud köögist, masin oli suletud, KES KURAT PANI POOL MU SAIA PIHTA?!

Ja siis näen ma, et kaks saiaviilu istuvad kenasti aknalaual, täpselt seal, kuhu ma nad jätsin. Ning mul ei olnud mõtted hajevil ega midagi, ma lihtsalt UNUSTASIN saiadele teise viilu peale panna.

Rasedaaju. No tõe poolest.

violence fetish

hoomamatu 4 Replies

Minu poole-aasta-pulmatähtpäevakingitus meile oli piletid MMA Rajule. Mingil veidral põhjusel ei ole meil varem õnnestunud Rajul käia, kuigi plaanis on mitu korda olnud. Ja täpselt nagu Klarigi kirjutas (ma postitan telefonist, seega linki praegu ei lisa, minge lugege ise ta blogist) tundub, et MMA on midagi maru segast ja tundmatut, millest keegi kunagi kuulnud pole. Kaasa arvatud minu lähedased, KUIGI MA KÄISIN POOL AASTAT MMA TRENNIS. See on jätkuvalt nii müstiline, et kui Siki küsis, mis me nädalavahetusel teeme ja ma vastasin “MMA-le läheme”, küsis ta vastu, et mis emme maale.

Kõik, kes vähegi mind tunnevad (või lovad mu blogi tähelepanelikumalt), teavad, et mul on kaks spordinõrkust: jalgpall ja “kaklemine”, mille alla käib nii poks kui ka muud kontaktalad (öeldakse nii vist?), näiteks kikkpoks, BJJ ja muidugi MMA. Viimane on muidugi eriti hingelähedane, sest ma actually üritasin seda ka ise teha ja see oli SITAKS LAHE. Kuni ma pidin umbes kahemeetrise kutiga üks-ühte tegema ja ta mu pea lihtsalt nii ära väänas, et ma ei saanud kaks nädalat enam voodist püsti. Sellega piirdus mu hiilgav karjäär MMAs ja kuigi ma plaanin sinna tagasi minna, ei ole see õnnis päev veel saabunud.

See aga ei tähenda, et ma ei tunneks, et mu toonane treener Jorgen Matsi poleks mu parim sõber iga kord, kui taas MMA päevakorda tõuseb ja ma võin rinna uhkusest kummi ajada: vaat, on mees! Mu endine treener!

Ja seda ägedam oli, et leidsin endale Rajult uue lemmarmehe, Alik Tseiko, kes on väga sarnane mu endisele lemmarmehele, poksi super-middleweight ja light-heavyweight maailmameistrile Joe Calzaghele. Viimane läks erru kaks aastat tagasi ja ma senini vaatan vahepeal netist ta vanu matše ja imetlen. Vennal ei olnud kontol muide ühtegi kaotust ega viiki.

Omaette vaatamisväärsus oli muidugi publik. Alguses mind üllatas tibirohkus, aga siis sain ma aru, et sportlasi ümbritsevad alati kas a) tibid või b) teised sportlased ja siis ma enam ei imestanud. Lisaks oli publik parim nõuandja, eriti üks vend, kelle kilde ma Twitterisse ka otse üle kandsin ja kes lõpuks oli nii hüstras, et ma kartsin, et kui keegi kohe ei võida, siis saab ta südari. Lisaks oli publik äärmiselt munn (just!) soomlastest kaasaelajate vastu, nii et see meenutas juba rahvastevahelise vaenu õhutamist. Rääkimata sellest, et üks venelasest häälekas pealtvaataja oli avalikult eestlaste vastu ja ärgitas soomlasi neid kasti lööma. Seda vaenulikkust jätkus seni, kuni “omad poisid” ehk Dmitri Ivanov jt ringi pääsesid.

Lisaks soovitasid tarkurid publiku hulgast pidevalt võtteid, MIS EI OLE LUBATUD ja olid äärmiselt solvunud, kui võitlejad neid kuulda ei võtnud ja reeglite järgi (õhtujuhi kild, muide, oli “reeglite järele”) edasi võistlesid.

Esimest korda sain ka aru rasedafenomenist, mida oma raamatus Dooce kirjeldab, kui ta ei suutnud ameerika jalgpalli vaadata. Ka mina tundsin äärmist ebamugavust, kui soomlanna (Abikaasa sõbrannat) Kaisat kõhtu ja külge tagus. Kuidas nad aru siis ei saa, et seal kõhus on beebi! Potentsiaalne beebi! SEST KõIK ON JU RASEDAD.

Pealegi teadsin ma Kaisa kõhulihaserebendist ja üleüldse elasin vist tema matši kõige enam läbi. Meeste vaatamine tekitas ootuspärast elevust, liblikaid ja feromoonide möllu. No lihtsalt vapustav on ju vaadata neid! Muuhulgas avastasin, et üks võitlejatest on mu noorpõlvetuttav ja kohe soojendas südant teadmine, et ma olen seda kutti ju varemgi kaklemas näinud!

Nii et igati korda läks see minu kingitus meile. Kui nüüd ma end kunagi päriselt nii palju suudaks kokku võtta ja trenni tagasi vedada end…

*Tegu on Disturbedi looga, millel ei ole postiga suurt muud ühist, kui et äge laul on, mis paneb alati adreka lakke

she looked at me across the room

hoomamatu 8 Replies

Kunagi jõulude ajal käisime me Sikiga poes, sest nagu alati neil puhkudel ei piisanud viiest korrast poeskäigust, vaid ikka ununes midagi ja nii me siis hilisõhtul enne sulgemist ja miskit telesaadet, mida me mõlemad näha tahtsime, läksimegi jõulueelsesse poodi.

Me šoppasime kiirelt (jäätis, mullivesi, kohustuslik kaheliitrine Coca-Cola rasedatele (see on lausa uskumatu, milline võib olla ühe inimese kokakoolaisu)), arutlesime, kes maksab (ehk kellel arvel rohkem raha on; oli Sikil, temal on alati ja mul pole kunagi) ja kui ma Sikit väljaspool kassasid ootasin, jälgisin silmanurgast üht põnni, kes ringi jooksis.

Põnn oli umbes pooleteisene, no siuke paras pätakas. Vanuses, kus nad on veel hirmus armsad, aga enam pole abitud tombud. Tema vanem vend proovis teda kinni hoida ja venitada ukse suunas või ükskõik, kuhu, peaasi, et ta ringi ei jookseks ja et varsti saaks koju. Vend oli asjalik, umbes 7aastane, selline mõnus noormees juba. Täis tähtsust, et talle nii oluline töö oli usaldatud.

Ma istusin pingil ja kuulasin Põrnika liigutusi, mis sel ajal olid veel nii nõrgad ja ebalevad ja ühtäkki juntsu märkas mind, jooksis minu juurde ja jäi mind suuril silmil vahtima.

Ja ta vaatas ja vaatas. Ei liigutanud oimugi, ei naeratanud, ei olnud kuri, lihtsalt vaatas.

Ma ei osanud midagi teha. Alguses püüdsin ma meeleheitlikult eemale vaadata, tehes nägu, et ma ei näe teda. Aga tema jõllitamine muutus aina piinlikumaks, või õigemini oli mul aina võimatum teeselda, et ma ei näe teda. Siis ma üritasin teda viisakalt kõnetada. “Tere, preili, kuidas teil läheb?” Naeratasin kohmetult ja viisakalt ja kaalusin isegi, kas peaks talle käe ulatama. No et nii vist tehakse. Juntsu ei reageerinudki, lihtsalt vaatas mind oma suurte siniste silmadega. Ma siis lõpuks vaatasin vastu. Nii me vaatasime teineteist ja ainus, mis mu pähe tükkis sel hetkel: “See vist ongi mu tulevik, kes mind siin jõllitab.” Ta vaatas mind täpselt sellise näoga, justkui öeldes: “Näe, selline ma olengi, oled sa minuks valmis? And I just pooped my pants.”

Lõpuks märkas vanem vend, kuhu junts jooksnud oli, ja tuli meie juurde. “Leena, lähme nüüd!” /Nimi, mida ma kaalusin, aga Abikaasa arvas, et see on liiga venepärane. Mu Abikaasa on poolvenelane…/

Vend haaras juntsul käest, aga too ei liikunudki, minu vaatamine oli ilmselgelt liiga oluline. Vend kohmetus, teadmata, kas kutsuda kohale neli tugevat töömeest oma väikeõde kangutama või ehk kutsuda emme, aga see oleks ju ometi nõrkust näidanud… Ma vaatasin vabandades poisile otsa ja too muigas kõveralt: “Nojah, nüüd ta vähemalt püsib paigal ja ei jookse mööda poodi ringi…”

Mu kujutlusse kerkis mu järgmine töökoht – lastenaelutaja. Mind palgataks suurtesse poodidesse ja kaubanduskeskustesse ja emad saaksid jätta lapsed mu ette mind jõllitama, kuni nad ise Seppäläst endale seksikad loomapiltidega rinnahoidjad ostavad ja mul ei tuleks teha muud, kui ainult istuda ja lapsed muudkui vaataks mind…

Olukorra päästis juntsu ja tema venna ema, kes pisikese lihtsalt sülle võttis, korra mulle otsa vaatas (et ega ma mingi pervert jumala eest ei ole, äkki on mul komm kõrva taga või midagi) ja lapsed ära viis, koju jõuludesse.

Ma unustasin selle juhtumi õige pea, sest arvasin, et see on mu oma peas kinni, et mulle tundub, nagu jälitaks mu tulevik mind ja personifitseeruks iga nurga peal. Näiteks meie ülemised naabrid, aeg-ajalt istun ma öösiti üleval (viimasel ajal iga öö, sest magamine ei tule enam välja, lisaks ärkan unest iga kord, kui külge pean keerama ja külge pean keerama tihti, sest liikmed lihtsalt surevad mu tohutu raskuse all ära) ja kuulan, kuidas ülemiste naabrite laps öösiti nutab ja kujutlen oma tulevikku.

Aga siis käisin ma Naabrinaisel üksõhtu külas ja tema pooleteiseaastane LM (“Oot, ta sündis oktoobris, see on siis… 1, 2, 3, 4 – aasta ja neli kuud! Jah, ta on aasta ja neli kuud!”) mängis armsalt ja ma võisin teda tükk aega silmanurgast jälgida ja see oli täiega lahe ja ma sain järsku aru, et mul on ka varsti üks selline ja et lapsed võivad olla ikka täiega armsad, mitte ainult kotitäis kaost.

Ja siis lõpetas LM ühtäkki mängimise astus paar sammu minu poole ja jäi mind vaatama. Edasi võite aimata, mis sai: ta vaatas ja vaatas, kuni mul hakkas imelik ja ma vaatasin Naabrinaisele otsa, pilk täis sõnatut palvet. Tema õela inimesena ainult naeris.

Ja nii jätkus see terve õhtu, vahepeal LM mängis rahulikult, või karjus porgandi peale, kes ta käest plehku pani, või laulis papitoru sisse – ja siis võttis ta kõigest sellest tähtsast pausi ja vaatas mind, üksisilmi, midagi tegemata.

Hiljem pidi isegi Naabrinaine tunnistama, et LMil on “mingi värk” minuga.

Nii et kui te tahate, et teie lapsed mõni aeg paigal oleks ja midagi ei teeks, kasvõi selleks, et te võiksite üle kahe nädala korra duši all käia, siis kutsuge mind, Lapsenaelutajat. Loodetavasti töötab see ka Põrnika peal kunagi.

Või on mul mingi auraviga, mida ainult lapsed näevad? Mingi kummitus õlal istumas? Või on mu näos midagi, mis on nii põnev, et paelub minutiteks, kui mitte tundideks? Kas mu tiidud on lõpuks loonud oma tsivilisatsiooni ja nüüd liigutavad end mu peas? Või olen ma lihtsalt nii vastupandamatu?

We will never know.

the oldest i’ve ever been

hoomamatu 11 Replies

Eelmisel aastal istusin ma Kastani tänava kontoris ja iga kord, kui keegi mulle helistas, et palju õnne soovida, pidin ma lume kätte ukse peale kõõluma minema, sest all polnud levi. Ma mäletan, et Patsy helistas ja laulis. Jube külm oli, ma mäletan, radikad olid pidevalt sees. Siis ei osanud ma undki näha, et sel aastal on niimoodi.

Ma isegi ei mäleta, mis me õhtul tegime, ju me kodubaaris olime. Ma mäletan nädalavahetuse sünnipäeva, kui laulsid-mängisid Kassidele Iirised poisid ja kui särava pealispinna all juba käärisid mingid pinged, mida mina ei märganud, sest olin liiga naiivne…

Ma mäletan üle-eelmise aasta sünnipäeva, kui me olime rokiklubis ja sündis legendaarne “Walk of Shame” videomaterjal…

Üle-üle-eelmisel aastal, ma mäletan, olid mul sünnipäeva ajal kätel sinikad, aga kus me pidasime, enam ei mäleta…

Nii need aastad lähevad. Imelik on. Iga korraga on aina imelikum. Naljakas on see, et SISEMUSES sa ju tegelikult ei vanane ja nii raske on tajuda, et välimus ju vananeb. Üle-eelmisel nädalal ostsin ma oma esimese kortsudevastase kreemi, sest avastasin ootamatult peeglisse vaadates (meil on nüüd selline armutu peegel, mille kohal on armutu valgus vannitoas), et nahk on muutunud… väsinuks.

Kunagi oli mul raske mõista, kuidas vanamehed saavad noori tibisid sebida. Et kas neil imelik pole, kas nad ise ei saa aru, et nad on vanad! Ja nüüd taban ma isegi teinekord a

rusaamalt, et noored inimesed on ikka ilusad vaadata, hoolimata sellest, kas see on age appropriate või mitte. Ja no muidugi ükskord rääkisin ma vist mitu tundi Underis ühe kutiga juttu ja jumala lõbus oli ja siis tuli välja, et ta on 17 või nii. Ja ma olen kindel, et isegi siis, kui ma olen kümme aastat vanem, hindan ma samamoodi noorte inimeste ilu ja atraktiivsust – nii nagu ma olen seda alati teinud, tähele panemata, et ma olen neist juba väga-väga palju vanem…

Ja samas on nii, et see “noorem sina” on justkui käeulatuses, aga nagu paralleelmaailmas, nagu unes. Sa TEAD, et see oli, et sina olid selline, aga nii raske on leida seda ühendust “noorema sinuga”. Ma tean, et ma olen muutunud, aga väga raske on öelda, kuidas täpselt. Ma tahaks korra astuda 16aastase või 17aastase enda sisse ja tajuda, kes ma siis olin, äkki siis oskaks täpsemini öelda.

/

Sel aastal tuleb vist selles mõttes kõige igavam päris-sünnipäeva-päev, et ma olen kodus, küpsetan päev otsa ja õhtu on nagu õhtud ikka meil siin. Polegi nagu tahtmist kuhugi minna, kuigi ma tean, et melanhoolia saab mind väga

ootamatult kätte, kui ma sel lasen ligi hiilida. Juba praegu ma tunnen, et melanhoor minus tõstab pead – täpselt nagu igal sünnipäeval…

Ja tegelikult oli Chasing Gravity ikka ka üks eelmise aasta lahedamaid kontsertielamusi. Uskumatu, et ma selle aastalõpukokkuvõttes unustasin mainida. Nad on maailma parimad. See on selle aasta sünnipäevalugu, teeme siis nii. (Millegipärast ei tööta selles uues theme’is video embed.)

Ja olengi 27. Ma olen alati arvanud, et see tundub teistmoodi. Et NII VANA olek tundub teistmoodi. Aga ei tundu. Ikka tundub enda moodi.

Kummaline asi see vanus.

See pilt seal üleval on viie aasta tagusest veebruarist. Ma pole enam see inimene, nii kummaline kui see ka pole.

Toiduklubi: Spagetid – comfort food

hoomamatu 3 Replies

Kunagi oli Tartus Zeppelinis Mandarini-nimeline hiinakas, kus müüd megahäid hakka nuudleid. Ma pole kunagi varem ega hiljem ühestki hiinakast nii häid nuudleid saanud, kuigi ma tellin neid ikka lolli järjekindlusega. Ja kodus pole mul õnnestunud ka häid nuudleid järele teha, sest ma lihtsalt pole leidnud poest neid õigeid nuudleid! Müügil on ju vaid riisi- või munanuudlid, aga need hakka nuudlid meenutasid mulle enim olemuselt ja konsistentsilt hoopis spagette. Nii et nüüd ma olen alla andnud autentsuse-püüdlustes ja läinud lihtsaima vastupanu teed ja saanud katse-eksituse meetodil spagetiroa, mis on kõige lähedasem sellele, mida ma olen otsinud. See on väike edasiarendus sellest spagetiroast, ainult et ta on vürtsikam ja äkilisem ja NII MÕNUS sellistel päevadel, kui tuul lõõtsutab akna taga.

Comfort food spagetid

Vaja läheb: peotäis spagette (oleneb, palju sööjaid on), neli-viis küünt küüslauku, kolm-neli (kuivatatud) tšillikauna, (tumedat) sojakastet, tšillipastat, sorts laimimahla

Valmistamine: pane spagetid keema ja keeda al dente. Prae purustatud küüslauk koos hakitud tšilliga oliiviõlis ja lisa lohakalt nõrutatud spagetid. Lohakalt nõrutatud tähendab siis seda, et on lausa tervitatav, kui natuke keeduvett asja mahlasemaks teeb. Siis viska juurde vaba käega sojakastet ning maitsesta sortsu laimimahla ja tšillipastaga. Kui soovid veel vürtsisemat elamust, lisa veel pipart, aga ära soola mingil juhul pane, sest sojakaste on isegi soolane. Serveeri näiteks riivitud parmesaniga.

Nagu näha, on see kompott täielik segu erinevate maade köökidest, nii et seda ei saa sugugi hiinakaks nimetada, aga itaaliapäraseks ka mitte. Aga nad on nii mõnusad!

lapsenahk

hoomamatu 5 Replies

Kui ma laupäeval grandioosset-fabuloosset sünnipäeva-/dekreeti mineku/uue aasta/soolaleiva-/hilinenud jõulude pidu pidasin, siis saime me kingituseks esimese ametliku lapseasja – toolivärgenduse, milleta, öeldi, meid lapsega haiglast välja üldse ei lastagi. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas seda nimetatakse. Turvatool? Turvahäll? Toolikujuline asjandus, kuhu läheb laps sisse? Igal juhul on see meil nüüd olemas ja tuli kauni kollase aksessuaariga, mis peenelt “lapsenahaks” nimetati.

Paar päeva hiljem vaatasime mõlemad Abikaasaga seda imeasja, arutasime, kuidas see töötada võiks ja olime igatepidi uhked, et meile nii asjalik asi usaldati.

“Nii et me saime lapsenaha,” ütles Abikaasa mõtlikult.
“Jap!”
“Kollase.”
“Jap!”
“Ja me peame sinna lapse sisse panema?”
“Jap!”
“Aga… Aga lapsel ei ole ju kõrvad üldse selles kohas!”

nimedest, ikka ja jälle

hoomamatu 23 Replies

Laupäeval tuli meil sõpradega teemaks Eesti nimeseadus ja hakkasin asja lähemalt uurima. Ja mis tuleb välja? Et Eesti nimeseadus sakib äässi.

Esiteks ma pean muidugi ütlema, et TEGELIKULT ei taha ma oma liitnime lapsele edasi anda, sest ma mäletan veel liigagi värskelt, kuidas ma ise terve lapsepõlve seda nõmedat Lambi-nime vihkasin ja ei tahtnud kuidagi aru saada, miks mul ei võiks olla ilus ja mittetähenduslik nimi nagu emmel. Lambi-nime olen ma armastama hakanud alles viimastel aastatel ja nüüd olen ma lõpuks aru saanud, et see on nii suur osa minust, et ma ei saa sellest enam loobuda. Kuidagi lihtsalt on nii, et ma olen Dagmar Lamp ja nii lihtsalt on. Seda on raske seletada, miks nimi nii olulist rolli mu identiteedis mängib. Ma saan aru, et paljude jaoks pole nimi oluline või vähemalt mitte nii oluline. Eks siin mängi rolli ka kogu mu nimeajalugu, mis on olnud keerukas. Aga mulle meeldib MINU nimi, see on MINU oma ja kui ma seda kuulen, ei teki sellega mul mingeid muid emotsioone, kui et see on MINU ja see olen MINA (ma tahan sellega öelda seda, et siin pole tegu mingi pere au edasikandmise või muu sarnasega, see nimi on puhtalt isiklik värk mu jaoks, ma ei teagi oma isapoolset suguvõsa praktiliselt üldse). Võrdluseks võib tuua siin selle neli kuud (ja see üks raamat (vist), mis on teise nimega), kui ma pidin kandma eelmise mehe nime. Ja kui see asi meil pauguga lõhki läks, siis see oli kohutav tunne, et ma pidin ikka seda nime kandma. Seda nime, mis meenutas mulle ainult seda inimest, kellega seostus nii palju valu! See oli vastik tunne, ma ei taha seda enam kunagi läbi elada. Eks oli asi ka selles, et ma ei jõudnudki elada selle nimega nii kaua, et jõuaks tulla positiivseid assotsiatsioone.

Ja ma usun, et kui ma paneks oma lastele perekonnanimeks Lamp, siis nad vihkaksid mind ilmselt elu lõpuni ja ei saaks samamoodi aru, nagu mina ei saanud.

Aga sellegipoolest on kohutavalt imelik, et minu laps hakkab kandma võõrast nime! Noh, olgu, eks ta nüüd ole minu nimi ka, aga ta on minu nimi umbes nii, nagu Abikaasa sugulased on minu perekond – ehk et by proxy, ma ju tean, et nad on mu perekond, aga see ei tundu ikka päris nii. (Ärgem saagem valesti aru, asi pole kuidagi seotud isikute endiga, tegu on toredate inimestega, aga saate aru, mis ma mõtlen? Et PEREKOND ei saa tulla üleöö, nagu ta abielludes paratamatult tuleb. Et nime poolest on, aga tunde poolest (veel) mitte.) Ja sama on selle nimega. Et see justkui on minu nimi, aga pole ka. See on siiski Abikaasa nimi ennekõike. Ja nüüd hakkab seda nime kandma meie laps. Ehk siis lihtsustatult: minu laps hakkab kandma võõrast nime.

Ma ei oskagi päriselt seletada, miks see minus nii segaseid emotsioone tekitab. Äkki on asi selles, et ma olen ise kasvanud üles nii, et kandsin emaga erinevat nime? (Heh, meie perekond oli üldse lahe, emal üks nimi, kasuisal teine ja meil õega siis see õnnetu L.) Ma ei ole varem seda väga analüüsinud, pole nagu põhjust olnud… Aga nüüd, kui ma mängin mõttes erinevate eesnimevariantidega ja panen nad klapitamiseks kokku Abikaasa perekonnanimega, siis on… nii VÕÕRAS tunne. Ja kui ma proovin sama nime L-ga, siis on nii oma tunne!

Nimeseaduse juurde tagasi tulles – mina ei või oma abiellumisel võetud liitnime edasi anda, nagu ma teada sain. Mis on asi, mis mind raevu ajas (kuigi ma ei plaaninud seda teha, AGA MUL VÕIKS OLLA SEE VALIK!). Esiteks tekkis mõte: aga mis siis, kui me mõlemad oleks võtnud liitnime abielludes?! Ja sellele vastab seadus nii:

Lapsele ei või perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Kui mõlema vanema perekonnanimi koosneb abiellumisel antud kahest nimest, antakse lapsele vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi.

Ehk siis ühesugust liitnime abielludes võtta ei saa. Tuleb teha selline nimi, kus esimesel kohal on su “neiupõlvenimi” ja teisel kohal abikaasa nimi. Ehk siis kui mina olen Lamp-Jõgi, siis mu Abikaasa oleks saanud võtta Jõgi-Lamp. MIS ON ERITI JABUR! Nii et ma saan mõneti isegi aru, miks on seadus nii karmiks tehtud, sest kellelgi tuleks raudselt pähe selline stsenaarium, et mõlemad võtavad liitnime ja siis panevad lapsele veel liit-liitnime, näiteks Lamp-Jõgi-Jõgi-Lamp. Nii et liitnimede korral jääb raudselt alati üks vanem kaotajaks, juhul kui nad mõlemad otsustavad abiellumisel liitnime kasuks.

Ja kui on üks loll, kes ei taha oma neiupõlvenimest loobuda, aga on nõus tegema liitnime näol kompromissi – nagu mina – siis tema oma nime lapsele edasi anda ei saa.

Ma tahaks hirmsasti küsida, miks see kõik nii on? Miks ei saaks me võtta abielludes ühist ÜHESUGUST liitnime ja seda lapsele edasi anda? Mitte et ma oleks nüüd hull liitnimede fanatt, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks mina ei tohi oma liitnime edasi anda, kui ma juba selle kasuks otsustanud olen. Miks minu laps ei saa kanda minu nime? Ja kuna seadus lubab anda ema nime siis, kui isadus pole kindlaks tehtud, kas siis on võimalus, et kui ma kunagi peaks lahutama ja uue lapse tegema, siis temale ma saan oma nime edasi anda (kui ma selle säilitanud olen), kui ma ei ütle, kes isa on? Eriti jaburad stsenaariumid tulevad pähe.

Kui ma üritasin teada saada, miks meil selline nimeseadus on, siis ma eriti targemaks ei saanudki. Kui see 2005 jõustus, siis ilmus küll mõni artikkel sel teemal, aga nendes keskenduti eesnimede teemale. Guugeldades jõudsin erinevate foorumiteni, mis pakkusid muidugi mõnusalt naermist. Seal ikka kurdeti, et “issi valis nime välja ja öeldi, et ei saagi panna!!! siis pidime koha peal nime välja mõtlema, no panime siis Jessica, aga issi oli nii kurb pärast”. Eriti head olid need postitused vanematelt, kes raevutsesid, sest leidsid oma lapse nime napakate nimede edetabelist, mida ikka aeg-ajalt ajakirjanduses ilmub. No ma saan aru, et napakus on vaataja silmades, aga mina olen elu aeg elanud nimega, mille puhul ma olen pidanud ALATI seletama, et see on väga levinud naisenimi Skandinaavias, jah, just NAISEnimi, nii et mul on päriselt kahju kõikidest neist, kes peavad pidevalt oma nime tähthaaval ette lugema ja, mis kõige hullem, seda õigustama.

Nagu ma aru saan, siis on nimedeteema selline, mis jagab inimesed kahte leeri. Ühed ütlevad, et eestlased on sallimatud ja ei saa aru, et vanematel on õigus panna see nimi, mis nad tahavad ja et igaüks ei peagi olema Kalle või Malle. Ja siis on teine leer, keda võib ka “mõistuse hääleks” nimetada, sest nad üritavad rõhutada, et nimepanekul võiks ikka arvestada, et laps peab sellega elu lõpuni elama.

Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. Esiteks on üsna selge, et nimi ja sellega seotud emotsioonid (positiivne, negatiivne, tunne, et see on “nõme nimi” või “äge nimi”) on absoluutselt personaalsed. Mul on küllalt nimenäiteid, mida mina IIALGI lapsele ei kaaluks – sest näiteks oli mul kunagi selle nimega lasteaiakaaslane, kel olid kätel soolatüükad ja ma pidin temaga tantsima. Sellest saadik ei salli ma seda NIME (ja siinkohal pean kindlasti mainima, et tunnen mitmeid selle nimega inimesi ja nemad on ikka toredad). Või näiteks ei paneks ma kunagi oma lapsele nimeks Priit, mis on ju täiesti tavaline ja aktseptaabel nimi, aga mulle seostub sellega koolikiusamine ja mõnitamine, mida sellenimelise isiku poolt taluma pidin. (Ja samas on mul küll ja veel Priidu-nimelisi sõpru ja tuttavaid!)

Ehk siis lühidalt: ma ei anna inimesele hinnanguid tema nime põhjal, aga see ei tähenda, et ma ise seda nime valiks. Ja ma usun, et paljudel on nii.

Teiseks on üsna selge, et last hakatakse niikuinii kiusama. On täiesti ükskõik, kas ta nimi on näiteks Maria või Lillemor või Kati. Kiusama hakatakse igal juhul, sest lapsed on sellised. Ma usun, et kindlasti on neid, kes ei tea kiusamisest midagi, aga suurem osa kahjuks teab. Nii et sa võid ju püüda ja mõelda välja nime, millest ei anna midagi välja käänata, aga lapsed on äärmiselt andekad. Nii saab Irjast vaevata Kaelkirjak, Dagmarist Teksatagi ja nii edasi. Variante on alati lõputult ja sa ei saa kõike neid ette näha. Aga noh, sa võiksid muidugi püüda…

Nii et ma olen üsna kindel, et ka minu valitud nimi (mis praegu on esikohal nimedevalikus) tundub kellelegi hirmus nõme ja on kindlasti neid, kes pole seda kunagi kuulnud. Ja pealegi pole ma üldse kindel, et see nimi jääb, sest ma pean Põrnikale enne otsa vaatama, kui otsustan, sest no äkki ta on Elmari nägu, eks, siis tuleb ju Elmar panna.

Ahjaa, üks huvitav koht on veel, kust saab vaadata nimede statistikat. Andmekaitseseaduse tõttu ilmselt ei näidata küll seda, kui sellenimelist inimest on ainult 1 (nagu mind) ja öeldakse vaid, et tulemus on alla 5, aga ikkagi on täitsa põnev uurida, kui levinud miski nimi Eestis on.

Ja Olimpiadasid on lausa 17! Revolutsijaid küll aga vähem. Nii et mõtlemisruumi veel on.

//

Hiljem… Kommentaarides anti link nimeseaduse seletuskirjale ja sealt leidsin ka vastuse või õigemini kinnituse sellele, mida arvasin – et seadus on tehtud konservatiivne ja peab silmas seda, et hoitaks “suguvõsatraditsioone” ja ei tekiks juurde “uusi perekondi” (nime alusel). Minu meelest on see jabur, aga noh, eks ma olen ise ka teinekord üsna konservatiivne paljudes asjades. Nii et tuleb leppida:

Kahekordseid perekonnanimesid käsitatakse eesti isikunimesüsteemis erandina, mida saab juurde tekkida vaid abiellumisel ning üksnes juhul, kui abielluja soovib saada abikaasa nime, ent säilitada ka oma. Lapsele niisuguse ühekordseks kasutamiseks mõeldud nime pärandamine moonutaks perekonnanime kui suguvõsa traditsioone edasikandva nimeosise mõtet.