Eile jõudis mulle postkasti aprillikuine Anne&Stiil, alasti suure kõhuga endine pealtoimetaja Merle Liivak kaanel. Nüüd vaatan, et sama teema ongi juba blogimaailmas lahti läinud. Või õigemini, ma ei tea, kas nüüd sellest inspireeritud, aga samaaegne igal juhul – näiteks kirjutab Rents ja viitab ka kahele Femme artiklile. Lugesin need läbi ja kommentaarid ka, ja päris vait ei taha olla.

Peamine küsimus vist kõigi (=nende, kes pole rasedad ja pole teinud “kõhupilte”) meeltel-keeltel on see, et mis kurat küll rasedatel viga hakkab, et nad peavad oma suurt kõhtu demonstreerima. Millele kommentaatorid vastavad ühehäälselt, et “no seda ei saagi enne mõista, kui ise rase ei ole” või “no aga loomulikult tahad sa jäädvustada oma elu ilusaimat aega, mil sa oled kõige naiselikum!” (minu kursiiv)

Nende kahe peamise vastuse kohta ütlen ma – olles täiesti rase seejuures – et see on bullshit. See on ikka täiesti inimeses kinni. Ehk siis minu meelest on nii, et lihtsalt ongi kahte sorti naisi – ühed, kes rasedust kohutavalt fännavad ja kelle jaoks ONGI tegu elu ilusaima ajaga ja nad tunnevad end kohutavalt naiselikena, ergo ei ole midagi imelikku, kui nad teevad pilte ja neid eksponeerivad. Ja siis on teised naised, kes rasedust nii väga ei fänna, seega ei teki ka pilte ega sellist pealesurutud eksponeerimist.

Ja siis on kindlasti terve hulk, kes jääb nende kahe vahele – mõned, kes ei tee pilte, sest neile näiteks ei meeldi oma keha (aga samas fännavad rasedust) ja mõned, kes teevad siiski pilte, aga pole nii suured raseduse fännid jne.

Mina olen selgeks saanud, et ma kindlasti pole raseduse fänn. Loomulikult olen ma õnnelik, et varsti meil siin peres üks vääksik juures on ja loomulikult armastan ma teda ja loomulikult ma olen päris uhke, et mu keha sellega hakkama on saanud. Muidugi on see peaasjalikult siiski rõõmus sündmus. Aga mitte mingil juhul pole ma raseduse fänn. See on olnud suur seiklus, tõsi, pakkunud humoorikaid hetki ja üllatusi ja lõputult ainest vingumiseks, aga see ei ole kindlasti mu elu ilusaim aeg ja ma kindlasti ei tunne end nüüd hirmus naiselikuna. Ma tunnen end kombinaadina ja mul on raske seda fännata. Teate, mida ma fännan? Punast veini. Mojitosid. Mentoolisigarette. Pööraseid pidusid. Seksi. Jõutrenni. Voodis vedelemist nii, et mul kuskilt ei valuta. Ja in general fännan ma seda, kui ma end normaalselt tunnen. Ma pole end viimased kaheksa kuud normaalselt tundnud ja kuigi ma saan aru, et see on suurema ja õilsama eesmärgi nimel, olen ma siiski äärmiselt õnnelik, et see varsti läbi saab. (Läheb muidugi aega, enne kui ma end normaalselt jälle tunnen, aga see on teine teema.)

SAMAS. Jap, siin on nüüd see koht, kus ma asun “rasedate poolele”. Kui pöörduda tagasi A&S kaanepildi poole, siis ka mina kirtsutasin esmapilgul nina. “KINDLASTI on tal venitusarmid ja karvad kõhu pealt ära retušeeritud,” ühmasin. (Sest kas ma olen rääkinud karvadest? Ei ole?) Ja mõtlesin, et kui tubli ma ikka olen, et pole mingi kõhupildihullusega kaasa läinud. Et küll on õudne. Pealetükkiv.

Ja siis jäin ma mõtlema, et… miks, kurat? Miks tundub alasti rase naine midagi nii õõvastavat ja õudset? Kui ta on ilus inimene ja ta on ilus rase, siis – jumal hoidku, miks mitte?! Muidugi saab iga asjaga üle piiri minna, aga samas saab iga asja teha ka maitsekalt ja miks peaks rase keha olema kuidagi vastikum kui kõhn modellikeha (mis on näiteks võibolla mulle vastik vaadata)? Selles pole ju midagi imelikku, tegelikult. Me kõik tahame ju inimkonda edasi viia, Eesti iivet tõsta ja mida veel. Seega on loomulik, et selleks tuleb lapsi teha. Ja lapsed tulevad meil nii nagu nad tulevad. Seega on täiesti loomulik, et any given time on teatud hulk naisi rasedad. Miks nad peaksid piltidelt eemale hoidma sellepärast?

Seda ütles ka üks Femme artikli kommentaator, kuid kahjuks lõpetas ta oma muidu nii normaalse mõtte ikka sõnadega, et “kui see maailma ilusaim aeg käes on”. Ehk siis on minu seisukoht selline, et ma ei arva, et rasedust peaks nüüd hirmsasti ülistama ja kindlasti kohe ei sünnita me kõik siin järgmisi Jeesuseid, aga ma ei arva ka, et rasedust peaks häbenema ja kõhupildid kõik automaatselt hukka mõistma, sest need on ju rasedad naised seal peal ja rasedad on teadupoolest kõik peast segi. Rasedate hulgas on ilmselt tõesti suurem protsent neid naisi, kes veits üle piiri lähevad asjadega, aga nagu ma alati olen öelnud, näidake mulle normaalset naist. Sest naise elu on ju selline: kõigepealt on päevad (hormoonid! valud!), siis on lühike periood, kui naine on normaalne, siis on ovulutsioon (hormoonid!), siis on PMS (hormoonid! valud!) ja siis on jälle päevad (hormoonid! valud!). Ja siis jääme me veel rasedaks (hormoonid!) ja saame lapse (hormoonid!) ja peame teda imetama ja hoiduma kõigest, mis meid mõistuse juures hoiaks (lisaks: hormoonid!) ja siis hakkab jälle pihta see tsükkel päevad-ovulutsioon-PMS ehk hormoonid, hormoonid, hormoonid.

Selles mõttes, et… jah, ka mina tajun seda kohustust, survet ümbritsevast keskkonnast kohutavalt rasedust fännata. Sest see on ju nii eriline aeg! Ka perekooli loengutes olen kohanud suhtumist, et me sünnitamegi messiaid ja kogu elu peaks selle ümber keerlema. Issake, isegi rasedate vesiaeroobikas on üks treener, kes pidevalt rõhutab, kui oluline on oma keha kuulata, lapsega kontakti saada ja eelistada kindlasti ravimitevaba sünnitust, sest ainult loomulik on õige. Kõik mõtted lähtuvad seejuures ühest default-seadest: et me oleme kohutavalt erilised ja tublid oma raseduse ja värkidega.

Muidugi meeldib mulle, kui keegi vahepeal meeles peab, et kogu see lapse ehitamine on tegelt üks suur töö ja see pole mingi lust ja lillepidu siin. Aga ma ei arva, et ma peaks kuninganna staatuses sellepärast olema. Ja muidugi eeldan ma, et sünnituse hetkel olengi mina (ja mu laps!) kõige tähtsam ja et mind ei visata kuhugi küüni heinte peale, et noh, tõuka välja nüüd siis see titt, samal ajal võid õhtusöögi valmis teha (heintes). Aga et ma nüüd jumalanna oleks? Naiselikkuse kehastus ja issand, ärgem unustagem, ELU ILUSAIM AEG for fucks sake.

Selles mõttes on kommentaatoritel muidugi õigus, et ega sa ikka enne ei tea, mis see rasedus endast kujutab, kui sa selle läbi teed. Aga täpselt nagu iga asjaga saab ka sellega jääda mõistuse piiresse. Sa muidugi ei saa kontrollida seda, millega su keha otsustab sind üllatada, küll aga saad sa kontrollida seda, kuidas sa sellesse suhtud. Mina olen otsustanud suhtuda sellesse iroonilise muige ja lööklausega: “See on lihtsalt FANTASTILINE. Imeline, ma ütlen.” (Ja kasutada ära oma blogi olemasolu selleks, et hästi palju vinguda.) Ma EI ole otsustanud suhtuda sellesse nii, et ma olen nüüd Ürgema võrdkuju, palun mu ees põlvitada, küll aga palun ma lahkesti endast aru saada, kui ma kõndides või autoga sõites oigama või ägisema kipun ja vahepeal kohtumisi lühikese etteteatamisega ära jätan, sest lihtsalt ei jaksa. Mu kõht on tõepoolest muutunud hetkel mu maailma nabaks (pun totally intended), lihtsalt sellepärast, et see on nii kriipi ja äge, kuidas keegi seal sees liigutab, aga ma üldiselt saan aru, et kedagi teist see väga ei huvita enne, kui dudette kõhust väljas liigutama hakkab (ja siiski huvitab vaid teatud määrani). Ning jah, vahepeal lähen ma tühiasjade pärast endast välja või ulun Criminal Mindsi vaadates, aga selleks ei ole ma kunagi pidanud rase olema, et peast tühja koha pealt segi minna (ma olen ju diagnoosiga, mäletate).

Nii et all in all… Selle “rohkem tolerantsi” plakati alla võiks koonduda küll. Ja samas anda aru, et troppe (ma mitu sõna kustutasin enne maha, enne kui selle juures pidama jäin, kuigi see ei sobi hästi) on kõikide inimgruppide hulgas. On troppe rasedaid. On troppe mitterasedaid. On troppe venelasi ja on troppe eestlasi, on troppe geisid ja on troppe heteroid. Aga nagu kõigi asjadega, ei pea siin valitsema põhjus-tagajärg seos. Ehk et kui pildil on rase inimene, siis ei pruugi ta sellepärast kohe tropp olla (ja peaks kivi alla pugema ja end mitte eksponeerima) ja kui pildil on rase inimene, siis võib ta vabalt ka tropp olla, aga mitte ilmtingimata sellepärast, et ta rase on. (Ja nagu asjadega ikka, siis kipub olema nii, et äärmused karjuvad kõige kõvemini ja jäävad ikka kõige paremini silma, isegi kui ülejäänud inimgrupp on muidu täitsa tore.)

Ja kui ma oleksin enne oma kehaga suurem sõber olnud, siis võib-olla oleksin ma kah altim neid pilte tegema ja demonstreerima. Aga kuna ma olen alati olnud seisukohal, et mu keha pole suurem asi vaadata, siis miks ta peaks seda rasedana olema? Lihtsalt sellepärast, et ma olen rase? No olge nüüd.

Aga samas, jah, ei peaks rase inimene end ülejäänud maailma eest ka ära peitma, lihtsalt sellepärast, et ta on rase.

Teie mõtteid? Kas kõhupildid on totaalselt out ja peaksid jääma koduseinte vahele vaadata? Või on rase keha midagi normaalset ja seda ei peaks häbenema?