Category Archives: hoomamatu

tuule vari

hoomamatu 3 Replies


Loen ja loen ja loen ja rumalana ei tee mingeid märkmeid läbitud raamatutest. Aga et oleks seekord teisiti…

“Ühte ma ütlen. Lugemine on nende jaoks, kel on palju aega ja kel pole midagi teha. Näiteks naiste jaoks. Inimestel, kes tööd teevad, pole väljamõeldiste jaoks aega. Tuleb rügada, et end elus hoida. Kas pole?”

//

“Tasa, noorhärra. Teie pole küll sellises seisundis, et kusagile minna. Te öelge mulle, kus tüdruk on, ja ma lähen otsin ta ise üles.”
“Ma ei tea, kus ta on.”
“Ma pean paluma teil natuke täpsem olla.”

Carlos Ruiz Zafón, “Tuule vari”

Soovitan. Aeglase tempoga lahtikeriv süngete toonidega julmust täis lugu, mis on ometi kohati nii mõnusa kerge huumoriga vürtsitatud. Alguses ei saanud vedama, siis ei saanud pidama. Romaan suure algustähega.

Nüüd guugeldades avastan, et raamat on ammu juba tuntud ja kiidetud, kuid jäänud kuidagi minu eest peidetuks, nii et kui ma ta kätte võtsin, ei olnud mul aimugi, millega on tegu ja kas üldse tasub. Tasus küll.

kevadine Kopli (ja Pelq*)

hoomamatu 4 Replies

*Kunagi oli reidis mingi grupp (või kuidas neid seal nimetataksegi), kes kutsus end Pelq-fännideks või midagi taolist.///

Eile sattusime uksel kokku Naabrinaise ja Naabrimehega, kes läksid jalutama ja nii otsustasimegi ka selle suure seikluse ette võtta. Suur seiklus on pikk jalutuskäik juba seetõttu, et viimasel ajal on teadupoolest mu kõndimisraadius olnud võrreldav roomava õppiva imiku omaga (ainult vähe parema vaatega).

Üllatuslikult ei surnudki ma 7kilomeetrist ringi läbides täielikult, vaid jalad valutavad senimaani ja see paistetus ei lähe ilmselt kunagi alla, aga kõht üritas vaid paar korda end küljest rebida ja üldse suutsin ma märkimisväärselt vähe oiata, ehk sellepärast, et ma olin liiga ametis hirnumisega. (Naabrimehel on näiteks üks kulm hall, mis ajab mind alati hüsteeria äärele.)

Pilte tegime ka, lisaks avastasime Stroomi rannahoone lähedalt fantastilise väliõhujõusaali, kus oli mingi masin, mis peaks olema, ma ütlen teile, IGAS sünnitustoas. Ma pole end ammu nii hästi tundnud, kui seal peal kõikudes (sünnitama sellest hoolimata ei hakanud). Pildid aga paljastasid, et mu nägu on mu kõhuga äravahetamiseni sarnane ja vaid silmad reedavad, et tegu võiks olla näoga. Fantastiline, mis rasedus inimesega teeb.

 

See silt Sõle tänaval on lihtsalt niivõrd äge, et ükskord kruvin ma ta maha ja panen endale tuppa seinale.

Meenutusi talvest. Seal taga õitsevad lumikellukesed.

Ketsid tahavad koju.

L’Oreal. Sest oled seda väärt!

Luiged tunnevad end Stroomi rannas iseäranis hästi. Kaks üsna pilves olekuga djuudi asusid ühe luigega pikemasse vestlusse, mispeale kujutasin mina elavalt ette nende järgmist hommikut. “Dude, kas sa mäletad seda luike? Kurat, järgminegi kord võiks sama kraami teha…”

Üksik luigekarjus, kelle elutöö seisnes luikede tagasi vette ajamises. Selleks kasutas ta pikka vitsa (Bock oli ilmselt enda tarbeks).

like a boss

hoomamatu Leave a reply

Täna öösel ärkasin selle peale üles, et asjad muudkui kukkusid. Tundus, et kuhu iganes Pussakas ka minna ei tahtnud, ei saanud ta sellega hästi hakkama. Hommikul hakkasin juba nalja viskama, et noh, old man, had a stroke or something?, kui avastasin, et ta hoiab tagumist jalga üleval ja ei taha maha panna. Panic ensued.

Luu ebaprofessionaalsel hindamisel katki ei paista olevat, äkki on endale midagi jalga astunud või ei teagi, ma olen ju peaaegu kogu aeg kodus olnud, pole ta kuskile alla või kinni jäänud… Müstika. Mis saab kodukassiga toas juhtuda?! Igal juhul hakkan ma nüüd arsti otsima, kes pühapäeval ka olemas oleks (juba mõned leidsin).

Südame paneb murduma see, et ta on mul nii tubli. Inglise keeles on hea väljend: little trooper. Täpselt selline ta ongi: little trooper. Ta ei kurda, ei nuta, ei tee häält ja proovib hoolimata muutunud koordinatsioonist käituda nagu oleks kõik korras. “Ah,” näib ta ütlevat. “This? This is just a little bruise, don’t worry about it.

Ja siis magab nii nagu tavaliselt: käpad taeva poole, like a boss.

Hiljem…

Arsti juures käidud. Luumurdu ei tuvastatud, tundub, et on lihtsalt liigese kuidagi ära põrutanud. Sai kiita, et tubli ja sõbralik kass, üldse ei taha küünistada ega hammustada. Nii õudselt tore arst oli ka, et kohe meel läks mitu korda paremaks. Saime rohtu ja loodetavasti paraneb iseenesest nüüd paari päevaga.

märk. elumärk.

hoomamatu 12 Replies

Ma olen ikka veel siin, ikka veel rase ja ikka veel on poslamasla.

Neil päevil olen ma palju mõelnud eluetappidele. No et kuidas peaks elu etappidesse jagama. Ühe mingi õpetuse järgi käib elu seitsmeaastaste etappidega, aga ma ei ole ausalt öeldes päriselt seda tajunud. Jah, 14aastaselt oli küll mingi murdepunkt, aga millisel 14aastasel poleks!

Nii et ma olen mõelnud, et elu saab jagada näiteks inimeste järgi etappidesse. Et kellega sa oled mingil ajal lähedaseim. Näiteks parimate sõbrannade järgi. Elu alguses laiutab mul pikk-pikk tühjus, sest esimene inimene, keda ma sain parimaks sõbrannaks nimetada, oli vist K., kes ilmus mu ellu kuskil 14-15 eluaasta paiku. Siis oli K2 aeg, siis oli Mascha aeg, siis oli… hmm… siis oli parimate sõprade aeg: lühikest aega I., siis Tannu pikalt. Siis tuli B. aeg, siis tuli tühjus (oo kui dramaatiliselt see kõlab). Naljakas, ma tunnengi praegu nii hirmsalt puudust sellest Parimast Sõbrannast, kellele võiks iga kell helistada ja kellel on pea alati aega suga kokku saada ja kas või hiinakat süüa ja lolle saateid vahtida. Kuidagi on läinud nii, et sõpru küll on, aga nendega tuleb alati mitu nädalat ette kokku leppida, et üldse võiks kohtuda, rääkimata siis sellest, et keegi õhtul tunniajase etteteatamisega midagi teha viitsiks/saaks. Peamiselt just see “saaks” osa, sest kõigil on oma elud, lapsed, pered, koerad…

Ja ma olen seda varemgi öelnud, et mida vanemaks sa saad, seda raskem on sul neid kõige-kõigemaid sõpru leida, kokku kasvatab ikka aeg, mitte otsus, et oh, nüüd hakkame sõbrannadeks (kuigi ka see on varasemas elus töötanud).

Siis saab elu jagada muidugi veel meeste järgi etappideks. Et oli Lavastaja aeg, oli Kõutsi aeg, oli P. aeg ja oli Exhusbandi aeg. Aga need jaotused on igavamad, palju igavamad.

Muidugi on üks loogiline viis oma elu jagada veel töökohtade järgi. Või et kõigepealt on keska-aeg, siis on ülikooliaeg, siis on Rohelise Värava aeg, siis jätkus Õhtulehe Tallinna aeg, Õhtulehe Tartu aeg, töötuse aeg, kirjastuse aeg, Naiste aeg. Aga samas see pole ka päriselt kõige parem jaotus, sest taustale jäävad ju igasugused muud jooksvad projektid, mida on tehtud – Digi näiteks, siis mingid tõlkeprojektid, toimetamistööd, raamatukirjutamised ja ei saa unustada, et on ju freelance’itud siia-sinna, mis ei ole üldse nagu omaette etapid, aga samas nagu on ka.

Saab veel jagada elukohtade järgi. Mul oleks laias laastus tühisemaid kõrvalpõikeid välja jättes ema juures elamise aeg, Ropka aeg (algas ülikooliga), Tallinna Kaupmehe aeg, taas ema juures elamise aeg, Riia tänava suvi, uus Ropka aeg, Kopli kasti-aeg.

Aga ükski lõigutamine ei rahulda mind päriselt, sest igasse etappi jääb nii palju erinevaid sündmusi, elumuutusi, et nad ei ole ammendavad jaotused. Äkki saaks jagada kuidagi isikliku arengu kaupa etappidesse? Aga, kurat, sellega on ju see probleem, et murdepunkte, mida saab selgelt esile tuua, on nii vähe. Enamik muutusi on toimunud märkamatult, aja jooksul. Millal sai must teismelise asemel täiskasvanu? Millal sai minust abikaasa ja naine? Millal sai minust ema? Või millal ma saan emaks? Millal sai minust kontorit mängiva lapse asemel professionaalne ajakirjanik? Või kas ma üldse saan ennast selleks nimetada, kuigi diplom taskus ja tööstaaži kah natuke? Pole ju ühtki Bonnieri võitnud ja ilmselt ei võidagi – aga kas see määraks? Vaevalt. Millal sai minust inimese asemel, kellel on netis blogi, Blogija?

//

Ma istun päevade kaupa selles kastis ja lähen vaikselt hulluks. Muidugi, iga päev on vaja kuskil käia ja ma käin, iga viie minuti takka seisma jäädes ja oiates, sest valus on, kirudes, et kõik on nii nõme, aga väga suure osa ajast ma veedan voodil lebades* ja kuulates, kuidas see maja mind hulluks ajab.

///*nüüd kui käsikiri on valmis ja esitatud ja enam ei pea kirjutama ja kirjutama ja kirjutama…///

Mul on tunne, nagu ma elakski juba hullumajas. Või hullus majas, majaks, mille ainueesmärk on mind hulluks ajada. Siin ei ole eales vaikne. Alati kihutavad rekkad 70kilomeetrise tunnikiirusega akna alt mööda. Alati kolistavad trammid ja undavad trollid. Ja nüüd veel need föönid ka. Alati jookseb keegi treppidest üles alla, alati on kuskil mõni kisav laps, alati tarib keegi midagi mööda koridori, mis hirmsat müra teeb. Alati on keegi, kes ei oska ukselinki alla vajutada ja prõmmutab, nii et meil seinad värisevad ja riiulid võnguvad. Alati on keegi, kes räägib valjuhäälselt telefoniga ja alati on kuskil mõni laps, kes loobib klaaskuule rütmiliselt põrandale, ikka trõnn-trõn-trõnnnn… trõn-trõnn-trõnnn… Ja selle asemel, et tunda: oh, ma pole vähemalt üksi, tunnen ma hoopis, kuidas see müra mind lämmatab, hinge seest sööb, hulluks ajab. Ikka üks uksepaugatus korraga.

Ja ma istun öösiti kaua üleval, et oleks mõni hetk, mõni hinnaline hetk, kus kõik on vaikne, aga sedagi ei juhtu kunagi – ikka on mõni auto või hiline tramm või… või siis hakatakse tänavakoristust tegema, ikka meie maja eest läbi, maailma lõppu, siis tagasi, meie maja otsa juures pööratakse ringi, taas maailma lõppu ja tagasi…

See kõik ajab mind hulluks. See vaikus, mis ei ole tegelikult iialgi vaikus. Või õigemini, see üksindus, see ajab mind hulluks, aga sellel üksindusel pole isegi mitte seda eelist, et temaga kaasneks vaikus.

Ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan

ja midagi ei juhtu.

poslamasla

hoomamatu 8 Replies

Võrokad või keegi ütlevad poslamasla vist pohlamoosi kohta. Ma üritasin guugeldada kiirelt, et teada saada, kas oli nii, aga ei leidnud midagi asjalikku ja aju on väsinud, teeme nii, et see pole oluline, kes mida täpselt nimetab kuidas. Oluline on see antud kontekstis, et mina olen viimasel ajal oma masendust niimoodi nimetama hakanud. Et kui tõmban hinge ja mõtlen, et mis kurat nüüd toimub, siis tuleb pähe ainult üks sõna: poslamasla. Faking poslamasla.

Ehk et mul õnnestus siis kaks nädalat uue autoga eile Tartust tulles tee peale jääda. Lihtsalt möödasõidul suri mootor välja ja napilt sain veel rekka eest tee äärde pöörata, et veenduda: jap, kõik. On seda mul ju nüüd siis kõikide meie autodega juhtunud ja mind ausalt öeldes ei pane enam see mind jälitav tehnika-ebaõnn imestama. LOOMULIKULT ostan ma uue arvuti ja see keeldub kuu aja pärast normaalselt töötamast (ja parandus läheb 100 euri maksma). LOOMULIKULT ostan ma uue välise kõvaketta ja see keeldub kuu aja pärast töötamast. LOOMULIKULT ostame me uue auto ja ma jään sellega tee peale. Autoga, mis peaks olema tehniliselt nii vinks-vonks korras, et ainult all nurru lööma. LOOMULIKULT.

LOOMULIKULT ei ole kedagi nii kiirelt järele võimalik kutsuda ja LOOMULIKULT maksab puksiirteenus 100 euri. Eile jõudsin veel selle pärast poslamaslatada, kui täna selgus, palju parandus maksma läheb – tuhat eurot vähemalt… LOOMULIKULT ei saanud ju juhtuda midagi lihtsat, nagu küünlad või elektroonika, LOOMULIKULT pidi ikka minema mootoririhm (või õigemini selle mingi võll, aga sama teeb välja). LOOMULIKULT nädal aega enne sünnitust, LOOMULIKULT sel nädalal, kui mul on iga päev vaja olla sajas erinevas kohas üle kogu Tallinna linna ja LOOMULIKULT sel nädalal, kui ma peaks oma käsikirja valmis saama ja üle andma. LOOMULIKULT.

Järjekordselt võiks keegi tarkpea ära märkida, et noh, said nüüd – elu otsustaski sinu eest, et pead Tallinnas sünnitama. Ainult et… jah, kui 16ndaks pole Põrnikas end tulema sättinud (see on ametlik tähtaeg ja nagu ma aru sain, siis pärast seda antakse stardipauk muretsemiseks, kuigi UH pakkus tähtajaks 22, mida ma ise senini olin arvestanud), siis on 18.-19. mul vaja olla Tartus, kus tehakse UH ja muud uuringud, mis peaks siis määrama edasise sündmuste käigu – et kui suur ta on, millal peaks hakkama esile kutsuma, kas temaga on kõik korras või ta tunneb end hästi jne. Ja nagu ma juba kaks nädalat tagasi veendusin – ühistransport ei ole enam selles faasis minu jaoks. Isegi autoga on kohati täielik piin seda maad läbida. Aga noh, eks muretseme selle pärast siis, kui asi käes on. Praegu tuleb muretseda hoopis selle üle, kuidas saaks poodi ja sealt tagasi, kui mu maksimaalne kõndimisulatus on hetkel kümme minutit, enne kui kõht rõvedalt krampi läheb.

Ah, küll ma saan hakkama, olen ju alati saanud ja ma olen harjunud üksi hakkama saama. Lihtsalt endast on jälle nii kuradi hale, et miks peavad siis kõik need asjad ometi juhtuma JUST PRAEGU ja just minuga. Või noh, ega ma selle üle ei imesta, et miks nad minuga juhtuvad – karmavõlg ja kõik muu kaunis ilmselt annab praegu endast märku. Ei tea, kas peaks minema kirikusse või kuhugi küünlaid panema? Et sorry kõik inimesed, kellele ma olen elu jooksul ette jäänud, GIMME A FUCKING BRAKE?

Aga sinna läks mu plaan (ilmselt mõneks ajaks) viimasel vabal nädalavahetusel midagi ilusat ja hingele teha – näiteks maale sõita või spaasse minna. Samas, vaadates seda bardakki siin, mida ma olen sunnitud koduks kutsuma, polegi mul vaja siit kuskile minna, keegi peab sellest siin kah elamisväärse asja lõpuks looma, kuigi vajalikku mööblit pole ja kaste EI SAA IIALGI lahti pakkida. Elutoariiul elutoariiuliks, sellest on vähe abi, kui sinna mahub vaid murdosa asjadest.

Nii et kui te muuhulgas ühel kenal laupäeval mööda kaunist Koplit jalutate ja näete, kuidas üks hullunud rase naine aknast asju alla loobib, siis pole vaja muretseda. Sest a) küll need asjad siin kiirelt omaniku leiavad, täpselt nagu leidis omaniku meie eelmise auto küljepeegel ja b) vähemalt ei kaota ma last kastide vahele ära, kui peaks õnnestuma ta ükskord väljutada.

Poslamasla on noh. Ma tean küll, et ju selles olukorras on siin paras annus huumorit ja ma suudaks ilmselt midagi iroonilissarkastilist öelda ja selle kõige üle naerda, aga mitte praegu. Praegu on poslamasla ja kogu vähene allesjäänud energia tuleb suunata käsikirja lõpetamisele.

Tegelikult on tunne, et energiat pole üldse enam…

Andryle

hoomamatu 3 Replies

Andry!

Tahtsin nagu Eppki esiti sulle postkasti kirjutada, huvitav, et meil sama mõte tuli. Kui ma täna hommikul sinu lahkumisest teada sain, lõi mul juhtme täitsa kokku. Ma olen ikka nii palju mõelnud, et kuidas inimesed küll suudavad surmateadet kuuldes kohe nutma hakata. Mina ei suuda, ma nutan alles palju-palju hiljem. Ei nutnud ma seegi kord, hakkasin hoopis mõtlema, kuidas sa mu ellu tulid ja kuidas on võimalik, et keegi võib olla kallis, kui teda isegi kohanud pole.

Sest lõpuks me ei kohtunudki. Pidime küll, mitu korda suisa. Aga kuidagi see plaan vajus ja lükkus, ikka nii nagu tavaliselt – et küll jõuab. Viimati veel pidin sulle saatma ühe raamatu, mis mind hästi palju aitas ja ma olin kindel, et see mõjub sullegi. Pakkisin üleüleeile raamatuid lahti, jõudsin selle raamatuni ja mõtlesin, et oh, nüüd saadan ära, olengi kaua venitanud.

Jäi hoopis nii, et viimase raamatuna läks minult sulle teele taksojuhi-raamat, mida sa lugeda tahtsid. “Taksojuhi poeg,” lisasid veel.

Ilmselt sa ilmusid mu ellu läbi helesinise interneti täpselt nagu paljud teisedki. Epp kirjutas su natuke ehmatavast innust ja avameelsusest, aga ma ei mäletagi nagu, et ma väga ehmunud oleksin olnud. Ükskord sa alustasid kirja sõnadega “Tere musirull” ja see oli nii naljakas, et ma isegi ei mõelnud sellele, et see võiks imelik olla – nagu praegu siia kirjutades natuke tundub. Aga ilmselt neile, kes sind tundsid, nendele pole see samuti imelik. Sest sa olidki selline, vahetu. Ka läbi kirjade.

Me rääkisime haigusest, sellest, mis meil mõlemal on. Mitte sellest surma omast, muidugi, ühest teisest. Rääkisime meestest ja naistest ja seksist ja elust ja kirjutamisest ja raamatutest ja… Kõiksugu jutte rääkisime. Ja kuidas sa ükskord siinsamas blogis jätsid mulle kommentaari, mis lõppes sõnadega: “Ära anna alla ja ole ikka olemas.”

Ma ei näinudki kunagi, kui pikk sa siis ikkagi oled. Vahepeal ma vaatasin tänaval pikkasid inimesi ja mõtlesin, et kas sa oled ka nii pikk või pikem veel.

Mulle meeldis Epu kujund, et nüüd oled sa teisel pool jõge. Ja mulle meeldis (vist) sinu FB seinalt loetud mõte, et neil on alati raske, kes maha jäävad, aga need, kes sind teisel pool vastu võtavad, neil on rõõmu kui palju.

Sa teadsid minu saladusi ja asjad, mis sa mulle vastu ütlesid, need tegid minust rõõmsama inimese. Ma tean, et ma pole kindlasti ainus.

Jäägu seda hüvastijättu lõpetama sinu enda read sellestsamast kommentaarist paar aastat tagasi:

Muretut meelt ja uusi horisonte ja klõbisevaid säärekonte
soovib
Väike Helene Nõukogude Armeest

Olgu sul seal teisel pool hea ja ükskord kohtume me niikuinii. Aitäh, et sa olemas olid ja olid nii hää.

blogtree

hoomamatu 7 Replies

Märkasin juba kuskil pool aastat tagasi, et mu postitused ei ilmu enam Blogtrees. Pärast seda, kui olin kõik teinud, mida oma aruga teha oskasin, kirjutasin neile kirjakese, paludes lahkesti asi korda teha. Seda on ka enne juhtunud ja kui Blogtree veel Andrisele kuulus, siis sai asi umbes minutitega korda.

Sain vastuseks viisaka ja ümmarguse jutu mingitest süsteemitöödest, mis lubati detsembrikuu jooksul korda saada. Millest pidin siis järeldama, et just sel põhjusel on mu blogi nende nimistust ära kadunud.

Ootasin kuu, kaks, kolm ja natuke neljandatki, saatsin siis uue järelpärimise.

Millele sain, üllatus-üllatus, vastuseks täpselt sama jutu, lisaga, et süsteemitööd veel kestavad ja palun kannatust.

Ma kahtlustan, et nad isegi ei uurinud, mis põhjustel just MINU blogi seal ei ilmu enam (teised ju ilmuvad! neid ei paista süsteemitööd häirivat!), mis tegi tuju erakordselt halvaks. Sest mulle pole see Blogtrees esinemine NII oluline ja ma olin väga kannatlik, oodates kuid asja lahendamist, aga kuna ma aiman, et asi on väga lihtne parandada ja seda lihtsalt ei viitsita teha, siis teeb see tuju erakordselt pahaks.

Ahjaa, miks ma üldse märkasin, et mind seal pole? Sest ma tahtsin osta tasulist reklaami Blogtreesse (=neile kasu tuua), kui ma siin asju välja loosisin. Mõtlesin, et äkki oleks tore inimesi teavitada.

Nüüd siis proovin seda, et eemaldasin üldse oma blogi sealt ja lisan uuesti (asi, mida ma ei viitsinud varem teha, sest see nõuab seda tobedat kinnituskoodi RHWEPCHY), kuigi ka seda oleksid võinud nad mulle kohe soovitada ju, being customer service and all. Ei tea, kas töötab – ja kui ei tööta, siis jätan ma Blogtreega igaveseks hüvasti.

Mitte, et sel mingi vahe oleks, arvestades, et ma pole seal niikuinii mingi aasta või nii olnud… Aga no vähemalt saan öelda, et nüüd on see minu valik!

Väikesed rõõmud igasse masendavasse päeva.

kõhupiltidest ja muust

hoomamatu 27 Replies

Eile jõudis mulle postkasti aprillikuine Anne&Stiil, alasti suure kõhuga endine pealtoimetaja Merle Liivak kaanel. Nüüd vaatan, et sama teema ongi juba blogimaailmas lahti läinud. Või õigemini, ma ei tea, kas nüüd sellest inspireeritud, aga samaaegne igal juhul – näiteks kirjutab Rents ja viitab ka kahele Femme artiklile. Lugesin need läbi ja kommentaarid ka, ja päris vait ei taha olla.

Peamine küsimus vist kõigi (=nende, kes pole rasedad ja pole teinud “kõhupilte”) meeltel-keeltel on see, et mis kurat küll rasedatel viga hakkab, et nad peavad oma suurt kõhtu demonstreerima. Millele kommentaatorid vastavad ühehäälselt, et “no seda ei saagi enne mõista, kui ise rase ei ole” või “no aga loomulikult tahad sa jäädvustada oma elu ilusaimat aega, mil sa oled kõige naiselikum!” (minu kursiiv)

Nende kahe peamise vastuse kohta ütlen ma – olles täiesti rase seejuures – et see on bullshit. See on ikka täiesti inimeses kinni. Ehk siis minu meelest on nii, et lihtsalt ongi kahte sorti naisi – ühed, kes rasedust kohutavalt fännavad ja kelle jaoks ONGI tegu elu ilusaima ajaga ja nad tunnevad end kohutavalt naiselikena, ergo ei ole midagi imelikku, kui nad teevad pilte ja neid eksponeerivad. Ja siis on teised naised, kes rasedust nii väga ei fänna, seega ei teki ka pilte ega sellist pealesurutud eksponeerimist.

Ja siis on kindlasti terve hulk, kes jääb nende kahe vahele – mõned, kes ei tee pilte, sest neile näiteks ei meeldi oma keha (aga samas fännavad rasedust) ja mõned, kes teevad siiski pilte, aga pole nii suured raseduse fännid jne.

Mina olen selgeks saanud, et ma kindlasti pole raseduse fänn. Loomulikult olen ma õnnelik, et varsti meil siin peres üks vääksik juures on ja loomulikult armastan ma teda ja loomulikult ma olen päris uhke, et mu keha sellega hakkama on saanud. Muidugi on see peaasjalikult siiski rõõmus sündmus. Aga mitte mingil juhul pole ma raseduse fänn. See on olnud suur seiklus, tõsi, pakkunud humoorikaid hetki ja üllatusi ja lõputult ainest vingumiseks, aga see ei ole kindlasti mu elu ilusaim aeg ja ma kindlasti ei tunne end nüüd hirmus naiselikuna. Ma tunnen end kombinaadina ja mul on raske seda fännata. Teate, mida ma fännan? Punast veini. Mojitosid. Mentoolisigarette. Pööraseid pidusid. Seksi. Jõutrenni. Voodis vedelemist nii, et mul kuskilt ei valuta. Ja in general fännan ma seda, kui ma end normaalselt tunnen. Ma pole end viimased kaheksa kuud normaalselt tundnud ja kuigi ma saan aru, et see on suurema ja õilsama eesmärgi nimel, olen ma siiski äärmiselt õnnelik, et see varsti läbi saab. (Läheb muidugi aega, enne kui ma end normaalselt jälle tunnen, aga see on teine teema.)

SAMAS. Jap, siin on nüüd see koht, kus ma asun “rasedate poolele”. Kui pöörduda tagasi A&S kaanepildi poole, siis ka mina kirtsutasin esmapilgul nina. “KINDLASTI on tal venitusarmid ja karvad kõhu pealt ära retušeeritud,” ühmasin. (Sest kas ma olen rääkinud karvadest? Ei ole?) Ja mõtlesin, et kui tubli ma ikka olen, et pole mingi kõhupildihullusega kaasa läinud. Et küll on õudne. Pealetükkiv.

Ja siis jäin ma mõtlema, et… miks, kurat? Miks tundub alasti rase naine midagi nii õõvastavat ja õudset? Kui ta on ilus inimene ja ta on ilus rase, siis – jumal hoidku, miks mitte?! Muidugi saab iga asjaga üle piiri minna, aga samas saab iga asja teha ka maitsekalt ja miks peaks rase keha olema kuidagi vastikum kui kõhn modellikeha (mis on näiteks võibolla mulle vastik vaadata)? Selles pole ju midagi imelikku, tegelikult. Me kõik tahame ju inimkonda edasi viia, Eesti iivet tõsta ja mida veel. Seega on loomulik, et selleks tuleb lapsi teha. Ja lapsed tulevad meil nii nagu nad tulevad. Seega on täiesti loomulik, et any given time on teatud hulk naisi rasedad. Miks nad peaksid piltidelt eemale hoidma sellepärast?

Seda ütles ka üks Femme artikli kommentaator, kuid kahjuks lõpetas ta oma muidu nii normaalse mõtte ikka sõnadega, et “kui see maailma ilusaim aeg käes on”. Ehk siis on minu seisukoht selline, et ma ei arva, et rasedust peaks nüüd hirmsasti ülistama ja kindlasti kohe ei sünnita me kõik siin järgmisi Jeesuseid, aga ma ei arva ka, et rasedust peaks häbenema ja kõhupildid kõik automaatselt hukka mõistma, sest need on ju rasedad naised seal peal ja rasedad on teadupoolest kõik peast segi. Rasedate hulgas on ilmselt tõesti suurem protsent neid naisi, kes veits üle piiri lähevad asjadega, aga nagu ma alati olen öelnud, näidake mulle normaalset naist. Sest naise elu on ju selline: kõigepealt on päevad (hormoonid! valud!), siis on lühike periood, kui naine on normaalne, siis on ovulutsioon (hormoonid!), siis on PMS (hormoonid! valud!) ja siis on jälle päevad (hormoonid! valud!). Ja siis jääme me veel rasedaks (hormoonid!) ja saame lapse (hormoonid!) ja peame teda imetama ja hoiduma kõigest, mis meid mõistuse juures hoiaks (lisaks: hormoonid!) ja siis hakkab jälle pihta see tsükkel päevad-ovulutsioon-PMS ehk hormoonid, hormoonid, hormoonid.

Selles mõttes, et… jah, ka mina tajun seda kohustust, survet ümbritsevast keskkonnast kohutavalt rasedust fännata. Sest see on ju nii eriline aeg! Ka perekooli loengutes olen kohanud suhtumist, et me sünnitamegi messiaid ja kogu elu peaks selle ümber keerlema. Issake, isegi rasedate vesiaeroobikas on üks treener, kes pidevalt rõhutab, kui oluline on oma keha kuulata, lapsega kontakti saada ja eelistada kindlasti ravimitevaba sünnitust, sest ainult loomulik on õige. Kõik mõtted lähtuvad seejuures ühest default-seadest: et me oleme kohutavalt erilised ja tublid oma raseduse ja värkidega.

Muidugi meeldib mulle, kui keegi vahepeal meeles peab, et kogu see lapse ehitamine on tegelt üks suur töö ja see pole mingi lust ja lillepidu siin. Aga ma ei arva, et ma peaks kuninganna staatuses sellepärast olema. Ja muidugi eeldan ma, et sünnituse hetkel olengi mina (ja mu laps!) kõige tähtsam ja et mind ei visata kuhugi küüni heinte peale, et noh, tõuka välja nüüd siis see titt, samal ajal võid õhtusöögi valmis teha (heintes). Aga et ma nüüd jumalanna oleks? Naiselikkuse kehastus ja issand, ärgem unustagem, ELU ILUSAIM AEG for fucks sake.

Selles mõttes on kommentaatoritel muidugi õigus, et ega sa ikka enne ei tea, mis see rasedus endast kujutab, kui sa selle läbi teed. Aga täpselt nagu iga asjaga saab ka sellega jääda mõistuse piiresse. Sa muidugi ei saa kontrollida seda, millega su keha otsustab sind üllatada, küll aga saad sa kontrollida seda, kuidas sa sellesse suhtud. Mina olen otsustanud suhtuda sellesse iroonilise muige ja lööklausega: “See on lihtsalt FANTASTILINE. Imeline, ma ütlen.” (Ja kasutada ära oma blogi olemasolu selleks, et hästi palju vinguda.) Ma EI ole otsustanud suhtuda sellesse nii, et ma olen nüüd Ürgema võrdkuju, palun mu ees põlvitada, küll aga palun ma lahkesti endast aru saada, kui ma kõndides või autoga sõites oigama või ägisema kipun ja vahepeal kohtumisi lühikese etteteatamisega ära jätan, sest lihtsalt ei jaksa. Mu kõht on tõepoolest muutunud hetkel mu maailma nabaks (pun totally intended), lihtsalt sellepärast, et see on nii kriipi ja äge, kuidas keegi seal sees liigutab, aga ma üldiselt saan aru, et kedagi teist see väga ei huvita enne, kui dudette kõhust väljas liigutama hakkab (ja siiski huvitab vaid teatud määrani). Ning jah, vahepeal lähen ma tühiasjade pärast endast välja või ulun Criminal Mindsi vaadates, aga selleks ei ole ma kunagi pidanud rase olema, et peast tühja koha pealt segi minna (ma olen ju diagnoosiga, mäletate).

Nii et all in all… Selle “rohkem tolerantsi” plakati alla võiks koonduda küll. Ja samas anda aru, et troppe (ma mitu sõna kustutasin enne maha, enne kui selle juures pidama jäin, kuigi see ei sobi hästi) on kõikide inimgruppide hulgas. On troppe rasedaid. On troppe mitterasedaid. On troppe venelasi ja on troppe eestlasi, on troppe geisid ja on troppe heteroid. Aga nagu kõigi asjadega, ei pea siin valitsema põhjus-tagajärg seos. Ehk et kui pildil on rase inimene, siis ei pruugi ta sellepärast kohe tropp olla (ja peaks kivi alla pugema ja end mitte eksponeerima) ja kui pildil on rase inimene, siis võib ta vabalt ka tropp olla, aga mitte ilmtingimata sellepärast, et ta rase on. (Ja nagu asjadega ikka, siis kipub olema nii, et äärmused karjuvad kõige kõvemini ja jäävad ikka kõige paremini silma, isegi kui ülejäänud inimgrupp on muidu täitsa tore.)

Ja kui ma oleksin enne oma kehaga suurem sõber olnud, siis võib-olla oleksin ma kah altim neid pilte tegema ja demonstreerima. Aga kuna ma olen alati olnud seisukohal, et mu keha pole suurem asi vaadata, siis miks ta peaks seda rasedana olema? Lihtsalt sellepärast, et ma olen rase? No olge nüüd.

Aga samas, jah, ei peaks rase inimene end ülejäänud maailma eest ka ära peitma, lihtsalt sellepärast, et ta on rase.

Teie mõtteid? Kas kõhupildid on totaalselt out ja peaksid jääma koduseinte vahele vaadata? Või on rase keha midagi normaalset ja seda ei peaks häbenema?