Category Archives: hoomamatu

hiigeltitt

hoomamatu 3 Replies

Käisin eile titega Naabrinaise juures kohvil, kes avastas, et titel on seljas tema käest saadud body. Mida, ma rõhutan nüüd, kandis tema pooleteiseaastane LM vaid mõned kuud tagasi. Noh okei, olgem ausad, see on Põrnikale NATUKE suur siiski, aga IKKAGI.

Hiigeltitt indeed.

Kui aga Abikaasa koju jõudis, ei suutnud ma ära imestada, et tal on nii suur pea. MIS MÕTTES ON SUL NII SUUR PEA?! Veel tänaseni vaatan ma talle otsa vahepeal ja ei saa aru, miks inimesel on nii suur pea. Et kas siis kõigi pead ei olegi nii väiksed ja beebilõhnased nagu ma siin harjunud olen?

Aga kõige armsam asi terves maailmas on vist see, kui su laps ohkab ja paneb siis oma pea su õlale, surudes end tugevalt-tugevalt sinu vastu. See on uskumatu tunne.

imetamisest

hoomamatu 14 Replies

Hoiatan kohe ette, et sisu vastab pealkirjale (sest see siin on ikka Mommy blog, mitte mingi lihtne blogi), nii et kui sulle see teema huvi ei paku, siis ära edasi loe. Vaata parem Hugh Lauriet tantsimas:

Vist selles kehateemalises postituses (ei viitsi linki otsida) küsis kommentaarides keegi, kuidas ma suhtun avalikku imetamisse. (Issand kui imelik väljend. Avalikus kohas imetamisse?) Ma ei viitsi ka järele vaadata, mis ma täpselt sel hetkel vastasin, aga ilmselt midagi stiilis “kui laps peab sööma, siis ei peaks see imelik olema”. Nüüd, kui ma olen imetamisega natuke rohkem tuttav, on mul ka selles osas tekkinud kindlam seisukoht.

Kõigepealt olgu öeldud, et kogu see imetamise värk on ikka üsna keeruline alguses. Õigemini… Ma ei tea, kes on kirjutanud kõik need noortele emadele suunatud raamatud, aga ma kahtlustan, et mehed. Sest ainult mehed võivad kirjutada, et imetamine EI OLE valus, sest nemad ei pea elama päevas kaheksa korda läbi seda, et keegi nende nibud (nibud, saate aru jah?! need kohad, mis on MEGAtundlikud) vaakumisse tõmbab pooleks tunniks. Ja isegi nüüd, kui mu keha hakkab sellega harjuma, ei kirjuta ma alla sellele, et imetamine pole valus. Tõsi, ta pole nii valus, kui oli alguses, kui ma haiglas huilgasin ja ehmunud valveõde sisse jooksis, et mis nüüd juhtunud on. (Põrnikal polnud sellest suurt midagi, et ma iga kord huilgasin. Ta tundis mind selleks ajaks väga vähe aega ja TERVE SEE AEG, mis ta mind tundnud oli, ma ju lõugasin.) Aga valus või ebamugav on kogu see protsess jätkuvalt. Pigem just ebamugav.

Selles osas on loodus muidugi imeline (taas), et hoolimata kõigest meeldib mulle imetada. Tähendab, ma pole enda jaoks seda asja üleromantiseerinud ja juba algusest saati olen püüdnud suhtuda imetamisse kui tavapärasesse asja, eriti kuna on alati võimalik, et ma pean selle ära lõpetama, kui olukord peaks nõudma mu rohtude peale tagasi saatmist. Võib-olla just sellepärast pole ma enda jaoks teadlikult imetamisest suurt numbrit teinud. Aga mida päev edasi, seda armsam see aeg mulle on. Esiteks ilmselt mängivad rolli need müstilised hormoonid, aga peamiselt on siiski asi vist minus ja Põrnikas ja selles, et see on nii puhtalt meie aeg. Jah, muidugi ei tegele ma iga kord tema õndsa näoga vahtimisega, vaid kas vaatan sarju, surfan telefonis või loen raamatut, aga on ka kordi, kui ma tõesti ainult vahin teda.

Eile proovisime esimest korda ka pudelit (mitte RPAd siis, ikka pärisvärki), sest lähiajal on tulemas üks sünnipäev, mis on linnast väljas ja kuhu ma kindlasti minna tahan. Lisaks tahan ma, et mul oleks variant vabadusele. Ma ei pruugi seda kasutada ja ilmselt väga sageli ei kasutagi, sest kogu see värk on ilge kepp ette valmistada, aga vähemalt ma nüüd tean, et mul on see variant. Vajadusel. Enne uurisin terve interneti läbi pumpamise-pudeli teemadel ja küsisin ka nelja ema arvamust. Arvamused olid seinast seina. Üks emadest oli totaalselt vastu. Teine totaalselt poolt. Kolmas ettevaatlikul seisukohal, kuid ei surunud oma arvamust peale ja neljas… Hmm, ma ei mäletagi. Ühesõnaga, ma uurisin seda asja ja jõudsin järeldusele, et vaevalt oma lapse kahe pudelikorraga kuus ära suudan rikkuda (mis oli peamine vastuargument), eriti arvestades, et tänapäeva pudelid on ju igatpidi läbimõeldud ja spetsiaalselt disainitud jne. Vastuargumente on muidugi teisigi ja olgu öeldud, et ma kaalusin kõiki, aga jõudsin praegu sellisele järeldusele. Võib-olla ma jõuan veel ümber mõelda ja seda varianti mitte kunagi kasutada.

Mis toob mind ringiga tagasi selle juurde, et ma ei usu, et ma kunagi oleksin valmis näiteks seltskonnas rinda andma, pudelit aga küll. Ma mäletan, kui ma esimest korda nägin oma lapsepõlvesõbrannat tissi andmas ja ma olin tõesti nagu Carrie, kui ta seda punapead (ma tõesti ei mäleta ta nime praegu… Samantha? Ei, see punapea noh!) sama tegemas nägi – silmad suured peas ja šokis. Senimaani tekitab imetava ema tekkimine seltskonda minus ebamugavust, aga ma annan endale aru, et see on minu, mitte tema probleem. Sest jah, hoolimata sellest jään ma seisukohale, et kui see EMA JAOKS on mugav ja ei tekita probleemi, siis lasku käia. Aga minust ilmselt seda ema ei saa. Ma ei suuda mõelda välja olukorda, kus mul EI oleks võimalik selleks ajaks eralduda, leida omaette nurgakest. Aga mulle ei piisa lapsele rätiku ette panemisest näiteks, mul on vaja privaatsust. Muidugi on inimesed, keda ma toast välja ei aja (näiteks Abikaasa või õde), aga siiski.

Ühes kommentaariumis lugesin ka, kuidas üks ema väga kiitis pudelikogemust ja vabadust, mis see talle andis, pluss seda, et nii oli võimalus isal lapsega täiesti uuel tasandil bondida. Aga et see oli ka halb asi, sest järsku tekkis terve rida inimesi, kes kõik tahtsid ka nüüd titte toita – umbes alates vanavanematest lõpetades lehma lellepoegadega. Ja ma sain nii hästi aru, mida see naine mõtles. Et “suva ju, kes last toidab, peaasi et on toidetud”. Asi ongi just selles! MEIE oleme selle lapse vanemad ja see on nii meie kohustus kui ka meie suur privileeg olla need inimesed, kes teda lohutavad, hoiavad ja inglise keeles on hea sõna – nurture. Sest on tõesti unikaalseid sidemeid, mis peaks jääma tite ja tema kõige lähedasemate vahele, mis tähendab, et inimeste ring, kes peaks saama Põrnikat imikueas toita, jääb nii väikseks kui võimalik ja praegu näen ma seal lisaks endale vaid Abikaasat ja oma ema. Aga peamiselt siiski ennast. Vähemalt lähikuudeks. Kui juba tuleb “päris inimese toit”, siis muidugi asjalood muutuvad.

Ma räägin sellest vist seetõttu, et ma ise tegelesin viimased päevad suure uurimistööga pudeliteemal ja ega väga selle kohta infot ei ole. Õigemini, nagu tittedega seotud teemadega üldse, on küll teatud hulk infot, aga see on peamiselt segatud TUGEVATE arvamustega, mis tekstist läbi kumavad. Ja väga raske on oma arvamust kujundada. Ning lõpuks jõudsin ma järeldusele, et… Tuleb ikka teha nii, nagu sisetunne ütleb. Kui ma tõesti peaks nägema, et näiteks see sünnipäevale minek toob kaasa (mingil kummalisel põhjusel, aga kurat neid tittesid teab) Põrnika võõrdumise minust või probleemid tavapärase toitmisega, siis selge see, et ma mõtlen asja taas läbi.

Ja minu sisetunne ütleb ka seda, et kuna ma ju umbkaudu tean, millal on söögiajad, siis lihtsalt sätingi oma elu selle järgi. Mis tähendab, et ma ei pane end olukorda, kus ma ei saa seltskonnast titega lahkuda söötmiseks.

Aga – kui teised emad tunnevad teistmoodi, siis see ongi nende õigus teistmoodi tunda. Ja TEGELIKULT ei peaks tõesti olema selles midagi imelikku, et emad avalikus kohas imetavad, sest ME KÕIK SÕIME KUNAGI JUST SEL VIISIL (või noh, peaaegu kõik). Kui tegu on näiteks kaheaastase lapsega, kellele ema seltskonnas tissi annab, vot see on juba teine teema…

öösorr

hoomamatu 12 Replies

Abikaasa jõudis lõpuks koju ja ma tunnen end taas inimesena. Polegi palju vaja – üks lapsevaba pärastlõuna ja teadmine, et see ei pea enam alati olema mina, kes kõige eest vastutab. Öise une mõttes pole muidugi mingit abi temast. Esiteks ei kuule ta niikuinii, millal titt häälitsema hakkab, nii et isegi kui pole söögiaeg ja ta võiks mu asemel lohutama minna, siis olen selleks ajaks ma ise ammu üleval ja ega ju ma siis enam magada saa, kui nad teises toas üksteise veenmisega tegelevad (“No ära nuta, kullake…” – “VABALT NUTAN!” jne), ikka kuulan, süda veritsemas. No et miks ta nutab ja kas ma peaks üle võtma jne.

Aga ikkagi on suur vahe, kui keegi on kõrval, kes võtab kaissu ja djuuduri sülle kui vaja ja võib tassida hällis last kaubanduskeskuses ringi, et mina saaks käia raamatupoes ja pangas ja üldse teha asju, mida autotu ja kandelinatu naine, kes kuue kildi kaugusele poodi vankriga minna ei jaksa, seni teha polnud saanud.

See, et ma ikka magan umbes 3x1h ööpäevas, ei tundu enam suur asi.

//

Miks keegi ei öelnud mulle, et tited on nii lärmakad? Ma ei pea siin silmas nutmist, SEDA ma teadsin, aga muud aega. Eriti läbi une suudab Põrnikas suisa uskumatuid hääli teha. Vahel mulle tundub, et ta on pärit mingist spioonifilmist, kus lepitakse kokku, et öö saabudes üks kahistab võsas ja teeb kodukaku häält, millele teine vastab öösorri omaga ja kospiratsioon saabki teoks. Ma ei tea, kellega mu öösorr siin suhtleb pidevalt, aga see on VALI. Nohinad, kiljatused, piiksatused, äginad, norinad, ohked, ähkimised – siin on nagu mingi sound lab.

//

Täna armusin natuke Koplisse. Jalutasin niisamuti ÜKSINDA ümber maja kui nägin eemal raudtee ääres üht peaaegu-bomži-riietes meest, kes mitte ei maganud murul, nagu siinkandis kombeks, vaid oli õitsva õunapuu alla üles löönud molberti ja maalis valgeid õisi õhtupäikeses. See oli nii uskumatu, et ma jäin seisma, jõllitasin tükk aega, naeratus suul ja tahtsin minna mehega rääkima. Tükk aega kogusin julgust, aga siis taipasin, et see on ju Kopli. Ta poleks suure tõenäosusega olnud eestlane ja mina, moodne eesti noor, ei oska ju vene keelt.

Ma loodan teda siin veel kohata. Ta tegi mu õhtu.

kõik ei ole päikseline

hoomamatu 26 Replies

Peatselt ilmuvas (täna läheb trükki!) raamatus “Minu Haiti”, mille sisutoimetaja ma olin, on peatükk pealkirjaga “Kõik ei ole päikseline” ja just see fraas on mul viimastel päevadel peas keerelnud. Vahepeal enda lohutamiseks, vahepeal olukorra nentimiseks. Vahepeal lihtsalt niisama. Sest kõik ei ole päikseline.

Elust peaaegu-kolmenädalasega annab edukat pilti app Mommie’s Helper (Symbianile), kuhu ma söögiaegu kirja panen. Sest esiteks on võimatu meelde jätta sedagi, mis toimus TÄNA HOMMIKUL, saati siis seda, milline oli eilne päev. Aga hea on, kui asjad on kirjas, sest siis võib näha rütmi (või selle puudumist). Ja need kirja saanud toiduajad peegeldavad igapäevast hullumeelsust.

Hullumeelsus on muidugi ilmne liialdus. ÜLDISELT on Põrnikas graafikus. Aga kohutavalt, KOHUTAVALT häiriv on see, et miski pole etteennustatav. Isegi, kui graafikukõver võiks anda aimu vastupidisest. Just sel hetkel, kui ma hakkan arvama, et ma saan aru, mis mu laps teeb, millal ta seda teeb ja kui ta seda teha ei taha, siis kuidas selle väljendamiseks nutu lahti laseb, feilib kõik ja ma olen jälle nagu peata kana.

Viimased kolm õhtut, välja arvatud tänane, ei ole ta näiteks tahtnud magama minna. Ise on megaväsinud, silmad krõllis peas, JA EI JÄÄ MAGAMA. See tähendab: jääb, aga siis kümme minutit kogub jõudu, ärkab taas (näiteks troppnaabri uksepaugatuse peale) ja hakkab nutma. Nii oli kolm viimast päeva. Ja üks hommik, kus ta lihtsalt nuttis viis tundi järjest*.

Nii et ma olin eilseks täiesti läbi omadega. Lisaks on veel see asi, et mina ei saa teda kõige paremini lohutada, sest ma olen teadupoolest ka toidulaud ja see juba ajab djudeti mõtted valedele radadele. Näiteks et võiks iga poole tunni tagant süüa. Aga nii need asjad siin majas ei käi. Või noh, lõpuks käisid, kui mu närv üles ütles. Ses mõttes tahaks ma väga teha seda nutta laskmise värki. (Ja mind naabrid üldse ei huvita – Rents vist tõstatas selle teema mingis blogipostis, et kas need emad, kes lasevad lastel nutta pedagoogika mõttes, on naabrite peale ka mõelnud. Jah, ma olen mõelnud küll. Olen mõelnud, kui olen kuulanud, kuidas ülemine naaber laseb oma lapsel nutta. Mõtlen iga päev 20 korda, kui kõrvalnaabrid uksi paugutavad, nii et meil riiulid seinas värisevad. Või kui naabrilapsed tõukerattaga mu ukse taga edasi-tagasi kolistavad. Või siis, kui kella viieni keegi tümakat kuulab. Nagu siinsed naabrid ei mõtle minule, ei mõtle mina ka neile, eriti hetkel, kui mulle on olulisem mu enda terve mõistuse säilitamine ja Põrnika inimeseks vormimine. Aga see oli kõrvalpõige.)

Ühesõnaga, ma tahaks seda teha, aga ma ei saa seda üksi teha, nii et see asi peab ootama ja ma tean, et ma ei riku oma last lõplikult ära, kui ma sellega ootan paar päeva ja tegelen praegu n-ö tulekahju kustutamisega.

Mis viib mind selleni, et kõige tobedam nõuanne on… (vabandust, emme)… “Maga siis, kui laps magab.”

Sest see ei tööta.

Tõepoolest. Targad raamatud väidavad ja elu näitab, et imik nutab ööpäevas kõige rohkem kaks tundi, magab mingi 20 ja sööb iga kolme tunni tagant. Nii ongi. Ainult et… Minu isiklik unespetsiifika on selline, et KUI ma jään magama (if, mitte when), siis võtab see aega vähemalt 40 minutit, tavaliselt tund-poolteist. HOOLIMATA SELLEST, KUI VÄSINUD MA OLEN. Lihtne matemaatika näitab, et sellisel juhul jääb mul magamiseks pool tundi, kuni djuudur taas ärkab ja süüa nõuab. Öösel saaksin natuke kauem magada, aga selleks ajaks olen ma tavaliselt nii üleväsinud, et une tulek võtab aega kaks tundi julgelt. Kui üldse tuleb.

Asi pole selles, et ma EI TAHAKS magada. Väga tahan. Aga selleks ajaks, kui mul on uni tulnud ja ma võiksin seda teha, on hommik, djuudur hakkab elu elama ja ei kavatsegi taluda mingit sellist bullshitti, et ma lihtsalt MAGAN tal kõrvalvoodis. SEST MIS MÕTTES?! MA TAHAN KASVADA! MINGI HÜLGUREMA OLED VÕI?!

Ehk siis ma olengi funktsioneerinud viimased 2,5 (kaks ja pool, mitte kaks nädalat ja viis päeva, heh, heheh) nädalat unega 1,5 tundi järjest, mõni õnnelik kord ka kaks-kolm tundi järjest, keskmiselt viis tundi ööpäevas. Ma eeldan. Sest neid aegu ma kirja ei pane.

Praegu ma veel funktsioneerin. Ma suudan olla adekvaatne ema, naerda ja naeratada ja võtta huumoriga järgmist jonnipunnitamist, suhelda isegi inimestega, pesta pesu, käia duši all ja… teha normaalseid normaalse inimese asju. Hetkel plaanin ainult ühe inimese mõrva (autoparandaja) JA SEE ON SUUR EDASIMINEK. Aga ma tunnen, et reaalsuses on glitchid. Seda on raske seletada… Vahepeal on tunne, et ma kaotan reaalsusega sideme. Et ma ei saa enam oma mõtteid või hinnanguid usaldada. Et ma ei saa enam aru, mis on normaalne. Et hetkeks nagu libiseks reaalsusest ära ja siis tuleks kohe tagasi.

See ei ole minu jaoks võõras tunne. Kahjuks.

Ma magasin viimased kolm aastat tänu saikile ja ravile nagu, heh, titt. Selle vahega, et ma ei pidanud vahepeal üles ärkama selleks, et süüa. Ma magasin ja magasin ja imestasin, kuidas ma suutsin aastaid elada ilma magamata. Nüüd pärast paari nädalat saan ma jälle väga hästi aru, kuidas ma suutsin. Selles pole mingit trikki, sa lihtsalt teed seda elu värki. Teed ja teed ja nii ongi. Sest keegi ju ei küsi sult, et kas sa jõuad või jaksad või pakuks mingeid alternatiive**. Sa lihtsalt teed. Ja ignoreerid glitche ja loodad, et kohe varsti midagi muutub, et kohe varsti läheb paremaks.

Naabrinaine ütles (autoriteet, nagu ta on), et esimesed aasta-poolteist on täiesti normaalne end zombina tunda. Et see käib elu õite ja muu taolisega kaasas.

Mul ei ole midagi selle vastu, et end zombina tunda. Tõsiselt pole. Zombi olla on fun. KÕIK ajab naerma. KÕIK ajab nutma. See on nagu omamoodi narkootikum isegi, sest kõik on nii sürr. Ja eriti hämmastav on see, et sa oled enamiku ajast täiesti adekvaatne.

Aga need kuramuse glitchid hirmutavad mind.

Sest ma mäletan liiga selgelt, mis eelmine kord juhtus***.

Selle vahega, et selleks ajaks olin ma magamata olnud AASTAID, mul polnud last, aga olid härrased staarblogijad ja nende nõiajaht.

Win some, lose some.

Ehk siis ma ei taha vinguda, et magamatus on ilge bitš, aga ta on, sest et ma kardan ta ootamatuid tagajärgi. Ja ma tahan öelda, et magada siis, kui laps magab – see ei tööta. Täpselt nii nagu ma kartsin. Mu ajukeemia, vana raibe, on ikka sama. Bipolaarne faking pask.

Et lõpetada rõõmsamal noodil, siis käisime täna Liisiga jalutamas (SEST RASEDAD JA ÄSJASÜNNITANUD PEAVAD JALUTAMA! JALUTAMA MA ÜTLEN SULLE!!!) ja nägime kaht eriti nunnut oravat. ERITI NUNNUT. Ja nad ei kartnud üldse inimesi, tšillisid nagu vanad kalad bomžide ja meie pargipinkide vahel ja pilt oli nii koplilik. Täiuslik. ORAVAD!!!

*Järjest tähendab siin kontekstis seda, et nutab, ma lohutan, siis ei nuta ja siis jälle nutab ja nii edasi. KEEGI ei nuta viis tundi sõna otseses mõttes järjest, eks.

**Ämm “appi kutsuda” POLE alternatiiv.

***Ma kirjutan sellest kunagi ehk oma autobiograafias kui ma olen 80. Aga olgu öeldud, et see, mis juhtus, oli halb. Väga halb.

fist bump

hoomamatu 7 Replies

“Näed neid põski, jah? Need on ju nii armsad põsed, kas pole? Ma saan aru, et me oleme selles tõsiasjas ühel nõul, emme, eks? Et need põsed on nunnud? Ja armsad? Tead, kuidas need armsaks said? SÖÖGIGA! KUS ON MU SÖÖK?! Kas ma tõesti pean kasutusele võtma veenmisvahendid, et sa vihjest aru saaks? Ei? Suurepärane! Fist bump selle peale!“

ema monoloog, näidend ühes vaatuses

hoomamatu 17 Replies

(Siseneb ema, nuttev laps õlal. Terve vaatuse jooksul jääb ta lavale käima, kadudes vahepeal lava taha ehk tagatuppa.)

EMA: Miks sa nutad? Ah, räägi mulle, miks sa nutad? Kas sa nutad sellepärast, et sa ei saa mulle öelda, miks sa nutad? Noh, mina nutaksin sel juhul ka. Ja vahepeal nutangi. Täna näiteks olen ma samamoodi mitu korda nutnud, aga kas ma sellepärast tulen siis sinu juurde ja hakkan karjuma? Ei tule ju! Ma nutan omaette ära ja lasen sul magada. Muuseas, oled sa tähele pannud, et MINA lasen SUL magada? Mitte ei hakka sinu peale karjuma lihtsalt lambist kell kuus hommikul, ISEGI SIIS, KUI MU KÕHT POLE ENAM TÜHI?!

LAPS (on jäänud vait ja vaatab suurte silmadega ringi)

EMA (vaikib ja seisatab hetkeks)

LAPS: Äää… LÄÄÄ!

EMA (hakkab taas ringi kõndima): Nojah. Ilmselgelt paistab, et seismine ja vaikimine sulle ei meeldi. No miks sa küll nutad? Sellepärast, et sa oled titt ja nii väike ja abitu? Kuhugi minna ei saa, midagi teha ei saa? Jah, see ajaks mind ka närvi. Õigemini, ajabki. Mina ju ka ei saa kuhugi minna ja midagi teha, sest meie auto on pantvangis mingi autoremontija käes, kes kõnedele ei vasta ja tead, ma tahaks ka väga igale poole minna. Mina olen ka frustreeritud. Aga sellegipoolest ei karju ma sellepärast endal kopse välja. Jah, sul on õigus, muidugi ma teeksin seda, kui ma saaksin. Aga kuna mina olen SUUR ja TÄISKASVANU, siis tohin ma ainult teatud hulga aega karjuda. Mitte nii nagu sina, et muudkui karjud ja alati tuleb keegi, kes kaissu võtab ja elu paremaks teeb.

LAPS (on vaikinud, vaatab suurte silmadega ringi)

EMA (jätkab kõndimist ja monoloogi): Ja muidugi on sul raske, ma saan aru. Suur raske elu sinu väikestel õlgadel. Aga tead, elu läheb ainult nõmedamaks, usu mind. Ja lõpuks oled sa suur ja täiskasvanu ja mitte keegi ei tule, kui sa nutma hakkad. Tead, ausalt, nii läheb. Usu mind. MA TEAN. Mnjah, ja nüüd oled sa vait. Nüüd sa ei ütle midagi. No mul ka poleks selle peale midagi öelda. Aga paistab, et mina pean edasi rääkima. Mis ma siis veel räägin sulle? Mul oli ülikooli ajal kursavend, parim sõber tol ajal. Ta muide sai ka isaks just, kaks nädalat enne kui mina sain. Mitte isaks, emaks küll. No igaljuhul, ükskord kirjutas tema oma esseesse umbes neljandale leheküljele suvalisse kohta lause: “Kui lugupeetav kontrollija on lugemisega siia jõudnud, palun punktiiri teha rist…” Ja õppejõud oligi risti teinud. Sest me arvasime, et keegi ei viitsi meie esseesid lugeda… Nii et kui sa oled siiamaani jõudnud oma kuulamisega, siis palun anna märku, et sa oled mu juttu mõistnud. Vaikus või nutt on piisavaks märguandeks.

LAPS (vaikib)

EMA: Novot. Paistab, et sa mõistad kõike, mis ma sulle räägin. Ja ometi ei jäta sa nutmist järele. Miks küll? Mida ma veel saan su heaks teha? Sulle ei meeldi mitte miski, mulle tundub. Kuidas on minu heast lapsest saanud üleöö nutu-Mari? Kas sa oskad mulle seda seletada? Kas tõesti hakkab sulle kohale jõudma, kuhu sa saabunud oled? Ja sulle tundub, et miski ei lähe paremaks? MITTE IIALGI?

LAPS (vaikib)

EMA: No aga mis sa oskadki selle peale öelda… Minagi ei oska enamasti öelda, miks elu on selline nagu ta on. Ja miks vahepeal on nii nõme olla, et ajab nutma ja ei tahagi järele jätta… Mis me siis teeme? Kas jääbki nii? Et sina muudkui nutad või siis mina pean muudkui kõndima ja jutustama sinuga?

EMA (jääb seisma)

LAPS: Äää… LÄÄ!

(jätkub lõputult)

*

hoomamatu 9 Replies

Täna ongi parem päev. Lootus, et homme saab auto tagasi, hoiab mind vist veel elus. Uskumatu, ma poleks iial arvanud, et minust saab selline autosõltlane, aga minuga on juhtunud palju asju, mida ma poleks iial arvanud.

Ja üleüldse kehtib ikka see seaduspära, et paned mõtted kirja, saab pea selgemaks. Täna olen jõudnud järeldusele, et väga palju probleeme on, nagu ikka, minu peas. Ja võimalik, et pooli asju kujutan ma endale ette ju. See on alati võimalik.

Kohustuslik ving kah. Mitte ei saa aru, et kui vana on näiteks 2,7aastane laps (Eesti Naises oli selline… lapsus vist ei sobi öelda, aga rumalus? Või vastupidi, tarkus?)? Et kas ainult mina olen loll ja ei viitsi arvutada või siis on teised arusaamisel, et aastas on kümme kuud? Sest näiteks 2,5aastane laps pole mitte kahe aasta ja viie kuune, vaid hoopis kahe aasta ja kuue kuune…

ving ja hala

hoomamatu 18 Replies

Ma ei tea, mis jõuvarude najal ma senini liikusin, aga paistab, et need hakkavad vaikselt ammenduma. Kas need olid hormoonid? Üleväsimuse deliirium? Armumise jõud? Kevad veres vemmeldamas? Või hoopis maaniaperioodi lainehari? Võimalik, et kõik koos. Igal juhul nüüd ma tunnen, et vaikselt hakkab laineharjalt allasõit ja mõneti ma ei karda seda, see on ju normaalne, et tõusud vahelduvad mõõnadega. Teisalt ma tean ennast ka ja ma kardan, et mõõn võib arvestades asjaolusid kujuneda… mittemeeldivaks.

Eriti väsinud olen ma sellest, et ma olen kaugel kõigest tuttavast ja heast. Ma lausa tunnen, et mind füüsiliselt ärritab see, et ma olen (faking) Tallinnas ja et ema ja õde on vastavalt Tartus ja Saaremaal. Sealjuures ei tuleks sellest valesti aru saada – ma ei taha sugugi kellegagi 24/7 koos olla (peale Põrnika muidugi, kuigi ka temast võiks vabalt võtta tunnikese puhkust (et siis igatsusse ja süütundesse ära surra)). Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks VÕIMALUS näiteks oma päevasel jalutuskäigul oma ema juurest läbi astuda ja tuttavat sõbralikku nägu näha. Ma ei taha veel vähem, et ma peaks pidevalt tundma seda pilku kuklas, mis tuleb mehe pere poolt, kes ootab ja loodab, et ma kutsun külla või appi või. Ja kui ma seda ei tee, siis olen ma justkui halb inimene.

Naljakas on see, et KÕIK ütlesid: jajah, oota vaid, kui laps on käes, hakkad sa tänulik olema, et mehe peregi samas linnas elab. Et küll sa näed, kui hea on, kui keegi appi tuleb. Ma olin siis juba skeptiline, aga kuna mul polnud õrna aimugi, mis tunne on olla lapse ema, siis ei hakanud ma vaidlema ja jätsin avatuks võimaluse, et võibolla tõesti ei oleks mul midagi selle vastu, kui näiteks ämm esimestel nädalatel, kui mees metsas, siin aega veedaks. Aga nüüd ma tean, mis tunne on lapse ema (üllatuslikult ei erine eriliselt sellest tundest, mis on olla mina) ja nüüd ajab see mõte mind imestama. Et kas lapsesaamine peaks siis TOTAALSELT mu iseloomuomadusi muutma?! Kuigi mulle VÄGA meeldis, et mu oma ema siin oli viis päeva, võttis seegi omajagu harjumist, sest ma lihtsalt olen selline friik, kellele meeldib oma kodus ise majandada. Ja kui ema läks ära, nutsin ma lahinal, aga sellegipoolest on hullult hea kahekesi siin omas mullis elada. Ma tõesti, TÕESTI ei taha siia mitte kedagi majandama. Ma tahaks ainult, et mu mehel oleks normaalne töö ja et ta tuleks pärast seda õhtuti koju ja õhtustel jonnituuridel oleks keegi, kes moraalseks toeks oleks. Seda ei saa teha keegi peale Abikaasa, tegelikult. Või (mu oma) ema. Aga peamiselt siiski Abikaasa.

Oodata on veel reedeni.

Ma ei saa ikka aru, mis täpselt see peaks tähendama, et ma peaks olema rahul, kui teised inimesed mu kodus majandavad. Või on “abis”. Esiteks olen ma väga spetsiifiline, ma ei KANNATA, kui keegi mu asju näpib. Mulle ei meeldi väga kellegi teise tehtud toidud peale enda omade. Ja ma tunnen end äärmiselt ebamugavalt, kui keegi mu kodus end koduselt tunneb. Absoluutselt ei kannata ma aga seda, kui keegi tagaselga mu kodus majandab. Kui ma veel isa korteris elasin, siis ajas mind isegi see mõte närvi, et isa seal ilma minu juuresolekuta ringi asjatab. Mu elu ja hing võib olla internetti laiali laotatud, aga hoidku jumal, kui keegi mu mustapesukasti avama hakkab!

Lisaks olen ma nende paari nädala jooksul selgelt näinud, et IGAÜHEL (kellelegi konkreetselt vihjamata, vaid nii üldiselt) on oma seisukoht, kuidas last peaks kasvatama, hoidma, temaga ringi käima kui ta nutab, kui tihti süüa andma jne ning mulle üldse ei meeldi, et võõrad inimesed oma kasvatusseisukohti minu lapse peal hakkavad katsetama. Mul on tekkinud paar inimest, kelle arvamusi ma austan ja kellelt nõu küsin (kui selle järele vajadust tunnen), siis ülejäänute puhul ma olen võtnud vaikiva ja naeratava seisukoha. Ja olnud valmis iga hetk käratama, kui üle piiri peaks mindama: “See on MINU laps!” Ma ei taha seejuures muidugi absoluutselt väita, et ma teaks kõige vähematki, kuidas lapsi kasvatada, aga ma tean ju natuke juba, milline on MINU laps. Ehk siis ma tean, mis teda rahustab, ma tean, millal on vaja tal magama minna, ma tean, palju ta sööb ja ma tean, et lutti ma talle veel ei anna. See, et keegi teine sellega nõus ei ole – tough luck.

Nüüd võib jääda mulje, et siin pole muud olnud, kui ainult üks nõuandevool uksest ja aknast. Ei, sugugi mitte. Õnneks suudavad kõik hoida aupaklikku distantsi ja ju ma ise annan ka tõrjuvaid signaale välja. Aga ma lihtsalt TUNNEN, et oodatakse, et ma hullult bondiks Tallinna-suguvõsaga ja ma ei suuda end selleks sundida. Asi pole selles, et nad ei oleks toredad inimesed, nad on toredad inimesed. Lihtsalt mina ei oska veel harjuda mõttega, et see polegi ainult minu laps ja et on inimesi, kel on veel temale (justkui) õigusi. Pealegi tunnen ma end tõesti vaid siis mugavalt, kui jätan lapse üksinda Abikaasa või emaga (ja ilmselt ka Naabrinaisega) ja hoolimata sellest, kui toredateks, kompetentseteks või suurepärasteks inimesteks ma teisi ka ei peaks, ma lihtsalt ei taha (veel?) oma last kellegi teise hoolde jätta. Kas ma peaksin tahtma? Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Kanaema?

Nii et kui ma vingun, et mul on kopp ees üksinda olemisest, ei tähenda see sugugi, et ma oleks abipalumisinvaliid või liiga uhke, et tunnistada, et ämm või äi või keegi võiks appi tulla näiteks. Sest esiteks ma ei saagi üldse aru, millist “abi” saaks kõrvalised isikud pakkuda? Ma saan ju KÕIGEGA ise hakkama. Isegi vankri vedamisega trepist. Ja see ei ole mingi suur vaev, see on igapäevaelu. Mul ei ole veel tekkinud momenti, et ma ei saaks minna duši alla või vetsu või jääks söömata, sest Põrnik jonnib tõesti väga vähe (ilmselt, võrreldes, ma ju ei tea tegelt, aga no ühesõnaga, mu elu ei seisa sugugi). Ma lihtsalt igatsen, et ma saaks õhtuti kaissu ja et ma saaks vahepeal oma ema kallistada (nüüd rohkem kui kunagi varem). Ja selle juures ei saa ju keegi mind aidata. Ja külalised, noh, tekitavad tegelikult praeguses faasis ainult lisastressi.

Ma ei arvanud kunagi, et ma hakkan oma last üles kasvatama Tallinnas. Või õigemini ei arvanud ma kunagi, et ma olen sellel ajal, kui laps on vastsündinu, Tallinnas, ilma oma tugisüsteemi, tuttavate tänavanurkade ja kodupoeta (tegelikult tahtsin ma kirjutada kodubaarita). Ma ei osanud selleks valmistuda ja kuigi igapäevaelu on täiesti hakkamasaadav ja talutav, siis see emotsionaalne pinge, millele annavad kaasa kodukaugus, nähtamatu surve Tallinna-suguvõsa poolt ja Abikaasa ajutine eemalolek, see on vaikselt kriitilise piirini kuhjunud. Ja sinna ei saa ka keegi midagi teha ja keegi pole selles süüdi.

Lisaks läks Traktoril esirehv katki ja tänane “jalutuskäik” nägi välja nii. Kõigepealt väntasin ma tund (!) aega rehvi pumbata, no et saaks kasvõi niipalju, et tanklasse sõita (ma ei hakka MAINIMAGI, et Tartus poleks tankla iial viie kiltsi kaugusel asunud, kus pumbata). Põrnikas magas rahulikult autos. Siis tuli Naabrimees ja me jamasime teise tunni, et rehvi alt kätte saada. Õigemini tema jamas, mina istusin äärekivil ja olin vihane. Siis avastasime, et tagavararehv on ka tühi ja lisaks sobib vaid teisele poole. Siis saime lõpuks rehvi alt kätte ja käisime tanklas ja poes ja selgus, et mõlemad rehvid on neljast-viiest kohast täiesti puru. Põrnikas ikka magas, nüüd juba Naabrimehe autos. Siis ei saanud rehvi kuidagi alla tagasi, Naabrimees rassis ja sai tugevaks ja kauniks selle käigus, mina ikka istusin äärekivil ja olin vihane. Ahjaa, vahepeal käisin üleval ja otsustasin prügi alla tuua ning sel hetkel, kui ma kotti põrandalt võtma hakkasin, lagunes selle põhi lihtsalt ära.

Korjasin prügi uude kotti ja ka selle põhi lagunes ära.

Lõpuks helistasin ma ilgelt vihasena meie autoparanduskutile, kelle käes on juba poolteist kuud Möirakaru (“Kaks nädalat läheb parandusega!”), sõimasin viisakalt näo täis ja autot lubati teisipäevaks (nagu juba iga nädal lubatakse mingiks päevaks, aga seda kunagi ei juhtu). No kui see ime peaks juhtuma siis ma sõidan Tartusse kiirelt nagu peerukera ja olen kiiremini Undergroundis, kui te jõuate öelda “sitt päev”.

Homme on parem päev, onju?

värske ema õppetunnid

hoomamatu 12 Replies

Reegel 1. Miski ei tule tasuta, kõige eest tuleb maksta. Kui tahad, et laps oleks übertupsununnu ja istuks küllatulnud tädide süles rahulikult, kuni naised juttu ajavad ja teineteise kiusamise vahepeale paar lõuatäit irvitamist teevad, siis võid vabalt arvestada, et pead hiljem kella üheni öösel mööda tubasid tammuma, sest djuudur lihtsalt tahab asjatada (ja kui mitte asjatada, siis hakkab nutma ja seda ei taha ju mina jälle).

Reegel 2. Õpi ära, et süütunne jääb sinuga nüüd alatiseks. Ma tunnen KOHUTAVALT palju süüdi end. Pidevalt. See ületab igasuguseid süütundeid, mida võisin tunda raseduse alguses tõmmatud sigarettide või pulmas ja tüdrukuteõhtul joodud alkoholi üle (kui ma veel ei teadnud rasedusest). Ma tunnen end süüdi, kui ta voodis rahulikult asjatab ja ma ei tegele temaga (või õigemini ei saa ma ju aru, kas ma peaksin või võiksin tal rahulikult lasta olla, sisetunne ütleb, et võib rahulikult lasta olla küll, kui ta on rahul). Ma tunnen end süüdi, kui ta nutab ja ma ei saa aru, mis tal viga on. Või kui ma saan aru, mis tal viga on (gaasid) ja ma ei saa MITTE MIDAGI TEHA. Siis tunnen ma end süüdi, kui ma mõtlen kõigele sellele õudusele, mis tal järgneb: aeg, mil ma pean taas tööle minema, kooliaeg (ÕUDNE! MIKS TA PEAB KOOLI MINEMA?! Koolid on ju õudsed!), teismeiga, murtud südamed, eneseotsingud, ELU… Õudne.

Reegel 3. Päevad ei ole vennad. Just hetkel, kui sa arvad, et juba hakkab minema ja sa võid ennustada, milline järgmine päev välja võiks näha, nii ei lähe. Sa võid LOOTA, et ta nutab päeval rohkem ja on öösel rahulik, aga see, et ta senimaani nii käitunud on (v.a see päev, kui külalised olid), ei tähenda, et ta ka homme nii käituks (vt see päev, kui külalised olid).

Reegel 4. See on kõige lihtsam reegel. Mähkmeid tuleb alati vahetada siis, kui sa oled uue mähkme alla pannud.

 

snippets

hoomamatu 9 Replies

Eile käis arst. “Noh, lugesin, et raske sünnitus oli.” Nojah, oli vist jah. Ma ise pole viitsinud üldse süveneda sellesse ja haiguslugu ma ka pole näinud. Niisiis ma täpselt ei teagi, mis juhtus (peale selle, et mu emakas on loll). Eks vist tuleb järgmine kord arsti juures paluda näha, et teada saada. Kuigi praegu ma tegelen aktiivselt selle unustamisega. Juba on asjalood nii head, et silmi kinni pannes ei tulegi kohe košmaarid ette ning ma vaikselt harjutan end mõttega, et võib-olla tuleb* seda kunagi uuesti teha ja kuna Loodus on IMELINE, siis ma tugevalt loodan selle unustamisefekti peale, millest räägitakse. Või noh, ilmselgelt see on olemas, sest iga päevaga ei tundu enam asi nii kohutav. Aga võib-olla sellepärast, et see on jäänud seljataha.

//

Päevad ei ole vennad. Olen avastanud, et ma olen ikkagi mingil määral režiimiemme. Kui haiglas tundus mulle ERITI JABUR last söötmiseks üles äratada, siis nüüd mulle täitsa meeldib see, et toiduajad võiks olla kindlatel aegadel. Üldjoontes nad ongi, mis tähendab, et mulle jääb arusaamatuks, kuidas teised on hakkama saanud. Näiteks raamatus “Suurepärase ema käisraamat” kirjutas autor, et pärast kolme kuud (!!!) hakkas teda häirima, et ta ei saa välja minna (!!!), sest tal pole aimugi, millal laps võib süüa tahta. No meie igal juhul proovime (või peaks ütlema “mina proovin”? Aga ma proovin ju koos lapsega, nii et meie on adekvaatne vorm? Või pole?! APPI!) juba homme poodi minna ja ma tean juba täna, mis kella paiku see juhtuda võiks, sest dudette on tegelikult väga tubli. Õhtuti ainult kipub jonnima, aga kui on enneöine (23 paiku) söök ära olnud ja sinnani asi üle elatud, siis magab nagu nott hommikuni välja. Tema vist ei ärkaks üldse öösel, aga mind ajab sisemine kell ikka kella 4 paiku üles ja siis, kui on õnnestunud unesegast pliksi veenda, et süüa võiks, magame hommikul 8ni ja siis 11ni välja. Ja edasi läheb jälle kolme tunni takka.

(Oi, ma rääkisin söögiaegadest! MOMMYBLOGGER ALERT!)

///

Ma olen saanud ainult kahed lilled. Laps pole saanud ÜHTKI lusikat. Sünnitoetuse saamiseks tuleb paberkujul asju viia Tartusse. Aga vähemalt on nimi registreeritud ja asi võttis umbes kaks sekundit (ja pool tundi, et ID-kaardi UTILIIT tööle saada). Elagu e-Eesti!

/

Kuidas peaks üks poollombakas moor koos lapse ja mingi 12 kilo kaaluva lapsevankriga treppidest alla ja üles saama, tahaks ma teada. Üles on täitsa võimatu, õnneks aitas mind täna üks naaber. AGA KUIDAS HOMME?! Masendav.

//

Könt. Könt on ILGELT rõve sõna. Könt. Könt. Köntköntkönt. Täna vedeles mul päev otsa üks könt diivani peal, sest see otsustas irduda (irduda on ka rõve sõna) ja ma ei tahtnud seda puudutada, sest see on RÕVE. Palju rõvedam on aga see, mis nüüd kõigest järele jäi ja ma seda pean ikka puhastama. Ehk siis… Ma teadsin, et kakased mähkmed mind häirima ei hakka, aga see nabavärk on ikka ilgelt rõve. Teine vastik asi on küünte lõikamine. ÕAH. Mul on mingi mälestus lapsepõlvest, et iga kord, kui isa mul küüsi lõikas, lõikas ta liiga lühikeseks ja NII KOHUTAV tunne oli pärast. Nüüd ongi minu jaoks teise inimese küünte lõikamine üks vastik tegevus. Aga noh, elu õied jne.

//

Kolm kilo veel ja olen tagasi raseduseelses kaalus. Sünnitusega õnnestus kaotada üle kümne kilo (ma enam lõpus ei lugenud, palju ma juurde võtsin, sest seda oli PALJU. Küll vist normaalkõvera sees, aga ikkagi PALJU). Mõned naised kaifivad kohutavalt rasedust ja ütlevad, et tunnevad end siis kõige naiselikumana. Teised ütlevad sama sünnituse kohta – et ultimate woman experience. Mul seda polnud teadupoolest, aga naljakal kombel on mul praegu väga naine tunne. Ma kaifin täiega oma kõhtu, esiteks sellepärast, et see pole enam suur ja teiseks on ta nii mõnus ja pehme. Kuidagi teistmoodi pehme kui tavaliselt ja kuna ma tean, et see on sellepärast, et rasedus ja laps jne, siis on see minu jaoks ultimate woman experience. (Lisaks ma tean, et teda kauaks ei ole.)

Aga läkski nii nagu arvasin – rasedusjärgne keha teeb mulle ainult rõõmu, kuigi ma tean, et enamikku naisi ajab see masendusse. Mina tervitan rõõmuga iga uut päeva, kus ma tunnen end paremini ja mis viib lähemale sellele ajale, kui saab jälle hakata trenni tegema (ja jälle hakata peale igikestva projektiga “suveks saledaks või surnuks”). Ehk et kuna mul juba enne olid kehaga sellised lood nagu olid, siis praegune ei ole üldse masendav, kaal sulab nagu lumi. Masendavaks läheb asi siis, kui on raseduseelne kaal käes ja peab hakkama jälle ALLA VÕTMA nagu ma terve elu olen teinud. Teoorias. Praktikas… noh, jah. Pealegi annab laps mulle veel vabanduse mõneks ajaks, sest dieeditada tegelikult ju niikuinii ei tohi ja ega ma seda oskagi.

///

Kohustuslik TISSID!

//

Ühel öösel ärkasin võpatades selle peale, et Abikaasa võttis kaissu ja APPI ME TAPAME LAPSE ÄRA! Hakkasin metsikult tekki loopima ja last otsima, ainult selleks, et avastada – dudette magab täiesti rahulikult oma voodis. Kuigi ma ei saa (veel?) aru, kuidas oleks võimalik toitmise ajal ise magama jääda (või üldse magama jääda, for that matter), mu alateadvus ilmselgelt arvab, et see mitte pole ainult võimalik, vaid ka KINDLASTI JUHTUB varem või hiljem.

Ahjaa, sünnitusmajas leppisime Abikaasaga kokku, et ükskõik, mis saab, proovime last mitte ära tappa. Et see võiks olla selline põhireegel, millest lähtuda. Senimaani läheb edukalt, tänan küsimast.

///

Ma arvan, et see, et kassid asja nii rahulikult võtavad, on seotud hea suhtega. See kõlab natuke jaburalt, aga ma tunnen, et tänu kodus olemisele sain ma nendega raseduse ajal hästi lähedaseks ja nüüd ei tunne nad (väga) armukadedust, sest teavad, et ma neid ei hülga. Sest ma olen kuulnud igasuguseid lugusid sellest, kuidas kassid uut ilmakodanikku tervitavad või noh, pigem “tervitavad” ja ma tõesti ei näe neid märke oma kodus. Pussakas pole isegi teinud NÄGU, nagu ta tahaks kuhugi pissida ja seda nägu tegi ta ennegi liiga tihti. Nii et ma loodan, et läheb samas vaimus see rahulik ja sõbralik kooseksisteerimine edasi.

/

Põhilised paanikateemad** sel nädalal: kas on normaalne, et ta nii rahulikult omaette voodis tšillib (ehk siis kas ma olen halb ema ja hülgan oma lapse, kui lasen tal seda teha)? Kas on normaalne, et ta õhtuti nutab ja ainult ringikõndimisega lepib (ja mina ei jõua ju ringi kõndida oluliselt) (ehk siis kas ma olen halb ema ja hellitan oma lapse ära, kui lasen tal süles rahuneda)? Kas on normaalne, et naba ära tuli (ehk siis kas ma olen halb ema, et see nabavärk minu jaoks rõve on)?

Ja üleüldse, kas ta valis meelega Osama surmapäeva sündimiseks, selle asemel, et sündida Hitleri sünnipäeval? Et nagu diktaatori asemel saime terroristi?

__

*Kui ma nii otsustan.

**See tähendab siis, et ma vahepeal obsessin nende küsimuste üle, aga ei paanitse pidevalt. Pidevalt olen ma üllatavalt rahulik. Ma ei saa aru, kust see rahu ja kannatlikkus tuleb? Mina ja kannatlik?!