Category Archives: hoomamatu

mina ju tean seda…

hoomamatu

…mida Crankymonkeys kirjutab:

…Sometimes postnatal depression doesn’t hit you like a bus – it just kind of creeps up on you.

You can take care of the baby, you’re affectionate and loving towards your baby, but you feel like your head’s in a cloud… and that cloud that you initially think is just the baby blues, just drags on and on and on… and before you know it, you have become someone very anxious, very easily irritable and very sleepy.  You have become someone who doesn’t feel like you. Someone who’s constantly scared of something bad happening to your children. Someone who gets annoyed at the smallest of things. Someone who can be uncharacteristically unkind to those around you.

For those whom PND doesn’t hit like a bus, life can be a very frustrating fog for a long time, with many ups as well as downs, before the realisation comes that this is not normal. That this is not you. That this is not who you want to be for the rest of your life.

 

…mind ümbritsevad arvavad ikka, et see olengi mina. Mitte haigus. And I get no breaks.

Tegelikult tahtsin ma ainult viidata ja üldse mitte sel teemal hetkel rohkem peatuda. Kindlasti saab sellest kirjutatud, aga mitte praegu.

NAISTEST, LIHTSALT: Kokkuvõte

hoomamatu 3 Replies

Mida kuradit?!

Ühesõnaga, tegin siia kena kokkuvõtte, otsisin välja kõik lingid ja panin ritta, et oleks ehk hea võtta ja nüüd, kui tulin niisama korraks mööda elamist ringi tosserdama, sest und ei tule (jälle), avastasin, et olen avaldanud tühja postituse!

Homme lähen ostan uue arvuti. Ausõna.

Igaljuhul ma tänasin kõiki ette ja taha, et te olite mul nii armsad. Kirjutajad – aitäh, et viitsisite sõna võtta! Lugeja – seda sa juba tead, et sa oled mul kõige lahedam. Aga ma ütlen ühe korra veel siis (või nüüd juba mitmendat, sest terve post kadus ju ära): dakiblogi lugeja on kõige lahedam!

Viimase postituse kommentaaride võitja oli üheksas, keelemurdjanimega Aiassadassaia, võta minuga ühendust! Veel pole paar võitjat oma raamatut nõutama tulnud, ootan teie kirju!

Siin siis tagasivaade külalispostitustele. Ma sain veel paar-kolm postitust, nii-öelda pro bono, ma pole veel mõelnud, mis ma nendega teen, aga võibolla ma avaldan need kunagi tulevikus. Kampaaniaväliselt.

“Naistest, lihtsalt” külalispostitused:

  1. Nirti – Mul on faas (TM)
  2. Sandra Jõgeva – Ema õpetussõnad
  3. Naabrinaine: Ägedatest meestest, lihtsalt
  4. Nelladella – Meestest ja naistest, neid teatud vanusesse jõudnutest
  5. Epp Petrone – Meestest, lihtsalt ja naistest, lihtsalt
  6. Rents – Prantsuse meestest, lihtsalt
  7. Manona Paris – Munad mehed
  8. Mare Sabolotny – Meeste keel ja naiste keel
  9. Merle Liivak – Nagu kolm klaasi veini

 

sarjakalender

hoomamatu 10 Replies

Kohe-kohe! Kohe hakkab pihta sügisene telehooaeg ja kuigi mul on nii hullult vähe aega sarju vaadata, ei suuda ma seda ära oodata. Või tegelikult… Mila on just praegu sellises heas vanuses, kus ta võib tundide kaupa üksinda tekil hängida ja ma ei pea teda mööda elamist pidevalt taga ajama, nii et äkki just on parim aeg sarjavaatamiseks?

Tärniga on tähistatud sarjad, millest ma ajapuudusel ehk loobun või siis hoian neid suvehooajaks, kui on nii mega igav, nagu praegu on olnud (show wise). Samas viskasin ma juba päris paljud sarjad ära, mis on end ammendanud. Uusi sarju tuleb sel hooajal 24, neid kõiki kindlasti tsekkima ei hakka, aga mõnega teen tutvust, äkki on äge.

Kirjas on kuupäev ja päev, mil esilinastub ülemere, meile jõuab siis päev hiljem.

Möödanik: sarjakalender 2008, sarjakalender 2009.

Esmaspäev

19.09 How I Met Your Mother
19.09 Two and a Half Men (Sheeni asemel Ashton Kutcher, tõotab tulla põnev!)
19.09 Castle
19.09 Hawaii 5-0
26.09 Terra Nova* (UUS!)
3.10 House

Teisipäev

13.09 Ringer (UUS! Sarah Michelle Gellar tuleb tagasi!)
20.09 NCIS
20.09 New Girl (UUS!)
20.09 NCIS: LA
20.09 Unforgettable* (UUS!)
18.10 Man Up!*(UUS!)

Kolmapäev

21.09 The Middle*
21.09 Criminal Minds
21.09 The Modern Family
21.09 CSI*
21.09 Up All Night* (UUS!)
21.09 Free Agents (UUS!)
28.09 Happy Endings
28.09 Suburgatory (UUS! Alan Tudyk!)
5.10 American Horror Story (UUS!)
12.10 Psych
23.11 I Hate My Teenage Daughter* (UUS!)

Neljapäev

22.09 The Big Bang Theory
22.09 Parks and Recration
22.09 Grey’s Anatomy*
22.09 Person of Interest (UUS!)
22.09 Prime Suspect* (UUS!)
29.09 Private Practice*
29.09 How To Be A Gentleman* (UUS!)
3.11 Bones

Reede

23.09 Supernatural
23.09 CSI NY*
23.09 Fringe*
23.09 Blue Bloods
21.10 Grimm (UUS!)

Laupäev

24.09 Rules of Engagement*

Pühapäev

25.09 The Simpsons
25.09 Family Guy
25.09 American Dad
25.09 The Good Wife
2.10 Homeland (UUS! Damian Lewis, jei!)

Midseason lisanduvad veel Cougar Town, Are You There Vodka… (UUS!), Alcatraz (UUS!), Awake (UUS!), Bent (UUS!), The Finder (UUS! Bonesi spin-off), Scandal (UUS!), Work it (UUS!)

käisin pulmas…

hoomamatu 3 Replies

…jajah, just, kummikute ja ämma kingitud punase kotiga. Maailma kõige ägedam pulm oli. Ühtlasi lasin rihma lõdvaks, see kukkus maha, kadus kuhugi ära ja tuli tagasi alles hommikul. Nüüd on mõni aeg jälle rahu maapeal.

Kallis Emiliana: neli kuud

hoomamatu 5 Replies

Täna saad sa neli kuud vanaks. Neli! Kuud! Mingisugune reaalsuste kokkupõrge on sellega seoses (jälle). Ühest küljest tundub, et sa alles ju sündisid (ja ma EI PEAGI veel trenni jõudma!), teisest küljest – mis MÕTTES ainult neli kuud?! Sa oled ju igavesti olemas olnud, sa peaksid vähemalt kahesajane olema praeguseks.

Sel kuul on toimunud sinuga, ja sellega seoses ka meie elu ja päevadega, tohutud muutused. Esiteks lõpetasid sa oma nuturallid. Oh, jah, muidugi sa nutad praegu ka, aga kujuteldamatult vähem. Mis tähendab, et ma PEAAEGU saan juba ka õhtutesse tegevusi ja külalisi planeerida, sest sa oled võimeline olema sotsiaalne peaaegu till the end.

Teiseks võtsin ma käsile su lõunauinakud ja võib öelda, et toimunud on progress. Antud kontekstis tähendab see seda, et nii üle päeva teed sa oma uinakuid ilma minu abita ja ma saan sel ajal näiteks süüa või logeleda või internetti läbi lugeda või pilte töödelda või… OMG! Possibilities! They are endless!

Kolmandaks hakkasid sa keerama. Kõigepealt seljalt kõhule ja siis kõhult seljale ja vahepeal tuleb sul juba ka rullimine välja ja paar korda oled edukalt ka army crawlinud. Nüüd sa ainult kõhuli oleksidki, endal HIIGLASLIK naeratus näol: “Ha! Ma EI SÕLTU sinust! Teen mis tahan!” See kõik muidugi tähendab, et tõenäosus, mil sa kuskilt alla potsatad, kasvab iga päevaga. Ma tean, et ma võin end pooleks rebida, aga et see juhtub paratamatult mingil hetkel kindlasti.

Neljandaks lased sa mul hommikuti magada. Või noh, tukkuda. Ma täpselt ei tea, mis sa neil aegadel teed, sest ma olen ise siis ülessoojendatud surma seisuses ja ei suuda üldse midagi hoomata, aga ma tean, et sa mingi aeg oled üleval ja kuulad raadiot, siis mingi aeg sa jutustad ja keerled nagu vurrkann (need hetked on suhteliselt ohutud, sest voodi on turvatud ja ma ise sinu ja ründava gravitatsiooni vahel) ja mingil hetkel teed sa kaisus mul oma hommikuuinakut, et siis koos minuga lõuna paiku tegudele ja uuele päevale vastu minna.

MA TÄNAN SIND SELLE EEST.

Päriselt. Ma kohati tunnen end peaaegu jälle inimesena.

Ja siis on need… nihkes päevad. Kui sulle ei meeldi miski. Kui sa oled PIDEVALT ebarahul. Kui ma ei saa aru, mis sa minust tahad ja mul on tunne, et ma teen KÕIK valesti. Tegelikult, muidugi, on meil kõigil häid ja halvemaid päevi ja ma üritan endale sisendada, et see on täiesti normaalne. Sest ka sina oled inimene. Sõnnitar, sellest rääkimatagi.

Neid nihkes päevi on muidugi ehk üks kümnest. Aga iga kord on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ja kui on head päevad, KA SIIS on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ühest asjast tahtsin ma sinuga veel rääkida.

Minu depressioon EI OLE SINU SÜÜ. Jäta see endale meelde, kirjuta kas või üles ja vaata iga päev, juhuks kui sa peaksid nii arvama hakkama.

See ei ole sinu süü.

See on lihtsalt… ajukeemia. Elumuutused. Eelnev terviseseisund, mis seda soosib. Muidugi ka magamatus, aga kui välja jätta paar nihkes ööd, kui sa oled imelikel aegadel ärganud või ma olen pidanud sind võrevoodi kurjast haardest päästma (sest sa oled end kuidagi nii keeranud, et jalad on võrede vahel kinni), siis SINA laseksid mul vabalt magada. Sest mis takistaks mul koos sinuga kell kaheksa magama minemast, eks ole…

Jah, mis takistaks…

Aga sellest mõni teine kord.

Ühesõnaga, sa oled jätkuvalt täiega awesome. Sa teed mingeid ägedaid asju ja ma ei suuda ära imestada, et see mulle jätkuvalt nii põnev on. Siis sa naeratad oma lohukestega naeratust, samas niimoodi natuke kahtlevalt: “Hm. See, mis toimub, meeldib mulle. FOR NOW.” Kui ma sind mõlemale põsele muudkui musitan, siis sa paned oma silmad poolkinni ja naeratad, aga see naeratus ütleb, et sa talud seda heasüdamlikult. FOR NOW. Suure osa ajast vaatad sa maailma, kulm natuke kipras (täpselt nagu su isal) ja püüad asjadest aru saada. (Või juba oledki saanud ja mõistatad, miks KÕIK TEISED ikka veel asjadest aru ei saa.)

Ja siis on need korrad, kui maailmast on NII KÕRIAUGUNI ja sa keerad end minu kaissu, pistad pöidla suhu ja vaikse nosserdamise saatel oled mõnda aega kõige eest peidus.

Ma soovin, et ma suudaks sind alati nii lihtsalt kõige eest kaitsta.

Armastades,

emme

Toiduklubi: Täidetud suvikõrvits

hoomamatu Leave a reply

Käisin ükspäev Naabrinaise sünnipäeval. Õigemini, ma käisin ENNE, kui sünnipäev hakkas, sest Mila polnud eriti koopereerumisaldis ja ma loobusin plaanist õhtusel ajal ilma lapseta pidutseda. Hiljem ma mõistsin, et Mila ilmselt tahtis ise kah sünnipäevale tulla ja talle lihtsalt ei meeldinud plaan, et ta sellest ilma jääb.

Enihuu. Ettevalmistused olid täies hoos ja ma vaatasin, kuidas Naabrinaine süüa teeb, samal ajal talle oma rasket elu kurtes. Millegipärast mind alati nii hämmastab, et Naabrinaine kokkab. Ma ei tea, miks. See on kuidagi… hämmastav. Ausalt, ma pole kunagi arvanud, et karjäärinaised EI PEAKS kokkama või et, ma ei tea, Naabrinaisel on näiteks kokkamiseks sobimatud käed, aga sellegipoolest ma alati hämmastun.

Naabrinaise ema (hm, Naabriema?) oli toonud talle hunniku hiigelkabatšokke ja Naabrinaine andis lahkelt ühe mulle kaasa. See oli ausalt hiiglaslik! Suurem kui titt! Poolest teen lapsele suvikõrvitsapüreed ja panen sügavasse õiget aega ootama, teisest poolest tegin aga täidetud suvikõrvitsaid (millest Abikaasa ainult täidise ära sõi ja ma veendusin järjekordselt, et pole mõtet mehi minu meest midagi uut ja huvitavat ja, õugaad, tervislikku sööma meelitada).

Vaja läheb: suvikõrvitsat vastavalt sööjate arvule (mul oli siis pool ühest hiiglaslikust, sain neli lootsikut), 200 g veisehakkliha, 1 punane sibul, neli küünt küüslauku, küüslaugu- ja sidrunipipart, riivitud juustu, maitseks värskeid ürte

Valmistamine: lõika suvikõrvitsast parajad lootsikud ja kraabi sisu välja, no nii, et alles jäänud seinad ikka kannaks. Sisu pane kõrvale, pärast saad seda täidises kasutada. Prae pannil hakkliha koos sibula ja küüslauguga, maitsesta, kuidas soovid. Mul eriti värskeid ürte polnud, aga ma kujutan ette, et basiilik ja petersell võiksid anda huvitava koosluse. Viska juurde ka natuke suvikõrvitsast jäänud sisu, haki see enne ära.

Vahepeal pane ahi 220 kraadi juurde sooja. Täida suvikõrvitsalootsikud täidisega, üsna messy job, aga saab hakkama. Ahjaa, kui lootsikud ei taha püsti püsida, siis võid neid põhja alt kandilisemaks nüsida. Torka 20 minutiks ahju, siis võta korraks välja, raputa üle riivjuustuga ja pane uuesti ahju, kuni juust on sulanud ja kuldne.

Serveeri näiteks värske keedukartuliga ja tomatisalatiga.

sõna on meestel: miks on naised ägedad?

hoomamatu 11 Replies

Ükspäev oma arhiividest midagi otsides sattusin selle postituse peale ja BOOM! Loomingulised mahlad hakkasid voolama. (Ma ju ütlesin, et ma hakkan seda väljendit kasutama, sest see kõlab nii kohutavalt rõvedalt.) Kuna viimasel ajal on siin blogis palju sõna olnud naistel, siis seekord võtsin ma lahti oma kirjakasti ja saatsin kõikidele meestuttavatele, kes pähe tulid (paljud kindlasti unustasin), kirja lihtsa küsimusega: miks on naised ägedad? Miks sulle naised meeldivad?

Vastajaid oli igat sorti, aga kokkuvõttes on nende eesti meeste vastused nagu šokolaadiassortii. See konjakiga. Vahepeal natuke järsud ja ootamatud, aga lõpuks jääb suhu ikka hea maik. Pole need eesti mehed (ja üks peaaegu-eesti mees:) nii mökud midagi! Pealegi, neil on ju hea maitse – sest neile meeldivad eesti naised.

(Ma ei välista ka peegelpostituse tegemist, nii et naised, pange oma pea tööle ja saatke mulle postkasti näiteks oma mõtted, miks mehed on ägedad!)

Miks on naised ägedad? Ütle, mees, miks me sulle meeldime?

Elver: „Üks väga oluline element, mis mulle naiste juures meeldib, on need omadused-tegevused, mida ma ise pole mingil põhjusel oma elus saavutanud, kuigi oleksin tahtnud. Mul on paras nõrkus kõigi naiste suhtes, kes kirjatööga omale pelmeeniraha teenivad. Boonuspunktid, kui neiu vahel arvutimänge mängib — järjekordne asi, milleks mul pole töö kõrvalt aega.

Teine oluline element on ürgmehelik soov pakkuda neiule miskit eluks vajalikku ja nõnda tema heakskiit ära teenida. (Paadunud feministid võivad siinkohal lugemise ära lõpetada.) Mehe roll on olnud läbi aastatuhandete kaitsja ja leivatooja oma. Eks see vajadus ole osaliselt geenides.

Ma tahaks, et rohkemate naistega saaks vabalt suhelda. Et suhtlus ei oleks pidev manööverdamine teise poole komplekside vahel. Ja pidev sarkasm ei ole vaba suhtlemine — see on mingi enesekaitsetehnika vältimaks oma kompleksidega tegelemist.“

*

Justin: „Mulle meeldib, et neil on rohkem empaatiat ja sügavamad tunded. Naised on ka “team players” — meestel on kogu aeg jabur konkurs — kes on tugevam, kes on targem, kes on kiirem, kes on jõhkram – aga naised saavad töötada paremini koos. Ja naised on head korraldajad. Mees saab teha üht asja korraga, aga naistel on laiem perspektiiv.“

*

Tanel: „Mulle meeldib naiste juures see, et reeglina nad hoolitsevad enda eest rohkem kui mehed, st nad vaatavad enne ikka peeglisse, kui kodu uksest välja astuvad. Samuti hoiavad ja hoolivad nad oma ümbrusest paremini kui mehed. Nad on korralikumad, koristavad rohkem, hoiavad asju paremini ehk võib öelda, et nad on üldiselt hoolivamad. Muidugi on ka erandeid…“

*

Naabrimees: „Esimese asjana turgatas pähe kohe ilu – naised on ikka palju ilusamad kui mehed, seda mitte ainult atraktiivse välimuse poolest, vaid see väljendub ka riietuses, käitumises, rääkimises jne. Teine märksõna on rahulikkus (ei ole vist kõige parem sõna… sobib ka kainemõistuslik) – naisi baaris ju kaklemas ei näe ning enamus (auto)huligaane on siiski mehed. Naistel ei ole vaja koheselt rusikad käiku lasta, kui tänaval vastu tulijal ei ole suitsule tuld anda või ta vaatas liiga kaua silma.

Ja loomulikult hoolivus – lapsed, pere, lemmiklooma(d), mees, vanemad, kodu on alati tal mõtteis ja meelel. Alati on tal aega, et kuulata, kuidas lapsel koolis läks, broneerida aega kassile hambaarsti juurde minekuks, koristada kodu, teha perele süüa jne. Need on esimesed märksõnad mis koheselt pähe turgatasid.”

*

Martin: “Naised on elu allikas, mille juures iga päev peab käima… Ja kui ei käi, ei saa ka elu õitseda.”

*

Andris: „Ma olen muidu sugudevahelise võrdsuse pooldaja jne, aga minu jaoks on alati olnud üheks elu suurimaks müsteeriumiks pesumasin ja sellega ümberkäimine – samas kui naistel tuleb see kuidagi loomulikust instinktist.“

*

JS: „No see on ju elementaarne – need on sootunnused. Meestele meeldivad tissid, tussud ja pepud. Põhjuski on väga lihtne. See on inimsoo püsima jäämiseks kõik niiviisi seatud. Kui õielised tolmlevad tuule abil ja kalad kudevad vetikavõssa ning paljud teised kahesoolised liigid teevad veel muudki, et kuidagi läbi aja kesta, siis inimesed peavad oma seemned ise eesmärgile toimetama. Sellele pähegi määrima. Kui just mitte pähe, siis kehale või kehasse pigem. Veelgi keerulisem tegelt. Oma seemned tuleb nii väärtuslikuks käituda, et neid eesmärgile lausa nõudma hakatakse. Siit hargneb juba meeletult keeruline eelistuste ja vastastikuste meelituste süsteem. Kõik loeb ja kõik panused on mängus. Meestele meeldib naiste juures kõik! Kui mees on pööraselt armunud, siis ei ole tema ihalusobjektil mitte ühtegi puudust. Kõik on ainult voorused. Mees võib neid tundide viisi üles lugeda. Sealt leiab kindlasti maheda hääle, nõtked liigutused, viisi kuidas õrnukene teelusikaga kolistab või oma puuksatusi valju naeruga summutada püüab.

Kuid see ei ole mitte midagi muud kui viis mõtelda. Antud juhul viis kõik ilusaks mõtelda, sest nii on looduse poolt seatud. Inimestel on tuule ja vetikate asemel abiks mõtlemisvõime ja see on kõikvõimas. Paljunemise nimel ei ole miski kättesaamatu ja naistes on ilus absoluutselt kõik kui silmapiiril seisab see õige. Ta on ju täiuslik! Vaadake ise. Olgu või transvestiit.

Vabandust, aga ka läbi ja läbi ilusaid naisi on olemas. Ma olen ise näinud!

*

Kaarel: „On mitmeid asju, mis mulle naiste juures meeldivad ning selle asemel, et kirjutada sellest
narratiivis, otsustasin teha väikese nimekirja.

Mulle meeldib kuidas te hommikuti välja näete.
Mulle meeldib, kuidas te mõnikord meid ka tobedate ideede juures toetate
ja mõnikord meile mõistust pähe räägite, kui me natuke üle piiri läheme.
Mulle meeldib, kui te ka vastu vaidlete.
Mulle meeldib, kui teiega saab maha istuda ning kohvi kõrvale tunde tunde vaid rääkida.
Mulle meeldib, kui te olete kõige selle juures enesekindlad.“

*

A: „Sarm.“

*

Pikk: „Mis on naiste juures ägedat? Peaks ju olema lihtne vastata, et neil on hea perse või ilusad tissid, aga kui nüüd järele mõelda, siis minu jaoks see asi nii lihtsalt seletatav pole. Tean küll inimesi, kelle jaoks on oluline, et naine võtaks hästi suhu või et tal oleks ilus perse, muidu üle lati ei pääse, kuid tegelikult on naistel ju veel terve hunnik muid ägedaid omadusi veel.

Näiteks saab nendega arutada maailmaasju või oma muresid hoopis teise nurga alt, kui oma parima meessoost sõbraga, sest nad lihtsalt mõtlevad kuidagi teisiti, mis on tegelikult suht äge. Samas võib see ka üpriski tüütu olla, kui üritad neile mingit ilmselget asja arusaadavaks teha ja nad lihtsalt ei mõista seda, sest nad mõtlevad hoopis teisiti, kui mehed.

Aga mis teeb konkreetse naisisendi ägedalt ligitõmbavaks? Ka see ei ole mingi üks detail (ahter või silmad või suu), vaid kogu tervik. Pigem on see mingi sõnaseletamatu miski, mida tunned kohe, kui talle otsa vaatad. Astud ruumi ja märkad kedagi ning saad kohe aru, et temas on see „miski“, mis teeb naise ägedaks. Ka neid ägeduse vorme on erinevaid. On naisi, kes on nii ägedad, et saad nendega hoobilt sõbraks, kuid voodisse nendega ei roniks. Mitte, et neil midagi viga oleks, aga see kuidagi rikuks jäädavalt selle sõprussuhte. Samuti on teistpidi ägedaid naisi, kellega ainult voodisse ronikski, kuid ei midagi enamat. Neid ma üritan millegipärast jõudumööda vältida. Miks? Vot krt seda teab. Paljud sõbrad vaatavad mind sellepärast nagu napakat, et kuidas saab nii loll olla. Naine tahab ja sina nüüd ei taha. Kuid mu meelest on sellest natuke vähe, et ennast täis juua ja esimene õhtu linade vahele pugeda. Enne tahaks nagu muud kohustuslikud elemendid ka läbida, nagu veinijoomine ja romantika tegemine. Vaadates kõrvalt oma tuttavaid, kes asjaga just sellest „valest“ otsast pihta hakkavad jääb mulje, et ma olen tänapäeva maailma jaoks liiga vanamoodne. Kuid nii ei ole ju minu meelest üldse äge!“

*

Hugo: „Olles heteroseksuaalne mees, meeldib mulle naiste juures see, et nendega saab seksida. Kuulsin kunagi ühest ameerika filmist või teleseriaalist järgnevat nalja: Küsimus: mis on parim koht seksimiseks? Vastus: Vagiina. Olgugi, et see on parasjagu vulgaarne, on see minu arvates suures osas tõsi.

Muidugi siinkohal tuleks täpsustada, et sõnu “naistega saab seksida” ei tohiks lugeda sarnaselt “autodega saab sõita”. Ma ei leia, et seks oleks kuidagi ühepoolne või et naistel oleks selles vaid passivne roll või vaid meestele kasu toomise funktsioon, nagu autode puhul. Kindlasti on seks interaktiivne ning mõlema aktiivset, vähemalt vaimselt, osalust nõudev tegevus.

Veidi laiemalt vaadatuna võiks veel lisada, et minu arvates on naiste kehadel teatud esteetiline väärtus, mis meestel puudub. Eelkõige avaldub see minu arvates selles, et “keskmise” naise keha on ilusam kui “keskmise” mehe keha. Selleks, et mehe keha oleks ilus peab ta sarnanema mõnele Antiik-Kreeka heerosele, kuid naiste puhul pole see üldsegi vajalik.“

*

Tuur: „Oeh. Küsimus on lihtne, aga sel polegi vastust. Vōi on see vastus nii suur ja sügav, et maamuna seda kanda ei suuda. Mutt Mihkel yc kunagi, et ei ole olemas eri rahvaid, vaid on ainult meeste- ja naisterahvas.“

Asjad

hoomamatu 3 Replies

Kessu ja Liis ees, Daki järel…

Alguses ei tulnud minul kah toas ringi vaadates pähe, et mis need mu rõõmutoovad pisiASJAD on. Tass, muidugi, aga selle ahvisin Liisu järelt ju. Kuigi ma olen oma tassile juba kiidulaulu laulnud, see jõudis isegi blogiraamatusse ju. Ma praegu hakkasin mõtlema, et ta on mul ikka maru kaua püsinud, mis tähendab, et tõenäosus, et ta katki läheb, kasvab iga päevaga. Nüüd on sellest kohvijoomisele ja supisöömisele lisandunud ka jäätisesöömine. Ma olen hakanud nimelt jäätist sööma. Õudne.

Ja veel. Kõrvarõngad! Kui ma Tikri juures nägin seda ägedat pildiraami sisse pandud kangast, mille külge ta oma kõrvarõngad on riputanud, surin ma kadedusest ja otsustasin kah samasuguse teha. Kunagi. Millalgi. Kui mul meelest ei lähe. Praegu ripuvad mu kümned (sajad vist veel mitte, kuigi ma ei üllatuks) kõrvarõngad tasside ja kausside äärte küljes (POTENTIAL CHOKING HAZARD! Would someone please think of the children!!!) ja kuna ma meikida ei viitsi, siis tunduvad kõrvarõngad heaks meigiasenduseks. No et keegi ei vaata mu kulme, kui kõrvarõngas tähelepanu eemale viib. Või midagi. Pildil on Kassi tehtud pardikesed ja Silja tehtud “Karlova kassid”, ühed samasuguste kassidega kõrvakad on mul veel, need ostsin Lõunakast kunagi.

(Appi, kuidas ma ei viitsi linke otsida selle õudaeglase arvutiga!)

Esiplaanil on aga võtmehoidja-pardike, mille tõi Siki mulle Inglismaalt. Külje peal on sellel nupp, mida vajutades tuleb nokast valgus ja part hakkab meeleheitlikult prääksuma. Iga kord, kui ma võtmeid kasutan, tuleb mul naeratus näole. Või kui naeratus ei tulegi, siis vähemalt läheb süda soojaks. See prääks on toonud juba mitmeid piinlikke olukordi, sest taskusse võtmeid panna ei saa ja teinekord on ta ka kotis hakanud kriiskama. Kui ma selle võtmehoida sain, siis ma arvasin, et see on ILGELT hea leiutis, kui öösel täispeaga koju tulla. No et kui ei leia lukuauku, siis muudkui vajutad, valgus tuleb ja saad salaja sisse hiilida.

PRÄÄKSUMISE SAATEL.

“Honey, have you been drinking again? I thought I heard quacking…”

Võtmehoidja meeldib väga ka LMile ja ta on korra ka pardikese kiirelt ja osavalt võtmerõnga küljest eemaldanud. Ma loodan, et see peab vähemalt niikaua vastu, et ma saan ka oma last selle pardikesega lõbustada. See aeg tuleb vist varsti…

Ja Kessu järgi siis ka järjehoidja-kiisu. Mul on üks selline veel, hallikarvaline, aga seda hoian ma märkmiku vahel, sest see saadeti mulle Hiinast (!) 2007. aasta õudussuvel ja senimaani teeb see mu hingele pai, kui ma seda näen. Et on inimesi, kes hoolivad. Ka võhivõõraid. Muidugi, kui ma selle sain, siis polnud mul aimugi, mis imeleiutis see on ja ma arvasingi, et see on siuke plastist kiisu. No et äge kiisu, aga ilma igasuguse praktilise väärtuseta. Seda, et tegu on järjehoidjaga, sain ma aru alles siis, kui selliseid Rahva Raamatus müügil nägin. Maalt ja hobusega…

Ning lõpetuseks – päikeseprillid. Mul oli neid vahepeal üheksa paari, praegu on pidevas kasutuses kaks, ülejäänud on neis kastides, mis siin juba pea aasta aega seisavad ja ootavad, et me elutuba valmis saaks. Ma kannan päikseprille aastaringselt ja kannaks vist ka 24/7, kui magada ebamugav ei oleks ja kui pidevast kandmisest nina ja meelekohad vastikuks ei läheks. Pealegi näen ma päikseprillidega oluliselt ilusam välja (vt ka meiki ei teegi, meiki ei teegi; kulmud!).

NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Merle Liivakult

hoomamatu 17 Replies

Üheksas ja viimane külalispostitus tuleb Merle Liivakult. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Merle sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt». Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.

Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja teise kommentaari, seega saab raamatu Kristel. (Meili mulle!)

Aitäh kõigile ägedatele naistele, kes olid valmis mu blogis oma mõtteid jagama ja suur aitäh kõikidele lugejatele, et te selle eksperimendiga nii hästi kaasa tulite!

***

Merle Liivak on ajakirjanik, Anne&Stiili peatoimetaja, kes kevadel šokeeris teatud hulka avalikkusest rasedana ajakirja kaanel poseerides, mis tegelikult siiski oli üsna äge tegu. Praegu Merle enam rase pole, küll aga on tal kodus pisike Jussike, kellele ägedat maailma tutvustada.

***

NAISTEST JA EMADUSEST, LIHTSALT ehk NAGU KOLM KLAASI VEINI

Autor: Merle Liivak

Keegi on öelnud, et see, kui palju lapsed oma vanematele vastu annavad, on läänemaailma üks suurimaid saladusi. Minu emaks saamise kogemus on avanud mulle ka ühe teise üllatusmuna.

Mu kulmud on olnud üllatusest kaardus juba mitu kuud järjest – kuidas küll lapse saamine suhteid suguõdedega muudab! Ma olen juba pea kümme aastat tegutsenud naisteajakirjanduses – teinud igasugu daamidega intervjuusid, juhtinud naistest koosnevaid tiime, uurinud lugematul hulgal naisteajakirju, loonud eeldatavasti kõigile naistele tohutult huvipakkuva ajakirja – ja alles nüüd, Johanni emana, võin öelda, et mulle on võimaldatud ligipääs naiste hingeasjade juurde. Või vähemalt oskan ma neid nüüd põhjalikumalt mõista.

Kõik algas siis, kui minu rasedus juba ka kõrvalseisjatele ilmselgeks sai. „Arbuusike” minu rinna all osutus omamoodi VIP-pääsmeks teiste naiste (tuttavad, kolleegid ja isegi koristaja!) intiimsete saladuste juurde. Ühtäkki hakkas jõudma minuni reaalsus teatud eluetappi jõudnud naiste taga- ja magamistubades. Kellel on mida ette heita oma eksabikaasale (vahel ka koduvägivalda) või millised ootused on jäänud vastamata nüüdsel kallimal (liiga palju tööd ja vähe perega veedetud aega). Kellel on millised tunded olnud oma laste suhtes (need ei ole kunagi ühesuguse šablooni läbinud, tuleb ette isegi pettumust). Aga ka loomulikult positiivseid asju – kes kui paljudest lastest unistab jne. Selline tunne, nagu oleksin vastu võetud naisvabamüürlaste seltsi – üsna arusaamatu oleks kogu see maailm mulle varem, asjasse mittepühendunult, tundunud. Ei olnud mul lapsi, ei osanud õieti neist unistadagi ning puudus sõltuvus elukaaslasest ja perekontseptsioonist.

Selgeks sai ka see, et karjääris tippe vallutanud naised, kes 40-aastaselt lastetud, ei pruugi seda olla vabatahtlikult. Kuulsin lugusid raseduse katkemistest, sellest, kuidas on jääda lapsest ilma ka 7ndal raseduskuul… Sain teada, et see, mis ühtedele tuleb möödaminnes, valmistab teistele piinarikkaid katsetusi meditsiini abil…

Meenub, kuidas veel raseduse viimasel kuul käisin pediküüris ja heietasin pediküürijale, kui EBAREAALNE rasedus ikka on ja kui EBALOOMULIK tundub sünnitus, ja et ma lihtsalt EI SUUDA ETTE KUJUTADA, kuidas ma last hakkan imetama. Hästi tore ja verbaalset barokki harrastav salongitöötaja tõmbus korraga vaikseks ja poetas siis: „Ah nii…, et siis ebaloomulik. Sa siis ei ootagi tema sündi nii väga?“ Selgus, et kosmeetik suudab oma tulevast last ja sellega seonduvat liigagi hästi visualiseerida, ootab ta teda juba aastaid ja on läbi teinud juba mitu ebaõnnestunud kunstlikku viljastamist.

Loomulikult tundsin oma fafafaatamise pärast tohutut piinlikkust, lõpuks ometi jõudis kohale, kui eriline privileeg on emaks saamine, ning kui LOOMULIK see tegelikult on. Ja ma ei mäleta, et mulle oleks varem selliseid saladusi usaldatud, vähemalt mitte elus esimest korda kohatud kosmeetikute poolt.

Tähtis pole vaid „mis“, vaid ka „kuidas“! Naistevahelise suhtluse lennutab minu jaoks uuele tasemele ka värskelt avastatud, enneolematult võluv kommunikatsiooniformaat – lapsevankritega kruiisimine mööda linna parke ja uulitsaid. Ükski kohvikukohting ei võistle sedasorti promeneerimisega – tuuleke paitab, pilk voolab vabalt ringi, ja ka kõige delikaatsemad teemad ei tundu enam pealetükkivad. Nagu kogemata viib jutulõng väga isiklike emotsionaalsete dilemmadeni, tehes siksakke isegi sellistele tabuteemadele nagu kes kui kaua pärast sünnitust seksini jõuab ja milliseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutab.

Tuleb see värske ema unevõlast, sellest, et pole kuskile kiire või millestki muust, kuid need jalutuskäigud mõjuvad kuidagi budistlikult – räägid teise naisega, aga mõnes mõttes justkui iseendaga. Ilma igasuguse valehäbita. Lapse saamine on nagu värav, millest läbi saades on naistel lihtne tunda üksteise vastu sügavat empaatiat. Me oleme kogenud midagi universaalset ja samas erilist, mida mõistame ainult meie. Ja see teeb meid üksteise silmis võrdseks.

Nii nagu Facebook aitab üles leida vanu koolikaaslaseid, toob ka nähtamatu emade võrgustik meid lähemale sõbrannadega minevikust. Ühtäkki sai mu endisest klassiõest minu meditsiiniline nõustaja, kellele häda korral kellaajast hoolimata helistada. Temas on ühendatud meditsiiniharidus, homöopaatiausk ja mis väga tähtis –  sarnased tagasilöögid lapse esimestel kuudel. Järsku tundub täiesti loogiline kutsuda oma sünnipäevale ka teine aastaid „varjusurmas“ olnud klassiõde, koos NELJA lapsega!

Emadus on avardanud mu sotsiaalset kogemust ja ringi sellise hooga, et pea käib ringi. Nagu oleks kolm klaasi veini ära joonud. Jutud jõuavad usalduslikumale tasemele, ja sama lõbus on ka!

Aga kõige tähtsam on austus, mida lapseootus, sünnitus ja kõik järgnev on minus kõigi teiste maailma emade vastu äratanud. Ma vaatan kassajärjekorras ühte tagasihoidlikku blondi naist ja tema teismelisi kaksikuid-tüdrukuid. Püüan ette kujutada, mida see naine on läbi teinud ning tunnen endas sööstu kummarduda tema ees maani. Aga varem ei oleks ma teda isegi tähele pannud.