Viisin Milakese Liisi juurde hoidu, istusin veits ja sõin ning rääkisime RJga juttu. Pärnaõitest, lasteaiast, etendusest, kus ta mängib tibu ja muust olulisest. Ühtäkki märkasin, et ta silmad on nii vahvalt träpsulised.
“Oi, kas sa tead, kui lahedad silmad sul on?”
“Mismoodi lahedad?”
“Silmaiirised on täpilised. Oota, ma proovin pilti teha.”
RJ poseeris, aga head pilti ei saanudki.
“Tead, kui sa ükskord suureks saad, siis sa hakkad veel nende silmadega inimesi võluma.” (Justnimelt inimesi, mitte “mehi” või “naisi” – me elame ikkagi uuel ajastul, kus kõigil on õigus oma silmadega võluda just neid inimesi, keda ta võluda tahab.)
“Mismoodi… võluma?” päris siilipoeg.
“Noh, tead…” jäin jänni, “et kui nad sulle otsa vaatavad, siis sa võludki nad oma täpiliste silmadega ära.”
“Nemad võluvad mind?”
“Ei, sina neid.”
“Silmadega?”
“Just!”
“Äh, see pole kellegi võlutrikk ju!”
