Category Archives: hoomamatu

aasta 2013 küsimustes

hoomamatu 7 Replies

Vahepeal on mul tunne, et kõik vastused on olemas, et enam küsimusi polegi järele jäänud. Aga siis saan aru, et see on vaid väär hetketaju, sest kohe järgmisel momendil teeb elu käänaku ja sul on taas palju rohkem küsimusi kui vastuseid.

Aastalõpud on selles suhtes veidrad. Istud kuuse all, vaatad endale hinge ja mõtled, et… Vot siis. Sel aastal selline lugu. Uus ehk tuleb teisiti? Või annab see, milline on aasta viimane päev, ka uuele vastiku sitamaitse juurde? Või loeb siiski see, kellele sa täpselt südaööl otsa vaatad? Kas loeb see, keda kallistad, keda suudled, kellele esimest korda “Head uut aastat!” soovid? Kas annab hoopis tooni see? Või sootuks see, kellelt tuleb see esimene uusaastakõne läbiülekoormatud liinide? Või saab uus aasta tooni esimeselt sõnumilt, e-kirjalt, külaliselt järgmisel päeval?

Või üldse, mis toonid on olnud su selle aasta päevades? Mis värvi on olnud su hommikud? Mis karva on hilisööd, kui akna peal suitsetad ja väljas sajab laia valget lund? Mis lõhna peale sa hommikuti ärkad? Kuidas lõhnab see kael, kuhu vastu oma nina surud? Mis oli su lõppeva aasta lemmikparfüüm? Kust selle ostsid? Või hoopiski, kes selle kinkis?

Kuidas lõhnas kevadtuultes esimest korda kuivanud pesu?

Millisest lõhnast said aru, et kevad on käes? Aga suvi? Millal tajusid oma väikese armsa ninaotsaga, et suvi on lõppemas? Millal tundsid esimest korda õhus talvelõhna? Mäletad seda tunnet, seda, mis oli sõrmeotstes, kui lükkasid lund, seda lund, mis ei sulanud enne juunikuud ja siis tuli vaid viivuks siin aastalõpupimeduses, et taas kaduda? Mäletad, kui mõnus tunne see oli, sõrmed lumesaha pideme ümber pigistatud, soe ja külm samaaegselt?

Millised üldse on su eredaimad mälestused möödunud aastast? Kas oli see paadisõit mööda Doonaud, riesling pokaalis ja sume päike paljaid õlgu paitamas? Või oli see hoopis üks videvikutund diivanil, kaisutades, mitte millestki olulisest ja kõigest olulisest kõige olulisemaga rääkimine? Või hoopiski ehk see õhtusöök sõpradega, see, kus sa lõpuks istusid laua all, pea sõbranna süles ja te naersite end oimetuks? Või siis see kord, kui sõbrad su üle nalja viskasid, nii, et kõigil pisarad silmist jooksid, ning hiljem zombiwalkides lahkusid – ja sa vaatasid, mõtlesid: see ongi armastus? See hetk, kus sa mõtlesid, et kas sulle ka ikkagi kunagi veel eluteel midagi sellist ette veeretatakse? Et saad kellegagi koos läbi elu zombiwalkida?

Või siis on eredaimad hetked – kahjuks – ikkagi kõik need kõige kohutavamad? Need röökimised, need nööked, mõnitused, pilked, anonüümsed kommentaarid ja vihased kirjad? Ahistamine? Vägivald? Terror? See hetk, kui sa istud politseiuurija juures ja küsid: “Palun öelge mulle, mida ma teen, ma ei oska enam midagi teha, palun, aidake mind?!” See hetk, kus sulle öeldakse, et TEGELIKULT sa ei pea kartma, kuula, kullake, mitte keegi ei pea elama nii nagu sina, surmahirmus, üle õla vaadates, sa oled väärt paremat? Nii palju paremat!

See hetk, kus sulle öeldakse, et ära hoia enam suud kinni, vägivald toitub ainult vaikimisest, see hetk, kus sulle öeldakse, et ka vaimne vägivald on vägivald ja… sa ei pea kartma – kas sulle jääb see hetk meelde? Kui eredaim? Või kui kõige vabastavam? Aga kui palju kordi tegelikult sulle seda juba öeldud on, aga ikka sa mõtlesid, ootasid, andsid inimesele aega, sest, noh, tegelikult sa saad ju aru, see on valu, mis paneb nii käituma… Palju oli neid hetki, kus sa mõtlesid, et see õudus ükskord lõppeb, ükskord lõppeb ju kindlasti? Ja siis ta ei lõppenud – aga, mõtlesid sa, küllap ta varsti ikka lõppeb, tuleb veel natuke vastu pidada… Aga miks? Miks mitte varem? Miks sa kartsid? Miks sa hoidsid kinni mälestustest või… millest sa kinni hoidsid? Sellest justkui-stabiilsusest?

Aga siiski, nii palju on ju ka häid küsimusi, mida sa oled endalt sel aastal küsida saanud, kas pole? Mitu korda sind kallistati nii kõvasti, et jah, jällegi, hakkasid õnnest naerma, aga hing jäi kinni ja välja tuli vaid vaikne õnnelik piuksatus? Mitu korda tuli su tütar su juurde, tegi enne magamajäämist musi, silitas pead ja ütles: “Emme, namastan…” Mitu korda sa jälle väikeste sugulaste võrra rikkamaks said? Mitu korda toimusid grandioossed elumuutused su kõige kallimatega, mis raputasid hinge lahti, aga siiski, lõpuks, jõudsid välja õigesse kohta…? Mitu korda sa ärkasid kohvilõhna peale, kuulasid, kuidas ema allkorrusel toimetab, kuulasid, kuidas tütreke teatab: “Mila ärkas!”, kuulasid, kuidas lund ei saja, aga jõulud on siiski…

Mitu korda käisid tünnisaunas? Mitu korda kütsid päev läbi pliiti? Mitu korda käisid jooksmas, mitu korda võistlemas? Mitu korda adusid, et sind ümbritsevad nii fantastilised inimesed, et sa ei saa üldse aru vahepeal, mida sa oled oma elus õigesti teinud, et oled nad kõik ära teeninud? Mitu korda naersid ukse taga nii, et tuppa oli kuulda? Mitu korda mängiti sulle kitarri, mitu lugu sulle kirjutati, mitu lugu ise kirjutasid? Mitu raamatut valmis, mitu läbi lugesid, mitu eksamit läbi kukkusid, mitu positiivsele hindele sooritasid?

Mitu korda seisid auditooriumis lektorina? Mitu korda istusid samas tudengina? Mitu korda suudlesid päikesetõusu ajal linnahalli katusel? Mitu korda eksisid vanalinna ära? Mitu korda eksisid kuskile välismaale? Mitu korda lennujaamas vale eskalaatori peale astusid? Mitu korda avastasid, et istud Amsterdami katusekorrusel ja räägid juttu Julian Assange’i vaat et bestikaga? Mitu korda stand-upi vaatamas käisid ja end hingetuks naersid? Mitu korda leidsid end hiljem peaesinejatega õlut joomas? Mitu korda, mitu korda, mitu korda…

2013, jah, see number ei olnud väga ilus, mitmes mõttes. Ja ometi on asjad kuidagi rohkem paika loksunud. Uude aastasse lähed ikka õhinaga, sest nüüd on selge, terad-sõklad ja kõik muu selline. Sul on su spaidermänid ja supermänid, sul on nii palju, mille eest tänulik olla.

Ja sa elad veel.

Me elame veel.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012)

 

võlutrikid

hoomamatu Leave a reply

image

Viisin Milakese Liisi juurde hoidu, istusin veits ja sõin ning rääkisime RJga juttu. Pärnaõitest, lasteaiast, etendusest, kus ta mängib tibu ja muust olulisest. Ühtäkki märkasin, et ta silmad on nii vahvalt träpsulised.

“Oi, kas sa tead, kui lahedad silmad sul on?”
“Mismoodi lahedad?”
“Silmaiirised on täpilised. Oota, ma proovin pilti teha.”

RJ poseeris, aga head pilti ei saanudki.

“Tead, kui sa ükskord suureks saad, siis sa hakkad veel nende silmadega inimesi võluma.” (Justnimelt inimesi, mitte “mehi” või “naisi” – me elame ikkagi uuel ajastul, kus kõigil on õigus oma silmadega võluda just neid inimesi, keda ta võluda tahab.)

“Mismoodi… võluma?” päris siilipoeg.
“Noh, tead…” jäin jänni, “et kui nad sulle otsa vaatavad, siis sa võludki nad oma täpiliste silmadega ära.”
“Nemad võluvad mind?”
“Ei, sina neid.”
“Silmadega?”
“Just!”
“Äh, see pole kellegi võlutrikk ju!”

Pühapäev

hoomamatu 2 Replies

image

Tahtsin loetleda kevademärke – näiteks et otsa on saanud nii talveks varutud 10kilone kott sibulaid kui kolm kilo küüslauku. Või et hommikul ei pea kohe esimese asjana kütma hakkama ja mõni päev ei peagi KÕIKI ahje kütma. Või et lilled on elu sisse võtnud. Aga mis mõtet sellel on. Kohe on jälle sügis ju ja väljas sajab paksu ilusat jõululund…

Kakskümmend kolm kuud

hoomamatu Leave a reply

23 kuudMu armas sõbrake,

teisipäeval said sa 23 kuud vanaks, su kahe aasta sünnipäevani on jäänud vähem kui kuu.

On võimatu sõnadesse panna seda, kui väga ma sind armastan. Ma mõtlen sellele kogu aeg – hommikul, kui teen meile kaks kausitäit putru (sulle väiksem kausike, mulle suurem). Ma mõtlen sellele, kui sa mulle küüru otsa ronid ja “Emmi!” hüüad. Ma mõtlen sellele, kui sa õue minnes mulle “Bye!” hüüad ja kallistad ja musi teed. Ma mõtlen sellele, kui sa, pats-pats-pats, mööda elamist ringi jooksed. Ma mõtlen sellele, kui sa mõttesse vajunult midagi meisterdad, keeleots suust väljas. Ma mõtlen sellele, kui sa hoidu minnes oma väikese kotikese asju täis laod – ikka need kõige olulisemad enne, öökull, mõmmid, mõni klots ja paar külmkapimagnetit igaks juhuks ka.

Ühest asjast peaksime me siiski rääkima. Ma tean, et sa oled peaaegu-kahene ja sul on täielik õigus kaheaastasena käituda, aga see on ÕUDSELT VÄSITAV. Põhiline fraas neil päevil on “Ei taha!” Resoluutne, pearaputusega, teinekord hellemalt öeldud, isegi armastusega – aga ikka ja alati: “Ei taha!”

Ka siis, kui sa tegelikult tahad.

See on lihtsalt… noh, jah, väsitav. Nagu seegi, kuidas sul igal minutil uued ideed tulevad, kuidas mõni kaos korraldada, mida sel korral ümber valada, mida nüüd kuhugi, kuhu see ei kuulu, toppida. Riided kappidest välja, jogurt põrandale, sokid prügikasti, must pesu korvist voodi alla, raamatud riiulist välja, siis tagasi või laua alla… Enamik sellest polegi katastrofaalse tähendusega, aga see toimub pidevalt ja seda on palju ja kui aus olla, siis aina rohkem on kordi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa järjekordse kaosega diilida.

Aga siis sa tuled ja räägid minuga, mina räägin sinuga, ja diilime koos ära. Mis seal’s ikka.

Ma ei kujuta oma elu ilma sinuta ette. Kaos see-eest? Tsiteerides klassikuid: “Ei taha!”

Armastades,

emmi

õppe jõud

hoomamatu 7 Replies

image

Eile oli mu esimene loeng Tallinna Ülikoolis ja kui ma ütlen “loeng”, siis ma mõtlen muidugi ET MA ISE PIDIN SEDA LOENGUT LÄBI VIIMA issandjumaljeesus.

Lühidalt? Ma ütleks, et hästi läks. Ise jäin ellu ja tudengite osas paistsid olevad vaid mõned kaotused. Heas mõttes, muidugi.

Audikas oli peidetud kõige kaugemasse ja kõrgemasse soppi, me ise otsisime seda taga nagu napakad, joostes ühte koridorirägastikku (hah, kirjutasin alguses “koridorirögastikku”) mööda ja siis teist mööda, aga üles me ta leidsime. Siis jättis õppekoordinaator mind üksinda (umbes nagu ta oleks kindel, et ma tean, mida ma teen). Istusin, näppisin telefoni ja mõtlesin, et kuidas see küll nüüd juhtus.

Ja siis olin murelik, et ma nii vähe murelik olen.

Kui ma eelmisel õhtul slaide tegin, lippasin ma hinge tõmbamata ja ei pidanud eriti mõtlemagi. Uau, imestasin. Võibolla ma tõesti TEANGI, mida ma räägin. Tuleb välja, et… teangi. Aga väike närv peab alati sees olema. Väike närv on alati sees isegi siis, kui tuhandendat korda lähen kellegagi intervjuud tegema, väike närv on õnneks ka siis sees, kui 50+ tudengi ette astun. Miks mitte suur närv?

A kuda ja snaju. Olen kuidagi nii ehitatud, et avalik esinemine on, noh, kuidagi… ee… Ma ei tahaks kasutada sõna “loomulik”, sest mu loomulik olek on siiski kodupükstega diivanil salati söömine ja Dr Who vaatamine. Aga ta sobib mulle. (Nii Dr Who kui esinemine. Mm, esineda Dr Whole… vot SIIS oleks närv sees.)

Mult küsiti veel, et kuidas õppejõutamine käib. Et kas ma kirjutan endale teksti ette näiteks. Või… noh, kuidas. Sel korral tegin peas umbkaudse struktuuri, mis punkte puudutada tahan, toeks slaidid ja oligi kõik. Järgmisel korral pean ise ka natuke kodutööd tegema, case study’d välja otsima – aga ette ma midagi ikka ei kirjuta. Oh, jah, muidugi, tosin korda kadus mõte peast hetkel, kui ma ütlesin, et: “Ahjaa, tulles tagasi… ee… ups.”

Üldiselt siiski on peamine mõtted struktureerituna edasi anda. Ma pole selles eriti osav, aga ma õpin. No ja slaidid, eks, need ka on selleks head.

//

Ja astusin Astra-majast välja kisava Narva maantee peale ning mõtisklesin, kui teistmoodi on Tallinna ülikoolielu. Kui lärmakas, kui kitsas, kui… teistmoodi. Mitte halvas mõttes, muidugi. Kuigi oma mõnu on aeglaselt läbi tudengi-Tartu aastate loivamisel ka.

Siin on muud võlud.

kevadelõhn

hoomamatu 13 Replies

Väljas on lõpuks ometi elu kevade nägu läinud. Mõnes kohas on juba isegi näha pori (!) ja ma olen kuulnud, et isegi asfalti olla nähtud. Ja no seda head sorti asfalti, mis ei koosne ainult löökaukudest, vaid seda, millel saab näiteks joosta ja kingakesed jalas, jalutada.

Mmmm… asfalt.

Miiu ütles eile, et tema ei ole seda talve üldse nii lõputuna tajunud kui terve Eesti ühiselt paistab olevat. Pidin temaga nõustuma, et kui mul poleks mingi lõputu õudus mitmel muul rindel sama aja peale sattunud, siis ei oleks ma sellest talvest ka nii ära väsinud. Ma olen jäänud selle talvega vanaks ja läinud paksuks. Muidugi võiks arvata, et napid rahalised allikad teevad hoopis nooreks ja kõhnaks, aga võta näpust.

Niisiis tervisekuu. Senini olen jõudnud oma tervislikkuses selleni, et lausa kahel hommikul on brunch koosnenud tatrapudrust. Ja täna käisin jooksmas. No ja öösel jalutasin läbi Nõmme Miiu juurest koju, aga see Nõmme jalutuskäik ei lähe päriselt “tervislikkuse” alla, Nõmmel elades muud peale jalutuskäikude nagu eriti polegi. Heas mõttes, muidugi.

Ega ma päris täpselt ei teagi, mida see tervisekuu tähendama peaks, peale selle, et püüan iga võimalust jooksmas käimiseks kasutada, aga sellega on nagu on. Mu peamine point on see, et ma ei oska endale ühtegi käegakatsutavat eesmärki seada. Pea on tühi või õigemini, peas karjuvad koguaeg kõik need muud asjad, mida tegema peab, jõudma peab, tähtajad ja hoiulogistika ja nõudmised ühelt ja teiselt poolt ja mingid asjad, mida ise ka veel teha tahaks (nagu need paar cooli DIY projekti, mis AMMU juba ootavad, et ma need käsile võtaks).

Võibolla on käegakatsutav see lihtne asi, et lihtsalt söön koos Milaga, mitte nii nagu viimasel ajal kombeks. Sest igapäev läheb kuidagi nii, et kui Mila on magama läinud, kütan ma megalt tööd teha ning söön alles siis, kui kõik tehtud. See ei saa olla tervislik.

Millised on teie tervisliku elamise lihtsad nipid? Peale obvioosse muidugi, et värske toit jne. Nippe, nõu?

 

täna

hoomamatu 7 Replies

Peamine küsimus täna maailmale, okei, kaks küsimust.

Miks akudrelli akud ainult umbes ühe kruvi keeramise aja vastu peavad?

Aga peamiselt on mu hingel siiski küsimus, et mille kuradi pärast on maailmas vaja seitsme tuhande erineva peaga kruvikeerajaidsid? Miks kurat ei võiks ristpea-kruvikeeraja kõigi jaoks sobida? FFS!

 

Hair watch

hoomamatu 4 Replies

image

Kui keegi ütleks, millal ma küll viimati juuksuris käisin… See oli veel siis, kui mul töö oli. Kaks kuud tagasi? Igal juhul saan ma neid juba patsi panna. Kahetised tunded – enam pole kindel, et kasvatada viitsin. Samas juuksuriraha niikuinii ju pole. Ps. Mul on tekkinud kanavarbad. Ja mingid müstilised lisalisakilod (no lisaks traditsioonilistele lisakilodele siis). Sellega seoses kuulutan aprilli tervisekuuks.