Mallu ja Leenu jagavad blogiauhindu. No keegi pidi ju lõpuks uuesti asja ette võtma.
Mitte, et ma kuhugi pretendeeriks ja üritus on ka neil pandud maailma halvimale ajale (sest KES PANEB ÜRITUSE SAMALE AJALE FOO FIGHTERSI KONTSERDIGA?!), aga no vähemalt olen teavitanud.
Nüüd sukeldun edasi hullusesse, mis on mu maailm+maka+laps+kohus+süda+kool+töö.
Ma olen lugudeinimene. Minu jaoks koosneb maailm, elud, armastus, saatused – kõik need koosnevad lugudest. Ma armastan lugusid, ma kogun lugusid. See on see, mille ümber kõik keerleb, millest sünnivad müüdid ja tõekspidamised.
Seoses kõigi nende surmade ja kaotusega olen ma sel kevadel väga palju mõelnud selle üle, kuidas kõigil meist on mingid mälestused, mis teevad elu kirkaks. Need mälestused, mis tulevad esimesena meelde, kui keegi küsiks: “Mis on sinu elu eredaimad hetked?” Meil kõigil on need… Aga kui me neid kellegagi ei jaga, kui me ei räägi seda lugu, seda mälestuse lugu, siis lähevad need mälestused meiega sõna otseses mõttes hauda.
Ma tean enda eredaid mälestusi, oma elumälestusi. Aga kui ma kaotaks oma õe, ema, isa – kas ma teaks nende omi? Ei. Ma teaksin neid mälestusi, mis MUL nendega seostuvad, mis minu jaoks on nendega seotult kõige eredamad, kõige kirkamad. Aga neil võib ju olla – ja ongi – sadu mälestusi, mida nad hoiavad ja kellegagi jagada ei pruugi, aga mis ometi on neist teinud NEMAD. Ja ma ei saa sellest ilmselt kunagi teada.
Veel üks imelik mõte on sellega seoses… K2 ütles selle välja, kui tal hiljaaegu Rootsis külas käisime.
“Kas sa oled mõelnud sellele, et kunagi on iga ema elus hetk, kui ta võtab oma lapse viimast korda sülle… ja ta ei tea, et see on viimane kord?”
Ma arvan, et mu süda purunes sel hetkel kildudeks.
Ma ütlesin seda oma emale, kui me jaanipäeval tantsisime ja ta ütles: “Oi, näed, ma ei mäletagi, millal viimati me koos tantsisime, vanasti ikka koguaeg sai koos tantsu vihutud…”
Ta arvas, et eks ma ikka ronin kaissu vahel kui on raske ja et ehk nüüd on see kord, kui mina võtan tema sülle.
Aga ikkagi. Kogu see igapäevane sülendus. Ma võtan oma last päevas sadu kordi sülle… ja ükskord tuleb viimane kord. Ja MA EI TEA, ET SEE ON VIIMANE KORD.
Fucking blows my mind.
Vanaisaga seoses on mul kõige rohkem kahju kõigist neist mälestusest, millest ma midagi iial ei saagi teadma. Tal pidid olema mõtted, motiivid, põhjused, miks ta oli selline nagu ta oli. Miks ta tegi nii nagu tegi. Ja ma ei saa seda iial teada.
Veel on uskumatu see, et ta ongi surnud. Et ta ei näegi enam ühtki päikesetõusu – kuigi ma ei tea, palju ta neid ju üldse nägi. Aga et me kõik sureme. See on lihtsalt nii hoomamatu kontseptsioon ja ometi peaks olema kõige loogilisem asi maailmas. Umbes nagu on minu jaoks täiesti hoomamatu, et Milat polnud neli aastat tagasi olemas ja ma lihtsalt tegin ta sisuliselt tühjast õhust oma kõhus valmis. Ja nüüd on PÄRIS INIMENE. EI MILLESTKI TEHTUD.
Ja samamoodi kaob kunagi ei millessegi. Nagu sina ja mina ja me vanemad ja sõbrad ja õed ja vennad ja lapsed ja…
Sellistel hetkedel soovin ma, et oleksin usklik. Et ma usuks millessegi kindlasse. Et ei oleks vaid uitmõtted, et miski on millekski vajalik ja nii edasi.
Aga ma ei tea, millesse ma usun.
Eriti pärast kõiki neid unesid ja iseenesest käimahakkavaid kellasid.
Asjaolude tõttu (vt psühhod, privaatsus, surev blogitäht) otsustasin muuta oma parooli. Ma tean, et see on vaid näiline kaitse ja et minu lugejate hulgas on neid, kes on “luurajad” ja õige pea parooli ka neile ette kannavad, kellele see mõeldud pole, aga vähemalt on mul hetkeline ventiil.
Kirjutage mulle, kui parooli soovite. Parooli all ei avalda ma jätkuvalt teab mis saladusi, aga lihtsalt tahaks, et oleks võimalus oma tundeid avaldada nii, et see ei tooks kaasa nende kirjade voogu postkasti, mis kohe sealt lugemata prügikasti rändavad (vt sõimukirjad, las koerad hauguvad karavan läheb edasi).
Lõpuks on ka minust saanud jälle rattainimene. Mäletatavasti varastati mu eelmine ratas Kõuplis elades ära. Aga nüüd on mul uus Baby, roosa iludus, millele ma veel nime mõtlen.
Esimesed tiirud Kalamajas tehtud, ümber ei kukkunudki ja isegi Preili Triinu ei ajanud alla, kes ootamatult teele jäi. Nüüd oleks vaja veel üht stiilset kiivrit (kust saaks?) ja nunnut punutud rattakorvi. Kleidid ja ballerinad ostsin eile juba stiilselt ringitiirutamise tarvis ära. No ja lapsetool on muidugi ka olemas. Seda saan täna kohe testida, kui Milale lasteaeda (või noh, erahoidu) järele lähen.
Elu on täitsa mõnus. Meie Punane Nool andis küll praegu otsad, aga nelja ratta asemel ongi vahelduseks kaks jummala mõnna.
Oo kleidikesed, tennised ja suvised rattasõidud randa, siit me tuleme!
Stockmannis müüakse värskeid lahtisi habanerosid. Win.
Ja tänasest ametlikult on lõppenud lahutusprotsess. Olen taas justkui tagasi alguses, vähemalt kinnisvara mõttes.
Ääretult imelik tunne on.
Aga hea, et on olemas habanerod.
“Kui ma peaks kunagi uuesti abielluma, siis ma tahaks sellist hästi lihtsat pikka valget linast kleiti.”
“Kui sa peaksid kunagi uuesti abielluma, siis sa abiellud paljalt.”
Jumal tänatud, et ma enam kunagi ei abiellu.
Isegi kalal käisime. Suvi!
…aga perereis, mille imearmas A. juubeliks kinkis, saabus ootamatult paar nädalat varem. Olen ärkvel olnud umbes 48 tundi, sõitnud läbi öiste Poolade ja Prantsusmaade ja selle kõigega seoses teen superloosimise homme. Viimane aeg kingiloosis osaleda!
Ps. A., igatseme sind!
Mila näiteks lihtsalt lebab ja ootab… rannailma vist küll, aga siiski!
Rannailmaks valmistumas