Hoolimata sellest, et ma sünnipäeva ei pea, on megakiire. Ja ikkagi saab sünnipäevanädalavahetust väärikalt alustada, sest K. tuli külla. Muuhulgas leidis aset järgmine dialoog.
K: “Kas see on sul veekindel?”
Daki (sosinal lapse toast): “Veekindel? Ei!”
K: “Ei, vibraator, mitte ripsmetušš!”
D: “Aa, see – jaa!”
Minu meelest ei peaks keegi üldse imestama, et ma oma esimeses Delfi kolumnis seksist kirjutasin.
Mu päevades on rütm ja see on absoluutselt suurepärane. Tütarlaps magab hommikul 8ni, hommikuuinak algab 10 paiku ja kestab tund-poolteist. Päeva teine pool on veelgi etteaimatavam, lõunauinak algab kell 14, hiljemalt kell 15 ja kestab 16ni. Ja õhtul 20st magama. Töötab peaaegu nagu kellavärk. Peaaegu – sest ma enam ei viitsi unenats olla. Pole mingit vajadust. Kõik on paigas nagu peab.
Ma ei suuda uskuda, et me oleme selleni jõudnud. Et mul lõpuks on taas AEG, mida ma saan planeerida.
Ja hommikud algavad enamasti akna peale ronimisega ja sealt välja vaatamisega. Samas tuleb ka kõik raamatud läbi käia, mis aknalaual ootamas. “Hea teada, et Juhanparts teadmistepõhist majandust toetab,” ütles Abikaasa selle peale.
“Ei, mis – elukestev õpe on Juhanpartsi prioriteet!” vastasin ma.
Elukestev õpe indeed – täna avastas Mila, et kui mulle näpp nabasse toppida, siis hakkan ma kiljuma. Ma pole vist ELADESKI oma last niimoodi naermas kuulnud.
Hakkasin Delfisse kirjutama asju, mida Naabrinaisega veini juues räägime. Noh et laiendada oma silmapiiri või nii.
…sai ametlikult alguse pühapäeval, kui naistega maniküüri läksime ja hiljem piduliku dinee tegime. Maniküür oli väga seks-ja-linna-stiilis, kusjuures ma pole elus varem kordagi maniküüri teha lasknud. Kõigist kolmest teenindajast sattus parim muidugi Naabrinaisele, samas kui minu ja Katsi küüneviilurid olid ühel või teisel kombel veidrad. Või pigem sellised tigedad ja vait, kordagi midagi ei öelnud, vaid suhtlesid “Näh!”-keeles.
All-in-all oli aga greit saksess. Hiljem istusime Tallinna katusel, nautisime seda, et teenindajad on sõbralikud ja naeratavad meile ja jõime nunnu rebase pildiga veini. Või noh, kes jõi, kes ei joonud.
Ma olen endale lubanud, et sel aastal ma traditsioonilise sünnipäevadepressiivitsemise ja draamakuningannandusega tegelema ei hakka, kuigi juba on olnud omad momendid. Ma püüan käituda kui 28aastane, mitte kui 18aastane, ausalt.
28.
Džiisas.
AINULT NELI PÄEVA SÜNNIPÄEVANI, VUHUU!
(Pildid tehtud ühe mu Androidi lemmikäppiga, Vignette’iga.)
Jaanuaris ei teinud ma oma riietusest ühtki pilti, kuigi oleks ju võinud, sai ju Rootsis lausa šopingul käidud. Selle asemel vaatasin Polyvore’is ilusaid riideid ja püüdsin kokku panna seda, mis võiks olla minu stiil. Mul on ühed hallid Montoni püksid, mida ma juba mitu aastat armastusega kannan ning sel suvel sai teadupoolest mu südame endale üks Stockmannist ostetud must bleiser. (Okei-okei, Stockmanni allahindluskauplusest.)
Ükspäev, kui Naabrinaine üritas kirjeldada õudukriideid, mida LMile teinekord kingitakse, siis iseloomustas ta üht särki kui “ebamäärase naisepeaga” ja ma sain aru, et enamik mu T-särke mahuvad selle kirjelduse alla. Mulle nimelt meeldivad kõiksugused pildid ja kirjad ja ebamäärased naisepead.
Ja kui ma veel üritasin aru saada, kust mu riietumiseelistused pärinevad, siis sain ma aru, et Shane. Ma tahan olla nagu Shane, kuigi mul puuduvad kõiksugused eeldused, et välja näha nagu Shane. Aga see ei takista mul edaspidigi T-särke ja maikasid viikarite, ketside ja bleiseritega miksimast. Ja kui ma viitsiks kontsi kanda, siis paneks ma selle komplekti, mis ma Polyvore’is valmis tegin, iga kell selga. ERITI selle kollase mütsi!
Kallis Emiliana,
täna saad sa üheksakuuseks. Siinkohal võiks teha nalja, et sama kaua, kui olid sees, oled olnud väljas, aga kõik me ju teame, et sa olid KAUGELT väga kaua rohkem mu kõhus kui üheksa kuud. Kümme vähemalt, kui mitte rohkem (ma nii väga ei viitsi üldse kalendrit otsida).
Vahepeal tundus, et ma ei jõua su elumuutustel enam järge hoida, aga õnneks oled sa nüüd vaiksemalt hakanud asju võtma. Oh, uusi ja huvitavaid asju, mida sa teha oskad, on iga päev, aga selliseid SUURI vähem. Küll aga käib suurte alla kindlasti see, et viimastel päevadel oled sa hakanud üsna kindlalt käed lahti seisma. Sa teed seda küll nagu muuseas, näiteks samal ajal mingit mänguasja rebides või poole silmaga Dr Whod piiludes. Lased lahti, et näiteks vaadata, kuidas võiks seda mahlapakki kahe käega küll lammutada ja seisad, niimoodi keeeeergelt tuikudes, aga ise TÄIESTI blasee näoga, nagu poleks selles midagi erilist. Ka üritad sa end põrandalt toe abita seisma ajada, kuid lõpetad tavaliselt ühel põlvel, mille peale mina hakkan alati laulma: “Ma suudlen teie kätt, madam…”
Viimastel nädalatel on toimunud ka suur hüpe su sotsiaalsetes oskustes. Mul on ausalt öeldes tunne, et voh, nüüd olen ma lapse suureks kasvatanud! Õigemini, jajah, muidugi, kõik on alles ees, aga mul on päriselt tunne, et NÜÜD on mu kõrval väike isiksus. Muidugi tundus mulle algusest peale, et pole sa midagi mingi juurikbeebi, aga aeg annab arutust, mis tähendab, et mida aeg edasi, seda rohkem ma veendun, kui paljuks rohkemaks sa oled võimeline ja vana sina kahvatub uue sinu ees. Ja praegu on mul tunne, et mu imik on vahetatud lapse vastu. Sa olid imikuna siiski ka väga lahe, aga lapsena oled veel miljon korda lahedam.
Vaatasin sind ükspäev ja sa vaatasid vastu, kiljatasid, siis kiljatasin mina, kilkasid jälle ja niimoodi me kiljusime kahekesi, ema ja tütre ühendkoorid. Silmad sul sätendasid, hambad paistsid laia naeratuse tagant ja kui sul ka juuksed peas oleks, siis võiks sind vabalt aasta vanemaks lapseks pidada. Noh, kas just aasta, aga mõned kuud vanemaks kindlasti. Mis, ma loodan, ei tähenda, et sa juba 14aastaselt hakkad oma sõpradele poest alksi ostma, sest sa näed välja nagu 30.
Igal juhul, ma vaatasin sind ja mõtlesin – kusjuures, täpselt nii, caps lockis ja puha – ISSAND KUIDAS MA SIND ARMASTAN. See kõlab klišeena (ja ongi seda põhjusega), aga ma tõesti ei osanud arvata, et see armastus võib olla nii kõikehõlmav ja ajas kasvav. Sest nüüd sa ju SUHTLED minuga. Sa tuled minu juurde JUTTU AJAMA. Sitta sellest, et ma veel aru ei saa, mis sa öelda tahad, juba see asi iseenesest on niivõrd coo-ool noh. Et mul on laps, kes istub näiteks pool tundi vaikselt oma mänguasjakasti juures või siis asjatab mööda korterit ringi. Ikka kassi liivakasti ja sealt EI!-rööke peale leivakorvi ja sealt pliidi alla ja sealt teleka taha ja sealt magamistuppa tugitooli alla, ikka oma teel pidevalt peatudes ja igasuguseid huvipakkuvaid asju uurides. Ja siis tuled sa minu juurde, kisud nõudlikult püksisäärest ja vaatad särasilmil otsa, rääkides, mida sa näinud oled ja mida sa üleüldse sellest ilmaasjast arvad.
Täna mõtlesin veel sellele, et märkamatult on elukvaliteet TOHUTULT paranenud ja selles on suur osa just sinul, sellel, et sinust on lõpuks saanud laps(e alge). Sa magad enamasti ärkamata hommikul kaheksani (vahel harva ka kümneni), saad oma pudeli (mis on voodi kõrval valmis) ja lased mul veel poolenisti natuke tukkuda, kuni sa aknast välja vaatad ja autosid loed või aknalaual olevaid raamatuid uurid. Kui sul isu täis saab, ronid sa üle minu, väikese suunamisega tuleb sul meelde, et voodilt minnakse jalad ees maha ja nii sa libistadki end maha, et hakata taas üle vaatama kõiki neid imelisi asju, mis sind ümbritsevad. Ja sa oled iga kord nii õnnelik, et sa seda teha saad, kuigi sa oled samu asju karpidest ja riiulitelt tõstnud ja uurinud juba kümneid kordi.
Siis me sööme koos ja mingil hetkel magad sa päeva esimese uinaku – enamasti minuga koos. Eriti headel juhtudel võtad sa ette pooleteisttunnise uinaku. Siis päev jätkub samas rütmis – söök, mäng ja jutustamine ning päeva teine uinak on viimased kaks nädalat olnud eranditult pooleteisttunnine, omas voodis, panen su magama ja sa jäädki. Brilliant! Lõpuks ometi on kõik need kuud vaeva hakanud tulemust näitama (või oled sa piisavalt suureks kasvanud), aga sa magad!!!
Ja mina saan teha tööd või MITTE MIDAGI, mis on ka täiesti absoluutselt fantastiline ajaveetmisvõimalus.
Õhtuti on sul viimasel nädalal olnud komme mitte magama minna, vaid veel tund aega jutustada (vajadusel ka omaette pimedas) ja ma jätkuvalt ei suuda uskuda, et mul on nutva beebi asemel LAPS, kes võib omaette end omas voodis pimedas lõbustada ja siis iseseisvalt uinuda. Ja magama jäädagi. Imeline. IMELINE!
Tõele au andes oled sa muidugi juba pikemat aega nurisemata 12tunniseid ööunesid teinud, mingid vahepalad on anomaaliad olnud, neid tuleb ikka ette. Aga et sa saad täiesti ise enda magama sättimisega hakkama, on lihtsalt super. Mitte, et ma väga laseks sul seda teha, mulle meeldib sinuga õhtul koos toimetada ja veel pimedas juttu ajada. Ometi annab see su oskus mulle määratu vabaduse. Ma tänan sind selle eest.
Sel kuul millalgi hakkasid sa ka plaksutama ja vahepeal oli sul kombeks pidevalt keelt näidata. Ja sel elukuul juhtus veel üks oluline asi – sa said endale oma esimese minupoolse nõbu! Minul pole kunagi nõbusid olnud, seega ma kujutan ette, et see on midagi kohutavalt lahedat, kui sul on omavanuseid sugulasi, kellega suviti koos hängida. Sest loomulikult hakkad sa suvesid veetma Saaremaal, vähemalt mingis osas kindlasti. Suvi Saaremaal on lihtsalt midagi, mis meie perekonnas on mandatoorne.
Uusi sõnu või sõnade algeid sulle peale “atah”, “mämm-mämm” ja “emme” juurde pole tulnud, üldiselt kasutad sa neid üsna suvaliselt, ainult mämm-mämm on absoluutselt selge. Ja “emme” tuleb ikka sellisel juhul täiesti kindlalt, kui sa millegagi absoluutselt rahul pole. Ja neid kordi ikka tuleb ette, sest rahulolematuseks pakub maailm pidevalt võimalust. Samas ma ikka vaatan sind ja imestan, et sa oled NII rõõmus laps. Tõsi, sa ei naera just eriti tihti, aga kui sa naerad, on see maailma ägedaim hääl. Ja noh, nagu Naabritädi (ha!) ikka ütleb: “See ongi puhas juhus, kui elu vahel ilus on.” Tore teada, et sul on põhitõed juba selged ning ei lase sellest ometi end väga häirida. Sest naeratamiseks polegi ju põhjust vaja. Ja see, mu kallis, on sinus ka täiesti imeline.
Armastades,
emme
Käisime Naabrinaisega pühapäeval sisustuspoodides ja ma adusin järsku, et whoa, ma saan ju õige pea hakata kõikidesse tubadesse valgusteid valima! Selge, et ma peaks selleks kirjutama mõne raamatu ja kassid orjusesse müüma, et seda endale lubada, aga nii põhimõtteliselt on see täiesti vaimustav, et ma lõpuks saan sellistele asjadele mõelda! Issake! Ma saan OMA KOJU valida lampe! Valik oli muidugi totaalselt oosõm, nii palju ägedaid asju on olemas, nii et ma juba nõrken põlvist mõttest, et ükskord ma saan päriselt neid valima ja ostma minna.
Siis avastasin ma üllatusega, et TEGELIKULT meil ju juba remont käib, kuigi sellist tunnet ei ole. Noh, see tunne on täiesti olemas, kui Nõmmel olla ja tolmu sees pimesi teed otsida, sest köögipõrand on üles võetud ja sealt näeb otse keldrisse. Aga nii üldiselt pole ma veel adunud, et remont käiks. Peamiselt sellepärast, et meil pole ikka veel ehitusmehi, kes selge sõnaga suudaksid öelda, et nad selle töö ette võtavad ja ära ka teevad. Ühed tunduvad mulle liiga üldise ja ebamäärase jutuga, teistele tundun mina ebamäärane ja üldine. Otsingud jätkuvad.
See kõik aga ei takista mul juba ette kujutamast, et kõik on valmis ja joonestusprogrammides sisekujundusi joonistamast. Näiteks selline võiks olla meie tulevane köök (klikkides suurem):
Köögiga on see värk (või üldiselt kõigi tubadega meie korteris), et seal on liiga palju uksi ja aknaid. Ühe ukse, selle, mis viib praegu trepikotta (ja seal asuvasse WC-sse), ehitame me kinni, sest meil on eraldi sissepääs (mis on juba omaette miljonit hüüumärki väärt, niisiis, lubage: !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!). Sellega tekib piisav ruum, et L-kujuline köök ära majandada. Plussina on meil enamik kappe, külmik ja pliit juba olemas, teise plussina on praegu meie köögimööbel Mööblimajas allahindlusega müügil, mis tähendab, et saab juurde osta nurgakapi ja laia kapi kahe sahtliga. Midagi peab välja mõtlema ka seinakappide osas, sest köögiseinas on ka elektriarvestid ja need võiks ära peita.
Meie suurejooneline köögilett, mis sai Kõuplisse ehitatud, tuleks ka kuidagi Nõmmele ära mahutada, praegu tundub parim koht ukse juures ja pliidi ees, aga see ei pruugi töötada. See võib köögi liiga ära hakkida ja imelikuks teha. Maitea.
Köögipõrand on üles võetud, kuna sealt tulevad torud tulevasse vannituppa, mis on veel täiesti omaette ooper. Kavand on selline (klikkides näeb suuremalt):
Vannitoaga on nuputamist kõvasti. Tegu on mingi kuivatusruumiga või millegi sarnasega, seal on suure ahju suue ja korstnajalg, mis teeb ruumi kuju imelikuks. Õnneks leidsime hea nurgaga vanni, mis täpselt tagaseina ära mahub. Ahjusuue võiks ideaalis olla elutoa poole, aga kuna ahi on väga heas korras, on seda mõttetu hakata lammutama ja ümber laduma. Seega tuleb leida mingi muu lahendus. Lisaks on seal veel seinakapp ja kaks ust, üks kööki, teine elutuppa. Ja LISAKS ei ole köögi- ja elutoauks kohakuti. Mis tähendab, et lihtsalt seina vahele tõmmata ei saa.
Niisiis, mõtlemist on küllaga. Pealegi tahaks köögipõrandat juba tagasi saada, sealt tuleb rõvedalt külma ja kui ma vähemalt kord nädalas Nõmmel ööbida ei saa, siis hakkan ma jonnima ja maurama. Okei, see on veel väike asi, oma sünnipäeva tahaks ma ju ka Nõmmel pidada ja siis on see ülesvõetud põrand natuke problemaatiline.
Õäöuh.
Aga ikkagi pole ma veel kordagi närvi kaotanud ega isegi kordagi närvi LÄINUD, mis on täiesti imetabane. Ma kujutlesin, kuidas ma selle remondi algusest lõpuni kriisates mööda tube jooksen ja suvalistel hetkedel vastu seinu viskun. Mind natuke (või päris palju) häirib see, et ma ei suuda kuidagi ühildada last ja kõiki neid remonditöid, mida ma ise läbi tahaks viia, sest lihtsalt füüsiliselt ei ole võimalik samaaegselt kahes kohas olla ja kaht asja teha (näiteks lapsega kodus olla ja samal ajal Nõmmel värvida). Aga kuidagi peab see ka sujuma hakkama.
Tõde on ka see, et ma vaieldamatult tunnen end taas inimkonda sulanduvat. Ma olen täiesti oma tulevasse kodusse armunud ja peadpööritavalt segi võimalusest lõpuks OMA KODU valmis plaanida ja sättida. Ning eile kuulasin ma kakskümmend viis (25) korda järjest seda lugu. SEST MA OLIN LIHTSALT RAHUL.
Maailm, sa oled minuga hea!
Toivo Tänavsuu kirjutab eilses Ekspressis lõbumajast nimega Eesti. Tema jutus on palju huvitavaid mõtteid, millega ma nõus olen – näiteks seesinane märkus noorte emade kohta, et laste saamine on elu üks loomulikumaid osasid. Küll aga ei saa ma nõustuda tema lõppjäreldusega. Tsiteerin:
Laste kohta öeldakse, et ainult nende pärast pole küll mõtet isal ja emal koos olla, kui armastus “on kustunud”. Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus, miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikult ka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on.
Täiesti õige, et lapsed on tõesti ainuke põhjus, miks siin maailmas elul üldse mingi point on. Suuremas plaanis tõesti. Kui meid enam pole, siis ongi ju meie lapsed ja nende lapsed, kellele me selle maailma parandame ja sellist suurt pilti on kergem mõista ainult siis, kui sul on endal lapsed. Aasta tagasi ei oleks ma sellega nõus olnud.
Küll aga vaidlen ma kategooriliselt vastu väitele, et ainult lapsed on põhjus, miks kaks inimest koos peaksid olema! Mina olen pärit ÕNNELIKUST lahutatud perekonnast. Ma olen absoluutselt, sajaprotsendiliselt veendunud, et mu ema ja isa tegid omal ajal lahutades õigesti ja tänu sellele oli meil õega õnnelik lapsepõlv. Oh, muidugi, igasugust kräppi oli ka, aga millistes peredes poleks. Ma ei suuda ette kujutada, et ma oleksin kasvanud üles kahe õnnetus abielus lapsevanemaga. Ma tean väga paljusid, kes nii üles kasvasid ja ma ei ole kordagi kuulnud mõnd oma sõpra ütlevat, et “Nojah, kodune sisekliima oli kohutav, AGA VÄHEMALT OLID MU VANEMAD ABIELUS.”
Ehk siis Tänavsuu viskab õhku kaks kategoorilist väidet, mis tegelikult on teineteisele vastukäivad. Kui lapsed on meie prioriteet ja nende õnnelik elu eesmärk, siis ei saa olla prioriteet ja eesmärk hambad ristis läbi õnnetu abielu künda, sest need kaks asja – laste õnnelik lapsepõlv ja õnnetu paarisuhe – on teineteist välistavad.
Tänavsuu ütleb ka, et armastus on ratsionaalne otsus, mis rikutakse ära kirgede ja ihadega, viimased mööduvad ju alati. Mhmh, tõsi. Kired ja ihad on mööduvad, aga armastus küll ratsionaalne otsus pole. Kooselu või abielu on tavaliselt ratsionaalsed otsused, kuid kantud siiski ebaratsionaalsest tundest armastus, mis enamasti saab alguse ebaratsionaalsetest ihadest ja kirgedest. Ma olen nõus sellega, et tänapäeval lähevad paarid sageli liig kergelt lahku, suhte kallal ei taheta tööd teha, sest mängureeglites on ju kirjas, et õnn tuleb kuskilt, õnn on igamehe õigus, mis peaks valgel hobusel kohale ratsutama ja sina pead ainult ootama (viide Marta PPD postitustele). Ja kui ihade ja kirgedega saabunud õnn ühtäkki otsa saab, siis läheb ka suhe kõige kaduva teed, sest tuleb ju ometi hoida end vabana selle müstiliselt saabuva Suure Õnne jaoks, mille oleme me by default ära teeninud lihtsalt olemas olemisega.
Aga armastus ei saa olla ratsionaalne otsus. See on oksüümoron.
Ja kui armastus otsa saab – Tänavsuu ei usugi üldse, et selline asi saab olemas olla – siis on ikkagi õigem lahku minna. Võttes laste heaolu prioriteediks, aga eeldusel, et lapsed saavad olla õnnelikud AINULT siis, kui nende vanemad on õnnelikud. Umbes nagu lennukites õpetatakse, et enne tuleb panna endale hapnikumask pähe ja alles siis lapsele.
Aga õnne nimel tuleb teinekord tõesti vaeva näha. Nagu Naabrinaine ütles: “On puhas ime, kui elu vahel ilus on.” Kuid on väga oluline teha vahet ÕNNETUSEL(=õnnetu olemisel) ja rasketel aegadel, on oluline aru saada, kus saad ise palju oma ja teiste heaoluks ära teha ja kus enam ei saa. Selles mõttes on Tammsaare ütlusel tera sees: tee tööd ja näe vaeva, ALLES SIIS tuleb armastus. Parafraseeriks, et kui teed tööd ja näed vaeva, alles siis armastus JÄÄB. Sest iga suhe nõuab tööd ja vaeva. Aga seda tööd ja vaeva saab näha ainult teatud piirini ja tark inimene tunneb selle piiri ära.
Et mitte 80aastaselt oma tülitsevaid, õnnetuid pereliikmeid vaadata ja nentida, et kurat, ma oleksin saanud seda ära hoida. Kui ma vaid oleksin julgenud selle mõtte “laste pärast tuleb!” lahti lasta.
Vahepeal on ainus õige otsus laste PÄRAST lahku minna. Võtta see hapnikumask ja panna endale ette, et lapsed hingata saaksid.
Sõidame Abikaasaga Saaremaale. Räägime igast asjadest, nagu roadtrippidel ikka, aga hetkeks on tulnud vestlusse paus. Ühtäkki…
Daki: “Miks on tellised just nii suured, nagu nad on?”
Abikaasa: “See oli omal ajal tohutu edasiminek ehituses. Erinevalt suurtest kividest või palkidest sai nüüd üks mees müüriladumisega hakkama, ei pidanud enam mitu töölist olema.”
Mõtlik vaikus.
Daki: “See on ikka täiega veider, et sul see vastus kohe varrukast võtta oli.”
Abikaasa: “See on ikka täiega veider, et sul üldse selline küsimus pähe tuli.”
Ja siis tulid tee äärde põdrad. Looduse awkward-faasis teismelised, kes ei oska oma pikki jäsemeid kuhugi panna ja liiguvad nagu oma tegevuses ebakindel liigendnuga.
Ühes kommentaaris keegi küsis mu silmapliiatsi kohta ja kuna mu arukad mõtted on hetkel määramata ajaks peatatud, siis panin kokku viis endale olulisimat iluvidinat. Asendamatud on nad selles mõttes, et just needsamad tooted nendelt firmadelt. Asendamatud on ka ripsmetušš ja kulmupliiats, aga ripsmetuši ostan ma tavaliselt tuju ajel ja tavaliselt mõne sellise, mida just reklaamitakse. Ja kulmupliiatsi firmast on mul täiesti savi, ostan odavaima.
Kuid on mõned tooted, mis on oma asendamatust tõestanud. Neid ostan ma ikka ja jälle.
1. Rich Pure Luxury Silk Oil Serum. Juuksed (ehk tiidud, nagu ma neid hellitlevalt kutsun) on mu needus ja nuhtlus. Kuidagi nad olla ei taha ja alati on mingi jama. Imetamise ajal kukkusid nad KÕIK korraga peast välja, pärast mida lasin lõigata pixie cuti ja avastasin mõni kuu tagasi rõõmsa üllatusena, et kõik need karvad, mis korraga välja kukkusid, on korraga tagasi hakanud kasvama. Ehk et mul on siuke mõnus minitukk kõikjal peas. Enihuu. Rich juukseseerumi ostsin mingil sellisel hetkel, kui ma olin TÄIESTI meeleheitel ja veendunud, et minu õletuustidest enam elulooma ei saa. Ja see õli on teinud imet! (Ilmselt tegi ka radikaalne lõikus imet, aga ikkagi.) Pärast selle kasutamist on juuksed nii mõnusad, siidised ja mul on tunne, et nii terveid juukseid pole mul täiskasvanueas olnudki.
2. Smashbox O-Glow põsepuna. See on viimase aja lemmikasi. Ostsin selle Rootsi laevalt, leides, et kui ma igapäevaselt väljas käies midagi muud ei viitsi näkku visata, siis vedelpõsepuna vast ikka? Tõde on muidugi ka see, et ma sageli unustan ta olemasolu ära, aga kui ta meeles on, siis annab Smashbox jumele kohe teise… jume, nii et asjal on… jumet. Jap, see võrdlus läks käest ära. Igal juhul, ta on olekult muidu värvitu ja väidetavalt valib põsel ise sulle sobivaima tooni, mis tähendab, et sellega pole võimalik eriti mööda panna. Eriti minusugusel iluäbarikul, kes päikesepuudrit nähes ilma seda puutumatagi näost laiguliseks läheb.
3. Aqualan L baaskreem. Kevadel, kui seoses massiivse allergiahooaja algusega TERVE mu näonahk korraga maha kukkus, tõusis valulikult esile vajadus HEA näokreemi järele. Ja ükski neist kallitest või ka odavatest näokreemidest, mis ma olin kokku ostnud, ei sobinud, sest kõik sisaldasid mingil määral lõhna- ja muid aineid. Tatsusin apteeki ja küsisin, mida nad allergilisele nahale soovitavad. Soovitasid Aqaulani ja nüüd olen selle truu kasutaja. Näonaha ärakukkumisega pole ka enam probleeme olnud, eks näis, mis kevad toob.
4. MaxFactor Smokey Eye Effect. Tuli kaasa mingi ripsmetušiga ja on tõestanud, et kauni suitsusilma saab pähe kahe minutiga. Absoluutselt asendamatu. Ma arvan, et ma viskan kõik muud oma ideaalse suitsusilma otsingutel kokku korjatud erinevad lainerid-pulbrid-kreemid-värvid südamerahuga minema ja MaxFactori kaheosalisest lauvärvipulgast piisab mulle elu lõpuni.
5. SpaRitual matt küünelakk. Selle ostsin kogemata Tartust Zeppelinist oma pulmadeks. Vaatasin, et umbes sobib värv kleidiga ja võtsin mõtlemata ära. Suur oli minu üllatus, kui lakkima asudes selgus, et tegu on mati küünelakiga! Matt! Küünelakk! Kes sellisest imeasjast enne kuulnud on! (Võib-olla muidugi olid kõik sellest varem kuulnud, aga ma ei loe kunagi ajakirjade ilukülgi.) GENIAALNE! Kui ma sel suvel uuesti Zeppelini samasse poodi läksin, et kõik selle sarja SpaRituali küünelakid kokku osta, selgus muidugi, et otsas on. Nüüd olen ma siin-seal ajakirjades märganud (ma spets olen vaadanud noh), et ka teised firmad on üksikuid matte küünelakke teinud, aga ma pole eriti viitsinud otsida ja tavaliselt ei taha ma peale OPI küünelakkide midagi osta. Seega: otsingud jätkuvad. Sest matt küünelakk on absoluutselt tegija!
Millised on sinu asendamatud iluvidinad?
