Category Archives: hoomamatu

emadushirmud

hoomamatu 11 Replies

Loen praegu raamatut “We Need To Talk About Kevin”, mille juhuslikult FB kaudu endiselt klassiõelt skoorisin. Muuhulgas avastasin üllatusega, et selle põhjal tehtud film jõudis just kinodesse, peaosas Tilda. Mnjah, mul õnneks ei hakanud lugedes Tilda kummitama, ta on minu jaoks umbes nagu Tom Hanks – mul on tema suhtes (või st nende) mingi totaalne antipaatia, seletamatult ebasümpaatsed on need näitlejad mulle. Aga samas ma võin nende filme vaadata, sest ma saan aru, et nad on kuradima andekad. Nii et nende filme vaadates on siuke, üks silm kinni, teisega piilun-olukord.

Enihuu.

Loen siis Lionel Shriveri (miks on naisenimi Lionel? Kas see on nagu Janika Kronberg?) raamatut ja esiteks ma ei saa seda enam rahulikult lugeda. Sest kuna Marta kirjutas psühhopatoloogilisest diateesist ja ma sain teada, et selline asi ÜLDSE olemas on, siis näen ma iga lauset selles raamatus lugedes, et klassikaline PPD keiss noh.

Teiseks hakkasin ma mõtlema, millised olid küll minu emadusega seotud hirmud. Muidugi on kõik lapse-eelne aeg üsna häguseks muutunud, aga ma püüan siiski meenutada…

1. Et ta sünnib väärakana. Jah, täpselt nii koledalt ja poliitiliselt ebakorrektselt mõtlesingi. Ma ei mõelnud mingit konkreetset haigust, konkreetse HAIGUSEGA olin ma valmis diilima. Aga ma kartsin, et ta on midagi nii meditsiiniliselt ületamatut ja kohutavat, et ma ei suuda sellega hakkama saada. Näiteks jalg kasvab põsest välja. See oleks olnud päris skeeri. Kunagi raseduse lõpukuul käisin ma Sõle Selveris ja kohtusin riiulite vahel ühe Downi sündroomi põdeva tütarlapsega. Ta vaatas mulle pikalt otsa, naeratas laialt ja osutas näpuga mu hiigelkõhule: “Tita! Tita tuleb!” Ta ema tundis vist piinlikkust ja tõmbas ta käest eemale, aga mina naeratasin laialt. See oli lihtsalt üks nunnumaid hetki, mis ever on muga rasedana juhtunud. Pärast seda ma otsustasin, et enam ma ei karda.

2. Et ta sünnib pruunide silmadega. Geneetiliselt oli see muidugi võimalik, kuskil esiisade seas on meil kindlasti pruunisilmseid. Aga mina olen rohekashallide silmadega, Abikaasa roheliste silmadega, meie vanemad kõik vist hallisilmsed. See, et ämmaemand millalgi sünnituse ajal väga blaseelt lausus: “Noh, tal võivad silmad ka aastaselt pruuniks minna!”, ei aidanud asjale kuidagi kaasa. Senimaani ootan hirmuga, et kas lähevad. Miks ma seda kardan? On mul jee aimugi.

3. Et ma lähen lõpuks nii paksuks, et seda on lihtsalt rõve vaadata. Ja pärast sünnitust jään selliseks. Noh, MINUL oli küll endale lõpuks juba väga sürr peeglis otsa vaadata, aga imede ime – sünnitus on superdieet! Kümme kilo 24 tunniga läinud! Ülejäänu kadus järgmiste nädalatega ja nüüd olen ma täpselt samasugune nagu enne. Ainult armilisem. Arvestades kõiki neid mäkke ja kokasid on ikka puhas ime, et ma tagumikku eraldi järelkäruga kaasas ei pea vedama.

4. Et ma ei oska oma last armastada. Ma mäletan, et märkasin millalgi pärast sünnitust selles selges vines viibides, et Abikaasa pühib salamahti pisaraid. Mina? Mina ei tundnud muud, kui suurt võidurõõmu (“Fakk, ellu jäin, raisk!”), ma tahtsin kohvi ja suitsu ja mojitot ja tantsida ja et mu sabakont puruks poleks. Ma ootasin, et kui laps kätele pannakse, on selline suur revelation tunne. Noh, et ilmutus. Et nüüd emadus lajatab mulle tissidega näkku. Ei midagi sellist. Oli tunne, nagu oleks kohtunud vana sõbraga. See kõik oli kuidagi nii normaalne ja nii sürr samaaegselt. Päriselt armastama hakkasin ma teda vist ikka siis, kui temagi mind armastama hakkas. Ma küll armusin, aga see oli teistmoodi. Aga igal juhul. Kui ta mul seal kõhu peal oli, hiiglaslik ja vaikne ja nunnu ja nii oma, siis ma sain aru, et armastuse pärast muretsema ei pea. Sest kui miski on nii oma, siis jõuab armastus ka varem või hiljem kohale.

5. Et ma ei jaksa. Seda kartsin ma eelkõige seetõttu, et ma olen vahetult kogenud, mida magamatus minuga teeb. Ja et magamatus järgneb, selles olin ma ka täiesti kindel. Aga kuidagi… Hmm. Ühesõnaga, kui ma siin iga nädal regulaarselt neid 2-tunniseid öid teen (mitte meelega, lihtsalt keha tahabki vahepeal mind piinata), siis iga järgmine päev ma mõtlen: kuidas fakki ma sellises olekus kuude kaupa elada suutsin? JA LÄKSIN VAID NATUKE HULLUKS, MITTE TÄIESTI?! Imeinimene. Sel hetkel ma muidugi end imeliseks ei pidanud. Aga kuidagi selle magamatuse, kurnatuse ja hormoonidemöllu sees olles ei olegi sul aega küsida, et kuidas sa jõuad. Või õigemini, küsida võid, aga sul pole lihtsalt mingit optsiooni. Jõuad ja kõik. Ja mingi hetk saab see läbi.

6. Et ma ei oska teda jagada. Ei oskagi. Tahan teda hoida üleni endale. Järgmisel hetkel tahan kõigile näidata, kui oosõm ta on. Vihkan neid äraminekuhetki, kus ta läbi klaasukse mulle järele vaatab ja hüsteeriliselt nutta röögib ja ütlen endale: “See peabki raske olema. See peabki raske olema.” Ja igal öösel, kui ma magama vajun (või ei vaju), mõtlen ma naeratusega sellele, et ma näen teda õige varsti jälle… Varsti tuleb/tahan tööle minna. I DON’T KNOW HOW.

7. Et mu vähenegi intellekt, mis mul oli, kaob igaveseks ja ma suudan ainult titelappidest mõelda ja rääkida. Hmm… Ei julge isegi mitte kõige vaiksema häälega kommenteerida.

8. Kui ma peaksin jääma ühel või teisel põhjusel üksikemaks, siis üksikemaks ma jäängi. See on selline… imelik hirm. Õigemini, ma tean väga palju toredaid paare, kes elavad koos ja emmal-kummal on eelmistest kooseludest lapsi ja nad tõestavad iga päev, et see on võimalik. Mis “võimalik”, see ongi tänapäeval normaalne! Aga millegipärast olen ma kindel, et kui me peaks Abikaasaga lahku minema või temaga midagi juhtub ja ma üksikuks jään, siis ma jäängi üksikuks. Ma ei tea, mis mul omast arust enne nii ihaldusväärset oli, mis nüüd, lapsega, on kadunud (no ilmselgelt ei saa see olla keha, aga võibolla vabadus?), aga ma olen täiesti kindel, et käsil on mu viimane kooselu. Ükskõik, kuidas seda siis võtta (kas venitame lõpuni välja näiteks või misiganes). Ma ei tea küll, kuidas täpselt laps sellesse pilti sobitub või miks see hirm temaga seotud on, aga on. Ei ole ju nii, et ma oleks oma mehi kõiki kuskil klubides kohanud, kuhu ma enam minna ei saa. Aga näet. Siuke hirm.

9. Et mu laps ei meeldi mulle või temast kasvab keegi, kes mulle ei meeldi.  Ma näen iga päev tänaval teismelisi, kes tekitavad minus surmahirmu. Mõelda vaid, kui Mila niimoodi lõpetab! Kõik need liiminuusutajad (ma ei tea tegelt, kas see on popp tänapäeval enam või teevad kõik krokodili) ja emod ja joodiklapsed ja vargad ja ajudeta mimmid ja kõik need. Oh, muidugi usun ma nii üldiselt, et igas ühes on midagi head, but is there really? Ma ei tunne väga palju inimesi, kelles ma midagi head leida ei oska, aga sellegipoolest ei tahaks ma, et Mila nendesarnaselt lõpetaks. (Siin mõtlen siis neid inimesi, kes võibolla pole kõige aktseptaablimad, aga siiski on nendeski ikka midagi head.) Kõige hirmsam on see, et ma saan teha ainult nii palju. Ma ei kontrolli seda, mis temast saab. Mingil määral, aga mitte lõpuni. Ühtpidi oleks väga igav, kui see nii oleks (no et sa tead täpselt, mida teha, et su lapsest näiteks edukas advokaat saaks), aga teistpidi on see friiking hirmutav.

Emadus on üldse väga hirmutav ja teisalt on ta jälle hästi tavaline. Tavaline selles mõttes, et ma enamasti ju ei mõtle selle peale – et oh, nüüd olen ema! Teen ema-asju! Ema-ema-ema! Enamasti lihtsalt oled nagu oled ja laps on lihtsalt ka. Ja see ongi õudselt tavaline. Ja hirmus. Emadus on üks suur paradoks. Ja kõige raskem asi ÜLDSE, mis emaks olemise juures on, ongi vist see, et teada, millal ei tohi sekkuda. Millal tuleb lasta tal omad vead teha ja lihtsalt kõrvalt vaadata. Olgu see siis kümnekuust tassist jooma õppimas või kahekümneaastast pulmi korraldamas vaadates. Ja siis sa pead end sundima mitte sekkuma ning lihtsalt olema olemas, et märjad – olgu siis mahlast või pisaratest – riided ära vahetada.

today I met Dylan

hoomamatu 9 Replies

Niisiis, kaks ööd ma ei maganud. Kõikusin kuskil närvilise ootusärevuse, peadpööritava õnne ja hullumeelsuse piirimail. Vaatasin läbi kõik asjad, mis Dylaniga üldse seotud on või vähemalt meenutasin neid (“Black Books”, “Film With Me In It”, “Shaun Of The Dead”, “Notting Hill”, “Monster”, “What it is”, “How Do You Want Me”). Lisaks lugesin läbi kõik artiklid ja intervjuud, mis vist ever temaga tehtud on.

Lõpuks hakkasin ma totaalselt kartma. Sest niipalju, kui ma olen ette kujutanud Dylaniga kohtumist, on see alati käinud umbes seda stsenaariumit pidi, et mina astun sisse, näen Dylan Moranit ja suren.

Eile Siki veel küsis, et kas ma kardan ka.

“Totaalselt. Haigelt kardan.”
“Issand, kuidas sa suudad seda teha… Mina küll ei julgeks.”

Pärast, misasja, seitse (?) aastat ajakirjanikutööd on mul IKKA VEEL nii, et mul on intervjuule minnes närv sees. Väike närv on alati sees. Ilma kuidagi ei oskagi. Ja no seekord… noh, ütleme, et oli jah. Kõva närv oli sees.

Aga lõpuks kui ma juba jooksin Prive poole, siis ma enam ei mõelnud millelegi. Miski osa lülitus täiesti välja. Mitte päriselt see fännigeen, see täiesti välja ei lülitunud. Aga mingi automaatika tuli liigutustesse sisse. Sest see on mu TÖÖ. Ja ma oskan oma tööd väga hästi teha.

Astusin pimedasse Prive saali ja olin pime. Umbes kuskil eemal nägin inimesi seismas. Dylan. Dylan ongi siinsamas. Pärast paari sõna vahetamist korralduspoolega astus Dylan minu poole, naeratas: “Hi, I’m Dylan! Pleasure to meet you!”

Ja miski minus ei unustanudki kohe kõiki sõnu ära: “Hi, I’m Dagmar. The pleasure is all mine. It’s actually an huge honor to meet you. I also have a present. It might be a little inappropriate. I personally think it’s disgusting…”
Dylan: “What? Are those pants? Because I love pants. Pants are cool.”
Daki: “No. What? No. Pants are bullshit! Who loves pants? No, it’s Estonian wine. I wanted you to see what happens when one doesn’t have grapes. They make wine out of apples, berries and piss.”

Nii see läks. Hiljem sain ma aru, et Dylan intervjueeris mind, mitte vastupidi. Vahepeal pidin ma hinge tõmbama ja lausuma: “I’m sorry. I’m forgetting words.”
Dylan: “It’s okay. Take your time.”
Daki: “You can’t believe how awesome it is for me. I’m sitting here with Dylan Moran! Have you got ANY idea how awesome it is?”
Dylan: “No, it’s rather boring. I sit with him all the time.”

Nii see läks.

Ühe korra ütlesin ma välja sõna curmudgeon, mida ma pole elus valjusti välja öelnud. Dylan katkestas mind: “Nice pronunciation!”
Mina, arvates, et ta on Bernard Black, hakkasin kohe vabandama: “I’m sorry, I’ve never said it out loud, but it’s the most used word there is about you.”
Dylan: “No-no, you nailed it!”

Ühesõnaga, mu vastas istus DYLAN MORAN, oli sõbralik ja tore, huvitus kõigest, mis mul öelda oli, küsis küsimusi Eesti kohta ja me rääkisime pikalt ajaloost ja sellest, kas reality kui selline on olemas. Lugu hakkan kokku kirjutama homme, mis päeval see ilmub, pole veel päris kindel. Aga tuleb Õhtulehes.

Lõpuks, kui närviline Louis juba märku hakkas andma, et mu kolmveerandtund hakkab läbi saama, otsisin ma kotist midagi, mille peale autogrammi küsida. Sest mu “Little Book of Calm” on kuskile ära pakitud ja ma ei suutnud seda leida. Võtsin kotist Mila esimese passipildi ja autogrammi sinna taha. Umbes sellise näoga olin ma pärast intervjuud tundide kaupa.

Best wishes Daki & Mila, x Dylan Moran

Ja veinid, mis ma talle kinkisin, olid Tallinna Karastusjookide Pohlavein ja Ebaküdooniavein.

This was absolutely awesome.

Ja kõige tagatipuks sain ma kaks pääset, millest ühe ma andsin K.-le lapsehoidmise eest ja teise rändomilt blogi FB lehel esimesele kommenteerijale. Sest mul oleks olnud mingi miljon tartlast, kellele see anda, aga neist keegi poleks tunni ajaga siia jõudnud. Sorry, guys.

7+ aastat Dylani-armastust

hoomamatu 5 Replies

Ma hakkasin mõtlema, et kui kaua on Dylan Moran mu eluarmastus olnud… Ikka päris kaua. Sahmisin läbi oma arhiveeritud blogipostitustest tehtud Blogbooki ja siin on tõendid mu kustumatu psühhoosi kinnituseks. Enamik neist katkendid.

10/10/2005 harakad

/—/Ma vist ei ole teile öelnud, et vaadake ETV pealt pühapäevaõhtuti ”Black Booksi”. See on hea.    /—/

16/10/2005 The birds are swaying and the trees are singing

Oh, ma lihtsalt armastan teda.

“And then little men will come in and beat you with spoons. Thatís what happens, they cover it up but thatís what happens.”

Mu Dylan Morani (vt ka Black Books, vein, sarkasm, inglise huumor, ETV pühapäeva hilisõhtul, iroonia, sürrealism, absurd) vaimustus on ületanud igasugused mõistlikud mõõtmed.

Avastus, et Black Booksi on ainult kolm hooaega ja erinevalt standardist, kus igas hooajas on vähemalt 20 osa, on neid vaid tehtud kuus. Ehk siis kokku 18, nagu ”No oota sa’dki”. Täiesti masendav. Ja ma olin just leidnud uue kultusobjekti. Hirmus.
3×06 ehk siis senini (ja ilmselt kahjuks igavesti) viimane Black Booksi osa ootab, et ma teda vaataks. Aga ma ootan spetsiaalset sündmust. Näiteks valimistepäev sobib selleks hästi.

***

12/12/2005

/—/Et koosolekul ja sellele eelnenud manitsus/motivatsioonikõnel vastu pidada, läksin lıunaka apteeki ja ostsin endale suures koguses valuvaigisteid, theraflud, geeli, mida seljale määrida. Heljusin väikse pilvekese sees kohale, ajasin segast, naersin täiesti kontrollimatult. Vahepeal ägasin. Mõistlikku midagi öeldud ei saanud muidugi.

Keset koosoleku protokollimistütleb kvend mulle msnis, et ta hääl kılab nagu chipmonkey’l. Ma purtsatasin naerma. Kõik vaatasid, muidugi. Aga nad teadsid, et ma olen pilves ja nad andsid mulle andeks. Ja siis hakkas k-vend tsiteerima ”Black Booksi”, mis ajas mind täiesti üle ääre, ma mõtlesin, et ma suren õhupuudusesse ja kõõksumisse.

Again, vabanduseks see, et ma olen rohtudest pilves.

“There’s the elephant. He’s happy with his balloon. Oh no! It’s gone! Where is it? It’s not behind the rhino. Look in the alligator’s mouth. It’s not there either. Ohhhh… the monkey’s got it in the tree! He brings it back. They all drink lemonade. The end.”/—/

23/12/2005 Stages of hangover

/—/

Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.

”All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny.

The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of pain slips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”

***

20/03/2006  ”all texting each other ’cause they’ve given up speech.”    

“My parents’ generation… they had everything. Because they came to sexual maturity in the 60s and the government said to them: ”What do you want now?” And they said: ”Oh, I don’t know. How about the pill? Can we get the pill?”

They said: ”Sure. Here you go. What else is going on?” – ”Well, there’s music…” – ”Fine. Here’s The Beatles. Stones coming on later this evening, there’s the Velvet Underground. Janis Joplin is just going to lunch.”

And then when it was my generation’s turn. When it was our call. You come to sexual maturity, and: ”What’s going on? What do we do now?” – ”Don’t fuck anybody or you’ll die! Nevermind! Here comes MC Hammer.”

Kui sa vaatad hommikukohvi kõrvale Dylan Morani “Monsterit”, siis tundub algav nädal mitmekümne kraadi võrra parem.*

Uskumatu mees. Uskumatu.

***

30/04/2006 pictures

Reede öösel sõitsin tagasi koju bussis, kus ma pidin vahekäigus seisma. Uskumatu. üldiselt on nii, et mul on sinikad täiesti võimatutes kohtades, näiteks randmel, põlveõndlas. Ja mu parem reis (reis, reisid) on üleni sinakas-lilla. Vastik. Ma ei tea, mis juhtus.

I’ve never been up at half ten! What happens!

Aga raamatu ”Little Book of Calm” võrra olen ma ka nüüd rikkam. Päriselt. See on kõige sürrim asi, mis üldse,üldse olemas on.

Eile vaatasin nostalgia mõttes ”Black Booksi” üle pika aja. Ja ”Office’it”.

***

23/06/2006

Ja tänase päeva jooksul olen ma tegelenud peaasjalikult leboga, koristamise ja Dylan Morani tuurile piletite orgunnimisega. Selles suhtes oli äärmiselt frustreeriv, et kıik juunikuiste etenduste piletid olid välja müüdud ja ainsad vabad leidsin Belfastis või linnas, mille kohta pole mul aimugi, kus see asub ja hääldada ma seda ka ei suuda. Ja siis üllatuslikult avastasin, et mu õe naaberlinnas või rajoonikeskuses on veel vabu pileteid, aga ei saanud ära osta, sest krediitkaart on täpselt limiidini kulutatud. Aga ma lähen sinna, lähen, lähen, lähen. Lähen kasvıi ̧ksinda. Täna ajan ıele peale, et ostku mulle piletid ära, kompenseerin kartulite vıi värske lehmapiimaga, mida meil siin provintsis rohkelt leidub.

31/03/2006

Selleks, et ma hästi välja magaks, pean ma hotellis ööbima. (Everybody is corrupted by hotel rooms. You can’t help it! It’s the only place in the world where you walk in and the first thing you do is steal everything before you take your coat off.**) Ja selles suhtes, et istuda pesuväel, tühjendada minibaari ja vaadata BBC-d vıib tunduda nukker või nolife, aga minu jaoks, muidugi, on see film.  (**Katkend Dylan Morani standup’ist “Monster)

20/04/2006 …because I’m a vegetarian

/–/Jah, karusnahkadega on, nagu on, aga mis mind selle kommentaari juures häirib – tüdruk on 11aastane ja ütleb, et on taimetoitlane? Ma olen võib-olla selles suhte väga vana kooli mutt, aga kasvav laps vajab minu teada küll kõiki toidugruppe. Mul ei ole midagi taimetoitluse vastu (”As a matter of fact, I’m a vegetarian. But not hardcore, I mean, I love meat, but only because I like the taste, so morally I win.” D. Moran), kui see on täiskasvanud inimese teadlik valik. /—/

01/11/2006 A bit of Dylan Moran

Vahelduseks teile ka midagi tõsiselt head jälle. Otsisin Dylan Morani uue tuuri kohta infot (mul on jätkuvalt lootus, et ta teeb uue tuuri, kuhu ma saan jõuda) ja palun väga: [1]selline oli Dylan Moran aastal 1997. Living classics.

”Women talk a lot about various things. They ring up to one another and say: ”Let’s go to town and talk.” That’s all they do. They don’t exchange money or car parts or anything.

Men get worried about that kind of thing. Men don’t talk about lot of stuff, because they’re trying to be all achieving and successful all the time and they just around going: ”I have to merge with Japan. Have to merge with Japan…” And every now and then they feel weird and grab their best friend and say: ”You know, sometimes I feel a bit funny. Don’t tell anybody really! Merge, merge, merge…” And that goes on for a couple of years and then they have a breakdown and they lose it. They just go: ”I don’t want to do anything, I just want to be a buttercup.” And somebody comes along and helps them up and they get back on their feet and they’re okay.

But a woman can do that in the morning. And still has time to go to work and fire somebody.

And women also pick up things in a completely different way as well. Men get alienated by that because women will say things like: ”I knew she was depressed! Why? She didn’t finish her tea!” What?! Men need more, you know. ”I knew he was a bit off, his head was on fire!”

You do lie a lot, cover up things as human beings. It’s a part of being an adult. You know, phone rings, you pick it up and go: ”Oh, it’s you! I’m so pleased! Let’s have lunch! Two lunches! A dinner! A buffet!” And then you put down your phone and go: ”What a fucker, ahhahahaa!”

Children don’t do that. They don’t bother lying, they’re much more sophisticated. If they don’t like something they’re saying: ”I’m booooored, I’m booooored, I’m booooored, I’m booooored, I’m boooooored… Oh, who are you? You’re boring.” And if they like you they say: ”Well, you smell nice. Can I stay at your house for two weeks?”

Old people don’t lie as much either. Nobody really asks them anything.”

Hei, [2]vaadake seda ka. Mõnes kohas kordab, aga mõned kohad on paremad. Ikka meestest ja naistest:)

Ja veel [3]siin lehel on ka lıike tema geniaalsustest.

1. http://www.youtube.com/watch?v=B-y4P8Aoo2k
2. http://www.youtube.com/watch?v=0CQWA-fjqUM&NR
3. http://www.bbcamerica.com/genre/comedy_games/dylan_moran/dylan_moran_video_clips.jsp

11/02/2007 (unenäo)bloog

/—/

Ja siis ma nägin, et mu mees oli Bernard Black, eksju, ja ta pani oma musta mantlit selga ja mina muidugi arvasin unes, et ta ongi Rüblik. Ja kui ma mantlit nägin, siis ma karjatasin: ”MIKS sa mulle kunagi ei öelnud, et sul mantel on?!” hüppasin talle selga ja koguaeg korrutasin, et mul on maailma parim mees. Ma arvan, et ma olin lihtsalt haiglaselt ülierutatud, kui märkasin, et tegu on Dylan Morani/Bernard Blackiga, eks ole.

***

24/06/2007 this is heaven

Fran: So what’s it like then? The fags and booze.
Bernard: Well, to be honest, after years of smoking and drinking, you do sometimes look at yourself and think…
Fran: [Nodding, smiling] Yep…
Bernard: You know, just sometimes, in between the first cigarette with coffee in the morning to that four hundredth glass of cornershop piss at 3am, you do sometimes look at yourself and think…
Fran: [Still nodding] Yep…
Bernard: … this is fantastic. I’m in heaven.

Japp. Mulle meenus. Ma pole ”Black Booksi” nii ammu vaadanud, et tänane oli nagu kohtumine vana armukesega. Natuke kohmetu, aga sama erutav, nagu varemgi.

See on elu, lapsed. Eluterve, dekadentlik, tappev, normaalsusest kõrvale kalduv elu.
Ja mulle vaikselt hakkab meenuma, kuidas varem oli. Ja vahepeal, peab tunnistama, see täitsa meeldib mulle. Legendaarsed asjad sünnivad.

Ja muidugi. See pole normaalne, aga see on. See on fun ja fabulous ja fun ja on.

30/06/2007 things I love and hate about home

/—/Aga mulle meeldibki hullult kodus olla. Tõsi, lõpuks hakkab see ajudele käima, aga õnneks on alati töö, kuhu minna – et kodusolemise harvad hetked seda armsamad tunduksid. Mulle meeldib mu isiklik ruum ja mulle meeldib, et mu asjad on just nii, nagu ma nad panin ja mulle meeldib mu lai madrats ja vokkpann ja pisike telekas ja see, et aeg lihtsalt veereb ja nii mõnus on, loed, tillid, vahepeal närid midagi, siis loed veel, tillid veel, kuulad mussi, üürgad ”Mr Bojangles’it”, vaatad CNNi uudiseid, kuulad köögis BBC uudiseid ja jazzi, laulad veel natuke, tantsid, kitkud kulme, lakid k ̧ ̧si, vahepeal toksid Birxile sınumeid, naudid hoovist tulvavat vaikust ja jahedust, lükkad edasi paratamatut poeskäiku, sööd pırandal lamades kiirnuudleid, loobid magnetnooli märklaua pihta, tõstad jalad seinale ja püüad pea peal seista, seejärel üürgad natuke valust ja seejärel naerad nagu hullumeelne, vahepeal tsekid rss-i, naera(ta)d armsaid sissekandeid ja overheard in new yorki, paned viirukid tossama ja põgened selleks ajaks kööki, kus sirvid sajandat korda Muusat ja loed viiendat korda artiklit suveteatritest ja seejärel seda väikest rida, kus on ära mainitud minu ja Epu nimi raamatutega seoses, siis jooksed veits Miuksuga toast tuppa ja paned muidugi külje maha, sest ei võta kurvi välja, siis aeled Miuksuga voodis ja naerate, siis vaatad BBC kokasaateid või arvutist ”Black Booksi”, siis sirvid raamaturiiulis armsaid raamatuid, loed vanu märkmikke ja uusi retsepte ja lubad, et homme küpsetad pirukat, kui ainult viitsid poodi minna, siis lülitad telefoni sisse ja tsekid, kas keegi on smse saatnud (peaks endale ikka kıneposti jälle tellima…), siis lülitad telefoni uuesti välja ja lähed täiesti lambist kell 3 päeval magama, ärkad, teed kohvi, kuigi on õhtu, sorteerid ajakirju, ei viitsi pesu kokku korjata nööri pealt, ei viitsi koristada, lähed hoopis ja tuulad oma plaadikohvris ja leiad mõne vahva filmi, mida pole tükk aega vaadanud, fantaseerid, et kui oleks raha, küll siis telliks hiinakat, poed tagasi voodisse, võtad Miuksu kaissu ja naudid niisama olemist… /—/

 

*Kui ma saaks ajas tagasi minna ja oma 22aastasele minale öelda, et kui su nädal algab kirjaga, mis ütleb, et sa kohtud Dylan Moraniga, siis on su elu lihtsalt mitte mitmekümne kraadi võrra parem, vaid parem kui ükskõik mis variant oma elust sa suudad iial ette kujutada.

Ma kohtun temaga 14 tunni pärast.

roosa ja valge

hoomamatu 5 Replies

Eilne sõpradedinee korraldamine käis nii, et Naabrinaine helistas ja käskis meil kell 18 kohal olla.

Daki: “Olgu, oleme kohal. Mis Jeesuse surma tähistamise dinee dress code on?”
Naabrinaine: “Ee, sina peaksid selga tõmbama lina ja mässima endale toogaks ümber. Su abikaasa pangu selga ainult põll.”
Daki: “Selge. Ja Mila?”
Naabrinaine: “Mila pangu selga abstraktse naisepeaga dressipluus.”

Kahjuks ei suutnud ma abstraktse naisepeaga dressipluusi leida, seega läks loos Naabrinaiselt saadud Hello Kitty pluus. (Oluline pisiasi: sellel oli veel hinnasilt küljes.) Noh, et äkki on piisavalt abstraktne.

Õhtusöögilauas teatas Kats (keda LM hellitlevalt Kastiks kutsub, nagu kunagi Epu Marta mind Pakiks kutsus), et tal on pärast tüdrukutele (st LM, DM ja Mila) üllatuskingitused.

Naabrimees: “Oh, cool, mis kingitused on?”
Kastts: “No mul õnnestus kohtuda selle valge- ja roosakirju elukaga.”
Naabrimees: “Misasja? Kellega? Roosa pantriga või?”

Selle peale vaatasid KÕIK naisterahvad Naabrimehele põletavate pilkudega otsa, suunasid sõrmed Mila pluusil ilutsevale Hello Kittyle ja pööritasid silmi.

Mehed. Nad ikka ÜLDSE ei tea naistest midagi.

(Mulle hullult meeldivad selle pildi juures kaks asja. Esiteks – ma pole juba aastakümneid nii noor välja näinud. See Instagrami filter teeb ikka imesid. (See filter, mis näkku sulle punase laigu lajatab, nii et sind enam näha pole.) (Also known as tiinapargifilter.) Ja teiseks meeldib mulle see, et mul tunduvad sel pildil olevat kihvad.)

õnn

hoomamatu 7 Replies

Viimased kolm päeva olen ma obsessinud selle üle, et mu elus on kõik hetkel kohutavalt hästi. Ja loomulikult peab see ju tähendama, et midagi läheb kohe konkreetselt suure pauguga perse või on mul nüüd karmapunktid täiega nulli kulutatud ja ikka hakkab edaspidi halvasti minema. Või ükskõik, mis, nii ei saa ju olla, et kõik on nii hästi?

Lisaks on mind vaevanud süümepiinad, et mind ümbritsevad täiesti oosõm inimesed. No täiesti oosõm. Mul pole praegu ühtegi sõpra, kelle kohta ma ei ütleks, et nad on totaalselt oosõmid. Sest nad on. Isegi need sõbrad, keda ma näen kord aastas, on lihtsalt suurepärased. Ja siis ma mõtlesin, et mul on neist nii kahju, et nad minusugust taluma peavad. Aga mingil imelikul põhjusel on nad minu juurde jäänud ja oosõm inimesi tuleb mu ellu aina juurde. Ma olen kuskil midagi oma elus ikka väga õigesti teinud. Kõige selle kõrval, mis ma valesti teinud olen – loomulikult.

Niisiis, eile ma otsustasin, et kuna kõik on nii hästi, siis peab KOHE midagi halvasti minema. Kõigepealt mõtlesin ma välja, et Mallukas kindlasti vihkab mind. Miks? No jumal teab. Aga raudselt vihkab. Lõpuks ta vastas mu sõnumitele arusaadava segadusega: “Mis. MÕTTES?!” ja: “Mis sul viga on?”

Kuna Mallukas ei vihanud mind, siis pidi midagi muud kohutavat juhtuma. Näiteks et keegi sureb kohe ära või et Naabrinaisega on halvasti või midagi. Naabrinaine, kes õndsalt südaööl magas, kindlustas mulle unetu öö, sest arusaadavalt ei tulnud ta selle peale, et mu öisele sõnumile kohe vastata ja öelda, et kõik on muidugi hästi.

Hommikuks olin ma unetusest kurnatud ja väsinud ja enam nii väga ei obsessinud selle üle, et kui kõik on nii hästi, siis järelikult on kõik nii halvasti (või kohe läheb).

(Ma sain just aru, kui mõistlik ja tasakaalukas see jutt tundub. Ma kujutan ette oma saiki nägu, kui mul talle sellest meeles rääkida on. Pööritab silmi, paneb käed rinnale risti ja ütleb midagi tabavat selle kohta, et obviously on sel mingi põhjus, miks me teineteist regulaarselt juba neli aastat näeme.)

Niisiis, ma jätkasin oma oosõm päeva, tehes oosõm asju, näiteks vaadates, kuidas mu lemmikkoer ja mu lemmiklaps on nunnud. Või tundes Milale kaasa sellepärast, et tema, olles vana armsus ise, peab leppima sellise emaga nagu mina. Vaene laps! Ja ta ise veel ei teagi, mis valiku ta teinud on mulle sündides…

Ja siis, kui ma olin oma oosõm sõpradega käinud oosõm dinneril ja kohtunud oosõm Millie (haah, see kõlab nagu superkangelase nimi!) ja gängiga ja kõik oli jätkuvalt oosõm, tulin ma koju, juba peaaegu unustanud selle TÄIESTI RATSIONAALSE ärevushäire teemal “kõik läheb kohe pekki”, panin ahjud kütte, käisin vannis ja tegin kana ja siis sain südaööl kirja, mis kindlustab, et täna öösel ma ei maga.

Ma saan sellest täpsemalt rääkida ülehomme, aga igal juhul on mu elu toonud mind mu tehtud valikutega sinna, et 40 minutit oma oosõm elust pühendab Dylan Moran mulle.

…

..

I’ll let it sink in.

…

..

.

What nagu. Ma ausalt luban olla hästi professionaalne ja kuigi ma olen täiesti kindel, et kuna ma seda posti nüüd kirjutan, siis teatab hommikul mu toimetaja näiteks, et see kõik jääb ära või… ma ei tea, midagi kindlasti võib minna veel sada korda valesti. Ja ma juba lubasin Naabrinaisele, et ma ei häbista teda Morani ees ja olen nagu normaalne ajakirjanik kunagi.

Aga ärge palun üldse andke mulle ideid, mis nüüd edaspidi kõik nii valesti võib minna, et karmakaalud jälle tasakaalu läheks, sest NII OOSÕM ASI ei tule tasuta ju?

Appi.

Ma kardan, et see ongi see, kuidas suremine tundub. Sest ma lihtsalt surin. Sulasin väikeseks lombiks elutoapõrandale ja taastun alles kauges tulevikus.

proud parenting moment

hoomamatu 6 Replies

Tõime Kõuplist voodi ära ja Mila on selle kuu ajaga, kui elasime voodivabalt, ära unustanud, et pea ees voodist alla tulles võib rõvedalt haiget saada. Ükskõik kui palju ma talle “Pepu ees!” ei ütleks, ikka tahab ta näoga maad künda.

“Äkki peaks laskma tal ikka ära kukkuda?” küsin Abikaasalt. “Äkki tal siis tuleb meelde, miks see “pepu ees”-värk oluline on.”
“Arvad? Ma arvan, et ta pigem saab lihtsalt rõvedalt haiget.”
“Oh, aga paneks padjad alla!” leian ma, ise uhke oma leidlikkuse ja geniaalsuse üle. Viskan padjad voodi ette ja Mila insta kukubki pea ees patjadesse. Aga kuna ta on master aelemises ja KAIFIB püherdamist patjades, siis on kogu stseen selline:

Mila kukub, käed ees, näoli patjadesse. Meie Abikaasaga ootavalt passime kõrval: noh, kas töötab vanemdamine sel korral? Ja siis pöördub Mila ümber, näol LÕPUTU naeratus, mis ütleb: “APPI KUI LAHE SEE ON MAAILMA KÕIGE LAHEDAM MIS MUGA EVER ON JUHTUNUD!!!”

Abikaasa vaatab mulle otsa, muigab: “No see pedagoogika tuli sul küll praegu hästi välja…”

(Instagram tuli üleeile Androidile välja ja ma olen juba sõltuvuses. Insta jäin sõltuvusse. Instadaki. Umbes nagu ma olen sõltuvuses imelike naistepeadega riietusesemetest.)

tehnika ei armasta mind

hoomamatu 5 Replies

Nagu teada, on mul alati olnud suurepärane tehnikaõnn. Näiteks võib lugeda sellest, kuidas Möirakaru terve igaviku remondis oli (pärast seda, kui tutikas auto lihtsalt maanteel mootoririhma puru viskas, mina rasedana sees, parasjagu veel rekkast möödasõidul) või kuidas Traktoril rehvid purunesid esimest korda ja siis suure pauguga teist korda. Või kuidas mul on üleüldine autoebaõnn. Kõiksuguseid muid apsakaid ei viitsi isegi enam üles otsida, aga alati on mul mingi jama arvutitega ja alati on mingi jama telefonidega. ALATI.

Nüüd saab jälle vahekokkuvõtteid teha, elu on taas tehnikaga üllatanud. Või noh, kas see on ikka üllatus, kui ma tean, et see paratamatult alati juhtub?

Ühesõnaga, millalgi paar kuud tagasi märkasin ühel õhtul, et sügavkülma uks ei lähe hästi kinni. Pressisin, palju sain, ja joonelt unustasin. (Vt ka krooniline üleväsimus, depressioon, kolimine, remont) Järgmisel hommikul olin ma vist korteri peal ja tagasi koju minnes tahtis Abikaasa pea otsast hammustada: “Sa oleks korteri maha põletanud!” Selgus, et külmik oli läinud vist overdrive’ile ja ma ka täpselt ei saanud aru, aga igal juhul, enam ta ei külmetanud. (Kust see tuleoht, jäigi segaseks. Aga ärgem unustagem, et Abikaasa meelest on surmaoht ka pesumasina tühjendamine siis, kui ta on vooluvõrku ühendatud. Go figure.) Kutsusime siis parandaja, kes 26 euri eest ütles, et ei olnud minu süü, kuskil on mingi ummistus. Et see oleks juhtunud tõenäoliselt varem või hiljem. Nüüd ta seisab seal Kõuplis, õnnetu ja katkisena. (Külmik, mitte parandaja. Tema võttis oma 26 euri ja läks minema.) Millalgi (ilmselt see nädalavahetus) viime remonti ka. Kui odavam uut osta pole. Nõmmel on Mallu antud külmakast, mis möirgab natuke õõvastavalt, aga vähemalt ei lähe piim halvaks.

Siis lakkas Nõmmel õhksoojuspump töötamast. Nädal aega olin juba sees elanud, seni töötas kenasti ja siis – ei miskit. Lugesin õpetust nii ja naa, sittagi aru ei saanud. Puhastasime ära filtrid, mis olid muidugi pärast ahjude puhastamist kõik toredalt tolmu täis ja kui tolmuimejaga läksin ligi, leidsin ka käsitsi-tööle-lülitamise-nupu. Ja – imede ime! – hakkas tööle! Seega oli viga ikka milleski muus. Ahjaa, tolmuimejaga – sellega, millele kukutasin peale kipsplaadi ja mis purunes kohast, mida ei saa isegi hästi teipida. Ja mis juba aastaid enam ei ime hästi. Ja mille juhe pärast nädalavahetust äiaga enam end sisse ei keri, see on juba ka pikka aega tal. Tundub, et tolmuimeja päevad on loetud.

Tagasi pumba juurde. Lõpuks, kui olin tudeerinud kasutusjuhendi risti ja põiki läbi, lugenud seda pea peal ja teki all taskulambiga ja silda visates, leidsin koha, mis teatas: pärast patareide vahetamist tuleb puldil reset teha. MIS MÕTTES?! Kes seda varem kuulnud on, et tuleb pulti resettida?! PÄRAST PATAREIDE VAHETAMIST? Aga nagu ma nüüd olen kuulnud, siis päris paljud asjad töötavadki nii. Veidralt. Igal juhul, pump töötab, võib suvele* rahulikult vastu minna. Ja elektriarve oli tänu sellele 2/3 väiksem sel kuul.

Nii.

Siis kolisime ükskord märtsi alguses. Tuli Elaion Männ netti ja telekat ühendama, kes pärast päevatööd teatas, et digiboks on katki. Kuidas ta katki sai, ma ei tea. Elaion Männ nägi kusjuures veits välja nagu see fotorobot Nõmme lasteahistajast. Ma eriti sneaky move’ina võtsin selle lasteahistaja temaga teemaks. No et äkki umbes ehmub ja jookseb minema** ja siis ma saan politseile öelda, et ma leidsin üles selle mehe. Aga ta ei läinud õnge. No ja ilmselt ta ei olnud ka lasteahistaja, eks. Enihuu. Sain uue digiboksi – tasuta – pärast seda, kui ütlesin, et ma uut välja küll ei hakka ostma. Osutades käega paljutähenduslikult sellele kaosele, mis meil siin korteris valitseb. Telekas on vähim mure, kui ma kuulen naabreid vetsus, khm, asjatamas, ja köögiseintest lõõtsuv tuul puhub kassidel karva seljast.

Noh, sellega läks hästi vähemalt.

Ja siis muidugi see äge arvutijama. Mäkil on eripära – neil on toitejuhe magnetiga, mis tähendab, et see käib VÄGA kergelt küljest. Piisas vaid mõnest korrast, kui juhe enam ei laadinud ja see omakorda ajas arvuti hulluks. Juhe vahetati välja, aga jamad jätkuvad senimaani. Nimelt, kui ma just parasjagu aktiivselt midagi ei tee, tahab ta end iga 10 seki tagant kinni panna. Mis tähendab, et filme vaadata on päris tüütu. Parandusse pole veel jõudnud, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma saaks üldse ilma arvutita. Samas ma olen kuulnud, et nad annavad asenduse. Nojah. Lisaks on veel see mäki Endla tänava esindus kuidagi nii persekohas, et sinna ei saa kuskilt ligi autoga. Ah, ekskjuuses-ekskjuuses. Eks ma lähen uuel nädalal. Ausalt.

Ja telefon… Hm. Telefon töötab täitsa hästi. Üllatuslikult. Hm, kas tõesti ainult kolm tehnikajama? See on mingi rekord vist. Kuidagi vähe.

—

*Nagu te teate, siis ma vihkan palavust.

**Mallu rääkis, kuidas nad ükskord olid bussis näinud mingit kahtlast djuudi suure musta prügikotiga ja ütlesid kõva häälega: “Laipa veab!”. Mille peale djuud ehmus, koti võttis ja järgmises peatuses kiirelt maha kadus.

Elu ebanaljakused

hoomamatu Leave a reply

Üksõhtu kutsus Naabrimees külla “pead loputama” ja päid me loputasime. Ühtlasi meenutasime imelikke seiku minevikust, tõdesime, et Tartu-ajad olid meile mõlemale Naabrinaisega päris hullud ajad kohati ja et ikka nii imelik, et me praegu siin oleme. Naabrite Nõmme-kodus laua taga istumas, õnnelikud lapsed erinevates voodites-tubades magamas. Naersin ka kõvasti, mõtlesin pidevalt, et “Oh, selle peaks üles kirjutama, muidu läheb meelest!”

Hommikuks oligi meelest läinud. Helistasin Naabrinaisele.

Daki: “Kuule, misasi see oli, mis sa eile ütlesid?”
Naabrinaine: “Ma ütlesin eile tõenäoliselt paljusid asju.”
Daki: “Noh see naljakas asi. Sa ütlesid midagi naljakat ja ma veel mõtlesin, et peaks üles kirjutama, aga ei kirjutanud. Mäletad?”
Naabrinaine (vaikib mõtlikult): “Ma ei tea… See ei kõla nagu mina. Ma ei ütle kunagi midagi naljakat.”

11 kuud

hoomamatu 6 Replies

Kallis Mila,

täna said sa 11kuuseks. 11 on üks hullult lahe number, nagu teada. Minu ja su tädi sünnipäevad on 11ndal kuupäeval, sina ise sündisid 2011. aastal ja 11 tähistab ühtlasi päevi, mis olid kulunud su 11ndast elukuust, mil sa kõndima hakkasid. No ja 1+1 on teadupoolest 2, mis on sinu sünnikuupäev.

Lisaks märgib 11 numbrit, mis jääb su viimaseks selliseks “sünnipäevaks”. Edaspidi on “olulised” ainult aastad, mis mööduvad ja elatud elukuid edaspidi nii tähtsaks ei peeta kui sel esimesel eluaastal. Ja esimene eluaasta hakkabki sul vaikselt lõppema.

Whoa.

Mul on kohevarsti aastane laps.

Mis. Just. Juhtus?

Kas ma mitte alles ei hänginud oma esimese boyfriendiga maja ees ja ei vahtinud päiksesse? Kas ma just ei saanud kätte lube? Kas ma just ei tuupinud eksamiteks – üheksanda klassi omadeks, 12. klassi omadeks? (Who am I kidding, õppisin ma jee 9. klassi eksamiteks. Viisi sain ma tol ajal loomulikust intelligentsist.) Kas ma just ei kolinud ära emakodust? Kas ma just ei laulnud oma esimest (ja peaaegu-viimast) karaoket 18. aasta sünnipäeval? Kas ma just ei laulnud Lauristini akna all – nagu korralikule rebasele kohane? Kas ma just ei trippinud kursavenna L. juurest varahommikul koju, põues suur saladus? Kas ma just ei saanud oma esimest töökohta, ei lahkunud esimeselt töökohalt teisele, kas ma just ei armunud, abiellunud, purunenud, üles ehitanud, sitta keeranud, sita ära söönud, naernud, põgenenud, õhanud, kujutlenud… Kas see kõik ei olnud JUST?

Ja kas just ei olnud see, kui ma nägin rasedustestil kaht triipu? Kas just ei olnud see hommik, kui ma läbi vihma oma bussi-alla-jäänud-keha-tundega haiglast koju tulin, roosa pamp käes? Kas ma just ei vaadanud sulle otsa ja kas just ei olnud see hetk, kus sa esimest korda mulle otsa vaatasid ja mind NÄGID?

See kõik oli ju just!

Ma vaatan sind, su pikki jalgu ja töntse sõrmi ja pisikesi nunnumeeter-varbaid. Ma vaatan su mandlisilmi ja su alati karvu täis suud (su lemmiktoit on karvad, eriline delikatess on värske, kassisoe, otse kasukast tõmmatud karvatuust), su valgeid pisikesi teravaid hambaid ja nöbinina ja põselohukesi ja kotkapoja juukseudemeid ja ma vaatan ja vaatan ja ei suuda uskuda, et SEE OLEDKI SINA. Minu tütar. Valmis inimene. Kõnnib, räägib, ronib kaissu ja naerab laialt.

Uskumatult pikk tee on tuldud, uskumatult pikk veel käia. Oh, pateetiline, ma tean. Vabandust. Ma olen täna heldinud. Sest tänases lumetormis oleks ma Tallinn-Tartu maanteel peaaegu surma saanud (ei saanud) ja ma tulin koju ja sa naeratasid mulle laialt ja ma viskasin sind 11 korda õhku ja sa naeratasid veel laiemalt ja ma sain aru, et ei olegi võimalik kedagi või midagi siin maailmas rohkem armastada. Seda. Just seda hetke.

Ma olen lõputult tänulik, et sa mind sellele seiklusele saatjaks oled kutsunud. Seiklusele nimega “Mila elu”. Ma loodan, et ma saan sind igavesti saata. Võib-olla lõpuks aupaklikust kaugusest, aga ometi.

Armastusega,

emme