Category Archives: hoomamatu

aastakokkuvõte 2018

hoomamatu 3 Replies

Niisiis, me jõudsime – kaks päeva enne kuu lõppu! – selleni, et mulle meenus mu blogi. Ma ausalt olen mõelnud iga päev sel kuul, kui väga ma armastan aastakokkuvõtteid, aga miski mus on takistanud mind seda tegemast. Aga alustagem nüüd ja mingem siis siit edasi.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017)

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa polnud varem teinud?

Ma polnud kunagi varem olnud Ülemus. No kohe päris nõnda – nii ma pole olnud varem nagu ma olin sel aastal.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ikka veel pole jõudnud Pariisi. Ma vist lubasin – või soovisin – leida endale ühe rahuldustpakkuva suhte, ja see justnagu ka täitus. Aga ma ei anna lubadusi, ei soovi – lihtsalt saadan universumisse mõned mõtted. Sest mu taburet pole päris tasakaalus. Ja võiks olla.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Muidugi! Ja ma olin sealsamas – võtmas seda sünnitust vastu! Heidi sünnitus oli imeline. Ma kusjuures päriselt mõtlen, et kui mul saab ajakirjaniku-meelelahjutajaametist siiber, siis ma lähen ja õpin ämmaemandaks. Sest ma tõsiselt, tõsiselt tunnen, et see on imeline!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid, mõned kauged tundusid lähedased.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2019, mis puudus aastal 2018?

Autot, mis töötaks.

6. Mis riike külastasid?

Niisiis – Türgi, Inglismaa (Harry & Meghani pulm!) Rumeenia, Kreeka, Saksamaa, Soome… kas midagi oli veel?

7. Mis kuupäev aastast 2018 jääb igaveseks su mällu? Miks?

13. juuni 2016.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Vist jällegi kõik tööga seonduv. Alatasa tunnen, et olen nii viimasele piirile end venitanud, aga siis vaatan oma kallitele töö juures otsa ja saan aru, et – just seda ma pean tegema. Nii on praegu kõige õigem.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Leppimine asjaga, mis pole piisav.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Saagisin jälle kuuske tuues kätte 🙁

11. Möödunud aasta parim ost.

Ost mitte, aga kingiti Google Chromecast ja omg.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Heidi. Kristinka. Andra.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Oh, neid on. Ma nii väga üritan mitte minna sinna, olla see inimene, kes on Suurem ja Targem, kes ei lase end häirida, aga… ikka näen seda. Väiklust ja…

14. Kuhu läks enamik su raha?

Autoparandusse.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Naistejutud – ja, kusjuures, kurvalt pean tõdema, et töö oli enamiku mu elevuse allikas. Seda peaks uuel aastal parandama. Kuidas eraellu tuuakse elevust, keegi teab?

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2018 meenutama?

Jon Bellion – Stupid Deep

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Sama.

ii. kõhnem või paksem? Sama.

iii. vaesem või rikkam? Sama.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Astunud enda ja oma tunnete ja oma vabaduse eest välja.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Töötanud 🙂

20. Kas sa armusid aastal 2018?

…

21. Kui palju üheöösuhteid?

Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Oh, neid oli muidugi palju, nagu ikka. Aga Buzzfeed Unsolved on mu jaoks elu muutnud ja podcastidest Small Town Dicks, Dumb People Town.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Olga Bešlei “Minu pöörane FSB-kallim”. Te peate KÕIK seda lugema!!!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Jube kurb on öelda, aga vist polnudki. Kui vaatan, keda olen lisanud Spotis, siis Jüri Pootsmann on üllatanud positiivselt ja Coasts, nende lugusid ka on lisandunud kõvasti.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Rahu – ja siis õppisin, et sellest ei piisa.

27. Mis oli selle aasta parim film?

“Bohemian Rhapsody”, issake, kahtluseta!

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

34 tuli nuttes, suuremat sorti seltskonnaga – aga ma olin ikka nii õnnelik, et nad mul on. 35 saab olema Bradshaw’ style, kujutan ette. Bukkisin juba endale ammu koha, kus – aga ennustan, et keegi ei tule, ja siis nutan kuskil… No ja ma alati arvan, igal jumala aastal, 35 aastat jutti, et keegi ei tule… Aga vahel nad ei tule ka!

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Autojuht, korras auto.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Rutiin.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.

34. Keda igatsesid?

Milat, nonstop.

35. Kes oli parim uus tutvus?

L. on kindlasti olnud märgiline tutvus, kuigi ma veel ei tea, mida see märk endast kujutab.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2018 õpetas.

Do not settle.

kodukontorist

hoomamatu, Kooskasvamine Leave a reply

Aeg-ajalt on mul võimalus töötada kodukontorist ja kui ma olen täiesti aus, siis ma usun, et ma oleks juba surnud, kui seda võimalust poleks. Sest iga päev sõita 80 kilomeetrit on küll tore (ma ausalt ei vahetaks oma üksiolekuaega autos mitte millegi vastu), on see ka füüsiliselt kohutavalt kurnav. Lisaks olen ma kodukontoris töötades märksa produktiivsem. Boonusena saan kaks tundi kauem magada.

Aga miinusena muidugi hakkame me Milaga üksteisele kiirelt närvidele käima. Teda üldiselt ärritab see, kui palju ma töötan, ja ma tegelikult võiksin seda vähem teha. Samas aga püüan ma tõesti teha ka seda, et kui on tööväline aeg, siis ma actually ka tegelen lapsega ja püüan olla lapsevanem, kes vaatab otsa ja mitte ainult ekraani. Aga täna muidugi oli üks neist päevadest, mis juba hommikul algas valesti (sest me ei leidnud Mila prille üles ja see kuidagi keris mingiks draamalaadseks olluseks) ja jätkus mingi veidra legodraamaga ja kõige selle ajal püüdsin ma muidugi ka tööd teha.

Õnneks aitab igasuguse närvidele käimise vastu see, kui minna õue. Tahtsin minna jooksma, aga Milale see plaan ei meeldinud, pealegi tegelt ei taha ma teda väga “kooliõhtutel” sõprade juurde õhtul lubada, sest mulle tundub, et kõik vanemad võivad olla sama väsinud kui mina olen ja võõras laps nende kodus oleks viimane asi, mida nad näha tahaks. (St keda. Jah, lapsed on kes, mitte mis. Think, Daki, think, god!)

Niisiis jäi üle vaid jalutuskäik, millele Mila oli alguses väga vastu, aga kui ma pakkusin, et davai, ma lähen viin prügi siis vähemalt välja, leidis ta, et oleks ikkagi õige aeg lõpuks end kokku võtta, vabandust paluda (oli väike koristamisteemaline arutelu, mille käigus ta tõesti oleks võinud oma veast aru saada, aga parem hilja kui mitte kunagi) ja riietuda, et kiire õuetiir teha.

Jalutasime krõbedas külmas, või see vähemalt tundus krõbe, lumi sätendas, kuusirp siras, koerad haukusid kauguses, elu oli jälle helge.

“Aga nii hea on ikka välja saada, kui oleme päev otsa kodus passinud. Ja no muidugi, eks me hakkame üksteisele ajudele käima, kui päev otsa nõnda toas oleme,” tõdesin.
“Nojah. Aga see ongi ajude probleem,” ütles Mila.

Smort, pidin tõdema, samas meenutasin endale, et sama inimene ütles mulle alles eile, et ma olen 50 protsenti kallerdis ja 50 protsenti inimene (thanks) (samas ta ei pannud väga mööda oma hinnanguga).

Jalutasime, Mila viskus lumme, ja lõpuks lihtsalt laulis terve tee.

“Lumesätendus, sa oled ime! Kuu, sa oled unistus!” ja muud sellist samas vaimus, talle ikka omaselt üsna off key, aga teisalt ei pea ei mina ega tema isa väga viisi, aga laulan ma siiski häbitult ja kõvasti. Kuulasin, kuidas ta laulab lumest (“Me peame ilmatuma aja ootama, et sa jälle tuleks! Aga kui tuled, siis sa oled meie hing ja süda ja ime! Ja sa sätendad! Ja kui on öö, siis me vaatame sind aknast ja igatseme sind!), vaatasin, kuidas loobib seda mu mantlile ja niisama õhku ja mõtlesin, et okei.

See on põhjus, miks saadakse lapsi.

Ja et nii hea, et homme on kontoripäev.

kuidas elu vahel lihtsalt näitab trääsa

hoomamatu 15 Replies

Ühes naisteajakirjas ilmub igal nädalal selline asi nagu Avesta kalender. Me keegi täpselt ei tea, mis see on, aga mingil põhjusel hakkasin ma seda lugema ja nüüd on kontoris saanud tavaks, et hommikul esimese asjana me meenutame, mis me unes nägime ja loeme, mida Avesta selle kohta ütleb.

No igal juhul, ühel ööl nägin ma mingit sellist und, mille peale kalender teatas, et see tähendab needust ja ebaõnne. Viskasin ajakirja käest, ütlesin, et igast horoskoobid ongi jura (usun ma jee seda tegelt) ja otsustasin, et kui üldse midagi uskuda, siis häid asju.

Kerime linti paar päeva edasi. Panen telefoni lauale, lihtsalt lampi hakkab ekraan virvendama ja kustub ära. Lihtsalt. Lambist.

Olen muidugi täiesti paanikas, sest omg, nii ei saa ju elada. Sundisin end rahulikuks ja mõtlesin, et okei, lähen login Teliasse ja vaatan kiirelt asenduseks mingi odava telefoni, kuni selle parandusse viin. Hakkan sisse logima… ahjaa, õige. Mobiili-IDd ju vaja. Milleks on vaja… telefoni.

Järgmisel hommikul püüdsin tööle sõita – kõrr, kõrr, ja aku surnud. No muidugi, eks oligi juba see aeg käes, et peaks aku ära vahetama, aga olgem ausad, ma tavaliselt sõidan suhteliselt pikki otsi igapäevaselt ja olin seda edasi lükanud, et äkki ikka elab üle. No ja siis tuli see kaunis plaaniväline nädal, mil ma jõudsin igal õhtul töölt koju kell 22 ja tegin vaid lühikesi otsi jaama, no ja nii see läks.

Kimasin kuidagi läbi tormi järgmisele rongile – muidugi olin maha unustanud kindad. Telefonitu, kindatu, autotu, läbikülmunud, ületöötanud, väsinud – superkombo.

Õnneks sain töö juurest asendustelefoni, aga seda ei suuda ma nüüd küll välja mõelda, kuidas ma peaksin auto korda saama. Peaksin ostma uue aku, aga seda ju ometi rongiga kohale ei vea. (Ma olen tugev, aga mitte nii tugev.) Mul ei tule pähe ka ühtki autoga sõpra, kes minuga selle sõidu ära teeks ja aitaks aku ära vahetada, sest ehk ma saaks sellega isegi hakkama, on 1) külm, 2) ma kardan elektriga seotud asju.

Ja tegelt peaks ma vist lihtsalt feisi lahti tegema ja abi paluma, aga kui te olete minuga kursis, siis te peaks ka teadma, et mul on mingi imelik põhimõtteasi kõigega ise hakkama saada. Ma isegi rääkisin juba mingi tüübiga ride share’ist, kes mind sünnipäevalt koju tõi, et äkki ta viitsiks, aga ega seda raha siin nüüd järsku kõikide asjade parandamiseks ka võtta pole ja…

Oeh.

Okei, tahtsin lihtsalt vinguda ja öelda, et ärge igast horoskoope uskuge. Või kui, siis ehk vaid Mangi. Mang võiks ka nüüd ennustada kippelt, mis logistikaga ma nüüd selle värgi korda saan.

üks juulikuu õhtu

hoomamatu, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Ma ootasin seda puhkust sel korral nii väga. Kuidagi on see kevad olnud selline, et hool ja hoobil pole vahet. On olnud kordi, kus ma olen tulnud töölt koju ja olen olnud nii kurnatud, et lebanud diivanil ja lihtsalt nutnud, sest oli tunne, et ma ei jõua enam. Mitte, et ma ei naudiks oma tööd, vastupidi! Ma arvan, et ma tegin selle vea, et püüdsin olla 200 protsenti, teha väga palju ja rohkemgi veel, ja kõike ikka hingega, eks.

Näide sellest, mis juhtub, kui inimene ei pea ühtäkki ise logistikaga tegelema

Niisiis, saabus puhkus. Ja see algas nagu sageli puhkused algavad – mustlaslaagri liikumisega punktist A punkti B ja sealt edasi punkti C. Ikka ja jälle asjad kotti, tuhanded kotid selga, laps, ratas, peika, auto, kas kõik kotid said, kas midagi unustasime, tankla, maantee, piletid siia, piletid sinna, millal me järgmises kohas peame olema, kotid selga, kotid autosse ja nii edasi.

See oli vabastav, kuna mul polnud enam mahti mõelda tööle, aga lõppeks oli see ka väga kurnav. Ning siis lennutas Nordica mu Horvaatiasse Krki saarele (ma räägin, kogu horvaatia keel on nagu konsonantide orgia) ja ma kirjutan sellest õige pea, aga te ei kujuta ette (või siis just kujutate), milline kergendus on olla paar päeva lihtsalt nii, et sa ei tee mitte midagi kui vaid lähed sinna, kuhu öeldakse, istud bussi, millal öeldakse, kõnnid sinna, kuhu giid juhatab ja sind ümbritseb vaid lahe seltskond, puhas kehastunud keskaegsete külakeste romantika ja odav vein.

Ja sa ei pea ise midagi muud tegema kui lihtsalt nautima ja panema jalg jala ette.

Noh, selle jalg jala ette panemisega ma muidugi feilisin, sest ühel päeval sadas nii hullult, ja ma oli mõelnud, et plätudega oleks hea selles palavas, aga kogu see libedus, noh, ja siis ma libisesin ja lõin oma varba nii ära, et eilseks meenutas see juba mingit lillakat massi.

Minu esimene mõte? Ma ei saa ju nii jooksma minna.

Niisiis teipisin ma koju jõudes varba pärast üht puhkepäeva kinni ja läksin jooksma ja täiesti okei oli, ma muidugi olin megaettevaatlik. Siis mõtlesin ma veel sellele, kuidas mul pole juba viimased kolm jooksu mu truud jooksumütsi, ja kuidas on insanely ebamugav ilma mütsita joosta, aga ma ikka lähen, sest apparently this is the person i am now.

Eile istusime varahommikuni peikaga üleval ja rääkisime ja lihtsalt olime rõvedalt armsad ja diibid ja noh, nagu ikka inimesed vahepeal peavad paarisuhtes olema, kui hull elu on vahepeal pea segi ajanud ja on tunne, et see inimene, kelle kõrval sa oled otsustanud oma elu veeta, hakkab aina kaugemale triivima. No vot, siis me istusime ja rääkisime ja ühel hetkel ta ütles, et kõik need lood, mis ma endast räägin, kogu mu minevik ja kõik targad ja NII VÄHE TARGAD teod, mis ma olen korda saatnud – et see kõik kõlab, nagu mingi teine inimene. Ja ma tunnen nii sageli täpselt seda sama, et ma ei saa aru, kuidas ma olen niivõrd teine inimene praegu. Ses mõttes, et – mul pole mu kuradi jooksumütsi ja varvas on lilla, JA MA EI VÕTA NEID KUI HÄID VABANDUSI MITTE JOOKSMA MINNA? Who is this person!?

Ühtlasti olen ma täiesti võõrdunud sotsiaalmeediast. Mul on telefonis messenger välja lülitatud ja ma olen vist liiga paljudele inimestele jätnud suvaliselt ebaviisaka asshole’i mulje, sest ma lihtsalt unustan messengeri vaadata, saati siis vastata. Ma pean endale reaalselt meelde tuletama, et on elu väljaspool, noh, päriselu, millega ma pean end kursis hoidma ja et blogi-Daki on ikkagi keegi, kes on juba puhtalt põhimõtte pärast väärt hoidmist identiteedina, aga elu on end kuidagi nii ümber mänginud, et…

Elu on hea ja õnnelik, eks see nii vist olegi, et pasast on alati lihtsam kirjutada, aga mida sa seda oma eraelulist õnne ikka nii väga teistele nina alla hõõrud, eks. Samas peab ikkagi mõtlema ka tuleviku-Daki peale, kel on raudselt mõni breakdown of the närv plaanis, nii et juba selleks oleks hea talletada seda hetke siin juulikuu anno domini 2017 alguses, mil tal olid kaks päeva, mis ta sai veeta kodus, kasside ja peikaga, käia jooksmas ja hiljem voodis pitsat süüa ja end mitte millegi pärast mitte kuidagiviisi süüdi või õnnetuna tunda, sest jooksmine pole tema jaoks pekipõletuse eesmärgil, vaid hoopis seetõttu, et teada saada, mida keha suudab teha. Ja et ongi puhkus ja ongi täiesti legitiimne õigus mitte tööle mõelda või seda teha ja, mis peamine, et ta ongi seda rõõmsat rahulolutunnet väärt. Küll seda sitta ventikasse veel lendab, see on selge, aga need hetked, need väikesed õnne- ja rahuloluhetked, need on väärt jäädvustamist juba sellepärast, et – nagu üks mu hea kursaõde ütles – kõik päevad ei saa olla õnnelikud, kuid igas päevas saab olla õnnehetki.

Jep, I’m this person now. Ja ma olen sellega täiesti rahul.

Alati teie,

Daki

PS. Hetke lemmiklugu ka.

 

miks ma järsku rääkima hakkasin

hoomamatu 6 Replies

Ühel päeval kirjutas mulle podcast’i fännist sõber ja arvas, et ma võiksin oma podcast’i teha. Oli just selline päev, kus ma olin kirjutanud ühe arvamusloo, mis oli mulle emotsionaalselt raske, suisa nii raske, et ma kaalusin korduvalt minna töö juures tualetti, põrandale kerra tõmmata ja lihtsalt mõni aeg natuke nutta.

Seda ma ka sõbrale ütlesin. Et kamoon, ma olen kohati nii-ii väsinud sellest, et koguaeg ma kuskil arvan, et mu nägu on koguaeg kuskil vastu vahtimas ja et ma tänu sellele pean jälle hirmuga ootama, millal laekub mulle mõni vihakiri. Ja mida ma seal üldse räägiksin.

“Vot, just! Seda räägidki!”

Samal õhtul sõitsin ma koju ja hakkasin asja üle mõtlema. Et tõesti, liiga sageli on mul tunne, et mu kirjasõnad lihtsalt ei jõua kohale, et see mõte, mis ma öelda tahan, läheb kuidagi tõlkes kaduma. Et äkki siis, kui ma räägiksin, annaksin ma asjale natuke inimlikuma mõõte. Asjale – endale siis. Et ma pole mingi tige meestevihkaja, kes labiilselt koguaeg leheveergudel teatud teemade üle jaurab.

No ja pealegi – rääkida mulle ju meeldib!

Niisiis hakkaski see mõte mulle meeldima. Et mõelda, ma saaksin ju asja nii vabalt võtta, podcast kui selline on juba nii vaba meedium, ma saaksin rääkida tõsiselt ja ma saaksin rääkida naljakalt ja ma saaksin külla kutsuda kõik need lahedad naised, keda ma tunnen.

Mõttest teostuseni läks muidugi omajagu aega, aga tadaaaa! Täna ongi esimene saade avalikult eetris! Ja püüame seda joont hoida, et igal laupäeval saab Postimehe naisteportaalis kuulata “Naistejutte”.

Without further ado, lubage esitleda – “Naistejuttude” esimene saade!

bound for glory

hoomamatu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ükskord tuli A. mulle külla. Me istusime Klooga järve paadisillal, vahtisime vett ja taevast, jõime veini ja rääkisime sellest, kuidas kohe-kohe, kohe-kohe hakkab elu pihta.

“Pane tähele, Daki, ma ütlen sulle,” rääkis A. “See juhtub nii ootamatult, et sa ei saa arugi!”

When you wake up and the snow is still there. #sunday #funday #snowday

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma ikka nüüd mõtlen sellele vahel, kuidas viimased aastad, või õigemini isegi aasta-poolteist pigem, on olnud mingi täiesti pöörane elusõit või siis kasutades teist metafoori, sukeldumine. Ja vahepeal tulen ma vee peale ja ahmin õhku ja sukeldun jälle ja ei saa aru, kuidas elu on nii hull ja nii lahe ja nii pöörane samaaegselt.

Eluga, muidugi, on teadupoolest see, et sitt käib käsikäes heaga. Ei saa nii, et on ainult hea, ei saa nii, et on ainult sitt. Muudkui aga vaheldub, loobib sitta, siis head vahele, ning õnneks on vahel ikkagi ka see hetk, kui on mõni nädal, kus midagi ülipöördelist ei juhtugi ja elu tundub üsna igav. Issand, kuidas ma armastan kogu seda värvikirevust, seda igavusega pikitud värvikirevust.

Tänane on jälle kuidagi poolunes, istusin hommikul tavapärasest natuke kauem seewaldis ja vaatasin inimesi, see alati tekitab natuke jalad-maast-tunde, see haiglates passimine, ma ei suuda kuidagi end tagasi hoida ja ma kipun lugusid välja mõtlema, miks kõik need inimesed siin on, kas neil on hästi, kas neil on halvasti… Ja siis tunnen ma hetkeks piinlikkust, nagu ma oleksin oma nina nende asjadesse toppinud. Väga eestlaslik vist, oma kujutlusvõime pärast tunda, et tungid teise privaattsooni.

Ühesõnaga, elu on nii kummaline ja veider, et ma päriselt olen hakanud maagiasse uskuma. Ja ma isegi ei suuda seda põhjendada praegu paremini. Kui et elu on maagia.

eepiline unenäopost

Elu väljaspool mulli, hoomamatu Leave a reply

Täna oli mul unes ääretult töine öö.

Uni algas sellega, et Grand Dream Master ütles mulle: “Sa näed nüüd unes oma tulevikku.” Olin arusaadavalt elevil. Tulevik algas töölejõudmisega, kus tervitas mind produtsent M, kes rõõmsalt teatas: “Nii tore, et sa lõpuks Tallinnasse kolisid!”

Pidin endale hetkeks meenutama, et ma olen juba tulevikus, seega tuleb vastavalt käituda ja teha nägu, et ma tean, millest jutt. Seega nõustusin – tõesti tore, ma ammu igatsesin juba Tallinna tagasi! Ühtlasi tekkis kiusatus Grand Dream Masterilt küsida, mis aega ma täpselt unes näen, aga mõtlesin, et okei, las jääda midagi ka saladuseks.

Siis algas suur töö. Plaanis oli salvestada kaks saadet, neist üks otseülekanne. Kõigepealt kadus mul esimene saatekülaline ära, nimelt pidin intervjueerima Milat, aga ta ikka ei julgenud. Boss arvas, et mis ei julge, sunnime! Ma arvasin, et no problemo, ei sunni midagi, ma leian kohe uued külalised. Leidsingi! Mingil põhjusel olid kaks mu sõbrannat mul parasjagu töö juures ja ma viskasin nad kohe letti.

“Mis saade on, mis me tegema peame?”

“Muidugi suhetest rääkima!”

Sõbrannad, kellel on päriselus erinevad nimed, olid unes miskipärast sama nimega, seega ühele sai antud eetrinimi Kristiina. Ja jutuks tuli petmine. Väga intrigeeriv saade!

Teine, otseülekanne, läks natuke suuremate viperustega, sest ma jäin enne ülekannet lifti kinni koos saatekülalisega. Uksed olid natuke paokil, seega tuli boss geniaalsele mõttele telefoniga meie juttu otse üle kanda, samas pildiliselt näidati ikka tühja stuudiot. Ma usun, et küll see lugu klikkis hästi…

Ahjaa, unenäos oli veel väga oluline see arusaamine, et jess, ma sobin kaamera ette! Kõik see trenniasi on ikka end ära tasunud! Ei ole enam nii, et voldike siin ja punuke seal, imeline!

Seega, misiganes tulevikuuni see oli, mulle täitsa sobib, thank you very much.

Kuidas ma jälle mehest ilma jäin

hoomamatu Leave a reply

Täna nägin ma sellist und, kus mina ja Preili Triin seiklesime mööda Berliini. Kõik oli kena ja tšill, aga ühtäkki hakati meid jälitama. Me tegime kõiksugu imetrikke, et pääseda, ma veel küsisin, mis plaanid teil, pättidel, meiega ometi on.

“Ah, ei midagi tõsist,” vastasid nad üsna rahumeelselt. Ja mis siis oli nende plaan?

MUIDUGI TAHTSID NAD MEIE NÄGUSID ÄRA OPEREERIDA.

But of course.

Mäng läks tõsisemaks ja ühel hetkel ma juba tundsin, et ilma abivägedeta ei saa. Loomulikult olin ma teadlik, et tegemist on unega, seega otsustasin ma appi kutsuda endale maailma kõige superima imemehe, Dave Grohli.

No kas see pole mitte mees, kes lahendab kõik sinu eluprobleemid, ka näooperatsioonidega seotud? Muidugi on, ütlen ma!

Dave Grohl tuligi, hindas olukorda, kuulas meie muret (“Me ei tahaks nägudest ilma jääda, ausalt”)  ja siis, piu-piu-piu, lahendas kõik paari täpselt sihitud trummipulgalöögiga ära. Ahjaa, alguses ta üritas pätid ülekavaldada, me pidasime läbirääkimisi ja ta üritas mulle libistada märkamatult sõnumeid selle kohta, mis võiks meie ühine plaan olla. Muidugi oli see spiooniplaan, aga mina, kuram, ei saanud tema sõnumitest aru ja ei suutnud koodi lugeda. Näiteks oli üks sõnum lihtsalt “Come alive” ja ma püüdsin meeleheitlikult aru saada, mida kuradit ta tahab, et ma nüüd teeksin.

No igaljuhul lahenes kõik soodsalt, nägime küll veel pealt neid õnnetuid, kelle nägusid juba eemaldati, aga me ise pääsesime. Kuna Dave Grohl oli juba unenäo-Berliini kohale saabunud, leidis ta, et natuke võiks veel nautida olukorda, pealegi pidi ta hotelli Taylori ja teiste juurde tagasi minema. Meie Preili Triinuga päästsime veel mõned neiud ja otsustasime kõik koos pärast lennujaama sõita.

Ning siis, kui me uuesti kohtuma pidime, saabus ta kitarriga, silmis kaval pilk. “Issand, nüüd see juhtub! Ma tean, mis ta plaanib, see on mingi grandioosne romantiline žest!”

Ärgem unustagem, et ma teadsin koguaeg, et see on minu uni ja et mu võimed unes asju soovida ikkagi töötavad – näiteks hävitasin ma pilguga mingi päti, sest hirmsaks läks ja ma ei tahtnud enam, et ta mu unenäos oleks.

Seisime kõik siis rõõsatades kuskil tänavanurgal, eemalt lähenes lauldes Dave, selline ülimegamoment, kus sa seisad keset Berliini ja su unelmate mees korraldab sulle sellist žesti, et hing jääb kinni.

Ja saate aru, mis siis juhtus?

TA LÄKS MINGI TEISE NAISE JUURDE!!! Mitte minu juurde!

Selle peale otsustasin üles ärgata, sest kamoon, kes paneb unes ISEENDALE puid alla, ah?

Täielik pettumus, isegi unes valitakse teine naine minu asemel, usku-faking-matu.

Come alive indeed.