Category Archives: hoomamatu

Voodikaaslased

hoomamatu 1 Reply

image

Millal on käes aeg, kus tema lemmikmäng on erinevate mänguasjade, kätte juhtunud esemete või minu tudule panek. Muuhulgas nõuab ta õhtuti voodisse kaasa erinevaid asju. Või siis lihtsalt keeldub asjust lahti laskmast ja nii ta nendega magama lähebki.

Alguses oli tegu lihtsalt lemmikkaruga, sel nädalal on ta aga lisaks kahele karile kaasa võtnud:

  • esmaspäeval metallist vannikorgi, kaks kaisukaru
  • teisipäeval vannikonna, vannipardi, savist jõuluehte (karukujuline), kaisukaru

Tal olid reaalselt käed hunnikus asju täis, millest ta keeldus lahti laskmast. Nii ma hiilingi pimedas ta voodi ümber ja korjan ära asjad, mille peale ta ilmselt ebamugav läbi une keerata oleks. Nagu Hambahaldjas, ainult et hammaste asemel on näiteks vannikork.

Elu õied, am I right.

#40. Padjad

hoomamatu 5 Replies

Blogiadvendikalender.

Minge kanni, kus ma armastan patju. Lugesin üle – hetkel on mu voodis kuus patja. Neist aktiivses kasutuses – kõik. Kui ma ööbin hotellides (mida ikka tuleb ette), on minu suurim mure see, et seal on alati nii megasitad padjad, et ma ei saa lihtsalt magada. Õige padi on ikka suletäidisega, mitte mingi vaht või saepuru või paberipahn või… ma tõesti ei tea, millest tehakse neid kohutavaid odavpatju, mis on kõik hotellid üle võtnud, aga see materjal on KOHUTAV.

Ma olen kümne aasta jooksul oma padjad nii ära maganud, et mõned aastad tagasi võtsime emmega ette suure suleprojekti ja komplekteerisime suled ümber ning õmblesime uued kotid ümber. Mul on tunne, et ma pean selle varsti jälle ette võtma, sest lisaks sellele, et mu padjad peavad olema sulepadjad, peavad nad olema ka spetsiaalsete suhete järgi sätitud. Kaks patja, ütleme, on 100protsendilise täidisega ja kaks 60 protsenti hoopis, sest padjad, mis käivad üle pea, peavad olema õhemad ja paremini sätitavad.

Mmmmm… padjad. Mu lemmikud.

#40. Padjad

#41. Kassid

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Kassid on ühed imelised elukad. Nad eksisteerivad enamiku ajast justkui sinuga paralleelselt, aga neil hetkedel, kui nad otsustavad end sinuga jagada, teevad nad seda täielikult.

Ma armastan neid hetki, kui ma õhtul (või pigem öösel) voodisse ronin ja mu kassikari mulle järgneb. Neil on ära jagatud, kuidas nad minu peal kerra tõmbavad. Kuna ma jään magama tavaliselt paremal küljel, vasak jalg pea lõua alla kronksu tõmmatud, siis Miuks leiab koha kuskil vasaku küünarnuki ja vasaku põlve vahele jäävas lohus, samas kui Pussakas uhkelt end parema jala peale sätib – nagu monorail cat.

Siis löövad nad mõni aeg nurru, umbes veerand tunni pärast läheb Pussakas omi asju ajama ja kui hästi läheb, siis nii ma uinungi.

Vahel ööbib Mila minu juures ja siis kassid väga agaralt voodisse ei kipu. Peamiselt seetõttu, et Mila põhimõtteliselt ainuke sõna on “kass” juba umbes pool aastat olnud, mis enamasti tähendab seda, et kui ta kassi näeb, üritab ta looma maadlusvõttega maha suruda. Pussakas talub seda üsna hästi, kui Mila teda maadligi-kallistada üritab, Miuks pole vist senini mulle päriselt andestanud, et keegi tema rahu nii järjepidevalt häirib ja ilmselgelt olen mina selles süüdlane.

Seda armsamad on hetked, kui me kõik koos lõunauinakut peame või lihtsalt, nagu silgud reas, kallistamisunelemisega tegeleme.

#41. Kassid.

#42. Emme

hoomamatu 1 Reply

Blogiadvendikalender.

Täna on minu emme sünnipäev. Naljakas on see, et minu jaoks on ta igavesti 35aastane. See vist oli tema esimene vanus, mille ma lapsena ära õppisin ja sealt edasi paistab, et aeg pole edasi liikunud.

Ma olen elu aeg oma ema imetlenud. Ta on tõeline daam, on üsna ilmselge, et ta on sündinud valesse aega ja valesse riiki. Tema tõeline aeg ja koht on hoopis 19. sajandi teise poole Pariis. Ma nii hästi kujutlen teda ballisaali, kuningalossi ja salongiõhtutele, iga kord seljas aina peenem ja uhkem õhtukleit.

Ma ei saa senimaani aru, miks keegi, kes on nii läbi ja lõhki daam, on saanud endale tütre, kes on nii läbi ja lõhki mittedaam. Ma pole elus näinud oma ema dressipükstes ja koduriietekski on tal alati seelikud ja kleidid, minu mugavad koduriided on dressid või dressilaadsed esemed kombineeritud maikadega. Mul on kapis ainult üks kostüüm ja seegi pole mitte kontori-, vaid peoriietus. See-eest kingadega hakkan ma vaikselt juba järjele saama, uh, jumal tänatud sellegi eest.

42. Emme.

#43. Teine hooaeg

hoomamatu 2 Replies

Blogiadvendikalender.

Ma armastan sarju. Minu jaoks on kvaliteetsed sarjad segu meelelahutusest ja õpiprotsessist – kui ma jälgin, kuidas teised lugude jutustajad oma lugusid üles ehitavad, õpin ise selle käigus nii mõndagi. Okei, päris sageli võin ma tänu sellele osa alguses ennustada, kes on pahalane või mõrtsukas, aga siiski. Õpiprotsess üleni.

Ma armastan uute heade sarjade tulekut. Ja ma armastan, kuidas iga kord ei pruugi pilootosa olla see, mis sarja kvaliteedi määrab. Kui otsustada pilootosade järgi, siis poleks olnud tulevikku ei “Firefly’l” ega “Supernaturalil”, pilootosad lihtsalt on sellised: ülepingutatud, toored, püüavad jutustada 45 minuti jooksul miljon lugu korraga.

Seda enam on mõnus see hetk, kui sa tajud, et sari on hoo sisse saanud. Kui ta ei karda enam kirvest, kui ta teab, kes on ta tegelased, kuidas nad käituvad, kuhu lähevad. Vahel juhtub see paari-kolme osaga, mõnikord läheb aega terve hooaeg, enne kui sari end mugavalt tundma hakkab. Praegu on mul näiteks need hetked sarjadega “Elementary”, “Person of Interest”, “Scandal”, “Doctor Who” – supersarjad, mille superlust ei teakski, kui nad oleks vaid kahe-episoodilisteks ühehitiimedeks jäänud. (Välja arvatud “Dr Who”, selle puhul pidasin ma silmas Matt Smithi aegu ja seda, kui ta lõpuks oma koha pikas doktorite reas leidis ning asi jälle minema hakkas.)

#43. Teine hooaeg.

#44. Kihutamine poekäruga

hoomamatu 1 Reply

Blogiadvendikalender.

Arusaadavalt on kõik hetked, mis ma Milaga veedan, mu lemmikud. Tõsi, me aeg-ajalt frustreerime teineteist, aga millised kaks koos elavat inimest seda ei teeks. Siis me leiame jälle ühise keele ja läheme üheskoos edasi.

Aga kõikidest hetkedest lahedaimad on vast need, kus Mila ootamatutes olukordades nii suurt rõõmu leiab, et see mind esiteks pahviks lööb ja siis kaasa haarab. Üheks neist on meie ühised poeskäigud. Millist rõõmu võib pakkuda lihtne poekäru!

Mila armastab, kui ma ootamatult kärule hoogu juurde annan või selle peatan. Eriti armastab ta järjekorras seismist ja seda, kuidas ma käruga siis nõksutan. Asi sai alguse loomulikult vajadusest – väikesel lapsel pole eriti kannatust mööda suuri poode konnata, nii püüdsin ma selle talle lõbusamaks teha. Nüüdseks on poeretkedest välja kujunenud meie oma mängud, kus võitjaks jääme me mõlemad – kahekesi hullumeelselt riiulite vahel naerda rõkates, põhjuseks peaaegu ei miski! Lihtsalt see, et tema istub kärus ja mina lükkan seda ootamatute intervallide tagant.

#44. Kihutamine poekäruga.

#45: Päev, mil purskkaevud kinni keeratakse

hoomamatu 4 Replies

Blogiadvendikalender.

Mulle õudselt meeldib, kui ma märkan päeva, mil purskkaevud kinni keeratakse. See tähendab, et suvi on ametlikult möödas, käes on aeg, kui puitmajaderajoonid lõhnavad nii magusalt kütmise ja soojade köökide järele. On aeg, mil valgust on vähe, tubaseid tegemisi rohkem, saab hakata lehti riisuma, peenardega talveks hüvasti jätma, linnuparvede lahkumislende jälgima, igaõhtuselt kuurist puid tooma ja naksakalt jahedas toas hommikuti ärkama.

Issand kui mõnus aeg see on!

Jõulud tulevad igal aastal aina kiiremini ja see on kurb ja äge samal ajal. Ühest küljest tahaks, et oskaks kuidagi seda ootusaega paremini hinnata, leida rõõmu ja nostalgiat vaat et igavesest videvikust… Ja neist päevadest, kui sirab päike nii meeleheitlikult nagu ta tahaks igaveseks hüvasti jätta. Või neist päevadest, kui sajab esimest lund. Või neist päevadest, kui esimest korda märkad, et lombid on jääkaane all, mis su sammude rütmis priks-prõks kildudeks puruneb.

Teisest küljest tahaks, et jõulud tuleks kiiremini – ja et nad EI tuleks kiiremini. Ootus on ju nii mõnus!

Kõik see ootusaeg hakkab peale siis, kui purskkaevud kinni keeratakse. Enne saab end veel hilissuvega petta.

Umbes täpselt sama palju armastan ma, kui ma märkan päeva, mil purskkaevud lahti keeratakse.

#45. Purskkaevud.

ilusad asjad

hoomamatu 1 Reply

Otsustasin oma blogi uutmoodi üles äratada. Jõuludeni on jäänud täpselt 45 päeva. Käes on mu lemmikaeg aastast – minu sünnipäeva, Mila sünnipäeva ja üleüldiselt maikuu, jaanipäeva, augustikuu sumedate õhtute, septembrikuu ja oktoobrikuu vananaistesuve kõrval. Ja kuna elu on praegu sellel rajal, mis ta on – tööd on palju (töö teeb õnnelikuks ka, kusjuures!), aega vähe, lapsehoidu veel vähem, poolikut elamist samapalju kui varem jne – siis blogida ei jaksa, jõua ja taha viimasel ajal.

Õigemini, tahan, aga uutmoodi häälega.

Seega jõuludeni panen käima ennast distsiplineeriva ja karmat puhastava eriprojekti, blogiadvendikalendri, kui soovite. Iga päev kirjutan ma lühidalt millestki, mis teeb elu elamist väärt. Millestki, mis on totaalselt awesome, lihtsalt nunnu või miski, mille olemasolu olen oma emotsemises teenimatult unustanud.

Õnnelikuks tegevate asjade märkamise blogiadvendikalender.

 

Kaheksateist kuud

hoomamatu 7 Replies

image

Kallis Milake, eile said sa poolteist aastat vanaks. Poolteist aastat. See on pool minu ülikooliajast. See on kaks rasedust. See on üks terve talv, poolteist kevadet, kaks suve ja nibin-nabin üks sügis või umbes nii. Ühesõnaga: see on ilmatuma pikk aeg. Ma mõtlen sellele neil päevil tihti, aga ma ausalt ei suuda meenutada, kuidas kõik enne sind oli. Ehk oleks kergem mul daki_ver1 faili daki_ver2 failiga asendada ja üle kirjutada, kui ma suudaks meenutada. Aga ma ei suuda. Lõputu küünlapäev, enamasti fantastiline (enamasti täis ka vildikaga ärasoditud näoga poes käimist), aga me oleme praeguseks sinuga jõudnud punkti, kust mina peaksin meid mõlemaid võimalikult valutult teisele poole – kusiganes see ka siis poleks – välja juhtima ja mul pole ausalt öeldes aimugi, kuhu suunas astuma hakata. Aga sina loodad mu peale, niisiis võtan ma sul käest kinni ja hakkame koos astuma. Fuck if I know, kuhu me lõppeks välja jõuame, aga ma luban sulle: there will be cake. /// Selle verstaposti juures teed ja oskad sa juba nii palju, et ma ei teagi, mille peaks üles märkima. Kass, emme, issi, naba, lamp, part, mahl, kalli-kalli, oppadii, hei, tere, aitäh, anna, pai, pall, sokk, koer… neist sõnadest umbes koosneb hetkel su sõnavara, enamik küll mööndustega (part näiteks kõlab pigem kui arp). Sa armastad hirmsasti musitada: vahel lihtsalt tuledki selleks oma tähtsate toimingute juurest minu juurde, et üks kalli-kalli ja musimops teha. Mänguasjad musitavad ka: koerad karusid, karud kasse, sina kõiki vahelduva eduga, isegi palli oled musitanud ühes erakordsel heldimushetkel. Ja kas ma pean üldse lisama, et see on nii nunnu noh! Tantsuta ei möödu ükski su päev ja viimased ajad oled sa ka laulma hakanud. Algas see minuga unelaulu kaasaümisemisest ja on nüüdseks arenenud suvaliste silpide leelotamiseni tööl, kodus ja puhkehetkel, nagu öeldakse. Tantsu ja laulu osas paistad sa oledvat pärinud oma isa erakordse rütmituse ja minu erakordse kombe end mitte oma oskamatusest end häirida lasta ning rõõmsalt unnata ja keerutada täpselt siis, kui hing seda ihkab, isegi kui ümbritsevad ehk pika pilguga vaatavad. Sind päästab muidugi tõik, et sa oled nii väike ja nunnu. Aga ma loodan, et see osa sinust suuemaks kasvades ei kao ning et me tatsame käsikäes läbi porilompide, seejuures kõvasti ja valesti lauldes, ka kümne või kahekümne aasta pärast. Oleks see alles midagi, kas pole! Armastades, emme

Lõpp-peatus.

hoomamatu

“Milake, täna ööbid sa siis issi juures, eks? Teil on kindlasti väga tore. Ja juba homme näeme jälle, ma luban!”

Mu süda tõmbus kokku, kui lapse riidesse panin ja uksel vaatasin, kuidas nad ära sõitsid. Matsin end töösse ja üritasin nautida midagi, mida pole ammu saanud – kõvasti õhtul musa kuulata, rahulikult poole ööni skaibis lobiseda…

…aga magama minnes võtsin Mila teki kaissu. Isegi ei mõelnud sellele, automaatselt.

Eelmisel nädalal jõudsime siis lõpuks oma suhtes punkti, kust ei ole edasi- ega tagasiteed. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas siit edasi minna. Terve eelmise nädala elasin ma kookonis, hoidsin igal võimalusel Milat kaisus ja püüdsin diilida tõsiasjaga, et mu elu kõige pikem suhe, mu elu kõige suurem armastus – et see nüüd lõppes.

Diilisin, nagu ma ikka diilin. Ignoreerides. Magades igal võimalusel. Igal mittemagamisvõimalusel töövõimalusi kasutades. Ja siis jälle Milat kallistades.

Ja ka esmaspäeva õhtul veel ei olnud ühtegi pisarat. “Üksi on niiii mõnus!” hõiskasin Marisele skaibis ja kuulasime Dahlingut, mina üürgasin kaasa.

Pisarad saabusid ootamatul hetkel. Tulin koosolekult, jäin trepikotta taginööbiga kohmitsema. Paari-kolme aastane poiss ja tema vanemad olid just sisenemas. Nagu ikka. Pusserdasin oma nööbiga, pere jutuvada jäi tahaplaanile ja järsku –

LITAKI!

Mul jäi süda seisma ja pisarad mitte ei kogunenud, nõrgunud või muid koosolemisviise ei harrastanud – pisarad konkreetselt PURSKUSID mu seest välja. Ma pole isegi päris kindel, kas nad tulid vaid silmadest või KÕIKJALT mu näost.

Jooksin välja, poisi nutt kõrvus kajamas, Mila ja enda ja meie ja tema ja kõige selle pärast nutta uludes.

Ja nii faking külm oli, et ma ei saanud isegi rahulikult uluda, sest pidin samal ajal tegelema tuule peale vihane olemisega.

Mul pole õrna aimugi, kuidas edasi. Mida ma peaks tegema. Mida ei peaks. Kust alustama. Mille lõpetama. Kuidas jagama. Mida mis järjekorras jõudma. Mis mulle lubatud on. Ja millal. Kelle nähes. Kui palju. Kui kaua. Kas üldse.

Aga ometi peab siit edasi minema ainult paremaks. Kõik muutub – järjekordselt – aga üks õudus saab paljude asjaosaliste jaoks mööda. See õudus, mida tekitasid kaks inimest, kes armastasid nii väga, aga ei osanud teineteist õnnelikuks teha.

 

Ja mul on nii, nii kahju.