Category Archives: Argielu

eeskujulik klienditeenindus

Argielu 9 Replies

Kui millalgi pärast lõunat olin valmis mobiilsesse levisse tagasi tulema, rabas mind hetkeks üks kiri postkastis. SEB-lt nimelt oli tulnud automaatvastus, et vastame teie kirjale õige pea. Aga ma ju ometi polnud neile midagi kirjutanud!

Kiirelt klikk sent kaustale ja ema-õõv sai teoks:

 

Screenshot_2014-08-20-16-31-37Küsisin Mila käest, et kas ta teab midagi sellest.

“Jaa, mina kirjutasin selle enne!” teatas ta rõõmsalt. Tsekkisin kellaaega: “Aga siis sa ju magasid?”

“Jaa, aga ma kirjutasin selle enne valmis!”

Nojah, ju siis kiri läks teele, kui data jälle sisse lülitasin. Jube piinlik, aga no ikka juhtub, rahustasin end. Ju SEB saab ka aru, et tegu on suvalise eksitusega. Seda piinlikum oli mul mõned hetked hiljem:

Screenshot_2014-08-20-16-32-23

Ei jäänud mul muud üle, kui neile olukorda lühidalt selgitada ja tänada neid eeskujuliku klienditeeninduse eest. Ja noh, kuigi nad arvutis vist neid emotikone ei näe, on minu arust Mila kiri päris vahvalt kokku pandud. Eriti meeldisid mulle need dollari-emotikonid. Ja et kiri lõppes kanaga.

Eeskujulik.

 

sügised

Argielu 32 Replies

2014-08-19 16.14.56Tegin täna suurest heameelest, et saan jälle kanda teksaseid (st et enam palavus ei tapa surnuks), veidra selfi. Teksad väga peale ei jäänud, aga ma tundsin end üle mitme päeva adekvaatsena. Et ma näen välja adekvaatne, võibolla treenimata silmale isegi ilus.

Nüüd jäin seda pilti õhtul vaatama. See tähendab, jäin ise endale silma vaatama. Jälle see forsitud naeratus, jälle need sügavkurvad silmad, jälle see sunnin-end-liikuma-ja-olema-normaalne-sest-nii-peab-ja-muidu-sõbrad-muretseks. Jälle see fake it till you make it.

Vaatan endale otsa, sõna otseses, ja küsin, mis edasi saab.

Eelmisel sügisel alustasin ma uut aastat magistriõppes, kahel-poolel töökohal, lahutamata-but-separated, korterinaabriga, kaheaastase lasteaiatuga, Nõmme mändide all, omas kodus, lõpuks ometi tundes, et äkki läheb paremaks lõpuks.

Sel sügisel alustan ma uut aastat viimasel aastal magistriõppel, oma firmaga (mis toidab minimaalselt ja ebaregulaarselt), lahutatuna, korterinaabri ja elukaaslaseta, kolmeaastase lasteaiatuga, Klooga mändide all, üürikodus, lõpuks ometi tundes, et tegelikult ei lähe kunagi midagi paremaks.

Miks kõik need asjad tsüklis peavad käima? Miks koguaeg ring viib sinnasamma tagasi?

Logistika, mis sügisel pihta hakkab, tundub hoomamatu. Täiesti hoomamatu. Kuidas Naabrinaine seda omal ajal tegi, jääb mulle alati mõistatuseks – aga ma ei hakka olema kunagi nii tubli ja täiuslik ja adekvaatne ja mõistlik kui Naabrinaine. Ma pean leidma mingi oma tasakaalu, kuidas hakkama saada sellega, mis mulle on antud ja hakkama saada selleta, mis mult on võetud või mille ise ära andnud.

Tegelikult ma tahtsin küsida, et soovitage ägedaid trenne palun, ja kui keegi oosõm autot oosõm hinnaga müüb, siis võib minuga kontakteeruda, sest ma nimelt hakkan autot ostma. Teoorias.

Ja Klooga on suveti ja suve lõpus kohutavalt lärmakas. Hea, et seda “külmalainet” nädal aega olnud on, saan lõpuks vaid üht akent lahti hoida ja teised kinni panna. Aga akna taga käib juba mitmendat päeva sõda, mis on asendanud need seltskonnad föönidel ja motikatel ja autodel, kes muidu alevi vahel ja järve ääres ännasid.

Vaikne on alles siis, kui tuleb lumi. Tahaks lund.

Tahaks, et hakkaks parem. Ja lumi teeb peaaegu alati paremaks. Kõik.

kuumapühad

Argielu Leave a reply

Nii palju postitusi on järjekorras, aga ausalt öeldes olen ma poolsurnud, kohati täiesti surnud ja igatsen, et töötaksin konditsioneeritud kontoris ning ei oleks kuuma käes lõksus. No mitte KUHUGI pole minna, mitte KUSKIL pole hea. Ainus teadaolev konditsioneer on… Hmm, seda polegi. Tuleb vist ikka kuhugi päristööle minna.

Seega jätan ma siia ühe suveemotsioone täis pildi, kurdan ühe korra veel, et isegi merevesi ei jahuta, sest on vetikaid täis madal supikauss ja üleüldse, eks ole. See suvi on olnud õudselt tore, aga see temperatuuri asi, sellest ma peaks kellegagi siiski kuskil rääkima. Mingi kaebekirja kirjutama või midagi.

Seni võite lugeda Õhtulehest “Kortermaja” arvustust või Delfist mu värskemaid kolumne. Ja juulikuu Nipiraamatus katsetasin pikalt ja laialt, kuidas kuumusega hakkama saada, nüüd on aeg neid nippe katsetada!

summer emotions

vaadake kasse ka

Argielu Leave a reply

Et mu emopost (pole täna enam hullu midagi, sain oma tähelepanuvajaduse rahuldatud ja emotsioonid kontrolli alla) poleks siin viimane, aga kuna mul pole aega kirjutada eriti, siis vaadake hoopis nunnusid kasse.

Ja ärge unustage, et täna õhtul loosin ma välja vahva fotosessiooni Mario Mesiga, on viimane hetk loosis osaleda!

Ahjaa, ja esikas muidugi tuleb, pange endale kohe kalendrisse kirja, et ma ootan teid kõiki 24.07 kell 16 Domingosse. Kauni kutse teen ka, sellepärast täna kiire ongi:)

Arhiividest: Tallinna-lugusid

Argielu 1 Reply

Blogipostitus 17. juulist 2006, mil olin just Tallinna kolinud ja alustasin tööd Õhtulehes.

Ma peaksin sulle rääkima, millises kohas ma elan.

Noh, muidugi, seda sa tead, et mu und valvavad meerika saatkonna turvamehed. Ja et hoovi peal kasvavad paplid ja venelased ja torupill.

Kusjuures, mul on tunne, et need vene noored, kes akna all nonstop karjuvad, ei magagi kunagi. Muidu on olnud nii, et kell 23 nad jäävad vakka. Võib-olla see kuri tädike, kes mu tol päeval, kui oma miljoneid kaste üritasin mõttejõul kolmandale saada, täis sõimas, paneb ka nemad paika, kui öörahu aeg käes on.

Täna hommikul, kui ma kell pool 7 kella edasi keerasin (sest esimese tööpäeva ärevus hoidis mind umbes kolmeni üleval), röökisid nad ikka veel akna all valjuhäälselt mulle mõistetamatut juttu edasi.

Valjult. Valjult.

Nad istuvad täpselt minu akna all, sest seal on selline betoonrinnatis, kus hea vedeleda.

Siis eile juhtus veel see ka, et ma valasin oma sülarile kogemata veint ja ta läks bezerk, avas ja sulges ebavajalikke aknaid ja kui ta oskaks rääkida, oleks ta teinud eile ilmselt sellist häält: ”Boing ding tsurrrrrrrrr kahhelkivi! Kelle vend? Trrrrrr…”

No ma ei tea. Ma ei julgenud seda hommikul enam sisse lülitada. Aga ehk töötab siiski… Novot.

Ja siis on meil nurgapood ka. Seal töötab kaks müüjat ja poeomanik. Poeomanik istub koguaeg leti taga ja jälgib kullipilgul kliente ja müüjatare. Üks müüja on “kole kui öö” (ma ei tea, keda ma tsiteerin, aga keegi ütles nii, võib-olla ma ise, kuigi ma ei tea, ma tavaliselt ei ütle nii) ja käitub, justkui oleks seal esimest päeva. Ta liigutused on aeglased, ta küsib omanikult või teiselt müüjalt järele, mida ta täpselt tegema peab ja vaikib palju. Ka siis, kui ta teab, palju ma maksma pean ja ma seisan, rahakott näpus, tahtes talle raha anda – ka siis ta vaikib, pikka aega, justkui rõhutades fakti, et tema teab summat, mille mina võiks ise ära arvata.

Teine müüja istub sageli poeomanikul süles ja ükskord nad musutasid ka. Poeomanik sõi vahepeal krõmpsudes küüslauguleibasid.

Poeomanik näeb välja kui tõsine mägede poeg, talle on otsa ette kirjutatud “Afganistan” ja ükskord tõusis ta toolilt püsti, et mulle borši ulatada.

Muidu see pood on lahe, seal on päris korralik veinivalik ja juurikaid saab ka. Kuigi ma pole veel julgenud sealt neid osta, kartes, et nende kaalumine ja müümine on müüjale liiga palju, liiga keeruline ja jooksutab tema süsteemid lõppeks kokku.

Siis on veel meie tänavanurgal alkoholipood, mis on avatud Tallinna-tavade kohaselt 23ni. Seal maksin ma ükskord kaardiga (ka nurgapoes saab kaardiga maksta, mis on äärmiselt tänuväärne) ja ootasin üle kümne minuti, et terminal pangaga ühendust saaks.

Müüjad on tõredad, aga seal müüakse minu marki suitsu, mida ei saa öelda nurgapoe kohta.

Lisaks võib saja meetri raadiusest leida kolm sekspoodi, ühe sõõrikubaari, ühe pitsabaari (kust aknakirjade kohaselt vıib saada ka grillkana) ja vähemalt kuus ilusalongi. Ja ühe mahetoodete poe, kust väga harva saab ka juurikaid (müüjate kinnitusel).

Juurikatega on üldse põnev lugu. Ma mäletan, et Maali ütles, et hakkas tänu minule tervislikumalt sööma. Rüblik räägib sama juttu. Et kuidagi veider on, peamise kartuli ja liha kõrvale on tulnud mingid müstilised juurikad ( “Mis see on? Mida tähendab “bataat”?” või ”Mida porru teeb?” või ”Kuidas ma seda tšillit puhastan? Kas ma võtan seemned ka välja? Kas ma neid ära ei või süüa?”).

Ühesõnaga, esimese tööpäeva ärevus jätkub. Ma ikka veel ei tea, mis ma täpselt tegema pean või kus miski asub või kes keegi on. Aga mul on kruus ja kohvi on siin majas palju ja mitut sorti ja kõik on puhkusel.

Miuks, muide, on harjunud. Mis tähendab, et süüa tahab ta koguaeg ja nõuab seda häälekalt. Daki, muide, ei ole ikka veel harjunud, aga küll seegi tuleb.

 

Elu Klõugal

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Kui te arvate, et elu umbes 3000 elanikuga Klõugal (sellest umbes pool venelased) on igav, siis te eksite.

Meil on nimelt siin suisa kolm poodi! Ühes neist saab isegi lörtsiburksi, kuigi Lemmiku sõnul oli vähemalt täna hommikul sealne müüjatar tuumapohmellis ja liikus nagu surev vaal. Aga kiirtoidu koha pealt? Check.

Need kolm poodi on muidugi huvitavad nähtused iseenesest. Kunagi oli meil siin mähkmepaanika. No ei lähe neid enam eriti vaja, aga tol korral läks, ja nii ma siis jooksin kõik kolm poodi läbi ja mähkmeid müüdi vaid ühes. Ühekaupa. Vajalikku suurust oli järel ainult üks.

Klõuga eripärad.

Lisaks on siin ka baar, mis ei ole koguaeg lahti, vaid ainult eripuhkudel, näiteks siis, kui Vaido Neigaus mõni aeg tagasi esinemas käis. Õhtul veel imestasin, et kui muidu on akna taga üsna vaikne, siis tol õhtul oli ikka isegi lärmi kohati. Pole imestada, fännid liikvel! Järgmisel päeval kurtis poemüüja, et hommikul ei suutnud metsalisi kuidagi ukse tagant eemale peksta, kõik passisid ja ootasid, et kell 10 kukuks.

Koos vangutasime pead ja tõdesime: “Eile käis ju Vaido…”

2014-05-16 19.43.31Siis on meil veel siin uhiuus kergliiklustee, kuhu ma veel pole julgenud rulluisutamist proovima minna, aga kindlasti lähiajal lähen. Ja põhiline atraktsioon on muidugi Klooga järv. Sealsed linnud on nii julged, et astu aga ligi – kalamehed on neid seal nuumanud. Minusugusele harrastusdakoloogile pakub järve linnukogukond lõputut huvi ja ühel õhtul jutustasime pikalt ühe kohaliku naisterahvaga, kes neid seal pildistamas käis. Vaatlesime suurt julget isaluike, kes küll on laste käest sugeda saanud ja seega võib olla natuke kuri.

Minu peale ta näiteks hõhises. Aga minema ei läinud, vaid vaatles meid veel pikalt, vahepeal eemal käies (provva tal pesa peal, ju käis olukorda tšekkimas) ja siis tagasi tulles. Natuke õõvastav oli ka, sest tundus, et ta võib iga hetk rünnata. Seetõttu nägi meie luigevaatlus paadisillal välja selline, et me olime kõik üsna liikumatult ja ei julgenud hingatagi.

Aga ilus oli! Põnev ju ka.

2014-05-16 20.01.47Üks armas pardipaar on paadisilla lähistel samuti. Emapart jättis mulle kustumatu mulje, ta oli selline natuke ullike ja ta djuud vahepeal tiirutas eemal, ning siis ta hetkeks otsis teda pilguga, leides tegi aga väga demonstratiivseid sukeldusi ja tiivaraputusi, et näidata, KUI VÄGA teda ei koti, et ta djuud temaga õhtust järvel liuglemiskäiku kõrvuti teha ei soovi.

Elu on aga põnev mujalgi kui järve ääres. Kuumalaine ajal sõitsin viimaselt eksamilt koju ja nägin, kuidas selle uhiuue kergliiklustee peal jalutas üks baaba, pluus seljast, vaid nende suurte valgete vanaemarinnahoidjate väel. No palav on, mis sa hing hädaga teed!

Kui Lemmik siin maja ümber kaks päeva muru niitis, rääkis ta, kuidas kohalikud taadid esimesel päeval heakskiitvalt niidetud ala vaatasid, tunnustavalt käega rehmasid ja siis puu alla maha istusid ja õlut jooma hakkasid, pilk niitjal. Mõelda, õlu ja tasuta meelelahutus!

Õhtul rääkisime majanaabri Larissaga, kes on selline väga koloriitne vene daam, ja ta surus emotsionaalselt käed rinnale ja ohkas: “Vaatan neid siin, kuidas istuvad, päevad läbi ja joovad viina… Ma ei tea, kuidas nad suudavad… Kui ma jooksin ühe pudeli viina ära, ma oleksin SURNUD! Surnud! Aga nemad võtavad aga uue…”

Hilisõhtul läksin õue unustatud pesu tooma, öösärgi väel, vaatasin, kuidas üle tee ühed mahajäetud ohvitseridemaja trepil istuvad ja rõõmsalt pidutsevad, teised eemal poe juures veel hiliseid tuisupitse teevad ja mõtlesin: kurat, mõnus ikka. No muidugi, masendav ka, aga ma tunnen, et ükskõik, kuidas ma siin olen – kasvõi öösärgi väel pesu korjamas enne südaööd – keegi ei mõista mind hukka. Kõik on siin nagu nad on. Lehvivas negližees Larissast kuni selle tädini, kellel on taksikoer ja kes minuga pidevalt vene keelt tahab rääkida, kui ma tema koerale tere ütlen.

Minu meelest oskab ta koer eesti keeles mulle vastu öelda küll.

Aga selline see elu siin Klõugal on. Rahulik ja mõnus. Ainult reedeõhtuti on pinevus: kas saab luigelt peksa või ei?

naisendus

Argielu 4 Replies

Vahepeal sai mul aasta sellest, kui mul on olnud geelküüned (saamisloost saab lugeda siit) ja kuna ma olen väga laisk selles osas, et pidevalt oma ägedaid küünepilte blogisse panna, siis korjasin huvitavamad kokku ja panin kollaaži. Aasta küüsi by Ingrid!

küüned

 

Ühe korra käisin Saarlandis ühe teise tegija juures ka, aga oma ikka kõige parem.

Lisaks saab kohe-kohe aasta sellest, kui mul on olnud ripsmepikendused. Sellest enamiku ajast on mul olnud “tavalised” ripsmepikendused, mis näevad peale pannes välja sellised:

received_m_mid_1386078604247_09349ae28350e96b82_0_Kevin_Golden_Shine(Pilt, mille kohta K. hakkas karjuma, et seda ei tohiks kuskil levitada, sest siin on OMG POORID POORID POORID.)

Mingi hetk hakkas Aigi Indigost mulle volüümikaid panema, aga neist polegi vist värskelt pandud head pilti. Nüüd on Indigos uus tüdruk Agnes, kelle tehtud volüümide hooldus oli sel korral veits tagasihoidlikum (pildil vasakul allnurgas), aga üldiselt on mu ripsmed olnud superlopsakad igaljuhul. Ma ei ole neid never viitsinud väga värvida ja nüüd teen seda nii harva – ja kui teengi, on efekt muidugi tappev. Mulle täiesti piisab muidugi ka sellest, mis on ilma igasuguse tušita. “Silmad peas” ja täiesti ilma mingi vaevata, kui et umbes kord kuus käia ja lebada toolis, silmad kinni, (mõned ka tukastavad), naistejutte ajada ja elust mõnu tunda.

Naabrinaine on korduvalt uskumatuses pead raputanud, et ma käin tõesti tema tuttavatest kõige rohkem salongis. Ma olen ise ka natukene üllatunud, et see kuidagi nii on läinud. Aga noh, mugav olen ma alati olnud, beib muidugi mitte, aga kuna beibedel on mõned mugavussaladused, siis olen ma need süümekateta üle võtnud.

Igal juhul soovitan nii oma endist tehnikut Aigit kui ka uut tehnikut Agnest ripsmete jaoks ja üleüldse, kes tahab proovida, minge Indigo Studiosse, soovitan soojalt. (See ei ole spondeeritud postitus.)

Ahjaa, igasugused müüdid ripsmete kohta võin ka ümber lükata – ei hakka sellega koos omad ripsmed välja kukkuma (mitte rohkem, kui on loomulik – inimene nimelt vahetab oma karvu ikka alatasa), ja mina kui staažikas pea-padja-all-magaja ei kurda ka üldse, et kuidagi peaks eriliselt hooldama. Ainuke trikk vist ongi, et a) ei tohi lasta lapsel silma kiskuda ja b) mitte sageli tušitada, sest meigieemaldus mõjub liimile kehvasti.

Muide, vasakpoolsel ülemisel pildil söön ma Mallu sünnal tarakani. Tarakani! fakjeah!

ripsmed

 

slow summer days

Argielu 1 Reply

20140524_124806_Hagrid_Corneliu_Sju

Laupäeval oli mul viimane arvestus, täna esitasin viimase kodutöö ja lõpuks on kevadsemester lukku pandud. Jääb veel hinneteootus ja ÕISi pidev refreshimine, et näha, kas ma ometi milleski läbi ei kukkunud. See teadmine ongi vist kõige nõmedam, et ei ole päris kindel, kas võib juba rõõmustada. Aga KUI ei kukkunud kuskil läbi, siis on mul punkte vööl kirjas isegi natuke rohkem kui tarvis, sest noh, talvel ühe ainega läks kehvasti, aega ja närve polnud, mingi eluhorror sõi vist kõik ära.

Imelik tunne on, et enam ei peagi nagu hull mingit logistikat korraldama, juukseid kitkuma lapsehoiu pärast ja sente lugema, kust linnasõitudeks ja rongi- ja bussipiletiteks raha leida. Nüüd võib rahulikult taanduda Klõuga mändide vahele või tulla hoopis maale maapakku, nagu sel nädalavahetusel. Mila jookseb päevad läbi trikoos ringi, vahepeal teeb basseinis vahepeatuse ja siis jätkab oma tähtsate asjade ajamist. Übermõnus on. Kergendus!

Ja samas, ma ei tea, kas ma olen kirjutanud, kui väga äge on see, et ma just nüüd ja praegu ikkagi magistrisse läksin. Kuivõrd rohkem oskan ma neid teadmisi, mida ma koolist saan hinnata! Ja kuivõrd hea on see, et mul on nii palju erialast tausta ja kogemusi, et ma saan kõik õpitu kuhugi reaalsesse pilti juba paigutada, kuidas see, mis ma olen teinud, toetab mu õpinguid ja mu õpingud toetavad seda, mida ma teen. Ma kindlasti ei oleks magistrit nii väga hinnanud, kui oleksin otse bakast sinna läinud.

Kohe on maikuu läbi ja siis hakkab mõnus-mõnus juuni, täis reise ja puhkust ja jaane ja Saarlandi. Ära jõudsin oodata, kuigi vahepeal tundus, et see kõik on veel nii hoomamatus kauguses.

Mis veel? Muusikapost tuleb ka varsti, üle pika aja! Sest nüüd on mul aega ka kirjutada mujale kui lõpututesse koolitööfailidesse. Peaks kokku lööma, mitu tähemärki selle õppeaasta jooksul kokku trükitud sai. Ma arvan, et neid oli päris hea hulk.

Aga siiski, ülimõnus. Kõik on ülimõnus. Sel aastal tuleb suvi teisiti. (Aga tuli ta ju teisiti ka eelmisel aastal:)

learning to love again (ja vastus ühele kirjale)

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 1 Reply

Vahepeal ma sõidan mööda maailma ringi ja vaatan, kuidas inimesed koju saabuvad. Sõidavad oma autodega uhkete ja vähemuhkete, kuid siiski koduste kodude ette. Mõned pargivad jalgrattad, mõned võtavad jalast rulluisud. Mõned astuvad maha rongi pealt ja embavad seda, kes neile vastu on tulnud. Mõned hoiavad lastel käest, mõned astuvad üksinda, natuke noruspäi, mööda paneelmajade treppe ja varsti läheb kuskil põlema tuli trepikojas ja nad kõik on ühtmoodi, need inimesed, nii jõuavad nad koju.

Ma vaatan neid ja vahepeal tunnen ma millegipärast nende vastu kerget kadedust. Ma ei tea, mis imelik kadedus see on. Ehk mingid väiksed tähtsusetud asjad, või ehk mingi kummaline ebamäärane tulevikuigatsus? Et näe, neil on seal peenrad. Või et näe, neil on nii suur mõnus aed, lastebasseini ja koerakuudiga…

Ja siis muidugi see kadedusvärhatus kaob, nii kiirelt kui tuligi. Sest siis ma mõtlen OMA kodu peale. Selle peale, milline on minu kodu argipäev. Kuidas meil on pea igal õhtul kodus tantsu- või laulupidu. Kuidas ma olen pidevalt, konstantselt õnnelik ja ma ei kujutagi enam ette, et kunagi on olnud teistmoodi. Tuled koju, teed süüa, arutad lapsega, mis ta päeval “lasteaias” tegi, ja siis lihtsalt naudid seda, kuidas maja on täis kilkeid ja rõõmu ja vahel ka jonniturtsatusi, aga peamiselt siiski rõõmu.

Veel mõtlesin ma täna linnast koju sõites kompromissidele. Kuidas ma olen elu aeg neid vihanud, sõna “kompromiss” on tekitanud minus vastikusvärinaid. “Kompromissid” on miski, mida peale surutakse, sunnitakse, mida sa pead vastumeelselt täitma, et “suhe” toimiks. Ja lõppeks ei võida keegi midagi. Aga täna ma sain aru, et tõenäoliselt teen ma praeguseski suhtes vahel kompromisse (nagu ilmselt teeb temagi), aga ma ei pane neid üldse tähele, sest need juhtuvad orgaaniliselt. Keegi ei sunni mulle midagi peale, kui midagi muutub, sisemiselt või välimiselt, siis ainult seetõttu, et MINA tahan, et TAL oleks parem. Kas see ongi see kurikuulus kompromiss? Aga kuulge, see… ei olegi ju midagi nii vastikut!

Ja siis see mõnus kõrvutieksisteerimine, ilma hukkamõistude ja pressimiste ja vägivaldselt nurkade lihvimiseta. Et absoluutselt kõiges oledki kindel ja see (vist?) täiuslikkuse eeldamine on saanud normaalsuseks. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna…

Või siis ma eile õhtul mõtlesin sellele, kui uskumatult ebatõenäoline see Päris Tõelise Armastuse saabumine ellu ikka tegelikult on. Nii palju väikseid faktoreid, mis peavad klappima ja sobima. Alates välimusest (on absoluutselt mandatoorne, et mõlemad teist ülihotiks peaksid, ei mingeid “miinus viis kilo”-teemasid) lõpetades sellega, kas suudeldes oskad täpselt alateadlikult ette aimata, mida järgmiseks teha (ärge sellele suudlemise ajal mõelge, ajab kõik sassi!:), sest see, et kaks inimest suudeldes klapivad, on ka üks suur matemaatiline tõenäosuskeemia. Õnneks on mõned asjad õpitavad, aga oh kui fantastiline, kui nad algusest saati klapivad!

No ja siis kõik muud kihid, need peavad ju ka klappima, kui need ükshaaval aina lähedasemaks saades maha hakkavad kooruma. Ja milline rõõm see on, kui avastad järgmist kihti avades, et seal on veel nii palju avastamata suurepäraseid asju ees ootamas! Kooskasvamine saab ka täiesti uue tähenduse, enne mõistsin ma seda vaid lapsega kooskasvamise tähenduses, nüüd hoopis uue nurga alt…

Kunagi kirjutas mulle üks lugeja, kes palus, et ma arutleks suhete püsivuse teemal. Ta andis loa oma mure blogis avaldada: “Mida teha, kui mees on äratanud sinus armastuse, millesarnast sa varem pole tundnud, aga mehel on pere, kes on talle tähtsam… Mis on sinu arvamus, kas unustad kiiresti või kannad hoolivust läbi aastate?”

Nüüd on vist õige hetk mul sellele vastata.

Esimene osa – see on harukordne, kui selline armastus sinus äratatakse. Ja ma usun, et hoolivus kandub läbi aastate, ka siis, kui suhtest midagi välja ei tule. Mina hoolin jätkuvalt oma lapse isast palju, kuigi näen nüüd väga selgelt, et meie suhe oli auklik algusest saadik. Aga see polegi oluline… Tahtsin vist seda öelda, et kõik need armastused, eelnevad ja järgnevad, auklikud ja ennenägematud, terved ja harukordsed, need armastused on kõik omavahel seotud. On vaja mingid etapid elus läbi elada – siinpuhul ehk siis tõesti võibolla see valus “lase armastusel minna” etapp – et järgmise, täiuslikuma, uusi õppetunde täis armastuse juurde jõuda.

Ja see, kui sa võtad armastusi õppetundidena, ei ole küüniline. See on vajalik, et me kasvaks.

Ja huvitav on see, et õppetunnid omaks võttes armastused kasvavad. Muide, ma usun ka, et erinevad armastused (või siis need etapid) võivad juhtuda ka ühes ja samas suhtes! Ei pea tingimata partnereid vahetama ja switchima. Õppetunde tuleb lihtsalt teadvustada… Hehe, “lihtsalt”… Lihtsat siin muidugi midagi pole.

Aga praegu olen mina lihtsalt tänulik oma igapäeva eest. Selle igapäeva eest, kus me naerame ja vahel ka nutame, vahel kiirustame ja vahel võtame aeglaselt, vahel hullume natuke ja siis jälle tuleme maa peale tagasi. Ja et ikkagi on nii palju häid inimesi olemas.

Ning kõik need juhused, mis on viinud selle eluni praegu.

Ka kõik need vead, need paljud-paljud vead.

Neid tegemata poleks ma siin ju praegu.

Ei oska enam

Argielu 13 Replies

image

Esmaspäeval valas Mila mu mäki kolmandat korda ajaloos üle. Sel korral seebimulliveega. Eelmine kord oli boršisupp ja enne seda õunamahl. Ja kõik siis nüüd nelja aasta jooksul. Viimane kord maksis parandus üle 600.

Täna kaotasin oma lollusest rahakoti kuskile Laulasmaa ja Klõuga vahele, sest unustasin autokatusele.

Ja ma just Delfis kurtsin, kuidas ma ei salli neid inimesi, kes arvavad, et nad on jube erilised, sest neil muudkui juhtub. Aga vot sel nädalal on mul tõesti juhtunud. Ma ei tea, kust see halb karma, aga ju ma teen oma elus midagi praegu väga valesti. Ema arvas, et ma ujun liialt vastuvoolu, rabelen liiga palju.

Aga lõpetuseks laulsime täna Milaga Karl-Erik Taukarit. Ikka nii, et mina ees ja tema järel.

“Ei tee suuri plaane…”
“Ei tee plaane…”
“Kui kokku saame.. ”
“Ei saa…”
“Siis sõidame…”
“Sõidame!”
“Aeg on elada!”
“Eladaaaaaa!”

Aga Mila lemmik saade on siiski “Laula mu laulu”, seda “ja kui ma ei saagi kuulata” laulab ta suht täpselt järele.

Vot mis teeb, kui elad koos muusiku ja lauljaga. Laps kah hakkab.