Category Archives: Argielu

Arhiividest: Tallinna-lugusid

Argielu 1 Reply

Blogipostitus 17. juulist 2006, mil olin just Tallinna kolinud ja alustasin tööd Õhtulehes.

Ma peaksin sulle rääkima, millises kohas ma elan.

Noh, muidugi, seda sa tead, et mu und valvavad meerika saatkonna turvamehed. Ja et hoovi peal kasvavad paplid ja venelased ja torupill.

Kusjuures, mul on tunne, et need vene noored, kes akna all nonstop karjuvad, ei magagi kunagi. Muidu on olnud nii, et kell 23 nad jäävad vakka. Võib-olla see kuri tädike, kes mu tol päeval, kui oma miljoneid kaste üritasin mõttejõul kolmandale saada, täis sõimas, paneb ka nemad paika, kui öörahu aeg käes on.

Täna hommikul, kui ma kell pool 7 kella edasi keerasin (sest esimese tööpäeva ärevus hoidis mind umbes kolmeni üleval), röökisid nad ikka veel akna all valjuhäälselt mulle mõistetamatut juttu edasi.

Valjult. Valjult.

Nad istuvad täpselt minu akna all, sest seal on selline betoonrinnatis, kus hea vedeleda.

Siis eile juhtus veel see ka, et ma valasin oma sülarile kogemata veint ja ta läks bezerk, avas ja sulges ebavajalikke aknaid ja kui ta oskaks rääkida, oleks ta teinud eile ilmselt sellist häält: ”Boing ding tsurrrrrrrrr kahhelkivi! Kelle vend? Trrrrrr…”

No ma ei tea. Ma ei julgenud seda hommikul enam sisse lülitada. Aga ehk töötab siiski… Novot.

Ja siis on meil nurgapood ka. Seal töötab kaks müüjat ja poeomanik. Poeomanik istub koguaeg leti taga ja jälgib kullipilgul kliente ja müüjatare. Üks müüja on “kole kui öö” (ma ei tea, keda ma tsiteerin, aga keegi ütles nii, võib-olla ma ise, kuigi ma ei tea, ma tavaliselt ei ütle nii) ja käitub, justkui oleks seal esimest päeva. Ta liigutused on aeglased, ta küsib omanikult või teiselt müüjalt järele, mida ta täpselt tegema peab ja vaikib palju. Ka siis, kui ta teab, palju ma maksma pean ja ma seisan, rahakott näpus, tahtes talle raha anda – ka siis ta vaikib, pikka aega, justkui rõhutades fakti, et tema teab summat, mille mina võiks ise ära arvata.

Teine müüja istub sageli poeomanikul süles ja ükskord nad musutasid ka. Poeomanik sõi vahepeal krõmpsudes küüslauguleibasid.

Poeomanik näeb välja kui tõsine mägede poeg, talle on otsa ette kirjutatud “Afganistan” ja ükskord tõusis ta toolilt püsti, et mulle borši ulatada.

Muidu see pood on lahe, seal on päris korralik veinivalik ja juurikaid saab ka. Kuigi ma pole veel julgenud sealt neid osta, kartes, et nende kaalumine ja müümine on müüjale liiga palju, liiga keeruline ja jooksutab tema süsteemid lõppeks kokku.

Siis on veel meie tänavanurgal alkoholipood, mis on avatud Tallinna-tavade kohaselt 23ni. Seal maksin ma ükskord kaardiga (ka nurgapoes saab kaardiga maksta, mis on äärmiselt tänuväärne) ja ootasin üle kümne minuti, et terminal pangaga ühendust saaks.

Müüjad on tõredad, aga seal müüakse minu marki suitsu, mida ei saa öelda nurgapoe kohta.

Lisaks võib saja meetri raadiusest leida kolm sekspoodi, ühe sõõrikubaari, ühe pitsabaari (kust aknakirjade kohaselt vıib saada ka grillkana) ja vähemalt kuus ilusalongi. Ja ühe mahetoodete poe, kust väga harva saab ka juurikaid (müüjate kinnitusel).

Juurikatega on üldse põnev lugu. Ma mäletan, et Maali ütles, et hakkas tänu minule tervislikumalt sööma. Rüblik räägib sama juttu. Et kuidagi veider on, peamise kartuli ja liha kõrvale on tulnud mingid müstilised juurikad ( “Mis see on? Mida tähendab “bataat”?” või ”Mida porru teeb?” või ”Kuidas ma seda tšillit puhastan? Kas ma võtan seemned ka välja? Kas ma neid ära ei või süüa?”).

Ühesõnaga, esimese tööpäeva ärevus jätkub. Ma ikka veel ei tea, mis ma täpselt tegema pean või kus miski asub või kes keegi on. Aga mul on kruus ja kohvi on siin majas palju ja mitut sorti ja kõik on puhkusel.

Miuks, muide, on harjunud. Mis tähendab, et süüa tahab ta koguaeg ja nõuab seda häälekalt. Daki, muide, ei ole ikka veel harjunud, aga küll seegi tuleb.

 

Elu Klõugal

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Kui te arvate, et elu umbes 3000 elanikuga Klõugal (sellest umbes pool venelased) on igav, siis te eksite.

Meil on nimelt siin suisa kolm poodi! Ühes neist saab isegi lörtsiburksi, kuigi Lemmiku sõnul oli vähemalt täna hommikul sealne müüjatar tuumapohmellis ja liikus nagu surev vaal. Aga kiirtoidu koha pealt? Check.

Need kolm poodi on muidugi huvitavad nähtused iseenesest. Kunagi oli meil siin mähkmepaanika. No ei lähe neid enam eriti vaja, aga tol korral läks, ja nii ma siis jooksin kõik kolm poodi läbi ja mähkmeid müüdi vaid ühes. Ühekaupa. Vajalikku suurust oli järel ainult üks.

Klõuga eripärad.

Lisaks on siin ka baar, mis ei ole koguaeg lahti, vaid ainult eripuhkudel, näiteks siis, kui Vaido Neigaus mõni aeg tagasi esinemas käis. Õhtul veel imestasin, et kui muidu on akna taga üsna vaikne, siis tol õhtul oli ikka isegi lärmi kohati. Pole imestada, fännid liikvel! Järgmisel päeval kurtis poemüüja, et hommikul ei suutnud metsalisi kuidagi ukse tagant eemale peksta, kõik passisid ja ootasid, et kell 10 kukuks.

Koos vangutasime pead ja tõdesime: “Eile käis ju Vaido…”

2014-05-16 19.43.31Siis on meil veel siin uhiuus kergliiklustee, kuhu ma veel pole julgenud rulluisutamist proovima minna, aga kindlasti lähiajal lähen. Ja põhiline atraktsioon on muidugi Klooga järv. Sealsed linnud on nii julged, et astu aga ligi – kalamehed on neid seal nuumanud. Minusugusele harrastusdakoloogile pakub järve linnukogukond lõputut huvi ja ühel õhtul jutustasime pikalt ühe kohaliku naisterahvaga, kes neid seal pildistamas käis. Vaatlesime suurt julget isaluike, kes küll on laste käest sugeda saanud ja seega võib olla natuke kuri.

Minu peale ta näiteks hõhises. Aga minema ei läinud, vaid vaatles meid veel pikalt, vahepeal eemal käies (provva tal pesa peal, ju käis olukorda tšekkimas) ja siis tagasi tulles. Natuke õõvastav oli ka, sest tundus, et ta võib iga hetk rünnata. Seetõttu nägi meie luigevaatlus paadisillal välja selline, et me olime kõik üsna liikumatult ja ei julgenud hingatagi.

Aga ilus oli! Põnev ju ka.

2014-05-16 20.01.47Üks armas pardipaar on paadisilla lähistel samuti. Emapart jättis mulle kustumatu mulje, ta oli selline natuke ullike ja ta djuud vahepeal tiirutas eemal, ning siis ta hetkeks otsis teda pilguga, leides tegi aga väga demonstratiivseid sukeldusi ja tiivaraputusi, et näidata, KUI VÄGA teda ei koti, et ta djuud temaga õhtust järvel liuglemiskäiku kõrvuti teha ei soovi.

Elu on aga põnev mujalgi kui järve ääres. Kuumalaine ajal sõitsin viimaselt eksamilt koju ja nägin, kuidas selle uhiuue kergliiklustee peal jalutas üks baaba, pluus seljast, vaid nende suurte valgete vanaemarinnahoidjate väel. No palav on, mis sa hing hädaga teed!

Kui Lemmik siin maja ümber kaks päeva muru niitis, rääkis ta, kuidas kohalikud taadid esimesel päeval heakskiitvalt niidetud ala vaatasid, tunnustavalt käega rehmasid ja siis puu alla maha istusid ja õlut jooma hakkasid, pilk niitjal. Mõelda, õlu ja tasuta meelelahutus!

Õhtul rääkisime majanaabri Larissaga, kes on selline väga koloriitne vene daam, ja ta surus emotsionaalselt käed rinnale ja ohkas: “Vaatan neid siin, kuidas istuvad, päevad läbi ja joovad viina… Ma ei tea, kuidas nad suudavad… Kui ma jooksin ühe pudeli viina ära, ma oleksin SURNUD! Surnud! Aga nemad võtavad aga uue…”

Hilisõhtul läksin õue unustatud pesu tooma, öösärgi väel, vaatasin, kuidas üle tee ühed mahajäetud ohvitseridemaja trepil istuvad ja rõõmsalt pidutsevad, teised eemal poe juures veel hiliseid tuisupitse teevad ja mõtlesin: kurat, mõnus ikka. No muidugi, masendav ka, aga ma tunnen, et ükskõik, kuidas ma siin olen – kasvõi öösärgi väel pesu korjamas enne südaööd – keegi ei mõista mind hukka. Kõik on siin nagu nad on. Lehvivas negližees Larissast kuni selle tädini, kellel on taksikoer ja kes minuga pidevalt vene keelt tahab rääkida, kui ma tema koerale tere ütlen.

Minu meelest oskab ta koer eesti keeles mulle vastu öelda küll.

Aga selline see elu siin Klõugal on. Rahulik ja mõnus. Ainult reedeõhtuti on pinevus: kas saab luigelt peksa või ei?

naisendus

Argielu 4 Replies

Vahepeal sai mul aasta sellest, kui mul on olnud geelküüned (saamisloost saab lugeda siit) ja kuna ma olen väga laisk selles osas, et pidevalt oma ägedaid küünepilte blogisse panna, siis korjasin huvitavamad kokku ja panin kollaaži. Aasta küüsi by Ingrid!

küüned

 

Ühe korra käisin Saarlandis ühe teise tegija juures ka, aga oma ikka kõige parem.

Lisaks saab kohe-kohe aasta sellest, kui mul on olnud ripsmepikendused. Sellest enamiku ajast on mul olnud “tavalised” ripsmepikendused, mis näevad peale pannes välja sellised:

received_m_mid_1386078604247_09349ae28350e96b82_0_Kevin_Golden_Shine(Pilt, mille kohta K. hakkas karjuma, et seda ei tohiks kuskil levitada, sest siin on OMG POORID POORID POORID.)

Mingi hetk hakkas Aigi Indigost mulle volüümikaid panema, aga neist polegi vist värskelt pandud head pilti. Nüüd on Indigos uus tüdruk Agnes, kelle tehtud volüümide hooldus oli sel korral veits tagasihoidlikum (pildil vasakul allnurgas), aga üldiselt on mu ripsmed olnud superlopsakad igaljuhul. Ma ei ole neid never viitsinud väga värvida ja nüüd teen seda nii harva – ja kui teengi, on efekt muidugi tappev. Mulle täiesti piisab muidugi ka sellest, mis on ilma igasuguse tušita. “Silmad peas” ja täiesti ilma mingi vaevata, kui et umbes kord kuus käia ja lebada toolis, silmad kinni, (mõned ka tukastavad), naistejutte ajada ja elust mõnu tunda.

Naabrinaine on korduvalt uskumatuses pead raputanud, et ma käin tõesti tema tuttavatest kõige rohkem salongis. Ma olen ise ka natukene üllatunud, et see kuidagi nii on läinud. Aga noh, mugav olen ma alati olnud, beib muidugi mitte, aga kuna beibedel on mõned mugavussaladused, siis olen ma need süümekateta üle võtnud.

Igal juhul soovitan nii oma endist tehnikut Aigit kui ka uut tehnikut Agnest ripsmete jaoks ja üleüldse, kes tahab proovida, minge Indigo Studiosse, soovitan soojalt. (See ei ole spondeeritud postitus.)

Ahjaa, igasugused müüdid ripsmete kohta võin ka ümber lükata – ei hakka sellega koos omad ripsmed välja kukkuma (mitte rohkem, kui on loomulik – inimene nimelt vahetab oma karvu ikka alatasa), ja mina kui staažikas pea-padja-all-magaja ei kurda ka üldse, et kuidagi peaks eriliselt hooldama. Ainuke trikk vist ongi, et a) ei tohi lasta lapsel silma kiskuda ja b) mitte sageli tušitada, sest meigieemaldus mõjub liimile kehvasti.

Muide, vasakpoolsel ülemisel pildil söön ma Mallu sünnal tarakani. Tarakani! fakjeah!

ripsmed

 

slow summer days

Argielu 1 Reply

20140524_124806_Hagrid_Corneliu_Sju

Laupäeval oli mul viimane arvestus, täna esitasin viimase kodutöö ja lõpuks on kevadsemester lukku pandud. Jääb veel hinneteootus ja ÕISi pidev refreshimine, et näha, kas ma ometi milleski läbi ei kukkunud. See teadmine ongi vist kõige nõmedam, et ei ole päris kindel, kas võib juba rõõmustada. Aga KUI ei kukkunud kuskil läbi, siis on mul punkte vööl kirjas isegi natuke rohkem kui tarvis, sest noh, talvel ühe ainega läks kehvasti, aega ja närve polnud, mingi eluhorror sõi vist kõik ära.

Imelik tunne on, et enam ei peagi nagu hull mingit logistikat korraldama, juukseid kitkuma lapsehoiu pärast ja sente lugema, kust linnasõitudeks ja rongi- ja bussipiletiteks raha leida. Nüüd võib rahulikult taanduda Klõuga mändide vahele või tulla hoopis maale maapakku, nagu sel nädalavahetusel. Mila jookseb päevad läbi trikoos ringi, vahepeal teeb basseinis vahepeatuse ja siis jätkab oma tähtsate asjade ajamist. Übermõnus on. Kergendus!

Ja samas, ma ei tea, kas ma olen kirjutanud, kui väga äge on see, et ma just nüüd ja praegu ikkagi magistrisse läksin. Kuivõrd rohkem oskan ma neid teadmisi, mida ma koolist saan hinnata! Ja kuivõrd hea on see, et mul on nii palju erialast tausta ja kogemusi, et ma saan kõik õpitu kuhugi reaalsesse pilti juba paigutada, kuidas see, mis ma olen teinud, toetab mu õpinguid ja mu õpingud toetavad seda, mida ma teen. Ma kindlasti ei oleks magistrit nii väga hinnanud, kui oleksin otse bakast sinna läinud.

Kohe on maikuu läbi ja siis hakkab mõnus-mõnus juuni, täis reise ja puhkust ja jaane ja Saarlandi. Ära jõudsin oodata, kuigi vahepeal tundus, et see kõik on veel nii hoomamatus kauguses.

Mis veel? Muusikapost tuleb ka varsti, üle pika aja! Sest nüüd on mul aega ka kirjutada mujale kui lõpututesse koolitööfailidesse. Peaks kokku lööma, mitu tähemärki selle õppeaasta jooksul kokku trükitud sai. Ma arvan, et neid oli päris hea hulk.

Aga siiski, ülimõnus. Kõik on ülimõnus. Sel aastal tuleb suvi teisiti. (Aga tuli ta ju teisiti ka eelmisel aastal:)

learning to love again (ja vastus ühele kirjale)

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 1 Reply

Vahepeal ma sõidan mööda maailma ringi ja vaatan, kuidas inimesed koju saabuvad. Sõidavad oma autodega uhkete ja vähemuhkete, kuid siiski koduste kodude ette. Mõned pargivad jalgrattad, mõned võtavad jalast rulluisud. Mõned astuvad maha rongi pealt ja embavad seda, kes neile vastu on tulnud. Mõned hoiavad lastel käest, mõned astuvad üksinda, natuke noruspäi, mööda paneelmajade treppe ja varsti läheb kuskil põlema tuli trepikojas ja nad kõik on ühtmoodi, need inimesed, nii jõuavad nad koju.

Ma vaatan neid ja vahepeal tunnen ma millegipärast nende vastu kerget kadedust. Ma ei tea, mis imelik kadedus see on. Ehk mingid väiksed tähtsusetud asjad, või ehk mingi kummaline ebamäärane tulevikuigatsus? Et näe, neil on seal peenrad. Või et näe, neil on nii suur mõnus aed, lastebasseini ja koerakuudiga…

Ja siis muidugi see kadedusvärhatus kaob, nii kiirelt kui tuligi. Sest siis ma mõtlen OMA kodu peale. Selle peale, milline on minu kodu argipäev. Kuidas meil on pea igal õhtul kodus tantsu- või laulupidu. Kuidas ma olen pidevalt, konstantselt õnnelik ja ma ei kujutagi enam ette, et kunagi on olnud teistmoodi. Tuled koju, teed süüa, arutad lapsega, mis ta päeval “lasteaias” tegi, ja siis lihtsalt naudid seda, kuidas maja on täis kilkeid ja rõõmu ja vahel ka jonniturtsatusi, aga peamiselt siiski rõõmu.

Veel mõtlesin ma täna linnast koju sõites kompromissidele. Kuidas ma olen elu aeg neid vihanud, sõna “kompromiss” on tekitanud minus vastikusvärinaid. “Kompromissid” on miski, mida peale surutakse, sunnitakse, mida sa pead vastumeelselt täitma, et “suhe” toimiks. Ja lõppeks ei võida keegi midagi. Aga täna ma sain aru, et tõenäoliselt teen ma praeguseski suhtes vahel kompromisse (nagu ilmselt teeb temagi), aga ma ei pane neid üldse tähele, sest need juhtuvad orgaaniliselt. Keegi ei sunni mulle midagi peale, kui midagi muutub, sisemiselt või välimiselt, siis ainult seetõttu, et MINA tahan, et TAL oleks parem. Kas see ongi see kurikuulus kompromiss? Aga kuulge, see… ei olegi ju midagi nii vastikut!

Ja siis see mõnus kõrvutieksisteerimine, ilma hukkamõistude ja pressimiste ja vägivaldselt nurkade lihvimiseta. Et absoluutselt kõiges oledki kindel ja see (vist?) täiuslikkuse eeldamine on saanud normaalsuseks. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna…

Või siis ma eile õhtul mõtlesin sellele, kui uskumatult ebatõenäoline see Päris Tõelise Armastuse saabumine ellu ikka tegelikult on. Nii palju väikseid faktoreid, mis peavad klappima ja sobima. Alates välimusest (on absoluutselt mandatoorne, et mõlemad teist ülihotiks peaksid, ei mingeid “miinus viis kilo”-teemasid) lõpetades sellega, kas suudeldes oskad täpselt alateadlikult ette aimata, mida järgmiseks teha (ärge sellele suudlemise ajal mõelge, ajab kõik sassi!:), sest see, et kaks inimest suudeldes klapivad, on ka üks suur matemaatiline tõenäosuskeemia. Õnneks on mõned asjad õpitavad, aga oh kui fantastiline, kui nad algusest saati klapivad!

No ja siis kõik muud kihid, need peavad ju ka klappima, kui need ükshaaval aina lähedasemaks saades maha hakkavad kooruma. Ja milline rõõm see on, kui avastad järgmist kihti avades, et seal on veel nii palju avastamata suurepäraseid asju ees ootamas! Kooskasvamine saab ka täiesti uue tähenduse, enne mõistsin ma seda vaid lapsega kooskasvamise tähenduses, nüüd hoopis uue nurga alt…

Kunagi kirjutas mulle üks lugeja, kes palus, et ma arutleks suhete püsivuse teemal. Ta andis loa oma mure blogis avaldada: “Mida teha, kui mees on äratanud sinus armastuse, millesarnast sa varem pole tundnud, aga mehel on pere, kes on talle tähtsam… Mis on sinu arvamus, kas unustad kiiresti või kannad hoolivust läbi aastate?”

Nüüd on vist õige hetk mul sellele vastata.

Esimene osa – see on harukordne, kui selline armastus sinus äratatakse. Ja ma usun, et hoolivus kandub läbi aastate, ka siis, kui suhtest midagi välja ei tule. Mina hoolin jätkuvalt oma lapse isast palju, kuigi näen nüüd väga selgelt, et meie suhe oli auklik algusest saadik. Aga see polegi oluline… Tahtsin vist seda öelda, et kõik need armastused, eelnevad ja järgnevad, auklikud ja ennenägematud, terved ja harukordsed, need armastused on kõik omavahel seotud. On vaja mingid etapid elus läbi elada – siinpuhul ehk siis tõesti võibolla see valus “lase armastusel minna” etapp – et järgmise, täiuslikuma, uusi õppetunde täis armastuse juurde jõuda.

Ja see, kui sa võtad armastusi õppetundidena, ei ole küüniline. See on vajalik, et me kasvaks.

Ja huvitav on see, et õppetunnid omaks võttes armastused kasvavad. Muide, ma usun ka, et erinevad armastused (või siis need etapid) võivad juhtuda ka ühes ja samas suhtes! Ei pea tingimata partnereid vahetama ja switchima. Õppetunde tuleb lihtsalt teadvustada… Hehe, “lihtsalt”… Lihtsat siin muidugi midagi pole.

Aga praegu olen mina lihtsalt tänulik oma igapäeva eest. Selle igapäeva eest, kus me naerame ja vahel ka nutame, vahel kiirustame ja vahel võtame aeglaselt, vahel hullume natuke ja siis jälle tuleme maa peale tagasi. Ja et ikkagi on nii palju häid inimesi olemas.

Ning kõik need juhused, mis on viinud selle eluni praegu.

Ka kõik need vead, need paljud-paljud vead.

Neid tegemata poleks ma siin ju praegu.

Ei oska enam

Argielu 13 Replies

image

Esmaspäeval valas Mila mu mäki kolmandat korda ajaloos üle. Sel korral seebimulliveega. Eelmine kord oli boršisupp ja enne seda õunamahl. Ja kõik siis nüüd nelja aasta jooksul. Viimane kord maksis parandus üle 600.

Täna kaotasin oma lollusest rahakoti kuskile Laulasmaa ja Klõuga vahele, sest unustasin autokatusele.

Ja ma just Delfis kurtsin, kuidas ma ei salli neid inimesi, kes arvavad, et nad on jube erilised, sest neil muudkui juhtub. Aga vot sel nädalal on mul tõesti juhtunud. Ma ei tea, kust see halb karma, aga ju ma teen oma elus midagi praegu väga valesti. Ema arvas, et ma ujun liialt vastuvoolu, rabelen liiga palju.

Aga lõpetuseks laulsime täna Milaga Karl-Erik Taukarit. Ikka nii, et mina ees ja tema järel.

“Ei tee suuri plaane…”
“Ei tee plaane…”
“Kui kokku saame.. ”
“Ei saa…”
“Siis sõidame…”
“Sõidame!”
“Aeg on elada!”
“Eladaaaaaa!”

Aga Mila lemmik saade on siiski “Laula mu laulu”, seda “ja kui ma ei saagi kuulata” laulab ta suht täpselt järele.

Vot mis teeb, kui elad koos muusiku ja lauljaga. Laps kah hakkab.

Must have lennupagas

Argielu 4 Replies

Ma olen viimasel ajal saanud üsna palju reisida. Näiteks oma viimasest Hispaania-reisist, kuhu terve perega kahe bussiga kimasime, ei olegi jõudnud kirjutada (peamiselt seetõttu, et me suuremalt jaolt turistiasju ei teinudki, lihtsalt puhkasime sõna otseses mõttes), aga kui Bookinghouse.ee palus mul midagi lendamise teemal kirjutada, siis hakkasid kohe näpud sügelema…

…ei, mitte, et mul oleks olnud SUPERMEGAHÜPER postituseidee, vaid seetõttu, et mulle meenus, kuidas ma armastan lennata! Ja et kui ilus oli Alicante ja kuidas sinna võiks võtta mõned odavlennupiletid x-ajaks sügisel ja lihtsalt lennata…

Stansted 2006

 

Stanstedis, märtsikuus 2006

Aga ma parema meelega ei hakka end hetkel üldse lennupiletitega peibutama, sest rahadega on nagu on (tööd võiks alati rohkem teha, aga ma ju pidin keskenduma koolile sel kevadel siiski) ja üleüldse, eks. On ju reisida saadud, üks kruiis veel lähiajal tulemas (sünnakink Naabritelt & co-lt). Sellegipoolest mõtlesin ma kõigile neile lahedatele kordadele, mil ma olen lennanud. See esimene kord Birxiga Londonisse, kus me mõlemad esmakordselt lennukiga sõita saime. See hullumeelne tripp Tenerifele, kus ma jooksin ja seisin pikkades sabades ja närisin huuli, kas üldse jõuan connecting lennu peale. See kord, kui ma pidin Manchi lennujaama oma koti maha jätma, sest turvatöötaja oli ilge bitch, mind juba kutsuti ja lennuk oli ilma minuta väljumas. See kord, kui ma maandusin läbi äikesetormi Riia lennuväljal ja kojujõudmistunne oli overwhelming. See kord, kui ma seisin Budapesti lennujaama ees, ahelsuitsetasin ja kõht oli liblikatest keerdus, öö oli palav ja ma naersin #naistejuttude peale nii hullult, et kõrval seisvad suitsetajad taandusid minust ettevaatlikult, aga kindlameelselt, sest jumal seda idaeuroopa hullu teab.

Siis hakkasin ma mõtlema kõikidele neile asjadele, mille olen kaasa pakkinud. Kuidas ma alati sõidan käsipagasiga ja kuidas ma pidin Spaanias endale ostma mingi sada uut asja, sest ma ei tulnud selle peale, et me EI LÄHE lennukiga ja šampoon või žiletid on okei kaasa pakkida. Ma lihtsalt automaatselt pakin käsipagasi, alati. Ma isegi hoian oma meigiasju zip-kotis, KONSTANTSELT.

Aga on mingid asjad, mis peavad minuga alati kaasas olema, et ma saaksin maksimaalselt lennureisi nautida. Nii et siin on minu nimekiri minu lennukotisisust, olgu see variatsioon praegu taas levivast “Mis on sinu käekotis?” meemist.

  • Kõrvaklapid. Ükskord lendasin ma kõrvaklappideta ja kui ma ei saa panna maandumisel mängima seda lugu, mis selle maandumise LUGU on, siis ei tundu ükski lennureis täiuslik.
  • E-luger. Nojah, eks neid e-lugereid mul kulub ju kah (läinud on juba neli Kindle’it ja üks Google Nexuse ekraan, mida siis e-lugerina kasutasin), aga olemas peab see olema, kasvõi äpi kujul minu Samsung S4-s. Ja muidugi hunnikutes e-raamatuid, that’s a given. Ma olen lennujaamades läbi lugenud nii suurel hulgal raamatuid, eriti viimastel aastatel, kui reisimine on olnud peamine aeg, mil ma actually SAAN lugeda.
  • Suur sall. Mm, suur mõnus sall, mis ei pea üldse olema villane ega ülisoe, aga ta peab olema mõnus, et saaks end selle all lennukis kerra tõmmata.
  • Sularaha. Et osta kohutavat, kohutavat lennukitoitu ja iga kord imestada, kuidas on võimalik BURGERIT halvasti teha. No ja muidugi need väikesed lennukiveinid, mm! Jepp, säästureiside puhul ma sellistesse luksustesse muidugi ei investeeri.
  • Päikeseprillid. Ükskõik, kas mu sihtmärk on vihmane London, udune Amsterdam või öine Budapest, paistab pealpool pilvi ALATI päike. ALATI. (Äikesepilved, teisalt, on kuskil Päikese ja Maa vahel, päris sageli.) (Jah, see oli halvasti konstrueeritud metafoor.)
  • Näokreem. Tillukeses konteineris. Sest lennukiõhk paneb naha kipitama ja kuivama.
  • Medsid. Lisaks tavapärastele medsidele muidugi ka allergiarohi. Ilma selleta on ikka horror jõuda ÜKSKÕIK KUHU KUS POLE EESTI TALV SEST SEAL ÕITSEVAD ASJAD JA ÕITSEVAD ASJAD TEKITAVAD ALLERGIAT.
  • Sada koopiat lennupiletitest. Sest mul on (ir)ratsionaalne hirm piletid kaotada ja kuna minu meelest on maailmas praktiliselt VÕIMATU leida printereid, et neid uuesti printida (see kehtib ka Eestis) (MIKS ON NII VÄHE PRINTEREID MAAILMAS?!), siis peab neid kaasas olema igaks juhuks vähemalt kolm koopiat. Parem veel, kui on kolmsada.

Mis on teie must have lennukipagasi esemed?

Seda postitust toetas Bookinghouse.ee

päikeseloojangutest

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 3 Replies

õhtuKõik need korrad, kui me sõidame õhtuti linnast kodu poole, või kui ma sõidan linna poole, ükskõik siis, milleks – kool, lapsehoid, asjaajamised – ma mõtlen, et ma olen loodud commuteima. Oh, muidugi on vahepeal nii kopp ees sellest, et rong käib nii kuradi x-aegadel ja et kui on vaja jõuda kuskile kellapealt, siis on see pikema läbimõtlemise ja logistika küsimus.

Aga peamiselt siiski ma naudin seda, et ma saan sõita. Vahel autoga, vahel rongiga, autoga on mõnusam, rongiga on huvitavam. Autoga tagasi Klooga poole sõites olen ma näinud nii palju hingematvaid päikeseloojanguid, et ma arvan, et ma pole terves oma elus nii palju päikeseloojanguid näinud. Või siis kui jõuda täitsa pimedas, läheneda Pärnu maantee poolt, see on ju fantastiline, kuidas kirikutorn paistma hakkab, justkui hõljudes pimeduses, natuke kummituslikult.

Või jällegi, kui tulla Harku poolt, siis see üks vaade, kui pöörad sealt ühest kurvist – need tuled. Nojah, Pärnu poolt tulles on ka tuled, see on ka meeletult kaunis.

Ja kogu see kant meeldib mulle aina enam. Isegi see pikk ja lage Keila-Harku teeots – kui panna silmad kinni ja korraks kiirelt lahti teha, võib ette kujutada, et oled Saaremaal. Lüheldased männid ja mõned üksikud kadakad, laiad põllud, jah, võib ära petta küll.

Mis peamine, muidugi, on see, et me oleme siin õnnelikud. Siin on valge ja soe ja mõnus, siin korteris. Aknast paistavad männid ja veel mände ja siis veel mõned männid. Eile õhtul näiteks vaatasin köögiaknast välja ja mööda lendas luigepaar. Luigepaar, kujutate ette! Köögiakna taga! Ma peaaegu et kuulsin, kuidas nende tiivad õhus lõid, ikka sauh-sauh, meenus, et luiged valivad kaaslase kogu eluks ja naeratasin tahtmatult. Või siis ka tahtlikult.

Blogida on aina raskem, sest õnnest on kuidagi rumal kirjutada. Või, nagu Naabrinaine ütles: “Kui päriselu peale tuleb, pole blogimiseks enam aega.”

Ja ta ütles ka: “Noh, olgem ausad, sul oli viimasel ajal ka mingi halablogimine peamiselt,” mille peale ma vastasin, et mul on KOGU AEG olnud peamiselt halablogimine, kamoon, kas ta siis ei ole ÜLDSE mu blogi lugenud kõik need aastad.

Teiseks muidugi ma püüan praegu hullult koolile keskenduda ja võtsin teadlikult selle talve töö mõttes natuke kergemaks. Varsti läheb Mila ära lasteaeda ja ma tean, et ma hakkan igatsema seda eluperioodi, mis meil praegu on – neid päevi, kus me magame hilise ennelõunani ja oleme niisama armsad, neid päevi, kus me käime, kui tuju tuleb, Kloogarannas või järve ääres piknikul ja karjume partidele, et nad meile lähemale tuleksid või siis teeme hoopis lehmahääli, sest meil ei tule pähe, mis häält luiged võiksid teha. Ning siis need õhtud, kus mina olen suures toas ja kirjutan ja teises toas mängitakse kitarri ning Mila jookseb ühest toast teise, sädistades midagi õnnelikult.

Ja neid päevi jään ka igatsema, kus veel ei ole liiga suur tamp taga, kus veel on kõik mõnus ja laisk, kuigi rahaliselt mitte eriti stabiilne, kus päevi sisustavad akadeemilised tekstid ja koolitööd ja vahel, kui tuleb tuju, siis ka mõni ilukirjandusteos, sest teate, mis? MUL ON JÄLLE AEGA LUGEDA!

Ma jään igatsema seda aega, kus oli võimalik kolmepäevase etteteatamise peale kaheks nädalaks perega Hispaaniasse sõita, või kus, kui silmad kinni pigistada, tundub, et elus pole ÜHTKI halba asja.

(Neid muidugi on, vahel tuletavad nad end valulikult meelde, aga andesta ja lase minna, andesta ja lase minna, andesta ja lase minna…)

Ning need õhtud, kus ma tantsin köögis süüa tehes ja hiljem öeldakse, et on täiesti võimalik, et elus pole kunagi midagi nii head söödud või kõht nii täis olnud. Ja need õhtud, kus telekast on kõiksugused toredad saated, mida me nüüd vaatame, sest jaa! Ma vaatan jälle telekat! Kui me teeme džentelmenide veesõda, nagu Padar ja Jõekalda televiisoris, või kui me naerame Genkat, kes on fakken geniaalne vend lihtsalt, või kui Jan Uuspõld hakkab sketši ajal ise nii hullult naerma, et ei saa pidama.

Ja kõige selle päriselu, mõnusalt igava ja rutiinse päriselu keskel ma mõtlen, et ma olen commuteimiseks loodud. Need 30 minutit, mis tuleb sõita, need on mõnusad ja ma alati ootan kojujõudmist või lapseni jõudmist või lapsega koju jõudmist. Ma ootan ja ma olen õnnelik ja suurim draama mu elus on hetkel see, et Mila lõikas ükspäev endale tuka ette ja ma olen PÕHIMÕTTELINE TUKAVASTANE ja mu süda kukkus külma kivina kõhtu

aga

kas te kujutate ette elu, kus see on kõige suurem draama; kus enamasti selgub, et sa ei pea oma partneriga tegelikult sõnagi vahetama, sest te mõtlete niigi TÄPSELT SAMU ASJU KOGU AEG, mis tundub nagu maailma kõige igavam asi, aga tegelikult on maailma kõige mõnusam asi ja ma olen õnnelik, et ma ei pidanudki seda järgmised 30 aastat veel ootama…

Ja kuidas ma sellest kõigest kirjutan, ilma et see tunduks ülbitsemise või uhkeldamise või edvistamise või šõuna? Ei oskagi, ja seetõttu ongi raske.

Aga õnneks mul on mõned ideed veel ja ma kirjutan ikka üht, teist ja kolmandat. Ja kohe on mai ja siis algab tõsisem tööaeg, sest ma peaks ju kirjutama oma firmast ka lõppeks.

Aga nüüd pean ma minema, sest Mila tahab kallistada ja väga raske on trükkida, kui ta mul kaelas ripub ja korrutab, et ma olen ta kallis ja musirull ja nunnu ja et ta armastab mind.

 

TBT: passive aggression

Argielu, Läbi fotosilma 2 Replies

TBT – throwback Thursday ehk neljapäevane pilk minevikku.

Postitus, mis on kirjutatud 20. veebruaril 2006 kell 22:44

MIUKS 2006

Ma lõhkusin selle lühiajalise idülli, tõusin voodist ja läksin kööki, et vaadata lund, teha viimane sigarett ja absint.

On teatud tüüpi ilu, mida sa hakkad nägema alles harjudes. Enne kaob see eelarvamuste või valede või tõdede või elu tavalise vingugaasi sisse. Või sa lihtsalt ei taha näha. Või ei oska. Ilusid on igat tüüpi, tead.

Ja mõned asjad lahtuvad igaveseks, nagu põlenud suhkur absindis ja vees. Või mõned momendid või tunded, eitamises on jõud.

Köögis on veel nõrk koirohu lõhn. Põrandad on külmad, vaikus on lõhestatud, klaver pole päris, vaid kõlarites, ööd on sama lühikesed koguaeg ja raamatuid tuleb koguaeg juurde. Nagu ka tolmu.

Aeg on ju ometi abstraktne ja peaks olema mõõtmatu ja me kõik kanname kelli.

Organiseeritud rämps on ikkagi hunnik rämpsu.

Ja nii väga tahad olla peategelane, aga oled alati kõrvaltegelane või episoodiline osatäitja. Mõtled oma väikeste sõnade üle, näiteks kus on kohane kasutada sõnu ”kaardistama” või milline on ”vabaühenduse” täpne definitsioon, käid tööle ja koju samu tänavaid pidi, vaatad alati kella 14:25 ja mõtled, et päev ei saa kunagi läbi. Kell 18:19 mõtled, et ei suuda kunagi olla üheksani üleval ja kella 23 paik hakkad tobedusi kirjutama ning igatsema neid öid, kui said olla süüdimatult seitsmeni hommikul üleval.

Lõigud iga päev puruks mõne vana kirja või foto või riideeseme ja teraapiast on asi ju tegelikult kaugel. Sama kaugel kui destruktiivsest käitumisest.

Elad ilukirjandust ja oled tegelane väga halvast muusikavideost, one hit wonder heal juhul, aga enamasti mitte sedagi. Käed on ikka jalgu puudutades liiga külmad ja buss läheb ikka minut enne seda, kui sa peatusesse jõuad.

Vaatad neid lahkumisi ja sõidad mööda sõprade majadest ja mõtled, et küll homme on aega näha või helistada, aga koguaeg on homme ja mitte kunagi ei ole täna.

”Ma ei taha masinaid hävitada, aga ma tahan, et masinad ei hävitaks mind.”

Või siis äkki ei taha inimesi hävitada, aga ei taha, et inimesed hävitaksid sind?

Kohvi saab alati liiga kange ja kõikjal on mustrid, raha on koguaeg otsas ja Inglismaa pannakse lukku, enne kui sina lennukile jõuad astuda.

Tahad, et asfalt oleks suveöiselt soe ja betoon väreleks nähtamatust soojusest ja kaste teeks püksisääred märjaks, mitte pruun lumi. Ja ometi on ju kõik ikkagi kõige parem just selles hetkes, kus sa parasjagu oled, mäletad, sa ütlesid seda just, loetud päevad tagasi, sa just ütlesid seda.

Kumba sa küsid endalt, kas:

millal sa tegid viimati midagi esimest korda?
või
kui homme lõppeks maailm, siis mida sa teeksid?

Kutsu end korrale.