Category Archives: Argielu

pimm ja pamm

Argielu, Läbi fotosilma

pimm ja pamm

“No te tõesti olete haige, pole midagi öelda,” ütles perearst leebelt, mu seljalt stetoskoopi eemaldades, mis tilkus higist. “Kas kirjutan lehe ka?”

Kui mul poleks olnud tunnet, et ma KOHE SUREN ÄRA NÜÜD KOHE MA EI TEE NALJA MA KURAT SUREN KOHE ÄRA!!!, siis ma oleksin hakanud laialt naerma. Kellele ma selle lehe esitan, ei tea? Tähtaegadele?

Selles mõttes on täiesti müstiline, mida selline üksitõmblemise elu tähendab. Mõnnasid külgi on ka palju, muidugi, aga kui ikka nädalaks rivist väljas oled, siis tähendab see seda, et… noh, lühidalt: KATASTROOF.

Ma olen oma asjadega nii jännis ja ma isegi ei tea, kust otsast alustada. Pusin aegamööda, aga mitte miski ei muuda fakti, et homme peavad kõik asjad valmis olema, ERITI need, mis pidid olema valmis eelmisel esmaspäeval.

Teine asi, mis on neil aegadel jube raske, on see teadmine, et koguaeg on see üks oluline eluaspekt, mis on lihtsalt nii pekkis. Nii pekkis. Nii pekkis. Ja see ei saagi kunagi läbi. Ükskõik, kui hästi kõik muud asjad ei oleks, on see üks suur murepundar, mis ei lahene, vaid läheb aina hullemaks iga päevaga. Ma kõigun ikka veel kahe maailma vahel, ka aasta hiljem pean ma iga päev seda lahkuminekuõudust läbi elama, sest see ei saa läbi. See kestab. Ja kestab. Ja kestab.

Aga lõppkokkuvõtteks kinnitatakse mulle, et ükskord saab kõik mööda. Saab mööda hea, saab mööda halb. Tuleb uus hea, tuleb uus halb. Nagu ikka, eks.

Lisaks kõigele on mul mingid imelikud mälestused, mille kohta ei oska ma enam öelda, kas need on päris või mitte. Näiteks olen ma kindel, et olen hiljaaegu kirjutanud kuskil sellise lause: “Olukord on sitt. Olukord on nii sitt, et see pole isegi enam tuleviku väetis.”

Aga kus ma seda kirjutasin? Või ma nägin seda unes?

Ja siis ma tuletan endale päevas sada korda meelde kõiki neid häid asju, mis elus on. Kiljatan, kui näen tihast, sest tihased on fakin oosõm. Ja jõuluasjad! Poes! Juba! Nii äge! Või siis need kardinad, mis ma täna prokrastineerimise eesmärgil ette panin. Need on väga ägedad kardinad.

Ja siis ühed kuked, need on ka ägedad. Need kuked, kes hommikul kell viis kirevad.

Nad on ikka väga, väga lahedad.

märgid ehk kuidas mu peale möriseti

Argielu Leave a reply

PardipesaInimene otsib alati märke. Nii minagi. Näiteks registreerisin möödunud neljapäeval (7. kuupäev!) ära oma firma Pardipesa, taotlus rahuldati järgmisel päeval (8. kuupäev! Minu elutee number! Peab ju olema hea enne!), kõik see toimus novembrikuus (11! Kõige parem numbrikombo üldse!).

Reedel läksin panka, et ära teha firmale pangaarve. Telleri nimi oli Ausmees (!) ja sel ajal, kui me pabereid täitsime, loeti pangas münte, nii et kõike saatis sulnis rahakõlin (!). Naljatlesin, et ju see on hea märk. Ausmees nõustus.

Ja hiljem, kui telefoninumbriga käisin tegelemas, oli mu järjekorranumber 123 (!), mis ju on silmnähtavalt hea enne. Samahästi oleks võinud läbi Elisa kontori ükssarvikud sõita, olin ma sel hetkel veendunud.

Nüüd on asi nii kaugel, et tööd on nii palju (!), et pole jõudnud isegi korralikku kodulehte teha või isegi kuskil kellelelgi ÖELDA, millega ma siis täpselt tegelen. No et uusi kliente saada või nii. On see nüüd hea märk või mitte?

Ja eile käisin Milal hoius järel. Jalutades Solnoki peatuse poole lähenes eemalt kerges habemes mees (vrdl kerges jopes), kes natuke meenutas Simon Neili ja kuna ma ju JUST olin käinud Biffy Clyrol rokkimas, jäin teda kaheks sekundiks liiga kauaks vaatama. Ma harilikult ei otsi silmsidet, sest järgin siiski põhimõtet: don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack.

Sest see on tõsi.

Ahv ründab.

Aga juba oli hilja. Mehe nägu läks – tahaks öelda, et laiale, aga õigem on vist himurale – naerule ja kui ta jõudis mulle lähemale, hakkas ta…

wait for it…

MÖRISEMA.

…

Jah.

Minu peale möriseti.

Nagu… MISASI see on?! See paneb mind kahtluse alla seadma kõiki inimsuhtluse põhialuseid. Okei, kunagi kui ma olin noor ja kuum, siis ikka juhtus seda, et mõni auto lasi signaali või töömees vilistas, aga esiteks ei lase keegi mulle juba kümme aastat signaali ja ei hakka iial oma hingeõhtu vilistamise peale raiskama (mitte et ma enam noor ja kuum ei oleks, OBVIOUSLY olen, ma lihtsalt pole seda tüüpi naine, ma pole vilistatavat tüüpi, heas mõttes, muidugi), kuid ometi leidub mingi tüüp saikot, kes võtab kätte ja iharalt muiates MÖRISEB.

Ma olin nii šokeeritud, et tahtsin esimese hooga kõigile sõpradele tekstida, siis aga leidsin, et lugu läheks liiga pikaks ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas see mörisemine on mingi uus moeröögatus? Et äkki peaks ka hakkama inimeste peale mörisema?

Või siis võtaks kasutusele Bill Bailey eilse killu: “Sorry, can’t talk to you right now, having a cognitive dissonance.”

Kurat, ja praegu hakkasin ma mõtlema, et see kild ikka ei olnud nii. Oli või?

Appi, mu aju möriseb mu peale.

Nojah.

THIS IS WHAT YOU GET. Inimesed mörisevad tänaval ja hiljem ei mäleta enam ise mitte millestki mitte midagi.

Elu.

Aga et siis mis märgiks ma seda möirgamist võtma peaks? Et lähiajal on oodata animaalseid elamusi? Või et küllap ka Pardipesa möirgama hakkab? Või et hoidku ma parem heaga meestest eemale, sest nad on saikod?

Küsimused, küsimused, küsimused…

Tugitoolsilm ja teised

Argielu 7 Replies

Ma olen elu aeg olnud de jure prillikandja, de facto aga…

Oot, mul on palju parem avalause! Lubage, ma alustan uuesti.

Nagu te teate, olen ma ühest silmast praktiliselt pime.

(Noh? On ju parem? Ma ÜTLESIN.)

Ja kui ma ütlen “praktiliselt pime”, siis ma mõtlen +3,5 ja pööratud silinder – või midagi. Nimelt on meil isaliini pidi kaasa antud üks “vigursilm”, minul on selleks parem, õel vasak. Ma ausalt öeldes täpselt ei tea, mis mu silmas teistmoodi on, aga parandada seda ei saa – ma pole kohanud klaasi, millega ma selgelt näeks. Näen ainult natuke vähem uduselt.

Kui me olime lapsed, siis pidime me tundide kaupa istuma, tervel silmal lapp peal ja joonistama ajalehepealkirjade o-de ja a-de tühikuid täis. Vihkasin seda, sest ALATI avastasin lappi ära võttes, et see, kus mina arvasin, et on tühik, oli õigest tühikust ikka täiega möödas. Hmm, oodake, ma demonstreerin!

This is how accurate I am. Ma pean isegi õlale toetatavat relva “vale käega” laskma seetõttu. Sest ma NII SAGELI lasen relvadest.

Aga, tuleb välja, et midagi oli sellest kasu ikka ka. Nägema ei hakanud (nagu näha) (pun NOT intended), küll aga ei vaata me kumbki õega seetõttu kõõrdi, sest treenisime nii silmalihaseid. Tuleb välja, et lisaks kõigile muule lihastele peab ka neid treenima – kui su silm otsustab, et ta ei viitsi jännata, viskub tugitooli ja jääb sinna terveks eluks lösutama, lastes teisel silmal kogu töö ära teha. Ilmselt joob õlut ja vahib telekat, kuni vasak silm muudkui rassib.

Kui ma oleks oma vasak silm, annaks ma ammu lahutuse sisse ja koliks kuhugi, kus minu vaeva HINNATAKSE.

Terve noorusaja kandsin kohutavaid plussprille, kus üks klaas oli nagu pudelipõhi ja kõik tegid mu üle nalja – viimati kommenteeriti mu suursilma ja prille, kui ma olin vist 16. Mingi suvaline kutt tänaval. No küll oli tore nii üles kasvada.

Seega viilisin ma prillide kandmisest kuni üks arst leidis, et mind pole mõtet selle “õige” megaplussklaasiga piinata, piisab kui toetada nägevat silma. Nii et nüüd on mul prillid, kus mõlemad klaasid on +0,5 ja nad on fantastilised! Mõlemad silmad on ühesuurused!

No ühesõnaga, sellised lood mu silmaga. Vaatan ainult ühega, ruumitaju vahel on natuke kehv (eriti külgboksi tehes), aga kuna ma pole iial mõlema silmaga näinud, ei oska ma sellest puudust tunda. Mu õde aga otsustas mõned aastad tagasi, et ta tahaks ikkagi teada, what’s all the rage about seeing with TWO eyes. Käis laseroperatsioonide kohta uurimas, mitu korda uuriti teda isegi. Alguses öeldi, et saab küll, miks ei saa! Siis aga leiti, et ikka ei saa. See va silinder või mis ta on. Seda laseriga juba ei pööra.

Kui õde sellega tegeles, kaalusin ka mina tõsiselt… ja siis friikisin auti. Saate aru, mis see tähendaks? Mu AJU peaks end täiesti ümberlülitama, mis tähendab umbes kahenädalast perioodi, kus… Ma ei teagi, mis siis on? Nagu pidev happetripp? Igal juhul tundus see õudne! Õudsem kui mõte sellest, et keegi mu silma laseri suunab. See pole enda aju trikkide kõrval miskit! Ja kõik mu sõbrad, kes laseriga on silmi korrigeerinud, on öelnud, et see pole üldse õudne.

Nojah, nad ei pidanud ju OMA AJU kartma.

Aga kõige tagatipuks on mul tunne, et mulle on väike miinus tekkinud… Mis nüüd saab? Prillid kaela, teised ette – nagu vanasti vanatädil oli? Või need prillid, kus allääres on väike sõõr plussi lugemiseks? GAAAAAH! Õudne!

Nii et äkki peaks uurima, kas miinuse saaks laseriga kõrvaldada? Isegi, kui mu silmad on siuksed vigureid täis? Teeks kena žesti vasakule silmale, näitaks, et ma ikka hindan ta vaeva? Äkki siis veel ei paki asju ja ei jäta mind maha?

Sest kui ta mu maha jätab, jääb mulle ainult tugitoolisilm. No tänan väga.

Hiljem: uurisin veits ja sain teada, et siuke asi pole füüsiliselt võimalik, et oleks korraga miinus ja pluss. A mis värk siis muidu nende sõõrikutega prillidega oli? Ja sellega, et osad prillid on vanuritel “lugemisprillid”? Keegi seletaks ehk?

6280

Argielu 4 Replies

Lõppeva nädala juures on vähe positiivseid emotsioone. Ainult üks uudis pani mind rõõmust kiljuma, ja see oli muidugi Raadio 2 kuuldud teadaanne, et Russell Brand tuleb Eestisse. Fuck yeah!

Kõik muu on aga läinud vääramatult tualetti. Kuidagi ootamatult olen ma tagasi (ka mentaalselt) selle aasta varakevades, kus hommikud algasid nutu ja kuurist viimaste puude toomisega, hommik jätkus kütmise ja haige lapse poputamisega ja koguaeg tahaks ära surra. Ainuke vahe on see, et nüüd on lisandunud ka koolitööd igikestvasse “tööd on nii palju, et ei tea, kuhu suunas tormata” kompotti.

Tormame edasi. Ükskord saab ikka laps terveks ja ehk saab pühapäeval kuuri nii korda, et saab talvepuud ära tellida ja kapis on pestot ja parmesani. Ehk et hullu pole tegelikult väga midagi.

Lihtsalt meeleolu pole mittemingisugust.

see postitus on number 6272

Argielu 4 Replies

Ülikooli esimesel kursusel saime me paari kursakaga koos tööotsa ja hakkasime toimetama üle-tartulist noortelehte Ämblik. Mina kandsin seal tegevtoimetaja, keeletoimetaja, reporter, fotograaf, kujundaja ja küljendaja rolle. Ma mäletan, kuidas ühel õhtul enne trükkiminekut istusin ma kursaõe Tiinaga ja panin lehte kokku. Ahjaa, see oli ka veel osaliselt vist venekeelne (või oli eraldi venekeelne variant? vot enam ei mäleta), Moskvast pärit Tiina toimetas küljel venekeelset teksti.

See oli vist üks esimesi kordi, kui ma sain aimu, mida tähendab tööstress. Siuke päris tõeline tööstress mu oma valitud erialal. Kell muudkui tiksus, ma käisin vist iga kümne minuti tagant rõdul suitsu kimumas ja mingil hetkel tuli sein ette. Enam ei jõua. No ei suuda enam. Mitte sendieestki ei jõua enam. Vead tulevad sisse, silm ei seleta – kõik.

Ja ma mäletan nii hästi, kuidas Tiina vaatas mulle otsa ja ütles naeratades: “Kui ei jõua, siis ei tee.”

Ma ei saanud temast aru. Mismõttes: ei tee!? Sellist varianti pole, et ei tee! PEAB JU TEGEMA!

“Sa saad teha täpselt nii palju kui jõuad ja rohkem ei saagi keegi sinult nõuda,” ütles ta rahulikult. Ma vahtisin talle ilmselt ammulisui otsa.

 

mind. blown.

Ja selleks õhtuks me panimegi pillid kokku, tulime pühapäeva hommikul tagasi ja lõpetasime vist tunni ajaga värske peaga kõik, mis teha oli vaja.

Neid Tiina öeldud tarku sõnu meenutan ma endale senimaani. Sel nädalal on olnud peas mingi jooksev stampmõte, mida ma ei saa peast välja ja mis keerleb edasi-tagasi ja ringiratast: “Stressitase on üle mõistuse, stressitase on üle mõistuse…”

Istusin eile (võimalik, et viimast korda sel aastal) võrkkiiges, suitsetasin ja rüüpasime Ruumiga jäkut. Väsimusest peast täiesti segi. Arutasin, et ilmselt on suur osa probleemist peidus selles, et mul puudub igasugune ülevaade, mis järjekorras ma asju tegema peaks. Tõmblen ringi nagu peata kana ja suur osa energiast lähebki vist tõmblemise peale. Teen artikleid vales järjekorras (ja siis parandan vead ikka une arvelt). Teen lahti brauseriakna ja kangestun tühjal pilgul, sest olen unustanud, mida ma otsima ja vaatama pidin. Samal ajal on lahti uue kirja aken. Kellele ma kirjutama pidingi?

On reede õhtu, sõitsin kooli ja raadiost tulid hõiked, et käes on nädalavahetus, oo jee! Oo jee, on ta jee, mõtlesin kibedalt. Ees on ootamas mitu tundi loenguid, tipuks kontrolltöö. Homme hommikul vara tuleb Saarlandi startida. Nädalavahetus kulub intensiivsele koolitööle ja üks töökohtumine on ka. Ja siis ongi jälle esmaspäev, ei saa isegi öelda, et kõik hakkaks otsast peale. KÕIK EI PEATUGI.

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada positiivse postituse. Positiivset on nii palju. Ma armastan kolmapäevaseid kontoripäevi, kui pinge on laes, sest kohe lähme ju trükki, aga alati saab kõvasti nalja. Pole olnud kolmapäeva, kui ei ole silmi pisaraisse naernud.

Ma ARMASTAN kooli. Mul on vist igas loengus mingid tõelised “pirn läheb põlema” momendid ja ma tahan pärast helistada kõigile ja rääkida, kuidas ma targemaks olen saanud.

Ma armastan seda, kuidas meil on tekkinud Milaga uus traditsioon – enne magamajäämist me vedeleme ja räägime. Tekkide vahelt teineteisele otsa piiludes. Mila enamiku ajast imiteerib rääkimist, mis on superarmas. Mitte eriti informatiivne, aga superarmas. Umbes nagu ta imiteerib saladuste sosistamist.

Ja kahtlemata armastan ma seda, et umbes nädala pärast on mul lõpuks normaalne sissetulek, mis tulebki sisse ja minu pangaarvele. Issand kui mõnna tunne see võib olla, et maksad arved ära ja ELAMISEKS JÄÄB KA ÜLE!

Ma armastan, et ma saan suvalisel hetkel #naistejuttudesse karjatada, et kõik on pask ja rõve ja üle-faking-üldse, ja kohe hakkab nii palju kergem ja kõik saavad aru. Ja keeravad asja nii, et järsku polegi enam õudne, vaid on hoopis naljakas.

Ja ma armastan, et käes on sügis. Ja et saab kütta. Ma tunnen, et sügis on nii väga minu aeg. Ja see, mu sõbrad, on ikka väga mõnus.

Ning mis puutub kõiki neisse miljonisse asja, mis vaja on ära teha?

“Alusta algusest,” ütles Kuningas kaalukalt, “ja jätka, kuni jõuad lõpuni. Siis pea kinni.”

(Lewis Carrol)

 

 

Lennukas koduperenaine loob korda vaid veerand tunniga?

Argielu 10 Replies

See eksperiment ilmus juulikuu Nipiraamatus. Kuna ma praegu ei jõua ei koristamiseni ega blogimiseni, siis palun väga – siin mu meeleoluka eksperimendi täisversioon!

 

“Kuule, see FlyLady programm on täiega äge,” räägib sõbranna elevusega. “Mõtle, koristad vaid veerand tundi päevas ja saad lõpuks oma kaosest siin lahti!” Kergitan skeptiliselt kulmu. Kas tõesti – 15 minutit ja kogu see segadus ja õudus mu kodus saab kontrolli alla? No seda ma pean proovima!

Kõigepealt toksin brauseri aadressiribale maagilise aadressi flylady.net ja avaneb natuke kohmakalt ehitatud lehekülg, mis lubab, et muutes iga päev natukesehaaval oma koristamis- ja elukorraldusharjumusi, saab ka kõige hullemast kodus valitsevast kaosest jagu. Olen ikka veel skeptiline, eriti kui pilguga toas jooksvat kaheaastast jälgin, mahlarida järel ja mänguasjahunnikud vaipa peitmas. Registreerin end siiski FlyLady ehk Lennukate Leedide community kasutajaks ning luban eksperimendi nimel vähemalt nädal aega truult kõiki antavaid nõuandeid järgida. Põhiprogramm on ise küll kuu aja pikkune, sest: “Et likvideerida seda kaost, mis tekkis pika aja jooksul, ongi vaja natuke aega!”

Eks siis näeb, mis välja kukub!

Esimene päev: kraanikauss läikima!

Esimene ülesanne, mille FlyLady mulle annab, on naeruväärselt lihtne. Nühi oma kraanikauss läikima! See on kõigi FlyBaby’de ehk Lennubeebide esimene samm. Miks midagi nii… labast? Võiks ju alustada sellest hunnikust pestud pesust, mis nädalaid kappi panemist ootab, või köögikapipealsetest, kust enam tööpinda nähagi pole… Aga ei, just kraanikausi juurde mind suunatakse. “Sul peab olema tunne, et oled midagi ära teinud,” julgustab FlyLady. “Kui sa hommikul üles ärkad, su särav kraanikauss justkui naeratab sulle!”

Kui aga kraanikausipesemisse süveneda, tuleb välja, et kõik polegi nii lihtne. Kuigi läikimanühkimine on elementaarne (vahendite ja harjadega), siis väljakutseks saab hoopis kraanikausi samas seisukorras hoidmine. FlyLady keelab nõusid kaussi koguda ning annab neile, kel nõudepesumasinat pole, ettepaneku nõud kraanikausikappi eraldi kaussi koguda ning siis korraga ära pesta. Vabandage, aga see on lihtsalt jabur. Kraanikaussi kogungi ma neid seetõttu, et siis saab vee sisse lasta ning hiljem ei pea, nagu mingi loll, harjaga kuivanud toitu taldrikutelt nühkima.

Aga okei, minu jaoks pole probleem nõud ka kohe ära pesta, see on tegelikult mu harjumus olnudki. Lihtsalt nüüd ei jäta enam midagi hommikuks. Ahjaa, roostevabast teraseid kausse käsib FlyLady ka iga kord pärast kasutamist ära kuivatada! No ikka selleks, et veeplekke ei tekiks… Nojah, mõtisklen, lapiga kraanikaussi kuivatades. Eksperimendi nimel…

Teine päev: löö end üles! 

Mina olen FlyLady määratluse järgi WAHM ehk work at home mum, kodus töötav ema. Tuleb tunnistada, et koduriideid on mul ootamatult kordades rohkem tekkinud kui “viisakaid”. Aga ma lihtsalt ei näe põhjust, milleks end üles lüüa – dressides ja maikas on ju nii palju mõnusam kodus aeleda, vahepeal lapsega mängida või aias mässata – täpselt kuidas päev kujuneb. Seega on teise päeva väljakutse minu jaoks natuke vastumeelne. Löö end üles, käsib FlyLady. “Ja kindlasti kanna kodus kingi, ei mingit paljajalu patseerimist!” Söögu mind susi, aga kodus mina kingi kandma ei hakka! Ka mitte eksperimendi nimel!

Koduleheküljel on küll pikk essee, mis loetleb kõik põhjused, miks kingade kandmine kodus kasulik on, alates sellest, et siis sa juba tunned end asjalikumana, lõpetades sellega, et kingi kandes ei teki kandadele paksendeid. Olgu neil või miljon põhjust, mina käin paljajalu või talvel sussidega. Küll aga on mind sel päeval linnas ootamas kohtumine, seega katsetan ka kodus korralike riietega olemist. Tuleb tõdeda, et on ilusam tunne küll. Telefonile vastan asjalikuma häälega, töö lendab käes paremini ja üllatuslikult ei katagi mind õhtuks määramatute plekkide rida. Huvitav…

Foto: Kalev Lilleorg

Foto: Kalev Lilleorg

Kolmas  päev: missioon kummut! 

Kuna Lennu-Leedide kommuunis on inimesed aastaid, siis on igal kuul käimas ka uued väljakutsed, mis hoiavad ka vanu liikmeid tegusana. Seega saabub igal hommikul mu postkasti lisaks beebisammudele ka “päeva missioon”, kus on lühidalt kirja pandud, millisele segadusele sel päeval keskenduda. See nädal on pühendatud magamistoa korrastamisele ning kolmandal päeval otsustan ka missiooni järele proovida. Selleks on kummutipealse koristamine, mis sobib hästi – sinna ikka on asju kuhjunud.

Aga enne muidugi igahommikune rutiin – löö end üles, loe e-kirju, hoia kraanikauss läikivana. Siis pöördun missiooni poole ja kuna on reedene päev, on see ühtlasi viimane päev, mis magamistoale (tsoon 4, nagu see FlyLady’l jagatud on) pühendatakse, järgmisel nädalal koristatakse juba uut elamise osa. Aga mul pole vahet, kõik on niikuinii segamini, samahästi võin alustada ju kummutist.

FlyLady kirjutab lühidalt ja konkreetselt, et kummutipealse korrastamise jaoks on mul täna veerand tundi. Taimer käima ning tee korda nii palju kui jõuad! Haha, naeran omaette. Tahaks näha…

Aga kui kummutipealne korras ja kell ikka veel käinud pole, tuleb välja, et… tõesti! Selle õudse soki- ja vidinahunniku kordaseadmiseks ei kulunud mul veerandit tundigi! Ja ometi olen ma seda nädalaid edasi lükanud, sest see tundus nii suure ettevõtmisena… Eriti mõnus on see, et rohkem ma sel päeval koristamisega tegelema ei peagi, ainus ülesanne on vaid nende veebisaidi ja programmiga lähemalt tutvuda. Ja see on juba puhas mõnu ja põnevus!

Neljas päev: vihista ja pühi!

On laupäev ja lisaks tavapärasele rutiinile uusi ülesandeid meiliboksi ei potsata, küll aga antakse eelhoiatus, et järgmine nädal pühenduvad Lennu-Leedid tsoonile 5, milleks on elutuba. Otsustan siis selgeks õppida vahva nipi, mis kodulehelt silma jäi ja mis kuulub edasijõudnute igapäevarutiini juurde.

Swish and swipe, mida võiks tõlkida kui vihista ja pühi, tähendab, et igal hommikul hambaid pestes kulutad sa ka ühe minuti (jah, ainult ühe!) ja tõmbad puhtaks peegli ja kraanikausi veeplekkidest (selleks pead muidugi varuma vannituppa lapid ja vahendi). Teine pool minutit pühenda vetsupotile. Vala vetsuharjahoidjasse mingit puhastusvahendit – mina kasutasin selleks vastiku lõhnaga šampooni, mis ammusest ajast seisma jäänud. Nüüd ei jää muud üle, kui pärast hambapesu harjaga korra vetsupotist üle käia ja vihinal vett peale lasta. Mõte on selles, et kulutades iga päev hästi natuke aega, hoiad end harvemast, kuid põhjalikumast – ja ka vastikumast – küürimisest.

Ausalt, see komme hakkab kergelt külge ja soovitan täna kõigile harjahoidikusse vana šampooni valada. Lihtne ju! Ja pott alati puhas!

Beebisammude juures õpetatakse neljandal päeval koostama “Kontrollipäevikut”, mis on sisuliselt majapidamiskalender, kuhu sa vaikselt õpitud nippe kogud ja harjumusi kirja paned. Nimekirjad mulle meeldivad, samas meeldib ka spontaansus. Ja kuna kohe on jaanipäev, jääb päevik minust alustamata. Küllap jõuab!

Viies päev: hoia negatiivsed mõtted eemale!

Kuna on pühapäev, siis midagi uut postkasti ei potsata, küll aga on aeg ette võtta järgmine beebisamm. “Kas sa kuuled oma peas negatiivseid tänitavaid mõtteid?” küsib FlyLady minult ja peab tunnistama, et üsna sageli on minuga tõesti nii. Mis mõtet on koristada, kui kõik on kohe jälle s*tane, huilgan peas vaat et igapäevaselt. No ja mis siis, et ma pole mingi puhtusefriik, torisen, kui sõbrannad jälle koristamise kohta märkuse teevad. Vähemalt on mu laps õnnelik!, lohutan end.

FlyLady käsib kõik negatiivsed mõtted kirja panna (mida ma ka tegin) ja pöörata need positiivseks. “Sa väärid õnne!” särab lause kodulehelt vastu ja ma otsustan, et, kurat, väärin jah! Ja kirjutan märkmepaberile “Naerata!” Sest miks mitte?!

Kuues päev: “kuumad kohad” ja 15 minutit elutoas

Eksperimendi eelviimane päev on taas täis põnevust. Mis siis täna? Kraanikauss läigib, hommikul tõmban probleemita üle vetsupoti, naeratan endale peeglisse ja loen huviga FlyLady’lt saadud kirja. Täna siis elutuba! Esmaspäevaseks missiooniks on veerand tunniga korjata elutoast kokku kõik asjad, mis sinna ei kuulu. Vaatan üle nurgad ja diivanid, korjan kokku riided ja tõstan jalus olevad mänguasjad tütre tuppa. Kui taimer piiksuma hakkab, lõpetan. “Ära kuluta elutoas kolme tundi!” meenutab ka FlyLady oma kirja. “Tee, mida sa veerand tunniga suudad, ja siis peatu!”

Fantastiline! Elutuba on kohe silmnähtavalt rohkem korras. Ja jällegi, ainult veerand tunniga!

Beebisammuks on täna “kuumad kohad” – see on see esikukapp või kirjutuslaud, kuhu käest kukuvad postkastist võetud arved, ostutšekid ja kõik see “küll ma hiljem vaatan üle!”. Minul on selleks kirjutuslaud ja kapike välisukse kõrval. Instruktsioonide kohaselt tuleb mul täna pühendada “kuumale kohale” kaks minutit ning seal kord luua. Ja… üle kahe minuti see ei võtagi. Ajakirjad kokku, vanad arved kausta, tehtud!

Ainult et… koduriietes. Ausalt, no ei viitsi end üles lüüa. Lohutan end, et selle palavaga on suvekleit ka täitsa aktsepteeritav riietus.

Viimane päev: riided valmis ja viis minutit tolmutamiseks

Nädal aega hiljem on palju häid harjumusi mu elu juba üle võtnud. Hommik algab (natuke teadlikumalt) riietumisega ja vannitoas minuti korra hoidmisele pühendamisega. Siis loen kirju, tutvun missiooniga tänaseks, kirjutan endale märkmepaberile meeldetuletused (osta piima, naerata, kaks minutit “kuumas kohas”), teen tööd ja kui vabam hetk tuleb, võtangi missiooni ette. See on ülilihtne – võtta viis minutit ja pühkida elutoa nipsasjadelt tolmu.

Asi, mida ma MITTE IIAL teha pole viitsinud, läheb lennates, sest võtta selleks viis minutit ei tundu mingi probleem ega kohustus. Beebisammude programmis on seitmendal päeval samuti ülesanne, mis on pigem rõõm kui piin – enne magamaminekut valida välja riided järgmiseks päevaks. Minu ema on seda, muide, aastaid teinud ja kooli ajal tegin seda isegi. Sest kellel on aega hommikul selle peale mõelda, kui kell 8 tunnid algavad! Nii valingi homseks välja järgmise suvekleidi ja heidan rahus magama.

Paistab, et minust võib tõesti Lennukas Leedi saada. Kodu on ju juba palju rohkem korras. Ja mis peamine, selle korras HOIDMISEKS ei paista tõesti pea üldse aega ega vaeva kuluvat…

effing eff

Argielu 17 Replies

Super. Fantastiline. Läks ainult kaks nädalat, et ma oleks end oma kahel-poolel-töökohal ja täiskoormusel koolis ribadeks tõmmanud. Praegu tabas mind fantastiline arusaamine, et ma olen TOTAALSELT FUCKED ja ma isegi ei oska ühestki otsast hakata enam asju harutama.

Homseks on kodutöö kaks kodutööd, mille tegemist ma pole isegi alustanud. Neljapäevaks on kodutöö. Reedel on kontrolltöö ÕHTUL POOL KAHEKSA (sest magister on siiski ju töötavale inimesele), mis mind ärritab seetõttu, et ma pidin sõitma Saaremaale õe sünnipäeva tähistama ja ühele pereüritusele veel, lisaks on seal selle teise tööasja koosolek, või noh, peaks olema, reede õhtul. Aga kontrolltööd järele teha ei saa, seega jääb minemata. Fantastiline. Vähe ma ei oodanud seda.

Rääkimata sellest, et ma peaks täna veel lõpetama kaks artiklit ja tegelema aktiivselt homseks allikate leidmisega ja homme siis artikli ka valmis kirjutama. Ja minema täna kooli ja homme kooli. Ja homme kirjutama järjejuttu. Pluss Delfile asju. Ja ülehomme täispäeva kontoris tegema. Noh, õnneks see on tegelikult meeldivaim osa, sest siis jääb päevaseks lapsekohustuseks ainult ta kuhugi hommikul viia või kellelegi jätta ja õhtul järele minna.

Muidu käib ikka edasi-tagasi mingi lapsekamm ju ka, ning lisaks kirjutamistele ja asjadele pean ma ju pidevalt sotsiaalmeediat ka haldama JA VALIMISTE ASJA MA POLE ISEGI SIIN VEEL MAINIDA JÕUDNUD.

Kui ma veel eile olin üsna tšill ja tundsin, et ligitikkunud haigusepoiss sai rahulikumalt võetud nädalavahetusega seljatatud ning teatasin, et kõige suurem teene, mis ma endale teha sain, oli nädalavahetusel tööasju mitte teha, siis tänaseks ma lihtsalt hullun.

faking faaaaaaak!

Disclaimer kõigile, kes tulevad ütlema, et see on normaalne elu ja lõpetagu ma vingumine ja nautigu päriselu. Või et ise sa ju tahtsid ja ise sa võtsid ja naudi seda, sest kuu aja pärast on töö otsas ja aega küll kooliga tegeleda. Sorri, ilmselgelt pole ma tehtud samast puust, millest kõik teised normaalsed superinimesed tehtud on ja mul jookseb vahel kokku. Tõesti sorri.

hair watch

Argielu 5 Replies

Viimati käisin ma juuksuris veebruaris ja nüüd ei pidanud enam vastu. Töötava inimesena sain endale seda lõbu ju lubada, et natukenegi ometi seda pahmaati soengusse lõigata. Muidu on see väljakasvatamine võibolla ehk jätkuvalt plaanis, aga ilma vahel lõikamata on seda ikka ilgus teha.

Niisiis võtsin eeskujuks Chelsea Kane’i juuksed, mis on lihtsalt totaalselt oosõm ja kuna juuksur (käin Katrin Kruusma salongis ja nüüd on minu juuksur Janika, sest vana juuksur peab sabbatical’i) tundis end eriliselt kelmikalt, keeras ta mulle väikese laine ka sisse.

Mulle väga meeldib, et sellises pikkuses juustega on võimalik NII PALJU teha. Poisipeaga oli ju tegelt ka – ludriks või sassi või tukk ühele või teisele poole jne. Aga praegu on mul föönitamise, puhvi ajamise, sasimise ja klambritega kinni panemise võimalused. Enne nad lihtsalt… vedelesid mul peas.

Oo, kolm lõiku juustest! Tugev töö. I amaze myself sometimes.

esimene koolipäev

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 9 Replies

Mul on üks klassikaline unenägu, kus ma olen tagasi koolis. Õigemini, ma avastan ootamatult, et ma olen tagasi koolis, õppeaasta on kas juba kuid käinud või suisa hakkab lõppema ja tuleb välja, et ma pole selle aja jooksul kordagi oma nägu kooli näidanud. Ja mind tabab paanika – issand, kas ma tõesti jään nüüd istuma?! Aga ma ju ei teadnud!

Sellel unenäol on variatsioonid, vahel olen ma kõigis teistes ainetes käinud, aga näiteks pole kordagi jõudnud kehalisse või füüsikasse. Täna öösel nägin koolialguse puhul jälle vana head sõberund, sel korral polnud ma kordagi jõudnud bioloogiasse. Oli lõpueksam ja ma mõtlesin, et proovin feikida, äkki õnnestub mingidki punktid saada. Aga muidugi ei teadnud ma MITTE MIDAGI.

Ja õpetaja loomulikult märkas, et ma pole TERVE AASTA ÜHESKI TEMA TUNNIS käinud. Mul oli kohutavalt piinlik ja õudne. Õpetaja kutsus mind kõrvale ja küsis: “…kas su depressioon on väga sügav?”

Vot mis! Tuleb välja, et ma ei suuda ka UNES oma depressiooni tõttu kohustusi täita! Ei tea, kas unes ka rohtusid välja kirjutatakse…?

Naljakas on see, et ma pole kunagi näinud õudukat, et mul on ülikoolikohustused täitmata (kuigi neid ma päriselus baka aeg ikka väga sageli venitasin, isegi ühe F-i ju sain diplomile ja puha). Alati on tegu keskkooliga. ALATI. Ja, lubagem meelde tuletada, keskkoolist on möödas üle kümne aasta. Miks see ikka mind veel kummitab?

Ja esimese koolipäeva puhul on mul lisaks veel üks täiesti iselaadne emotsioon, mida varem iial polnud – näriv süütunne. Milake sai täna oma kahe aasta vaktsiini ja oli esmakordselt pärast süsti õnnetu ja viril (liibates demonstratiivselt mööda elamist ringi ja rääkides kõikidele, kuidas tädi tegi süsti ja kui kohutavalt valus see oli, isegi nii valus, et sisuliselt võib elu lõppenuks lugeda), mis tähendab, et praegu loengut oodates mul süda nutab, tahaks hoopis temaga kaisutada ja kujutlen, kuidas ta mulle iial seda andeks ei anna, et ta sellisel raskel hetkel hülgasin. Püüdsin endale bussis sisendada, et Mila ainult võidab sellest, kui tal on ema, kes teeb vahel asju ka iseendale ja areneb ka muudes suundades kui tatrapudru valmistamise või uudisnuppude tulistamise oskus, kuid…

Raske on ikka.

Ja esimene loeng pole isegi mitte veel alanud.

Ilusat septembrikuud!