Category Archives: Argielu

checking it twice

Argielu, Kooskasvamine 6 Replies

Pakkisime Milaga kingitusi. Kõik oli fantastiline, Mila oli ülielevuses ja teadis lõpuks täpselt, et see kingitus läheb vanaemale ja see tädi Sikile ja see ‘Obile ja ja ja

Hiljem rääkisin Sikiga.

“Tead, me siin pakkisime kingitusi, nii äge oli…”
“Oot, mis, sa pakkisid Milaga KOOS kingitusi?”
“Nojah, tead, ta oli nii elevil, nii äge jõulutunne on sees ja…”
“Sa pakkisid Milaga koos kingitusi?”
“Nojah, mis on siis?”
“No siis ta ju teab, et need kingitused on teie perest!”
“No ja siis? Muidugi teab, väga hästi teab! Kõik on selge,” pakatasin ma uhkusest oma paljuarenenud tütre üle.
“Daki. JÕULUVANA.”
“…kräpp.”

Ühesõnaga, ma olen ikka totaalne feil. Umbes nagu sel korral, kui ma unustasin Milale midagi sussi sisse osta ja otsustasin siis, et half-assin ja panin sussi sisse ühe mandariini ja õuna.

Hommikul ärkas Mila üles, jooksis sussi juurde, kallas selle sisu voodile ja teatas rõõmsalt: “Ma tean küll, kuhu need käivad!”

…ja viis mandariini ja õuna puuviljakaussi rõõmsalt tagasi.

Feiliväheseid pühi teilegi:)

päkapikud

Argielu 1 Reply

Üks lahedamaid asju maailmas on vist kellelegi päkapikku mängida. Ainult et… Mila on veel natuke väike, et päkapikkude kontseptsioonist aru saada ning on üsna veendunud, et ju see mina olen, kes talle sussi sisse öösiti asju poetab. Mila kaheaastane tädipoeg on see-eest aga veendunud, et päkapikku mängib nende kass – sest miks muidu ta iga kord nii kahtlaselt seal sussi kõrval aknalaual istub? ÕIGLUSTATUD KAHTLUSED, ütleks ma.

Täna hommikul avastasin, et päkapikk oli Milale sussi sisse muidu väga kenas pakendis kommipaki pannud, ainult et poes suures tuhinas jäi märkamata, et tegu rummikommidega… Õnneks Mila väga ei pettunud, kui tal kommid söömata jäid. Endal oli lihtsalt ülifeil tunne. Superema! Aasta ema! Aasta põllumees ja aasta traktorist – kõik üheskoos ma olen!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

Aga suur oli siis hoopis minu üllatus, kui mõni aeg hiljem Mila kuuse ümber siblides ja kitarri mängides (tal on see uus thing nüüd) kuskilt – ma ei pannud ka tähele, kust – kaks šokolaadi välja võlus. Kaks täiesti ausat šokolaadi, üks oli Bounty ja teine mingi see väiksem, jõuluvanapildiga.

“Kust sa need said?” uurisin, natuke murelikult. Sest, mis? Kas mul on mingi šokolaadi munev jõulupuu? Või olen ma ise lihtsalt totaalselt peast segi ja ei suuda enam meeles pidada, milliseid šokolaade ostan ja kuhu nad poetan?

Või on – OMG – tõesti mängus kasside karvased, kuid see-eest seda kahtlasemad käpad?!

“Päkapikk!” teatas Mila tähtsalt ning sõi mõlemast šokolaadist täpselt poole, andes ülejäänu lahkelt minule.

Mul ei ole isegi õrna aimugi, kust need šokolaadid majja said. Oli see Naabritüdruk, kes eile “kuuske imetlemas” käis? Ruumi, kes hetkel pole kuuske veel näinudki?

Paistab, et praegu tasub mul tõesti päkapikkude teooriat uskuda, sest alternatiiv on, et keegi käib minu selja taga mu elamises ringi ja… ee… poetab veidratesse kohtadesse šokolaadi.

Nojah, aga mures tasub ikka ju olla! Täna šokolaad, mis siis homme? Mandariinid? Kommikotid?

KINGITUSED?!

Kurat, need jõulud on ikka üks kahtlane värk, ma ütlen…

igapäevaseid muresid

Argielu Leave a reply

Mina: “Kuule, kas sa oled veel kodus?”
Ruumi: “No mõni aeg olen veel, jah. Mis siis?”
Mina: “Ma käiks korra poes ära.”
Ruumi: “Aa, muidugi, mine-mine.”

Midagi ei juhtu.

Ruumi: “Aga no mine siis.”
Mina: “Nojah, aga… Ma ei viitsi ju.”
Ruumi (dramaatiliselt): “Ja kõik on koguaeg nii halvasti!”
Mina: “Jaa! Ja pood! See on NII KAUGEL.”
Ruumi: “Jah, mingi KAKS MINUTIT!”
Mina: “Ma tean!!! Kohutav!”
Ruumi: “Ja mis värk sellega on, et alati peab end riidesse panema, kui välja lähed?!”
Mina: “I know, right?! Värdjad!”
Ruumi: “Ja nibud ei või paista! What’s up with that?!”
Mina: “Maailm on hullumeelne.”

printsessidest

Argielu, Kooskasvamine 3 Replies

kallikeneSeoses Mila äkitsi KOHUTAVAKS KAHESEKS saamisega, on ellu tekkinud uued huvitavad probleemid. Ja ühel õnnetul korral olen ma pidanud üle elama ka selle kohutavuse, kui laps hakkab poes jonnima. Oo õudu! Okei, see kestis mingi kaks minutit, AGA IKKAGI.

Kuidas vanemad sellega hakkama saavad? Jube!

Õnneks on see poeasi olnud üks isoleeritud kord. Ju neid kordi tuleb veel, aga paistab, et selline käitumine on siiski pigem erand kui reegel.

Aga!

Üks suurepärasemaid asju mu elus on hetkel lapse riidesse panemine. Oh jeebus-jeebus! Kui on vaja kuskile kella pealt minna, siis on selge, et tuleb hakata umbes tund aega varem eeltööga pihta. Näiteks panna jalga sukapüksid.

Mila võtab sukapüksid jalast.

Kümne minuti pärast proovin uuesti, ise samal ajal muudkui rääkides, et oi, meid ootavad nii põnevad kohad ja kuna väljas on ju külm, siis tuleb ikka riidesse panna. Mila on erutatud. “Reti! Õue mängima!”

Mõtlen: jess. Töötab!

Ja kõik on superfantastiko kuni selle hetkeni, mil Mila mõistab, kuidas ma teda praegu riidesse üritan trikitada. “Ei taha riideid! Ei taha!” Ja võtab kõik riided seljast ära. Vahepeal jätab mõne üksiku veidra eseme külge endale, näiteks särgi pähe. Ja siis teatab, et tema on printsess.

Kuninganna samal ajal muutub juba natuke närviliseks. Hakkavad uued riietumisläbirääkimised. Vahel ma pakun, et äkki ta tahab siis ise riided selga valida. Tavaliselt lõppeb see mingi kohutava What Am I Wearing Today stiilis riidekomboga, mille tõttu oleks mõni hipsterist ilublogija kadedusest roheline. Aga kuna ma pole hipsterist ilublogija, siis ma kas a) löön käega ja loodan, et jope katab kinni või b) löön käega.

Aga vabandage mind nüüd, poole tunni pärast läheb buss ja üks siin just teatas, et tema läheb täna Reti poole kõige parema meelega öösärgis.

Sest ta on effing printsess after all!

 

pimm ja pamm

Argielu, Läbi fotosilma

pimm ja pamm

“No te tõesti olete haige, pole midagi öelda,” ütles perearst leebelt, mu seljalt stetoskoopi eemaldades, mis tilkus higist. “Kas kirjutan lehe ka?”

Kui mul poleks olnud tunnet, et ma KOHE SUREN ÄRA NÜÜD KOHE MA EI TEE NALJA MA KURAT SUREN KOHE ÄRA!!!, siis ma oleksin hakanud laialt naerma. Kellele ma selle lehe esitan, ei tea? Tähtaegadele?

Selles mõttes on täiesti müstiline, mida selline üksitõmblemise elu tähendab. Mõnnasid külgi on ka palju, muidugi, aga kui ikka nädalaks rivist väljas oled, siis tähendab see seda, et… noh, lühidalt: KATASTROOF.

Ma olen oma asjadega nii jännis ja ma isegi ei tea, kust otsast alustada. Pusin aegamööda, aga mitte miski ei muuda fakti, et homme peavad kõik asjad valmis olema, ERITI need, mis pidid olema valmis eelmisel esmaspäeval.

Teine asi, mis on neil aegadel jube raske, on see teadmine, et koguaeg on see üks oluline eluaspekt, mis on lihtsalt nii pekkis. Nii pekkis. Nii pekkis. Ja see ei saagi kunagi läbi. Ükskõik, kui hästi kõik muud asjad ei oleks, on see üks suur murepundar, mis ei lahene, vaid läheb aina hullemaks iga päevaga. Ma kõigun ikka veel kahe maailma vahel, ka aasta hiljem pean ma iga päev seda lahkuminekuõudust läbi elama, sest see ei saa läbi. See kestab. Ja kestab. Ja kestab.

Aga lõppkokkuvõtteks kinnitatakse mulle, et ükskord saab kõik mööda. Saab mööda hea, saab mööda halb. Tuleb uus hea, tuleb uus halb. Nagu ikka, eks.

Lisaks kõigele on mul mingid imelikud mälestused, mille kohta ei oska ma enam öelda, kas need on päris või mitte. Näiteks olen ma kindel, et olen hiljaaegu kirjutanud kuskil sellise lause: “Olukord on sitt. Olukord on nii sitt, et see pole isegi enam tuleviku väetis.”

Aga kus ma seda kirjutasin? Või ma nägin seda unes?

Ja siis ma tuletan endale päevas sada korda meelde kõiki neid häid asju, mis elus on. Kiljatan, kui näen tihast, sest tihased on fakin oosõm. Ja jõuluasjad! Poes! Juba! Nii äge! Või siis need kardinad, mis ma täna prokrastineerimise eesmärgil ette panin. Need on väga ägedad kardinad.

Ja siis ühed kuked, need on ka ägedad. Need kuked, kes hommikul kell viis kirevad.

Nad on ikka väga, väga lahedad.

märgid ehk kuidas mu peale möriseti

Argielu Leave a reply

PardipesaInimene otsib alati märke. Nii minagi. Näiteks registreerisin möödunud neljapäeval (7. kuupäev!) ära oma firma Pardipesa, taotlus rahuldati järgmisel päeval (8. kuupäev! Minu elutee number! Peab ju olema hea enne!), kõik see toimus novembrikuus (11! Kõige parem numbrikombo üldse!).

Reedel läksin panka, et ära teha firmale pangaarve. Telleri nimi oli Ausmees (!) ja sel ajal, kui me pabereid täitsime, loeti pangas münte, nii et kõike saatis sulnis rahakõlin (!). Naljatlesin, et ju see on hea märk. Ausmees nõustus.

Ja hiljem, kui telefoninumbriga käisin tegelemas, oli mu järjekorranumber 123 (!), mis ju on silmnähtavalt hea enne. Samahästi oleks võinud läbi Elisa kontori ükssarvikud sõita, olin ma sel hetkel veendunud.

Nüüd on asi nii kaugel, et tööd on nii palju (!), et pole jõudnud isegi korralikku kodulehte teha või isegi kuskil kellelelgi ÖELDA, millega ma siis täpselt tegelen. No et uusi kliente saada või nii. On see nüüd hea märk või mitte?

Ja eile käisin Milal hoius järel. Jalutades Solnoki peatuse poole lähenes eemalt kerges habemes mees (vrdl kerges jopes), kes natuke meenutas Simon Neili ja kuna ma ju JUST olin käinud Biffy Clyrol rokkimas, jäin teda kaheks sekundiks liiga kauaks vaatama. Ma harilikult ei otsi silmsidet, sest järgin siiski põhimõtet: don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack.

Sest see on tõsi.

Ahv ründab.

Aga juba oli hilja. Mehe nägu läks – tahaks öelda, et laiale, aga õigem on vist himurale – naerule ja kui ta jõudis mulle lähemale, hakkas ta…

wait for it…

MÖRISEMA.

…

Jah.

Minu peale möriseti.

Nagu… MISASI see on?! See paneb mind kahtluse alla seadma kõiki inimsuhtluse põhialuseid. Okei, kunagi kui ma olin noor ja kuum, siis ikka juhtus seda, et mõni auto lasi signaali või töömees vilistas, aga esiteks ei lase keegi mulle juba kümme aastat signaali ja ei hakka iial oma hingeõhtu vilistamise peale raiskama (mitte et ma enam noor ja kuum ei oleks, OBVIOUSLY olen, ma lihtsalt pole seda tüüpi naine, ma pole vilistatavat tüüpi, heas mõttes, muidugi), kuid ometi leidub mingi tüüp saikot, kes võtab kätte ja iharalt muiates MÖRISEB.

Ma olin nii šokeeritud, et tahtsin esimese hooga kõigile sõpradele tekstida, siis aga leidsin, et lugu läheks liiga pikaks ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas see mörisemine on mingi uus moeröögatus? Et äkki peaks ka hakkama inimeste peale mörisema?

Või siis võtaks kasutusele Bill Bailey eilse killu: “Sorry, can’t talk to you right now, having a cognitive dissonance.”

Kurat, ja praegu hakkasin ma mõtlema, et see kild ikka ei olnud nii. Oli või?

Appi, mu aju möriseb mu peale.

Nojah.

THIS IS WHAT YOU GET. Inimesed mörisevad tänaval ja hiljem ei mäleta enam ise mitte millestki mitte midagi.

Elu.

Aga et siis mis märgiks ma seda möirgamist võtma peaks? Et lähiajal on oodata animaalseid elamusi? Või et küllap ka Pardipesa möirgama hakkab? Või et hoidku ma parem heaga meestest eemale, sest nad on saikod?

Küsimused, küsimused, küsimused…

Tugitoolsilm ja teised

Argielu 7 Replies

Ma olen elu aeg olnud de jure prillikandja, de facto aga…

Oot, mul on palju parem avalause! Lubage, ma alustan uuesti.

Nagu te teate, olen ma ühest silmast praktiliselt pime.

(Noh? On ju parem? Ma ÜTLESIN.)

Ja kui ma ütlen “praktiliselt pime”, siis ma mõtlen +3,5 ja pööratud silinder – või midagi. Nimelt on meil isaliini pidi kaasa antud üks “vigursilm”, minul on selleks parem, õel vasak. Ma ausalt öeldes täpselt ei tea, mis mu silmas teistmoodi on, aga parandada seda ei saa – ma pole kohanud klaasi, millega ma selgelt näeks. Näen ainult natuke vähem uduselt.

Kui me olime lapsed, siis pidime me tundide kaupa istuma, tervel silmal lapp peal ja joonistama ajalehepealkirjade o-de ja a-de tühikuid täis. Vihkasin seda, sest ALATI avastasin lappi ära võttes, et see, kus mina arvasin, et on tühik, oli õigest tühikust ikka täiega möödas. Hmm, oodake, ma demonstreerin!

This is how accurate I am. Ma pean isegi õlale toetatavat relva “vale käega” laskma seetõttu. Sest ma NII SAGELI lasen relvadest.

Aga, tuleb välja, et midagi oli sellest kasu ikka ka. Nägema ei hakanud (nagu näha) (pun NOT intended), küll aga ei vaata me kumbki õega seetõttu kõõrdi, sest treenisime nii silmalihaseid. Tuleb välja, et lisaks kõigile muule lihastele peab ka neid treenima – kui su silm otsustab, et ta ei viitsi jännata, viskub tugitooli ja jääb sinna terveks eluks lösutama, lastes teisel silmal kogu töö ära teha. Ilmselt joob õlut ja vahib telekat, kuni vasak silm muudkui rassib.

Kui ma oleks oma vasak silm, annaks ma ammu lahutuse sisse ja koliks kuhugi, kus minu vaeva HINNATAKSE.

Terve noorusaja kandsin kohutavaid plussprille, kus üks klaas oli nagu pudelipõhi ja kõik tegid mu üle nalja – viimati kommenteeriti mu suursilma ja prille, kui ma olin vist 16. Mingi suvaline kutt tänaval. No küll oli tore nii üles kasvada.

Seega viilisin ma prillide kandmisest kuni üks arst leidis, et mind pole mõtet selle “õige” megaplussklaasiga piinata, piisab kui toetada nägevat silma. Nii et nüüd on mul prillid, kus mõlemad klaasid on +0,5 ja nad on fantastilised! Mõlemad silmad on ühesuurused!

No ühesõnaga, sellised lood mu silmaga. Vaatan ainult ühega, ruumitaju vahel on natuke kehv (eriti külgboksi tehes), aga kuna ma pole iial mõlema silmaga näinud, ei oska ma sellest puudust tunda. Mu õde aga otsustas mõned aastad tagasi, et ta tahaks ikkagi teada, what’s all the rage about seeing with TWO eyes. Käis laseroperatsioonide kohta uurimas, mitu korda uuriti teda isegi. Alguses öeldi, et saab küll, miks ei saa! Siis aga leiti, et ikka ei saa. See va silinder või mis ta on. Seda laseriga juba ei pööra.

Kui õde sellega tegeles, kaalusin ka mina tõsiselt… ja siis friikisin auti. Saate aru, mis see tähendaks? Mu AJU peaks end täiesti ümberlülitama, mis tähendab umbes kahenädalast perioodi, kus… Ma ei teagi, mis siis on? Nagu pidev happetripp? Igal juhul tundus see õudne! Õudsem kui mõte sellest, et keegi mu silma laseri suunab. See pole enda aju trikkide kõrval miskit! Ja kõik mu sõbrad, kes laseriga on silmi korrigeerinud, on öelnud, et see pole üldse õudne.

Nojah, nad ei pidanud ju OMA AJU kartma.

Aga kõige tagatipuks on mul tunne, et mulle on väike miinus tekkinud… Mis nüüd saab? Prillid kaela, teised ette – nagu vanasti vanatädil oli? Või need prillid, kus allääres on väike sõõr plussi lugemiseks? GAAAAAH! Õudne!

Nii et äkki peaks uurima, kas miinuse saaks laseriga kõrvaldada? Isegi, kui mu silmad on siuksed vigureid täis? Teeks kena žesti vasakule silmale, näitaks, et ma ikka hindan ta vaeva? Äkki siis veel ei paki asju ja ei jäta mind maha?

Sest kui ta mu maha jätab, jääb mulle ainult tugitoolisilm. No tänan väga.

Hiljem: uurisin veits ja sain teada, et siuke asi pole füüsiliselt võimalik, et oleks korraga miinus ja pluss. A mis värk siis muidu nende sõõrikutega prillidega oli? Ja sellega, et osad prillid on vanuritel “lugemisprillid”? Keegi seletaks ehk?

6280

Argielu 4 Replies

Lõppeva nädala juures on vähe positiivseid emotsioone. Ainult üks uudis pani mind rõõmust kiljuma, ja see oli muidugi Raadio 2 kuuldud teadaanne, et Russell Brand tuleb Eestisse. Fuck yeah!

Kõik muu on aga läinud vääramatult tualetti. Kuidagi ootamatult olen ma tagasi (ka mentaalselt) selle aasta varakevades, kus hommikud algasid nutu ja kuurist viimaste puude toomisega, hommik jätkus kütmise ja haige lapse poputamisega ja koguaeg tahaks ära surra. Ainuke vahe on see, et nüüd on lisandunud ka koolitööd igikestvasse “tööd on nii palju, et ei tea, kuhu suunas tormata” kompotti.

Tormame edasi. Ükskord saab ikka laps terveks ja ehk saab pühapäeval kuuri nii korda, et saab talvepuud ära tellida ja kapis on pestot ja parmesani. Ehk et hullu pole tegelikult väga midagi.

Lihtsalt meeleolu pole mittemingisugust.