Category Archives: Argielu

limbo

Argielu, Läbi fotosilma 1 Reply

Mul on vahepeal tunne, et ma olen mingis karjäärialases limbos. Purgatooriumis. Vahepeatuses, kus ma pean endale koguaeg kinnitama, et see tegelikult on õige koht, kus olla, sest mu aju jaoks tundub see vahel nii vale.

Mäletan, et kui olin juba postikaga lõpparve teinud, aga läksin Oja ja Juure saatesse külaliseks, siis rääkisin sarnasest tundest Mart Juurega. Et kuidas ma ometi lahkun ajakirjandusest, kui kõik see, mis ma olen seni teadnud ja teinud, ongi ju MINA. Et kes nüüd MINA ometi olen, kui lähen siit agentuuri, maailma, millest ma midagi ei tea, ja jätan maha kõik, kes ma olen olnud. Olgugi, et mul on magistri- ja bakalaureuseharidus mitte ainult ajakirjanduses, vaid ka suhtekorralduses ja kommunikatsioonis.

Mart ütles toona väga lohutavad sõnad, parafraseerin, sest täpselt ei mäleta. Aga see kõlas umbes nii. “Vahet pole, mis su ametnimetus on, või mida sa täpselt teed. Miski, mis sa seni oled teinud, ei kao. Sina oled ikka sina edasi, Daki on ikka Daki.”

Muidugi, kuulda midagi säärast korüfeelt rahustas mu südant ja kuigi agentuuris läks mul umbes-täpselt terve katseaeg, et aru saada, mida täpselt must tahetakse ja mida ma tegema pean, siis see mõte hoidis mind elus. Muuseumis sain päevapealt aru, mida must tahetakse ja mida ma tegema pean.

Nüüd aga olen ma sarnases kohas, kus ma olin aastal 2014, kui ma olin suht värskelt Kloogale kolinud. Elatasin ennast kirjutades artikleid ja kolumne, vast umbes 500 eurot kuu peale tuli kokku (olen üle vaadanud). Töötasin kodust, lapsel vist veel lasteaiakohta ka ei olnud ja nii me siin olime. Pead-jalad koos, koguaeg kahekesi, mina tegemas omi asju. Ja see kõik tundub mu AJULE (või millelegi minus) väga suht-täpselt sama, kui ma võrdlen seda, mida ma teen praegu. Ma annan endale aru, et see pole ÜLDSE sama. Ma olen 10 aastat targem, haritum, kogenum. Ma olen juhtinud suuri ja väikeseid tiime, tegutsenud ka ilma alluvateta, aga ikka tiimis, mul on imelised kliendid, kes jätkavad minuga, kõik on hoopis teistmoodi.

Ja vahel on nii raske end veenda, et ei ole.

Pluss, sügisel ma lähen kooli ja Mila alustab uues koolis ja elu ongi siis täiesti teistmoodi, nii et see limbo-tunne võiks olla absoluutselt normaalne.

Enamiku ajast ongi. Ja vahepeal, mingitel eriti helladel hetkedel, on seda nii raske taluda. Selline… sissejuhatus keskeakriisi. Olen kriisidega harjunud, muidugi, ja eks siis peangi rohkem kirjutama. Ja mind ikka häirib see, et ma saan liiga vähe kirjutada. See on muidugi ka mu oma süü, sest ma ei suuda paika panna korralikku rutiini, mis mind rohkem toetaks, et jääks rohkem aega ja jaksu kasvõi blogi jaoks. Voisid kallitega, meilid, taskid, mida märkida “complete” – see toimib. Aga päriselt rutiin enda jaoks ja enda toetuseks – see on sel suvel olnud pehmelt öeldes kehv.

Aga ma korjan oma kilde ja mätsin neid kokku. Pühapäeviti on terapeudiaeg. Sel nädalal ma tean täpselt, millest ma räägin, eelmine kord ei teadnud üldse, aga huvitaval kombel selgus sealt mingi avastus – et ma olen oma elus sidunud professionaalsust ohverdusega.

Miks, seda ma ei tea (veel). Aga viimased kolm aastat on tõesti nii olnud. Kodus kõik põles suure leegiga, aga minu jaoks näitas mulle minu väärtust see, kui hästi ja täiemahuliselt suutsin ma täita oma töökohuseid. Kui veebruaris sain nii räige närvipõletiku, et hiljem vaatasin – ahhaa, see oli siis see, mis on valuskaalal 10/10, siis haiguslehe võtmine ei tulnud kõne allagi. Ja kui tulemused kukkusid, süüdistasin ikka iseennast.

Muidugi see, kuidas nähtamatud vigastused (sh vaimne tervis) on miski, mida on ümbritsevatel VÄGA raske mõista ja seega ka sind mõista, sinu suhtes empaatiline olla, on eraldi teema. Ka kogu see läbipõlemise värk. Püüdsin seda eile ühele seitsmeaastasele, kes oli mu juures suurpuhastusel abiks, selgitada. Sest tema jaoks on ju asi lihtne. “Aga tulebki koguaeg koristada ja hoida korras asju.”

Jah, muidugi tuleb. Aga vahel juhtub inimestega see, et nende ajus käib klõps või siis ei käi klõpsugi, vaid vaikselt ja ajapikku jõutakse sinna, kus enam lihtsalt ei suudeta. Kus iga väiksemgi asi tundub üle jõu käiv. Kus kogu energia läheb sellele, et hoida elus kõik see muu, mis, noh, aitab päriselt püsida elus – sissetulekud, hädavajalikud lähedussuhted. See, kas kuskil on doom pile, on sel hetkel väikseim mure.

(Seitsmeaastane ei paistnud mind mõistvat, aga see on okei.)

(Ühtlasi on mul rõõm teatada, et kuigi ma pole veel tolmuimejat kätte võtnud (sest selleks tuleb veel mul teatud asjad ära teha), siis vannitäis pesu on juba poolenisti tehtud ja ma KOHE panin pesu ka ära kappidesse ja järjekordne laadung on käimas ja ehk jõuan pesu naiskirjanike seltsi seminari ajaks isegi tehtud!) (Mis oleks imeline, sest tahaks vanni.)

Ma ei tea, kas olla 41 ja olla siin, kus ma olen, on okei. Aga ma lihtsalt pean uskuma, et on. Need hetked, mil tundub, et kõik, mis ma elus teinud olen, on tühine ja unustatud ja ja ja

need hetked eksisteerivad. Aga siis tuleb Miilur ja küsib, kuidas mul on ja võtab ühe kaisupausi ja kõik muu ongi tühine. Pesumasin ajab rõõmsalt oma tiire ja õhk toas on peaaegu juba 23 kraadini langenud ja elu ehk lähebki vaikselt paremaks.

Pilt on illustreeriv. Mina ja hooaja viimased herned koos kirbuka-kleidiga, mis sobib AINULT teatud vööga koos kandmiseks, mis teeb sellest vist üsna düsfunktsionaalse kleidi, aga sorri not sorri, kirbukas annab dopamiinilaksu.

Koristamisest

Argielu 6 Replies

Kuidagi läks nii, et homme tulevad Savvusanna Sõsarad ehk nunnupallid Lisette ja Heidi minukale ja meil on plaanis mu korteri suurpuhastus.

Käisime just Milaga koeraga jalutamas ja ka päeval arutasime seda pikalt. Mila on mega rõõmus selle üle ja väga valmis kõike ette võtma. Mina? Not so much, sest mul on MEGA raske abi vastu võtta. Aga ma olen aru saanud, et esiteks olen ma läbi põlenud, teiseks mu sõbrad armastavad mind ja tulevad siia mind mitte hukka mõistma, vaid aitama ja kolmandaks saab see olema ilmselt tõesti ka tore.

See pole esimene kord, kui ma olen pidanud endaga võitlema, et koristamise osas abi vastu võtta. Mäletan üsna häguselt veel Nõmmel elamise aega, kui olime ilmselt juba Mila isaga lahus, aga veel polnud A. sisse kolinud ja oli see üks tuba, kuhu olid ladustunud kõik asjad ja neid aina ladustus juurde. Siis tuli mulle appi Mallu (koos vist Naabrinaisega?) ja nad aitasid mul koristada LIHTSALT SEETÕTTU, et nad nägid, et ma olin hädas ja mulle tundub, et mingitele inimestele meeldib koristada?

Igal juhul liitus Heidi homse projektiga alles täna enne “Kikimooride” salvestust, kui ta kuulis, et meil selline asi plaanis ja ma üllatuslikult sain teada, et talle ka meeldib koristada. Mila selgitas seda mulle väga loogiliselt, et tallegi meeldib koristada kõikjal mujal, välja arvatud enda kodus, sest, and I quote, “Mujal sa koristad ära ja selle puhtuse hoidmine pole sinu vastutada. Kodus on. Nii palju raskem.”

Ma püüan enda jaoks homseks luua mingit süsteemi peas. Näiteks olen välja valinud asjad, mida ma suudan ja tahan teha. Nendeks on elutoa laua korrastamine, riiete ja muude asjade sortimine (prügi-annetus-pessu), võibolla isegi juba pestud pesu lappimine ja kappi panek, köögileti korrastamine jne – ühesõnaga, kohad, mis vajavad mu pilku, et aru saada, mis mu paljudest asjadest on mulle tähtsad alles jätta ja sorteerida. Kõik muu pean ma usaldama oma koristushullude ATH-diagnoosiga sõsaratele, ja ma veenan end, et see ongi kõik ok.

Sest tegelikult ju on. Jah, mul on raske abi vastu võtta, aga oma läbipõlemises olen ma viimased umbes kolm aastat tegelikult opereerinud väga piiri peal. Nii, et kaetud on vaid esmavajadused. Nii, et ma püsin vaevu elus. Nii, et viimati nägi see korter tolmuimejat ilmselt veebruaris, kui käisin tööreisil ja mu ema oli siin Milale toeks ja toevabadel aegadel ta koristas. Mhmh, saan aru, et on raske ette kujutada, et keegi elab nii, et ei ime tolmu kui mitte iga päev, siis mitte isegi iga nädal, aga ma ausalt kasutan harja vähemalt.

Aga läbipõlemise teema on reaalne. Ma olen kolm aastat tulnud kaosekoju, kus on peamine tähelepanu läinud sellele, et saaks kuidagigigigigi lapse teemad aetud. Ja harilikult pole saanud need aetud ja me alustame igal hommikul uuesti. (Märksõna: autistic burnout, ja ma kirjutan veel sellest kunagi.) Aga praegu oleme me nii palju paremas kohas, eriti arvestades, et mind koondati ja ma olen saanud natuke hingata ja oma elusuunda sättida ja mul ei ole enam põgenemisvarianti tööle. (Töö oli ikka mu happy place, vähemalt oktoobrist 2023 kuni selle aasta alguseni kuniks sain närvipõletiku.)

Vaatasin just YT videot pealkirjaga “Just Clean Your House” ja see ajab naerma ja paneb mõtlema samaaegselt. Sest jaa, ma ei ela muidugi mingis rämpsuhunnikus, aga jaa, minu puhas on kellegi teise rämpsuhunnik. Mul on lihtsalt nii palju asju vaja sortida ja teha ja näiteks ei ole suutnud ma puhast kuivatist tulnud pesu ära lappida nädalaid ja see on olnud üks mu põhilisi läbipõlemise väljundeid. Et ma lihtsalt ei suuda. Ma ei tea, mis on see blokk, aga ma ei suuda.

Ma parema meelega riputaks üles maale ja riiuleid, kinnitaks juhtmeid ja istutaks ümber taimi ja remondiks mingeid asju, mis ootavad kodus remontimist (täna vahetasin prill-lauda!), kui et kraamiks (mis eelneb koristamisele). Aga kui mul homme on kaks sõsarat majas, siis ilmselt me saame palju tehtud ja peamine on ka see, et Mila on nii pardal. “Kui sina ei ole nõus seda abi vastu võtma,” ütles ta mulle täna, “siis see juhtub igal juhul. Sest mina võtan selle abi vastu.”

Pöörane, aga nii minu puhul jätkuv asi – kogu see kraamimine ja koristamine. Annan teada, kaugele jõuame (sest Lisette tahab vist iga taldrikut eraldi pesta ja mida Heidi ATH täpselt plaanib, ma ei teagi, aga saab olema huvitav). Mul on lihtsalt lootus, et Lada on tšill, saan altari, elutoalaua ja miskit veel ehk sätitud ja kui keegi Mila toaga saab hakkama, oleks jackpot.

Ahjaa, kuna pilti ei viitsi panna, siis ikka selle suve lugu ka siia.

Hambutu

Argielu Leave a reply

Ma olen küll koondatud inimene ja sain aru suht kiirelt, et ka täiesti läbi põlenud, aga ometi on mu kalender nii asju täis, et ma isegi pole veel aru saanud, et mul päriselt oleks vaba aega. Jah, kõik need asjad on seotud kas lapseteema või enda asjadega, milleks enne aega ei olnud, aga SIISKI tekib mul pea iga päev küsimus, et kuidas mul ikkagi siis aega ei ole.

Täna oli üks neist päevadest, kus oli kohe hommikust saadik ilge andmine. Et kõigepealt hambaarstile, siis pidi jääma täpselt paras vahemik, et käia muuseumist läbi ja Lada-huvilistele Ladat tutvustada (Lada postitus on pooleli, aga tulemas, luban!) ja siis Seewaldisse, enne seda Ladaga jalutuskäik ja siis saarde ja siis, noh, saare asjad.

Hambaarst oli mul isegi väikseim mure, sest esiteks on mu arst muidugi imeline dr Ivanov, kellega me kohtusime, kui me olime vist mingi 15 mingis imelikus laagris Aegviidus ja ma mäletan, et ta mölises mu pükste kallal, mille ma olin ise õmmelnud, aga kuna mul polnud overlooki, siis õmblused hargnesid ja no ma ei tea, eks ta oli Nõo reaalist ka, need sealt alati olidki natuke imelikud. Sõpradeks siiski jäime, ülikooliajal panime hullu ja hiljem, kui juba hakkasime täiskasvanuid mängima, on ta aastaid lõbustanud mind ja kõiki teisi ooteruumis olijaid sellega, et kutsub mind kabinetti laulva “Dakinaator palun!” hüüdega, ja ausalt öeldes – olen tihti mõelnud sellele, kui suur väärtus see on, kui sul on elu jooksul kõrvale jäänud inimesed, kes on oma erialal tõesti maailmaklassi professionaalid ja sa võid nendele iga kell loota.

(Saan siin kohe plugida ka, et Kristol tuli just esimene podcast välja ja ma väga soovitan seda kuulata, eriti kui sa oled meditsiinisisu huviline nagu mina, kelle Youtube on täis lisaks kummitusvideotele peamiselt medical contenti. “The Face” on leitav siit ja esimeses osas lahatakse väga põnevat teemat – välismaised protseduurid ja välismaalastest… protseduuritajad?)

No igal juhul. Hammas siis. Mõned nädalad tagasi tundsin, et mingi kuradi jama on, igemes nagu põletik. Tegin pilti, küsisin Chattylt, Chatty ütles, et tõmba normiks ja mine hambaarstile. Aga no ikka nagu loodad, et äkki läheb üle. Veidi nagu läkski, aga siis sain aru, et põletik põletikuks, midagi on nagu täidisega ka ja seda ma keelega paika ei säti ja panin aja. (Siis polnud veel koondatud.) Täna see aeg saabus. Mina – autos koer ja laps – lendlesin kui leebe tuul Nordicu kliinikusse, olles TÄIESTI kindel, et kuna on põletik, siis niikuinii midagi teha ei saa ja Kristo paneb antibiotsi peale ja siis vaatame edasi.

Kohale lenneldes ja Chattyt mainides pööritas muidugi Kristo silmi ja ütles, et never ei tasu teda usaldada (is true, ta ikka sageli paneb mööda ja peab parandama, AGA sel korral oli tal väga õigus ju!) ja kui röntgen oli tehtud ja ta suhu vaatas, tuli kiirelt: “No sa oled ju oma hamba pooleks hammustanud. Ja see on juureravitud ja ILMA kroonita, ma ju ÜTLESIN sulle, et kroon tuleb panna, kuna juureraviga hambal pole verevarustust ja see on igatpidi õrnem. Välja peame tõmbama.”

Ma ei tea, kuidas teil on, aga kuigi ma ei karda a) valu ega b) hambaarsti (vt ka dr Ivanov), siis miski selles TÕMBAME VÄLJA tõmbas mind sellisesse šokki, et pärast tuimastuse tegemist ja ootamist ma tundsin, kuidas ma värisen ja üks õnnetu pisar voolas üle põse. Ma ei olnud sellega arvestanud, et lähen täna siit edasi ühe vähema kehaosaga kui olin saabunud.

Lisaks muidugi pole ma omast arust ELUSKI kuulnud mingit kroonijuttu. “Einoh, selle unustavad kõik kohe ära, sest see on ju lisakulu,” ütles arst ja tal võib muidugi õigus olla. Igal juhul lendab kroon mu teisele juureravitud hambale peale as soon as possible.

Süstid tehtud (“Sa ei tundnudki või?” – “Ma vist olen šokis, pluss mul mega valutaluvus.”), lebasin seal, mõtlesin elu üle järele – koondatud, rahadega on nagu on, ja nüüd veel jään ILMA HAMBATA, mis tähendab implantaati (või siis olemist ilma hambata), aga kuna laes oli telekas, siis nägin seal ühel hetkel Pärtelpoja reklaami, kuidas ta valis uut diivanit ja mõtlesin, et ah, kurat, tegelt on kõik tsill. Kõik laheneb. Pealegi oli Pärtelpoeg just päev või paar varem samuti hambaarstil käinud ja meil sama arst ja mu mustreid otsiv aju võttis seda positiivse märgina. Mõni saab diivani, teine jääb hambast ilma – asjad on maailmas tasakaalus.

Hamba väljatõmbamisele kulus vist max mingi viis minutit, tundus kohati kauem, kohati lühem. Aga eks see olek nüüd ilma hambata on päris rõve. Saan aru nüüd inimestest, kellele implantaate pannakse või neid vahetatakse ja kes peavad olema nende tühikutega pikemat aega. See on tõesti harjumatu ja bomžikas ja eks natuke tuikab ka, aga ei midagi hullu. Ju see implantaadi panek on ehk hullem (samas ei tea? Kristo ise podcastis ütles, et nad ei tee kunagi midagi nii, et inimesel on valus, ja see on olnud peaaegu tõsi iga kord, kui ma olen tema kliinikus käinud, välja arvatud üks kord, kui keegi teine tegi mulle hambakivieemaldust ja see oli puhas torture, aga see oli aastaid tagasi ja vist isegi mitte tema kliinik tegelikult ja enam pole kunagi nii olnud, ei teagi, mis toona teistmoodi oli) – kui kellelgi kogemusi, võite jagada.

Aga tegelikult on kogu tänane päev olnud nii üli positiivne, et ma näen isegi seda ootamatut protseduuri positiivsena. Ma pean hakkama neid positiivseid hetki ikkagi rohkem kaardistama, sest siit tundub kooruvat mingi muster, aga hetkel ma tahtsin lihtsalt kurta, et seal, kus oli hammas, on mul praegu tühjus ja see tühjus isegi pole iseenesest nii rõve, kuivõrd on need terved hambad seal kõrval? Saate aru, mis ma mõtlen? Et nagu see, mis raamistab tühjust, toob selle tühjuse esile ja see kuidagi… rõhutab eriliselt.

Ma usun, et siin on kuskil mingi metafoor elule peidus.

elu koondab

Argielu 6 Replies

Kümme aastat tagasi umbes-täpselt samal ajal olin ma Postimehes ajakirja Hello! ruumides ja me olime just teada saanud, et ajakiri pannakse kinni. See langes (vist) kokku sama päevaga, kui mul oli magistri lõpuaktus, nii et ma käisin lippasin aktusele, tõin oma uhke paberi ära, lõin kolleegidega šampaklaase kokku ja läksin siis, tutske tunne sees, korrus kõrgemale peatoimetaja Merit Kopli kabinetti.

Nimelt olin ma otsustanud, et ma kohe kindlasti võtan koondamise. Ma ei kujutanud ettegi, et peaksin hakkama uudistereporteriks, olles olnud suurema osa karjäärielust siiski elustiiliajakirjanik ja teistsuguste lugude jutustaja. Nii et ma arvasin, et kui laual on kaks valikut – mingi teine sarnane töö Postimehes või koondamine, siis igal juhul koondamine.

Aga jutuajamine Meritiga võttis huvitavad pöörded ning selgus – endalegi üllatuseks – et ma olen ju terve elu olnud aktiivne blogija ja sotsiaalmeediainimene, kelle jaoks veebi sisu loomine on olnud sama loomulik kui hingamine. Ja kui tuli teemaks, et Postimehe Naise portaalil pole tegelikult juhti ja et mina võiksin selleks sobida, otsustasin ma majja jääda ja asja järele proovida.

Algus oli natuke üle kivide ja kändude, sest ma olin harjunud töötama 2-3 pikka-pikka lugu nädalas. Online-tempo on aga teistsugune, aga peagi oli see mul käpas ning luua päevas kümmekond ampsakat – hittidest kasulike nõuannete ja kurioosumiteni – polnud mingi probleem. Probleemiks kujunes aga see, et ma tõin liiga palju klikke (ja hiljem ostusid) sisse. Selle tõttu oli päris mitmel korral ülemusega kokkupõrkeid, sest kui sa oled tiimi JUHT, pead sa juhtima, mitte ise seda teist tööd tegema. Aga mulle meeldis ja sobis ja hiljem, kui tiim kasvas juba pea paarikümnepealiseks, tundus ka, et sain siiski ka juhitööga täitsa hästi hakkama. Vähemalt meie tiimi rahuloluskoor oli majaülestes uuringutes alati kõige kõrgem.

Aga elu läks nagu ta läks ning mingil hetkel oli aeg edasi liikuda. Ning elu läks nagu ta läks ja mingil hetkel oli aeg ka agentuurist edasi liikuda. Ja kuigi loodusmuuseumist sai mu kodu praktiliselt hetkega ja sealne pere võttis mind enda embusse enneolematu ja -nägematu leebuse, helluse ja armastusega, tundsin viimased kuud, et midagi kerib. Et saatuseratas pöörleb ja ma veel ei tea, miks või kuidas, aga ilmselt see teekond samamoodi edasi ei lähe. Mul läks tervis nässu – eks sellega olin hädas juba eelmisel suvel tõsiselt – talvel vaevlesin kaks kuud räiges närvipõletikus. Naljakal kombel sattus TikTokis ette mingi valuskaala ja kui seda vaatasin, sain aru, et aa okei, ma olen kaks kuud täislaks rajult töötanud ja püüdnud eluga hakkama saada nõnda, et mu valuskaala on reaalselt KÜMME. Mitte ükski käsimüügi valuvaigisti ei aidanud, aitasid ainult ühed teatud, mis ühtlasi tegid ka nii uniseks, et sain neid võtta vaid nädalavahetustel… Aga õnneks see piin mingil hetkel taandus.

Niisiis, ma tundsin, et miskit on tulemas, aga et see tuleb koondamise kujul, ma oodata ei osanud. Aga ma ei ole ka ülemäära üllatunud ning pealegi saan sellest otsusest suurepäraselt aru. Juhid peavad tegema teinekord ka raskeid, kuid kaalutletud otsuseid ja ma mõistan. Olen isegi neid otsuseid teinud ja need lähevad ajas natuke kergemaks, kuid mitte liialt.

Esimesest ehmatusest üle saades sain aru, et see on tõesti kõige õigem asi, mis sai juhtuda. Jah, mul pole aimugi veel, kas töötukassast mulle abi on, sest mul on paraku ju ka OÜ, aga ju ma selle lähiajal teada saan. Aga peamine on see, et ma pole olnud 11 aastat oma aja peremees! See kergendustunne, mis mind valdas, kui sellest aru sain, oli kirjeldamatu. Mitu hommikut olin ma ärganud mõttega, et ma tahaksin palju parema meelega oma raamatuga tegeleda? Mitu päeva olin ma maadelnud mõttega, et Mila kannatab, sest tööd on lihtsalt nii palju ja pinge nii suur, et mul pole õhtuks üldse energiat järel, et talle toeks olla? Rääkimata sellest, et meil on juba nädal aega uus pereliige Lada, kellega koerapuhkusele jäämine oleks ju praegu just ideaalne.

Ja nüüd mulle anti see aeg kingitusena kätte. Esialgu plaanisin juuni lõpuni puhata, aga kui kalendrisse vaatasin, siis, hehe, on selge, et unistuseks see ilmselt jääb. Polnud ma seda veel väljagi suurelt hõiganud, aga juba tuli projektipakkumine siit, teine sealt. Ja ma usun, et ma saan hakkama. Ma ei tea, kaua ma freelance’in, aga praegu töökuulutusi vaadates – isegi neid, mil korralik palganumber ning täpselt see töökirjeldus, millele ma vastan – ei liikunud ükski lihas ka.

Aga üks asi, mille peale kõhus ärevusest meeldivalt keerama hakkas, oli üks kiri, mis tuli muuseumide teabelisti. Et TLÜ-s saab minna ajaloo magistriõppesse ka minu profiiliga inimene (TÜs on vaja humanitaari alla või alustad uuesti bakast ja thanks but no thanks). Lugesin seda kirja, vaatasin sisseastumistingimusi ja… sain aru, et selle tempo juures ei oleks mõeldavgi sessoonõpe. Lihtsalt ei veaks välja. Vajusin tühjaks nagu paugu saanud õhupall.

Ja see tuli mulle kõik nüüd eile meelde. Et – mul on ju nüüd kontroll oma aja üle! Ja mis veelgi parem: magistri lõpetamisest möödub 10 aastat, mis tähendab, et mul võib täitsa olla õigus järgmisele tasuta õppele! Kui SAIS mind sisse laseks, saaksin seda kinnitada, aga mingil põhjusel ei õnnestu mul sinna sisse logida.

Ning no Mallule lubasin ääri-veeri ka, et hakkan uuesti blogima. Sest töötu Daki päevaraamat vanuses 41 on mingi uus žanr minu jaoks ja äkki on endal ka põnev. Pealegi, mul on ju nüüd see aeg ja vabanenud ajumaht, et kirjutada.

Kohutavalt kahju on muidugi, et muuseumipere enam igapäevaosa pole, aga külas saan ma ju ikka käia ja loodetavasti saan kutse ka uue maja avamisele ja teie minge ikka ka muuseumisse ja saate sealt samasuguse (või mõne teistsuguse!) legendaarseima taimeillustraatori Guara Muuga plakati, nagu mulle lahkumiseks kingiti.

Ahjaa, ja ühe tööpeatüki lõpetamisel, ilma et uus oleks päriselt selgunud, tasub alati ka ikka öelda, et kõikide toredate mõtetega võite ühendust võtta! Elu koondab lõpuks ikka need saatuserajad sinna, kuhu nad peavad jõudma…

slow living

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Peaksin tegelikult möödunud aasta küsimustes kokku võtma (eelmisel aastal jäigi see vahele ja see on ometi ju kõige dakilikum postitus, mis üldse on olemas formaadi mõttes), aga täna inspireeris mind hoopis Lisette.

Lisettega oleme sõbrannad viimased paar-kolm aastat, mis ei tundu ehk pika ajana, aga see-eest oleme me tõesti väga lähedased. On palju asju, mida ma saan rääkida ainult temaga ja mitte sellepärast, et teised lähedased ei mõistaks või ma kuidagi midagi varjaks, aga meil lihtsalt on selline… oma keel. Lisette käis külas “Naistejuttude” saates – selles minu esimeses podcastis, mis tähistab sel kevadel juba seitsmendat sünnipäeva. Muidugi ei tee ma ise seda saadet juba ammu, lõpetasin kui lahkusin meediamajast ja ausalt öeldes oli minust see kirg nende teemade sel viisil kajastamise vastu ka ära kadunud. Kristinka aga võttis “Naistejutud” ja andis talle uue(mapoolse) vormi ja sisu ja ehitab seda saadet sellise armastuse ja kirega, et teeb südame soojaks.

Soovitan igal juhul Lisette lugu kuulata, aga ennekõike tahaks ma muidugi endast rääkida.

Kui ma sügisel loodusmuuseumisse kandideerisin, tegin seda poolpimesi. Vaatasin seda kuulutust, mis oli kogemata mu postkasti tulnud, mitu-mitu korda, mitu päeva järjest. Ja lõpuks klikkisin “Kandideeri” nii, et ei teinud vist CVdki korda, kaaskirja kirjutamisest rääkimata. Kohutavalt ebaprofessionaalne, aga mõtlesin, et okei, ma ju niikuinii enne järgmist sügist ei plaani karjääris muutusi teha, selline oli mu plaan. Aga miski kripeldas ja näris. Mitte, et agentuuritöö oleks mind õnnetuks teinud, aga nüüd tagasi vaadates ma mõtlen, et ma olin vist väsinud. Inimesed, kliendid ja projektid olid kõik väga toredad, aga ma ei saanud olla piisavalt loominguline ja ühe teema pealt teise peale hüppamine, ühe kliendi soovilt teise kliendi vajadusele ruttamine väsitas päris korralikult. Ja see kõik oleks olnud okei, kui mul ei oleks kodune elu praegu selline, mis nõuab mult tohutult energiat ja pühendumist.

Igal juhul, loodusmuuseumisse ma lõpuks tööle saingi – neist märkidest, mis mind siia juhatasid, peaks eraldi kirjutama. Aga Lisette oli üks neist, kes uskus esimesest hetkest, et see ongi see koht, kuhu ma jõudma pean. See sõber, kellele ta saates viitab, olen muide mina – see, kes ütles, et ta lõuna kestab 10 minutit. Ehk siis mu elu oli olnud aastaid üks kiirustamine ja ruttamine. Kähku-kähku vaja reageerida uudistele, kippelt lugu üles ja järgmise kallale! Kähku-kähku vaja tegeleda kliendi sooviga! Kiirelt luua strateegia, sest aega ei ole, aega ei ole üldse! Juba üleeile oli vaja! Kiirusta, kiirusta!

Ja ma ei taha enam kiirustada. Ma tahan käiguvahetust. Ma tahan luua ja ma tahan töötada suurte eesmärkide nimel, ma tean, et ma teengi mingeid asju väga kiiresti ja võin kiirelt reageerida, aga mul peab olema tunne, et see on minu vabadus. Et see pole kiirustamine, vaid see ongi omas tempos tegemine. Ja mingid asjad lähevadki nii kiirelt, sest ma olen neis kiire. Aga et see surve pole ilmtingimata väline. Muidugi ei saa seda alati valida, aga meeleseisundi muutust, seda vajasin ma küll.

Ja agentuurist muuseumisse minek on olnud täpselt see käiguvahetuse aeg. Juba tööd üle andes ei võtnud ma agentuuris uusi asju teha, sest oli ju teada, et ma lähen ära. Lõpetasin rahulikult vanasid asju, tõmbasin otsi kokku. Siis oli nädalake puhkust, kus mul oligi päriselt aega teha lõunauinakuid, näha unenägusid ja neid mäletada. Mediteerisin mitu korda päevas. Siis liitusin uue meeskonnaga, aga kohe ju tulidki jõulud peale. Ja niimoodi sammhaaval olen ma uude ellu kohanemas ja täna tundsin üht asja nii selgelt.

Ma nimelt püüdsin olla valmis selleks, et ma tunnen end uues kohas alguses kohutavalt üksildasena. Sest see on alati nii olnud – isegi, kui ees on tuttavad inimesed, läheb perekonnatunde tekkimiseks aega. Ja see on okei.

Aga täna ma sain aru, et ma ei tunne end üksildasena. Kuigi ma istun omaette kabinetis, enamiku ajast üksinda. Aga ma pole ÜKSILDANE. Ma saan käia muuseumis ringi, suhelda ääretult huvitavate ja inspreerivate inimestega, kes kõik annavad mulle ideid selleks, et ma saaksin jutustada muuseumi lugusid. Rääkida neid lugusid kõikides erinevates vormides. Ja just lugudejutustajana olen ma end kõige rohkem elus tundnud. Et see on see, mida ma päriselt sisimas tahan olla ja olen. Et minus on see geen – kui ma oleks sündinud kiviajal, siis poleks ma viitsinud jahtida, vaid ma oleks olnud see, kes istub ja valvab lõket ja jutustab õhtul lõkke ümber lugusid ja kuulab teiste omi, et neid hiljem jälle edasi rääkida, pärimuse säilimiseks.

Ja Lisettele seda sõnastades, seda mitte-üksildust, sain ma aru, et ka füüsiline ruum, tõepoolest. Mul on oma väike koopake, mis muutub aina hubasemaks ning jah, ma olen üksi ja enam pole avatud kontoris nagu ligi 10 aastat ja ehk pealegi olin harjunud olema – aga ma pole üksildane. Teiste inimeste keskel tunda end üksildasena on palju-palju kergem. Minna uude kohta, kus su ümber on palju uusi ja võõraid nägusid, kes kõik tunnevad end nii koduselt, sina oled ebalevalt alles enda kohta leidmas… See on hoopis teine kogemus.

Ahjaa, tegelikult pidin hoopis aeglaselt elamisest…

Käisime täna kolleegidega lõunal ja kui olime ära söönud, jäid kõik veel istuma. Mina ei mallanud oodata ja hakkasin tõusma, et noh, läheks ikka tööle tagasi ka, poolnaljatledes. Ja muidugi me läksime, aga just see moment oli minu jaoks nii märgiline. Et nii on ka täiesti okei. Et ei pea sööma joostes, võibki jääda korraks veel istuma ja juttu ajama. Ja et su jaoks leitakse aega.

Muidugi, ärge saage selles mõttes valesti aru, et muuseumitöö oleks nüüd hirmus igav ja aeglane. Hakkame ehitama uut muuseumimaja ja juba on meil selle asjaga megakiire. Aga nagu Lisette saates räägib, ei tähenda aeglane elamine laisklemist ja uimerdamist. See on päevas hetkede märkamine ja endale nende hetkede lubamine. Ning ma sain aru, et ma olin selle osa endast kinni vajutanud, vähemalt osaliselt. Varem märkasin ma palju rohkem – ja ma loodan, et aktiivselt nüüd selle kallal töötades tuleb see oskus taas mul meelde.

kõige-kõigemad 2023

Argielu 1 Reply

2015, 2017201820202021, 2022

Kolm kõige paremat hetke 2023

Kui mulle septembris tundus, et lõpuks hakkavad asjad minema ülesmäge

See hetk oli üürike, aga see tõi kaasa sellise vabanemise, et mul käis pea ringi. Hetkeks oli mul lootus ja mulle kangastus, milline võiks olla päriselt üks rõõmus ja tasakaalukas argipäev. Kaua see ei kestnud, vaid mõned nädalad, aga see andis vajaliku hingetõmbepausi, et mul oleks jaksu edasi läbi elujama sumbata.

Kui ma maandusin Pariisis

…ja see, kui paljud sõbrad-tuttavad sellele hetkele kaasa elasid! Imeline, ma tegin selle ära!

Kui Siki sammus mööda lossikäiku altari suunas

Ja ma lihtsalt nutsin ja nutsin, kuigi pidin hoopis filmima. See oli nii ilus, selles päevas oli nii palju armastust ja ta on väärt kogu seda õnne, mis on lõpuks temani jõudnud.

Kolm kõige sitemat hetke 2023

Kildudeks

Me olime autos ja ma lihtsalt purunesin kildudeks. Ma teadsin, et ma ei tohiks, lapsed olid ju ka, Siki oli ka, aga ma ei suutnud enam seda meeleheidet endas hoida. Ma lihtsalt nutsin ja ütlesin välja kõik kõige pimedamad mõtted, mis on mind üle aasta painanud. Hiljem nutsin veel, ja lõpuks tundsin, et selle nutuga ma lasin teatud asjadest lahti. Hakkas natuke kergem.

Hommikud

Neid õudseid hommikuid on nii palju. Kunagi ei tea, kuidas saab, kuidas laheneb. Ja sageli ei lahenegi.

Majanduslik olukord

Inflatsioon on ära söönud kogu mu võimekuse raha kõrvale panna, lisame siia ka autoga juhtunud üllatusjamad. Teeb murelikuks.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2024

Süda

Ma loodan, et ma suudan oma südame taas avada.

Lahendus

Mingi lahendus peab saabuma. Lihtsalt peab.

Usu

Ma klammerdun oma usu külge, et miski siin universumis pole juhuslik ja et see kõik toimub põhjusega.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma ilmselt enam ei juhi ühtegi kolmkeelset pulma ja kuigi oli väga tore, ma enam vist ei soovi ka.

Ma ei püüa enam korraga teha kolme inimese tööd.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2023

Aasta armastajad: Siki & Alex

Aasta reisija: ema

Aasta tublidused: Inku, Lisette, Heidi

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kurnatus.

Eksperiment: kas on võimalik ära elada miinimumiga?

Argielu 10 Replies

Lugesin Naistelehe toimetaja eksperimenti, kus ta proovis nädal aega katta kahe inimese toidulaua 110 euroga, mis on seatud toimetulekupiiriks. Ja kuna oktoober oli niikuinii juba tulemas selline kuu, kus pidin palju säästlikumalt elama kui muidu; ja kuna Lisettega kuidagi tulid rahaasjad jutuks – siis läkski nii, et panime mõlemad endale väljakutse: 2.10-8.10 katta kahe inimese toidulaud 110 euroga, mis lihtsa arvutusena näitab, et päeva kohta on see 15 eurot. Tema elab küll elukaaslasega ja mina teismelisega, aga põhimõtteliselt oleme vist võrreldavas olukorras. Või noh, eks ta kirjutab sellest ise, äkki ei ole ka, minul toidule palju vähem piiranguid kui temal.

Hakkasin postitust kirjutama neljapäeval, et mitte nädala algust ära unustada ja saan kohe etteruttavalt öelda, et juba neljapäeval tean – ei tule ma selle rahaga välja.

Samuti võtsin selle summa vaid toiduasjadeks, mis tegelikult, jah ma tean, ei ole eksperimendi mõttes siis enam toimetulekupiir. Kütus, arved jms läheb muust eelarvest.

Aga alustame algusest.

Esmaspäev

Olin juba ette nii väsinud ja tüdinud (nagu ikka esmaspäeviti), et menüü plaanimisele suurt ei jaksanud energiat panna. Sellises olukorras pöördun ikka vanade lihtsate väljakujunenud asjade juurde: sel korral praetud hakkliha kartulitega. Kartulid olid kodus olemas, Maximast võtsin saiba, hakkliha, salati jaoks kurki ja tomatit, sibulat, mis oli otsa saanud, Milale hommikuks sõõrikuid (don’t judge, meil on hetkel sõõrikuhommikud, et hommikuid kuidagigi meeldivaks teha) ja jogurtijooki. Sooduses oli porru, võtsin selle ka homseks. Kuna mul on väljakujunemas raskekujuline sihvkasõltuvus, siis võtsin ka sihvkasid, mahla ja mangosorbetipalle, mis olid sooduspakkumises.

Kokku oli poearve 17.23€. Kodus oli olemas nipet-näpet: toiduõli, maitseained, hapukoor salati jaoks. Kahjuks avastasin alles seda kirjutama hakates, et mul polnud Maxima tsekid sisse lülitatud, nii et täpsemat infot hetkel ei saa.

Maxima parklas välja tagurdades käis põmakas ja keegi sõitis tagant sisse veel ka. Fantastiline päev.

Üle eelarve: 2.23€.

Teisipäev

Lõunaks sõin eelmise päeva kartulirooga, millele panin juurde ühe purgi musti ube (olid kodus olemas).

Kanapasta päev! Maximast (jälle, tavaliselt mu kodupood Selver) võtsin kanakintsuliha, mis oli odavam kui filee, ühe valge ja ühe punase paprika. Pasta jaoks taimekoort (“Sina oma taimse koorega!” ohkas Mila) ja sulatatud juustu. Võtsime ka ühed roosid (3.99), mis olid allahinnatud, aga tundusid nii õnnetud. Muus osas üsna sarnane värk: jogurtijook, mahl, sihvkad, mangosorbett, külmutatud juusturullid. Kodus oli olemas porru, pasta, juust ja maitseained. Pool kanast jätsin alles järgmise päeva supi jaoks.

Kokku oli poearve 19.81

Üle eelarve 4.81€.

Lisaks läksime õhtul Milaga veel Candypopi, sest mu vaimsele tervisele oli vaja dopamiinilaksu ja kuigi ma pole magusasõber, siis Candypopi värvid ja pöörasus teeb mu korraks õnnelikuks. Jätsin Candypopi eelarvest välja, kuigi eks ta tegelikult toidulaua osas peaks arvesse minema.

Kolmapäev

Lõunaks sõin pastajääke. Õhtusöögiks plaanisin tom kha suppi, seega oli poest (sel korral Rõõmu kaubamaja) vaja võtta kookospiima (2.90), krevette (olid sooduses, 2.99), tom kha pastat (selle võtmine oli viga, olin unustanud, et kodus on terve purk – 2.99), tomat (tegelikult oli seda ka kodus, aga unustasin ja võtsin juurde, sest mul on paanika, et kodus pole tomatit, 1.09). Lisaks banaani (1.51) ja Coca-Colat (4.20).

Kokku poearve 20.92

Üle eelarve 5.92

Neljapäev

Lõunaks ei võtnud suppi kaasa, vaid jätsin selle lapsele lõunaks-õhtuooteks. Niisiis kulutasin töökoha sööklas 4 eurot supile. Kuna ma olen niigi juba üle eelarve ja nädala lõpuni on 110 eurost alles 48 eurot ja 04 senti, pean seda eriti hästi plaanima. Hetkel mõtlen, et teen pajarooga või kapsa-hakklihahautist, mida saab homme ka edukalt edasi süüa.

Poodi jõudes nii tegingi: haarasin kohe kapsa (mis on nii suur, et ma ei kujuta ette, mis ma sellega veel pihta hakkan – 2,31 kilo 1.13 eurot) ja kilo hakkliha (5.38€). Märkasin, et mu lemmiksihvkadel on allahindlus – kaks pakki kahe euro eest (muidu on pakk 1.79€), nii et muidugi võtsin siis kohe kaks pakki. Kuna homme kodukontor ja lapsel ka kodus õppimise päev, siis hommikuks praen muna. Arvasin, et kodus mune pole, võtsin paki (1.60€), koju jõudes selgus, et oli tegelt küll. Ja veel maalt toodud mune! See hakkab mustriks kujunema – poes arvan, et midagi kodus pole, võtan, selgub, et on juba olemas.

Olin suht rõõmus, et suudan täna hoida poearve alla eelarvet, aga siis meenus, et kassiliiva on vaja ja võtsin küll kõige odavama, aga olingi, hopsti, üle eelarve. Kokku 15.93€ (lisaks korvis veel tomatipasta ja tükeldatud tomatid, kuna plaanin pühapäevaks boloneeset).

Hakklihahautis sai vägev, söön seda ka reedel lõunaks.

Üle eelarve 0.93€

Lisaks tellisin õhtul ära kassitoidud ja kuu aja liiva (77.71), mis tuleb kokkuvõttes palju odavam, aga siiski on korralik väljaminek, mis siis, et ühekordne. Lisaks olen sel nädalal ostnud kütust, maksnud arveid ja käinud apteegis – kõik on sellest eelarvest väljas. Nii et ei, ma ei ela toimetulekupiiril, aga ütlen ausalt, et neljapäevaks on see sendisaagimine megalt ajudele hakanud.

Reede

Otsa on saamas oliiviõli ja kuna selle pudel on 10€ ligi vähemalt, siis loodan nädala lõpuni ilma uut ostmata vastu pidada, et mitte eelarvet liiga lõhki ajada. Hommikuks röstsai praetud munaga. Lõunaks hakkliha-kapsahautis ja vahepalaks (mida ma muidu ei söö, aga täna oli isu) kuldrenetid, mille möödunud nädalal Laulasmaa laadalt ostsime.

Lapsele tuleb aga sõbranna nädalavahetuseks külla ja kuidas ma kaks teismelist ära toidan, vot see saab nüüd olema küsimus. Lahendasin selle asja reedel minnes lihtsama vastupanu teed – friikad (1.79) ja kanakoivad (3.59). Lisaks mahla (2.18), näksiks küüslauguleiba (1.55), magusaks võtsin kringlit (9.39), hommikuks müslit (3.59) ja piima (laktoosivaba, 1.29). Hetkeajel rändas korvi ka sushi (7.99), mis osutus sõbranna suureks lemmikuks ja mille nad õhtu eel kahe suupoolega ära mugisid. Laupäevaks võtsin ka borši jaoks ära keedupeedi (0.99).

Kokku 32.36

Üle eelarve 17.36

Laupäev

Lõunaks tegin sooja võileiba (juust oli kodus olemas) (hommikuti ma nädalavahetusel muidu magan, nii et see läks ka hommikusöögi eest). Käisime tormi kiuste siiski poes ka, sest pakk oli ka vaja ära tuua ja otsustasin, et teen borši hakkliha asemel tavalise lihaga (1.99). Hakkliha jääb pühapäevaseks boloneeseks. Lisaks võtsin kartulit (1.45), küüslauku (0.93), leiba (0.79), spagette (0.99) ja iganädalase kohustusliku väljamineku tegin ka – Värska (5.19).

Borši tuli suur potitäis (kuigi kapsast jäi ikka veel järele), sööme seda lõunaks pühapäeval.

Kokku 9.89.

Pühapäev

Ei mingeid väljaminekuid! Lõunaks, nagu öeldud, borš. Õhtusöögiks teen pastat, mille osised on nädala jooksul koju rännanud (spagetid, sibul, küüslauk, tomatipasta ja purustatud tomatid). Õliga pidasin nädala lõpuni vastu, aga nipa-napa, pidin kasutusele võtma varurapsiõli (mis on mul peamiselt selleks olemas, et küünlajääke eemaldada).

Nagu neljapäeval ütlesin, hakkas kogu see kopikaveeretamine ikka korralikult ajudele ja ilmselt selle vastu mässamiseks tuli tahtmine osta magusat, mida ma harilikult pea üldse ei tee. Väga kummaline reaktsioon. Aga kringel oli aus!

Kokku kulus hädavajalikule toidule (ok, kringel ka seal sees) 116.14, mis on siiski vähem üle eelarve, kui kartsin. See-eest oli tegemist kuu esimese nädalaga ja muid väljaminekuid oli ikka palju – paagitäis kütust, kassitoidud, arved (elekter, nett, autoremont, kommunaalid jms), nii et tunnet, et oleks kokku hoidnud, väga ei ole. Kuna oktoober tuleb, nagu öeldud, rahaliselt keerulisem, siis pean oma seda eksperimenti jätkama. Naljakas on ka see, et kui ma muidu ei ole suurem asi impulssostja, siis just sel nädalal tundus neid impulsse palju rohkem olevat kui muidu. Mulle ikka ÜLDSE ei meeldi, kui mulle keegi ütleb, et midagi ei tohi teha või pead tegema teistmoodi. Isegi, kui see ütleja olen mina ise.

Mis on teie kokkuhoiunipid?

kus kassid magavad

Argielu Leave a reply

Külmade tulles hakkavad kassid magama aina veidramates kohtades. Õigem on vist küll öelda, et mitte külmade tulles; arvestades, et meie septembri lõpp toob päeval kaasa temperatuure üle 20 kraadi. Aga see on siiski see teatav periood aastast, mis olenemata kliimakriisist tähendab, et meie vana staliniaegse maja paksud betoonseinad on endasse imenud piisavalt palju niiskust, rõskust ja jahedust; ning kliimakriisist tulenevalt on ööpäevade keskmine temperatuur ikkagi veel piisavalt liiga kõrge, et radiaatoreid veel tööle ei panda.

See on see aeg, kui hommikul trepil seistes peab last veenma, et kõndides hakkab kohe soem, kuid mantlit veel selga panna pole mingit mõtet, sest selle jätaks ta kooli ja järgmisel hommikul ehk leiaks me midagi selga, kuid ülejärgmiseks oleksid mantlid ikkagi otsas ja päevad, need on ikka veel 20 kraadi ligi, mantlit niikuinii ju polegi vaja.

Korteris see-eest on rõske, lapsel on hommikul riidesse panna külm ja see ärritab ja häirib teda. Või noh, mis laps ta enam, täitsa puhas teismeline. Minul see-eest on hommikuti ka külm, aga mitte enam selleks hetkeks, kui tema seda teadustab. Tema magamistuba on hommikupäikese poole ja tegelikult on seal ikkagi hommikul väga soe, teatan talle vastuseks, teades ise väga hästi, et see on kasutu ja mõttetu remark. Teki all olevale inimesele on jahedad toad igal juhul külmad, olgugi siis see jahedus objektiivselt pigem ikkagi soe.

Kassid hakkavad sellisel ajal aastast leidma kõige kummalisemaid kohti magamiseks. Täna öösel ärkasin selle peale, et Naasu kraapis tekikotti. Kraapis ja kraapis, ma jõudsin isegi juba karta, et ega me ometi pole jõudnud tagasi põis-enam-hästi-ei-pea-Pussaka aegadesse. Aga ei, ta kraapis, kuniks leidis selle augu seal tekikotis, ja puges siis kuskile minu käte ja jalgade ja külgede vahele. Sinna jäi ta minust magama, mina ise – taandusin sinna, kust tulin.

Just avastasin Sussu silmi kissitamas köögipukilt, mis on mingi koht, mis talle mingil põhjusel väga meeldib – aga ainult hiliskevadel ja varasügisel. Ja siis muidugi on palju neid kordi, kui hakkad minema vetsu ja paned tule põlema ja leiad sealt kummalise karvase moodustise, pool punast peput, pool pruunikirjut peput, vahel sabad ka kenasti rullis. Muidugi, põrandaküte sai sisse lülitatud ja pealegi keeratud, kuigi suuremat tolku temast mujal kui põrandal ei ole. Nimelt on puudu aknaklaasid sellelt aknalt köögi ja vetsu vahelt, mille isa remondihoos suure entusiasmiga ära võttis. Miks täpselt, seda ma enam ei mäleta, ju meil oli mingi plaan. Tellisin asemele kaunid türkiissinised klaasid (ma arvan, et seda värvi need olid; tellisin ju ammu ja lahti pole seni seda pakki teinud), kuid esiteks sai neid liiga palju (kas kellelgi on vaja väga spets mõõdus siniseid aknaklaase?), teiseks ei ole isaga graafikuid klappima saanud ja kolmandaks, ju oskaksin ma isegi neid klaase üles panna, selles pole küsimustki, aga see eeldaks redelile ronimist ja peenikeste naelte ostmist ja võimalik, et ka käte kinnastamist, et need klaasid mu nahka ei lõiguks, ja ma lihtsalt ei ole jõudnud kogu selle projekti käima tõmbamiseni veel. See-eest mõtlen sellele pea igapäevaselt, nii et tööd, nagu öeldakse, tehakse siiski projekti kallal aktiivselt.

Aga kassid, jaa, nad magavad neil aegadel veidrates kohtades. Diivanikatte all. Boilerikapis. Vanni all. Lapsteismelise toolis (tavaliselt just sel ajal, muidugi, kui on vaja õppida – “Aga ma ju ei saa! Sussu on ees!”). Minu pesukapi sahtlites (sisenedes ühest sahtlist, lükates end kuidagi läbi selle taguse ja tagaseinavahe, libistades end keskmisesse sahtlisse) (vannun, et ühel korral ma pean veel kedagi sealt päästma). Minu riidekapis ja selle seina ääres, mis jääb köögi ja vannitoa vahele. Ning siis muidugi selle poekoti peal, mis kogemata kunagi põrandale korraks jäi. Hea oli, et jäi, ma muidu polekski teadnud, et see on tegelikult kassipesa.

Ja ma tegelikult mõistan neid suurepäraselt. See on see aeg aastast, kus ma päriselt ei tahagi oma voodist välja tulla – kuigi see juba definitsiooni poolest on kõige ebakummalisem koht, kus magada – tahaks lebada ja lugeda ja vaadata aknast, kuidas alati roheliste mändide taga taevas vahetab värvi hilissuvesinisest hilissügisevioletseks.

Neid kasse leida on muidugi ka ääretult tore. Las nad siis elavad oma elu. Neil oma elu, nagu ütles kunagi Mallu, mul oma elu.

Ja vahel seal tekikoti vahel siis kohtume.

september

Argielu Leave a reply

Sel suvel olen ma palju Taylor Swifti kuulanud. Muidugi, öelda “palju” on suhteline – kindlasti pole ma teda kuulanud nii palju kui Mila, kellel on peas kõik lood, kõik albumid, kõikide albumite taustalood ja selgitused. Aga kuna mul on talle close proximity, siis olen Taylorist osa saanud ja õppinud hindama tema lüürikat ja tunnete sõnastamise oskust. Rääkimata kõigest muust, miks ta badass on.

Üks mu praeguseid lemmiklugusid temalt on “August”. See kuidagi nii kõneleb mu hingega, kuigi sel suvel ma polegi magusvalusalt kellegi järele õhanud. Selles osas on see suvi olnud mõnevõrra teistsugusem kui paljud-paljud eelmised suved. Küll aga on mul tunne, et ma sain tuttavaks mingi poolega iseendast, mida ma veel ei tundnud – või kuhu polnud pilku pöörata tahtnud – ja pärast pikki täiesti üksi oldud hetki olen valmis temaga ka hüvasti jätma.

Endaga tuttavamaks saamise juures on alati palju ärevaks tegevat, aga on ka palju avastamisrõõmu. Olen küll lähedal märgilisele sünnipäevale (eks need nullidega lõppevad sünnipäevad on alati märgilised), ja võiks ju mõelda, et tunned end juba üsna hästi, aga muidugi on see arvamine üsna naiivne. Iga kogemuskihiga lisandub midagi uut ja mingite kihtide äravõtmisega paljastub vanu asju, mida uue nurga alt uurida.

//

Septembri saabudes hingasin ma ka korraks sügavalt välja ja sain aru, et olin vähemalt pool suve hinge kinni hoidnud. Mu pausil elu sai restardi ja iga mööduva päevaga – eriti kui seda päeva saab kenaks ja kordaläinuks lugeda – tunnen, kuidas sellest kookonist, millesse olen end poolvabatahtlikult mässinud, tükikesi maha kukub. Oh, kohe kindlasti olen ma veel enamuses kookonis, aga siia paistavad üksikud valguskiired, kookoni raskus on hakanud õlult vähehaaval langema ja see tunne on päris imeline.

Sellegipoolest muidugi oli suvi üks mõnus aeg. Nii mitmeid mõnusaid kohtumisi ja olemisi, nii mõnigi lahe üritus (kes saaks siis kõige lahedamate kontsertide korraldustiimis olemist unustada!), Naissaar ja merehaigus, ooperipäevad ja vihmas tantsimine, varahommikusse veninud aiapeod ja palju-palju kasse ja koeri. Kasse muidugi alati rohkem.

Ja remonti! Nii palju erinevaid väikeseid koduprojekte – alates kingituseks saadud ürdiaiast, millest lõpuks arenes köögiaknalauale täielik võsa lõpetades kolataksoga, kes viis ära mitmeid vanu mööblijuppe, millele enam uut elu anda ei saanud. Palju on veel pooleli (sest alati on), aga ma olen oma progressiga siin üsna rahul.

//

Ning siis tuli see terviseasi. Ma teadsin, et see terviseasi tulemas on, aga päriselt ikkagi see ära vormistada, arsti ehmatust analüüse lugedes näha – see oli vabastav. Hirmutav ja vabastav. Pärast käisin veel ühel tööasjal ja sain aru, et pisarakanalid on täitsa laskevalmis, pidin oma tähelepanu jõuga mujale tõmbama, aga täna arstiga rääkides saime plaani paika ja nüüd pole muud kui tegema hakata. Ennetades küsimusi: ei midagi hullu, suures perspektiivis väikesed asjad, aga mulle ometi tundub mingi murdepunktina. Võibolla mingil hetkel olen valmis sellest ka rohkem rääkima – ennast teades, küllap ma olen – aga ma pean kõigepealt raviga pihta hakkama. Ja lubama endal natuke kurb olla.

Nii et praegu on sellised lood. Siit nurgast, sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Võibolla jää hakkas liikuma, võibolla ei hakanud. Enamasti on tunne, et hakkas. Küllap me näeme.

inspiratsioonihaldjad

Argielu, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Mallu jagas täna oma stooris, et nad hakkavad Kristinaga tegema uut podcasti nimega “Salajutud” and let me tell you guys, kui ma seda nägin..

Ma olen Heidile pinda käinud viimased mitu kuud, et me peame tegema sellise podcasti. Täpselt sellise: inimesed saadavad oma saladusi ja me loeme ette. Muidugi pole see mingi superoriginaalne mõte, aga meil on olnud see plaanis ja koguaeg lükkasime edasi, suvi ja retrograadid ja sada asja.

Ja nüüd siis tulevad “Salajutud” ja muidugi me ei hakka tegema täpselt sama asja, see oleks nonsens. Pealegi suudavad Mallu ja Kristina teha seda palju laiemalt ja lahedamalt, kui me suudaks, mul pole ressurssi, et leida sponsoreid ja pealegi on nende platvormid nii palju suuremad. Nii et mul on väga hea meel, et nii läks!

Aga see kõik pani mind mõtlema inspiratsioonihaldjate peale.

Elizabeth Gilbert kirjutas oma raamatus “Big Magic” midagi umbes sellist, et tema usub: inspiratsioon on päriselt (nagu?) haldjas, kes su juurde lendab. Ta toob sulle idee ja sinu asi on sellest kinni haarata. Aga on tingimus: sa pead *kohe* reageerima. Sest kui sa edasi asja lükkad, siis mitte ei juhtu see, et sa unustad oma idee ära. Ei, see idee on seal alles. Aga selles pole enam seda elu, maagiat, võlujõudu. Ja inspiratsioonihaldjas lendab kellegi teise juurde, kes võibolla tema ideest haarab ja selle teoks teeb.

Me rääkisime kunagi sellest ka Epuga, meil on kusagil isegi üks raamatumustand, mille idee oli üks ühele sama Katrin Pautsi “Politseiniku tütrega”, isegi peategelase nimi oli sama! Ainult et meie jätsime selle toona (2006 vist) tegemata, aga Pauts tegi ära. Ja sellest great minds think alike ideest on kantud ka Gilberti romaan “The Signature of All Things” (kui ma nüüd ei eksi) – et inimesed saavad tulla sama idee peale samaaegselt, lihtsalt loeb, kes enne selle ära vormistab. Ja nii juhtub maailmas koguaeg, mis tähendab, et sa peaksid väga õppima ära inspiratsioonihaldjate kuulamise. Sest kui sina ei tee, teeb keegi järgmine.

Ja võibolla ka õppima oskust minna lasta, sest mul on näiteks selgelt meeles ühe romaani idee, mille maitset ma suisa tundsin oma keeleotsal. Ma suudan senini end tagasi mõelda selle esimestesse lehekülgedesse, tunnen seda lumesadu ja kuulen saabaste kriuksumist sadaval lumel, kui peategelane mööda perrooni närviliselt edasi-tagasi käib… Aga mingil põhjusel ma loobusin sellest – ja praegu enam pole selles idees sama võluväge sees. Minu teada pole keegi seda sama ideed ära teinud, aga see on vaid aja küsimus. Sest see inspiratsioonihaldjas oli tugev ja võimas.

See on võibolla ka üks põhjus, miks mul muidu üldiselt neid podcaste nii palju on. Peaaegu iga kord, kui ma tunnen, et mingi idee mind tugevamalt kutsub, lähen ma sellega kaasa. Vahel on mu rolliks mingi asi käima lükata, vahel on asja ivaks õpetada mulle uusi oskusi, vahel (enamasti) luua uusi sõprussuhteid. Aga 100 protsenti alati on selle peamine põhjus anda mu loomingule väljund. Ja ma olen tänulik, et mind kunagi podcastide teele lükati (shoutout to podfather Rainer).

Nii et mis seal ikka, lootkem, et Mallu ja Kristina mind vähemalt saatesse külla kutsuvad. Ja teie – saatke siis neid saladusi neile, et tuleks vägev saade! (Ja minu saadetesse saatke ka palun kirju edasi, thank you very many.)