Täna saad sa neli kuud vanaks. Neli! Kuud! Mingisugune reaalsuste kokkupõrge on sellega seoses (jälle). Ühest küljest tundub, et sa alles ju sündisid (ja ma EI PEAGI veel trenni jõudma!), teisest küljest – mis MÕTTES ainult neli kuud?! Sa oled ju igavesti olemas olnud, sa peaksid vähemalt kahesajane olema praeguseks.
Sel kuul on toimunud sinuga, ja sellega seoses ka meie elu ja päevadega, tohutud muutused. Esiteks lõpetasid sa oma nuturallid. Oh, jah, muidugi sa nutad praegu ka, aga kujuteldamatult vähem. Mis tähendab, et ma PEAAEGU saan juba ka õhtutesse tegevusi ja külalisi planeerida, sest sa oled võimeline olema sotsiaalne peaaegu till the end.
Teiseks võtsin ma käsile su lõunauinakud ja võib öelda, et toimunud on progress. Antud kontekstis tähendab see seda, et nii üle päeva teed sa oma uinakuid ilma minu abita ja ma saan sel ajal näiteks süüa või logeleda või internetti läbi lugeda või pilte töödelda või… OMG! Possibilities! They are endless!
Kolmandaks hakkasid sa keerama. Kõigepealt seljalt kõhule ja siis kõhult seljale ja vahepeal tuleb sul juba ka rullimine välja ja paar korda oled edukalt ka army crawlinud. Nüüd sa ainult kõhuli oleksidki, endal HIIGLASLIK naeratus näol: “Ha! Ma EI SÕLTU sinust! Teen mis tahan!” See kõik muidugi tähendab, et tõenäosus, mil sa kuskilt alla potsatad, kasvab iga päevaga. Ma tean, et ma võin end pooleks rebida, aga et see juhtub paratamatult mingil hetkel kindlasti.
Neljandaks lased sa mul hommikuti magada. Või noh, tukkuda. Ma täpselt ei tea, mis sa neil aegadel teed, sest ma olen ise siis ülessoojendatud surma seisuses ja ei suuda üldse midagi hoomata, aga ma tean, et sa mingi aeg oled üleval ja kuulad raadiot, siis mingi aeg sa jutustad ja keerled nagu vurrkann (need hetked on suhteliselt ohutud, sest voodi on turvatud ja ma ise sinu ja ründava gravitatsiooni vahel) ja mingil hetkel teed sa kaisus mul oma hommikuuinakut, et siis koos minuga lõuna paiku tegudele ja uuele päevale vastu minna.
MA TÄNAN SIND SELLE EEST.
Päriselt. Ma kohati tunnen end peaaegu jälle inimesena.
Ja siis on need… nihkes päevad. Kui sulle ei meeldi miski. Kui sa oled PIDEVALT ebarahul. Kui ma ei saa aru, mis sa minust tahad ja mul on tunne, et ma teen KÕIK valesti. Tegelikult, muidugi, on meil kõigil häid ja halvemaid päevi ja ma üritan endale sisendada, et see on täiesti normaalne. Sest ka sina oled inimene. Sõnnitar, sellest rääkimatagi.
Neid nihkes päevi on muidugi ehk üks kümnest. Aga iga kord on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.
Ja kui on head päevad, KA SIIS on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.
Ühest asjast tahtsin ma sinuga veel rääkida.
Minu depressioon EI OLE SINU SÜÜ. Jäta see endale meelde, kirjuta kas või üles ja vaata iga päev, juhuks kui sa peaksid nii arvama hakkama.
See ei ole sinu süü.
See on lihtsalt… ajukeemia. Elumuutused. Eelnev terviseseisund, mis seda soosib. Muidugi ka magamatus, aga kui välja jätta paar nihkes ööd, kui sa oled imelikel aegadel ärganud või ma olen pidanud sind võrevoodi kurjast haardest päästma (sest sa oled end kuidagi nii keeranud, et jalad on võrede vahel kinni), siis SINA laseksid mul vabalt magada. Sest mis takistaks mul koos sinuga kell kaheksa magama minemast, eks ole…
Jah, mis takistaks…
Aga sellest mõni teine kord.
Ühesõnaga, sa oled jätkuvalt täiega awesome. Sa teed mingeid ägedaid asju ja ma ei suuda ära imestada, et see mulle jätkuvalt nii põnev on. Siis sa naeratad oma lohukestega naeratust, samas niimoodi natuke kahtlevalt: “Hm. See, mis toimub, meeldib mulle. FOR NOW.” Kui ma sind mõlemale põsele muudkui musitan, siis sa paned oma silmad poolkinni ja naeratad, aga see naeratus ütleb, et sa talud seda heasüdamlikult. FOR NOW. Suure osa ajast vaatad sa maailma, kulm natuke kipras (täpselt nagu su isal) ja püüad asjadest aru saada. (Või juba oledki saanud ja mõistatad, miks KÕIK TEISED ikka veel asjadest aru ei saa.)
Ja siis on need korrad, kui maailmast on NII KÕRIAUGUNI ja sa keerad end minu kaissu, pistad pöidla suhu ja vaikse nosserdamise saatel oled mõnda aega kõige eest peidus.
Ma soovin, et ma suudaks sind alati nii lihtsalt kõige eest kaitsta.
Armastades,
emme
