Author Archives: daki

märtsi stiil

hoomamatu 3 Replies

Hiljaaegu skoorisin ma Mallukalt ühe nahktagi, mille muretsemist ma olen koguaeg edasi lükanud, öeldes: “Miinus viie kilo pärast! Mitte varem!” Umbes nagu porgand nööri otsas. Aga kuna see tagi sai müstilisel kombel minu omaks, I have wore the shit out of it. Õnneks on muidugi ilmad ka head soojad ja nahktagis on iseenesest päris palav. Uued päiksekad muretsesin ka. Mõnedel naistel on värk kingadega. Minul on värk käekottide ja päiksekatega. Aga ma tahtsin selliseid lenduriprille noh. Pildilt pole aru saada, aga nii prillid kui tagi on pruunid. Kõrvas olid ka ilusad pruunide liblikatega kõrvarõngad, mille meheõde jõuludeks kinkis, aga Mila suutis neile juba üks-null ära teha.

Niisiis tundub, et selle kevade värvid on pruun ja pruun. Üllatuslik.

KONY 2012

hoomamatu 7 Replies

Ma tean, et ma olen natuke ajast maha jäänud sellega, aga ma luban, et kui sa seda videot vaatad, siis sa tuled minuga 20. aprilli ööl plakateid kleepima. Või vähemalt saad aru, miks ma seda teen ja miks mul nägu pisaratest hetkel märg on. (Ühtegi bony2012 nalja mitte teha, I warn you!)

10 kuud 11 päeva

hoomamatu 1 Reply

Täna juhtus siis see, et ilmselt on ametlik esimeste sammude päev. Reedel, kui me Naabrimehele üllatussünnipäeva tegime (ja väga üllatunud olime, et tal kohalejõudmisega nii kaua aega läks), siis hängis Mila jõudsalt LMiga ja tegi juba esimese argliku sammu. Kuna seda keegi peale minu ei näinud, siis keegi muidugi ei uskunud.

Rääkisin ennist telefoniga ja järsku avastan, et Mila on nagu ninja salamisi diivani juurest lauale lähenenud ja on ikka veel püstiasendis. Muidu on ikka nii, et ta seisab, hakkab astuma ja kui siis sellele tähelepanu pöörata (näiteks kiita või hüsteeriliselt hakata fotokat otsima), siis naeratab ta mõistvalt ja langeb põlvili. Nii saab ju kiiremini!

Aga kuna ta veel õhtu jooksul mitu korda oma need paar-kolm sammu ära tegi ja ALLES SIIS otsustas põlvili jätkata, olgu siiski see kuupäev salvestet. No ja seda, et ta ennist redeli alla ronis ja seda ees lükates mööda tuba ringi jooksis, sellest ei maksa üldse rääkidagi.

vannituba: the great reveal!

hoomamatu 12 Replies

Tähelepanu-tähelepanu! Lõpuks on kätte jõudnud hetk, kus ma saan demonstreerida oma vastvalminud vannituba. Nipet-näpet on veel muidugi teha, näiteks paigaldada valgustid ja välja vahetada lülitid ip44 märki kandvate vastu, aga kõik see on tühiasi võrreldes faktiga, et mul on vann. VANN! Niisiis, palun trummid. (Klikkides näeb suuremalt.)

Kõik sõbrad, kes on meil viimase nädala jooksul külas käinud, vaatavad ja ohhetavad. “Siin oleks nagu alati vannituba olnud,” ütles Naabrinaine. K. lubas, et ta ei lahku sellest vannitoast mitte kunagi. On teisigi, kes on ähvardanud kohe vannituppa sisse kolida. Einoh, ega ma kurda.

Kitsuke on ta küll, põrandaplaati sai ostetud 3,5 ruutu. Aga vann on aus – sügav ja mitte istevann, see tähendab, et saab isegi jalgu täitsa sirutada. Mila on vannist täielikus vaimustuses ja on võimeline end hingetuks röökima, kui ta sealt tema meelest liiga vara välja võetakse. Vannikatet veel pole ja Ott palus, et ma kõigile ütleksin, et see pole mitte tema süü tõttu selline ja et kõik saab normaalseks, kui vannile kate ette paigutada, aga ma ausalt öeldes ei saa üldse aru, miks seda vaja on ja Oti silikoonimistööle pole mul kah midagi ette heita.

Minu maailma kauneim kraan:

Kuna hetkel dubleerib vannitoa kraanikauss ka köögi kraanikaussi, siis on eriti hästi aru saada, et vannitoa kraanikauss on tegelikult ilgelt väike. Aga oma esmast ülesannet täitma sobib ta hästi. Kraanikausi kohale tuleb veel peegliga kapp, mis praegu Kõuplis. Selle kohale eredam valgusti, mille saab vajadusel ära kustutada, et näiteks hämaras vanni nautida. Lakke tulevad kolm kohtvalgustit.

Eriliselt meeldis K.-le see puhastatud korsten, mille ta lubas Tartusse kaasa võtta. Õnneks ei mahtunud korsten ta käekotti ära.

Kui vannis lebotada, siis avaneb selline vaade nagu ülaloleval pildil. Laps tuleb ka paketiga kaasa. Taamal on näha mu kätetöö – jõledast värvist puhastatud pottahi. Korra peaks veel üle lihvima, aga ausalt ei viitsi, pealegi on ta niimoodigi huvitav. Kohal, kus praegu on vildakas riiul, on tulevikus planeeritud üks Mustris nähtud agregaat, aga kuna see maksab hingehinda (nagu kõik Mustris), siis läheb veel sisustamiseni aega. Seni mõtlen, et teen selle vildakriiuli korda, muretsen efektsed rattad alla ja värvin ära. Eks näis.

Sellised on seinaplaadid – kergelt krobelise profiiliga. Põrandaplaadid näevad välja säänsed:

Ja kuna mul pole praegu elamises peeglit (kuigi tundub, et peegliga võib juhtuda nagu rösteriga, mida mulle eelmine aasta kolm tükki sünnipäevaks kingiti, sest ma olen juba kõigile jõudnud vinguda, et mul pole peeglit), siis täidab peegli aset üllatuslikult WC loputuskasti nupp. Noh et kui ma buliimiaga peaksin tegelema hakkama, siis poleks mul nii üksik olla või nii. Olgu öeldud, et vetsupoti koha pealt olid mul tõeliselt kõrged nõudmised. Kuna igas kohas, kus ma elanud olen, tekib koheselt mingi jama loputuskastiga, siis pole imestada, et santehnikast WC-pott maksis vist enim. Aga olgu ta nüüd ka selline, mis aastakümneid vastu peaks! Lisaks on mul WC-ga mingi totaalne probleem, ma nimelt ei kannata potte, mis on “lärmakad”. See tähendab, et mul on kopp ees sellest, et ma pean otsima mingit imeasendit, et jumala eest piinlikkust tekitav sorin läbi maja ei kajaks. Ma olin umbes välja rehkendanud, millis ehitusega peaks pott olema, et võiks julgelt maha istuda ja mitte mingit zen vetevulinat taustaks saada, aga tundub, et selles osas oli ikkagi väike feil – soriseb nagu vanakurat. Oh, well. Vähemalt on võimalus kraan jooksma panna ja samal ajal ahju kütta, kui potil istud.

Selline ta siis praegu on. Nokitsemist on veel küllaga, aga praegu tuleb natuke raha koguda ja hinge tõmmata. Köögiseinad on hetkel olulisemad kui vannitoavalgustid, aga neid ei saa enne teha, kui elektrik pole käinud, elektrikut pole mõtet enne kutsuda, kui Eesti Energia pole käinud jne. Aga suva see kõik! Mul on vannituba! (Mis järgmise kuu vee- ja elektriarve tuleb, ei taha ma ausalt öeldes mõeldagi.)

ei ole kerge olla Patsy

hoomamatu 8 Replies

Niisiis, kolimine.

Kuidas kolida, kui sul on nõudlik titt ja kaks kassi ja ainult kaks kätt? Kohe seletan. (Miks ilma Abikaasata? Sest ta oli metsas ja mina tahtsin esimesel võimalusel Nõmmele ära saada. Polnud nõus enam päevagi ootama.)

Kõigepealt tuleb muretseda kastid. Siis tuleb tite ärkveloleku ajal neid pakkida nagu hullumeelne ja teha seejuures topelttööd, sest titt kakub samal ajal kõike kastidest välja, mida sa oled sinna juba pakkinud. Siis tuleb panna laps magama ja hakata asju autosse vedama. Noh, et hommikul hea sõita ja nii.

Seejärel tuleb avastus, et õhtused miinuskraadid on pagasniku täiesti kinni külmetanud. Seisad seal oma kastidega nagu mingi loll ja mõtled, mis nüüd edasi saab.

Edasi saab see, et sa topid üle istmete pagassi nii palju asju kui juhtub ja loodad, et päeval sulab pagasnik lahti. (Selle peale, et mootor käima panna, kohe ei tule.)

Järgmine päev. Kastid ja kassid ja tited ja nii edasi. Õnneks on hommikul pagasnik töökorras, aga nüüd on ju titt üleval ja asjade tassimine ei tule väga kõne alla. Niisiis, pakid tite autosse ja sõidad Nõmmele, et remondikatastroofis korterist teha vähemalt kolm eluruumi selliseks, kuhu võid julgelt tite käest panna ja edasi aretada. Laps jääb autos magama, see jätab täpselt 20 minutit, et teha ehitusmaterjalide tassimist ja koristustöid.

Ehitusmaterjalide tassimine lõppeb sellega, et MEGARASKE kipsplaat kukub otse tolmuimeja peale. Olukord lõppeb nendinguga, et lisaks külmikule on ka uut tolmuimejat ASAP tarvis.

20 minutist ilmselgelt ei piisa, et elamine elamiskõlbulikuks saada. Ehitusmaterjalid saab siiski peaaegu õnnelikult kontorisse ladustatud ja muu säänsesse korda, et kui kasside ja lapsega tite teise uinaku ajal tulla, siis oleks vaid siuh-säuh lapiga tõmmata kord või miljon ja võiks süda rahulik olla.

Tagasi Kõuplisse, laps ärkab, sööb ja tegeleb jälle asjade kastidest välja tõstmisega. Vahepeal meenub, et kassipuurid on ripplae peale tõstetud ja et elamise ainuke redel kolis end juba eile Nõmmele. Järgneb paar stseeni kurbmängust “Daki, harjavars, ripplagi ja kassipuurid”. Kuna täpselt pole teada, kus need kassipuurid lae pea asetsevad, peab lihtsalt ehku peale ripplae plaate harjavarrega üles lükkama ja piiluma. Umbes tunni aja pärast on puurid lokeeritud ja alla nügitud ja oma lühikesele kasvule miljon etteheidet tehtud.

Järgmine uinakuaeg läheneb. Laps magama, kastid, mille oleks pidanud eile õhtul ära tassima, saavad nüüd särada ja autosse kolida. Mis aga välistab selle, et kolida ja seejuures koristada/Nõmmel asju tassida lapse uneajal on täiesti välistatud. Tuleb ümber kalkuleerida ja leppida sellega, et koristamine toimub lapse üleval olles. Hea, et ehitusmaterjalid vähemalt jalust ära said.

Laps ärkab, võiks olla start. Järgneb klassikaline “kapsapea, kits ja hunt”-olukord. (No teate küll seda nuputamisülesannet, et kuidas saada kits, kapsapea ja hunt üle jõe ühe paadiga, kui paati mahub ainult kaks nimetust korraga, aga samas ei tohi jääda ei kaldale ega paati korraga kits ja kapsapea või kits ja hunt.) Ehk siis kuidas viia autosse laps ja kaks kassipuuri? Ei taha teha seda, et emb-kumb kuskil üksi peaks olema, aga on täiesti võimatu võtta korraga kätte kassipuurid ja laps.

Kassid peavad end ohverdama ja kolm minutit üksinda autos olema. Kojamees vaatab mind nagu loomapiinajat ja eriti napakat ema, kes ei taha hetkekski oma lapsest lahti lasta, vaid tassib teda nagu kapsapead edasi-tagasi. Laps ilmutab selgeid rahulolematuse märke.

Lõpuks! Kastid, kassid ja laps autos, minek. Närv on nii püsti, kui veel saab üks närv püsti olla. Kassid kräunuvad, laps lihtsalt hädaldab. Magama ei jää, mis on ka loogiline, alles magas ju. Lähenema hakkab ohtlikult kellaaeg, mil esimesed soolaleivalised saabuvad, lisaks peaks veel jõudma  korterit ja ennast pesta, ahjud kütte panna, kassid olukorda leebelt sulandada ja MAHA RAHUNEDA.

Järgnev stseen on tsenseeritud, aga olgu öeldud, et kui Patsy saabus, siis seisid mu tolmused juuksed peas püsti, Miuks oli endast täiesti väljunud ja laps üritas oma karvase kombekaga põrandat pühkida. Edukalt, kusjuures.

Õnneks aga suutis Miuks lõpuks olukorraga leppida, Mila oli lihtsalt õnnelik, et saab kahe käega pitsakarpides solberdada ja kui lõpuks tuli hetk, kus sai maha istuda ja hinge tõmmata, oli juba öö. Ning kastid tassis autost korterisse lõpuks siiski Patsy, kes pahaaimamatult mulle lihtsalt soolaleivale tuli. Kusjuures, sisuliselt küttis ta ka kõik ahjud. Ei ole kerge olla Patsy.

(PS. Vannitoast tegin täna pildid ära ja homme, ausalt, peaks olema mul moment nendega tegeleda. Näiteks et Mila varbaid neilt välja fotošoppida.)

(PPS. Täna tegin pliidiahjus kana ka. Kas on midagi imelisemat kui pliidiahjukana? Ei, on õige vastus.)

 

Naabrimehe sünnipäev ühes pildis

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäeval me kolisime Nõmmele. Esialgu käib elu veel kahe korteri vahet, aga põhielu siiski Nõmmel. Mis on totaalselt oosõm.

Kogu mu aeg on kulunud kolimisele, pakkimisele, külalistele, pidudele, koristamisele, lahtipakkimisele ja nii edasi. Mul on hullult tore olnud kõik need päevad, mul on tunne, nagu ma oleks ELLU ÄRGANUD ja ma olen end pooleks naernud, sest mu sõbrad on lihtsalt täiesti fantastilised, aga mul pole ÜLDSE aega olnud teid appdeitida. Homme tuleb mu punane diivan koos Siki & co-ga, nii et võibolla homme õhtul alles saabub aeg pilte teha ja kirjutada.

Aga selline tunne on, et…

Läksin võtma Mila magamistoast üht kotti, kust otsisin K.-le üht lõhna, mida ma talle kinkida tahtsin. Võtsin koti, pöörasin ümber ja nägin valgusviirus oma magamistuba, kuulsin muusikat elutoas mängimas, kõndisin palja jalaga üle lambanahkade ja kassid hõõrusid vastu jalgu ja ma tahtsin RÖÖKIDA: “Fakk, ma ARMASTAN seda korterit!!!”

vannitoast 2

hoomamatu 10 Replies

Lõuna paiku helistab Ott: “Tead, mis juhtus?”

Mina muidugi olin valmis kõigeks – keegi sai elektrilöögi, keegi sünnitas, seinad kukkusid alla, veeuputus – misiganes. KÕIK on võimalik, sest ometigi Daki ju on see, kelle juures remonti tehakse. Jätsin auto seisma kuskil Männiku tee pärapõrgus ja valmistusin kõige hullemaks.

“Vot, lasime boilerisse vee sisse ja siis tuli sinna 150 liitrit raskust peale ja…”
“…ja kukkus alla?”
“Ei kukkunud, aga ragises küll kahtlaselt. Ma lähengi nüüd otsan veel kinnitusi juurde igaks juhuks.”

Väljavaade, et mulle vannis olles boiler sülle kukub, ei olnud eriti ahvatlev. Asja ei teinud paremaks Naabrinaine, kes, kui ma talle asjade käiku vahendasin, mainis: “Oh, jah, meil ükskord kukkus boiler vetsupoti peale. See oli fantastiline. Kas sul ikka kindlustus on?”

Loomulikult on meil kindlustus, AGA IKKAGI.

Jõudsin siis Nõmmele, boiler oli (veel) seinas. Ja mida ma näen! Mul on vetsupott! Mul on kraanikauss! Ja mul on MAAILMA KÕIGE ILUSAM segisti. Päriselt, kui ma oleksin segisti, siis ma abielluksin oma vannitoa segistiga, sest ta on lihtsalt I-LUS. Kuigi natuke liiga kõrge kaarega ja tõenäoliselt tuleb sinna kummitoru otsa panna. Noh, nagu vanasti oli, meil vist suvilas oli selline kraan, millele oli voolik otsa keevitatud. (Keevitatud muidugi piltlikult.) (Kuigi vooliku keevitamise nägemise eest maksaks küll mingi raha.)

ENIHUU.

Tulen ära koju, helistab Ott. (Me oleme täna teineteisele nii palju helistanud, et kui enne kapo mu vastu huvi ei tundnud, siis nüüd tunneb kindlasti.) (Ah, keda ma petan. Kapo tunneb ammu mu vastu huvi. Sest mis võiks olla põnevam inimesest, kes end avalikult blogijaks nimetab ja internetti regulaarselt OMA TUNNETEST kirjutab.)

Ühesõnaga, helistab Ott: “Mul on sulle üks uudis.”
“On see hea uudis või halb uudis?”
“Keskmine. Vann ikka ei mahu ära, tuleb korstnast paar senti maha võtta.”

Taon endal vilunud löögiga südame jälle käima ja hingan kergendatult – vähemalt on boiler seinas ja keegi ei sünnita!

Mina: “Nojah, paar senti, see pole hull ju, isegi lõõri sisse ei lähe.”
Ott: “Jah, saab meisliga välja toksida, see on lihtne.”
Mina: “Nojah, tee ära siis.”
Ott: “Aga mul on veel üks uudis.”
Mina: “Noh?”
Ott: “Sa said haleda tünga praegu. Vann on paigas! Isegi kümme senti ruumi on.”

Pärast huilgeid, homeerilist naeru ja mittekoherentseid lauseid jõudsin ma järeldusele, et seal ekstra kümnes sendis, mis vannitoas on, hakkan ma oma kasse hoidma. Lapikuks litsutuna.

Aga kõige olulisem on see, et VALMIS on. Fakk jee! Kui nüüd täna elektriga ka ühele poole saaks, siis võiks vaikselt hakata mõtlema, mis köögiga edasi saab. Ja, mis kõige olulisem, saab kolima hakata!

Ja aprillis tuleb Dylan effing Moran ja mul on pilet ja mais tuleb Poets of the Fall ja mul on pilet ja millalgi oli Red Hot Chili Peppers ja mul on pilet ja millalgi saab Mila aastaseks ja sellele üritusele on mul ka pilet ja sel aastal sünnitama ei peagi, KUIGI MA NII VÕIKS, SEST NÜÜD ON MUL VANN! Ma võiks nüüd suisa seitsmikud sünnitada, vot NII oluline on vann mu jaoks.

FAKK. JEE.

Pildid homme. Või ülehomme. Aga tulevad!

 

that’s for the best

hoomamatu 6 Replies

Sõitsin ükspäev õhtuhämaras Nõmmele, kuulasin muusikat ja kevadetunne puges hinge. Järsku meenus SEE TUNNE. See tunne, mis on siis, kui sa oled avastanud just hullult hea bändi, mis sobib su antud eluhetkesse nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile, sa paned selle muusika üürgama, teed aknad lahti, lased sisse kevadelõhna, sõidad tühjadel tänavatel, imetled magalarajoonide hiigelmaju ja aknaid, mõtled nostalgilise igatsusega, mis elu küll seal akende taga elatakse ja… SEE TUNNE noh! See tunne tuli peale.

Selle kevade muusikaks saab, võib-olla, Tegan & Sara. Sest nende see lugu on lihtsalt imeline. Maybe I would’ve been something you’d be good at. Maybe you would have been something that I’d be good at.

Ühesõnaga, selline proper melanhooramise tunne. Aga hea melanhoor, samas. Raske seletada… Umbes nagu igemepõletikuvalu. Või see valu, mis on pärast hamba väljavõtmist. Et ta valutab, aga sa tead, et see on hea valu. Sest ta PARANEB.

//

Üle-eelmisel nädalal elasin ma korraks seda elu, mida ma varem elasin. Käisin mingitel pidudel, mis lõppesid hullumeelselt, kassisin paar päeva maha ja sain aru, et see oli ikka hullumeelne, mis varem toimus mu elus. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Kas ma tõesti olen vanaks saanud? Või… Või ma ei tea. Kuidas varem oli nii, et oligi normiks hästi-vara-hommikul koju jõuda, rääkida mingi dr Hunti teisikuga, vihastada välja mingeid prantsuse tšikke, irvitada mingile homofoobsele türklasele näkku, tulla koju võõra nahktagiga, suusatada kuskil Mustamäel, suusatada Zavoodi lähistel, naerda kopsud lõhki, teha suvalisel hetkel sushit, leelotada, jaurata, ja nii edasi. Nüüd aga järgneb sellele kõigele rahumeelne emaelu elamine ja see kuidagi ei mahu võrrandisse. Õudne kontrast. Nagu erkroosa musta taustal.

Nii et üle-eelmisel nädalal sain ma aru, et ma olen tõepoolest vana. Või õigemini – see kõik polegi võibolla nii väga vanuses kinni. On mingid asjad, mis ei ole nii häirivad, kui sul pole kodus mingit loomurit ootamas, aga kui ta sul on ootamas, siis mõned asjad tunduvad ääretult ebakohased.

Ja siis vahepeal tuleb kuulata seda lugu ka. Pole nii undamislugu, pigem siuke karjumislugu. She’s not to be ignored, she wants to be adored.

Niisiis, sõbrad.

Elu on veider.

Ühest küljest oli see ju alles üleeile, kui ma olin 16, kas polnud?

Mitte, et ma praegu tahaks 16 olla, oh ei. 28 olla on FAKING FABULOOSNE.

Aga samas see on ikkagi KAKSKÜMMEND KAHEKSA. Sellest väiksest pisiasjast ei saa nagu üle ega ümber.

Vahepeal ma vaatan vanu inimesi ja mõtlen, kas nad tunnevad end seal kortsulise kesta sees samamoodi nagu minna. Kisendavad omaette: “ALLES MA OLIN 16 FOR FUCK’S SAKE! Kas te siis ei näe, et ma olen veel noor?! KUHU SEE AEG RAISK KADUS?!”

//

Ühest küljest on tulevik selgepiirilisem kui kunagi varem. Näiteks on üsna selge, et lähiajal ma Tartusse tagasi ei pääse/tule/plaani/koli. (Pange tähele, sõna “taha” pole siin kaldkriipsude vahel.) Ja teisalt saab emapalk läbi vähem kui poole aasta pärast ja tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et kindlat tööd pole ju mul kuskil ees ootamas. Ja lasteaiakoht on sõbrakesele sootuks Tartus KOLME aasta pärast.

Sellest küljest on suht pekkis see elu. Ma juba kujutlen, kuidas minust saab see hull mutt, kes hakkab oma titte kõikjale tööasjadele kaasa vedama ja pideva “Ei! Ei!” saatel teda arvutist eemale lükkama, kui on aeg lugu kokku kirjutada. Et vabakutselisena ära elada peaksin ma tegema kõvasti rohkem tööd kui palgaline olles. Kuidas täpselt, seda ma veel ette ei kujuta. Aga! Mul vähemalt on võimalused. Tallinnas, tuleb tunnistada, on vähemalt võimalused. Tartus poleks neidki väga.

Niisiis, me oleme lõputu märtsikuu alguses jõudnud omadega sinna, kus kõik raha on lõplikult otsas, hinges närib, aga vannituba on kohe valmis ja kõik muu on imeline. Kui seda närimistunnet ignoda. Ja samas seda peakski ignoma.

Ma arvan, et oleks aeg teha järgmine tätoveering. Enne võiks eelmised kokku lugeda, et teaks, mitmes on.

(Tegelt tahtsin ma selle pildi kõrvale rääkida humoorikaid lugusid igapäevast ja duckfacei üle nalja visata, aga ei tulnud hetkel välja. Järgmine kord.)