Author Archives: daki

“PROJEKT: LAPS” IV Embrüo ja Caesari salat

hoomamatu Leave a reply

Neljas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”.

I osa. II osa, III osa

4. Embrüo ja Ceasari salat.

 

“Näete, ja seal ta ongi.” Arst osutab ultraheliaparaadi ekraanil kohale, kuhu peaksin vaatama. See liigutus on täiesti ebavajalik, sest pole võimalik, et ma teda ei näe. Teda – mu last! Seal ta istub, kägaras, väike inimkuju. Ekraanil paistab ta ehk käelaba suurune, kuid arst kinnitab, et embrüo on vaid umbes viie sentimeetri pikkune. Embrüo – mis kuradi embrüo! Ta on ju täiesti inimene! Väike, aga inimene. Uskumatu, mõtlen hallikirjut ekraani jõllitades. Minu sees kasvab 5sentimeerine inimene!

Ja ta hüppab!

Ma vist isegi võpatan ja hakkan juba küsima: “Kas…”, kuid arst ennetab: “Ei, neid liigutusi sa veel ei tunne.”

Jään taas vait, kuniks doktor oma mõõtmisi teeb ning jälgin oma ilmaimet. Minu laps!

Varsti ongi esimene trimester möödas. Aeg on ühest küljest läinud ääretult kiiresti, suisa lennates.

Päevad kulgevad tuimas rütmis töö-kohtumised-kliendid-toidupood-kodu. Ja kui ma ei tegele tööasjadega, elan ma mingis omas mullis. Mõneti pakitsen õnnest, tahtmisest kogu maailmale oma suurt rõõmu kuulutada. Teisalt jälle olen kõik inimsuhted hetkel pausile pannud, sest ma lihtsalt ei oska midagi öelda. Praegu on mul veel vabandus, praegu saan ma endale öelda, et paljud naised ootavad rasedusest teatamisega esimese trimestri ehk nii-öelda “ohtliku aja” lõpuni. Kuid varsti, mõne kuu jooksul, hakkab mu punu aina paisuma ja lõpuks ei ole mul enam ettekäändeid. Ja siis tuleb ka paratamatult küsimus: “Kes on isa…?”

Continue reading

teine emadepäev

hoomamatu 3 Replies

Emadepäeva puhul tahtis Mila joosta tänavale (nagu ikka), keeras jogurtipurgi tagurpidi, lõi Mallut käeraudadega otse silma, keeldus kiikumast, jooksis rumala järjekindlusega naabrite lillepeenardesse, viis oma poti reisile läbi korteri (“Kui te vaatate bussiaknast vasakule, näete te pliiti… ja kohe, ärge maha magage, järgneb kasside liivakast!”), potis istus karu ja tegi reisi kaasa. Lisaks ta lõi endale vastu nägu paar korda erinevate instrumentidega, läks paugust lõunauinakule ja kurtis keskmisel määral elu üle.

Ehk siis – ei midagi erilist.

Välja arvatud see Mallu peksmise osa. Seda ikka iga päev ei juhtu.

Aga iseenesest on juba see, et ta on olemas, piisavalt eriline. Kõige erilisem üldse.

Ma ikka vahel mõtlen, et ei tea, millal see “ema” tunne peale tuleb küll. No et umbes nagu mingi hetk PEAB ju Mila pärisema uksest sisse astuma, tänama lapsehoiuteenuse eest ja tema kasvatamisega tegelema hakkama. (Soovitavalt võiks potitreening ka tema õlule jääda.) Absoluutselt ei saa aru, et ema oleks. (Välja arvatud sel 90 %-l ajast, kui ma olen veendunud, et olen kohutavaim ema maailmas.)

Ja samas ju nagu ikka saan ka. Õnneks. Ning peamine on ikkagi see, et me oleme mõlemad elus ja keegi pole kuskile ära kadunud. Ikka puhas win on ju tegelikult.

tõde

hoomamatu Leave a reply

Well, depression works that way. Movies have given us a skewed idea of how it works, because there, when a character enters his “dark period,” it’s with a montage full of sad music and drinking and moping in dim rooms. Real life isn’t like that. Not only do moods fluctuate, but even when you’re at your lowest you find yourself in social situations where you’re not allowed to show it. If you’re in a dark place but can’t get out of your nephew’s birthday party at Chuck E. Cheese’s, you’re going to put on a smile for the camera. You feel selfish bringing everybody else down. You put on a cheerful mask.

Read more: 14 Photographs That Shatter Your Image of Famous People | Cracked.com http://www.cracked.com/blog/14-photographs-that-shatter-your-image-famous-people_p2/#ixzz1ubtceJWr

gardening, gardening, gardening, death

hoomamatu 12 Replies

Istusin üksõhtu trepil, ootasin Mallut. Saabus juuste lehvides ja ainuke, mida ma suutsin öelda, oli: “Saad aru, ma olen ERUTUNUD väljavaatest, et mul on varsti pool peenart maikellukesi täis.”

(Sellele järgnes õige pea infokild, et viin teisipäeval vanaema arsti juurde, mille peale Mallu lihtsalt ohkas ja ütles: “Ei noh, igal ühel oma glamuursed hetked… Sina ja su põnev elu.”)

Niisiis on juhtunud see, mille eest Dylan Moran ammu on hoiatanud. Või noh, okei, ma olen alati mingist peenrakesest unistanud, aga täiesti ootamatult on see kätte jõudnud. Ma istun õhtul trepil ja vaatan oma lillekesi ja käin neid kastmas ja… ja 16aastane Daki (kes planeeris filmistaari karjääri ja glamuurseid pidusid kaatritel Vahemerel) mu sees lihtsalt röögib pettumusest. Lõpuks on see juhtunud. See sai mind kätte. Mulle tundub, et ma olen… täiskasvanud.

Õudne.

Mina ja täiskasvanud? Tegelen AIANDUSEGA?! Issand jumal.

Järelikult on surm üsna lähedal.

See on täitsa huvitav, mida üks mullane maalapike inimesega teeb. Vaatad kevadel – muld. Hmm. Äkki siia kasvab midagi? Paar nädalat hiljem avastad – oo, kasvaski! Lilled! Minu mullasel lapikesel! Siis tuleb emapalk ja sa arvad, et kuluks ära üks tripp aianduspoodi, kuhu sa paned hakkama summad, mida sa varem kulutasid nädalavahetusel baarides. OSTES LILLI. Ja seemneid. Ja mulda. Ja põõsaid.

Siis vead sa need kõik koju ja paned lapse magama ja müttad poole ööni köögiakna all maad üles kaevata, et enne kevade esimest äikest jõuaks seemned mulda pista. Higine. Mullane. Selg sügeleb. Meenub, et käisid enne seda kõike ju veel vannis. Pühid higi. Kaevad veel. Leiad igast huvitavat kultuurikihti maa seest, peamiselt kive ja klaasikilde, aga ka mingi plastiktoru.

Kõplad. Vead vaod kühvlikesega. Kirjutad plastjubinatele, mida maha paned. Avastad, et marker tuleb plastjubina pealt kohe maha. Teed plastjubinatest pilti, et pärast meeles oleks, kus miski kasvama peaks.

Siis tõmbad hinge ja mõtled… MIDA KURADIT? Toas on ju vein ja kassid ja sarjad, ja millega tegeled sina? KAEVAD MAAD, vot sellega tegeled. Miks? Ei tea. Aga tundub, nagu peaks. Huvitav on ka see, et ma tegelikult ei tea üldse, mis ma teen. Pole viitsinud guugeldada või aiandusalaseid asju lugedagi, lihtsalt läksin ja hakkasin lambist tegema. Mingist loomulikust intelligentsist. Ikkagi igipõline maaharijast eestlase veri, umbes tead ikka, kuidas mullast ja seemnetest kokku söödavaid asju toota. Natuke kaevata, natuke kõblata, mitte unustada kasta ja ongi olemas.

Ja siis olen ma mitu õhtut lilli istutanud. Tegin isegi ühe lillekorvi, kuhu toppisin erinevaid asju sisse ja arvasin, et on ilus.

Siis jälle istusin trepile ja mõtlesin… mida kuradit? KUIDAS SEE NÜÜD KÕIK JUHTUS? Kus on glamuur!? Kus on fabuloosne elu?! Gardening, gardening, gardening, death!

Kõige müstilisem kogu selle aiandusvärgi juures on see, et… see on fucking satisfying. Oled kurb, kui laps lilleõie ära lõhub. Oled rõõmus, kui avastad, et piibelehed on. Oled rahul, kui tuleb vihma. Oled rahul, kui paistab päike. Oled õnnelik, kui ostad kastekannu. Mõtled juba järgmisele suvele ja sellele, et forsüütia on siis juba natuke suurem ja sirel võibolla võrseid ajanud ja ootad pikisilmi, millal roniasjad müüri najal lehte lähevad ja…

Appi kui mõnus.

Nüüd tuleb ainult loota, et ikka vihma tuleks ja et laps kõiki asju kohe maast üles ei kisuks ja et maitsetaimepeenar ei saanud liiga varjulisse kohta ja et naabermajalt kive lilledesse ei kukuks.

Elu.

Aiandusglamuur, tundub mulle, ongi see pärisglamuur. Kui enam pidudele minna ei saa, siis lähed aeda ja räägid lilledega.

I totally get it now.

uusi ja huvitavaid ärevushäireid

hoomamatu 26 Replies

Niisiis. Saaremaal käidud, eestikeelne stand-up nähtud, gruupindus tehtud. Stand-upist püüan kirjutada pikemalt ka, kui on viimaks aega hinge tõmmata.

Ah et kuhu aeg läheb?

No näiteks eile ja täna käisime me Milaga poodides ja turul. See kõik nägi täpsemalt välja selline: Mila tatsub tähtsalt (enamasti vales suunas). Mina muudkui viiplen ja hõigun: “Mila! Siiapoole! Ei, lähme siiapoole! Ei! …Ei! Mila! Miiiiiiiiiii-laaaaaaa!” Ja kõik kõrvaltvaatajad ahhetavad ja löövad käsi kokku, et kui armas ja asjalik laps ja mina pühin otsa eest higi, sest on kohutav katsumus aastasele asjurile järele joosta.

Pärast seda kõike helistasin emale ja vabandasin ette ja taha, sest NÜÜD ma tean, KUI kohutav võis tal minuga koos kasvamine olla. Mina vana tähelepanuhoor muidugi väga ei põe, et tänu lapse suvalistest ustest sisseastumisele ma pidevalt võõrastega suhtlema pean, aga mu vaene emme, daam, natuke häbelik ka – ma TÕESTI tundsin neil päevil tema valu. Ma olen väga tänulik, et ta mingil hetkel lihtsalt alla ei andnud ja mind kuhugi ära ei andnud, näiteks aktiivsete laste nurka või kuskile. Jumal teab, mis asjad nõukaajal minusuguste jaoks olid.

Ema naeris ja ütles, et tõepoolest. Sel ajal oli tal veel kombeks punastada ja põhimõtteliselt minu eluaastatel 2-… (ma arvan, et see kestab tegelikult praeguseni) oli ta lihtsalt nonstop näost punane. Sest tavalistel lastel pole ju mingit häbitunnet ja minul pole seda kohe eriti.

Kogu selle lapse sabas jooksmise ja rassimisega olen ma avastanud, et aeg KAOB käest. Täna käisime Horteses ja Kristiine keskuses (kahes poes) ja selle peale läks KUUS TUNDI. For fuck’s sake. KUUS TUNDI!!! Lihtsalt poodides käimisele! Muidugi olen ma nüüd loobunud käru kaasa vedamast, sest Mila tahab ju ise kõndida. Mis tähendab, et ta kõnnibki. Käest kinni keeldub hoidmast (sest ega ta mingi titt pole) ja nii ma siis peangi teda pidevalt kehablokiga takistama sõiduteele jooksmast või valesse poodi sisse astumast või siis lihtsalt teda vahepeal säravatest kaupadest eemale tassima.

Pärast kahte kuud elektripliidi- ja külmkapivaba elu leidsin ma, et ma olen VEIDI väsinud sellest. Niisiis läksin ja ostsin täna külmkapi. Järelmaksu peale (loomulikult). Mõtlesin, et tehnikapood on siuke ohutu koht, kus last ei pea pidevalt tassima, aga eksisin. Peaaegu olin sunnitud ostma ühed kõrvaklapid, millest Mila keeldus lahti laskmast ja paberite vormistamise ajal üritas ta seitse korda ära joosta ning kolm korda leti taga ise tööle asuda. Müüjad olid valmis teda palkama ja suvalised võõrad tädid tõid mulle last pidevalt tagasi, kui ma SEKUNDIKS oma rolli unustasin ja mujale suvatsesin vaadata, näiteks allkirjade andmiseks.

Lõpuks olin ma täiesti läbi higistanud (sest mingi südasuvi on väljas), käed valutasid tite tassimisest (sest Horteses ei leidnud ma normaalset käru) ja kõige tagatipuks lisandus kõikidele mu tavapärastele ärevushäiretele uus ja huvitav: mul on nimelt SURMAHIRM, et Mila lihtsalt kaob ära. Täna ta Horteses suutis kolm korda mul silmist kaduda. Õnneks on tal komme valjuhäälselt… häälitseda, nii et leidsin ta ikka üles kuskilt kastekannude vahelt, AGA IKKAGI. Kurat võtaks, see on kohutav tunne – pöörad ringi ja last pole! Oli just seal – ja enam pole! Vaatad siia-sinna, ei näe. Sisemus tõmbub külmaks, süda jätab löögi vahele, veri kohiseb kõrvus – ja siis kostub kuskilt tuttav “Ääää! Aaaaa! Ooooo! Sssss!” ja võib taas hingata.

Ma päris tõsiselt mõtlen ta ära kiibistada või talle mingi pahkluumonitor paigaldada (või mingi GPS-jälgija), sest saate aru – ma ei tohi teda ju ära kaotada! Aga ta ei kuula sõna, ta pole hetkel oluliselt targem keskmisest koerast ja vähemalt koerad tulevad kutsumise peale üldiselt tagasi ja jäävad paigale, kui sa neile sellise käskluse annad. Mila aga vaatab kavalalt otsa, kiljatab ja jookseb pea seljas järgmise huvitava asja poole, milleks võib olla mõni hiigelkoer või näiteks sõitev auto. Rääkida ta ei oska, mobiili ei õpi veel niipea kasutama ja tõepoolest, kuidas üldse on võimalik sellises vanuses lapsega rahulikult elada? Saarel olime Siki juures ja vot siis oli hea. Panid lapse heinamaa peale maha, istusid ise aiatooli ja lugesid raamatut, hea kindel, et laps kuhugi ei kao. Rohu seest paistab välja, autosid pole ja kuhugi peita end ta ka ei saa. Vähemalt mitte paari sekundi jooksul, mil sa teda ei jälgi (kui tegeled näiteks sellise rumaluse nagu SILMADE PILGUTAMISEGA).

Kodus on ka täiesti kohutav, sest kui keegi unustab välisukse linki panna, on Mila taas sekunditega välja jooksnud ja kuna meie aiavärav on pidevalt lahti, siis on mul ka kodus pidevalt surmahirm, et ta tänavale jookseb. Tal võtaks see võib-olla… no minuti. See eeldaks küll väga paljude asjade kokkulangemist, kui tal see vaba minut oleks, aga IKKAGI. See on nii kerge juhtuma. Ühesõnaga tuleb muretseda normaalne ukselukk, mis ust ka reaalselt kinni hoiab ja kassiukse võib vist esialgu unustada, sest sealt ta mahuks ju läbi.

Ja võib-olla laps ka ikkagi ära kiibistada. Või mingi linnuvaatlusseade külge panna. Ma ei tea, ma tõesti ei tea, aga MA EI TOHI TEDA ÄRA KAOTADA.

Nad oleksid võinud seda mulle haiglas pärast sünnitust öelda. Selle peale, kui ma umbes esimese asjana ütlesin, et nüüd võiks püüda last mitte ära tappa. Mõni ämmaemand oleks võinud hoiatada, et lisaks elus hoidmisele EI TOHI MA KA TEDA ÄRA KAOTADA.

Oh õudu.

Vanemdamine on teinekord päris raske.

Hiljem… Hahahaaa, vaatasin sellenädalast “Modern Familyt” ja what do you know, selles osas panid Cam ja Mitch Lily rihma otsa. Jap-jap. I totally get it now.

“PROJEKT: LAPS” III Ebamugavad kõnelused ja triibud

hoomamatu 3 Replies

Kolmas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. I osa. II osa.

3. Ebamugavad kõnelused ja triibud

 

Kõik naised teevad vist rasedusteste ühtemoodi. WC, ebamugav soristamine ja siis paaniline ootamine. Elu pikimad viis minutit, mil sa kõnnid mööda elamist ringi ja püüad mitte testi poole vaadata, kartes tulemust ära sõnuda. Või siis vastupidi: vaatad pulga poole nii pingsalt kui vähegi suudad, lootes, et suudad kuidagi nii tulemust soovitud suunas mõjutada.

 

Mina olen paari kuu jooksul jõudnud täieliku ükskõiksuseni. Ma olen teinud kümneid rasedusteste, ka ajal, kui nende tegemisel pole mingit meditsiinilist mõtet. Ma tegin neid söögi alla ja söögi peale ja tulemus oli alati sama: üks triip. Tänaseks on rasedustesti tegemine kui hommikune hammastepesu – lähen poolkinniste silmadega pärast äratuskella helinat WCsse, avan kogenud liigutusega testipaki, teise käega võtan hambaharja, istun potile, tehes kõike korraga. Test jääb pärast hammastepesu kraanikausi äärele ootama, kuni ma söön, riietun ja meigin ning vahepeal on mul alles õhtul meeles seda vaadata.

Continue reading

on a Moon

hoomamatu 3 Replies

Ma ei ole üldiselt viitsinud Milale senini raamatuid ette lugeda. Olen küll neid kokku kogunud ja talle kätte andnud, paar korda üritasin lugeda ka, aga teda väga ei huvitanud. Laisk nagu ma olen, jätsin asja sinnapaika, lohutades end sellega, et vähemalt lasin ma talle rasedana klassikalist muusikat (ja new age’i).

Nüüd on ta ise hakanud raamatute vastu huvi tundma. Kui tal pudelikorkidest ja muust põnevast kopp ette saab, tuleb ta raamatuga, taob mind sellega nõudlikult ja jääb huviga ootama. Siis on minu ülesanne raamat ette lugeda. Mida ilmekamalt, seda parem. Kui raamat läbi, avab ta suvalise koha ja ma pean seda kohta uuesti lugema. Siis avab järgmise suvalise koha jne. See kestab TUNDE. Mul on kõik need kiisusalmid juba pealuu sisse kulunud.

Aga samas on tore, et enamike asjadega on nii, et ta ise näitab mulle, millal võiks olla õige aeg nendega tegelema hakata. Nii juhtus söögi-joogiga, nii juhtus raamatutega, äkki juhtub nii ka potiga? (Jap, ma ikka veel terroris selle asja pärast.)

Muuhulgas käisime täna Kuul. Kui tuppa tagasi hakkasin last viima, noh et õhtu ja söögiaeg ja nii, hakkas laps meeleheitlikult kisama.

Jap. Ma juba kujutan ette, et sel suvel ma toas eriti midagi tehtud ei saa. Aga noh, äkki saab väikse päevituse ja kõvasti raamatuid läbi loetud. Kuul ju hakkab päike hästi peale?

“PROJEKT: LAPS” II Seks ja šokolaadikohv

hoomamatu 8 Replies

Krääääp! Mul läks seoses Mila sünnipäevapidustustega täiesti meelest, et esmaspäeva järjekapäevaks kuulutasin. Vabandust! Siin nüüd teine osa. Järjejutt ilmus algselt ajakirjas Naised.

I osa.

PROJEKT: LAPS

II Seks ja šokolaadikohv

Ma tean, et peaksin lahkuma, kuid ei suuda seda. Miku juures on kuidagi nii mõnus olla, hoolimata akna all käratsevast linnast. Me lebame hämaras, joome teed ja vaikime. Ma ei tea, millest mõtleb Mikk, aga mina mõtlen vaid ühest – lapsest. Kas ma peaksin hoidma meie suhted võimalikult külmad? Nii külmana, kui üldse on võimalik üht seksisuhet hoida. Olen juba otsustanud, et tulevaste komplikatsioonide vältimiseks ei tohi ma Mikku kunagi endale külla kutsuda, isegi talle mitte öelda, kus ma elan. Seda veel vaja, et ta aasta pärast minu kodukanti sattudes pilgu mu aknasse heidaks ja mind seal näeks, titt kätel. Jah, kindlasti – mida vähem Mikk minust teab, seda parem.

Continue reading

üks aasta

hoomamatu 13 Replies

Kallis Emiliana,

täna aasta tagasi anti sind mu rinnale. Sa olid suur, soe ja vait. Nii vait, et mul hakkas hetkeks hirmus. Võib-olla ma isegi küsisin: “On kõik ikka korras?”, aga ma ei mäleta seda. Ma mäletan su nohinat ja su kokkukleepunud juukseid laubal ja suurt kergendust, et sa polegi koonuspea (sellest räägime kunagi, kui oled suurem). Ma ei mäleta, mis olid mu esimesed sõnad sulle – vähemalt mitte selgelt. Võib-olla ma ütlesin, et sa oled nii ilus. Võib-olla ma ütlesin lihtsalt: “Tere, sõber.” Nii kahju, et ma ei taibanud kohe muljeid salvestada, kõik see sünnitusnädalavahetuse õudus oli veel värskelt meeles ja ma arvasin, et ma tahangi selle ära blokkida ja enam sellele kunagi mõelda. Nüüd mõtlen, et mõned asjad oleks võinud salvestada.

Ma mäletan meie esimest ööd koos. Ukse kohal põles mingi rõlge valvelamp ja ma olin kohutavalt kurnatud. Ei, KOHUTAVALT kurnatud. Su isa magas üsna rahulikult, mina kuulasin su hingamist ja haigla ööhääli ja valutasin ja mõtlesin, et… Huvitav, mida ma mõtlesin? Ilmselt mõtlesin, millal sa ärkad. Ja mis ma siis tegema pean. Mõtlesin, et tahaks mäkki ja koju ja üht kokteili. Mojitot, soovitavalt. Mõtlesin, et tahaks kasse kaissu ja mõtlesin, et tahaks kellegagi rääkida. Vahepeal ma ka magasin, korra sa vääksatasid, aga uinusid uuesti.

Hommikul saime muidugi valveämmaka käest võtta, et ma sind iga kolme tunni tagant söötmiseks ei äratanud. “Laps peab sööma!” Vot, juba peaaegu oleks su ära tapnud, esimesel ööl, mõelda.

Teisel ööl panin kohusetundlikult kella ja iga kord, kui see helises, nügisin su isa üles, et ta su voodisse tõstaks. Muidugi oli sul ka teisel ööl täiesti ükskõik. Saabus hommik ja ma otsustasin, et enam ma igasuguste lapse äratamise rumalustega ei tegele, küllap jõuab ta mind üleval hoida tulevikuski.

Nii muidugi läkski.

Nüüd me siin oleme. Aasta hiljem. Ikka veel elus. See on puhas ime, et me mõlemad ikka veel elus oleme.

Vahel on mul tunne, et ma olen just lõpetanud aastapikkuse sõja. Sõja iseendaga, sõja ümbritsevaga, sõja unetuse, sõja depressiooni, sõja süümekate ja sõja tasakaalutusega. See aasta on täis olnud suuri avastusi, rõõmupurskeid pisiasjadest (mäletad seda korda, kui sa mind ninast hammustasid ja naerma hakkasid?), eneseanalüüsi, võitlusi, pisarajõgesid, kurnatusest kulmudel roomamist, sinuga koos nutmist kui sul on olnud nii paha, näpud-ninas-hommikuid, heldimusi, frustratsiooni, enesevalitsemist ja enesevalitsuse kaotamist, suurt armastust, pikki päevi ja veel pikemaid öid, eneseületusi, õppimist, sinu silmadesse vaatamist, väga palju prolapsiale mõtlemist, venitusarme, kukkumisi, uuesti tõusmisi, kaisutamist, madratsitel püherdamist, kasside kallistamist, õndsust, nukrust, elevust… ja tuhandeid muid pisiasju, mis teevad elu elamisväärseks.

Eile jäime koos kaisus magama, mina vist isegi enne kui sina. Ma olin taas kohutavalt kurnatud, terve päev olin ma iga kord neelatades karjatanud, sest lihtsalt nii kohutavalt valus oli. (Täna on juba parem, tänan küsimast.) Öösel ärkasin ma paar korda üles, kui sa mulle jalgadega kõrva lõid, ja iga kord ma mõtlesin sind vaadates: uskumatu. Uskumatu, et on möödas juba aasta.

Ja me oleme mõlemad elus.

Vahel ma veel tunnen, et võib-olla peaksin ma sinusse rohkem kui lapsesse suhtuma. Mina aga suhtun vist sinusse kui oma parimasse sõpra, kes on küll 80 sentimeetrit pikk, aga ma ei diskrimineeri. Sõbrad võivad ka alla-meetrised ju olla! Kui ma imestusega vaatan, kuidas teised sind muudkui keelavad-käsevad (õnneks ei poo ega lase), ei ole mu imestusel piire. Kas nad siis ei tea, et sa pole mingi imbetsill? Oh, muidugi ei ole sa ka mingi akadeemik (veel), aga džiisas, isegi sina tead, et raamatuid ei lõhuta või et asju, mida ei saa närida, ei tasu ka alla neelata. Kas ma ehk usaldan sind liiga palju? Kui sinuga õnnetused juhtuvadki, siis on need peamiselt… noh, mida nimigi ütleb – õnnetused. Vahepeal komistad, vahepeal kukud, vahepeal jooksed pea seljas ja sajad kuskilt alla, vahepeal lähed elevusse ja unustad diivanilt allaronimise nipi, vahepeal… noh, juhtub. Kõigil juhtub. Juhtub sinulgi. Asjad, mis meie vahel tülisid põhjustavad, on tavaliselt Suurte Tahtmiste Kokkupõrked. Kui mina tahan üht ja sina tahad teist. Ja kumbki pole nõus järele andma. Näiteks kui mina tahan pesumasinat parandada ja sina tahad NÄHA VÄGA LÄHEDALT, millega ma tegelen, miska on mul võimatu sellega tegeleda, sest sa oled ees. Või kui mina tahan, et sa magaksid, aga sina tahad teha absoluutselt kõike muud, peaasi, et liikumatult ei peaks olema. (Ja siis sa jääd magama nii, et kõigutad vihaselt oma jalga, justkui näidates: YOU CAN HOLD ME DOWN, BUT YOU CAN’T BREAK MY SPIRIT!!!)

Niisiis, sa mu päevade lahutamatu kaaslane ja sõber, mulle tundub, et me oleme võrdsed. Minul lihtsalt on praegu sinu ees mõned eelised – näiteks ulatan ma riiulilt moosi võtma (ma vana hiiglane) ja oskan rääkida sellises keeles, millest teised aru saavad. Sina räägid veel mingeid võõrkeeli, kuigi on päevi, kus sa mind oma arusaamisega üllatad. Ütlen: “Lähme õue!” ja juba sa tuled, papud näpus, ja hakkad mind käest ukse poole vedama. Või ütlen täiesti lambihetkel: plaksuta! Ja sa plaksutad. Who knew! Sa tegelikult ütled ka pärissõnu, aga ma pole veel päris kindel, kui… adekvaatne sa neid öeldes oled. Sestap valetasin ma täna su uuele arstile, et no kümmet sõna veel sõnavaras pole, aga viis on vast ikka. (No et nad sind hälvikuks ei peaks.) Sest TEGELIKULT võib ju öelda, et “gsss” on “kass” ja “sss” on “issi” ja “mmmamm” on “emme” ja “tah” on “aitäh” või “ei taha”. Ja kõige kõnekam on su pearaputus  – “ei” oskad sa sedasi küll väga ilmekalt ja konkreetselt öelda (tavaliselt söögi peale).

Sa oled väga iseseisev. Teinekord ma vaatan sind ja muhelen omaette. Võtad maast saapa ja kõnnid sellega asjalikult mööda tuba ringi. Siis võtad maast mänguasja ja kõnnid omaette jutustades mööda tube edasi. Siis näed – oo! Raamat! Tahad võtta ka raamatut kaasa sellele tuurile mööda kodu, aga probleem! Käed on juba täis! Saabast ja mänguasja muidugi maha jätta ei saa, aga raamat – raamat peab ka tulema sellele tripile! Sest kuidas sa ometi raamatu maha saad jätta, ega sa mingi… raamatuid mahajättev koletis ole! Siis võtad sa mänguasja hambusse, raamatu paremasse ja saapa vasemasse kätte ja ringreis jätkub. Kuni – ohhoo! Eemal terendab pudelikork. Raamat, mänguasi ja saabas kukuvad, et teha ruumi su lemmikasjale maailmas – pudelikorgile. Viimastel päevadel on su lemmiktegevus korkide pudelile peale ja sealt maha keeramine. Veits ajab see sind ka närvi, sest tundub, et sa veel päriselt ei jaga biiti, et miks vahepeal kork jääb peale ja järgmine hetk ei jää, aga küllap seegi sul varsti käpas.

Ma armastan sind lõputult, mu kullatükk. Sa oled väga intensiivne ja väga väsitav – aga teisiti polekski ju see mõeldav. Mõnikord olen ma mures, et äkki oled sa liiga emmekas, aga… Aga tegelikult on vist nii, et mitte sina pole emmekas, vaid mina olen sinukas. Sest mul on sind väga vaja ja ma ei oska enam sinuta.

Ilusat teist eluaastat sulle.

Ja endale teen ma suure pai ja kingin nähtamatud lilled, et ma olen tänaseni välja vedanud. Ma ausalt ei uskunud vahepeal, et ma jaksan.

Aga jaksasin.

Ilmselt just tänu sinule.

Armastades,

sinu emme

nädala kokkuvõte

hoomamatu 1 Reply

Sel nädalal tegin Digile Naisteka külgi, mis tagasi mu sülle kukkusid, aga see ilmub alles maikuus, nii et tutkit.

Delfis kirjutasin sellest, kuidas kõik paistavad viimasel ajal lahku minevat.

Nädala kiri: vaene Kärdu, kes elab minu Tartu-korteris, on naabrid vist täiega välja vihastanud.

Ja nädala pilt ja kohtumine: Ollu! Vaatas mulle laupäeva hommikul ukse kõrval kasvava kuuse otsast otsa, plagises kurjalt ja ma hetkeks arvasin, et ta hüppab mulle näkku kinni. Siis tuli Pussakas ja Ollu jooksis minema. Loodetavasti kohtume veel.