Author Archives: daki

PROJEKT: LAPS VIII Tuhud ja tõed

hoomamatu 3 Replies

Kaheksas osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Eelmine kord valetasin – nüüd on kaks osa veel jäänud, kokku kümme neid on. Ja esmaspäevad on ikka üks igavene häda mul arvuti taga olemiseks aega leida, eriti kui on Tartust tulek. Seega vabandan hilinemise pärast!

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa

8. Tuhud ja tõed

 

Me seisame sünnitusmaja ooteruumis. Mikk hoiab kramplikult käes minu spordikotti, kuni oma järjekorda ootame. Mina tõmban aeg-ajalt kõverasse ja oigan, tuhud on muutunud regulaarsemaks ja valusamaks. Üritan kellaajaliselt neid mõõta, kuid loobun sellest üritusest peagi – ei suuda üldse mingi arvutamisega tegeleda.

 

Lõpuks, pärast ootamist, mis tundub kestvat tunde, kutsutakse mind ülevaatusele. Rõõmsa näoga ämmaemand käsutab mind toolile. Loen talle ette hommikused sündmused, ta küsib paar täpsustavat küsimust, ning: “Jaa, avatust on juba kolm sentimeetrit, võtame su sisse!”

“See tähendab: ma sünnitangi?”
“Jah, just seda see tähendabkI!” naeratab naine lõbustatult.
“Aga ta on ju veel nii väike, tähtaeg on alles järgmisel kuul,” püüan protesteerida.
“Mitmes rasedusnädal on?” pärib ämmaemand, sirvides mu rasedakaarti.
“Kolmekümne…” loetlen meeleheitlikult nädalaid.,“…seitsmes?”
“Noh, siis pole ju vaja muretseda, täitsa ajaline laps! Ja kus isa? Ootab väljas?”
“Jah, aga…”
“Selge, tema võtku siis su asjad ja lähme ära sünnitusosakonda!”
“Aga…”
“Aga mis?”

Continue reading

ää ullule pilli küll a’a!

hoomamatu 3 Replies

Olen Tartus. Või õigemini, Lõuna-Eestis. Muuhulgas olen kohtunud kahe suure musta koeraga keset metsi südaööl, peaaegu kruusateelt välja sõitnud, rääkinud Siki ja emmega “Merevaigu” olulisusest ja noh, OLNUD TARTUS.

Natuke tahaks juba koju. Kõik need kassid ja mu armas Nõmme kaos.

Üks mõte oli veel. Pärast seda, kui Kärdu mu seljatätoveeringut nähes suured silmad tegi, sain ma aru, et kuigi ma jagan blogis oma ihu ja hinge, pole ma mingil põhjusel väga oma tätoveeringuid jaganud. Niisiis algatan ma projekti: võtta üles kõik mu tätoveeringud (soovitavalt lahedate piltidena) ja neid jagada. No et kui leitakse kunagi mingi laip, siis on mind vähemalt nende järgi võimalik tuvastada. Sest jumal teab, millal ma suren, eks. Ükskord veel midagi mulle pähe kukub, ma ütlen.

Ja lõpetuseks tahtsin jagada lugu, mis võib olla anekdoot, aga ma ei ole päris kindel, sest ma pole iial kindel mitte milleski, kui A. mulle jutte räägib. Täna näiteks ta teatas, et GER-POR mäng jääb ära, sest vihma hakkas sadama. “Võimalusel jätkub mäng kultuurimajas.” Ja et Ronaldo ei mängi, sest “tal on mingi paise”.

Öelge siis nüüd veel, et õemehi peaks USALDAMA.

Igaljuhul, olla Võro mees elus esimest korda teatrisse läinud. Istuvad hardas vaikuses, vaatavad etendust, kui järsku laval näitleja pateetiliselt: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus.
Näitleja uuesti: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus. Vaikus.
Näitleja kõigest hingest: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!!!”
Mees tõuseb püsti, vaatab ringi ja rehmab käega: “Vanemuine, ep ma tia, kut sa oled, a ää ullule pilli küll a’a!”

spontaanne giveaway

hoomamatu 1 Reply

Kuna täna ja homme olen ära kusagil Lõuna-Eesti avarustes, siis korralikku posti ei tule, aga ma üldse viimasel ajal harva nädalavahetuseti blogima jõuan. (Ühtlasi olen avastanud süntaksimängud. Et need mulle meeldivad.)

Aga avastasin ootamatult, et dakiblogi Facebooki-lehel on ainult kaks laikijat 300st puudu, seega kui 300 täis saab, annan ära sellise arvutikaanele mõeldud kaunistuskleepsu. Parim muidugi Mäki peal, aga sobib ilmselt ka teistele (mittemustadele) arvutitele.

Ärge jumala eest sheerima küll hakake, see on ikka ilge, kui nii juhtub. Aga äkki mõni juhuslikult näeb ja vajutab kah like ära, mida on näiteks kaua edasi lükanud (sest ei ole vaja ju, et igasugused fesaris teaks, mis blogisid te lugemas käite!). Enivei, nädala alguses vaatan, kas 300 on täis, ja teen random.org abil loosimise. Kui sulle endale kleeps ei sobi, saad sõbrale anda.

Pildil poseerib Mallu koos mu arvutiga, millel on hetkel samasugune kleeps. Boonuseks Mallu hullusilmad!

juuni stiil

hoomamatu 5 Replies

Nagu teada, elasin ma umbes märtsist… aprilli lõpuni vist ilma peeglita. See oli veits häiriv. Näiteks ükskord läksin lapsega koos vanni ja kui olin ta magama pannud, läksin ise veel poodi. Müüja oli nii-nii sõbralik, mul kohe naeratus näol, et näed! Säästumarketis on ikkagi ka inimesed tööl, mitte tundetud masinad.

Jõudsin autosse ja vaatasin tahavaatepeeglisse…

Mulle vaatas vastu Alice Cooper.

See oli päris kohutav. Ja hüsteeriliselt naljakas. Nimelt olin ma ära unustanud, et meik peas, see sai korraliku mahavõtmise asemel lihtsalt vannis käies laiali hõõrutud. Kui ma JR käest küsisin, et jumala eest, miks ta midagi ei öelnud, kehitas ta õlgu ja ütles, et ei pannud tähele.

Mehed, ma räägin. Seda paneb küll tähele, kui ma üksi kleidiga välja lähen, eks…

Nüüd on mul õnneks peegel, fopaasid juhtub… vähem. Neid täielikult vältida ma ei suuda, sest ma olen üldiselt moevõhik. Näiteks käisin ma ükspäev linnas ROOSADE retuusidega kleidi all ja sain aru, et tõenäoliselt on selline riietumine mõnedes riikides seadusega keelatud. Sest ma for reals nägin välja, justkui ma a) oleks kleidi all alasti ja kleit oli LÜHIKE, või b) üks sõna: viinerijalg.

A no polnud teha midagi, ainsad asjad, mida jalga panna. Ja ilma ei saa ka käia, paksude tüdrukute klassikaline probleem suvisel ajal – jalad hakkavad lihtsalt HÕÕRUMA. Umbes selle koha pealt, kus mul praegu postitantsusinikad on. Muidugi, mõnedel kogukatel on küll ka peenikesed jalad, nii et nemad saavad käia seelikuga ka ilma sukkadeta. Ükskord olen ma kah nii peenike, kui just see sääremarjaareng mingit vihjet ei anna praegu, et kuhu see jooksmiseharrastus mind tulevikus viia võib…

Igaljuhul, eile läksime Sikiga poodidesse ja nagu meil temaga juhtub, ostsime ilusaid asju. Odavaid, aga ilusaid. Ja ootamatult kujundasin ma leidudest selle suve looki, midagi, mida mul varem olnud pole. Õigemini, mul on igal suvel küll lemmikkomplekt, mida kanda. Näiteks eelmisel suvel sai selleks triibuline H&Mi kleit, mille Foo Fightersi konsal käies soetasin, mitu aastat on aga lemmikud olnud hoopis ühed punased põlvpüksid, mille häda tõttu Vilniusest ostma pidin, kui neli aastat tagasi Amsterdamis käisime. Lindexist ja allahindlusega.

Novot, sel korral vahtisime ka igasuguseid ilusaid asju Lõunaka uues Tally Weijlis (kas on veel VÕIMATUM ühe poe nime hääldada ja kirjutada?), Siki sai sealt paar lahedat asja, aga kuna seal suurimad numbrid lõppevad 40ga, siis mina mitte. Ilmselgelt pole Tally Weijli sihtgrupp. Küll aga sain ma sealt PARDIKESTEGA kaks kaelaketti! PARDIKESED!!! Vuhuu!

Kõige olulisem ost on aga merehõnguline triibikkleit Lindexist. Kah allahindlusega. Proovisin üht mitteallahinnatud, mis oli NII ILUS puu peal, no lihtsalt pole olemas ilusamat kleiti! Ja selga pannes nägi välja nagu öösärk. Õudselt ilus öösärk, aga öösärk nevertheless. Hoolimata sellest, et ma pidžaamapükstega teinekord tanklasse olen trippinud, ei ole mul himu ööriietega väljas käia, seega päästis päeva triibikkleit, sest selleks ajaks olin ma juba otsustanud, et mul on KOHE uut kleiti vaja.

Kodus tuhnis ema kapist välja ühe bleiseri, mida ta ise eriti ei kanna, see istus valatult ja ma tundsin, et ma pole ikka aastaid nii hot välja näinud. Selle auks läksin K.-ga linna peale, tal õnnestus peaaegu koheselt jalg välja väänata ja kui ma teda juba mitme koha vahet vedanud olin (näiteks Teises Kohas käisime kaks korda kanawrappi söömas, sest need olid ausalt PARIMAD wrapid, mis minu keelele on iial sattunud), õnnestus meil mõlemal pikali sadada ja tänaseks on mul põlv lõhki ja plaaster peal. Ma ei mäletagi, millal mul viimati põlv lõhki oli. Teismeeas tõenäoliselt. Või varemgi.

Nii et tõenäoliselt näete te mind kõikidel suvistel üritustel selle riidekomboga (miinus plaaster, SEE, ma loodan, paraneb ikka hiljemalt järgmisteks* pulmadeks ära). (*Teate ju küll mind, ma vana sariabielluja. Iial ei tea, millal jälle abielluda otsustan!)

Ja bleiser on jätkuvalt mu lemmikriideese maailmas. Uskumatu, et ma selle enda jaoks alles eelmisel suvel avastasin. Ideaalne asi ju – teeb businessist casuali, casualist natuke viisakama jne. Asendamatu. Ja juuksed, nagu näha, on megalt välja kasvanud, sest juuksuriks pole raha ja/või mahti olnud. Vahepeal ma üritan üldsust ära petta, et see peabki nii olema, ja kaabin pähe Kurt Cobaini (või Posh Spice’i, kuidas kellelegi) soengu. Aga üldiselt päris kurb on see mulletivärk juba.

Hea, et mul täiesti savi sellest on. Muidu hakkaks muretsema ehk.

PS: Outfiti hotness töötas. Kohas nimega Kivi pakkus üks agar mittesuitsetajast noormees mulle oma väikeste vilgaste kätega keeratud sigaretti. Kahju, et see kohe laiali lagunes, aga, nagu öeldakse, on mõte see mis loeb. Ja no mulle pole võõrad noormehed tänaval aastaid enam otsagi vaadanud, saati siis baarides mingeid suvakingitusi tahtnud teha (jooke näiteks või nii). Nii et win.

PPS: Samas iroonilisel kombel ei haaku kogu mu jutt või siinne hetkemeeleolu üldse sellenädalase Delfi kolumniga. Aga nii vist ongi, et teinekord teeb õige riietus imesid, kuid põhiprops on ikkagi peas kinni…

rännumees

hoomamatu 5 Replies

Mila sai selgeks sõna “kass” ja nüüd ta ei lõpeta selle ütlemist. Ausalt, ta on umbes viimased kuu aega AINULT “kass” ütelnud. Veits hakkab tüütuks muutuma, tahaks juba mingeid uusi sõnu kuulda. Või vähemalt midagi, mis ei ole “kass”.

Aga see-eest peab ta ühe sõna abil pikki vestlusi. “Kass? Kass. Kass kass kass kats kass! Kass! Kass kass?” Mis on muidugi supernunnu. Ja kui ta päriselt mõnele kassile väga lähedale satub, viskub ta vaesele loomale peale, võtab kaissu ja selgitab rahulikult: “Kass kass kass. Kass. Kass!” Miuks on eriti põlglik igasuguse kallistamise suhtes, Pussakal paistab väga savi olevat ning laseb end kallistada küll. Ja õnneks püsib Milal meeles, et kasse tuleb silitada. Ainult vahel harva üritab kõrvu või vurre endale võtta.

Ja täna ronis ta seljakotti. JR pakib asju kalastustripiks, nii et Mila sai mõnda aega mööda korterit seljakotis ringi tšillida. Ma pidin naerukrambid saama. Ning jap, ma annan endale aru, et selline asi on naljakas ainult vanematele.

Sorry about that. A see on ikkagi mommyblog.

mina olengi järgmine postitantsusalastaar

hoomamatu 1 Reply

Kõik algas sellest, et Mallu tõi tööd koju kaasa. Ehk et tal juhtus, et käis inimesega ajakirja jaoks lugu tegemas ja sattus vaimustusse ja tahtis ka proovida. Mul juhtub seda ka sageli. Nii olen käinud eri trennides (näiteks power joogas), hakanud kasutama pulsikella, vandunud truudust meele, käinud bioenergeetiku juures (korduvalt), hakanud surfama, jätnud suitsetamist maha, vaimustunud õllekokteilidest, ja nii edasi. Nii juhtub, kui sulle asjad vaimustust pakuvad. Hakkad kohe proovima.

No vot.

Tegelikult muidugi käisin ma Rollile mingi 6-7 aastat tagasi nagu UNI peale, et ta PEAB oma vastrajatavasse rokiklubisse stripiposti panema. Sest ma olin kindel, et just seda ma tahan proovida. Muidugi tookord jäi stripipost panemata, aga praegu on Underis mingi post keset tuba püsti, kuigi ma kahtlustan (oma uute oskuste valguses), et see natuke jäme. Pluss, nagu teada sain, õiged stripipostid ka KEERLEVAD. Ehk et kui ei oska ise end keerlema panna posti ümber, siis hoia lihtsalt kinni ja tehnika teeb sinu eest seksikuse ära.

No ja siis vaatasin seda videot ja sain aru, et kõhnus polegi ehk kõige olulisem fiitšr, et posti küljes seks välja näha:

No igaljuhul, postitantsutrenni me täna läksime, Lasnamäe sügavustesse, eksisime paar korda ära ja mõni blondihetk hiljem (“Kas see ongi Pia, kes sealt tuleb?” – “Ei, miks ta peaks olema ja kuskilt tulema. Ta ju elab siin majas SEES.”) olimegi keset tuba valmis end posti külge heitma.

Pia muidugi tegi igasuguseid trikke ja tema käes paistis see käkitegu olevat. Et aga hüppa kantsa ja küll keerledki seksikalt! Aga oo ei, sõbrad, lugu oli palju keerulisem. Sest, nagu ma avastasin, on VÕIMATU seksikalt ja blaseelt keerelda, kui sa pidevalt hullult mõtled, et kuidas nüüd see jalg peaks minema ja millega ma kinni hoian ja ISSAND JUMAL KUI SEE POST MUST LAHTI LASEB MA KUKUN END SURNUKS.

Algas kõik muidugi rahulikult, soojenduse ja venitustega ja iga hetk seal matil ma mõtlesin, et jeesus, eile jooksin küll vähese vaevaga kaks ja pool kilti, aga ma olen NII KINNI. Lihtsalt kinni. On võimatu vist vähem painduda kui mina.

Ja siis algas põhiosa. Pia tõi armsa roosa rätikukese ka meile, et –  I kid you not – “posti poleerida”. Ta küll kinnitas, et kui natuke oled harjunud juba, siis ei higista käed nii väga ja postipoleerimist jääb väheseks.

Ning kui ta lõpuks mingi spinni juures ütles sõnad “Suruge häbe siia vastu, hoiate end nii posti küljes”, siis ma olin kindel, et Mallu plahvatab allasurutud naerust.

Sest me oleme ju siiski TÄISKASVANUD.

Samas muidugi Pia pidi meile korduvalt märkusi tegema, et naermine posti küljes rippudes on suht pointless, sest siis on lihased lõdvad ja, noh, Mallu potsataski maha lõpuks. Mina võtsin asja tšillimalt, graatsilisi hüppeid teha ei osanud, aga seega jäi ka kukkumise osa ära. Ja asjad tulid välja AINULT SIIS, kui neile ei mõelnud.

Postitants on USKUMATULT raske asi, ja samas nii kohutavalt cool. Ausalt, vaatasin neid kaht brünetti, kes paistsid koosnevat ainult jalgadest ja kätest ja graatsilisusest ja mõtlesin: hot. See asi on täiega HOT.

(Ja siis läksin, koperdasin posti otsa, oigasin, lõin jala ära, libisesin alla väga ebagraatsiliselt, mõtlesin et mul on selleks liiga paks kere ja lühikesed jalad, tegin meeleheitlikult paar spinni ja mõtlesin, et ma tulen siia tagasi, võtku mind või surm!)

Praeguseks annavad käed ja mingid lihased, mida ma pole vist elus kasutanud, mõnusalt tunda. Loodetavasti pole homme (või ülehomme) sama hull, kui tol korral pärast mu esmakordset surfikatset. Siis oli ikka tõsiselt nii, et käsi ei saanud sirgeks lükata.

Mm… Trenn…

Ühesõnaga, jätkame kangelassportlikku rada ja võibolla ükskord suudan ma kah seal posti otsas istuda nagu Mallu. Vaevata ja seksikalt. Samas, juba täna veendusin, et mu pekkidel on enesealalhoiuvõime täiesti olemas – kui anda käsklus: “Klammerduge!”, siis nad klammerduvadki. Paistab, et me tõesti põlvneme ahvidest.

Uh, täiega cool oli.

Järgmisel nädalal jälle, mhmh.

PROJEKT: LAPS VII Sõrmused ja looteveed

hoomamatu 2 Replies

Seitsmes osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Kaks osa on veel jäänud, siis saabki läbi.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa

7. Sõrmused ja looteveed

 

Vaatan Mikule otsa, ta paistab tüdinud, väsinud, natuke õnnetu. Kõik see aeg, kõik need meeletult veninud kuud, kui ma olen kandnud endaga seda ilmaimet, minu suurt saladust… Järsku ma tean, mida ma tegema pean.

 

“Istu korraks uuesti maha.”
“Mul on…”
“Jah, ma tean, sul on kiire! Aga istu ja kuula nüüd mind.”

 

Mikk lööb käega, ohkab ja võtab istet. Kohvikus heljub värskete saiakeste hõng, kevadine päike on väljas rõõmus ja ere. See võiks olla stseen mõnest romantilisest filmist, aga ei ole. See on stseen minu elust. Võib-olla üks olulisemaid stseene üldse, mis mul kunagi tuleb läbi elada.

Continue reading

Kolmteist kuud

hoomamatu 2 Replies

Kallis Milake,

eile täitus sul taas üks elukuu. See saabus tseremoonitsemata nagu ikka. Vahel ma olen natuke mures, et ma pole su auks iialgi ühtki kooki küpsetanud, aga lohutan end sellega, et niipea, kui pliit saab ühendatud, teen sulle MAAILMA PARIMA KOOGI, ma luban, kõigi nende olematute kookide eest sinu sünnipäevadel.

Vahel ma mõtlen sulle ja tahaks nutma hakata. Ma tahan NII VÄGA, et sul oleks hea elu, et sa kasvaksid igatpidi toetavas ja armastavas keskkonnas, et su elu oleks hea ja niipalju, kui ma saan seda ise kontrollida, suurepärane. Ma tean, et tuleb küll ja küll hetki, kus ma jõuetus vihas maailma ebaõigluse osas pean sinuga koos patja nutma ja ma ei saa midagi teha. Aga mind ärritab, et ma näen – ma saaksin olla kohati NII PALJU parem ema, aga ma ei jõua. Ma lihtsalt ei jõua. Igapäevane jalg jala ette astumine, kaose keskel töötamine, kord päevas sooja toidu valmistamine, remontika, pesemata ja pestud pesu hunnikud, tundide kaupa liivakasti äärtel istumine, sulle tegevuste väljamõtlemine, et sa ei manduks siin nelja seina vahel – see kõik on võtnud mult viimsegi jõu.

Ja mind ajab nutma, et sa pead selle all kannatama. Selle all, et mul pole enam jõudu olla normaalne inimene, sest kogu mu jõud on läinud enda päevadest läbi vedamisele, tõestamisele, et ma pole kaamel, et ma olen inimene, kes vajab ka tuge ja armastust ja toetust, raha lugemisele, töö pärast muretsemisele, enda vihkamisele, loetud tundidesse kogu elu mahutamisele, mis seisab sinu ülevaloleku ajal. Sa pole selles absoluutselt süüdi, et mina olen see loll, kes ei oska oma elu ära händlida. Sina pole süüdi, et vahepeal ei suuda ma magada, sest hinge sööb seest see pidevalt õnnetu olemine. Sina pole süüdi selles, et sa oled just selline nagu oled. Et sa tahad olla mul süles JUST SIIS, kui ma olen otsustanud hakata süüa tegema. Või et sa ärkad hommikul kell 8, küsimata, kas mina olen maganud 2 või 12 tundi. Ja see polegi sinu asi küsida või selle pärast muretseda. Sinu asi ongi olla laps, kes tahab vahel sülle ja kes tahab teiste lastega liivakastis mängida ja kes tahab õues joosta ja süüa juurikaid mitte makarone ja sinu asi pole muretseda selle pärast, kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Sest ma pean saama. Minu esimene eesmärk elus on teha sind õnnelikuks ja ma TEAN, et see töötaks kõik palju paremini, kui ma ise suudaks olla õnnelik, aga ma ei ole. Feigin sulle normaalsust ja sa saad sellest kõigest väga hästi aru.

Ja sellistel hetkedel tahaks ma sind pooleks kallistada. Sest sa oled maailma kõige olulisem inimene ja mul on tunne, et ma olen sind lõputult alt vedanud.

Ükspäev tagusid sa mind jälle raamatuga, mille ette lugemise ma olin just seitsmendat korda lõpetanud, ja ma küsisin väsinult: “Mida sa soovid? Mida sa tahad, et ma teeksin?”

Sa vaatasid mulle otsa, vaikisid, hüüatasid siis: “Mama!” ja KALLISTASID mind. Saad sa aru, sa esmakordselt omaalgatuslikult kallistasid mind. Muidugi oled sa ammu minu juures kaisus käinud, kui tahad võtta maailmast viis minutit puhkust, aga see kallistus oli teistmoodi. Sa viskusid mulle kaela, pigistasid oma käekestega mind kõvasti-kõvasti ja mu süda sulas.

Selle eest, selliste hetkede nimel võin ma seda va kassiraamatut ka sada korda lugeda. Kui sa ainult iial ei lõpetaks mu kallistamist.

Kogu lõppenud elukuu on olnud… ühest küljest harilik, aga teisest küljest mulle tundub, et sul on mingi arenguhüpe jälle käsil. Siin oli paar päeva, kui uusi oskusi sadas riburada pidi taevast alla. Kõigepealt õppisid sõrmega osutamise triki ära (enne sa lihtsalt jälgisid sõrme, kui midagi sulle osutada), siis õppisid ise kärusse ja sealt välja ronimise ära. Siis said selgeks, kuidas diivanile end vinnata. Siis üks päev kõndisid sa lihtsalt pidevalt tagurpidi ringi, sest sa avastasid selle oskuse. Ja sõna “kass” on sul väga selge, kuigi vahepeal kogemata ütled “kats”, aga sellestki pole hullu. Vähemalt Kats teab, et kui me isegi väga tihti ei kohtu, on ta meie peres alati keelel ja meelel.

Aga millal see juhtus, et sa mind mamaks kutsuma hakkasid? Vene veri lõi vist välja… Aga noh, ma pole pahane. Sest sa ütled mulle ikka õnneks “emme” ka, kuigi tavaliselt siis, kui elu on halb. Aga samas, nii see ju peabki olema – et kui elu on halb, tahad emme juurde. Minagi tahan veel jätkuvalt halbadel hetkedel emme juurde ja see on täiesti okei. Kuigi sina veel arvad, et mina emmena olen kõikvõimas ja saan kõik su probleemid lahendada. Praegu veel saangi, aga kunagi tuleb hetk, kui ma enam ei saa. Vähemalt mitte kõiki probleeme ära lahendada.

Oeh, ma tean, ma olen hetkel natuke liimist lahti. Möödunud kuu oli meie mõlema jaoks raske, selles oli palju nuttu ja frustratsiooni ja tänavale pikali viskumisi ja tahete põrkumisi ja nutmisi, kui mina tahtsin magada ja sina ei tahtnud. Või kui sina tahtsid õues mängida, aga mina pidin tööd tegema. Või kui mina igatsesin paari tunnikest iseendale, aga see lihtsalt polnud võimalik. See on nii õudselt raske, leida emaks olemise kõrvalt hetki enda kokkulappimiseks, nii et sina ei kannataks. Ja samas ma TEAN, et see on kõige olulisem asi üldse, mida ma tegema pean, et sa EI kannataks – end kokku lappima.

Läheme juunikuusse rahulikuma ja õnnelikumana. Ma luban püüda olla mitu korda parem ema, kui ma seni olen olnud. Sest sa oled väärt parimat ema maailmas.

Ma ei suuda oodata, kuni ma sind hommikul näen.

Armastades,

mama

 

Lugu sellest, kuidas mu laps jääb tõenäoliselt igavesti mähkmetesse (ja mina olen maailma halvim ema) (nagu ikka)

hoomamatu 29 Replies

Vaadake pilti. Lugege pealkirja.

Nüüd eemalduge.

Aitäh.

Ma loodan, et jäänud on need, keda see teema tõesti huvitab. Sest nagu Mallu tabavalt märkis, kui ma seda eelmise postituse teemaks olnud seika talle õhinaga rääkida üritasin: “No mida, Daki, saad sa aru, et sa räägid mulle AINULT oma lapsest?!” Tuletasin meelde oma glamuurse elu värki ja ta sai aru, et vahepeal tuleb sõpruse nimel kannatada. Ja titejutte kuulata. (Samas ma luban, et ei kasuta kordagi selle postituse jooksul sõnu, mis märgiksid kuidagiviisigi bowel movemente. Ausalt.)

(Samas, selle loo moraal on oluline kõigile, kes iial üldse lapsi (või seksi kaitsevahenditeta) plaanivad.)

Igaljuhul.

Umbes, mingi… Paar nädalat tagasi oli mul tõeline emaduse-breakdown. Nimelt käis külas Naabrinaine, kellega me polnud – mulle tundus – omavahel rääkinud AASTAID. Nagu ikka vahel, viskan ma temaga koos olles õhku mõne titeteema, mille ta osava laskurina pilbasteks tulistab ja ma saan oma eluga rahus edasi minna. Või siis ütleb, et “Tee nii!”, ja ma teen, ja asi korras.

Sel korral oli teemaks tõsiasi, et ma ostsin Milale poti alles siis, kui ta oli peaaegu aastane.

“Millal sa LMi potitamisevärgiga alustasid?” küsisin. Noh, et ta ikka veteranema või nii.
“Ma tõesti ei mäleta. Aga ma arvan, et ta hakkas potil niisama istuma siis, kui ta istuma hakkas. No mingi… 8-9kuuselt äkki?”

Olin vait. Selle aja jooksul, mis ma vait olin, mõtlesin vaid, kuidas formuleerida küsimuseks meeleheitlikku karjet: “MA OLEN MAAILMA HALVIM EMA JA MIKS TE, KES SEDA KÕIK OLETE PEALT VAADANUD, MIDAGI EI ÖELNUD?!”

“No aga… Ma pole midagi teinud!” ahastasin ma, meeleheites käsi ringutades. “Miks sa midagi ei öelnud?!” (Jajah, nagu Naabrinaine peaks tegelema minu lapse kasvatamise ja pideva järelvalvega, et millal vaja sekkuda. Ratsionaalne, nagu ma olen.)

“Sest ma ausalt arvasin, et sa teed seda juba.”

See vestlus läks edasi ka kuidagi, tõenäoliselt mingit sellist rada, et “ära põe, aega on, küll sa aru saad, kui ta valmis on”, aga vein kulus ja kui ma poolest ööst magama läksin, olin ma veendunud, et ma olen maailma halvim ema ja et üleüldse ei kõlba mitte kuhugi see, et ma elan ikka veel samas rütmis, mis meile (st mulle ja lapsele) 6kuuselt käppa harjus. No et hommikul segu, siis niisama häng, siis lõunast söök, enne lõunauinakut veel segu (uinakute arv muidugi kahanes ajapikku ühele), pärast seda snäkk, õhtusöök, ja enne und segu. Mõnus. Ei pidanud hommikuti hullumeelsena putru keetma ega midagi.

Aga ikkagi. Maailma halvim ema. JA POTIL TA KA VEEL EI KÄI!!!

Ärkasin siis laupäeval, minimaalselt maganud, maksimaalselt kassinud. Otsustavalt: täna algab uus elu! Kusjuures, olgu märgitud, et ma sain KOHE aru, et lapse suhtes pole nii kõige õigem tegutseda, aga ma mingil hetke ajel lootsin, et äkki ma saan ühe hommikuga oma halva emaduse kuidagi heastada.

Haarasin Mila voodist, tegin putru, koorisin mähkmed, surusin potile ja… Mila läks muidugi TÄIESTI hüsteeriasse.

No mida v*ttu, ma läheks ka, ausalt öeldes, kui mingi moor mind kohe pärast ärkamist, pudrukauss käes, potile suruks. Lambist. Haa, sürpriis, selline see elu ongi: awkward alastiolekud ja söömised samaaegselt! Welcome to life!

No muidugi olin ma tegelt teda enne ka proovinud potiga tutvustada, no niisama istumise mõttes, aga seni ta kasutas seda kui käekotti (või taksot) oma mänguasjade toast tuppa vedamiseks. Asi seegi. (Meenub kursavend ja tema Fb staatus: Juss sai jõulukingiks seebi, asi seegi, asi seegi…) (Oli vist nii.) (Haa, Mallu, ma TEADSIN, et sa siiani lugesid! See oli siin spetsiaalselt sinu jaoks. YOU’RE WELCOME. Ütle veel, et mu titejutud on igavad.) (Inside joke.) (Very, very, inside.)

No ühesõnaga.

Mila hüsteerias, mina hüsteerias.

Hommikuti olen ma teadupoolest üldse kirkaim kriit karbis (kui J.R.* loeks kõiki kordi kokku, mil ma olen midagi täiesti ebakoherentset karjunud ja koheselt lubanud enekat teha, siis protsentuaalselt satub neid kordi alati ikka rohkem hommikutele), niisiis tegin ma KOHESELT seda, mida ma KOHESELT teadsin, et on viga teha: püüdsin last potil kinni hoida. Paanika läks hullemaks, ja kuigi see kõik kestis vaid paar sekundit, oli see minu jaoks igavik. See igavik minu silmis ja ajus paistis selline.

Minu laps. Sain sünnitamisega kuidagiviisi hakkama, aga siin ta nüüd on. Aastane. Peaaegu juba valmis kooli minema, aga esiteks ei oska ta rääkidagi veel. No kus on need nõutud kümme sõna?! Teiseks olen ma ilmselgelt feilinud, sest ma senimaani andsin hommikuti talle pudru asemel segu ja potile polnud üldse teda pannud ja tuleb välja, et ma olen halastamatult hiljaks jäänud. Kus ma kolm-neli kuud tagasi olin?! Nautisin mõnusat emadust, mis oli just käppa saanud – vot SEAL olin! Mind tuleks seina äärde panna! Maha lasta! Auku ajada! KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?! Ja nüüd me istume siin: mu laps tõenäoliselt igavesti traumeeritud neist sekundeist, kus ta peab siin potil istuma, kui ma teda selleks SUNNIN. Kas ma mitte just ei lugenud sellest, kuidas Hitlerist sai Hitler (oma puhtuseteooriate ja muu taolisega) just sellepärast, et ta ema oli potitreeninguga veits liiale läinud? Selliseid uurimusi on tõenäoliselt miljon JA MA LUGESIN JUST ÜHT NEIST JA IKKA MA OLEN SIIN NAGU VANA HÄLVIK!!! Seina äärde! Ja oleks et saaks veel kellegi teisega jagada kõike seda, ei saagi! Kõik on parandamatult hukas, Mila isa naudib Kevadtormi, õndsas teadmatuses, et oleks pidanud me kõik juba kolm-neli kuud tagasi alustama potitreeninguga ja nüüd jääb meie laps igavesti mähkmetesse ja issand jumal, Naabrinaine ilmselt vaatab elu lõpuni mind natuke haletseva pilguga, umbes nagu kolmejalgseid koeri vaadatakse, kellele abirattad ehitatud on. Ja ma põlen põrgus. Ja Mila psühholoogiarved lähevad raudselt lakke ja ISSAND KUI NAD SELLE POSTITUSE VEEL AVASTAVAD!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

No siis ma üürgasin koos Milaga nutta. See tähendab: lasin ta lahti, muidugi, ta rahunes maha ja hakkas sööma, aga mina olin traumeeritud ja ulusin nutta. No nii nagu ikka Mehhiko teleseriaalides ulutakse: uahahauahaaaa! Üauahaaa!

Olgu öeldud, et eelmisel õhtul olin ma just Naabrinaisega jaganud minu ja Mallu uut, revolutsioonilist masendusega võitlemise relva: kõik tuleb puruks hirnuda! Ja ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nutsin!

Ja järgmine hommik istun ma seal, laps kaenlas, ulun nutta. Laps ulub nutta, sest – vana empaatik, nagu ta on – mina ulun nutta. (Kõige selle valguses on üsna hea, et ma ENNE ei teadnud, et ülemistele naabritele kõik nii megahästi kuulda on.) Ulume ja ulume, kuni mul lõpuks hakkab lapsest nii hale, et ma hoian hinge kinni, et MITTE nutta. Ja imekombel nutmine lõppeb.

Siis helistan Sikile, et teda eelseisva õuduse eest hoiatada ja hakkan uuesti uluma. Ja ma olen spiikeril ja see on piinlik ja ma ajan Siki totaalsesse paanikasse ja siis, nagu mõistlik inimene kunagi, saatsin ma paar vihast/kurba/paanilist sõnumit ja lülitasin telefoni välja.

Noh, et rahuneda ja end koguda ja nii edasi.

Õhtuks selgus, et muidugi oli see kõigest minu aju, mis suutis eimillestki probleemi teha ja isegi Mallu homod teadsid, et aasta või isegi poolteist on TÄIESTI okei alustamiseks. Naabrinaine ilmselt luges mu sõnumit ja kahetses päeva mil mulle oma numbri andis. Ja vist isegi ema (kellest mul olid meeles kindlalt sõnad, et “No aastasega ikka juba peaks potitreeningut alustama!”) sai ikka paanikasse aetud.

No et päev oleks läinud täie ette.

Siis ma unutasin kogu selle pasa mõneks ajaks ära (pun not intended). Täna, mingil põhjusel, mõtlesin, et prooviks uuesti. Oleme igast muid ettevalmistusi teinud, millesse ei viitsi laskuda, sest vanemad ju teavad juba, mida teha, ja kes ei tea, seda ei huvita detailid. Lihtsalt mõtlesin, et prooviks. Ikka sellel õhtul, kui ma olen öö otsa konkreetselt üleval istunud ja oma masekassi nii- ja teistpidi lahanud ja jõudnud kõikpidistele järeldustele, et ma olen maailma halvim inimene, AGA! Vähemalt nüüd lähenen ma sellele konstruktiivselt! Esimese hoo sai muidugi Mila, kellega ma maniakaalselt päev läbi tegelesin (oh, see on omaette lugu) (ma ju ütlesin, et unedefitsiidis olles on mul miljon “põnevat” titelugu) ja siis õhtul potile surusin. No niisama. Ausalt. Pisarateta ja kinnihoidmiseta.

Pisarad ei jäänud muidugi tulemata, sest pole vist tõesti olemas asja, mida mu titt rohkem vihkaks kui potil istumist**. Kuigi ma ostsin eriti šefi pardikesega poti.

Olgu, taas jäi see nii. Loputasin poti üle ja… DŽIISAS KRAIST SEE HAKKAS LAULMA!

No mida…

potti?! Ausõna, KES tuleb selle peale!? Samad vennad, kes tegid Poo ja Pee mänguasjad? Et nagu… Ma isegi ei hakka laskuma kõigesse sellesse, mida selline seos kaasa võib tuua. Pavlovi refleksist olete midagi kuulnud? Ja see muusika kõlas nagu suvaline muusikakaart. No teate küll, need, mis avanedes laulma hakkavad.

Ohjeesus.

No ja siis ma tulin arvutisse, võtsin lapse kaenlasse ja hakkasin seda postitust kirjutama. (Seetõttu see ka nii pikk – ma kirjutan seda juba poolteist tundi.) Ja see pott muudkui laulis. Ja laulis. SAMA FAKING LAULU. Ja laulis. Pesin, kuivatasin, raputasin. Ikka laulis. Otsisin lülitit – pole. Laulab. Toppisin diivanipatjade alla, aga ikka liiga hästi seda pininat kuulda. Surm. Kohe. Palun?

Niisiis käitusin ma nii nagu iga normaalne, täiemõistuslik ema käituks. (No ikka seesama ema, kes IIAL ei hoia oma last potil kinni ja ei üllata teda lambist hommikul totaalse režiimimuutusega.)

Läksin, laps süles, võtsin haamri ja lõin selle kuradi poti puruks.

“Kui sinust tuleb järgmine Hitler, siis SEE on see moment, millele tagasi vaadata,” ütlesin ma Milale ja mõtlesin juba tavaks saanut… mida v*ttu.

(Ma jah viimasel ajal ropendan palju. Mitte lapse kuuldes muidugi. Ega ma mingi monster ole.)

Jap.

Elus tuleb kord hetk, kui sa taod, nutune titt kaenlas, haamriga laulvat potti puruks.

Ja sa pole isegi selleks kuidagi valmis.

Emadus. For. The. Fucking. Win.

—

*Nagu Dallases noh. Endistviisi oli ta siin blogis kui Abikaasa, aga nüüdsest on J.R., sest Tikker võttis Abikaasa nime ära ja ma ei saanud/tahtnud seda enam kasutada. Jajah, ma tean küll, et see “abikaasa” sõna pole patenteeritud, aga ma lihtsalt enam ei saanud. Nüüdsest J.R. Who shot J.R.? Kui keegi küsib, siis mina see küll polnud!

**Ma siinkohal mõtlesin, et võtan postist igaks juhuks välja kõik korrad, kui ma lapse nime mainin. Kuigi tõenäoliselt seda posti enam pole, kui mu laps piisavalt vanaks saab, et sellest huvituda. Ikkagi tean ma, et mingis vanuses on selline jutt KOHUTAVALT piinlik. PRAEGU ma mõtlen küll, et mind ei häiriks, kui mu ema oleks blogi pidanud, aga kui ma olin 11 – raudselt oleks häirinud. Issand, see emmeblogindus on faking ooful. Igatpidi. Pole olemas õiget lahendust.

 

sotsialiseerumiskatsed

hoomamatu 11 Replies

Laupäeval istusin jälle alistunult liivakasti äärel. Pole vist nüristavamat tegevust, kui istuda liivakasti äärel. Lugeda midagi ei saa, sest hetkekski ei tohi pilku pöörata. Või noh, tohib, aga millessegi süveneda eriti ei õnnestu. Mojitodele vaadatakse mänguväljakutel üldiselt vist viltu ja moodsad nutitelefonid on päikese käes nagu arvutid – SITTAGI ei näe ekraanilt, nii et isegi Angry Birdsi ei saa taguda. Istud ja vaatad, kuidas inimene plastikust kana vastu liivakasti äärt taob. Inimene, keda sa küll lõputult armastad, aga no kamoon. Igal asjal on piirid.

Ühesõnaga, istusin seal ja õnneks päästsid mind naabrilapsed. Kaks poissi, vanuseid ei oska ausalt öelda, sest nii poiste kui meeste vanuste hindamises olen ma üsna koba. No nad võivad olla mingi 7 ja 10 äkki. Või 10 ja 12. Või 5 ja 8. Midagi sellist. Alaealised ühesõnaga. Mila, kes peab päev läbi vahtima, kuidas ma üritan tööd teha (tal võib see umbes sama nüristav tunne olla, nagu mul teda liivakastis jälgida – istub moor arvuti taga ja lihtsalt toksib. Mõelda kui igav!), on fastsineeritud teistest lastest. Vahepeal linnas üritab ta teiste lastega kaasa minna. Mul on tunne, et mina oma lapsest eriti aru ei saa, aga teised lapsed mõistavad teda vist küll.

Igal juhul, poistel oli ka igav ja nii nad siis hängisid Milaga, püüdsid teda veepüssist laskma õpetada ja andsid õhupalli. Mina sain samal ajal kasta ja muid asjalikke asju teha natuke eemal. Mingi hetk Mila otsustas, et tahab meie ukse juurde hängima minna, poisid löntsisid temaga kaasa (ma eeldan, et neil oli tõesti VÄGA igav). Mulle sobis see muidugi ideaalselt, sain hakata kontorit koristama. Tõstsin vankri välja, et ära puhastada ja pilte teha – panen ta müüki nimelt, kuna käru olemas. Siis kuulen tuttavat vingumist. Mila seisab vankri kõrval, käed pikka: “Nnnn! Nnnnn!” Selle aja peale oli noorem poiss juba lahkunud. Tõstsin siis ta vankrisse, kus ta uhkelt istus, naabripoisile otsa vaatas ja nõudlikult “nnnn!” tegi.

Ja järgmised pool tundi kärutas naabripoiss Milat lihtsalt edasi-tagasi. Niipea kui seisma jättis, hakkas Mila kurtma, ja läkski vanker jälle sõitu.

See seik on uskumatu nii mitmel tasandil. Esiteks ma ei saa ÜLDSE aru, kes siukest asja teha viitsib, ERITI kui tegu on poisiga. Kärutada lihtsalt mingit aastast aias edasi-tagasi? Teiseks olin ma otsatult tänulik, et sain rahus koristada ja ei pidanud ise see kärutaja olema, sest ma üldse ei viitsi ju. Mõne aja pärast päästsin vaese poisi kärutamiskohustusest ja ütlesin talle, et kui kunagi tahab taskuraha teenida, võib vabalt lapsehoidjaks tulla.

Samas, way to go, Mila! Ja, olgem ausad, ega mina ei suuda ka ju nendele silmadele tavaliselt vastu panna.