Author Archives: daki

remondifaas: unistamine

hoomamatu 6 Replies

Sattusin FBs ringi konnates kunagise noorpõlvesõbra pildialbumeid vaatama. (Mingil põhjusel kutsusime me teda kõik Sääseks, kuigi ta tegelik nimi oli hoopis Vladimir, mille ma saingi ilmselt alles nüüd, feisbuki-ajastul, teada.) Nimelt tal selline huvitav eriala või hobi, et ta käib ja joonistab asju seintele. Ning need on ülivägalahedad. No vaadake ise:

Nüüd ma tahaks endale ka kuskile seinale mõnusat linnavaadet:

Ja miks ei võiks ka Mila toas mingi lahedalt temaatiline pilt seina kaunistada?

Üks lahedamaid asju kaosekorteri juures on see, et KÕIK on veel võimalik! Mul on umbkaudne nägemus, milline ma tahaks, et mu kodu oleks, aga detailid on kõik veel sama lahtised kui juhtmed meie köögiseinas.

Vaatasin siis veel netis inspiratsiooniks ringi, issand kui ilusaid asju on ikka maailmas olemas!

Kusjuures, Mila toa seinad on praegu kahvatukollased, aga ma mõtlen, et ühte seina võiks tahvelvärvi panna ja ülejäänud erksamaks ja rõõmsamaks teha. Ja mööbel ja vaip tuleb kunagi roheline, see on mu plaan. Näiteks nagu siin:

Vot, oleks mul natukenegi kunstiannet või silma kodukujunduse osas, siis võtaks ma kindlasti ette kuskile mõne suursuguse mustri joonistamise, nagu näiteks siin:

Aga kuna mul andeid pole, siis leppisingi ma hoopis Vladimiriga kokku, et ta tuleb kunagi ja joonistab mulle midagi ülicooli kuskile seinale. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, mis see olla võiks. Ja seinad võiks ka juba ükskord ära teha.

Kuid ikkagi on see faas nii lahe, kus kõik on veel võimalik. Mõnus.

linnud

hoomamatu 2 Replies

“Oot, miks sa täpselt kuulus olidki?” küsiti mult täna.
“Ah, ma ei tea. Kirjutan?”
“Ja üleüldse, MISASJA sa abiellud koguaeg?!”

Lõpuks jõudsime ikkagi välja selleni, et kui enda üle ei oska nalja visata, siis on elu ikka väga kurb. Teisalt: ma omast arust viskan koguaeg enda üle nalja, aga ainult umbes pooled inimesed saavad aru, et viskan. Teised arvavad, et ma tõsine olen, kurvastavad, pettuvad, ja siis hakkavad abistavaid linke jagama.

Ma isegi ei tea, mida ma selle kõigega öelda tahtsin.

Ahjaa. Linnud.

See meenus mulle, kuna mingi ilgelt tige musträstas lihtsalt MÖLISEB praegu köögiakna taga. Kust ma kusjuures pidin sisse ronima, sest JR oli võtme risti ette keeranud. Päris cool, ma teadsin, et ma varem või hiljem siin akendest ronima hakkan. Ikka päris hea, et see enne 30ndat sünnipäeva juhtus. (Tuletage mulle meelde, et ma räägiks sellest, kuidas mul õnnestus eile Mihkel Rauda solvata. For reals.)

Ühesõnaga, Nõmmele kolides on mul taas tekkinud suhted erinevate lindudega. Kõuplis ei olnud üldse linde, aga praegu karjub mul hommikul kell 5 mingi lind akna taga ja EI KAVATSEGI VAIKIDA.

Pekki.

Igal juhul, osad linnud on mu sõbrad ka.

(Ta ikka veel tänitab. See on ausalt õudsem kui vihase naise näägutamine, sest ta on PISSED! Pussaka peale peamiselt, aga no see tänitamine on päris hull.)

Meil kõrvalmaja otsas elab üks kajakas, keda ma kutsun Peeduks. Ta on valge ja kajakalik, ja ta istub seal oma torni otsas ööd ja päevad läbi. Vahel lähen ma öösel kell 3 suitsu tegema kui und ei tule, ja ta istub seal. Katusel, mingi ventilatsioonitoru otsas, ja lihtsalt on. Vahel ta hõõrub oma nokka selle toru vasta, vahel ta tõstab tiivad laiali ja õiendab kajakalikult, aga peamiselt ta istub.

Peedu on cool. Me oleme sõbrad. Kui kõik muu elus feilib, siis vähemalt see on kindel, et öösel trepile trippides näen ma vastu taevast kajakakujutist.

Hmm. Kajakakujutis. Seda on raske trükkida.

Ja siis on need musträstad. Kusjuures, ma alles nüüd sain aru, et need on musträstad. Ma nimelt olen neid elu läbi kuldnokkadeks pidanud. Aga tänu äppile (mingi… “tunne linde”? “linnuaabits”? midagi oli) ma tean, et need on hoopis musträstad.

And man, are they PISSED!

Nad on ikka tõsiselt tigedad. Juba mitu kuud. Kui me üritasime laupäeval grillida, siis võttis üks rästas heaks istuda meie kohal räästa otsas ja möliseda terve õhtu. Lihtsalt mölises ja mölises. Mulle meeldib, kui nad niisama tšillivad ja laulavad, aga see mölin… Issand, see on nagu siis, kui Mila vingub. Ma kohe ei kannata seda vingu ja mölisemist.

Nii et ma olen väga selgeks saanud, mil Pussakas linde passib, sest nad kuulutavad seda valjuhäälselt.

Aga vähemalt on siin ka mingid muud põnevad linnud, keda ma pakun olevat puukoristajad või käblikud, aga nad on NUNNUD!

Ja oravad. Nemad on ka.

Ühesõnaga, jutu kokkuvõte: linnud. Linnud on coolid, kuni nad sinuga ei mölise.

The end.

 

Toiduklubi: Segasummasupp läätsedega

hoomamatu 2 Replies

Kuu lõpp. Õigemini küll kuu algus, aga rahad hakkavad saabuma alles ülehomse laevaga, seega võtsin täna külmiku lahti, vaatasin otsa tühjusele ja otsustasin, et vahelduseks peabki midagi lihavaba ja kerget sööma. Okei, oad ja läätsed on tegelikult paras täide juba, seega suviselt kergeks seda suppi nimetada ei saa. Aga jäägid said kasutatud ja endal hing kergem selle Mallu juures söödud chocolate brownie pärast, mis maitses nagu paradiis ja kümme kilomeetrit jooksu.

Segasummasupp läätsedega

Vaja läheb: kaks paprikat, kaks porgandit, purk purustatud tomateid, porru roheline osa, kaks-kolm küünt küüslauku, 1 tšillikaun, purk punaseid ube, sorts laimimahla, sidrunipipart, kaks peotäit punaseid (kiirkeedu)läätsi, vett, peotäis peterselli ja/või muid ürte

Valmistamine: tükelda porgandid kuubikuteks. Viska potti koos oliiviõliga, lase praaduda, lisa juurde porrurõngad. Sega. Lükka laps pliidi juurest eemale. Puhasta paprikad, tükelda, lisa potti ja sega, lõigu juurde küüslauk ja tšilli. Mingi hetk lisa oad, tomatid, vesi ja läätsed. Maitsesta sortsu laimimahla ja peotäie peterselliga, soovi korral viska juurde sidrunipipart, ma panin pooliku laual vedelenud puljongikuubiku ka, mis tatrapudruteost üle jäänud. Ja las ta sul haudub madalal kuumusel natuke, sina pane laps magama ja vahepeal käi jooksmas ning ürita põõsastes võimelda, kuid põgene, kui allergiahoog ära tahab tappa. Kosuta end mõnusa supiga ja õnnitle end järjekordse tervisliku päeva õhtusse tüürimise eest.

Ja siis söö Mallu juures taldrikutäis koogikujulist šokolaadi ja koju jõudes võta klaas punast veini.

Cause that’s how we roll!

Neliteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Kallis Milake,

täna said sa neliteist kuud vanaks. Mis tähendab, et tegelikult oled sa “natuke üle aasta” – on see, mida ma ütlen, kui sinu kohta küsitakse. Ja sinu kohta küsitakse PIDEVALT. On täiesti hämmastav, kuidas häbelikud vanemad hakkama saavad, sest võõrad tahavad aina sinust rääkida. Ja sina muudkui tahad aina võõraste juurde minna. Näiteks lähed ja seisad restoranis kellegi laua juurde ja vaatad neid pingsalt. Ma kujutan ette, kui KRIIPI see neile võib tunduda. Tavaliselt ma lasen sel natuke jätkuda ning mingi hetk tulen ja tõstan su eemale, ette-taha vabandades. Sest ma tõesti ei tea, mis võib inimesi solvata, küll aga mäletan ma, kui kriipi oli see, kuidas LM mind sinu vanuses vahtis: ainiti ja tunde, tundus.

See sa meil oled, suur vahtija.

Ja asjataja. Sul on koguaeg mingid asjad käsil. Ma ei suuda su asjadel enam ammu silma peal hoida. Kas täna on see päev, kus sa ei anna käest ühtki korgiga pudelit või purki, enne kui oled end hingetuks keeranud? Või on täna see päev, kus sa püüad lauale ronida? Või on täna see päev, kus sa harjakesega mööda elamist ringi käid? Või hoopis see päev, kus sa oled jälle mu rahakoti tühjaks tõstnud ja ma pean oma kaarte mööda põrandat taga ajama?

Peamine on siiski see, et sa oled NII MÕNUS. Sa jooksed minu poole, haarad mu jalad embusse ja kallistad, lihtsalt niisama. Lihtsalt sellepärast, et tuli emme tuju peale. Ma salvestan need hetked oma peas faili “ära iial unusta” ja panen sinna riiulisse, kus on asjad, mis tumedaid perioode üle aitavad elada: mojito retsept, kassipojad, esimene kord surfilauaga merel, Foo Fightersi kontsert, Mila kallistused, see tunne seistes esimest korda oma Nõmme kodu trepil, ülikooli lõpetamine, Naabrimehe sünnipäev (flop-flop!)… Ühesõnaga, panen need sinna faili, kus on ees ootamas kõik oosõm asjad, mis minuga elus on juhtunud, aga see, kuidas sa tuled ja jooksed mu poole, see on raudselt üks kõvemaid asju, mis on iial minuga juhtunud.

Sel elukuul hakkasid sa ühtäkki rääkima. Enam ei häälitse ainult niisama, vaid suudad öelda mõtestatud asju. Ahjaa, ja küsima hakkasid. On päevi, kus sa ripud mul küljes nagu ahvipoeg ja muudkui osutad näpuga asjadele, küsides: “Kesse? Kesse?” Minu roll on siis neid asju nimetada, mille kohta sa küsid: “See on kass. See on lamp. Arvuti. Põrand. Lagi. Lamp. Emme. Kass. Auto. Buss. Lill. Võilill, täpsemalt. Forsüütia. Petersell. Musträstas. Koer. Rohi. Muld. Oks. Naabritädi. Prügikast.”

Ja nii edasi.

Ma ei tea, palju sulle sellest kõigest meelde jääb, aga ju ikka midagi jääb, sest vahel üritad sa sõnu järele korrata, kuigi sageli ebaõnnestud. Sõnadest ongi sul selged vaid mõned, aga see ei takista sul neid pidevalt ja kõige kohta kasutamast: emme, anna, kass, issi, vanni, kaka, ‘taha, mamm-mamm (tähendab nii sööki kui jooki). Ma ei tea, kust see viimane sul tuli, sest ma üritan suga piinlikult mitte titekeeles rääkida (sest ega sa mingi imik ole), aga ikka kuskilt võtsid sa selle mamm-mamm ja nüüd ongi nii. Mamm-mamm! Päevad läbi, mamm-mamm! See on uskumatu, kus sa võid süüa ja juua. Lõputult, enamasti otse kätega või siis kahvliga lihtsalt taldrikule koputades.

Ning sulle meeldib mürada ja aeleda. Ma võiks lõputult sinuga mängida, sind kiusata ja loopida ja väntsutada ja kuulata, kuidas sa naerust rõkkad. Ja samas võid sa olla nii tohutult frustreeriv! Sa teed nimelt asju, mida ei tohi teha, viskudes vihaselt karjudes maha, kui sind näiteks lillepeenrast välja tõsta. Ja sa tõused ja lähed jälle, teed JÄLLE seda, mida ei tohi. Ma olen nii väsinud sinuga võitlemast ja ma tean, et see kõik on alles algus…

Oh, ja täna avastasin ma ootamatult, et sulle on kaks hammast vahepeal juurde kasvanud. Hea vanemdamistöö on see, ma ütlen. Märkasin neid ainult tänu sellele, et läksin spets otsima, sest muutusin juba natuke rahutuks, et kaua sa selliseks kuuehambaliseks jääda kavatsed. Noh, nüüd oled siis kaheksahambaline: üleval kuus, all kaks. Nii et sa jätkuvalt tõestad seda, mida ma olen sinu puhul alati arvanud – hambad tulevad (ja kunagi ka lähevad), see ei ole kellegi jutt või asi, et titt on viril, sest “ju hambad tulevad”. Päh! Sa oled viril, kui sa oled väsinud, sa oled viril, kui sul on igav (ja sul on väga tihti igav), sa oled eriti tige, kui sind sunnitakse tegema asju, mida sa teha ei taha (minna õuest tuppa, mitte minna lillepeenrasse, mitte panna kätt ahju). Sa oled viril, kui sa oled näljane ja siis, kui ma minema lähen. Siis pole sa mitte viril, vaid lausa endast väljas. Sa haarad minust, pigistad oma sõrmekestega kõike, mis näppu satub – olgu see pluus või olgu see mu nahk. Peaasi, et ma ei läheks!

Nagu sa ei teaks, et ma TULEN ALATI TAGASI.

Sa ju tead seda! Ma tulen. Alati. Tagasi.

Ma armastan sind, mu väike trullu.

Emme

voodijutt

hoomamatu 6 Replies

(Nagu paljud asjad siin blogis, on seegi post ispireeritud Ekspressi samanimelisest suverubriigist, kus tuntud inimesed räägivad oma suhtest voodiga. Millised on sinu suhted voodiga? Kirjuta oma blogis ja lingi mulle! Teeme meemi!)

Voodi on olulisim koht üldse.

Voodi on koht, kus juhtuvad imelised asjad.

(Mitte ainult SELLEST ei räägi, sa vana vallatu!)

Ma ei oska magada, aga ma armastan magada. Aasta aega tagasi kuulsin ma söögi alla ja söögi peale soovitusi: maga siis, kui laps magab! Jajah, kerge öelda, raske teha, kui sul on laps, kes magab järjest 20 minutit. Ja NÜÜD, kui ma olen ta lõpuks saanud nii kaugele, et ta päriselt magabki 2-3 tundi lõunaund, vaadatakse ming kui elu luuserit, kui ma ütlen, et koos lapsega lõunat magasin. Justkui PRAEGU pole mul enam mingeid vabandusi väsinud olla, sest PRAEGU on mul ju juba laps, mitte enam vastsündinu! Aga tõsiasi, et ma ei maganud järjest umbes pool aastat, näikse olevat unustatud. Või vähemalt ei tohi ma seda enam vabandusena kasutada.

Aga samas: vähemalt ma saan magada. Natukenegi. Ma tahaks küll, et tuleks ükski kord, kus ma saaks SEGAMATULT näiteks 10 tundi jutti magada… Et ei oleks ühtki mähkmevahetust, hommikuputru, riietamisi, õue minekuid, mänguasjadega pähe tagumisi ja muud taolist. Kui see aeg kunagi tuleb, siis ei teagi, mida suurest rõõmust ära teeks.

Mulle meeldib voodis aga isegi siis, kui ma ei maga. Ma armastan voodis lugemist, tükk aega ei saanud ma seda teha, sest jagasime tuba lapsega, aga nüüd on jälle mul see võimalus ja see on totaalselt oosõm. Ma armastan, et kui ma õhtul (või varahommikul, kuidas kunagi) teki alla poen, tulevad kassid ja katavad mind üleni ja me lihtsalt lebame ja lööme nurru. Ma armastan seda tunnet, mis saab tekkida ainult siis, kui sa pole pikka aega oma voodis ja oma patjadega maganud. Ja see hetk, kui sa lõpuks lähed ja viskud jahedate linade peale, see hetk, kui sa tunned pea all oma patju, täpselt õige kõrguse, konsistentsi ja pehmusega… Mmm…

Mul on kolm patja. Nimelt ei suuda ma enam väga pikka aega magada nii, et mul poleks üks padi üle pea. See on vist mingi päritud omapära – ma mäletan end kunagi tädi vaadates imestamast, et kuidas ta küll seal padja all hingata saab… Ja nüüd imestatakse seda minu puhul. Aga vabalt saab! Ninale tuleb lihtsalt väike rada patja sisse uuristada. Ja külili olles pole üldse propsi.

Seetõttu on mul üsna võimatu võõrastes kohtades magada. Isegi kui rohud aitavad uinuda, ei aita nad magamas hoida, sest padi. peab. olema. üle. pea. See on minu isiklik turvavõrk, kaitse kurja maailma eest, peidab valguse ja summutab helid. Samal põhjusel meeldib mulle vee all ujuda – kõik lärm sumbub ja muutub nii pehmeks…

Niisiis, ma pole eriti hea magaja. Umbes kord nädalas juhtub, et rohud ei tööta. Lihtsalt ei tööta. See selgub muidugi alles varahommikul ja siis on juba hilja midagi ette võtta – rohi, mis töötaks, on nii pika after lifeiga, et selle võtmisel poleks koidu eel mingit mõtet. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas see ongi minu organismi eripära? Et üldse saada magada, pean ma olema nii kurnatud, et seda on raske ette kujutadagi? Mis mehhanism see on, mis on minu sees katki ja mul uinuda ei lase? Millal see kõik hakkas? Ma mäletan aegu, kui suvalisel hetkel magama vajumine polnud mingi probleem…

Aga voodi on sellegipoolest jube mõnus.

Mulle meeldib, kui linad on värskelt vahetatud. Jahedad, lõhnavad, mõnusad. Mulle meeldib magada Mila kaisus, ma tavaliselt hoian ühte ta jalga oma peos – ma ei teagi, miks, äkki kardan ma teda ära kaotada? Mulle meeldib tajuda, kuidas Mila ärkama hakkab, kuidas ta läbi une midagi räägib, niheleb ja kätega vehkima hakkab. Mulle meeldib lõunaunne jääda, nina tema kuklasse surutud.

Mulle meeldib üksi ka magada. Või kaisus. Tegelikult – ei, kaisus nii väga ei meeldi. Mul hakkab palav ja mul peab tekk ainult poolenisti peal olema. Aga mulle meeldib põimida jalad teise inimese jalgadesse. See on hiiglama mõnus. Ja mulle meeldib, kui ma tunnen läbi une, kuidas mulle tere-hommikust-musi tehakse, arvates, et ma veel magan ja ei saa aru. Mulle meeldib, kui hommikul on esimesed sõnad, mis ma kuulen: “Sa maga edasi, ma lähen ise…” Mulle meeldib hommikuid vihata ja sama kirglikult öid armastada. Mulle meeldib see hetk, kui ma saan aru, et niisama mõtisklused on muutunud unedeks. See üürike periood enne sügavat und, kus enam sina ei juhi oma mõtteid, vaid mõtted juhivad sinu kujutlusi ja sa saad sellest aru. Mulle meeldib lucid dreaming ja võimalused, mida pakub su oma kujutlusvõime. Mulle meeldib mõelda, et unenäod on tegelikult meie enda elude paralleelreaalsused ja et kõik asjad, mida sa unes näed, kusagil ka juhtuvad – varem või hiljem.

Mulle meeldib unes armuda. See on appi-kui-mõnus, karjumapanevalt mõnus. Ma mäletan, kui ma nägin kunagi unes oma tütart – siis, kui ma veel rasestuda ei plaaninudki. Ma nägin teda unes, nägin ta nägu ja kui ma hommikul ärkasin, ei suutnud ma ära kirjeldada, mis TUNNE on oma tütart ARMASTADA, kui võimas see on! Nüüd veendun, et unenägu oligi tõde.

Mulle meeldivad isegi luupainajad, sest ekstreemsed kogemused on mu kirg ja hobi. Uned on ju sageli ekstreemsemad kui reaalsus iial olla saab.

Vanasti nägin ma palju lendamist ja vee all hingamist unes, nüüd näen ma mingeid triviaalseid päevasündmusi, mis võiksid samahästi päriselt juhtuda – niivõrd igavaks on muutunud mu unenäod. Või siis olen ma pidevalt liiga väsinud, et neid mäletada.

Ja kõige mõnusam koht meie kodus magamiseks on muide hoopis Mila toas, kus senini maas madrats, mis sinna külalistest jäi. Seal me kaisutame end lõunauinakusse ja seal ta mind enim erinevate esemetega pähe taob. Seal vaatan ma lakke ja mõtlen, kuidas võiks mu kodu kunagi välja näha. Seal kuulan ma Nõmme vaikust ja öösiti on seal lebades tunda öiseid kaubaronge, hästi kergelt, aga on tunda.

Kunagi, kui me olime veel noored ja armunud, pidasime me lõputult voodikoosolekuid ja jutustasime padjajutte. Need on ühed mu armsaimad mälestused meie suhtest. Kuidas me lihtsalt lebasime, vaatasime teineteisele otsa ja rääkisime… Nüüdseks on voodikoosolekud muutunud harvemateks ja lühemateks, on tunne, et kõik on ju juba räägitud. Ma tahaks seda tunnet tagasi, mis siis oli. Voodikoosolekute kvaliteedi põhjal, muide, saab väga hästi hinnata suhte sobivust ja tulevikku. Inimesed, kellega padjajutud pole klappinud, on ka lõppeks sobimatuteks osutunud. Sest on ju selge, et enne voodisse jõudmist ei näe sa päriselt partneri tõelist palet, siis on ta ikka ilustatum ja meelisklevam. Pärast voodisse jõudmist voodikoosolekut pidades on aga sootuks teine tera…

Pilt on tehtud viis aastat tagasi, kui Pussakas oli alles beebi ja Miuks veel sale, mina noorem ja kortsuvabam. Enam ma, muide, silmaklappidega ei maga. Ei teagi, miks.

Millised on sinu voodijutud?

sport, sport, sport, minu hinges ja südames on…*

hoomamatu 6 Replies

Noh, eks, see jooksmise-asi.

Eile ei jõudnud MITTE ÜLDSE joosta. No kohe üldse ei jõudnud. Jalad olid nagu pakud ja vaevu-vaevu venitasin… vot, ei teagi palju välja venitasin, sest unustasin Sports Trackeri käima panna. Või noh, ei unustanud, aga seal peab sada korda starti vajutama ja kuskil mingi hetk ma loobusin.

Nii et nüüd ütlen Naabrinaise soovituse kohaselt, et ju ma ikka kolmeka jooksin.

Õhtul Liisi juurde jalkat vaatama roomates avastasin, et mu general area valutab. Esimene mõte: rase! Teine mõte: ei, rasedus ei valuta nii, pealegi on ju titepeleti installitud. Kolmas mõte: pimesool! Neljas mõte: neerud! Õnneks oli meditsiinivaldkonnas töötav Naabrinaine toru otsas, kes pakkus sooli ja midagi veel, aga lõpuks mulle meenus, millal ma varem olen veel sellist valu alakehas tundnud.

Siis, kui pidin oma miljonikilost kõhtu tassima.

Noh, ja siis see kõik lõppes sellega, et kuigi ma ostsin hüppelugeriga hüppenööri (väga fäänsi, maksis Selveris alla kahe euro), tõmbasin ma IKKA mingi core training äppi ka, sest ilmselgelt on kerelihased lihtsalt nõrgad. Nojah, ma lõpetasin ju ka nende istessetõusude tegemise ära, kui keegi teadja mul siin kommenteeris, et pole mõttetumat harjutust ja et see tapab ainult selga. Tegin igast muid asju, aga no ilmselgelt mitte piisavalt.

Võtsin siis pärast jooksu oma roosa matikese ja läksin oma tulevasele terrassile (loe: köögi akna talla, pesuköögi nurga taha künklikule murule rukola ja peterselli vahel) ja hakkasin harjutusi vihtuma, iga minut kahtlustavalt ringi vaadates, et ega keegi naabermajast või kuskilt ei passi ja laia häälega ei naera. Siis üritasin meelde tuletada, et mõned teevad selliseid asju täitsa avalikult. Mitte küll vist mitte Eestis, aga ma filmidest olen näinud, et igast tai chid ja asjad on popp meelelahutus näiteks Central Parkis.

Kuulasin, kuidas JR keldris möllas ja vihtusin teha. Lõpuks viskasid sääsed nii kopa ette, et pakkisin asjad kokku ja lugesin ürituse lõpetatuks.

Aga samas, hiljem vaatasin, et olin tund aega kokku trenni teinud, käisin ju jooksmas ka ikkagi enne, mis siis, et ikka ei jõudnud.

Kogu mu jutu point on see, et mul on vist praegu mingi minisein ette tulnud. See pidi kuuldavasti juhtuma. Aga kuuldavasti on võimalik end sellest ka läbi suruda, lihtsalt väga emotsema ei tohi jääda, et oi-oi, nüüd ei jõuagi enam midagi.

Kogu oma suurepärase tervisenädala lõpetuseks bronnisin homseks Mallu ja tema kautš söörferi ja Naabrinaise ja Naabrimehe ka, ja ma olen päris kindel, et mingi kokkulepe jäi ka Liisiga… Ühesõnaga, tervisenädala kaunis lõpp võiks olla mohhitodega. Mul piparmünt juba kasvab aias ju. Seal, kus mõned hullud võimlevad.

Kohe päris siuke tunne on, et oleks nagu midagi jõudnud sel nädalal. Kuigi tegelikult ju väga ei ole. Sport teeb imesid ajudega, see on ikka müstiline.

*Kui te ei tea pealkirjas viidatud laulu, siis KUULAKE SEDA KOHESELT:

kuidas käituda töövestlustel

hoomamatu 21 Replies

Iga kord, kui ma jälle töövestluselt uksest välja astun, olen ma poolnõrkemas närvipingest ja pidevas hämmelduses, KUIDAS küll üldse KEEGI töövestlustel tööandjaid nii palju impressida suudab, et ta päriselt töö ka saaks.

Ja siis meenub mulle, et kõik mu töökohad, mis ma olen saanud, on tulnud ilma kandideerimata – mind on kas tööle kutsutud või soovitatud. Kandideerinud olen muidugi ka kõvasti, aga seni pole iial veel nii tööd saanud.

Seega jääbki mulle mõistmatuks, mis imeasja inimesed töövestlustel teha suudavad, et neid päriselt keegi tööle tahab? Sest näiteks mina ei suuda absoluutselt käituda. Esiteks olen ma närvis. Ja kui ma olen närvis, siis ma näen välja nagu hullunud narkomaan, kes püüab oma diilerilt järgmist doosi välja rääkida. Ma räägin ruttu, segaselt ja kui vastuse lõppu jõudes on nii mul kui küsijatel meelest läinud, MIDA üldse küsiti.

Päriselt, see on kohutav. Ma olen tavaliselt päris hea esineja, mulle on ainult väike props suurte auditooriumite ees rääkida, enamasti ma teen seda rõõmuga ja mulle meeldib see rush, mida esinemine pakub. Eriti kui ma juhtumisi teemast midagi tean. Tänane vestlus oli sealsel töökohal, mis mu praegustest kandidatuuridest kõige enam minu kogemusele ja oskustele vastab, seega oleks pidanud vestlus minema sujuvalt ja tõrgeteta.

Läks ta jee.

Õigemini, ma ei tea, mis lühis mu ajus juhtub, aga midagi on ilmselgelt mu närvidega valesti, kui ma ei suuda end vaos hoida ja hakkan patrama juttu, millest osa on isegi mõistlik, aga teine osa kõlab nagu ma oleks ülbik või lihtsalt elukauge naiivitar. Ma vist ühel hetkel isegi ütlesin, et ma olen elukauge naiivitar.

Ahjaa, ja kui nad küsisid mu vigade kohta, siis ma loetlesin neid terve hunniku. Me läksime teemaga edasi ja järgmise veerandtunni jooksul karjatasin ma iga natukese aja tagant: “Oh, vabandust, aga mul tuli VEEL ÜKS viga enda kohta meelde!”

I mean, who DOES that?!


Eesmärk oleks ju see töö saada, mitte lähenemiskeeld välja teenida.

Noh, ja siis muidugi pidin ma oma elust lühikokkuvõtte ka tegema, sest kuna see on normaalne, et tänapäeval tehakse taustauuringuid nime guugeldades, siis paratamatult tuli ka selline küsimus: “Et siis tausta kohta… Kuidas kommenteeriksite Tähismaade blogisissekandeid enda kohta?”

Uau. Ma olin TÄIESTI unustanud, et kuskil veel see haisev sokikuhil mul vedeleb. Naabrinaine on nimelt pikka aega üritanud mind veenda, et ükski normaalne inimene ei loe Tähismaade blogi ja kui loevadki, siis on neil sügavalt ükskõik sellest, mis seal kirjas. Ja et ma ei peaks üldse muretsema, sest ükski normaalne inimene ei tee Tähismaade blogi põhjal minu kohta järeldusi.

Aga potentsiaalsetel tööandjatel on muidugi igati õigus muutuda ettevaatlikuks. See on normaalne. Pealegi, ma arvan, et minu nime guugeldades tuleb see vist esimese või teise vastena välja, nii et isegi Google arvab, et see on oluline. (Ma ei tea ise, ma ei guugelda enam oma nime ammu juba, liiga õudne on.)

No ja siis ma selgitasin lühidalt, ütlesin, et ise pole lugenud, aga kuuldavasti on seal enamik juttu vale või liialdus. Rohkem õnneks selle kohta ei küsitud, kuigi ma hakkasin oma kaitsekõnesse juba süvenema. Noh, ja siis tuli mul veel paar viga enda kohta meelde, ma lisasin need ka ruttu ära ja peaaegu hakkasime otsi kokku tõmbama.

“Kui sa selle töö saaksid, siis kuidas sa väikese lapse kõrvalt seda ette kujutad?” päriti.
“Oh, see on mul juba organiseeritud! Esiteks on ämm kodune ja teiseks võtame sõbrannaga kahe peale sügisest hoidja,” vastasin kiirelt ja (enda meelest) julgustavalt naeratades.
“Ahah, aga kas nagu kodust või…?”
“Tähendab, mulle väga meeldib variant, et ma SAAN kodust teha, aga mulle meeldib ikkagi ka, kui on olemas kontor. Üksi kodus istudes lähed lolliks. Head mõtted tulevad ikka inimestega koos. Aga muidugi meeldib mulle see, kui ma saan soovi korral tööd omas rütmis teha. Näiteks öösel. Ahjaa, mul meenus VEEL ÜKS viga enda kohta – ma nimelt armastan nädalavahetusi ja millegipärast ei taha sel ajal töötada…”
“Ahah… Aga kas siis Tartust või…?”

Oppa! Siis mulle meenus, et olin neile saatnud poolenisti uuendatud CV, kuhu olin kirjutanud viimase aja töösaavutusi, aga unustasin muuta ära aadressi. Nime olin vähemalt ära muutnud.

“Oih, jah, teate, vabandust! Ma ikka elan Tallinnas! Ma küll vaatasin CV üle ja täiendasin ja muutsin nime ära, aga ei taibanud muid ridu vaadata…”
“Eks see on normaalne, et andmed võivad muutuda,” ütles asutuse DIREKTOR leplikult.
“Jajah, mina vana sariabielluja, pean ikka silma peal hoidma, mine tea, millal jälle abiellunud olen.”

Appi.

Üks inimene kolmest turtsatas naerda, ülejäänud kahele ei julgenud otsa vaadata.

MIS MUL VIGA ON?!

Appi.

Noh, igal juhul, oli päris vahva jälle püüda end võõrastele inimestele arusaadavaks teha (näost näkku) (samas on elu näidanud, et ka kirjasõna teel ei õnnestu mul alati end võõrastele inimestele arusaadavaks teha) (zombie apocalypse!!!) ja isegi kui ma seda tööd ei saa, oli vahva. Enda kohta ikka õpib päris palju sellistes… kriisisituatsioonides. Kriisisituatsioon on võibolla karm sõna, sest pole ju tegu päris rongiõnnetusega (kuigi kõrvaltvaatajale võis selline mulje jääda). Ja siis jälle tuleb meelde tuletada, et esimest muljet saab jätta ainult ühe korra.

Appi.

On ikka puhas ime, et ma ÜLDSE olen elus mõnele tööle kutsutud. Ahjaa, muidugi, nende tööde jaoks ma ju ei kandideerinud.

Praeguseks on aju lühisest lahti ja tunnen, et ma suudaks ikkagi mõnel järgmisel korral normaalse inimese mulje endast jätta. Samas, ma ju ei tea, äkki on teistel ka nii? Et lähevad natuke (või palju) närvi sellistes situatsioonides?

Appi.

jooksuaeg

hoomamatu Leave a reply

Umbes kevadel hakkasin ma märkama, et kõik kohad olid täis minu erialale vastavaid töökuulutusi. Tundus, et käes on ajakirjanike jooksuaeg – toimuvad mingid võnked ja vangerdused, mõned lähevad sünnitama, teised muule tööle… Igal juhul oli kevadel kuulutusi kõvasti, millele ma oleksin võinud kandideerida, kui just mu vanemahüvitise lõpp ei oleks olnud poole aasta kaugusel.

Nüüd, kui vanemahüvitise lõpp terendab käega katsutavas kauguses, on töökuulutuste hulk kokku kuivanud. Aga see ei takista mind kandideerimast. Jälle kirjutan ma motivatsioonikirju, jälle loen läbi oma CVd, jälle mõtlen, mis või kus on mu tulevik. Mingitel hetkedel tunduvad väljavaated trööstitud, teistel aga nii väga mitte. Ma olen viimastel nädalatel kümnetesse kohtadesse kandideerinud, väga vähe tagasi kuulnud, skoorinud lõppeks ühe (1) intervjuu.

Ma olen elus vist pidevalt töötu olnud, on mul tunne. Okei, samas on mul tõesti üle seitsme aasta ajakirjanduse vallas töötamise kogemust, aga mulle TUNDUB, et ma olen pidevalt töötu. Jälle see hirm, et mis saab. Jälle see tunne, et olen alakvalifitseeritud. Jälle see õõv, et peangi minema pudeleid korjama (ikka pärast kaheksat, siis kui laps juba magab).

Õudne, vastik, ma vihkan seda tunnet. Muidugi on selles ka oma põnevus: mõelda, kõik teed on veel lahti! Aga ikka vihkan seda tunnet. Ma tean TÄPSELT, mida ma teha tahan ja umbkaudu, KUS ma seda teha tahan, millise graafikuga, millises väljaandes, millise palga eest. Ma tean, milles olen hea, milles kehvem, mida üldse ei oska. Ma tahaks minna uuesti kooli, aga selleks pole praegu ÜLDSE finantsi, no kohe ÜLDSE mitte. Ja samas on mul jälle tunne, et kui ma kohe nüüd ei lähe, siis jääbki see magister tegemata, sest millal veel mul tulevikus on aega koolile mõelda? Jap, iseenesest oleks võinud ju eelmine sügis kooli minna, aga siis mulle tundus, et ma kukun kohe katki, et ma suren siia imetamisse ja unetusse ja et iialgi ei jaksa enam midagi muud teha.

Nüüd ma jätkuvalt suren (enam mitte imetamisse, küll aga unetusse), aga koolimineku hetk on jälle nagu maha magatud (rahaliselt) ja töö… Oh, kuidas ma tahaks tööd teha! Õigemini, ma teen tööd ju pidevalt, siiski. Aga karjääri tahaks ka teha. Või siis… mingeid oma väikseid asju, asju, mis mulle meeldib teha ja milles ma olen hea ja et see kõik ära toidaks.

Aga selleks, et vabakutselise elu toidaks, peaks mul olema üks väga tulus projekt ja mõned väiksemad. Mitte nii, nagu mul praegu on: hunnik väikseid, aga ei ühtki suuremat.

No miks ometi keegi blogimise eest raha ei maksa? Ahjaa, sellepärast, et ma ei oska reklaami müüa ja pole Dooce või The Bloggess ja kirjutan eesti keeles.

Appi ja see Hispaania-Portugali mäng tapab mu närvid ära praegu!!!

Oeh, ühesõnaga. Homme ootab töövestlus, üks neist sadadest, mida ma olen elus pidanud. Ja praegu, ma tean, võin ma veel natuke pirtsutada. Valin, kuhu kandideerin. Valin, kui keegi peaks mingit otsa pakkuma. Poole aasta pärast ma tõenäoliselt enam ei pirtsuta ja olen nõus tatrakottide eest tööle minema. Ja ometi sai Tallinna muuhulgas kolitud seetõttu, et siin on rohkem töövalikuid.

Ah, on muidugi, aga ma ise ka ju valin.

Ja samas on see tõesti põnev. Ma ei kujuta ette, mis mind ees ootab, see võib olla midagi väga lahedat.

Aga see võib olla ka aasta 2008 kloon, kus ma istusin tööta ja igasuguse motivatsioonita oma pulmalaenu otsas, kallis üürikorteris, masu alguses, Tartus. Vot see oli suurepärane aeg olla mina.

Praegune on parem selles osas, et korter on natuke odavam kui too üürikas, pluss see on mu unelmatekorter ja lisaks kõigele on mul Mila.

Parafraseerides klassikuid: pole võimalik olla õnnetu, kui sul on õhupall ja Mila.

boutros boutros

hoomamatu 5 Replies

Pildike autosõidult. Nagu ikka, eelneb sellistele vestlustele pikk vaikus, nii et need algavad sitcom’idele omaselt täiesti rändom koha pealt. Kui mu elul oleks laivpublik, siis nad sel hetkel teeks kohtlase naerukõhina. (Sest see on NATUKE naljakas, aga mitte väga.)

Mina: “Kes oli Boutros Boutros-Ghali?”
JR: “Ee… Ta vist oli ÜRO peasekretär.”
Mina: “Hmm…”
JR: “See, kelle järel tuli Kofi Annan.”

Ühine naerupahvak.

Mina: “Miks ta nimi Boutros Boutros oli? Kas üks Boutros oli ebapiisav?”
JR: “Ma ei tea. Umbes nagu selle Läti presidendiga oli, et keegi ei teadnud…”
Mina: “…kas ta oli Vaira-Vike…”
JR: “…või lihtsalt Vaira.”
Mina: “Mulle tundub, et ta oli Vike-Freigberga. Aga päris kindel pole.”

(Nutitelefone ju kellelgi pole, et järele vaadata.)

Mina: “Boutros Boutros-Ghali ja Kofi Annan…”
JR: “Jap. Sellepärast oligi kõigil vist mida-keppi-hetk, kui kaks selliste nimedega meest ÜROs tegutsesid.”
Mina: “Võib-olla see Boutros Boutros on umbes nagu Nikolai Nikolajevitš.”
JR: “Võib-olla tõesti.”
Mina: “Kas ma saaksin ka ÜRO peasekretäriks? Või on see võimatu unistus?”
JR: “Ei usu, vast ikka saaksid. Aga selleks pead ilmselt pikka aega õigetes ringkondades liikuma.”
Mina: “Ahnii. Või et kui ma praegu pihta hakkan, siis on lootust 50aastaselt ÜRO peasekretäriks saada?”
JR: “Täpselt.”

Hiljem kodus. Mila tõstab parasjagu köögikappi riisikottidest tühjaks.

JR: “No kui sina ÜRO peasekretäriks ei saa, siis Mila kindlasti saab.”
Mina: “Miks?”
JR: “Noh, ta juba praegu üritab meie riisi nälgivatele Aafrika lastele viia.”

PROJEKT: LAPS X Epiloog

hoomamatu 4 Replies

Siin on viimane osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Meie oleme täna tagasiteel Saarlandi legendaarselt jaanipäevalt (sest minu jaoks pole päris õige jaanipäev, kui see pole Saaremaal). Aitäh, et lugesite ja kaasa elasite! Võib-olla võtan tulevikus veel ilukirjanduse ja blogi omavahel miksimise projekte ette:)

I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa, IX osa

10. Epiloog

 

Täna saab Sigrid kuuekuuseks. Ma ärkan hommikul puhanu ja värskena ning kuulan virgudes, kuidas Mikk ja laps köögis asjatavad.

“Ääaaaäääee!” räägib Sigrid oma lapsehäälel võõrkeelset juttu.

“Kas sa tahad siis putru? Või üldse ei taha? Kui sa üldse ei taha, siis lihtsalt ütle nii!”

“Äääõõõuu! Ti-ti!”

“No sellest oleks võinud alustada!”

Laps kilkab rõõmust, tõenäoliselt selle naljaka näo peale, mida Mikk talle aeg-ajalt teeb. Mikk hakkab heledalt naerma ja ma naeratan tahtmatult kaasa.

 

Heidan pilgu aknast välja. Sajab lund, päike on peidus, aga sellised need Eestimaa sügistalved juba kord on. Ringutan, naudin seda, et ükski koht ei valuta. Juba mõnda aega tunnen ma end täiesti inimesena. Rinnad pole enam hellad ega valusad, sõna “piimapais” on vestlusteemade hulgast kadunud. Kõik sünnitusjärgsed füüsilised hädad on taandunud ja ma püüan meenutada, mida ma tegin aasta tagasi samal ajal. Kas ma kujutlesin, et tänaseks on mul pere. Ei, õigemini – kas ma oskasin arvata, et tänaseks on mul Pere, suure algustähega?

Continue reading