Palusin Naabrinaiselt külalispostitust ning saatsin inspiratsiooniks lingi sellele Mormelari postile.
Inimesed elavad oma elu alati nii hästi, kui nad suudavad. Olen selle teadmisega kasvatatud. Et tuleb inimestest hoolida ja neile andestada nende saamatus ja rumalus. Aga mind on hakanud närima üks punkt selles loosungis: miks inimesed nii vähe suudavad?
Täiesti ausalt, ma olen endast väga heal arvamusel. Ja ma ausalt ei näe selles üldse probleemi, sest kes siis veel, kui mitte ma ise, peaks olema minust üliheal arvamusel? Muidugi on mul vigu ka, aga need sobivad mulle. Olen otsustanud olla täiuslik inimene. Et võrreldes keskmise inimesega, olen ma stabiilsem. Toimin täiuslikult, ei lohise, keskendun olulisele, unustan kõik ebameeldiva ja ebaolulise, ja lähtun suurtest ideedest. Hah. Ja seda kõike ühel põhjusel – mul on ebatervelt kõrged nõudmised. Kuid kas see teeb mind õnnetuks ja põletab mind läbi, nagu kõik psühholoogid ja muiduseletajad arvavad? Kaugeltki mitte.
See teeb mu õnnelikuks.
Ma otsustasin juba kunagi ammu, et ma olen väärt ainult parimat. (Siinkohal tervitan Delfi lugejaid, kes järeldasid kord kolumnist mu kohta sama fakti lugedes, et tegemist on galojanliku beibega, kes odavat kosmetsi ei osta. See oli üks toredamaid kommentaariume, mida ma näinud olen.)
Aga pidasin silmas küll hoopis midagi muud – ma olen väärt parimat, nagu ka kõik mind ümbritsevad on väärt parimat. Kusjuures subjektiivset parimat, ma ei kannata standardlahendusi. Ühesõnaga, ma arvan, et pean elama nii, et mina ja kõik, kes mind ümbritsevad, saaksid koheldud parimalt, niipalju kui seda suudan mõjutada.
Ja sealt edasi oli kõik lihtne. Mu lapsed vajavad parimat ema – seega olen oma teadmiste piires parim ema, kes ei unusta, et tema tööandja vajab parimat töötajat. Kõige pühendunumat. Ja lapsed vajavad noort, õnnelikku ja elujõulist ema, seega oli neid vaja saama hakata noorelt. Kuid parim ühiskonnaliige on haritud ja kasumlik kogu ruumile, niisiis said lapsed noore, elujõulise, õnneliku ja õppiva ja töötava ja sotsiaalselt aktiivse ema. Ja mu suhted, neid ma olen lõpetanud ja alustanud küll, okei, mitte massiliselt, aga ikka sellest kantuna, et minu kaaslane peab olema parim, täiuslik. Kusjuures ma ei vaidle, et täiuslikkus ei ole fiktsioon, on muutuv üksus, seega suhted peavad lõppema ja algama, et sobida täiuslikult inimeste ellu. Ja ma tean, et muuhulgas tahan olla parim kaaslane oma kaaslasele, seega on oluline ainult küsida, mis on nende jaoks parim ja see olla (või siis mitte olla, ja mitte sundida kedagi aega veetma ebatäiulikkusega).
Ja ausalt, see ei ole pingeline ja raske ja ma ei põle heleda leegiga läbi, sest olen rahul ainult parimaga.
Kuid – ma põlen siiski, heleda leegiga, kogu aeg, aga mitte läbi. Ma karjun ja matan ja nutan ja joovastun, sest see on elu ja see on see, mida elu mulle ette mängib, selles täiuslikkuses, millega olen ennast ümbritsenud. Ma ei ole kohanud rutiini, kuid olen kohanud suuri tundeid, sest ma ei ole ju kunagi paigal, ja tunded, teatavasti, tekivad liikudes.
Seega, kokkuvõttes, ma ei saa aru sellest, kuidas elu võib kedagi masendada, ta on ju ilus, täiuslik. On aegu, kui ta mind jalaga näkku taob, aga on fakt, et ta taob seni, kuni jalule tõusen ja parima poole tormamist jätkan. On aegu, kus ma näen kõikjal saamatust ja rumalust ja pean endale kümme korda päevas ütlema, et ka saamatud ja rumalad väärivad vaid parimat. Miks inimesed on nii rahulolematud ja nõrgad? Miks inimesi niidab rutiin, miks niidab noori emasid emadus ja karjäärinaisi karjäär ja kombonaisi emadus ja karjäär korraga?
Inimesed ütlevad mulle, et ma ei pea kõike suutma, ja ma võin olla nõrk, see on minu kõrvus puhas lollus – miks ma peaks vähem suutma kui ma suudan, või olema nõrk, kui ma saan olla tugev? Milleks? Kui piir on käes, siis ma ju olen, täiuslikult nõrk ja suutmatu, aga piirid teatavasti nihkuvad, seega neid on raske püüda.
Elu, oma värvides, on ju valikute küsimus, igaüks saab ise valida oma tee. Ja okei, ma saan aru, et enamus inimesi ei taha valida täiuslikkuse teed, sest see on arrogantne ja mõttetu, aga saab ju valida tee, mis on õnnelik?
Tervitades,
Naabrinaine
