Author Archives: daki

kodud siin ja seal

Argielu 2 Replies

rongisõidud

Lapsehoiulogistika on päris hullumeelne, isegi nüüd, kui Milal on superhoidja, kes elab lähedal, ja vaikselt on hakanud rütm paika loksuma. Normaalne on see, et õhtul kulub kojujõudmiseks (lapse hoiust toomise ja poeskäimise kõrvalpõikega) kaks tundi vabalt, teinekord rohkemgi. Siis veel otsa tund aega söögitegemist ja vaikselt hakkab tunduma, et kui kool ka õhtuti olema hakkab, olen õige pea tossust nii tühi kui veel olla annab.

Teisalt mõtlesin täna seda, millise laengu TÖÖL KÄIMINE annab. Issand kui mõnus on end vahelduseks valge inimesena tunda, käia kontoris ja suhelda KOLLEEGIDEGA. Jumal, kus ma olin sellest puudust tundnud!

Ja kuigi tüütu, on omad võlud ka päevas nelja-viie-kuue erineva ühistranspordiga loksumisel. Vaatan aknast välja ja mõtlen: see on uskumatu, Tallinn on minu KODU. Mäletan, kuidas see teadmine minuni ühel varasuvisel päeval jõudis, kui Vabaduse väljakule üle pika aja sattusin. Ma olin seda kohta, seda vaadet igatsenud. Neid maju ja kolisevaid tramme, susisevaid trolliliine ja kõhukottidega turiste.

Nõmmel elades ei taju seda nii teravalt, et elad Tallinnas. Nüüd satun linna igapäevaselt ja Tallinn tundub kodusem kui iial varem. Ja kuigi täna järjekordselt istusin vale trolli peale (issand, see ühistranspordisüsteem ja samanimelised peatused, mida on näiteks viis ja kõik asuvad teineteisest poole kildi kaugusel, ajavad mu hulluks!), hakkab isegi liiklemine vaikselt selgeks saama. Noh, ühtekokku neli aastat siin elatud ka (kui “eelmise elu” aeg sisse arvata), oleks ka juba aeg.

Ja siis satun ma Tartusse ning tuleb uutmoodi koduigatsus. Igatsen korraga Nõmmet ja Tartusse tagasi, kuigi seal elamas ennast (enam? hetkel?) ei kujuta. Ja siis rabavad mingid müstilised hetked – näiteks see, kuidas maitseb Pargi tänava vesi. Nii head vett pole kusagil mujal! Kuigi ka kodune kraanivesi on väga mõnus, on Tartu veel igatsuse ja lapsepõlve maitse.

Aga Mila lapsepõlv hakkab hoopis teistmoodi maitsema. Maitseb nagu Sõõrikukohviku pontšikud või Tom Kha supp. Maitseb nagu tädi Ilme tatrapuder ja Naabrinaise keedetud pasteet. Maitseb nagu pühapäevased pannkoogid Liisi juures või hakklihakaste tädi “Neeta” pool. Ja maitseb nagu emme kallistus, kes on päevas kolm tundi ühistranspordis veetnud.

tabloiditüdrukust firmaomanikuks?

Argielu, Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 Replies

Tabloid Girl

Lugesin mõni aeg tagasi Sharon Marshalli raamatut “Tabloid Girl” (rääkisin muuhulgas sellest ka viimases Vabakanalis, millest osa võtsin – saadet saab kuulata siit!) (muuhulgas paljastan seal esmakordselt avalikult, miks ma ikkagi kevadel selle annetusnupu siia blogisse lisasin). Seoses taas aktiivselt hetkel ajakirjandusmaastikul tegutsemisega, olen palju kogu selle Eesti vs Briti ajakirjanduse teema üle mõelnud.

Kuna mina olen elu aeg kirjutanud tabloidides või naisteajakirjades (kus on vahel väga palju sarnaseid reegleid klassikalise tabloidiga), räägin ma siin siis “pehme” ajakirjanduse poolest. Marshall kirjutab pikalt ja valulikult sellest, kuidas Inglismaal on praktiliselt võimatu jalga ukse vahele saada. Kuid trügijaid on palju, oi-kui-palju. Nii palgatakse seal praktikante üheks päevaks. 24 tundi, mil sa teed kõige mustemat tööd, pead vastu võtma kõik ideed, mida sulle söödetakse ja need teoks tegema. Kas homme ka tööd on? Ei tea. Kas lugu lehte ka jõuab? Kah ei tea, aga kõik selle nimel ainult elavadki!

See on asi, mis Eestis on väga teisiti. Kogu mu kümne-aastase ajakirjanduskogemuse jooksul on vist ainult kaks-kolm lugu, mis on välja jäänud. Ja seda peamiselt põhjusel, et pole mahtunud või on muu lugu peale tulnud ja siis on juba kadunud asjakohasus. Sellist ületootmist ja ressursiraiskamist, nagu Britis tundub olevat, Eestis küll näinud pole. Pigem on nii, et üks-kaks tublimat reporterit rebivad tööd teha, sageli mitmel rindel ja tehes halturtsi korras lugusid ka muudesse väljaannetesse ning toimetajad kurdavad, et häid reportereid lihtsalt pole kuskilt võtta.

Ma ei tea, kas asi on ehk selles, et meil puudub see sisemine põlemine ja kirg teha tõeliselt mõnusat meelelahutusajakirjandust? Või on asi selles, et Eesti on nii väike? Oh, olen ka mina pärast hommikust koosolekut saanud hullumeelseid töökäske panna üks või teine kuulsus JUST SEDA asja ütlema või temaga lugu välja meelitada. Ja olen saanud rohkem kui kord selle eest ka inimeselt sõimata, keda ma oma rumalate küsimustega tüüdata julgesin. Tõmbad kõrvad lidusse, põhjendad nii hästi kui oskad toimetajale ära, miks ei mätsinud seekord välja ja jood õhtul kaks pudelit veini, sest tunned end kui rämps.

Miks? Sest ei saanud lugu! Mitte seetõttu, et oleks teinud sita loo. (Ma olen paar korda ka halbu lugusid muidugi teinud, see tähendab, et asjad on halvasti välja kukkunud. Siis tunned end ka muidugi nagu rämps. Ja jood ehk pudeli viina.)

Seetõttu ma pole ka kibelenud tagasi reporteripostile, sest see tööstus kahjuks töötab nii. Et müüa ajalehte ja seal olevaid lugusid, on vaja Tuntud Nägu. Alati on vaja kedagi, kellega Müüa Kaant. Neid Tuntud Nägusid on Eestis loetud hulgal ja osa neist ei taha eriti lugusid anda. Nii siis kütad nendega, kes tahavad (või kel on vaja plaati müüa näiteks) ja siis aeg-ajalt püüad valgeid vaalu, kellelt vahepeal ka sõimata saad. Aga õhtu lõpuks peavad kõik osapooled enam-vähem rahule jääma. Tuntud Nägu peaks olema rõõmus, et temast kirjutatakse, sest see aitab tal oma toodet (plaati, raamatut, etendust jmt) müüa. Toimetaja peaks olema rõõmus, et sai loo, mis on äge ja cool ja muuhulgas ka müüb. Ja ajakirjanik on üldiselt siis kõige rõõmsam, kui tal on alles allikas, kes ka järgmine kord ta kõnesid võtab ja kohe pikalt ei saada.

Mistõttu on VÄGA RASKE teha skandaalseid lugusid selle vähese hulga Tuntud Nägudega, kes meil siin on.

Suurbritannias käivad asjad muidugi hoopis teistmoodi, seal ei lööda millegi ees risti ette. Käiakse vahepeal kohtus, vahepeal minnakse ajakirjanikele kallale, aga õhtu lõpuks on enamik Tuntud Nägusid siiski rahul, et neist kirjutatakse, sest nii jõuavad nad miljoniteni. Kes omakorda armastavad või vihkavad neid, aga ei unusta ja ehk ostavad plaadi või raamatu.

Tööstus töötab õlitatult…

Aga mitte meil siin. Eriti.

Mulle väga meeldib teha suuri lugusid: persoonikaid, reportaaže, eksperimente ja tarbijalugusid (see on mu esimene armastus, muide). Mulle meeldib kohtuda uute põnevate inimestega ja pilguke nende maailma heita. Ma poleks elu sees ajakirjandust kaalunud, kui ma oleks Inglismaal sündinud – haiverd pole minus absoluutselt.

Pika jutu mõte on vist see, et ma otsustasin septembris oma firma ära registreerida. Seadustada oma vabakutselisetegevus ja pühenduda sellele, mis mus tõesti kirge ja tuld tekitab: sotsiaalne meedia. Esimene projekt on ka juba töös. Äkki põrun sajaga, äkki ei põru. Aga kaua ma siin seda ideaalset töökohta otsin, kui võin selle ise endale luua.

Ja häid reportereid, ma olen kuulnud, on alati tarvis. Fail safe.

Suvepildid: sõbrad. Mallu

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Mallu on nagu minu noorem ja seksikam versioon. Ja natuke rohkemrase versioon. Üks mu lemmikütlusi maailmas pärineb just Mallu suust (neid on tegelikult palju): “Maalim on meie ees valla! Niikaua, kuni maailmas on inspiratsiooni. Ja tasuta kasse.”

Toiduklubi: kõige lihtsam kanakarri

Argielu 4 Replies

Ruumi sattus ühel nädalal vaimustusse karrist (ehk curry, eks), ja tegi seda mitu päeva järjest igal õhtul ja iga kord oli elamine täis seda mõnnat lõhna. Lõpuks otsustasin, et aitab! Proovin ka!

Karri-retsepte on netis tuhandeid, seda tehakse kookospiimaga, aga ka purustatud tomatitega, aga ma tahtsin kookost. Lisaks on see imeline roog seetõttu, et võid sinna sisse panna kõik asjad, mis pähe tuleb. Siuke klassikaline jääkide hävitamise toit.
kõige lihtsam kanakarri

Kanacurry bataadi ja kirsstomatitega

Vaja läheb: kaks karpi kirsstomateid (u 250-300 g), kuus kanarinda, purk kookospiima, pool maguskartulit ehk bataati, koriandrit, karripastat või -pulbrit, kanapuljongit, 1 suur sibul, ingverijupike, kurkumit, vürtsikuseastmele vastavalt tšillikaunu (ja jäta seemned, kui eriti teravat elamust otsid!)

Valmistamine: kuumuta potipõhjas õli, lisa sinna hakitud tšillihelbed või tükeldatud tšillikaun(ad), sibul ja ingver, juurde karripasta või -pulber. Mõne minuti pärast lisa kanarinnad ja tükeldatud bataat, vala üle kookospiimaga ja nii palju puljongiga, et kanad ilusasti-kenasti segus istuksid ja kaetud oleks. Lase keema tõusta ja siis hauta üks 20 minutit. Lisa terved tomatid umbes poole peal, siis kontrolli ka maitset ja tipsuta juurde kurkumit.

Enne serveerimist rebi peale värsket koriandrit. Ahjaa, mina serveerisin riisinuudlitega, aga võib ka riisiga. Või nuudlitega. Või suvaasjaga, mille järele isu on.

Mmmm!

deitimissaitide salaelu

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 4 Replies

Liitusin pooleldi naljapärast, pooleldi eksperimenteerimise huvis ühe deitimissaidiga. Juba teist päeva on nii kohutavalt naljakas ja põnev samaaegselt. See on ikka täitsa huvitav, mis asju sa enda kohta teada saad, kui sellisel saidil ringi käid.

Näiteks on seal selline huvitav mäng nagu “Vali mind”. See tähendab, et keegi on kuskil klikkinud, et läheks sinuga hea meelega näiteks koertega jalutama või eksootilisele kruiisile. Sulle antakse ette kuus poissi, kelle hulgast on sul kolm võimalust valida, et kas arvad ära, kes sinuga deitida tahab.

See tähendab: mina võtan seda kui põnevat real life arvutimängu, et muudkui püüan arvata, kes mind küll tahta võiks. Tegelikult peaks vist valima, kellega ISE tahaksid minna (ja siis lootma, et õnn naeratab). Selles mõttes kaval nõks: ei pea sisutühjalt passima ja profiile läbi klikkima, ja samas on kohe hea ettekääne inimesega kontakteerumiseks, kui lähebki täppi.

Vaatan neid pilte seal ja mõtlen, et mis on ühe või teise profiilipildi valiku taga. Nii näiteks meeldib mulle mõelda, et vennad, kes panevad enda profiilipildiks Benny Hilli, Cheshire’i kassi või Yoda, on tegelikult hea huumorisoonega põnevad inimesed (mitte kollid, kes seda varjata tahavad).

Siis on teatud seltskond vendi, kes poseerivad autodega või panevadki suisa ainult autopildi profiilipildiks.

Veel üks huvitav tendents on vendadest grillimas. Kükitavad grilli kõrval. Kummardavad grilli kõrval. Grillivardad käes. Poolik pilt, kus ise on vasakus ääres, keegi on välja lõigatud – aga grill on näha. Mõtlikud vennad, kes seisavad ja vaatavad uneleval pilgul grilli poole paar meetrit eemal jalge ees. Äkki see on mingi hooajaline teema?

Siis on suur hulk kutte, kes poseerivad erineva koguse alkoholidega. Preili T. sattus samas mängus meesterahva peale, kelle pildiks oli ta ise tassimas kuut kasti õlut üksteise otsas. “Einoh, valiks küll, aga raske on nagu nägu näha sealt kastide tagant,” kommenteeris ta. Alkohol on levinud teema – nagu Eestis vist üldse – aga minu jaoks on selge vahe, kuidas sellega pildile jääda. Peoõhkkonnas tehtud kena pilt, juhuslikult koks käes: okei. Pilt, kus tüüp poseerib, jalad harki, ise lösakil tugitoolis, hea kui särk on selga jäänud, õllepurk kõhul – big no-no.

Ja siis on muidugi need õnnetud, kelle pildid on – otse öeldes – sitad. Udused, üks õnnetu kahepiksline thumbnail, seegi kellegi grupipildist välja lõigatud… Võib-olla on toredad inimesed, aga kindlasti ei midagi sellist, mis minuga klikiks. Okei, kõik ei peagi olema fotogeeniused, aga tänapäeval on ikka raske leida head vabandust normaalsete piltide puudumiseks. Iseasi, kui ei taha panna deitimissaidile pilte, mis liialt identiteeti paljastaks, aga ma räägin praegu neist inimestest, kes TAHAVAD ilmselgelt seal olla ja koos piltidega, aga ei suuda normaalseid fotosid sebida. Kurb, päriselt! Sest hea foto annab NII PALJU juurde.

Ma olen avastanud, et kui nägu on võimatu näha, siis ma eelistan sageli neid pilte, mis on imselgelt tehtud reisidel. Ma ei tea, miks. Ja teine sort pilte, mida ma eelistan – lähivõtteid, isegi kui tegelikult pole näost suurt aru saada. Siinkohal ongi oluline vahet teha, et ma ei eelista MEHI, vaid PILTE. Naljakas, eks, kuidas sa võid potentsiaalselt toreda tüübi kehva pildivaliku tõttu välja praakida, aga mõni asshole jääb sõelale, sest profiilipilt oli tore.

Teine naljakas asi, mis on juhtunud – käisin täna pika treti linnas ja avastasin, et vaatan kõikjal inimesi nüüd selle näoga: milline oleks ta deitimissaidi profiil? Näed, selle praagiks netis välja, aga kui tänaval tuleks juttu rääkima, räägiks küll… Ja nii edasi. Naljakas.

Ühesõnaga, eksperiment jätkub. Sest kuigi, ma vana internetipede, olen läbi blogi, Facebooki ja muude “aukude” kohtunud sadade inimestega, siis pärast reidi-aegu kümme aastat tagasi pole ma oma horisonti deitimissaidiga laiendanud. Ja see on huvitav, see, mis on hariliku horisondi – blogituttavad, blogilugejad, sõbrad, netisõbrad, sõprade sõbrad jne – taga!

Lisa. Unustasin ühe huvitava trendi. Pildid, kus kutt poseerib skulptuuri või mõne kahuriga. Need kahuriomad ma praagin kohe välja. Mitte et mul oleks vähe häid sõpru, kellel on thing relvade vastu ja ma saan aru sellest, et meestel kohe on värk kahuri otsa ronida, kui kuskil mõni vedeleb, aga no… Maitea. Ja need skulptuuripildid on lihtsalt amüsantsed. Mõned rohkem kui teised. No ja näiteks Preili T nägi eile pilti, kus kutt oli mitte lihtsalt skulptuuri, vaid suisa hauakivi kõrval poseerinud… “This was bad,” sõnas Preili T. Usun. Usun.

Vincent

Argielu, Kooskasvamine 1 Reply
image

Vincent

Mila joonistab aknalaual oma uhiuute vesivärvidega.

Mina: “Kas sa tahad ehk tuppa laua taha värvima tulla? Või äkki pissile?”
Mila üllatab: “Ei taha!”
Ruumi: “No ära sega teda, kas sa ei näe, et ta maalib natüürmorti aknast. Mis, sa läheks Vincent Van Gogh’ juurde ka niimoodi või: “Vincent, pissile!” Ja Vincent siis vastaks, et ei tahaaaa…”

Mille peale mul meenus, et Dr Who osa pealkirjaga “Vincent” oli üle prahi ja Ruumi pidi põgenema, et ta ei peaks jälle lõputult mu Doktori-ränti kuulama.

Mila joonistas rahulikult edasi.

uus doktor on Peter Capaldi!

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 4 Replies

No ilmselgelt olen mina viimane whovian ehk Dr Who fänn, kes sai ALLES TÄNA teada, et Matt Smith sarjast lahkub, jõulude ajal uue hooaja avapaugus tuleb regeneration ja sellega seoses uus, järjekorras kaheteistkümnes doktor. See tähendab Doktor. Ikkagi suure algustähega.

See-eest vaatasin ma kringlisse tõmbununa ja erutusest hingetu eileõhtust BBC laivi, kus uus Doktor lõpuks avalikustati. Ja see on (kui keegi veel ei tea) Peter Capaldi!

Järjekorras 12 – Peter Capaldi

See tähendab, et läbi aegade kõige noorema Doktori asemele, keda mängis Matt Smith, tuleb 55aastane küps Šoti näitleja (kes on muide varem ka kõrvalosas sarjas üles astunud) ning kui aus olla, siis ma olen ääretult rahul ja põnevil.

Dr Who on sari, mida ma hakkasin vaatama pärast seda, kui mult mitmed kommenteerijad olid üllatunult küsinud: “Daki, sina vana sarjapede, ja EI VAATAGI MAAILMA PARIMAT SARJA?! Mis sul viga on?!” Noh, ma olin skeptiline. 50 aastat väldanud Briti scifi sari… Ei kõla just liiga apetiitselt, eks ole. Aga see on sari, mida lihtsalt ei saagi ühe väikse lausega kokku võtta. Ja ühtlasi on see sari, kus on olnud parimad stsenaariumid, mida ma IIAL olen teles näinud, mida ma IIAL olen lugenud. See on stsenaariumite kuldvaramu, Steven Moffat on täiesti, läbi ja lõhki geenius. (Ja muidugi kõik teised stsenaristid, aga olgem ausad, Moffat on ju põhiboss.)

Moffat ütleb ka ise, et Dr Who on karakter, kes suudab igas osas teha midagi täiesti segast, totaalselt üllatavalt ja nii lõputult geniaalset, et Steven Moffat ISE on üllatunud ja didn’t see that coming. Kõigi nende sarjade keskel, kus ma võin öelda mõrvari esimese viie minuti jooksul ja ennustada iga järgmist sitcomi plot twisti, on Dr Who midagi, mis kõdistab aju oi-kui-mõnusalt. Ja mitte ainult see (sest ma vihkan põnevikke). Huumor on ületamatu. Maailmad, sarja füüsika, kaaslased, aja- ja ruuminihked, kuid siiski Maa-kesksus, see, kuidas kõik on kõigega seotud, rääkimata muidugi kaaslastest, kes Dr Who’d suurepäraselt täiendavad ja rääkimata muidugi kõigist Doktoritest endist… Minu jaoks on vist kõige olulisem see, kuidas see haarab sind alati endasse ning kui osa on läbi, vaatad sa maailma täiesti muutunud pilguga…

SEST KUIDAS SA JULGED SKULPTUURIDELE NÜÜD ENAM OTSA VAADATA?

Do.

Not.

Blink.

Do. Not. BLINK

“Blink” pealkirja kandev episood (3. hooaja 10. osa) (kuigi sari tähistab talvel oma 50. juubelit, siis tegid nad vahepeal pausi ja alustasid uuesti 2005. aastal, mis tähendab, et nüüd algab 8. hooaeg) on läbi aegade mu konkurentsitu lemmik ja minu meelest kannatab hästi vaadata ka siis, kui sa pole eelmiste osadega tuttav. See tähendab, mina ju hakkasin ka ikka vaatama “värsket” Whod, seda, mis 2005. aastal uuesti algas. Aga “Blink” on… võrratu.

Ja nüüd siis life long question, kes on sinu lemmik-Doktor?

Fantastic. Brilliant. Magnificent.

Ma olen armastanud kõiki kolme Doktorit. David Tennanti kümnendat kui venda, kes on iroonik-sarkastik, samas natuke mõnusalt kerglane ja teisalt dark and twisted. Matt Smithi üheteistkümnendat armastasin ma kui seda sõpra, keda tahaks igale peole kutsuda, kellega tahaks siis hängida, kui tundub, et elu on lootusetu pask ja väljapääsu pole. Ta oli mõnna ja turvaline, oma armsalt goofy‘l moel.

Aga ARMASTASIN armastasin (või siiski ka olevikus – armastan) ma Christopher Ecclestoni kümnendat Doktorit. Teda jagus ainult üheks hooajaks, aga sellest piisas. Ta oli minu. Minu Doktor. (Heh. Heheh. Ma just nägin, et see teeb lühendiks MD…)

Ma ei saa temast iial üle.

Kuigi, mm, kui mõnus tundub vahelduseks üks küps, salt-and-pepper juustega teravasilmne ja (tundub, et) natuke küüniline Doktor, keda hakkab mängima Capaldi… Jah, kindlasti hakkan ma tedagi armastama.

Muudmoodi olekski mõeldamatu.

Sest ta on ikkagi Doktor Who.

 

 

nights before

Argielu 2 Replies

Unega läheb üldiselt mul hästi. St – kuna Mila on hommikuti üldiselt supermagaja, siis pean ma teinekord põiklema kaasemade põrnitsevate pilkude eest, kui ma julgen kiunatada: “Issand, täna pidi nii vara ärkama, juba kell 9…!”

Iseenesest ma muidugi mäletan mingist uneraamatust, et on täiesti normaalne, kui väikelaps magab öösel 11-12 tundi. No ja kui ta läheb magama 21-22, siis tõusta 9-10 hommikul on ju tegelikult väga normaalne? Muuhulgas mäletan ka hiljaaegu loetud artiklit (ei, oot, ma ise hoopis kirjutasin selle – peaks olema juulikuu Pere&Kodus, lugu unes kõndivatest lastest), kus uneuurija Tuuliki Hion (siis mulle) kinnitas, et Eesti on täis lapsi, kes magavad pidevalt liiga vähe. Oma osa mängivad magusad joogid-söögid ja ülestimuleerimine, teist osa mängivad vanemad, kes laste uneaega lõdvema käega võtavad. Aga nagu mina võtan lõdvema randmega söögiaegasid, siis on teistel oma vaba valik lõtva rannet mujal demonstreerida – sõnaga, iga vanema oma otsus.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale, tegelikult tahtsin rääkida, et täna oli üle pika aja üks FANTASTILINE öö, kus ma vähkresin närviliselt poolunest ärkvelolekusse ja siis tagasi, unemaailmas kimbutasid erinevad kollid…

Peamiselt oli närv sees, sest täna pidin ma esimest korda ilmuma täiskoosseisus (st töötava aju ja hunniku pitchitavate ideedega) Naistelehte, kus ma mõneks ajaks (me räägime siis kuust-paarist) kaasa löön. Ja kuna see hoidjaküsimus on ikka lahendamata, oli tänaseks kokkulepe sõbrantsiga, kelle juures Mila pole varem (üksi) olnud ja noh, eks ikka muretsed. Kui hommikul pole eriti aega ka, siis võib outcome olla – vanemad teavad – kahesugune. Kas laps jääb vähemrõõmsalt või rohkemrõõmsalt hoidu.

Ja minema kõndida, saatmas lapse lohutamatu nutt ja hüüded: “Emme! Emme!”, on südantlõhestavalt raske.

Aga tuleb minna. “Poetad pisara ja astud trepikojast välja ja lähed tööle,” ütles ükskord Naabrimees, kui omavahel lapse hoiduviimise traagilisematest hetkedest rääkisime.

Mila on õnneks suurepärane hoidujääja, üksikvanema üksiklapse sündroom ehk. Uued näod, uued situatsioonid – see kõik on nii põnev vaheldus!

Aga see ei takistanud mu närvidel unenägudes trikke mängimast. Niisiis nägin ma terve öö unes, kuidas maja, kuhu ma Mila hoidu viin, põleb maha ja ma pean teda päästma. Koosolekule jõudsin ma unes seetõttu alles õhtul kell 18, mis ajaks oli Naistelehe peatoimetaja kohuseid ootamatult asunud täitma Elmo Nüganen, kes VIHKAS KÕIKI MU LOOIDEID. Ja takkatipuks toimetas K. mulle mingi kirja, kus mind detailselt, pikalt ja põhjalikult maha jäeti, nii et ma ärkasin üles ja olin VEENDUNUD, et kõik, mis vähegi viltu saab minna, täna just viltu läheb.

Olgu öeldud, et ilmselgelt “Selgeltnägijate tuleproovi” mul lähiajal asja pole.

Küll aga jõudsin ma deduktiivmeetodit kasutades järeldusele, et pekkis pole mitte mu uhke telefoni laadija (mille ma juba ostsin uue), vaid hoopis aku. Mis maksab Amazonis umbes 6 eurot, eestis 35. Aga Amazonist tellimine on umbes kolm korda kallim kui aku ise…

Maailm, ma ei hakka sinust kunagi aru saama.

Ja ps. Kuidas töötavad (üksik)vanemad IGA PÄEV seda hoiu-, töö- ja logistikatralli teevad, jääb mulle selgelt arusaamatuks. IGA PÄEV. Okei, asja ilmselt lihtsustaks see, kui hoid oleks üldiselt ühes-kahes kohas, mitte nii, et pead igal õhtul uuesti hakkama orgunnima, et kuhu ja kelle juurde saab, AGA IKKAGI.

Ma olen praeguseks läbi nagu läti raha ja ei ütleks, et üleliiga produktiivne päev oleks olnud.

Huvitav, mida ma täna unes näen.

kuidas eestlased ei oska tühja passida

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 8 Replies

IMG_20130804_222329

Viini taevas ja kaks ülipügatud soengutega põõsatutti

Rääkisime täna sõbrannadega sellest, kuidas eestlased ei oska absoluutselt suve nautida. Meil siin maja ümber pole ka muud terve suvi käinud, kui hommikust õhtuni käib üks rohimine, niitmine, saagimine, putitamine. Eks muidugi, kui sul juba peenrad on, siis tuleb neid ka korras hoida, aga näiteks mulle meeldib minu (pilkude eest varjus) aianurgake, kus pole vaat et kuu ja peale keegi muru niitnud. Ja teate, rohi pole sugugi põlvini! Hämmastav, kes oleks arvanud, et ma EI elagi heinamaal!

Ma ei mäleta, kelle koduteemalist lugu ma lugesin, aga mulle nii väga meeldis, kuidas selle kangelanna rääkis oma aiast. Kuidas talle meeldib, kui see vabalt kasvab, kuidas mõnes kohas moodustab hein lilledega maagilisi kooslusi ja kuidas on selline natuke võlutud muinasjutuaia tunne. Siis sain aru, et ma olen täpselt samast puust tehtud. Muidugi meeldivad mulle kaunilt hooldatud aiad, pügatud põõsad ja sümmeetrilised lillepeenrad ka. Aga MIND võiks kodus ümbritseda selline natuke loominguline loomulik loodusesegadus. Näiteks piparmünt kasvabki mul keset muru täiesti lambikohas (sest seal oli eelmisel aastal maitsetaimepeenar, aga sel aastal enam ei viitsinud).  Kuidagi nii mõnus ja lõõgastav on.

Katkend ühest postitusest, mis mulle minu enda lapsepõlve elavalt meelde tõi:

Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! “Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega.

Lapsena jälestasin ma nii väga, kuidas terve suvi möödus töötamise tähe all. Kõigepealt istusid nädalate kaupa vanaema HIIGLASLIKUS aias ja muudkui korjasid marju nagu mingi loll. Siis ronisid päevade kaupa redeliga kõik kirsipuud läbi, pang nööriga kaelas, ja korjasid herilastega võideldes kirsse.

Sügisepoole veetsid tuhandeid tunde aias ja korjasid õunu, sortides – mis läheb mahlaks, mis komposti, mis lauale söömiseks. Ükskord, mäletan, püüdsime me õega isa üle kavaldada ja panime pangepõhjad kive täis ja siis õunad peale. Lapsearu – jajah, nagu oleks SEE oluline olnud, et panged on täis. Aed oli ju ikka õunu täis ja saadeti meid uuele tiirule, kiites: “Oi, näed, kui tublid. Töötate kiirelt!” Jah, et saaks VEEL rohkem tööd teha.

Kõige haigem asi oli muidugi siis, kui puud tulid. Senimaani vihkan ma seda talvepuudega majandamist (kuigi mulle meeldib kütta). Kõigepealt loopisid puud veoautokasti. Siis sõitsid sihtpunkti. Siis loopisid kastist maha. Ja siis tassisid kuuri. Sületäitekaupa, ikka edasi-tagasi. Pinnud, higi, vaik: täismäng, ühesõnaga.

Täiskasvanuna saad muidugi aru, et mingid tööd on hädavajalik ära teha. Ja ootad aega, mil kas saad piisavalt rikkaks, et palkad kellegi puid laduma või siis ootad, et keegi teine sinu eest selle rõveduse ära teeks. Õnneks pole Nõmmel ÜHTEGI marjapõõsast, no ja kuigi ma olen vist ainult viis korda sel suvel rohinud, on sellest piisavalt looderdatud, et konti pole murdma hakanud.

Sest mulle – hingelt täiesti laiskloomale – meeldib jõledalt suvel tühja passida. Täna käisin jälle Vabakanalis Nokalaata tegemas ja mõtlesin palavas bussis linna loksudes, et kurat, küll oleks mõnna, kui ei peaks ühe päeva mitte midagi tegema. Et saaks lihtsalt tühja passida ja et koguaeg ei oleks mingit andmist. Ses suhtes, ärge saage valesti aru: sotsiaalset elu on kõvasti olnud, kõik hängimised on olnud ülimõnnad. Aga tühjapassimist on lihtsalt liiga vähe olnud. Ja see on minu jaoks ka oluline osa tervest Eesti suvepuhkuse kontseptsioonist. Et on rändomhängi, tšilli ja grilli, minimaalselt tööd, keskmiselt nii Eestis kui mujal reisimist, merd, metsa ja randa, festivale ja konsasid… Aga et on ka seda tühjapassimist. Kui võid süüdimatult terve päeva kodus mitte midagi teha…

Nojah, aga selleks, et süüdimatult passida, peab enne kõik need tuhanded pisiasjad ära tegema. Ja siis juba ongi nädalavahetus läbi ja hakkab jälle töönädal ja reedeks on keel vestil, tahaks juba sõpradega hängida ja siis pressid kõik ülejäänud asjad laupäeva ja pühapäeva…

Ning pühapäeva õhtul avastad, et tühja polegi passinud.

Normaalne täiskasvanud inimese elu vist.

Aga kas ma olen ainus täiskasvanu, kes tahaks vahepeal lihtsalt laiselda? Mm, laisklemine. Mu lemmik.

Mila otsib hoidjat

Argielu, Kooskasvamine Leave a reply

image

Niisiis, Milake otsib hoidjat! Minu töökoorem pluss sügisel algav kool pluss kehvad lood lasteaiaga pluss eelmise hoidja uuele tööle suundumine on kaasa toonud olukorra, kus Milal oleks vaja (esialgu paariks päevaks nädalas) toredat hoidjat.

Töötunnid on varieeruvad, aga enne kümmet hommikul üldjuhul päev ei hakka. Mähkmetega üldiselt enam mässata ei tule, eridieedil ta kah pole (kuigi sööb sibulat nagu õuna), lõunaunne jääb üldiselt probleemideta. Ja kuigi Mila on üsna iseseisev, võiks hoidja olla keegi, kes meelsasti ka mänguväljakutel käiks.

Teise variandina – on ehk keegi kodune ema, kes oma lastele vahepeal Mila mängukaaslaseks tahaks võtta? Sel juhul võiks asukoht olla Nõmme-Tallinna elektrirongi marsruudi lähistel.

Tasu kokkuleppel, üldiselt on hoidja tunnitasu 2-2,5€.

Võtke ühendust! Ootan kirju aadressil dagmarlamp@gmail.com