Author Archives: daki

Nipiraamatu esimene kolumn: Naised jõuavad kõike!

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 4 Replies

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)

Kui te pole veel märganud, siis olen ma mõned kuud juba Manona asemel Naistelehe Nipiraamatu uus kolumnist. Siin on mu esimene kolumn, mis ilmus Nippari novembrinumbris (seal veidi lühendatud kujul).

Naised jõuavad kõike!

 

Ma ei pea ilmselt teile ütlema, kui kohutavalt raske on mõnikord lihtsalt oma päevaga õhtusse jõudmine. Mul on täna üks neist päevadest. Kahepoolene tütar Mila on käitunud nagu… oleks ta kahepoolene. Mis on minu jaoks üllatav, sest, olgem ausad, mul ei õnnestuks eladeski käia koolis ja teha kodust tööd, kui mu laps oleks alati selline nagu täna.

Aga ju ta teadis, et täna on mu esimese Nipiraamatu kolumni tähtaeg!

Õnneks plaanisin ma niikuinii kirjutada sellest, kui palju väljakutseid pakub ühele magistrikraadi püüdvale üksikemale elu, kui ta keeldub olemas üks neist naistest, kes saavad ja/või tahavadki koduperenaise elu elada. Selle asemel tahan ma kirjutada, õppida, töötada, elada aktiivset ühiskondlikku elu ja muuhulgas vahepeal ka kõigest puhata. Minu perenaisendus täna? Tegin süüa ja vahetasin lapse pidžaamasärgi pluusi vastu. Pidžaamapükste vahetamiseni ei jõudnudki. Kas ma tunnen end seetõttu läbikukkunud emana? Kaugel sellest!

Microsoft kutsus mind oktoobri keskel ajakirjanikuna kaasa lööma üritusel nimega Garage48, kus kahe ööpäeva jooksul teeb sadakond inimest valmis mingi laheda projekti või rakenduse. Ma tegin selle hullumeelse maratoni algusest lõpuni kaasa: presenteerisin oma kokaraamatuäpi ideed, tegin tiimitööd ja 48 tundi hiljem oli meil mitte küll valmis, aga töötav virtuaalne kokaraamat. Emotsioonide karusselli, mis mind valdas, on võimatu kirjeldada, aga üks olulisemaid õppetunde, mis ma sain, oli imelihtne. Naised suudavad kõike!

Muidugi on see teadmine minuni varemgi jõudnud. Esimest korda tundsin seda täie selgusega pärast üht teist 48tunnist katsumust, kust ma võitjana väljusin – sünnitust. Ning iga ema teab seda tunnet, mis valdab teda neil esimestel kuudel beebiga koos, kui järsku on su silmad avanenud selle ees, KUI palju sa varem oled oma aega lihtsalt raisanud. Kõik need pikad nädalavahetused, kus sa tõusid voodist ainult selleks, et köögist näkse tuua? Puhas ajaraisk. Kõik need päevad, kui sa tegid ainult ÜHTE tööd ja ei pidanudki pärast kontorist lapsehoidja juurde tormama, sealt toidupoodi, siis kodus valmistama veel tervisliku õhtusöögi, käigult koristama ning õhtul pärast laste uneaega veel natuke töötama, et siis väsimusest poolsurnuna voodisse kukkuda, vaid läksid ehk hoopis töölt otse kinno ja siis sõpradega dringile? Jalutuskäik pargis!

Naljakas on see, et me kõik teame enne emaks saamist, et see muudab meid ja on väljakutse igal rindel. Ja me tegelikult püüame nautida noorust ja vabadust, mis meil enne lastesaamist oli. Aga on asju, mida sa lihtsalt enne ei tea, kui neid ise ei koge. Teine naljakas asi on see, kui palju kordi olen ma oma elus öelnud, et mu graafik on hullumeelne ja imestanud, kuidas ma küll jõuan… “Sel nädalal kolm eksamit, kuidas ma küll jõuan?” või “Sel nädalal olin kontoris iga päev kaheksani – kuidas ma küll jõudsin?” või “Mul on täna õhtul kolm pidu, kuhu vaja jõuda – kuidas ma küll kõike jõuan?”

Heheh. Toonane mina ei oleks ilmselt osanud ettegi kujutada, et sellesse sügisesse lähen ma kahe täistöökohaga, vabakutselise ülesannetega, lasteaiakohatu kaheaastasega JA täiskohaga magistriõpingutega. Ahjaa, ja üksikemana. Ja teate, mis? Ma jõuan! Mitte ideaalselt, mõnest kohast asjad lonkavad, mõnele asjale tahaks rohkem keskenduda ja vahel on mul tunne, et ma ei näe oma last päevi. Aga jõuan, sest ma tahan jõuda. Sest ma tahan, et kui mu tütar ükskord suureks saab, on ta uhke, et tal on ema, kes ei tea küll, millises poes on odavaim pesuloputusvahend ning kes vihkab triikimist ja koristamist, kuid kes teeb oma tööd kirega ning otsib alati viise, kuidas end veelgi harida.

Sest mu tütar on sellist ema väärt.

budistlikud eluviisid

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ruumi leidis pärast meie kooselu lõppu uued korterinaabrid ning kolis nendega elama. Kokku on neid korteris neli… vist. Igaljuhul oli see homeeriliselt naljakas, kuidas ta oma uuest kodust ja seltsilistest rääkis. “No ja siis on kolmas kutt, kelle nime keegi ei teagi, kuigi nad on mitu aastat koos elanud,” teatas Ruumi ja ma pidin end katki naerma.

Täna küsisin, kuidas elu läheb ja kas ta lõpuks on oma kolmanda korterinaabri nime ka teada saanud.

“Haa, ta vist kolis salaja välja,” vastas Ruumi. “Läksin ta tuppa raadiot kinni panema, mis iga päev kell pool kaks hakkab täisvoluumil sahinat laskma… ja toas on ainult prügihunnik ja mitte ühtegi isiklikku asja.”

Minu reaktsioon: “Hahaha, wut?! OMG IS THIS REAL LIFE?!”

Ruumi: “Ja ma ei ole teda ikka veel näinud. Aga samas, ei saa välistada, et see on ta eluviis. Et mingi budistlik värk, andis kõik oma asjad abivajajatele, tõi tuppa prügihunniku ja käib aint mingi kolme ajal öösel tunniks.”

Mina: “Ilmselt raadiot taimerile panemas.”

invisible buddhistic roommate

hetki igapäevast

Argielu 3 Replies

Selg valutas ja lihtsalt PIDIN heitma köögipõrandale pikal. Mm, köögipõrandal lebamine.

Lemmik loeb laua ääres ajalehte, tõstab siis pilgu.

“Whacha doin?”
“Laying on the kitchen floor.”
“No sellest ma saan aru jah, aga ma ei saa hästi aru, mingit seksivärki ju pole käimas parasjagu.”
“Mis seksivärki? Sa pole varem köögipõrandal lebanud lihtsalt või?”
“Einoh, olen ikka, aga siis on see alati kuidagi seksiga seotud… või väga suure hulga alkoholiga.”
“Nojah, vot, mina leban niisama. Pole ei seksi ega alkoholi.”
“No seda ma imestangi.”
“What can I say. I’m an enigma wrapped in a mystery… covered with layers of secrets… on a kitchen floor.”

talvehommik

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Mida mõtleb inimene, kellel läheb lambist kell 8 uni ära (sest viimased päevad on ta harjunud sellel ajal ärkama, et oksendada), peas kummitab Ultramelanhooli “Talvehommik”? Ütleme nii, et see stream of concsiousness on tiba… lambikas. Siin see on! (Sest ilmselgelt pole mul muust kirjutada.)

No olgu, see uni oli täna päris huvitav. Oi, mul oli ju sportauto, selline lahtikäiva katusega! Kurat, aga siis hakkas vihma sadama. Hmm, ja Seth Green oli ka seal, meil oli vist mingi suhe ja ta tahtis mingit mõrva varjata, pannes oma maja põlema… A mis edasi sai?

Hmm, majadega seoses muidugi võiks korra püsti tõusta ja panna radika soojema peale, täitsa külm on. Nii, ja täna tulevad esimesed külalised ka, mis snäkid need olid, mida Siki alati tegi? Lehttainas ja pesto ja juust, oli vist? Nii, poest ostan siis seda. Oh, ma saan täna poodi! Üksinda! Üle nelja päeva kahekesi lapsega kodus passimise! VABADUS!!!

Mila, no miks sa PEAD mulle oma varbad kõrva panema, ah? Hehe, ja ta oli eile nii armas, kui tuli, tõstis mu pea oma sülle, tegi musi ja ütles, et emme on haige, ta tuleb teeb mulle sooja ja siis saab emme terveks.

Huvitav, kust üldse see tuli, et Naabrimehe nime esitäht K sai kuidagi Ts-ks? Miks ta enne oli Kaido ja nüüd on Tsaido*? Kelle idee see oli, ei tea? Naabrinaise? Või kuidas see üldse tuli?

Tsaido peab oma sünnipäeva ka kaheksandal, täitsa huvitav kokkusattumus. Ei tea, mis sinna selga panna? Ma ju nii sügavalt jälestan 80ndaid. Äkki peaks ikka võtma selle plaani, et Lemmik on A-rühma buss ja mina olen Hannibal? Või pigem, arvestades, milline kaunitar ma olen, võiks siiski olla Face? Või arvestades, kui diagnoosiga ma olen, Murdoch? Või arvestades, kui väga ma kulinaid armastan, siis äkki hoopis B.A? Ei tea, kas Lemmik on nõus buss olema? Joonistaks punase triibu peale ja asi vask?

Aga mis ma oma sünnipäevale selga panen? Idee poolest see 30ndad oli hea mõte, aga see eeldab, et ma saaks kaltsukates käia ja mingi cooli kleidi leida. Ei tea, kas K. õmbleks mulle mingi eriti sätendava sulega peapaela ka? Peaks paluma, äkki viitsib. Või kurat, kui raske seda ise teha on? Nojah, ma siiski OLEN õmmelnud kunagi pükstest seeliku ja seelikust püksid… Mõlemad olid ÜSNA kohutavad, olgem ausad. But it’s the thought that counts.

Oih, mis see nüüd oli? Mingi kujutluspilt joonistatud meestest? Oh, cool, hakkan vist jälle magama jäämaaaa…

—

*Naabrimehe nimi pole Kaido, näide on illustreeriv.

unedest, jälle (ja natuke progandimahlast)

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Kui Mallu kirjutas siin ükspäev sõna ja mõtte jõust, siis mina usun sügavalt unenägudesse. Õigemini, ma näen väga palju ja värvikaid unenägusid, eriti viimasel ajal, aga vahepeal on teistmoodi uned. Need uned on sellised, et sa ärgates tunned, nagu polekski maganud ja TEAD oma hinges, et need tähendavad midagi. Et on midagi, millega sa diilima ja tegelema pead.

Kunagi olid mul korduvad ja kohati kohutavad unenäod oma kadunud vanaemast-vanaisast. Ma vist pole seda kunagi kirjutanud, aga kui mu vanaema 2005. aastal raskelt haigeks jäi, oli ta pikalt kodus voodihaige. Ma elasin siis juba Ropkas ja üksõhtu käisin enne linnaminekut sealt läbi. Mäletan, et see oli aeg, kui olin just saanud Rohelisse Väravasse oma esimese esikaane ja proovisin talle seda uhkusega näidata, aga minu armastavast leebest vanaemast oli järel ainult vare. Teda ei huvitanud miski, ainult oma haigus (vähk, kõikjal, lõpuks, nagu vähiga ikka kipub minema).

Tol õhtul kuulsin ma, et vanaisa, vana koorihunt ja pillimees, oli pikalt oodanud, et saaks minna ühele kooriesinemisele. Ta oli kuid ja kuid haiget vanaema põetanud ja ootas pikalt seda, et saaks korrakski välja, teha midagi, mis tooks natukenegi rõõmu sellesse kohutavasse argipäeva, kus sa pead vaatama, kuidas su eluarmastus su kõrval kuhtub.

Muide, mu vanaema polnud elus ühtegi suitsu tõmmanud, vanaisa oli aga kõva suitsumees vaat et lõpuni välja… Aga see süütunne, see on juba eraldi teema.

Ühesõnaga, selgus, et vanaema oli keelanud vanaisal tol õhtul välja minna. Issand, kus ma vihastasin! Kuidas saab olla nii isekas! Su haigus on homme ka siin, ema-kasuisa on ju ka kodus, sa ei ole üksi – MIS takistab sul korra oma armastatud mehele vastu tulemast?

Ma vihastasin, solvusin, läksin Birxi ja Tannuga Maailma istuma ja sel õhtul rääkisin ma esimest korda oma vanaema haigusest. Pikalt, valuliselt, vihaga. Sest ma olin VIHANE. Tema suremine tegi vihaseks, see valu tegi mind vihaseks ja kõige rohkem tegi mind vihaseks sureva inimese isekus. Kuhu oli jäänud mu Maailma Parim Vanaema?

Hommikul helistas ema ja ütles, et vanaema ei ole enam…

Ma ei suutnud seda kõike endale pikka aega andestada. Ta suri nii, et ma olin ta peale vihane! Ma ei saanud talle korralikult headaegagi öelda… Mäletan, kuidas kõndisin sel imekaunil 2005. aasta oktoobrikuu sügisel läbi Tartu kuldsete parkide, pooleldi unes. Lugesin suvaliste pargipinkide peal Carrolli “Alice in Wonderlandi” ja püüdsin hoomata, mis on juhtunud.

Kevadeks oli läinud ka mu vanaisa. Kuhtus, andis alla, suri. Ka vähki. Väga kiiresti, aga rahulikult. Mäletan, et ütlesin veel talle – ta oli voodis, vaatas mulle oma surevate silmadega otsa – “Ma saan aru. On võimatu edasi elada, kui pool su südamest on läinud…”

Ja siis nad hakkasid mu unedes käima. See oli alati pooleldi reaalsus, pooleldi uni. Eriti hull oli asi 2006. aasta sügisel, kui taas koju kolisin, elades samas toas, kus vanaisa suri. Ma nägin kõike alati nii selgelt, et silmi lahti tehes läks uni edasi – kõik oli ju sama, mööbel ja seinad ja tapeet ja see vana sektsioonkapp.

Nad käisid ja kummitasid ja ma ei osanud olla. Lõpuks lahenes vist asi nii, et me rääkisime emaga väga-väga pikalt. Ema andis mulle omalt poolt andeks. Mina endale veel ei suutnud.

Kuni 2011. aasta kevadel, vahetult pärast seda kui Milaga olime haiglast koju jõudnud, tuli vanaema mulle jälle külla. Kõhutas köögiaknal, nagu ta seda ka Pargis alati tegi, ja ma tulin tagatoast, laps kätel, ja tahtsin talt küsida, et kuidas talle meeldib ja kas… Ja KÕIKE tahtsin küsida. Aga ta vaid vaatas ja siis ma ärkasin üles ja TEADSIN, et me oleme rahu teinud.

Lõpuks nägi ta oma esimest lapselast ja lõpuks on ta mulle andeks andnud.

Ja nüüd olid mul sarnased uned. Needsamad kolimise omad. Ma tunnetasin väga hästi, et see on kõik see halb energia, mis ma olen oma asjadega Nõmmelt kaasa toonud, see on see, mis mind kummitamas käib. Ja püüdsin leida viise, kuidas edasi liikuda, kuidas energiad liikuma saada.

Ning juhtus midagi imelist, mis on liiga isiklik (ja võibolla natuke imelik), mida siin jagada, aga… Mu vanaema tuli mulle appi. Ma TUNDSIN teda, ta oli siin, kallistas mind ja ma tean, et ta aitab mind.

Pärast seda? Unenäod on 100% teised. Tavalised saikounenäod, aga sellised, et ärkad üles ja naerad enda üle. Nice try, kujutlusvõime!

Noh, välja arvatud tänane hommik, kus ma ärkasin selle peale, et nägin unes, et ma metsikult oksendasin ja sain aru, et peangi oksendama. Ma pole elus nii palju vist oksendanud nagu täna hommikul.

Muide, et te teaks – kõige parem asi, mida välja oksendada, on porgandimahl.

YOU’RE WELCOME.

hurjuhh

Argielu, Kooskasvamine, Läbi fotosilma 17 Replies

Täna oli esimene täislaks logistikapäev.

Nimelt on meie uus kodu linnast sutike väljas. Uusi ja paremini töötavaid hoiusüsteeme pole ma veel suutnud välja mõelda, aga eks nüüd hakkavad tõsisemad lasteaiaotsingud pihta, mis natukenegi elu lihtsamaks teeksid. Sest täna oli asi paras eneseületus.

(Ütlen kohe ära, et ma üritan mitte vinguda, sest tegelikult on kõik fantastiline ja Aafrikas lapsed nälgivad ja on sadu Eesti peresid-üksikemasid, kes elavad kordi ja kordi halvemini kui mina, eks. A no ikka, megatüütu oli tänane päev.)

Kõigepealt päeva kohustuslik arvutamisosa. Kui ma pean kooli jõudma kella 17ks, siis tähendab, et Mila peab Mustamäele hoidja juurde jõudma 16-1615. Mis tähendab, et Nõmmele peaks jõudma hiljemalt kell 16.

Rong sõidab Nõmmele sutt üle poole tunni. Aga! Kas läheb ka mõni rong sobival ajal? Üldiselt käivad nad kord tunnis ja vahel ka harvem, kõige kriitilisem hetk on lõuna paiku, mis hakkab päevaseid loenguid segama, ennustan. Või noh, siis tuleb muud skeemid välja mõelda.

Aga täna oli siis nii. Kodust pidime väljuma 1440 ja mitte sekunditki hiljem. Rongipeatus on küll kümne minuti tee kaugusel… kui minna üksinda. Lapsega – poole kauem VÄHEMALT. Kui ta on nõus terve tee kelgul istuma, siis 13-15 minutit. Aga ta üldiselt pole, sest ta tahab ju ka vahepeal kelku vedada või lund uudistada või üleüldse on tema jaoks kiirustamine kui kontseptsioon väga võõras.

Mila lõunauni on aga üldiselt 14-15. Mis tähendab, et ma pean hakkama teda hommikuti varem äratama (*oksendan endale suhu veits, VIHKAN hommikusi äratusi, ka teistele neid teha*) (aga no kui peab, siis peab). Täna ei viitsinud. Mõtlesin: let’s wing it. Et äkki juhtub ime ja magab sutike varem ka, nii et jõuaks rongile ja puha.

Läks ta jee kõik nii. No okei, inimene on piisavalt suur juba, et üks päev lõunauinakuta – peab vastu küll. Võib ju ka hiljem hoidja juures magada.

Siis kiirelt-kiirelt kõik vatid selga. Aeglaselt-aeglaselt trepist alla, sest iga naabri ukse taga tuleb ju rääkida, kes seal elab ja mis häält teeb alumise naabri koer ja nii edasi.

Siis talvetee. Siis rong. Mõningane rahuhetk.

talvetee

Siis Nõmme ja jooksuga bussi peale. Bussilt Szolnokis maha, läbi majadevahe hoidja juurde. Kallid-musid-paid. Uuesti trolli peale. Tund aega külmas trollis linna loksumist, vahepeal trammile ümber istudes.

Kool. Mm, mõnus kool. Vahepeal tšekkan rongiaegu – kurat. Kurat-kurat. Peab enne lõppu ära tulema, et jõuaks.

Tramm. Troll ja/või buss, aga täna olin selleks hetkeks juba nii läbi külmanud, et otsustasin pursuid mängida ja võtsin pärast trammi takso.

Laps riidesse, takso peale. Kelk! Et seda ei unusta.

Ja suures kiirustamises jõudsime Nõmmele 40 minutit enne rongi väljumist. Üleväsinud laps, kontideni külmanud ja surmani tüdinenud ema käe otsas. Egas midagi. Jalutasime megaaeglaselt Kiisumarketis, ostsime igast asju, mida vaja ja mis muidu lähevad alati “päriselt” poes käies meelest. Kott sai, nojah, raske.

Aega rongini? 20 minutit. Effing eff!

Tegime Sõõrikukohvikus ühed kakaod ja sõõrikud. Aega rongini? 10 minutit!

Need külmetasime perroonil ära, saateks tädikeste jutt sellest, kuidas tänapäeva lapsed on a) liiga paksult riides, b) ei peaks üldse sellise ilmaga õues olema. Ainult hülguremad veavad oma lapsi nii hilja sellise külmaga mööda ilma ringi!

Rong. Mõningane rahuhetk.

Ning lõpuks kojujalutamine lapsega, kes keeldus kelgust (aga nii oli ka poekotti lihtsam vedada). Jalutasime, nõudis, et ma laulaks. Ka kõige aeglasemad mutikesed, kes samas peatuses väljusid, olid meist umbes kilomeetriga ees. Nii kuradi külm! Ainult Milal paistis mõnus ja soe olevat.

Siis nõudis kelku. Ja kuna mu kindad on kadunud, siis tegin ma oma elu kiireima kelgukilomeetri vist, vahepeal käsi vahetades ja lõpuks ka Mila seljakotti tassides.

Aga see hetk, kus ma jõudsin pimedasse majade/pargi/metsavahesse, kuhu ei paista ükski neist mõningast tänavalambist, vaatasin ma hetkeks taevasse ja TÄHED PIMESTASID.

See peaaegu kaalus üles fakti, et ma olen nüüd veetnud kolm tundi teki all ja ikka veel värisen.

Homme lähen metsa, lasen maha mõne karu ja ehitan endale talvekombinesooni.

Pärast kooli muidugi. Kui mõni rong läheb.

Metsa siis.

Sinna, kus karusnahku leidub.

30emo

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Läheneva 30 vanusenumbri kukkumise kass on sel aastal kohale jõudnud eriti varakult. Eile ja täna ärkasin ma TÕELISE emoga, sest ma lihtsalt ei suuda seda ära händlida.

Ärge saage must valesti aru, eks, mul ei ole põhimõttelist probleemi vananemise või 30 OLEMISEGA. Džiisus, te ikkagi räägite siin praegu inimesega, kes EI SUUDA ÄRA OODATA, millal ta pensionile jääks, et lõpuks ometi saaks legitiimselt laiselda ja ei peaks mitte midagi tegema.

Küll aga on mul tõeline probleem sellega, et mul on alati ebarealistlikud ootused seoses oma sünnipäevaga. Ja kuna number on kuidagi eriline, siis sel aastal on need lootused totaalselt laes ja MA KASSIN NAGU VANA KASSUR juba tuhandendat päeva järjest.

Sest ma ei suuda välja mõelda, mis vormis seda pidu pidada, nii et täidetud saaks kõik tingimused:

  1. Ma peaks saama kutsuda sünnale KÕIKI endale olulisi inimesi, sh vanu Tartu-sõpru.
  2. Nad peaks kõik kuhugi ära mahtuma ja kaugelt tulejatele peaks olema võimalus pakkuda öömaja. Ja arvestada tuleb ka sellega, et paljudel on lapsed või pluss ühed, kes ka peaks kõik kuhugi ära mahtuma.
  3. Pidu ise peaks olema muidugi grandioosne ja fabuloosne, soovitavalt sisaldama väikest paraadi, kloune, bändi, mustkunstnikku ja strippareid. Ja võibolla kummilosse (no neid, mis lastel on) ja batuute. Okei, ühest batuudist piisab.
  4. Peo eelarve seejuures on mingi HEAL JUHUL sada eurot. Sest ma rott ju.
  5. Ahjaa, ja ideaalis oleks see kõik üllatuspidu, mida ma ise korraldama ei peaks ja kaasneks veel suur WOW-efekt ja õnnepisarad, et mu sõbrad on fantastilised. (Mitte et nad seda niikuinii juba ei oleks…)

Näete nüüd ise, et ma seisan täiesti võimatu ülesande ees. Kuna ma elan praegu ka sellises kohas, kuhu, ma olen kindel, ei viitsi kõik isegi tulema hakata (sest siit öösel koju saamine on transpordi puudumisel raskendatud ja sel juhul peaks keegi olema kaine rool, no ja siis olen mina eraldi kassis, et inimene peab passima kainena, kui ta äkki tahaks ka võtta klaasikese ja siis ta hakkab ju mingi hetk ära kibelema, ja siis ma olen selle pärast eraldi kassis), siis kodus pidamine tähendaks, et ma peaksin tegema mingi ERITI selektiivse külalistelisti, jätma välja plussühed, keda ma hästi ei tunne. Aga see oleks lihtsalt asshole move ja ma ei taha olla SEE TŠIKK, kes hakkab paaridele ütlema, et õu kle, tule süntarile, aga ära oma ELUARMASTUST kaasa võta, sest noh, ma olen teda aind ühe korra näinud ja mul kodu seinad pole kummist.

Siis on variant siiski kuskil mingi laud kinni panna ja osta mingid snäkid. Aga ma ei suuda isegi välja mõelda mõnd ägedat kohta, sest jumal teab, millal ma viimati kuskil väljas käisin. No ja siis ikkagi tuleks lapselogistikale mõelda, sest, ah, ma ei taha isegi sellesse laskuda hetkel, aga tõenäoliselt pean ma arvestama sellega, et Milake on siiski ka sel õhtul minuga ja öiset hoidjat mul hetkeseisuga pole (kuigi õnneks on vanavanemad, nii et ses mõttes pole asi katastrofaalne).

Vahepeal ma mõtlesin, et tahaks lihtsalt mingit eriti ägedat kompleksi kinni panna, kus oleks bassein ja mingid ööbimiskohad ja nii, no siuke talvine pool party, aga vt punkti 5.

Siis mõtlesin, et lükkaks üldse suvesse selle pidamise, aga jajah, mäletan ju küll, ükskord Birx lubas ka suvel pidada ja pidamata see pidu jäigi, teiseks olen ma nii hull kuupäevapede, et see pole ikka õige sünna ju, kui inimene on sündinud 11.02 ja siis peab süntarit, ütleme, 18.06. MA OLEN TALVELAPS. Veebruar is my thang! 

Oeh, elu on ikka kohe nii palju keerulisem, kui mingis osas ei ole inimene täiskasvanuks saanud ja tujutseb nagu mõni eit oma sünna pärast.

Nii et praegu ma mõtlesin, et ei tee üldse midagi. Lähen kinno nagu Jess “New Girli” viimases VÄGA TEMAATILISES osas. Ja siis tõmbun kookonisse ja istun ja nukrutsen, et miks ma nii feil olen.

Ja järgmine päev läheb elu edasi.

Sounds like a plan.

hea inimene

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Ma olen avastanud, et kõige rõõmsamaks teevad mind juhuslikud kohtumised ja juhtumised igapäevas. Näiteks see Comarketi müüja, kel oli nii tohutult hea tuju, et me jäime põgusalt vestlema. Ei millestki erilisest, viskasime natuke nalja ja ma läksin poest välja, lai naeratus näol.

Või siis see Elroni klienditeenindaja, kes meile ühel hommikul “Õnnelikku päeva!” soovis ja hiljem kõikidele teistele reisijatelegi rõõmsaid soove sõnas. Ta oli lihtsalt nii tore ja positiivne, et ma pidin teda selle eest kiitma.

“Aga kuidas ma saan MITTE olla rõõmus, kui mul siin rongis on sellised armsad särasilmad! Nad on ju ainult meile rõõmuks!” naeratas ta Milale osutades.

Või siis see kord, kui me käisime õhtul kohalikus poekeses ja ostsime muuhulgas ka mullitaja. Väljas ukse ees hakkasime Milaga mulle puhuma, paistis kuu ja oli külm ja mullid olid kuidagi eriti maagilised ja ilusad. Me naersime, Mila jooksis läbi mullide ja kohalikud punaste ninadega onud, kes poest väljusid, kaheliitrised õlled näpus, jooksid ka naerdes läbi mullide, habe härmas. Ja ausalt, ma olin korraks õnnelik, et sain selle habemiku päeva natuke maagilisi mulle tuua.

Rääkisin sellest Lemmikuga*.

“Ma ei saa aru, see on ju nii imelik, onju? Et mind teeb mingi bomži naeratus rõõmsaks?”
“Einoh, kas just imelik… Sa ju oledki selline,” ütles Lemmik mõtlikult.
“Issand… Kas see tähendab… Appi, kuule, kas see tähendab, et ma olen… HEA INIMENE?” küsisin ma, silmad kohkumusest suured.
“Nojah noh!” ütles Lemmik ja hakkas naerma.

Ma hakkasin läbi naeru karjuma.

See on päris jube avastus ju. Et äkki sa oled kogemata hea inimene. APPI!!! Mida ma NÜÜD tegema pean siis?

Elu on üks hädaorg, ma ütlen noh.

—

*Jah, mul on Lemmik. Ta tõesti on mu lemmik, nii mitmel tasandil. Ja ma olen temaga koos väga, väga õnnelik.

unedes ma kolin

Argielu, Läbi fotosilma 6 Replies

Ükskord tegin ma oma külmkapist pilti, või noh, siis kui see külmkapp oli veel minu ja Ruumi oma. Sest ma tahtsin rääkida sellest, kuidas meil olid alati kapis kõige imelikumad asjad. Pärissööki nii vähe kui võimalik, tavaliselt õhtusöögi jagu, kuid külmkapi ukseriiulid olid alati täis erinevaid purke ja purgikesi.

“Mm, condiments!” mõmises Ruumi. “Mul on suva, kui mul süüa ei ole, aga mul PEAB olema seda Siberist toodud härjapõlvlaste meisterdatud sinepit!”

Niisiis tegin ma selle pildi, et näidata ja võibolla ka üles lugeda, mis meil kõik kapis leidub.

condiments

Aga siis… siis juhtus elu. Nagu ikka. Ja nüüd on mu külmikusahtlid suhteliselt tühjad ja ma tahtsin ükspäev hakata condimentside riiuli ees Selveris nutma, no ja naerma ka, sest esiteks on mul fantastiline võimalus neid jälle hunnikute kaupa kokku osta, aga noh, enam ei saa neid ju Ruumiga jagada.

Ega kuulata, kuidas ta köögis oma söögiga räägib.

Nii palju asju.

Kõige sellega seoses on mul üks korduv unenägu. Paar kuud tagasi, kui eks teatas, et Ruumi peab välja kolima, et ta saaks Nõmmel oma asju ladustada, hakkas mu aju tööle nii, et ma nägin umbes igal öösel unes, kuidas ma elan kuskil ja otsin taga kadunud tuba. Et ma tean, et kuskil on see tuba olemas, aga ma olen ära unustanud, kus. Sest mul oli HÄDASTI seda tuba vaja. Sest ma ei tahtnud, et Ruumi ära koliks või et eks oma asjad sisse tooks, sest see kõik tähendas ju tegelikult seda, et ma loobun Nõmme korterist ja kolin ka ära. Sest no way ei ela ma edasi niimoodi nagu senini. Selles ebakindluses ja selles kõiges. Et pole ei liha ega kala. Et jagame mingit kinnisvara. Milleks.

Ei.

Kui kõik, siis kõik.

Ja kui me Ruumiga maha istusime, et asja arutada, sain ma lõpuks aru, et milleks. Milleks hoian ma kinni sellest korterist, kus aknast puhub tuul ja köögi remont ei saa iial valmis, sest kaasomanik keelab teha remonti nii, nagu mina seda tahaks.

Milleks.

Kellele.

Ja siis juhtus juba kõik veidi kiiremini.

Siis ma hakkasin unedes nägema, et ma kolin. Kolisin ärkvel olles ka, umbes ühe päevaga pakkisin kõik pasa kokku, natuke jäi maha, natuke ei mahtnud auto peale ja sellest veel natuke on praeguseks jäädavalt kadunud ka. Natuke teeb kurvaks, muidugi. Või noh. Isegi palju, vahepeal.

Ja unedes ma kolin igal öösel. Ma ei saa magada, sest ma muudkui kolin. Eri versioonides, eri kohtadest eri kohtadesse.

Ja täna öösel oli mul FANTASTILINE võimalus saada kombouni – ma kolisin JA otsisin taga kadunud tuba.

FFS!

Samas, eks.

Hetked nagu praegu.

Jäänud on umbes kaks kotti Mila riideid sorteerida. Ja veel mingi nipet-näpet. Välja mõelda üht-teist. Leida nagid ja neile kohad. Noh, siuke… nipp-näpp.

Ja ma ärkan ja mul on köök. Päris köök. Mul on pliit, kuhu teha soovi korral tuld, aga mitte kohustuslikus korras. Mul on laudpõrandad ja aknast tuleb palju valgust ja akna taga on lumi ja männid ja koerad ja rongid ja vaikus ja sinine taevas, vahepeal ka täiskuu ja lumesadu, vahel isegi need kaks korraga.

Ärkan ja mõtlen, et kui ma igal öösel unedes ei otsiks taga kadunud tube ja ei koliks pidevalt, siis ei olekski mitte millegi üle kurta. Absoluutselt poleks.

Kergendus on sõnulkirjeldamatu. Et üks etapp sai nüüd läbi. Läks teistmoodi kui plaanitult, venis kohutavalt pikaks ja valuliseks, aga lõpuks on asjad selged. Nõmme pole enam kodu.

Nüüd on meil uus kodu.

 

Hetki kolimiselt

Argielu, Kooskasvamine 6 Replies

image

Käsil on suuremat sorti kolimisaktsioon. Mila on uues kodus, uudistab aknalaudu ja ühtäkki…

“Emme!”
“Jah, mis on?”
“Kärbes!”
“Või nii.”
“Kärbes ei tööta! Kärbes ei tööta!”

Pidin end katki naerma. Kärbeste mittetöötamise põhjustest räägin talle ehk mõnel teisel korral…