Aitäh kõigile, kes te mulle paroolisooviga kirjutasite, loodan, et kõik on nüüdseks mult ka vastukirja saanud. Ja kui mitte, siis kirjutage uuesti, mul siin võibolla läks massi haldamine käest.
Ja ma tahtsin teile kõigile öelda, et te olete megahüpersuperägedad! Aitäh teile kõigile, et te olemas olete, päriselt.
Selle pildi saatis üks mu lugejatest, kommentaariga, et kui keegi mulle liiga teeb, siis ta asub minu nimel sarnasele ründele. Rawr-rawr! RAWR!
Kas pole mitte kõige nunnum asi maailmas?
Juba mõni aeg tagasi sain Buduaarilt lugemiseks Sandra Angeli raamatu “Ma tulen”. Kes peitub selle pseudonüümi taha, ma ei tea, ja ei tea, kas tahakski teada. Kummaline raamat on see. Terve esimese peatüki oigasin ma Lemmikule, et ma pole elu sees midagi nii halba lugenud ja hakkasin huvi pärast kokku lugema õigekirjavigu. Aga siis haaras stoori mind endasse ja nädalavahetusega neelasin (üsna mahuka) teose alla ka.
Stoori oli hea – või vähemalt põnev. Mis mind aga häirib, on viis, kuidas seda püütakse esitada nagu järjekordset “paljastust” Eesti eliidi tegelikust elust ja et kõik need sündmused on tegelikult juhtunud ja kui sa ei usu, siis, häh, ise oled loll, et eelistad elada pimeduses. Meie siin kirjutame karmilt ja ainult tõde!
Mind vist põhimõtteliselt häirib selline asi, umbes nagu see Grete Marquezi raamat “Eesti naise õnn”, mida – vist enamik teab – ei kirjutanud isegi mitte naisterahvas, kuigi seda täpselt samamoodi reklaamiti. “Intiimne sisevaade!” ja muud säärased loosungid. Härjasitt. Odav reklaamvõte. Aga noh, mõjub.
Marquezi ja Angeli raamatut ühendab veel üks asi: sügav põlgus Eesti ja eesti meeste vastu. See hala on mind ka ausalt öeldes ära tüüdanud. Oh, jah, muidugi on eesti meeste hulgas ikka määratu hulk jobusid. Vaatan kas või oma sõbrannasid ja nende ekse ja tunnistada tuleb: suht jobud. Kui enne pole, siis lahku minnes ikka muutuvad. Aga mis ühe naise jobu, see teise naise kuld, või midagi. Ja jobusid on samal protsendil ka teiste rahvuste esindajate seas, ses osas ei maksa diskrimineerida. Eesti mehed on ehk jobud, aga oma jobud. Kasvanud oma jobude naiste ja jobude isade-emade kõrval, kes neid selliseks muutnud on. Seega, vaataks ehk endale ka otsa? Ja katsuks edaspidi paremini teha?
Aga raamatu juurde tagasi. Kui nüüd püüda seda asja kõike võtta siiski kui kirjanduslikku üllitist, on kriitikat märksa vähem. (Seega vähemalt minu puhul see “puhas tõde”-reklaamitrikk mõjub vastupidiselt, tekst seda rohkem võltsimalt, kuivõrd seda puhta kullana esitada püütakse.) Stoori on ju lennukas, isegi naerda saab vahepeal laia häälega, sulg jookseb ja raamatust läbi astuvad tegelased on värvikad, kuigi üheplaanilised (nad kõik on värvikad jobud ja neid kõiki juhib vaid soov keppi saada, lihtsalt kepivad erinevalt).
Nüüd jõuame ka pealkirjani, mis tähendabki üldjoontes seda, mida võiks arvata. Tüdruk, kes enne polnud vist vaat et kordagi orgasmi saanud, hakkab ootamatult ellu sugenenud mehi järgemööda läbi võtma ja muudkui tuleb ja tuleb. Õnneks juhtub suure tulemise kõrval ka üht-teist muud, muidu ei suudaks vist üldse edasi lugeda. Ja no fantaasiana on see raamat päris äge, eriti lõppvaatus. Sest kes poleks unistanud tasuta rahast ja sellega kaasnevast lõputust vabadusest?
Nii et tegelikult ootan ma väga, et Angel veel midagi kirjutaks, et näha, kas see oli kõik, mis ta suudab. Käekiri on tal väga kenderlik, aga on tunda, et toimetada ta ennast eriti pole lasknud (kuigi oleks võinud). Ja no kulka-referentsid raamatus on lihtsalt kuldsed, ausalt! Need panevad muigama vist igaüht, kes on, nagu lollakad, poole ööni kulkale avaldusi vihtunud teha, hullumeelselt projekte kirjutanud, et siis varsti jälle kuulda, kuidas projekt pole toetusevääriline.
Suvelugemiseks suurepärane naistekas, säilitagem ainult natuke kriitilist meelt.
Ja Eesti mehed võivad tegelikult päris nunnud ka olla, ärgem seda ka unustage.
Asjaolude tõttu (vt psühhod, privaatsus, surev blogitäht) otsustasin muuta oma parooli. Ma tean, et see on vaid näiline kaitse ja et minu lugejate hulgas on neid, kes on “luurajad” ja õige pea parooli ka neile ette kannavad, kellele see mõeldud pole, aga vähemalt on mul hetkeline ventiil.
Kirjutage mulle, kui parooli soovite. Parooli all ei avalda ma jätkuvalt teab mis saladusi, aga lihtsalt tahaks, et oleks võimalus oma tundeid avaldada nii, et see ei tooks kaasa nende kirjade voogu postkasti, mis kohe sealt lugemata prügikasti rändavad (vt sõimukirjad, las koerad hauguvad karavan läheb edasi).
Kolumn Delfi Naistekale juunikuust 2012.
Hiljaaegu oli mul nädal, kus kahel päeval järjest viibisid mu korteris paljad naised (kes ei olnud mina). Oo, ma tean, algus on nii paljulubav – nagu Ron Jeremy elulugu, kas pole?
Tõde on loomulikult hoopis ebaseksikam. Mitte et ma ütleks, et need naised oleks ebaseksikad, aga põhjus, miks nad alasti viibisid, oli mõlemal juhul sama. Sest nad polnud oma kehaga rahul.
Jap-jap, seda need naised omavahel olles teevadki. Võtavad end paljaks ja seksika padjasõja asemel kurdavad, kui ebarahul nad oma kehaga on. Või noh, sel korral oli nii. Enamikel juhtudel teeme me ikka midagi muud kokku saades. (Näiteks joome veini ja räägime mehi taga.)
Tagasi alasti naiste juurde.
Mõlemad nad on mu kallid sõbrannad ja kusjuures mõlemad minust – noh, kui mitte poole, siis kolmandiku võrra kergemad küll. Kaalunumbrilt siis. See aga näitab jällegi seda, et kaalunumber per se polegi oluline. Ka alla 50 kilo kaaluv naine võib olla oma kehaga täiesti tülis. Ja on uskumatu, et see on ikka veel nii tavaline, hoolimata kõigist “Olen ilus, loomulikult” ja “70 kilo on uus 45” trendidest, mida (naiste)ajakirjandus aeg-ajalt taas teemaks võtab. Veider on ka see, et ma mõistsin oma sõbrannasid täielikult. Ning see häirib mind kõige rohkem – et minu jaoks (ja paljude teiste naiste jaoks) ONGI täiesti normaalne elu osa see, et nad ise ja kõik neid ümbritsevad naised polegi oma kehaga rahul!
Naabrinaine on muidugi hoopis teisest killast. Ta kuulas mind, silmad suured peas ja raputas uskumatuses pead: “KUIDAS see võimalik on?!” Ta päris ausalt ei mäleta korda, mil ta oma kehaga rahul poleks olnud. Ja ta ei kaalu mitte see 45 kilo, mida üks mu paljaks koorinud sõbrants. Pigem ikka, noh, natuke rohkem. Me üritasime arutledes järeldusele jõuda, et kus läks midagi mu sõbrannade ja minu elus valesti, et meie jaoks kehaga pidevalt tülis olemine ongi normaalne.
Naabrinaine psühhoanalüüsis (mitte eriti originaalselt), et väärastunud kehapilt on tõenäoliselt mitme faktori põhjustatud. Esimene ja kõige olulisem neist on loomulikult enesehinnang ja tõsiasi, et paljud (minusugused) naised arvavad, et nende isiklik õnn on kuidagi otseses seoses sellega, kui “pandavad” nad on või kuidas teised neid näevad.
Ehk siis otse öeldes: õnneliku elu aluseks on see, kas on mees või pole. Ja mehe olemasolu sõltub sellest, kas keegi sind üldse seksikaks peab. Ning mida paksem, ebatäiuslikum, armilisem, kurvikam (sisesta siia ükskõik mis omadussõna, mis selle konkreetse naise jaoks ta keha ebaseksikaks teeb) sa oled, seda vähem tõenäolisem on, et keegi sind üldse tahab. Mis tähendab, et õnnelikust elust võid sa vaid und näha.
Ratsionaalselt analüüsides saan ma aru, et selline mõtlemine on konkreetne pask. Aastatepikkuse sundmõtete, solvangute, ebakõlade ja ebaadekvaatse enesehinnangu loodud konkreetne pask.
Ratsionaalselt mõeldes saan ma aru, et ennekõike tuleb ennast (kõigi oma vigadega) armastada – ja küllap siis kunagi keegi ka sind armastusväärseks peab. Ja kui ei peagi? Mis siis sellest! Õnnelikuks eluks pole alati abikaasat tarvis.
Ratsionaalselt saan ma sellest kõigest aru, aga hoolimata mingist rahulolust, mille ma lapse saades saavutasin (noh see “olen siuke nagu olen, aga vähemalt tegin lapse oma kehaga valmis”-rahulolu), olen ma aina veendunum, et kui minu praegune suhe peaks kunagi lõppema, siis ei leidu maailmas ühtegi inimest, kes mind tahaks. Tehku ma nii palju sporti või lugegu nii palju kaloreid kui sisse mahub – ebatäiuslik, seega ebasobiv.
Appi, milline pask.
Aga nii just mu mõtted mõõnahetkedel töötavad ja paljad naised mu korteris tõendasid, et neil ka. See on nii kohutavalt kurb.
Ja kõige veidram?
Mina nägin neil kordadel enda ees seismas MAAILMA KÕIGE ILUSAMAID naisi. Noh, on mõned armid, mis siis? On siit-sealt natuke konarlik? Ja mis siis! Ilusad naised! Vaat et kõige ilusamad! Sest ebatäius ongi inimeste juures kõige ilusam. (Peamiselt sellepärast, et täiuslikku polegi olemas, aga see on juba muu teema.)
Aga miks, kurat, ei suuda nemad end või mina end ise nii näha? Ja kust peaks üldse alustama? Ehk pakutakse kusagil ka ajupesuteenust?
Laupäeval oli mul viimane arvestus, täna esitasin viimase kodutöö ja lõpuks on kevadsemester lukku pandud. Jääb veel hinneteootus ja ÕISi pidev refreshimine, et näha, kas ma ometi milleski läbi ei kukkunud. See teadmine ongi vist kõige nõmedam, et ei ole päris kindel, kas võib juba rõõmustada. Aga KUI ei kukkunud kuskil läbi, siis on mul punkte vööl kirjas isegi natuke rohkem kui tarvis, sest noh, talvel ühe ainega läks kehvasti, aega ja närve polnud, mingi eluhorror sõi vist kõik ära.
Imelik tunne on, et enam ei peagi nagu hull mingit logistikat korraldama, juukseid kitkuma lapsehoiu pärast ja sente lugema, kust linnasõitudeks ja rongi- ja bussipiletiteks raha leida. Nüüd võib rahulikult taanduda Klõuga mändide vahele või tulla hoopis maale maapakku, nagu sel nädalavahetusel. Mila jookseb päevad läbi trikoos ringi, vahepeal teeb basseinis vahepeatuse ja siis jätkab oma tähtsate asjade ajamist. Übermõnus on. Kergendus!
Ja samas, ma ei tea, kas ma olen kirjutanud, kui väga äge on see, et ma just nüüd ja praegu ikkagi magistrisse läksin. Kuivõrd rohkem oskan ma neid teadmisi, mida ma koolist saan hinnata! Ja kuivõrd hea on see, et mul on nii palju erialast tausta ja kogemusi, et ma saan kõik õpitu kuhugi reaalsesse pilti juba paigutada, kuidas see, mis ma olen teinud, toetab mu õpinguid ja mu õpingud toetavad seda, mida ma teen. Ma kindlasti ei oleks magistrit nii väga hinnanud, kui oleksin otse bakast sinna läinud.
Kohe on maikuu läbi ja siis hakkab mõnus-mõnus juuni, täis reise ja puhkust ja jaane ja Saarlandi. Ära jõudsin oodata, kuigi vahepeal tundus, et see kõik on veel nii hoomamatus kauguses.
Mis veel? Muusikapost tuleb ka varsti, üle pika aja! Sest nüüd on mul aega ka kirjutada mujale kui lõpututesse koolitööfailidesse. Peaks kokku lööma, mitu tähemärki selle õppeaasta jooksul kokku trükitud sai. Ma arvan, et neid oli päris hea hulk.
Aga siiski, ülimõnus. Kõik on ülimõnus. Sel aastal tuleb suvi teisiti. (Aga tuli ta ju teisiti ka eelmisel aastal:)
Vahepeal ma sõidan mööda maailma ringi ja vaatan, kuidas inimesed koju saabuvad. Sõidavad oma autodega uhkete ja vähemuhkete, kuid siiski koduste kodude ette. Mõned pargivad jalgrattad, mõned võtavad jalast rulluisud. Mõned astuvad maha rongi pealt ja embavad seda, kes neile vastu on tulnud. Mõned hoiavad lastel käest, mõned astuvad üksinda, natuke noruspäi, mööda paneelmajade treppe ja varsti läheb kuskil põlema tuli trepikojas ja nad kõik on ühtmoodi, need inimesed, nii jõuavad nad koju.
Ma vaatan neid ja vahepeal tunnen ma millegipärast nende vastu kerget kadedust. Ma ei tea, mis imelik kadedus see on. Ehk mingid väiksed tähtsusetud asjad, või ehk mingi kummaline ebamäärane tulevikuigatsus? Et näe, neil on seal peenrad. Või et näe, neil on nii suur mõnus aed, lastebasseini ja koerakuudiga…
Ja siis muidugi see kadedusvärhatus kaob, nii kiirelt kui tuligi. Sest siis ma mõtlen OMA kodu peale. Selle peale, milline on minu kodu argipäev. Kuidas meil on pea igal õhtul kodus tantsu- või laulupidu. Kuidas ma olen pidevalt, konstantselt õnnelik ja ma ei kujutagi enam ette, et kunagi on olnud teistmoodi. Tuled koju, teed süüa, arutad lapsega, mis ta päeval “lasteaias” tegi, ja siis lihtsalt naudid seda, kuidas maja on täis kilkeid ja rõõmu ja vahel ka jonniturtsatusi, aga peamiselt siiski rõõmu.
Veel mõtlesin ma täna linnast koju sõites kompromissidele. Kuidas ma olen elu aeg neid vihanud, sõna “kompromiss” on tekitanud minus vastikusvärinaid. “Kompromissid” on miski, mida peale surutakse, sunnitakse, mida sa pead vastumeelselt täitma, et “suhe” toimiks. Ja lõppeks ei võida keegi midagi. Aga täna ma sain aru, et tõenäoliselt teen ma praeguseski suhtes vahel kompromisse (nagu ilmselt teeb temagi), aga ma ei pane neid üldse tähele, sest need juhtuvad orgaaniliselt. Keegi ei sunni mulle midagi peale, kui midagi muutub, sisemiselt või välimiselt, siis ainult seetõttu, et MINA tahan, et TAL oleks parem. Kas see ongi see kurikuulus kompromiss? Aga kuulge, see… ei olegi ju midagi nii vastikut!
Ja siis see mõnus kõrvutieksisteerimine, ilma hukkamõistude ja pressimiste ja vägivaldselt nurkade lihvimiseta. Et absoluutselt kõiges oledki kindel ja see (vist?) täiuslikkuse eeldamine on saanud normaalsuseks. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna…
Või siis ma eile õhtul mõtlesin sellele, kui uskumatult ebatõenäoline see Päris Tõelise Armastuse saabumine ellu ikka tegelikult on. Nii palju väikseid faktoreid, mis peavad klappima ja sobima. Alates välimusest (on absoluutselt mandatoorne, et mõlemad teist ülihotiks peaksid, ei mingeid “miinus viis kilo”-teemasid) lõpetades sellega, kas suudeldes oskad täpselt alateadlikult ette aimata, mida järgmiseks teha (ärge sellele suudlemise ajal mõelge, ajab kõik sassi!:), sest see, et kaks inimest suudeldes klapivad, on ka üks suur matemaatiline tõenäosuskeemia. Õnneks on mõned asjad õpitavad, aga oh kui fantastiline, kui nad algusest saati klapivad!
No ja siis kõik muud kihid, need peavad ju ka klappima, kui need ükshaaval aina lähedasemaks saades maha hakkavad kooruma. Ja milline rõõm see on, kui avastad järgmist kihti avades, et seal on veel nii palju avastamata suurepäraseid asju ees ootamas! Kooskasvamine saab ka täiesti uue tähenduse, enne mõistsin ma seda vaid lapsega kooskasvamise tähenduses, nüüd hoopis uue nurga alt…
Kunagi kirjutas mulle üks lugeja, kes palus, et ma arutleks suhete püsivuse teemal. Ta andis loa oma mure blogis avaldada: “Mida teha, kui mees on äratanud sinus armastuse, millesarnast sa varem pole tundnud, aga mehel on pere, kes on talle tähtsam… Mis on sinu arvamus, kas unustad kiiresti või kannad hoolivust läbi aastate?”
Nüüd on vist õige hetk mul sellele vastata.
Esimene osa – see on harukordne, kui selline armastus sinus äratatakse. Ja ma usun, et hoolivus kandub läbi aastate, ka siis, kui suhtest midagi välja ei tule. Mina hoolin jätkuvalt oma lapse isast palju, kuigi näen nüüd väga selgelt, et meie suhe oli auklik algusest saadik. Aga see polegi oluline… Tahtsin vist seda öelda, et kõik need armastused, eelnevad ja järgnevad, auklikud ja ennenägematud, terved ja harukordsed, need armastused on kõik omavahel seotud. On vaja mingid etapid elus läbi elada – siinpuhul ehk siis tõesti võibolla see valus “lase armastusel minna” etapp – et järgmise, täiuslikuma, uusi õppetunde täis armastuse juurde jõuda.
Ja see, kui sa võtad armastusi õppetundidena, ei ole küüniline. See on vajalik, et me kasvaks.
Ja huvitav on see, et õppetunnid omaks võttes armastused kasvavad. Muide, ma usun ka, et erinevad armastused (või siis need etapid) võivad juhtuda ka ühes ja samas suhtes! Ei pea tingimata partnereid vahetama ja switchima. Õppetunde tuleb lihtsalt teadvustada… Hehe, “lihtsalt”… Lihtsat siin muidugi midagi pole.
Aga praegu olen mina lihtsalt tänulik oma igapäeva eest. Selle igapäeva eest, kus me naerame ja vahel ka nutame, vahel kiirustame ja vahel võtame aeglaselt, vahel hullume natuke ja siis jälle tuleme maa peale tagasi. Ja et ikkagi on nii palju häid inimesi olemas.
Ning kõik need juhused, mis on viinud selle eluni praegu.
Ka kõik need vead, need paljud-paljud vead.
Neid tegemata poleks ma siin ju praegu.
Lõpuks on ka minust saanud jälle rattainimene. Mäletatavasti varastati mu eelmine ratas Kõuplis elades ära. Aga nüüd on mul uus Baby, roosa iludus, millele ma veel nime mõtlen.
Esimesed tiirud Kalamajas tehtud, ümber ei kukkunudki ja isegi Preili Triinu ei ajanud alla, kes ootamatult teele jäi. Nüüd oleks vaja veel üht stiilset kiivrit (kust saaks?) ja nunnut punutud rattakorvi. Kleidid ja ballerinad ostsin eile juba stiilselt ringitiirutamise tarvis ära. No ja lapsetool on muidugi ka olemas. Seda saan täna kohe testida, kui Milale lasteaeda (või noh, erahoidu) järele lähen.
Elu on täitsa mõnus. Meie Punane Nool andis küll praegu otsad, aga nelja ratta asemel ongi vahelduseks kaks jummala mõnna.
Oo kleidikesed, tennised ja suvised rattasõidud randa, siit me tuleme!
Stockmannis müüakse värskeid lahtisi habanerosid. Win.
Ja tänasest ametlikult on lõppenud lahutusprotsess. Olen taas justkui tagasi alguses, vähemalt kinnisvara mõttes.
Ääretult imelik tunne on.
Aga hea, et on olemas habanerod.
Siin on minu veebruarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.
Loobumise võlujõudVeebruaris saan ma 30aastaseks.
Mul on kaks kassi, üks peaaegu-kolmene fantastiline tütar, selja taga kaks abielu ja kaks lahutust. Mul on oma firma, mille alt olen ma esitanud seniseks vaid kaks arvet, mu sissetulekud on pehmelt öeldes ebastabiilsed ja magistriõppe esimese semestriga ei suutnud ma juba ühe ainega hakkama saada. Ma pidin lahkuma oma armastatud Nõmme kodust ning elan nüüd jälle määramata ajaks üürikorteris.
Kui ma kujutasin ette, milline on mu elu 30aastasena, siis, tunnistan ausalt, see pole tõesti see, mida ma oleks arvanud. Noh, vähemalt auto ja kindel töökoht võiks ju 30aastasel inimesel ometi olla!
Neil päevil mõtlen ma väga palju loobumiste peale. Mõtlesin sellele, kui istusin oma nüüdseks eksabikaasaga ja lapse isaga perekonnaseisubüroos kabineti 210 ukse taga. Mõtlesin sellele, kui pakkisin hilisööl kaste ning tassisin, tassisin, tassisin oma kila-kola nüüdseks ekskodust välja. Mõtlesin sellele, kui tütar esimest korda uues kodus ütles: “Emme, lähme koju…”, ja ma pidin vastama: “Aga see ongi meie kodu nüüd, kullake.”
Väga paljud inimesed küsivad, miks me lahutasime. Mis juhtus? Sellele on väga raske vastata. Mis ikka juhtus, juhtus see, mis juhtub paljudega. Asjad kuhjuvad, nendega ei osata õigesti tegeleda, siis nad kuhjuvad veel ja lõpuks on see pundar nii suur, et seda ei suuda keegi lahti harutada.
Inimesed küsivad veel, miks me rohkem ei üritanud. Miks te ei võiks vähemalt lapse pärast uuesti proovida? Vot sellele küsimusele on mul palju lihtsam vastata. Esiteks – proovisime. Proovisime nii ja naa, aga tulutult. Ning teate, mis? Üks kõige jaburamaid asju maailmas, mida ma tean, on see kurikuulus “lapse pärast kokkujäämine”. Kas on olemas hullemat asja, mida oma lapsele teha? Sundida teda elama mürgises õhus, mida tekitavad kaks vaenujalal vanemat, kes teevad teineteist ainult õnnetuks? Kas sellisest kodust saab üldse kasvada oma eluga hästi hakkama saavat, emotsionaalselt intelligentset ja hästi funktsioneerivat täiskasvanut? Kahtlen sügavalt.
Nii vastan ma neile küsijatele alati ühtemoodi: “Me lahutasimegi lapse pärast.” Jah, on küll valus. Jah, on küll raske. Jah, me kõik pidime mingitest asjadest seetõttu loobuma. Aga Mila on väärt kõige paremat. Ta on väärt õnnelikke vanemaid. Ja kui need kaks vanemat ei suuda enam teineteist õnnelikuks teha, siis tuleb leida viis, et nad saaksid jälle õnnelikuks. Sest laps on õnnelik ainult siis, kui tema vanemad on õnnelikud. Tõsi, tal võib olla väga raske mõista, miks tema vanemad siis KOOS õnnelikud ei võiks olla, aga elu juba on selline. Meie kõigi jaoks, kusjuures, on asju või suhteid, mida on vahepeal raske mõista.
Vaatan oma 30ndale sünnipäevale otsa ja mõtlen, et… See kõik on juhtunud põhjusega. Mingil põhjusel ma pidin selle valu läbi elama, see valu õpetas mulle midagi. Ja nüüd ma lasin lahti. Loobusin, et oleks lõpuks ometi võimalik vastu võtta kõik need toredad asjad, mida elul mulle veel pakkuda on.
Loobuda on ikka raske. Oli mulgi. Aga praeguseks on kohal ka see suur sõnulkirjeldamatu kergendustunne… Ja ma tean, et kõik läheb hästi. Sest Mila on seda väärt, et tal oleksid õnnelik isa ja õnnelik ema. Ja selleks tuli loobuda.