Rahva Raamatu Eesti ilukirjanduse TOP.
MA EDESTAN KIVIRÄHKU?!
Ma pole iial üheski topis olnud… Mis toimub?! Aitäh, sõbrad ja lugejad! Aitäh!
Juba ligi kuu aega tagasi andis kommunikatsioonibüroo Vare & Jaakkola mulle testimiseks Huawei nutitelefoni P7 – selle firma lipulaeva. (Siinkohal vabandused V & J-i ülicoolidele inimestele, et olen postitusega nõnda viivitanud!) Tegemist olla “groufie-telefoniga” ehk telefoniga, mille spetsiaalne kaamera teeb eriti mõnusaid grupipilte.
Minu käes oli fuun nädalakese ja selle aja jooksul sain ma temaga hästi tuttavaks. Kurval kombel läksid kaduma pea kõik pildid, mis ma sellega tegin (mis on täiega veider, sest ma back-uppisin Dropboxi neid mitu korda), sest ma tahtsin just teile demonstreerida telefoni kaameravõimeid. Nimelt on seal üks huvitav nupuke nimega “ilu tase”. Esiteks on see ääretult humoorikas, kui saad enekat tehes oma “ilu taset” määrata (ma määrasin muidugi kohe 10 ja tõdesin, et tegu on totaalse Tiina Pargi filtriga), teiseks on see kiiruse mõttes ka mõnus, eriti kui oled suur eneka-tegija, kes tahaks klõps! pildi ära teha ning siis kohe sotsiaalmeediasse saata, ilma enne läbi mõne äpi laskmata.
Nii et ainus pilt, mis mul säilinud on, on Mallu raamatuesitluselt ja ma arvan, et siin on edukalt näha “ilu taset” 10 ehk Tiina Pargi filtrit:
Aga nagu näha, siis võtab kaamera tõesti laiemalt kui tavalistel telefonikaameratel kombeks. Hiigelsuur Mallu on pea tervenisti pildile ära mahtunud! (PS Mallu, KÕHULIHASED KÕHULIHASED KÕHULIHASED) (sorri, I had to:P)
Aga telefoniga seoses mõtlesin ma hoopis kirjutada teile oma lemmik-äppidest. Ma tean, et olen seda kunagi teinud, aga ajad muutuvad ja äpi-eelistused koos nendega. Ning kuna esimese asjana uut telefoni näppides tuleb tõmmata sinna peale essentsiaalsed rakendused, ilma milleta on elu võimatu, siis sain isegi aimu, mis neil päevil mulle kõige olulisemad on.
Mis on teie lemmikäpid?
…disturbing, kui palju vastuseid tuleb Google’ist sõnapaarile “I hate love”.

Kui millalgi pärast lõunat olin valmis mobiilsesse levisse tagasi tulema, rabas mind hetkeks üks kiri postkastis. SEB-lt nimelt oli tulnud automaatvastus, et vastame teie kirjale õige pea. Aga ma ju ometi polnud neile midagi kirjutanud!
Kiirelt klikk sent kaustale ja ema-õõv sai teoks:
Küsisin Mila käest, et kas ta teab midagi sellest.
“Jaa, mina kirjutasin selle enne!” teatas ta rõõmsalt. Tsekkisin kellaaega: “Aga siis sa ju magasid?”
“Jaa, aga ma kirjutasin selle enne valmis!”
Nojah, ju siis kiri läks teele, kui data jälle sisse lülitasin. Jube piinlik, aga no ikka juhtub, rahustasin end. Ju SEB saab ka aru, et tegu on suvalise eksitusega. Seda piinlikum oli mul mõned hetked hiljem:
Ei jäänud mul muud üle, kui neile olukorda lühidalt selgitada ja tänada neid eeskujuliku klienditeeninduse eest. Ja noh, kuigi nad arvutis vist neid emotikone ei näe, on minu arust Mila kiri päris vahvalt kokku pandud. Eriti meeldisid mulle need dollari-emotikonid. Ja et kiri lõppes kanaga.
Eeskujulik.
Milal on viimasel ajal jälle tulnud komme vastu hommikut ärgata ja minu voodisse pugeda. My heart breaks a little kui ma mõtlen sellele, kuidas ta oma voodis pimedas ärkab, välja ronib, läbi pimedate tubade tatsub, seda kõike ainult selleks, et mulle kaissu pugeda.
Aga täna hakkas ta rääkima üht veidrat lugu.
“Emme, onju, hundid on kurjad?”
“Ei, hundid on lihtsalt metsloomad. Loomad ei ole kurjad, kui inimesed neid kurjaks ei tee.”
“Aga hunt oli täna kuri!”
Hmm, mõtlesin ma. Hunt? Pole olnud hunt meil viimasel ajal kuskil teemaks.
“Milline hunt?”
“See hunt, kes öösel tuli!”
“Jah? Kas sa nägid teda unes?”
“Jah! Ta tuli ja ta kiskus mu juukseid ja mul oli valus ja ma ärkasin üles ja hüüdsin: “Emme!” ja onju, hundid on kurjad.”
“Kas see oli täna öösel? Siis, kui sa mu kaissu tulid?”
“Jah, sest ma hakkasin kartma!”
Ma küsitlesin teda natuke veel, et selgeks saada, kas ta tõesti räägib tänasest ööst (“Kas see oli tookord, kui sa ärkasid ja pissile küsisid?”) ja tuleb välja, et rääkiski. Oma esimest PÄRIS unenägu, mida ta mäletas ja mida, kahjuks, kartis ka.
Õhtul voodisse minnes hakkas ta jälle hundist rääkima.
“Ma tahan sinu voodis magada! Seal pole hunte! Siin on hundid ja nad kisuvad mu juukseid ja mul on valus ja siis ma kardan…”
“Ma luban sulle, et täna ei tule hunte. Täna näed ainult ilusaid unenägusid.”
“Aga ma ei taha ilusaid nägusid… Ma tahan SIND unes näha!”
Tegin täna suurest heameelest, et saan jälle kanda teksaseid (st et enam palavus ei tapa surnuks), veidra selfi. Teksad väga peale ei jäänud, aga ma tundsin end üle mitme päeva adekvaatsena. Et ma näen välja adekvaatne, võibolla treenimata silmale isegi ilus.
Nüüd jäin seda pilti õhtul vaatama. See tähendab, jäin ise endale silma vaatama. Jälle see forsitud naeratus, jälle need sügavkurvad silmad, jälle see sunnin-end-liikuma-ja-olema-normaalne-sest-nii-peab-ja-muidu-sõbrad-muretseks. Jälle see fake it till you make it.
Vaatan endale otsa, sõna otseses, ja küsin, mis edasi saab.
Eelmisel sügisel alustasin ma uut aastat magistriõppes, kahel-poolel töökohal, lahutamata-but-separated, korterinaabriga, kaheaastase lasteaiatuga, Nõmme mändide all, omas kodus, lõpuks ometi tundes, et äkki läheb paremaks lõpuks.
Sel sügisel alustan ma uut aastat viimasel aastal magistriõppel, oma firmaga (mis toidab minimaalselt ja ebaregulaarselt), lahutatuna, korterinaabri ja elukaaslaseta, kolmeaastase lasteaiatuga, Klooga mändide all, üürikodus, lõpuks ometi tundes, et tegelikult ei lähe kunagi midagi paremaks.
Miks kõik need asjad tsüklis peavad käima? Miks koguaeg ring viib sinnasamma tagasi?
Logistika, mis sügisel pihta hakkab, tundub hoomamatu. Täiesti hoomamatu. Kuidas Naabrinaine seda omal ajal tegi, jääb mulle alati mõistatuseks – aga ma ei hakka olema kunagi nii tubli ja täiuslik ja adekvaatne ja mõistlik kui Naabrinaine. Ma pean leidma mingi oma tasakaalu, kuidas hakkama saada sellega, mis mulle on antud ja hakkama saada selleta, mis mult on võetud või mille ise ära andnud.
Tegelikult ma tahtsin küsida, et soovitage ägedaid trenne palun, ja kui keegi oosõm autot oosõm hinnaga müüb, siis võib minuga kontakteeruda, sest ma nimelt hakkan autot ostma. Teoorias.
Ja Klooga on suveti ja suve lõpus kohutavalt lärmakas. Hea, et seda “külmalainet” nädal aega olnud on, saan lõpuks vaid üht akent lahti hoida ja teised kinni panna. Aga akna taga käib juba mitmendat päeva sõda, mis on asendanud need seltskonnad föönidel ja motikatel ja autodel, kes muidu alevi vahel ja järve ääres ännasid.
Vaikne on alles siis, kui tuleb lumi. Tahaks lund.
Tahaks, et hakkaks parem. Ja lumi teeb peaaegu alati paremaks. Kõik.