Pühendusega lugejale – kelle initsiaali kasutada pole mõtet, sest see ajab kõik ainult segadusse -, kes arvas, et ma ei peaks jätma liiga palju pausi ilmavalupostituste vahele.
Tähti on tähestikus siiski vaid 25/8.
Author Archives: daki
elu kolme kassiga ehk leiame Ollile üheskoos Päris Oma Kodu!
Mäletatavasti võtsime aprillikuus omale kostiliseks Oliveri – õnnetu elusaatusega tänavakassi, kellel Pesaleidja kassitoas olemine kohe sugugi ei istunud. Sai seal teiste kasside käest kere peale ja oli üleni stressis. Kui ta meitele saabus, oli tegu tõelise sülekaga, kes nurrus nii et toad kajasid. Kui ta aga kastreerimisest taastus ning vaikselt koduse eluga harjuma hakkas, selgus tema tõeline iseloom. Ma olen elus kohanud mitmeid kasse, aga kedagi nii ägedat kui Oliver pole mul vist tõesti õnnestunud seni kohata!
Ta on tõeline mõnus kassiisand, kellel mänguhimu ja -lust, mis võiks kuuluda temast poole nooremale kassipoisile. See, et ta mängida tahab, on aga teinud suhted praktiliselt võimatuks Miuksu ja Pussakaga, millest on väga kahju, sest tegelikult ma lootsin nad ikkagi klappima saada… Praeguseks on aga selge, et kuni ma elan korteris (ja mitte sellises nagu Nõmmel, kus kassidel priikäik ka õue – seal oleksid nad ilmselt ammu juba sõbralikemas suhetes!), ei mahu Oliver meile elama. Liiga suured isiksused kokku sattunud, liiga territoriaalsed… Seega on Oliverile päriskodu leidmine muutunud põletavaks küsimuseks.
Kahjuks on aga praegu teatavasti kassipoegade hooaeg ning vanad tegijad pole nii meelsalt uute kodude silmapiiril. Sellest on tõesti väga kahju, sest Oliver väärib Päris Oma Inimest Päris Oma Koduga. Nurrmootor on ta jätkuvalt – ükski teine mu kass ei jõua nurrumises Ollile ligilähedalegi. Ning Milaga on tal välja kujunenud oma traditsioonid – õhtul hambapesu ajal hõõrub ta end vastu jalgu ning kui siht võetakse magamistoa poole, sätib ta end kiirelt voodisse tudule. Vahel käin neid öösiti vaatamas ja Oll-poll magab nii magusalt jalutsis, et ei liiguta vurrugi.
Aga jah, teiste kasside stressitase (ja sellega seoses ka minu enda oma) on üle igasuguste limiitide. Seega palun teid, mu armsad sõbrad – kas teie hulgas on keegi, kelle kaisust on just selline valgekirju pehmik puudu? Või on teil ehk võimalus pakkuda Ollule paremat ajutist kodu kui see minu oma, kus kaks vanemat kass-olijat nii väga kurjad uue tulija suhtes poleks?
Kes aitab kodu leida, saab minu poolt kaasa ka väikese kingituse!
Kaitstud: 2.09
nelikümmend kuud
Mu armas rõngik, täna saad sa nelikümmend kuud vanaks. Mina jätkuvalt olen kolmkümmend aastat vana. Vahepeal sa küsid mult, kui vana ma olen, ja siis imestad, vaikides numbreid korrates, et nii suured numbrid üldse on olemas.
Ma pole sulle ammu kirjutanud. Suvi on olnud kiire, kurnav, teisalt jälle laisk ja puhatud on palju. Sa oled arenenud hüperhelikiirusel, vahepeal mulle tundub. Just hetk tagasi sind voodisse pannes pidasime säärast dialoogi.
“Kas vesi läheb ka halvaks?”
“Ei, vesi üldiselt ei lähe halvaks.”
“Aga tädijogurt?”
“Tädijogurt läheb küll halvaks, piimatooted lähevad kiirelt halvaks.”
“Ee… aga mahl?”
“Mahl võib ka halvaks minna.”
“Aga sina?”
“Mina…,” hoidsin ma naeru tagasi, otsides õiget vastust, “…loodetavasti ei lähe halvaks.”
“Aga uks?”
“Uks ka ei lähe halvaks.”
“Aga lamp?”
“Lamp ka ei lähe halvaks.”
“Aga mina?”
“Sina, mu arm, ei lähe ka halvaks.”
Ja sa jätkasid erinevate asjade nimetamist, saades juba pihta, et see on lõbus mäng. Võtsime läbi kõiksugused võimalikud ja võimatud asjad ja olendid, kes halvaks võivad minna ja jõudsime järeldusele, et elu on ikka üsna hea. Nii vähe asju läheb halvaks!
Paar päeva tagasi istusid sa natuke liiga kaua potil ja kui ma tulin, teatasid sa mulle: “Emme! Mul jalg müriseb!” Siis tõusid püsti ja surnud jalg ei pidanud vastu, koperdasid, ehmatasid ja hiljem oli mul tükk tegemist, et sulle seletada, et su jalg pole IGAVESTI surnud (nagu vanaisa isa), vaid kohe hakkab veri taas voolama (“Appi! Aga siis hakkab veri voolama ja kõik läheb punaseks?!”) ja see on hea ja kohe enam jalg ei mürise ja pole enam surnud ka.
Huvitav, kui vana mina olin, kui ma ihuliikmete suremise kontseptsiooni õppisin? Kes mulle seda õpetas? Ka mu ema?
Suvi on olnud selles mõttes ka pöördeline, et sa veetsid suisa peaaegu-kaks nädalat oma vanavanematega maal, ilma minuta. Mitte muidugi korraga, kahes eri satsis. Ja sa olevat olnud tubli väike trooper, nautinud ilma ja elu ja muidugi igatsenud ka emmet.
Emmendusest rääkides – sa kutsud mind saja erineva nimega (umbes nagu mina sind). Küll olen ma ema, küll EMA!, siis maama, Mom, Mommy, emme, dagmarlamp, Daki… Ilmselt ei saa sa veel täpselt aru, et on olemas erinevad keeled, et näiteks baabuška keel on vene keel, kuigi sa väljendeid jagad nii inglise kui vene keeles. Küll aga on su viimase aja lemmikavastus, et me elame Eestis (“Meie kodu on Eesti!”) ja et Eesti riigimaanteed on need, millel toimuvad teetööd.
Oh, need lõputud teetööd! Ma pole elus vist kellegagi nii palju teetöid arutanud kui sinuga. Sest, noh, peamiselt ei pääse me kuni järgmise aasta suveni kodust liikuma nii, et ei satuks teetööde otsa, aga sul paistab nende vastu lõputu huvi olevat. Miks roheline traktor töötab, aga kollane kopp ei tööta? Kelle autod siin tee ääres on? Millal reguleerija-onu meil sõita lubab? Kas nüüd on teiste kord sõita? Miks siis, kui meile on roheline tuli, on teistele punane tuli?
Ah, ja miksidest rääkides! Mitte, et ma su teadmisjanu ei imetleks ja armastaks, aga… kaua sa muidu arvad, et see miks-periood kesta veel võiks? Sest mulle tundub, et see on kestnud juba igaviku ja mul pole enam su küsimustele vastuseid. Samal ajal on armas su hämmastus, kui ma mõne küsimuse peale “ma ei tea” vastan. Sest kuidas saab olla, et emme ei tea? Emme ju teab kõike!
Alanud on viimane kooliaasta, sul viimane lasteaiavaba aasta. Ma ei tea, kus me oleme aasta pärast, aga loodetavasti olen ma selleks ajaks sulle tuhat korda parem ema kui ma seni olen olnud.
Ja võibolla selleks ajaks on mul ka rohkematele küsimustele vastused.
Armastades,
Maama
day 1 #30dayshred
Üks tuttav hakkas treenima “30 Day Shred” plaani järgi ja kuna ta nii entusiastlikult oma edusamme FBs jagas, pidasin temaga suti nõu ja otsustasin kah järele proovida. Isegi hantlid tõin ära ja puha, aga esimene päev muudkui lükkus homsesse.
Aga, nagu ikka, on kõige parem alati alustada esimesega. Septembrikuu ju teadupoolest tervisekuu ka, nii et siin ma nüüd vedelen, intensiivne ligemale poole tunni pikkune treening läbi.
Biitsepsid võivad homme natuke valutada, mõtlen, aga üldiselt oli täitsa tubli tunne. Nagu ikka, on kõhulihased jätkuvalt mul parimas vormis, aga kõiksugune hüppamine kõige rohkem vastumeelt, aga noh, õnneks on seda kõike parajalt.
Nii et kümme päeva nüüd esimest levelit, järgmised kümme teist ja viimased kümme kolmandat. Tundes muidugi iseenda absoluutselt pühendumuse-puudust, tahaks kohe huviga näha, kas ma tõesti iga päev trenni ette võtan. Aga noh, just trenniharjumuse uuesti tekitamiseks ma ju selle ette võtsingi! Siiski, jube keerukas on ka vehkida, kui üks uudishimupunn muudkui ümber sinu tiirleb ja muudkui igasuguseid küsimusi küsib ning lõpuks, kui on aeg venitusteks, end su sülle istutab: “Teeme kalli!”
overachiever
Üle pika aja käis mul külaline, Nõmme Naabriplika tuli külla. (Ükskord üritas varemgi, aga seisis vale suuna perroonil.) (Yes, these things happen.) (God, ma elan kaugel.)
Rääkisime elust ja lastest ja ülikoolist ja suhetest ja sellest, kuidas võiks elu korda saada. Mina siis.
“Noh, ma nüüd vaatasin oma tunniplaani, et mul on jõuludeks – kui ma kõik ära teen – 100 punkti koos, ja siis jääb kevadeks vaid magistritöö ja üks valikaine teha,” uhkustasin.
“Misasja? Kahe aastaga teed ära või?” imestas Naabriplika.
“Nojah, ee… Tahaks, mingi, hakata normaalset elu elama, või nii. Üheksast viieni ja… Öeldakse, et that’s all the rage these days.”
“Jah? Kes ütleb?”
“No mulle ikka isa vahepeal helistab ja kui kuuleb, et ma Milaga koos lõunauinakut teen, siis ütleb sugestiivse häälega, et ma võiks ikka produktiivsem olla.”
“Blergh!” viskas Naabriplika käega. “Sa oled kõigest valesti aru saanud! Bakat tehakse nii, et kui on kolm aastat, siis teed seitsmega. Kui on magister, siis võtad lõpuks akadeemilise ja aasta passid tühja ja siis teed viimase kahe nädalaga magtöö valmis. Aga sa plaanid nominaalajaga ära teha? Nii kiiresti? OVERACHIEVER MUCH?!”
Aww! Keegi arvab, et ma teen rohkem kui ma tegelt võiks!
Ma muidugi ei tee, aga ikkagi – aww!
elu türanniga
Kuuldavasti on olemas selline iga nagu “kohutav kolmene”. Õnneks või kahjuks saan ma seda omal nahal üsna harva kogeda, vahepeal tuleb tõesti tegeleda ülevoolavate tunnetega või siis pideva, konstantse, igapäevaselt tuhandekordse selgitamisega, mis on kasside jaoks mängimine ja mis kategoriseerub juba kiusamise alla, aga üldiselt, ptui-ptui-ptui, tundub, et see kohutavus kas on veel ees või siis piirdubki sellega, mis juba käes.
Täna aga ei suutnud ma oma naeru pidada, kui mu väike Osama (meenutades sünnikuupäeva) pidas muga sellise, väga nõudlikus toonis kahekõne.
“Ema, Mom, Mo-om!”
“Jah, mis on?”
“Mom, Mama, ema!”
“Jah, ma kuulen!”
“Tahan tädijogurtit!” Tädijogurt on siis Emma kohupiimakreem.
“Otsa sai.”
“Aga ma tahan PUNAST tädijogurtit.”
“Ei ole enam, otsa sai.”
“EMA, MA ÜTLESIN PUNAST. PUNAST TÄDIJOGURTIT,” teatati nõudlikult.
Sarjast: “Asjad, mis on naljakad vaid emale endale”.
Ühtlasi: suvi on läbi. Mul on seljataga kaks liiga sarnast suve ja ma natuke tahaks, et mõned järgmised aastaajad mu elus oleksid teistsugused. Vähememotsionaalsemad ehk.
puhastustuli
Mul on tunne, nagu ma oleks puhastustulest läbi tulnud. Esimest korda ärkasin ma täna, ilma et kõhus oleks olnud see must auk, mis kõik emotsioonid endasse imes ja ära kaotas. Ma ärkasin ja mõtlesin, et… jah, kõik saab ükskord korda.
Mõned valud on vist sellised, mis tuleb lihtsalt läbi elada. Mul on kodus antidepressante ja rahusteid, mul on kodus medse, mille abil võiks ma 48 tundi jutti magada ja mitte midagi tunda. Aga ma ei võinud neist ühtki ja ma lihtsalt lasin endal tunda kõiki neid tundeid, mida ma tundma pidin. Väga palju asju on veel vaja ära lahendada enda sees ja enda ümber ja üldse, elu, eks. Aga ma elasin need asjad läbi ja ma JÄIN ELLU. Ja eile ma isegi naersin ja tundsin end hästi ja täna on kolmas päev, kui ma ei nuta.
Ma olen isegi natuke ühke enda üle.
Muidugi võiks vahepeal mõned õppetunnid ja teadvustamised saabuda kuidagi väiksema tormi saatel, aga ju siis oli seda tormi just sellisel kujul vaja. Sest vahepeal ma unustasin ära, et ma pean rohkem püüdma. Ma ei ole naturaalselt hea inimene ja mu elu on täiesti sassis, on seda juba olnud… terve igaviku ja ma pean selle kõigega PDEVALT tegelema, aga vahepeal ma ei tegelenud, lootsin, et asjad lihtsalt lahenevad ja lõpuks magically olemegi lõpp-punktis, selles õnnelikus lõpp-punktis.
Aga kuidas magically saab kuhugi jõuda, kui isegi ei viitsi jalga jala ette tõsta?
Mul on jäänud viimane magistriõppeaasta ja ma pean keskenduma. Ja siis, kui see läbi saab, pean ma keskenduma sellele, et struktuur jätkuks, ja lõpuks ometi muutuks tööelu rohkem inimlikumaks, inimlikemate kellaaegadega ja rutiiniga, mis sarnaneb rohkem sellele, kuidas normaalsed inimesed elavad.
Ja ma olen nii erutatud, et kool uuesti algab, et ma lihtsalt ei suuda ära oodata! Ma ilmselt veedan tuleva õppeaasta sügavas vaesuses, sest Klõugal elamine ei ole odav lõbu, aga mul on nii palju, mille eest tänulik olla ja nii palju faking oosõm inimesi ümber ja ma lihtsalt ei tohi ära unustada neid kõiki rohkem hinnata.
Ja ei tohi unustada ise parem inimene olla.
Käisime täna Milaga ja Mila baabuškaga Mila soovil ja nõudmisel kirikus, täpsemalt Nevski katedraalis. Sattusime jumalateenistusele ja ma kükitasin, peaaegu põlvitasin, Mila süles, pea kaetud ja vaatasin ja kuulasin ja kõik lõhnas nii mõnusalt ja kuigi ma ei tunne end mugavalt risti ette lüües, kummardasin ma siiski kergelt, sest… tahtsin. Tundus nii.
“Miks nad laulavad, mis nad teevad?” küsis Mila ja ma püüdsin seletada, mis kirik on.
“Kirik on koht, kus käiakse rääkimas Jumalaga,” ütlesin ma natuke kohmakalt, sest tegelikult ma usun, et j/Jumalaga võib rääkida igaüks täpselt nii ja täpselt seal, kus ta seda soovib.
“Miks?”
“Noh… Kui sul on paha ja õnnetu olla, siis sa tuled kirikusse ja… sul hakkab ehk parem.”
Mila kuulas ja mõtles, siis läks baabuška juurde, kes küünlaid süütas ja vaatas vaikides.
Hiljem sõitsime pimestavas päikeses koju ja ma kuulasin Bruce Springsteeni, kes ootas päikesepaistelist päeva ja kes ütles, et hard times, baby, well they come to tell us all… ja et Don’t worry, we’ll find a way.
Ehk tõesti, armas sõber, me leiame tee. Millal enne on Bruce Springsteen meile valetanud?
õugaad
Oh. My. God.
Kui Merks seda FBs jagas, vaatasin alguses rõõmsa ootusärevusega, sest esiteks teevad Garfunkel & Oates nüüd ju sarja, mis on täiega oosõm ja teiseks nad on muidu ka täiega oosõm, aga see lugu on nii täiega kriipilt täpne, et ma tahaks ära surra ja röökida seda refrääni kuni ma suren. See on täpselt mina aasta tagasi ja mina praegu. See on täpselt nii, kuidas näeb välja naiste “keskeakriis”. Ja kuna palju naisi on 30ndate alguses kahjuks vallalised, siis see kriis on… ilmselt paljudele mõistetav.
Ja ma tõsiselt, tõsiselt ei usu enam, et kõik juhtub põhjusega (nagu ma uskusin aasta tagasi). Ei juhtu, mu sõbrad. Asjad lihtsalt juhtuvad and that’s that.
Aga Garfunkel & Oates on ikkagi ääretult suurepärased.
The Signature of All Things
Paar nädalat tagasi käisin ma taas oma imelise hambaarsti Kristo juures (ma absoluutselt ei suuda Nordic Hambakliinikut ära kiita! Ja kuigi Kristo on mu noorpõlvesõber, on ta ka täiesti erapooletult võttes parim hambaarst kogu ilmas, ausalt.) ja mul jäi natuke raha üle (hämmastav, eks?), ning kuidagi sattus nii, et ma läksin Apollosse ja jäin seisma ingliskeelse kirjanduse riiuli juures ja otsustasin hetkeajel osta Elizabeth Gilberti raamatu “The Signature of All Things”.
Ma ostsin selle ainult Gilberti nime pärast, teadmata mida oodata. Ma ääretult nautisin tema “Eat. Pray. Love” ja “The Commitment” raamatuid, aga see oli midagi hoopis teisest žanrist. See oli ROMAAN. Päris romaan. Mida oodata kirjanikult, kellelt sa oled seni lugenud ainult liigutavaid autobiograafilisi teoseid ja mitte ühtegi ilukirjanduslikku? Ma ei osanud midagi oodata.
Või kui ootasingi, siis kindlasti ei osanud ma oodata midagi SELLIST.
Ma lõpetasin raamatu eile, aga olen olnud selle lummas viimased kaks nädalat. Kaks raskeimat nädalat, mis mul on sel aastal olnud, ja tema oli seal, et mind lohutada. Aga… Mul on väga raske sõnadesse panna, mis see romaan endast kujutab. Ma proovisin täna kahele inimesele seda selgitada – Mila vanaisale ja oma emale -, miks see on suurepäraseim teos, mis ma iial olen lugenud, ja ma ei leidnud sõnu. Sest kuidas ma ütlen, et romaan, mis kirjeldab 19. sajandi teadlasest vanatüdruku TERVET ELU (and beyond, sest liigutava põhjalikkusega saab selgeks ka tema vanemate elutee), kes on end pühendunud SAMBLIKE UURIMISELE – kuidas ma ütlen, et see on üks haaravamaid romaane, mis ma iial olen lugenud?
Ma poleks iial suutnud uskuda, et mulle kui sügavalt humanitaarala inimesele (okei, mul on stringiteooria vastu nõrkus, aga ma näiteks jätkuvalt ei usu ruutjuurtesse või gravitatsiooni ja universumit kui sellist on mul ääretult raske hoomata, saati mõista) on tohutult põnev lugeda peatükke, kus ei toimu midagi muud, kui et kirjeldatakse kaht aastakümmet inimese elust, mille ta kulutab ühe kivi peal kasvava sambla uurimisele?!
Ja ausalt, see on põnevaim asi iial!
Mila vanaisa küsis mult ka, kas ma olen hakanud oma järgmist raamatut kirjutama ja ma ütlesin talle ausalt, et seni, kuni ma ei suuda välja mõelda midagi sellist, mida Gilbert suutis ja vähemalt püüdagi seda realiseerida, ei julge ma kirjutamisele mõeldagi. Sest see romaan on grandioosne. See on romaan oma parimas tähenduses. See on elu, see on elu tähendus, see on elu mõtestamine, see on… the signature of all things.
Kuidas saab üks Gilberti-taoline (heas mõttes) autor iial tulla sellisele ideele ja seda nii rafineeritult teostada? Kogu tekst oli ka stiililiselt väga filigraanne, väga 19. sajandi võtmes, nii et sa loed ja unustad, mis ajastus viibid. Sa loed ja unustad, et sind pole iial nii väga huvitanud botaanika või brüoloogia, sest ühtäkki on need põnevaimad asjad kogu universumis. Sa nutad ja kuigi sa eriti ei naera, sa ahmid ja ahmid ja ahmid ja elavned koos peategelasega, pettud koos temaga, elad läbi kümneid aastaid… Nagu üks kriitik on öelnud: “Mul on tunne, nagu ma oleksin elanud läbi kellegi teise elu.” Nii see täpselt tundubki: sulle on antud veel üks elu, ja see on Alma Whittakeri elu, 19. sajandi brüoloogi elu.
Ja see on elu nagu iga teine – ja samas ei ole ka. Kõik kõrvalliinid, kõik tegelased, kes Alma elus figureerivad, nad kõik lõpuks saavad osaks lõpplahendusest, milleks on… teadmine. Kõik niidid viivad lõpuks Darwinini, saavad seal kokku… ja siis keerduvad edasi.
Seda raamatut ei ole võimalik seletada, seda raamatut on võimalik kogeda.
Palun lugege seda esimesel võimalusel.
Ja palun tõlkige see eesti keelde, et ma saaks seda elamust oma emaga jagada!
Edit: Nagu lugejad märkisid, on raamat ka eesti keeles saadaval, pealkirja all “Jumalik puudutus”. Lugege!