Young Guy, trying to hit on a girl: I’ve been thinking about starting a blog.
Girl: [silence.]
Young Guy: You know, if I were to start a blog, I’d make it about t-shirts.
Girl: [silence.]
New Yorkis mõeldakse ja räägitakse. Aga, jajaa, selle valguses: ajaveebide konkurss on alanud!
Viimastel aegadel Ekspressi lugedes on jäänud silma uudissõna “peagu”.
Kontekstist loeb välja, et mõeldud on selle all siiski sõna “peaaegu”, mitte näpukaga sõna “peagi”.
Kas keegi oskab seletada, milles asi? Ükskord leidsin sõna “peagu” loost, mis rääkis EPLi ja keeleinspektsiooni kaasusest ja kirjavigadest ja pidasin seda osavaks loosse peidetud irooniaks. Aga nüüd kordub sõna “peagu” vaat et iga nädal.
Kas on tegu mingi uuendusega, millest ma midagi ei tea? Uus sõna, mis parandab väljendusoskust? Somebody? Anybody?
Teate küll neid firmasid, kes saadavad sulle e-kirja, millele nad vastust ei oota ning panevad saatja-aadressiks näiteks firma@donotreply.com? Nad on seni elanud heas usus, et sellist domeeninime polegi olemas, aga võta näpust. See kuulub ühele mehele nimega Chet ja ta blogib sel teemal, mis kirju ta ikkagi saab oma postkasti, kui inimestele on öeldud, et do not reply ja nad ikkagi teevad seda.
Hämmastaval (või mitte nii väga) kombel tuleb välja, et tema postkasti satub väga palju tundlikku informatsiooni alates inimeste arvedetailidest lõpetades asjaajamistega Iraagis, panga turvakoodidega ja millega iganes. Ning alati polegi see üleni ainult inimese süü (kes pahaaimamatult vajutab siiski “reply”-nuppu), vaid hoopis suurte korporatsioonide endi, kes loodavad, et reply-kirjad kaovad kuhugi tühjusse, originaalkirjad manusena kaasas… Täis tundlikku informatsiooni.
Nagu ma aru sain, siis on Chet üritanud ka alguses firmadele märku anda, kui midagi säärast on juhtunud, aga et firmad pigem vihastusid kui tänulikud olid, siis hakkaski blogima. Oma viimases sissekandes kirjutab ta lähemalt, miks ja kuidas leht alguse sai. Ta üritab nii tähelepanu tõmmata tõsiasjale, et suurfirmad, kelle sysadminnide ülesanne on olla kompetentne, kuna nende käte alt läheb läbi palju infot, ei tohiks palgata oma tööle kellegi lehma lellepoega, kuna too “teab arvutitest üht-teist”.
Firmadel on võimalik lasta oma nimed sissekannetest eemaldada, võib teha ka väikse annetuse ja Chet annetab selle raha kodutute loomade varjupaigale.
Meet the guy, who is Do Not Reply!
NY Times kirjutab, mis juhtub, kui eksid blogivad. Ka Geeksugar küsib, et kas sa oled kunagi bloginud TMI (too much information) ning räägib, kuidas ta ise on alati kõhelnud pikalt, kas muuta Facebookis ära oma relationship staatus.
Ja noh, yours truly lugu teame (või “teame”) me muidugi kõik…
Leidsin sealt paar huvitavat mõtet:
In separation, of course, one person’s truth can be another’s lie. /—/For the blogger, the writing can be therapeutic. /—/It is a blank slate to unload all the frustrations and emotions of a personal crisis. /—/“People tend to think that they are blogging for a small group of friends or that they are anonymous,” she said. But that is not really the case, she said, because “all it takes is one friend posting a link to your blog to out you.”
Igal juhul, huvitav ja (loodetavasti!) õpetlik lugemine ja annab ainet järelemõtlemiseks.
Ma ei saa aru, miks inimesed krampi tõmbuvad ja närvilseks muutuvad kui neilt dokumenti küsitakse? Kukuvad karjuma, kas ma paistan sulle alaealisena või? Mis siis, et sa siin oma jutu järgi kogu aeg käid. SA EI OLE NII ERILINE KUI SA ARVAD. Teenindaja ülesanne ei ole salvestada endale igat klienti ja korraldada tema kohta väike analüüs. Kui palju ta siin käinud on, mis aastal ta sündinud on, kui pikk on tema keskmiselt veedetud aeg meie asutuses. Kui teenindaja arust on vaja seda dokumenti näha, siis sina ka näitad. Ju siis on põhjust. Võib olla näedki tatt välja. Vaata peeglisse, ahv! Kas see pole mitte normaalne, et inimene kannab id-kaarti või juhiluba rahakotis? Kui raske on sul ostmise käigus seda näidata?
Ma tahtsin omalt poolt lisada, et tegelikult on see aastad aina edasi komplimendiks, kui sind peetakse nii nooreks, et dokumenti vaja näha. Ja no tõesti, see on klienditeenindaja ülesanne dokumenti küsida ning mul on hea meel, et seda ka tehakse aina rohkem.
Anton paneb seekord täppi ja tutvustab meile järgmist Anastaciat.
Ma vastuseks tahaks meelde tuletada, et on olemas selline tore bänd nagu Earlimart, kellel on fenomenaalne sõnum: “We drink on the job!”
“Kuule, ma tahtsin veel seda öelda, et kas sul neljapäeval on aega kokku saada?”
“Oot, las ma vaatan oma kalendrit… Jah, mul on lõuna paiku üks kohtumine, aga on küll vist… Miks?”
“Mul on lihtsalt vaja öelda sulle midagi, nii et ma saan sulle silma sisse vaadates seda öelda.”
“…Olgu.”
Mistress Matisse’i blogist leidsin:
Have you ever…
Have had taken a picture of you naked? Mitte päris alasti küll, aga sinnakanti. Põen senimaani, et ei tea, kuhu need välja jõuavad.
Made money illegally? Pean vastama nagu Matisse: kes, mina? Ma ei tea, millest te räägite…
Had a one night stand? Ehm. Kas tänapäeval veel… Las jääda nii.
Been in a fist fight? Jap.
Slept with your best friend? Peaaegu.
Had sex in a public place? Jah.
Ditched work to have sex? Ei.
Slept with a member of the same sex? Ehm.
Seen someone die? Ei.
Ran from the police? Jah, on tulnud ette.
Woke up somewhere and not remember how you got there? Mul on väga osav autopiloot, ma jõuan peaaegu alati koju.
Worn your partners unmentionables? Ma kannan meeste pükse küll, sest need sobivad mulle kenasti. Boksereid kandnud pole. Ükskord on ikka esimene kord.
Fallen asleep at work? Ei… vist.
Used toys in the bedroom? Ah? Päriselt või?! Siuke lame küsimus?!
Ran a red light? Ei. Ainult tumekollasega.
Been fired? Kõik lahkumised on olnud kahepoolsed kokkulepped.
Been in a car accident? Ma olen korra teelt välja sõitnud, kui istusin esimest korda umbes 14aastasena ise roolis.
Pole danced or done a striptease? Ma jõuan sinna.
Loved someone you shouldn’t? Jah.
Sang karaoke? Kaks korda. Sunniviisiliselt. Enam ei iialgi! Täna näiteks pani Epu pisike Anna käe väga demonstratiivselt kõrva peale, kui ma talle laulma hakkasin, seega…
Done something you told yourself you wouldn’t? Elu on selliseid sündmusi täis. Tegelikult… Ma olen olnud juba aastaid nii tark, et mitte öelda “iialgi”.
Laughed so hard you peed your pants? Ei vist.
Caught someone having sex? No pole hullu, ikka juhtub.
Kissed a perfect stranger? Haah!
Shaved your partner? Jah. Sain pärast sõimata, et liiga lühikeseks.
Given your private parts a nickname? Enda omadele? Ei. Ma üritan ammust aega oma rindadele häid nimesid välja mõelda, aga see lihtsalt ei tööta minu jaoks. Mul läheb (hämmastaval kombel) ikka väga kaua aega, kuni ma hakkan oma partnerit mõne hellitusnimega kutsuma, seega… Ei.
Ever gone in public without underwear? Ikka tuleb ette. Ma suhtun riietesse vabameelselt. (St nad ei meeldi mulle eriti. Ainult mu “jammied” meeldivad, ehk koduriided.)
Had sex on a roof top? Vist, aga kohe ei tulegi meelde.
Played chicken? Ma ei tea, mis see tähendab.
Mooned/flashed someone? Ei vist.
Do you sleep naked? Ei. Magamisriided, nagu öeldud, mulle meeldivad.
Blacked out from drinking? On ette tulnud, et ma lähen lihtsalt magama ära.
Felt like killing someone? Väga harva. Ja ma saan sellest üle lõpuks.
Had sex more than 5 times in one day? Maratonid, vuhuu!
Been with someone because they were in a band? Mitte just SELLE pärast, aga muusikud mängivad mu elus… olgu, “rolli” öelda on siin ääretult tobe. Ütleme siis, et nad mängivad… “trummi”?
Taken 10 shots of liquor in a day? 10 shotti nagu? Ah? Harilik pisikeste põlevate kogus ju.
Shot a gun? Ühe korra. Kardan senimaani. Relvad hirmutavad mind.
Gone outside naked? Ei vist.