Author Archives: daki

Armunud naise faasid

Määratlemata 5 Replies

Eilne suburbia-idüll äärelinna majakese tagaaias koos grilli, veini, batuudi, sauna, kutsa ja toredate sõpradega oli igas suhtes äärmiselt produktiivne. Üle pika aja olid naised jälle minu ümber koos ja kuna me oleme armsad ja natuke hullumeelsed ja meile meeldib teha inimkatseid ja inimeste käitumist jälgida ning seda kategoriseerida, nimekirjadesse panna ja faasistada, siis seekord panime ritta armunud naise käitumis- ja mõtlemisfaasid (et mitte öelda mustrid*).

1. Suur õnn ja rõõm. “Jee, ta helistas!” Õnne ja rõõmu faas on täis totraid naeratusi, ootamatutel hetkedel naermapuhkemisi, seda muidugi kõrvalseisjate jaoks täiesti arusaadamatutel momentidel. Õnne ja rõõmu ajal on naine kindel, rahulik ja… noh, õnnelik. Sest tal on oma südame- ja silmarõõm, kes vastab ta tunnetele – mis saaks sellest olla paremat!

2. Igatsus. Kui esialgne telefonikõnest tulnud eufooria on lahtunud, järgneb igatsuse-faas, kui silm kiikab pidevalt telefoni poole, et kas äkki keegi juba ei ole helistanud või smsi saatnud… Aga ei. Ta ei ole helistanud. Ja no, eks ole ju liiga vähe aega ka möödas, pealegi leppisime me kokku, et ta ju helistab alles õhtul… Aga ikkagi! Igatsus on ju nii suur! Ei tea, kas ma peaks talle ise äkki helistama? Ei, siis ta peab mind kindlasti liiga pealetükkivaks..

3. ja 4. – Ärevus ja kahtlus. Ja sellist mõtteliini mööda jõuab naine peagi ärevuse ja kahtluseni. Aga mis siis, kui ta ei tahagi mind enam? Mis siis, kui ma sain millesti valesti aru ja ma pidin talle äkki ise helistama? Või äkki olen ma ikkagi seda kõike ette kujutanud? Miks ta juba ei helista…?

5. Viha. Miks ta kurask ei helista?!?!

6. Ükskõiksus. Noh, olgu siis, eks ta ise teab. Mul on ükskõik temast, helistagu või mitte. Kukkugu ta telefon vetsupotti kasvõi, ikka on ükskõik. Peaks hoopis telefoni välja lülitama, et näidata kui ükskõik mul on? Ei, tegelt – kui ta helistab, siis ma ei võta vastu! Vot see peaks talle näitama, kui ükskõik mul on! Haah!

7. Õnnetus. Miks ta siis ei helista juba…! Mida ma olen valesti teinud? Selles faasis toimub üksikasjalik viimase kõne läbianalüüsimine: mis ta mõtles selle lausega? Kas äkki siis, kui ma seda ütlesin, võis see tunduda, et ma ütlen hoopis seda? Ühesõnaga, ma olen ikka kõik pekki keeranud! Vastik, rumal olen! Üäää…

8. Ja taaskord õnn ja rõõm. See järgneb siis, kui see oodatud kõne lõpuks ikkagi tuleb (ning siis võetakse telefon vastu väga malbelt, võib-olla visatakse mõni vimkagi: Oi, tere… Milline Martin? Aa, sina… Ma üldse ei oodanud su kõnet! Aa, et kokku saada… No ma ei tea, mul on nii palju teha, aga eks ma vaatan, vast mõtleb välja midagi…” Ning taas hakkab kogu tants ja trall otsast peale.

—

*Mul viimasel ajal on sõnadega probleeme. Selles mõttes, et ei tule õiged sõnad meelde ja kasutan südamerahus vale sõna, ise sellest aru saamata, lisaks kipuvad tähed sõnades kohti vahetama. Lähenev vanadus annab tunda?

Amsterdamned, vol 2

Määratlemata 4 Replies

Amsterdamned, vol 1: Vilnius

Amsterdamned, vol 3

Schipoli lennujaam tervitas meid imeliselt helkleva põranda, poodide, ingliskeelsete siltide ja rahvamassiga. Kui kohvri-paanika oli möödunud, järgnes väike lollakas-piletimasin-miks-sa-meie-stupid-estoniansi-kaarti-ei-aktsepteeri-paanika, aga lõpuks pidi tehnika jäärapäisusele alluma ja rongijaamas ahmisin ma endasse seda hämarust, seda mõnusat tuult, mis tuleb enne, kui metroo või rong läheneb… Kõike seda, millest ma pisikeses armsas Eestis elades puudust tunnen. Tühi oli, natuke kummaline. Üks mustanahaline mees tiirutas natuke meie ümber, aga istus siis maha ja hakkas ajakirja lugema. Holland. Amsterdam. Meenus õuna-raamat ja kahetsesin, et polnud taibanud seda kaasa võtta. No võrdluse mõttes. Loen nüüd ja naudinguga – nagu polekski oma käed sinna kirjatähti panustanud…

–Aukliku laega rongijaam–

Rongijaamast otsustame hotelli jala kõndida, sest inimese väitel “on sinna nii vähe maad, mingi kaks kilti ainult”. Minu argumendid stiilis “Ropkast linna oli ka kaks kilti ja never ei käinud ma seda maad kohvriga” ei aidanud midagi ja pealegi – mu jonn oligi rohkem moe pärast, sest ega ma tegelikult ju ise kohvrit vedama ei pidanudki…:)

Hotelli kõndisime mööda ühte põhitänavatest – ärge paluge, et ma seda peast oskaks õigesti kirjutada, aga see oli miski Niew-wisjzsjh. Ja esimese asjana tajusin ma ainult Amsterdamile omast aroomi – see lõhn, seda on vist võimatu kirjeldada. Terav kanepilõhn, mis vaheldub mingite lõhnavate ja õitsevate põõsastega, kanalite värskus, vahepeal õrn prügilehk, sigaretihõng, lugematul hulgal erinevaid parfüüme, higised turistid, magusalt lõhnavad üleslöödud kohalikud tütarlapsed, kes lähevad peole, jalgrattaõli imeõrn veniv lõhn…

Ja kui räpane see linn on! Üllataval kombel avastan ma järgmisel päeval, kui lihtsalt inimene prügiga harjub. Enam ei paista tänaval vedelevad pudelid ja tühjad kilekotid imelikud… Teeme ära, eks ole.

Kui lõpuks surmväsinutena hotelli jõuame, on nälg nii suur, et võtab silmanägemist. Kahjuks jäi meie hotell mitte just päris vanalinna, nii et avatud olid vaid mõned peenemat sorti kohvikud, kuhu ei tahtnud minna ning kümnete Armani ja Versace poodide vahele polnud end peitnud ükski kiirtoiduurgas. Otsisime poodi. Tiirutasime mitu korda ümber metroo, aga ei midagi. Lõpuks ajasin peale, et no lähme vaatame alla metroosse, seal äkki on midagi…

Ja mis selgus. Polnud mingi metroo, hoopis Albert Heijni nimeline pood, mille logo võiks teatud pilguga vaadates küll metroo oma olla. Anyway, krabasime korvi head-paremat täis ja veetsime õndsa õhtu hotellitoass, vahtides Comedy Centralit ja pehmete patjade vahel pikniku pidades. Imeline.

–Meie armas pisike hotellituba, mis peaasjalikult koosneski suurest voodist, aknalauast ja kitsast kapist, kuhu oli integreeritud televiisor. Ning kuna ma tahtsin teha Tikrilikku pilti, siis pildil ka meie nänn–

Järgmisel päeval, kuna oli veel ilus ja palav ilm, võtsime piletid Canal Busi peale ja kärutasime terve hunniku turistidega pea päev otsa mööda kanaleid ringi.

–Pahaaimamatud jaapani turistid geniaalse linnaslogani I AMsterdam ees. Tagaplaanil Rijksmuseum, ehk siis riigimuuseum, kuhu me kahjuks ei jõudnudki, kuigi plaan ja tasuta pääsegi oli–

Kanalid on tõesti hämmastavad ja imelised… Kaunid! Ning ei haisenudki, kuigi ma millegipärast eeldasin, et nad võiks ju, eriti arvestades palavust ja tõika, et ega vesi just läbi ei paistnud. Igal juhul, saime kruiisides teada kõiksugu huvitavat infot Amsterdami kohta, näiteks seda, kus elab linnapea, et majad olid mingi ajani kõik kuni seitsme meetri laiused, ning et kuni 18. sajandini polnud majadel numbreid. Ära tunti neid siis uhkete ukseornamentide järgi, mis kõik olid ise nägu ja ise tegu. Ma suutsin ainult mõelda: vaesed postiljonid…

Mõned kohustuslikud kanalipildid:

–Superparkimine. Seal nägi ikka tõelist parkimise meistriklassi. Enamasti, muide, polnud kanalitel seda piiret ääres, nii et autod olid konkreetselt veest umbes kahe sentimeetri kaugusel.–

–Vikerkaar Amsterdami kohal–

Huvitav asi liikluse kohta oli tõsiasi, et – muidugi, lisaks miljonitele jalgratastele, mida ei pea ilmselt mainimagi – mitte keegi ei pidanud liikluseeskirju eriti mikski. Rääkimata jalakäijatest ja ratturitest, ka autod (!) sõitsid suvaliselt punase tulega üle ristmiku. Huvitav, mis Amsterdami liiklusõnnetuste statistika on? Aga kõige selle juures olid kõik äärmiselt tšillid. Mis siis, et ma paar korda oleks ratta alla jäänud või ise paar korda tahtsin ratturit ümber lükata: chill, man!

Ning üldse, kogu linna õhkkond oli selline. Kõik olid rõõmsad ja naeratavad, me ei näinud ühtegi kaklust, ühtegi sõnelust, karjumist, silmini täis inimest… Coffee Shopid müüsid kanepit, hašši ja valmis keeratud jointe, aga alkot näiteks mitte. Välja arvatud mõned üksikud. Baarides joomine on muidugi kallis – 0,3liitrine õlu maksab 4 eurot, samas üks joint maksis 7 eurot. Õnneks me leidsime ühe armsa zavoodi-laadse noortekoha, kus kella 23ni müüdi jäägrishotte ühe euroga ja muss oli ka hea. Seal tšillisime me kaks õhtut.

–Amsterdam ehitab–

Kuna me olime lunastanud hirmkalli kruiisipileti, aga meie hotell asus kesklinnast, nagu öeldud, paari kildi kaugusel, siis otsustasime me peagi, et ruuname piletit kogu selle 24tunnise kehtimise aja ikka korralikult ning kasutasime südamerahuga Canal Busi transpordivahendina. Eks ta aeglane oli, aga tegi peatused kõigis põhikohtades ja pealegi kuulsime me iga kord natuke erinevat infot sõidu taustaks.

–Reidikas ja turistikas Canal Busiga kruiisides–

Esimesena külastasime täikat. Kui te päevase saagi pilti hoolega vaatate, siis seal on üks hõbedane draakon. Leidsin selle mingist kastist ja läksin tüübi käest asja uurima. Arenes järgnev dialoog.

“Hey, how much is it?”
“It’s two euros.”
“Okay… But what is it?”
“It’s a… thing. You can put it like this.” Tüüp asetab draakoni püstiselt oma käele.
“Yes, I figured that… But what can I DO with this? What’s the purpose? And why is there a hole in it?”
“You can… use it. It’s… useful!”

Selle seletuse peale ma muidugi pidin selle draakoni ostma ja me kinkisime selle ühisele sõbrale V.-le, kes arvas kohe ära, millega tegu: “Mina hommikuti!”

–Päevane saak: voodoo-nukud, 20eurosed püksid ja draakonithingy. Keegi jagas tänaval lagritsat kah.–

–Väsinud jalad laeva ootamas, mis koju viiks…–

Täikal muidugi müüdi kõike, mida oskad ette kujutada. Alates kasutatud mööblist, arusaamatu eesmärgiga nöörijuppidest ja lagunenud riietest lõpetades suveniiride, hipiriiete, kanepipulgakommide, telefonide, prillide, madrusemütside ja gaasimaskidega. Kallis on aga kõik, seega ostame ainult püksid (mina, sest elu on näidanud, et odavad teksad suvakalt turult ostetud peavad vastu mitu aastat kauem kui tonnised kaubamaja omad; ja inimene, sest “ma pole tükk aega nii hästi istuvaid pükse proovinud”), natuke kingitusi ja ühe puukinga. Võtmehoidja otsas.

Oleks muidugi tahtnud end lolliks osta, aga töötu kirjanik, nagu ma olen…:)

Igal juhul, pärast seda olime surnt, sest maru palav oli kogu aeg (siis muidugi ei teadnud selle üle veel rõõmus olla, sest kokkupuude Amsterdami kummalise vihmaga veel puudus), ekslesime natuke veel vanalinnas ringi, sõime “kohalikku toitu” pakkuvas Rembrandt Corneris kohaliku burksi ja vedasime end koju, et õhtul tüdrukuid vaatama minna.

…jätkub Punastel Laternatel…

Amsterdamned, 1: Vilnius

Määratlemata 1 Reply

Amsterdamned, vol 2

Amsterdamned, vol 3

Head uut lennujaama, kisavad sildid Tallinna lennujaamas. Tühi on, ja kõle. Uus. Tundub, et teistmoodi, aga tegelikult mitte. Toolid on ikka natuke ebamugavad ja söök kallis. Ei ühtegi travelaatorit. Esialgu tundub meile, et eestlaste inglise keel valjuhääldites on täiesti okei. Tagasi tulles, kui oleme kuulnud liiga palju väga halba inglise keelt Vilniuse lennujaamas, tundub, et eestlased pole mitte paremad.

Lend on viisakas. Flylal, naljakas öelda, naljakas sõita. Neiud karjuvroosades kostüümides, nooruk peenes hallis ülikonnas roosa särgiga. Meenub üks Toša vana sissekanne… (linki ei viitsi otsida)

Igal juhul. Vilnius. Tontlikult tühi lennujaam ja pole õrna aimugi, kuidas peaks käituma, kui tegu on ümberistumisega. Üks variant on seista järjekorras sildi Transfer all, teine variant on jalutada tagant kaudu välja ja minna linna.

Me lähme linna. Palav. Taksojuht kiirustab, nagu taksojuhid kõikjal. Arve ei olegi tappev, Eesti rahas umbes… 175 krooni. Vist. Ja siis me olemegi turistid. Ametlikult. Suurel väljakul koos kõigi teiste turistidega. Lennuni on aega kuus tundi.

–Ilmselt keskväljak. Hobused on ikka keskväljakutel kivisse raiutud–

Katkend märkmikust: Vilnius. Metsik palavus, vastik. Nagu olekski juba lõunasse saabunud – säh sulle Hispaaniat. Samas kõik lõhnab – kusagil niidetakse muru, kusagil õitseb midagi, mille lõhna pole ma Eestis tundnud… Ja pärnad õitsevad. Nagu koduski. Jõevärskus. Huvitavad ja kummalised surnuaiad – asuvad järskudel kallakutel, orgudes-mägedes. Nagu Vilnius isegi.

Brunchi sööme väikses vanalinna kohvikus, millel on punaseruudulised laudlinad. Täiesti võimalik, et tegu on maailma kõige parema krevetisalatiga. Selles on rukolat, lollo rossot, garneeringuks peened friteeritud sibulalaastud, imeline kerge balsamico-kaste.

–Daki ja märkmik, selles imearmsas kohvikus, kus pakutakse maailma parimat krevetisalatit–

Lennuni pluss-miinus viis tundi. Vanalinn on kitsas, nagu vanalinnad ikka. Taevasse kõrguva ülikoolihoone väravate ees varitseb meid tädike, selline, nagu koduski. Seesama, kes küsib kaubamaja juures saiaraha. Ka sellel Vilniuse tädikesel on välja mõeldud pikk legend, miks tal raha vaja on. Palju lapsi, kellest pooled on haiged ja midagi oli veel… Inimene annab talle Eesti 25kroonise. Halb maik jääb suhu.

–Natuke vanalinna–

On veel vara ja vanalinn on inimestest suhteliselt tühi. Töömehed, kes näevad välja täpselt samasugused, nagu töömehed igal pool, toksivad ükshaaval kive sillutisse. See võib olla üks nürimaid töid üldse. Võib-olla on nürim ehk vaid see töö, mida teevad mõned India tüübid, kes istuvad päevade kaupa ja toksivad suuremast kivist väiksemaid killustikuks välja. Ja mõned eriti agarad pidid veel väiksemaks toksima, no nagu liivaks või nii.

–Õitseb ja lõhnab–

Väikesed leedu tüdrukud seisavad maja ääres viludas ja mängivad vilespilli või viiulit. “Yesterday” kordub kümneid kordi…

–Vanalinn–

/

Kusagil valgete seintega ääristatud idüllilises kõrvaltänavas avastab inimene, et mu püksid on katki. Täpselt tagumiku pealt. No see õmblus noh. Niiti-nõela? Nalja teete, kes siis käsipagasisse midagi sellist paneb. Kust osta niiti-nõela Vilniuse kesklinnas? Jumala eest, ma ei teaks esimese hooga, kust seda Eestistki osta…

–Õige varsti ilmneb, et mu püksid on katki–

Pärast väiksemakujulist paanikahoogu, mida leevendab 9litine jäälatte ja šoping, on mul uued allahinnatud punased põlvpüksid ja särgik (sest vana ei sobinud uute pükstega).

–Lindexi päevapäästev allahindlus, vilksamisi–

/

Ja pärast mitmemiilist jalutuskäiku ja mõnekümneminutilist murul vedelemist ja inimeste ja koerte vaatamist istume Pjotri taksosse ja laseme end taas lennujaama lähistele sõidutada. Lähistele, sest Pjotr arvab, et me ei tea, palju peaks sõit maksma 4.99 litise kilomeetrihinnaga. Arvab, et stupid estonians lasevad naha üle kõrvade tõmmata.

Stupid estonians tegelikult lasidki, sort of. Andsid lihtsalt kogu oma ülejäänud lahtise raha Pjotrile ja jalutasid ummikutest mööda ja saabusid rõõmsalt lennujaama.

Kus võis alata järjekordne paanika “Huvitav, kus meie kohvrid on ja kes me oleks pidanud selle pärast varem muretsema või need jõuavad ikka ise Schipolisse?” teemal. Olgu etterutates öeldud, et Daki muretses selle pärast veel mõned tunnid, kuni lõpuks lindil tuttavat punast kohvrit nägi, aga mitte väga tugevalt, sest und see lennukis ei seganud.

Pilte hiljem, jutt jätkub ka. Kui juba päriselt Amsterdamnedis oleme.

Continue reading

et siis

Määratlemata 4 Replies

Põhimõtteliselt jõudsime me täna Amsterdamned suunalt Tallinna suunale tagasi, Tartu suunale jõuan alles homme. Aga kuna eile oli nii, et kuigi see kift zavood-underground-like baar, kus jäägrishotid maksivad vaid ühe euro, jäi trammipeatuse suhtes mõnusasse lähedusse, oli meil ju vaja ikka veel korra viimast korda minna tüdrikeid kaema ja üsna kogemata komistasime me lõpuks ka erootikamuuseumi otsa (pun not intended), kuhu me siis natuke ülemeelikutena sisse astusime, AGA lõpuks kui me jälle väljusime ja hakkasime trammile minema, siis otsustas Amsterdamnedi Rain God, et nüüd, just nüüd on õige aeg veel kord kallata meid üle nii tiheda vihmaga, millest kohati isegi läbi ei näe, siis seetõttu – ja seetõttu ka, et Vilniuses tuli viie sekundiga maha umbes poole aasta sademete hulk ja pisikesse kopterisse (inimene väidab, et rootslaste Saabi tehases ehitatud lennuk oli hoopis, aga minu meelest oli täitsa kopter, pisike ja propelleritega) ronides sumpasin ma oma pisikeste niigi külmunud valgete jalakestega läbi poole meetri kõrguste lainete – kõige selle tõttu on nüüd nii, et mis siis, et ma tean, et mul on postkastis miljon kirja ja nüüd peab jälle puhkuse-modest välja tulema, võtan ma natuke aega end ravida, sest üsna kindlalt on mul palavik ja põletik kuskil peakolu sees.

Sest teate, see tunne, et keegi surub miljon tulist nõela peast väljapoole, kusjuures parem silm üritab samal ajal veel üsna vihaselt plahvatada, on kirjeldamatu. Ja kõike seda kaks korda ühe päeva jooksul 20 minuti kestel, kui toimus maandumine. Õudne!

Muidu oli aga reis hästi tore ja pilti ja juttu ja amsterdamiseerunud filosofeerimist saab küll veel. Ausõna.

hetk minevikust

Määratlemata 2 Replies

sest mida sa muud teed, öösel kell neli, kui loed ammuseid aegu ja lükkad edasi magamaminekut, sest homme peab hakkama asjadega tegelema ja asju pakkima ja otsima välja kohti, kuhu amsterdamis minna ja… ikka loed minevikku.

hetk 6. aprillist 2006.

«Noh, kuidas sul läheb?»
«Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.»
«See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. Ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.»
«Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…»
«Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.»
«Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.»
«Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.»
«Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.»
«Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?»
«Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.»
«Kas Tartu on võõras ka?»
«Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.»
«Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.»
«Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.»
«Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.»
«Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.»
«Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.»
«Pildi võtan tagasi.»
«Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.»
«Miks sul piinlik on?»
«Sest ma tundsin end süüdi.»
«MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.»
«Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…»
«Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.»
«Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.»
«Jah…»
«Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?»
«Ei. Tööd tegin. 30% saad endale, 50% läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?»
«Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.»
«Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.»
«Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.»
«Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.»
«Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?»
«Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.»
«Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?»
«Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.»
«Kus on kõige valusam?»
«Ma ei tea. Ma ei tundnud.»
«Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.»
«Selja peal räägitakse, et on kõige valusam.»
«Jah, ma lasen ka uue teha varsti.»
«Ma lasen enda omad üle teha mustaga.»
«Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.»
«Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuig ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.»
«Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?»
«Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.»
«Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.»
«Aga sa nägid seda ju kohtus.»
«Nägin või?»
«Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?»
«Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?»
«Ilm on kehva.»
«Heh, jah. Ilm, muidugi.»
«Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.»
«Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.»
«Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…»
«Alkoholist ei tunne puudust?»
«Ei. Absoluutselt.»
«Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.»
«Jah.»
«Alkohol ei ole sõber, ei ole.»
«On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.»
«Kas sa üksi ei ole?»
«Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.»
«Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…»
«Olid ajad, ah?»

kirjanik

hoomamatu 1 Reply

Täna saabus lõpuks arvele see raha, mida makstakse kõigi nende kordade eest, kui keegi mu raamatuid laenutab ja loeb.

Seda oli siis kolme raamatu kohta (neist kaks Epuga siis kahe peale) umbes-täpselt 600 krooni. Ja daki-raamat on jätkuvalt nukralt Apollos väljamüügil, et kohe piinlik on endal mööda käia. Aga see-eest on mul nüüd uus Gavalda ja Afa “Kosmos” (no kuidas ma ometi sain mitte-osta seda, eksju).

Muidu on kõik hästi. Liiga hästi. Arvestades… asju. Sellest mõni teine kord.

rääkisime just jõllitamisvõistlusest…

Määratlemata 6 Replies

…ja Nele oli välja otsinud. See tuletab meelde, et kui ükspäev rõdul passisin ja nägin möödumas oma filmiajaloo õppejõudu, kellega kokkusattumuse mõttes kunagi iidsetel aegadel koos kohustuslikku libedasõitu tegime ühes autos ja ma talle ilmselt oma rallimisega mitmeks päevaks kõhulahtisuse tekitasin, ning arvestades tõsiasja, et siin inimene on ka käinud libedasõitu hiljaaegu tegemas – ja see kõik tuli mulle tuttava habemiku möödumisel meelde, siis mõtlesin, et kui geniaalne oleks hakata pidama kokkusattumuste päevikut. No et iga kord, kui elus tuleb ette mingi veider kokkusattumus ja geniaalsete seoste rida, siis tuleb see üles kirjutada.

No ühesõnaga, täiesti juhuslikult jaurasime rahvaga reedeöösel ja vaatasime jalkat ja tekiilapudelit ja duši võtvat Jaaku, ning üritasime meenutada, mis fantastilises huumorisarjas küll jõllitamisvõistlus ilmus, siis näed, kaks päeva hiljem ongi Nele selle täiesti juhuslikult oma postis teemaks võtnud.

no olgu siis saksamaal ka üks hea päev…

Määratlemata Leave a reply

…rääkimata, üldse mitte RÄÄKIMATAGI sellest mängust, eks ole…

(ja sellest, et ma üritasin drama queenina kaks korda rõdult alla hüpata ja nutsin pärast diivani märjaks)

rääkimata kõigest sellest, no absoluutselt ei oleks pidanud see üks värav lugema, kui oli nii selge viga!!!

rääkimata sellest võitis murat veel saksamaale super middleweight tiitli kah. no palju õnne.

(on a plus side: eurosport ikkagi näitab vahepeal poksi, mis, ma arvasin, on kuhugi olematutele kanalitele minu eest ära peidetud. ja no TEGELT ma olin murati poolt, aga no ebaõiglane ühele riigile anda nii palju kommi ühel päeval. ebaõiglane!!!)

minu jaoks on nüüdseks EM läbi, finaali muidugi vaatan, aga see enam ei loe. ei loe.

õnneks kahe aasta pärast saan oma brasiilia särki ja kolme paari stringe uue lootusega kanda.

(ma muide kardan, et see on praegu lihtsalt fänni-karma, kuna tü/rocki finaaliga said selleks aastaks imed otsa)